; § 29 lg 1 ja lg 3 p 1) ning tulumaksuseadusest (edaspidi TuMS; § 32 lg 1) tulenevaid õigusi. Kaebajalt on Maksuotsusega võetud õigus tema poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata oma maksustatava käibe tarbeks kasutatava teenuse sisendkäibemaks ning õigust maha arvata maksumaksja ettevõtlustulust kõik 2 maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Kaebaja tegevuseks on tulemasinate ja tuletikkude import ja hulgimüük. Ostetud tulemasinatel ei ole logosid ega hoiatustekste. Nimetatud tekstid on kaebaja kohustatud enne klientidele kauba müümist trükkima ja peale kleepima. Kuna kleebiste ning hoiatussiltide trükkimist ja kleepimist tulemasinatele ei tehta iga päev, tegemist on olulises mahus käsitööga ning kuna kaebajal sellist tööjõudu ei ole, siis ostab kaebaja nimetatud teenuse sisse. Perioodil detsember 2009 kuni märts 2010 ostis kaebaja nimetatud teenust OÜ-telt Almaros Trading ja Realholders. Käibemaksu määramiseks puudub õiguslik alus. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused on sätestatud
Sisendkäibemaksu mahaarvamise puhul on oluline, kas soetatud kaup või teenus on ettevõtlusega seotud või mitte ning vastavalt määratakse mahaarvatava käibemaksu ulatus. Vaidlustatavas Maksuotsuses sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine, kui maksukohustuslasel on
Maksuotsuses käsitletavad osaühingute Almaros Trading ja Realholders poolt kaebajale esitatud arved vastavad
Maksuotsuse põhjendustes on tuginetud asjaolule, et kaebajale esitatud arved olid allkirjastamata. Käibemaksuseadus ei näe ette võimalusi, mille puhul
PMTK on Maksuotsuse tegemisel kogunud tõendeid suunatult ja tõlgendanud neid ebaõigesti, mistõttu on jõutud väärale otsusele. Tegemist on menetlusnõuete rikkumisega, mis mõjutasid Maksuotsuse sisu. Kaebaja tegutses suhetes OÜ-dega Almaros Trading ja Realholders heas usus ja kooskõlas heade äritavadega. Asjaolu, et Almaros Trading OÜ ei ole tasunud riigieelarvesse makse ning Realholders OÜ ei ole deklareerinud kaebajale müüdud teenustest tekkinud käivet, ei tõesta, et kaebaja neilt teenust ei ostnud. Kaebaja kontrollis teenuse osutajate tausta ja käibemaksukohustust Krediidiinfo andmebaasi kaudu, tasus osutatud teenuste eest firmade arvelduskontole, mitte sularahas. Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ ebakorrektse maksekäitumise eest on Maksuotsuses ebaõiglaselt võetud sarnane suhtumine ka kaebaja suhtes. Analoogselt ei puutu kaebajasse ega saa mõjutada kaebaja maksekohustusi talle teenust osutanud Almaros Trading OÜ probleemid seoses firma müügiga. Need ei tõenda, et Almaros Trading OÜ ei oleks osutanud teenust kaebajale. Kaebaja ostis ja sai trüki- ning sellega kaasnevat teenust OÜ-telt Almaros Trading ja Realholders. Ebaõige on Maksuotsuse seisukoht, et kirjalike lepingute puudumine on kahtlustäratav ja mitteusaldusväärne. Vastavalt võlaõigusseadusele võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. OÜ-te Almaros Trading ja Realholders poolt kaebajale osutatud teenuste lepingutele ei ole seadus kehtestanud kohustuslikku vormi ning puudub õiguslik alus nõuda kirjalikult sõlmitud lepinguid. Maksuotsuses tuginetakse järelduste tegemisel, nagu ei oleks Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ poolt reaalselt teenuseid osutatud, ka näidetele, mis puudutavad prindimasinat. Maksuotsuses on ekslikult kirjeldatud ühe masinana kahte erinevat prindi- ja trükimasinat, mille suurus ja kaal on erinevad ning erinevad ka tehtavad operatsioonid, sarnaselt on Maksuotsuses segamini aetud kleebise ja logo trükkimise mõisted. Seetõttu on Maksuotsuses jõutud ekslikule järeldusele, nagu oleksid isikute selgitused teenuse osutamise ja selle osutamise vahendi kohta vastuolulised. See näitab, et Maksuotsuse tegemisel ei ole välja selgitatud tegelikku olukorda ja tuvastatud olulisi asjaolusid. Ebaõige on Maksuotsuse väide, et peale arvete alusel raha maksmise, ei tõenda muud faktilised asjaolud majandustehingute tegelikku toimumist. Kaebaja jaoks oli tegemist reaalsete tehingutega, mille aluseks oli suuline kokkulepe, mille alusel trükiteenused said reaalselt teostatud. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustust ja käitus heauskselt. Täidetud olid
lg 1 ja § 31 lg 1 järgi sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eeldused: kulutused trükiteenusele olid kaebaja kui käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud 3 kulutused; trükiteenus oli soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; OÜ-te Almaros Trading ja Realholders esitatud arved vastavad
Maksuotsuses väljatoodu, et arvetel puudus allkiri, ei muuda arveid seadusega vastuolus olevaiks, sest
järgi ei ole allkiri arve kohustuslik element; teenus oli reaalselt soetatud, mille tulemusena oli kaebaja saanud kleebistega tulemasinad. Arvetel kajastatud tehingud on reaalselt toimunud. Asjaolu, et nimetatud hankijate muus tegevuses on MTA silmis puudusi, ei tõenda, et teenust kaebajale ei osutatud. Teenuse osutamist on kinnitanud ka teenuse reaalne osutaja Deniss Sergejev. Tulumaksu määramine on seadusega vastuolus. Ebaõige on Maksuotsuse järeldus, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders arvete alusel tehtud väljamaksed kuuluvad TuMS § 51 lg 2 p 3-5 kohaselt maksustamisele põhjusel, et väljamakse kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esitatud arved sisaldavad raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 7 lg-s 1 raamatupidamise algdokumendi jaoks sätestatud andmeid. Riigikohus on selgitanud, et tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole mingil põhjusel kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses (3-3-1-52-03). Tulumaksuarvestuse puhul on eelkõige oluline, et tegemist on ettevõtlusega seotud kulutusega. Arvestades asjaolu, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esitatud arvetel märgitud teenuse soetamine oli vajalik ja seda kasutati kaebaja ettevõtluses ning arvel märgitud teenused on ka tegelikult teostatud, on tulumaksu määramine alusetu. Seetõttu on ebaõige Maksuotsuse järeldus, et väljamaksed osutatud trükiteenuste eest OÜ-dele Almaros Trading ja Realholders on kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kulud. Tõendamata on Maksuotsuse väide, et kaebaja teadis või pidi teadma, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders ei ole tegelikkuses kaebajale trükiteenuseid osutanud. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (3-3-1-34-06 p 14; 3-3-1-74-09 p 11). Kaebaja sai nimetatud firmadelt trükiteenuseid ning kaebaja teadmise kohaselt olid vastavatel ajaperioodidel nad tegelikud teenuse osutajad, kuna teenust reaalselt osutanud isik D. Sergejev oli OÜ Almaros Trading juhatuse liige ning omas OÜ Realholders juhatuse liikme poolt allkirjastatud volikirja teenuste osutamiseks OÜ Realholders nimel. Kaebaja on PMTK-le esitanud koos eriarvamusega ka D. Sergejevi venekeelse kirjaliku seletuse, milles viimane kinnitab trükiteenuste osutamist kaebajale. PMTK on nimetatud seletuse põhjendamatult kõrvale jätnud. Asjaolu, et D. Sergejevi eestikeelses seletuste protokollis ja tema venekeelses selgituses on vastuolu, tuleneb eelkõige sellest, et D. Sergejev ei valda eesti keelt ning tal puudus seetõttu võimalus kontrollida, kui adekvaatselt on tema seletused protokollitud. Trükiteenused tulemasinatele on saadud, mida tõendab kaebaja poolt edasimüüdud kaubal olevad trükised ja logod. Trükiteenuse osutamine oli kaebajale vajalik ja seda kasutati tema ettevõtluses. Seetõttu on nende teenuste ostmiseks tehtud kulutuste pidamine ettevõtlusega mitteseotuks ning kaebajale 12 447,50 eurot tulumaksu määramine ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt alusetu ja seadusega vastuolus olev. Maksuotsuse kehtetuks tunnistamise korral on ebaseaduslik ka PMTK Intressinõue kaebajalt intressi summas 5 754,46 eurot väljamõistmiseks, kuna põhineb Maksuotsuse alusel mitteõiguspäraselt määratud maksude tasumisega hilinemisel. 4 Vastustaja PMTK on seisukohal, et vaidlustatud Maksuotsus ja Intressinõue on õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja palub jätta Aikon OÜ kaebus rahuldamata järgmise põhjendusega. Kaebuses esitatud seisukohad on Aikon OÜ avaldanud juba eriarvamuses Kontrollaktile. Maksuhaldur on neid analüüsinud ning on esitanud omapoolsed põhjalikud seisukohad neile Maksuotsuse peatükis III (lk 29-38). Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks kõike Maksuotsuses väljatoodut korrata. Käibemaksu osas vastustaja märgib viitega maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 59 lg-le 1, et lähtuvalt uurimispõhimõttest kogus ta maksumenetluses piisavalt tõendeid ning neid kõiki kogumis hinnates tegi õige järelduse, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders vaidlusalustel arvetel näidatud teenust Aikon OÜ-le osutanud ei ole. Arvete vormistamise eesmärgiks oli luua maksuhaldurile mulje tehingute toimumisest, et saada alusetult deklareerida sisendkäibemaksu.
lg-st 1 ja lg-st 3 ning § 31 lg-st 1 tulenevalt on sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eelduseks, et tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad
§-s 37 sätestatud nõuetele ning kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. Nimetatud eeldused peavad olema täidetud korraga ning ei piisa sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vaid sellest, et arved vastavad formaalselt nõuetele ja et fiktiivsete arvete alusel on tehtud väljamaksed varifirma kontole, kust on raha koheselt sularahas tundmatute isikute poolt välja võetud. Käibemaksuga maksustamise põhimõtte kohaselt ei kanna käibemaksukohustuslased maksustatava käibe tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt käibemaksukulu, kuna nendelt tehingutelt tasumisele kuuluvat käibemaksu (sisendkäibemaksu) võib maksustatavalt käibelt arvestatavast käibemaksust maha arvata. Selle põhimõtte järgi liigub käibemaks tehinguahelas ühelt käibemaksukohustuslaselt järgmisele ning laekub lõpptarbijale asetleidnud müügilt lõplikult riigieelarvesse. OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders kohta maksumenetluses kogutud tõendid viitavad asjaolule, et reaalset majandustegevust kontrollitaval perioodil äriühingutes ei ole olnud ning nad omavad varifirmadele iseloomulikke tunnuseid (Maksuotsuse lk 2, 3, 21, 22 ja 23). OÜ Almaros Trading väidetava teenuse osutajana on vaidlusaluste arvete alusel käibemaksu deklareerinud, kuid riigieelarvesse maksnud seda ei ole. OÜ Realholders on vaidlusalustel arvetel näidatud käibemaksu jätnud deklareerimata ja riigieelarvesse maksmata. Tulumaksu osas, viitega TuMS § 51 lg 2 p-dele 3-5, vastustaja märgib, et maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et Aikon OÜ pangakontolt on ajavahemikus 01.12.2009 30.04.2010 teostatud väljamaksed OÜ Almaros Trading arvelduskontole 23.12.2009 summas 155 580 krooni, 19.01.2010 summas 121 500 krooni, 11.02.2010 summas 111 300 krooni ja 03.03.2010 summas 66 672 krooni ning OÜ Realholders arvelduskontodele 1.04.2010 summas 144 480 krooni ja 22.04.2010 summas 133 140 krooni. Kokku on fiktiivsete arvete alusel ettevõtlusest välja viidud raha summas 732 672 krooni (46 826,28 eurot). Väljamaksed on tehtud seoses sellise väidetavate majandustehingutega, milliste toimumine kuludokumentidel näidatud müüjatega ei ole leidnud kinnitust. OÜ Realholders ja OÜ Almaros Trading nimel vormistatud arvetel kajastatud müüjad ei ole tegelikkuses Aikon OÜ-le arvetel kajastatud teenust osutanud. Maksuhalduri ülesandeks oli välja selgitada, kas Aikon OÜ seaduslikud esindajad olid teadlikud, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders nimel esitatud arved on fiktiivsed ja et arvetel nimetatud teenust tegelikult osutatud ei ole. Vastustaja leiab, et Aikon OÜ ei ole käitunud arvete nr 21.12.2009-02, nr 18.01.2010-01, nr 10.02.2010-01, nr 28.02.2010-01, nr 02/2010-03 ja nr 10/2010-04 kajastamisel äriühingu raamatupidamises heauskse ettevõtjana. Aikon OÜ juhatuse liikme Kaido Koppeli poolt antud selgitused ei ole usaldusväärsed, kuna 5 nende sisu ei vasta tegelikkusele ning on vastuolus kolmandate isikute OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders juhatuse liikmetelt poolt saadud seletustega. Seega ei saa Aikon OÜ väita, et on tegutsenud heas usus. Maksuhalduri poolt kogutud teabe kohaselt teadis K. Koppel, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders ei ole Aikon OÜ-le tegelikult trükiteenuseid kontrollitaval perioodil osutanud (Maksuotsuse lk 19 ja 20). Kaebuse esitaja pidi Krediidiinfo andmebaasist nägema, et OÜ-l Almaros Trading olid võlad. Vaatamata sellele Aikon OÜ seaduslik esindaja K. Koppel ei sõlminud kirjalikke lepinguid trükiteenuste osutamise kohta, hinnapakkumisi, saatelehti, tulemasinate üleandmise-vastuvõtmise akte jne. Puudub arvestus üleantava ja tagastatava kauba koguste üle. Teenuse tellijal puuduvad igasugused garantiid teenuse kvaliteedi nõuete täitmata jätmise puhul. Vastustaja nõustub kaebuse esitajaga selles, et kirjalike lepingute sõlmimata jätmine ja arvel allkirjade puudumine iseenesest ei tõenda arvete fiktiivsust, kuid tõendite kogumis hindamisel võivad need asjaolud mõjutada tehingute osas tehtavaid järeldusi. Väidetavate teenuste osutamise kohta on koostatud ainult arved, mis on OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esindajate poolt allkirjastamata, mistõttu ei ole võimalik tõendada ega kontrollida, kes isikuliselt on need arved väljastanud. Kuna väidetavate tehingupoolte seletused on vastuolulised, ei ole võimalik nimetatud arveid käsitleda ammendavalt usaldusväärsete dokumentidena, kui puuduvad mistahes muud tõendid, mis kinnitaksid kontrollitavate tehingute toimumist. Maksumenetluses on tuvastamist leidnud fakt (vaatluse protokoll), et väidetava teenuse osutamise ajal oli prindimasin (PAD-printer) Aikon OÜ valduses. D. Sergejev ei ole maksumenetluses esitanud usaldusväärseid tõendeid (dokumente), mis tõendaksid tema seletust, et prindimasin kuulub talle. D. Sergejev väitis, et ta printis kleebiste tekstid tulemasinatele just Aikon OÜ laos asuva prindimasina abil, mille ta vahel ka koju kaasa võttis. Vaatluse läbiviimisel maksuhaldur tuvastas, et nimetatud prindimasin ei vastanud D. Sergejevi antud kirjeldusele. Samas ka K. Koppel väitis, et D. Sergejev kasutas trükiteenuste osutamiseks just Aikon OÜ laos asuvat prindimasinat. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ Almaros Trading oleks reaalselt Aikon OÜ-le mingeid, kasvõi teiste printeritega tehtud trükiteenuseid osutanud. Vaatluse läbiviimisel maksuhaldur teisi printereid Aikon OÜ laos ei näinud. OÜ Almaros Trading kustutati käibemaksukohustuslaste registrist alates 19.03.2010, kuna äriühing ei esitanud dokumente ettevõtluse tõendamiseks (
Seega tuli leida uus äriühing (OÜ Realholders), kelle nimel arveid vormistada. K. Koppel maksuhaldurile antud seletustes D. Sergejevi volitusest midagi ei teadnud. Volikiri esitati alles koos kontrollaktile esitatud eriarvamusega, samas kui OÜ Realholders juhatuse liige Vadim Vassiljev tehingutest midagi ei tea ja volituse andmist eitab. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuse p-s 19 asunud seisukohale, et menetlusosaliste ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. Sama lahendi p-s 20 märkis Riigikohus, et kui maksuhaldurile vastu vaidleva äriühingu esindaja ning tema tehtud tehingute teist poolt esindavate isikute seletused on omavahel vastuolus, võib see tähendada, et need seletused ei ole tõendina usaldusväärsed ega lükka ümber maksuhalduri esitatud seisukohti. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-09 selgitanud järgmist: ”Kolleegium leiab, et kui tuvastatakse müüjate reaalse majandustegevuse puudumine, on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks juba see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, 6 sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu.” Vastustaja on seisukohal, et juhul kui ostja ja müüja vahel pole tehinguid toimunud, siis ostjat ei saa käsitleda heauskse ostjana, kes ei teadnud, et dokumentidel märgitud äriühing ei ole tegelikult teenust osutanud. Taoline tegevus on teadlik ja tahtlik, mistõttu on käibemaksu ja ka tulumaksu määramine põhjendatud. Kaebuse esitaja viited heausksele käitumisele on paljasõnalised ja kontrollimatud, kuna maksuhaldurile esitatud
lg 1 p-de 1 ja 4 alusel on käibemaksu objekt käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti, ning sama seaduse § 16 lg-s 3 nimetatud kauba või teenuse käive, mille maksustatavale väärtusele on maksukohustuslane lisanud käibemaksu.
lg 1 esimese lause kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 ning lõike 6 punktides 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. 8
lg 3 p 1 järgi sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Vastavalt
lg-le 1 teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha
§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. PMTK on Maksuotsuses õigesti märkinud, et viidatud sätetest tulenevalt on sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eeldused (need peavad olema täidetud korraga) järgmised: tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad
§-s 37 sätestatud nõuetele; kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. 5. Antud juhul ei ole tõendatud, et „arvetel /tl 114-117/ kajastatud tehingud oleks ka reaalselt toimunud ning seda just arvel näidatud tehingupartneriga, kes on käibemaksukohustuslaseks registreeritud“, nagu Maksuotsuses on põhjendatult tõdetud. Vastavas kohtupraktikas on samuti korduvalt rõhutatud, et üksnes arve (isegi kui see formaalselt vastab nõuetele) esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ega saamist nagu ka arve alusel raha maksmine ja deklareerimine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel (vt lisaks vastustaja osutatud lahenditele nt üks värskemaid lahendeid - Riigikohtu halduskolleegiumi 11.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-11). Samas, vastupidiselt kaebaja väidetule arvete nõuetekohasusest, on kohus seisukohal, et Aikon OÜ-le Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ poolt väljastatud arved ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. Kuigi
lg 7 esitab arvele mõnevõrra teised (teistsuguses sõnastuses) nõuded kui RPS § 7 lg-s 1 algdokumendile sätestatud nõuded, tuleb arve kui raamatupidamise algdokumendi puhul järgida eelkõige viimatinimetatut. RPS § 7 lg 1 kohaselt raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed: 1) dokumendi nimetus ja number; 2) koostamise kuupäev; 3) tehingu majanduslik sisu; 4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); 5) tehingu osapoolte nimed; 6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid; 7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist; 8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. Vaidlusalustel arvetel puuduvad majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri, samuti on puudulikult täidetud RPS § 7 lg 1 p-d 3 ja
Arvetel näidatud kogus 1 tk igakordselt eri hinnaga ei võimalda tuvastada tehingu tegelikke arvnäitajaid nagu kogus ja hind (
lg 7 p 6 järgi kauba kogust või teenuse mahtu), eriti arvestades eelviidatud isikute selgitusi kohtuistungil. Nt selgitas K. Koppel: „tulemasinate tegemisel on erinevad hinnad. 10 tuhande tulemasina trükkimine, kleepimine ja sorteerimine. Näiteks andsin 30 tuhat, 20 tuhat oli kleepimata ja trükkimata. Kleebise ja selle kleepimise hind oli piltlikult kokku 80 senti. Andsin 20, läks 16 tuhat. /…/ tulemasinate kogus nädalas 1030 tuhat, oli ka suurema mahuga kuid, kus tehti 80-90 tuhat tükki. Kuidas neid väidetavaid koguseid ja hindu on võimalik arvetest välja lugeda, jääb arusaamatuks. Ainuüksi seetõttu ei saa lugeda tehingute toimumist Aikon OÜ ning Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ vahel väidetavas mahus ja ajal toimunuks, koos sellest tulenevate tagajärgedega.
Nagu kohus on juba eelnevalt tõdenud, kui arved ei vasta RPS § 7 lg 1 ja
lg 7 nõuetele, siis puudub isikul õigus sisendkäibemaksu maha arvata, kuna täitmata on üks kohustuslikest eeldustest. Lisaks eelmärgitud raamatupidamise algdokumentide puudumise või mittenõuetekohasuse osas märgitule nõustub kohus aga ka vastustaja põhjendustega, et isegi kui saaks pidada neid arveid nõuetekohaseks, ei anna asjaolud ja kogutud tõendid kogumis alust väiteks, et Aikon OÜ on saanud kõnealuseid tulemasinaid puudutavaid teenuseid Almaros Trading OÜ-lt ja Realholders OÜ-lt ning et kaebaja ei teadnud ega pidanudki seda fakti teadma. Kohtu arvates on maksuhaldur sellekohaseid järeldusi Maksuotsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud (sh väidetavate kaebaja tehingupartnerite taust, majandustehingute puudulik dokumenteerimine ja olulised vastuolud asjassepuutuvate isikute suulistes seletustes jms). Seetõttu kohus ei pea vajalikuks nimetatut siinjuures üle korrata. Seda enam, et kaebuse rahuldamata jätmiseks piisab ka seni tuvastatust. Kohus rõhutab sellega seoses vaid üksikuid momente. Vastuolusid asjassepuutuvate isikute suulistes seletustes ei olnud võimalik kõrvaldada isegi kohtuistungil, kuigi just selleks ja võimalike keeleprobleemist tingitud arusaamatuste selgitamiseks oli 10 kutsutud kohtusse tunnistajana Almaros Trading OÜ tookordne juhatuse liige D. Sergejev ning vahetult sai selgitusi jagada ka Aikon OÜ seaduslik esindaja K. Koppel. Olulised vastuolud asjas tähtsust omavates faktilistes asjaoludes jäid püsima nii nende isikute kohtuistungil antud seletuste/ütluste vahel kui ka samade isikute poolt kohtus ja varem maksumenetluses antud seletuste vahel (sh koostöö algust, hinnapakkumisi, teenuse sisu, mahtu, hinda jms puudutavas osas). Lisaks ilmnes tunnistaja ütlustest /tl 198-209/, et D. Sergejev osutas puhtfüüsiliselt isiklikult kaebajale teenust Maardus, oma eramaja abihoones, selleks kasutatud trükkimise ja kleebiste paigaldamise masinad olid tema isiklikud, kaupa kaebajale viis ta oma isikliku autoga Ford Focus. Samas on D. Sergejev oma sõnul käinud tööd tegemas ka Aikon OÜ laos. Seega, kuna puudub vaidlus, et Almaros Trading OÜ-le need masinad ei kuulunud, pidanuks D. Sergejev maksumenetluses esitama usaldusväärsed tõendid (dokumendid), mis kinnitaksid prindimasina talle kuulumist, mida ta aga teinud ei ole. Samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et Realfolders OÜ Aikon OÜ-le arvetel näidatud teenust ei osutanud ja tegemist on fiktiivsete arvetega. D. Sergejev selgitas, et tema „firma ei saanud enam tegutseda, aga töö kestis“, ning siis leppis ta kokku Realfolders OÜ esindajaga, et teenuse eest arved esitab nimetatud äriühing, Aikon OÜ-lt teenuse eest saadud raha aga maksti tunnistajale välja pooles ulatuses („leppisime kokku, et teeme pooleks“), kusjuures maksumenetluses ei olnud tunnistaja Realholders OÜ-st midagi kuulnud /tl 142 pöördel/. Seega, nagu maksumenetluses nii ka kohtumenetluses ei ole kaebaja suutnud kohut veenda, et vaidlusaluseid teenuseid osutasid talle Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ, nagu arvete alusel püütakse väita.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.