← Eesti

3-11-2122/40

Obsah (5)§ 31§ 37§ 29§ 22§ 1

3-11-2122 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2122 Haldusasi Aikon OÜ

; § 29 lg 1 ja lg 3 p 1) ning tulumaksuseadusest (edaspidi TuMS; § 32 lg 1) tulenevaid õigusi. Kaebajalt on Maksuotsusega võetud õigus tema poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata oma maksustatava käibe tarbeks kasutatava teenuse sisendkäibemaks ning õigust maha arvata maksumaksja ettevõtlustulust kõik 2 maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Kaebaja tegevuseks on tulemasinate ja tuletikkude import ja hulgimüük. Ostetud tulemasinatel ei ole logosid ega hoiatustekste. Nimetatud tekstid on kaebaja kohustatud enne klientidele kauba müümist trükkima ja peale kleepima. Kuna kleebiste ning hoiatussiltide trükkimist ja kleepimist tulemasinatele ei tehta iga päev, tegemist on olulises mahus käsitööga ning kuna kaebajal sellist tööjõudu ei ole, siis ostab kaebaja nimetatud teenuse sisse. Perioodil detsember 2009 kuni märts 2010 ostis kaebaja nimetatud teenust OÜ-telt Almaros Trading ja Realholders. Käibemaksu määramiseks puudub õiguslik alus. Sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused on sätestatud

§ 31-32.

Sisendkäibemaksu mahaarvamise puhul on oluline, kas soetatud kaup või teenus on ettevõtlusega seotud või mitte ning vastavalt määratakse mahaarvatava käibemaksu ulatus. Vaidlustatavas Maksuotsuses sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine, kui maksukohustuslasel on

§ 37nõuetele vastav arve, on õigusvastane.

Maksuotsuses käsitletavad osaühingute Almaros Trading ja Realholders poolt kaebajale esitatud arved vastavad

§ 37nõuetele, mille hulgas puudub kohustus arve allkirjastada.

Maksuotsuse põhjendustes on tuginetud asjaolule, et kaebajale esitatud arved olid allkirjastamata. Käibemaksuseadus ei näe ette võimalusi, mille puhul

§ 37vastava arve olemasolul on sisendkäibemaksu mahaarvamine keelatud.

PMTK on Maksuotsuse tegemisel kogunud tõendeid suunatult ja tõlgendanud neid ebaõigesti, mistõttu on jõutud väärale otsusele. Tegemist on menetlusnõuete rikkumisega, mis mõjutasid Maksuotsuse sisu. Kaebaja tegutses suhetes OÜ-dega Almaros Trading ja Realholders heas usus ja kooskõlas heade äritavadega. Asjaolu, et Almaros Trading OÜ ei ole tasunud riigieelarvesse makse ning Realholders OÜ ei ole deklareerinud kaebajale müüdud teenustest tekkinud käivet, ei tõesta, et kaebaja neilt teenust ei ostnud. Kaebaja kontrollis teenuse osutajate tausta ja käibemaksukohustust Krediidiinfo andmebaasi kaudu, tasus osutatud teenuste eest firmade arvelduskontole, mitte sularahas. Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ ebakorrektse maksekäitumise eest on Maksuotsuses ebaõiglaselt võetud sarnane suhtumine ka kaebaja suhtes. Analoogselt ei puutu kaebajasse ega saa mõjutada kaebaja maksekohustusi talle teenust osutanud Almaros Trading OÜ probleemid seoses firma müügiga. Need ei tõenda, et Almaros Trading OÜ ei oleks osutanud teenust kaebajale. Kaebaja ostis ja sai trüki- ning sellega kaasnevat teenust OÜ-telt Almaros Trading ja Realholders. Ebaõige on Maksuotsuse seisukoht, et kirjalike lepingute puudumine on kahtlustäratav ja mitteusaldusväärne. Vastavalt võlaõigusseadusele võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. OÜ-te Almaros Trading ja Realholders poolt kaebajale osutatud teenuste lepingutele ei ole seadus kehtestanud kohustuslikku vormi ning puudub õiguslik alus nõuda kirjalikult sõlmitud lepinguid. Maksuotsuses tuginetakse järelduste tegemisel, nagu ei oleks Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ poolt reaalselt teenuseid osutatud, ka näidetele, mis puudutavad prindimasinat. Maksuotsuses on ekslikult kirjeldatud ühe masinana kahte erinevat prindi- ja trükimasinat, mille suurus ja kaal on erinevad ning erinevad ka tehtavad operatsioonid, sarnaselt on Maksuotsuses segamini aetud kleebise ja logo trükkimise mõisted. Seetõttu on Maksuotsuses jõutud ekslikule järeldusele, nagu oleksid isikute selgitused teenuse osutamise ja selle osutamise vahendi kohta vastuolulised. See näitab, et Maksuotsuse tegemisel ei ole välja selgitatud tegelikku olukorda ja tuvastatud olulisi asjaolusid. Ebaõige on Maksuotsuse väide, et peale arvete alusel raha maksmise, ei tõenda muud faktilised asjaolud majandustehingute tegelikku toimumist. Kaebaja jaoks oli tegemist reaalsete tehingutega, mille aluseks oli suuline kokkulepe, mille alusel trükiteenused said reaalselt teostatud. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustust ja käitus heauskselt. Täidetud olid

§ 29

lg 1 ja § 31 lg 1 järgi sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eeldused: kulutused trükiteenusele olid kaebaja kui käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud 3 kulutused; trükiteenus oli soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; OÜ-te Almaros Trading ja Realholders esitatud arved vastavad

§ 37nõuetele.

Maksuotsuses väljatoodu, et arvetel puudus allkiri, ei muuda arveid seadusega vastuolus olevaiks, sest

§ 37

järgi ei ole allkiri arve kohustuslik element; teenus oli reaalselt soetatud, mille tulemusena oli kaebaja saanud kleebistega tulemasinad. Arvetel kajastatud tehingud on reaalselt toimunud. Asjaolu, et nimetatud hankijate muus tegevuses on MTA silmis puudusi, ei tõenda, et teenust kaebajale ei osutatud. Teenuse osutamist on kinnitanud ka teenuse reaalne osutaja Deniss Sergejev. Tulumaksu määramine on seadusega vastuolus. Ebaõige on Maksuotsuse järeldus, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders arvete alusel tehtud väljamaksed kuuluvad TuMS § 51 lg 2 p 3-5 kohaselt maksustamisele põhjusel, et väljamakse kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esitatud arved sisaldavad raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 7 lg-s 1 raamatupidamise algdokumendi jaoks sätestatud andmeid. Riigikohus on selgitanud, et tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole mingil põhjusel kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses (3-3-1-52-03). Tulumaksuarvestuse puhul on eelkõige oluline, et tegemist on ettevõtlusega seotud kulutusega. Arvestades asjaolu, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esitatud arvetel märgitud teenuse soetamine oli vajalik ja seda kasutati kaebaja ettevõtluses ning arvel märgitud teenused on ka tegelikult teostatud, on tulumaksu määramine alusetu. Seetõttu on ebaõige Maksuotsuse järeldus, et väljamaksed osutatud trükiteenuste eest OÜ-dele Almaros Trading ja Realholders on kaebaja ettevõtlusega mitteseotud kulud. Tõendamata on Maksuotsuse väide, et kaebaja teadis või pidi teadma, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders ei ole tegelikkuses kaebajale trükiteenuseid osutanud. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (3-3-1-34-06 p 14; 3-3-1-74-09 p 11). Kaebaja sai nimetatud firmadelt trükiteenuseid ning kaebaja teadmise kohaselt olid vastavatel ajaperioodidel nad tegelikud teenuse osutajad, kuna teenust reaalselt osutanud isik D. Sergejev oli OÜ Almaros Trading juhatuse liige ning omas OÜ Realholders juhatuse liikme poolt allkirjastatud volikirja teenuste osutamiseks OÜ Realholders nimel. Kaebaja on PMTK-le esitanud koos eriarvamusega ka D. Sergejevi venekeelse kirjaliku seletuse, milles viimane kinnitab trükiteenuste osutamist kaebajale. PMTK on nimetatud seletuse põhjendamatult kõrvale jätnud. Asjaolu, et D. Sergejevi eestikeelses seletuste protokollis ja tema venekeelses selgituses on vastuolu, tuleneb eelkõige sellest, et D. Sergejev ei valda eesti keelt ning tal puudus seetõttu võimalus kontrollida, kui adekvaatselt on tema seletused protokollitud. Trükiteenused tulemasinatele on saadud, mida tõendab kaebaja poolt edasimüüdud kaubal olevad trükised ja logod. Trükiteenuse osutamine oli kaebajale vajalik ja seda kasutati tema ettevõtluses. Seetõttu on nende teenuste ostmiseks tehtud kulutuste pidamine ettevõtlusega mitteseotuks ning kaebajale 12 447,50 eurot tulumaksu määramine ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt alusetu ja seadusega vastuolus olev. Maksuotsuse kehtetuks tunnistamise korral on ebaseaduslik ka PMTK Intressinõue kaebajalt intressi summas 5 754,46 eurot väljamõistmiseks, kuna põhineb Maksuotsuse alusel mitteõiguspäraselt määratud maksude tasumisega hilinemisel. 4 Vastustaja PMTK on seisukohal, et vaidlustatud Maksuotsus ja Intressinõue on õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja palub jätta Aikon OÜ kaebus rahuldamata järgmise põhjendusega. Kaebuses esitatud seisukohad on Aikon OÜ avaldanud juba eriarvamuses Kontrollaktile. Maksuhaldur on neid analüüsinud ning on esitanud omapoolsed põhjalikud seisukohad neile Maksuotsuse peatükis III (lk 29-38). Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks kõike Maksuotsuses väljatoodut korrata. Käibemaksu osas vastustaja märgib viitega maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 59 lg-le 1, et lähtuvalt uurimispõhimõttest kogus ta maksumenetluses piisavalt tõendeid ning neid kõiki kogumis hinnates tegi õige järelduse, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders vaidlusalustel arvetel näidatud teenust Aikon OÜ-le osutanud ei ole. Arvete vormistamise eesmärgiks oli luua maksuhaldurile mulje tehingute toimumisest, et saada alusetult deklareerida sisendkäibemaksu.

§ 29

lg-st 1 ja lg-st 3 ning § 31 lg-st 1 tulenevalt on sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eelduseks, et tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad

§-s 37 sätestatud nõuetele ning kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. Nimetatud eeldused peavad olema täidetud korraga ning ei piisa sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vaid sellest, et arved vastavad formaalselt nõuetele ja et fiktiivsete arvete alusel on tehtud väljamaksed varifirma kontole, kust on raha koheselt sularahas tundmatute isikute poolt välja võetud. Käibemaksuga maksustamise põhimõtte kohaselt ei kanna käibemaksukohustuslased maksustatava käibe tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt käibemaksukulu, kuna nendelt tehingutelt tasumisele kuuluvat käibemaksu (sisendkäibemaksu) võib maksustatavalt käibelt arvestatavast käibemaksust maha arvata. Selle põhimõtte järgi liigub käibemaks tehinguahelas ühelt käibemaksukohustuslaselt järgmisele ning laekub lõpptarbijale asetleidnud müügilt lõplikult riigieelarvesse. OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders kohta maksumenetluses kogutud tõendid viitavad asjaolule, et reaalset majandustegevust kontrollitaval perioodil äriühingutes ei ole olnud ning nad omavad varifirmadele iseloomulikke tunnuseid (Maksuotsuse lk 2, 3, 21, 22 ja 23). OÜ Almaros Trading väidetava teenuse osutajana on vaidlusaluste arvete alusel käibemaksu deklareerinud, kuid riigieelarvesse maksnud seda ei ole. OÜ Realholders on vaidlusalustel arvetel näidatud käibemaksu jätnud deklareerimata ja riigieelarvesse maksmata. Tulumaksu osas, viitega TuMS § 51 lg 2 p-dele 3-5, vastustaja märgib, et maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et Aikon OÜ pangakontolt on ajavahemikus 01.12.2009 30.04.2010 teostatud väljamaksed OÜ Almaros Trading arvelduskontole 23.12.2009 summas 155 580 krooni, 19.01.2010 summas 121 500 krooni, 11.02.2010 summas 111 300 krooni ja 03.03.2010 summas 66 672 krooni ning OÜ Realholders arvelduskontodele 1.04.2010 summas 144 480 krooni ja 22.04.2010 summas 133 140 krooni. Kokku on fiktiivsete arvete alusel ettevõtlusest välja viidud raha summas 732 672 krooni (46 826,28 eurot). Väljamaksed on tehtud seoses sellise väidetavate majandustehingutega, milliste toimumine kuludokumentidel näidatud müüjatega ei ole leidnud kinnitust. OÜ Realholders ja OÜ Almaros Trading nimel vormistatud arvetel kajastatud müüjad ei ole tegelikkuses Aikon OÜ-le arvetel kajastatud teenust osutanud. Maksuhalduri ülesandeks oli välja selgitada, kas Aikon OÜ seaduslikud esindajad olid teadlikud, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders nimel esitatud arved on fiktiivsed ja et arvetel nimetatud teenust tegelikult osutatud ei ole. Vastustaja leiab, et Aikon OÜ ei ole käitunud arvete nr 21.12.2009-02, nr 18.01.2010-01, nr 10.02.2010-01, nr 28.02.2010-01, nr 02/2010-03 ja nr 10/2010-04 kajastamisel äriühingu raamatupidamises heauskse ettevõtjana. Aikon OÜ juhatuse liikme Kaido Koppeli poolt antud selgitused ei ole usaldusväärsed, kuna 5 nende sisu ei vasta tegelikkusele ning on vastuolus kolmandate isikute OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders juhatuse liikmetelt poolt saadud seletustega. Seega ei saa Aikon OÜ väita, et on tegutsenud heas usus. Maksuhalduri poolt kogutud teabe kohaselt teadis K. Koppel, et OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders ei ole Aikon OÜ-le tegelikult trükiteenuseid kontrollitaval perioodil osutanud (Maksuotsuse lk 19 ja 20). Kaebuse esitaja pidi Krediidiinfo andmebaasist nägema, et OÜ-l Almaros Trading olid võlad. Vaatamata sellele Aikon OÜ seaduslik esindaja K. Koppel ei sõlminud kirjalikke lepinguid trükiteenuste osutamise kohta, hinnapakkumisi, saatelehti, tulemasinate üleandmise-vastuvõtmise akte jne. Puudub arvestus üleantava ja tagastatava kauba koguste üle. Teenuse tellijal puuduvad igasugused garantiid teenuse kvaliteedi nõuete täitmata jätmise puhul. Vastustaja nõustub kaebuse esitajaga selles, et kirjalike lepingute sõlmimata jätmine ja arvel allkirjade puudumine iseenesest ei tõenda arvete fiktiivsust, kuid tõendite kogumis hindamisel võivad need asjaolud mõjutada tehingute osas tehtavaid järeldusi. Väidetavate teenuste osutamise kohta on koostatud ainult arved, mis on OÜ Almaros Trading ja OÜ Realholders esindajate poolt allkirjastamata, mistõttu ei ole võimalik tõendada ega kontrollida, kes isikuliselt on need arved väljastanud. Kuna väidetavate tehingupoolte seletused on vastuolulised, ei ole võimalik nimetatud arveid käsitleda ammendavalt usaldusväärsete dokumentidena, kui puuduvad mistahes muud tõendid, mis kinnitaksid kontrollitavate tehingute toimumist. Maksumenetluses on tuvastamist leidnud fakt (vaatluse protokoll), et väidetava teenuse osutamise ajal oli prindimasin (PAD-printer) Aikon OÜ valduses. D. Sergejev ei ole maksumenetluses esitanud usaldusväärseid tõendeid (dokumente), mis tõendaksid tema seletust, et prindimasin kuulub talle. D. Sergejev väitis, et ta printis kleebiste tekstid tulemasinatele just Aikon OÜ laos asuva prindimasina abil, mille ta vahel ka koju kaasa võttis. Vaatluse läbiviimisel maksuhaldur tuvastas, et nimetatud prindimasin ei vastanud D. Sergejevi antud kirjeldusele. Samas ka K. Koppel väitis, et D. Sergejev kasutas trükiteenuste osutamiseks just Aikon OÜ laos asuvat prindimasinat. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OÜ Almaros Trading oleks reaalselt Aikon OÜ-le mingeid, kasvõi teiste printeritega tehtud trükiteenuseid osutanud. Vaatluse läbiviimisel maksuhaldur teisi printereid Aikon OÜ laos ei näinud. OÜ Almaros Trading kustutati käibemaksukohustuslaste registrist alates 19.03.2010, kuna äriühing ei esitanud dokumente ettevõtluse tõendamiseks (

§ 22lg 31).

Seega tuli leida uus äriühing (OÜ Realholders), kelle nimel arveid vormistada. K. Koppel maksuhaldurile antud seletustes D. Sergejevi volitusest midagi ei teadnud. Volikiri esitati alles koos kontrollaktile esitatud eriarvamusega, samas kui OÜ Realholders juhatuse liige Vadim Vassiljev tehingutest midagi ei tea ja volituse andmist eitab. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuse p-s 19 asunud seisukohale, et menetlusosaliste ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. Sama lahendi p-s 20 märkis Riigikohus, et kui maksuhaldurile vastu vaidleva äriühingu esindaja ning tema tehtud tehingute teist poolt esindavate isikute seletused on omavahel vastuolus, võib see tähendada, et need seletused ei ole tõendina usaldusväärsed ega lükka ümber maksuhalduri esitatud seisukohti. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-09 selgitanud järgmist: ”Kolleegium leiab, et kui tuvastatakse müüjate reaalse majandustegevuse puudumine, on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks juba see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, 6 sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu.” Vastustaja on seisukohal, et juhul kui ostja ja müüja vahel pole tehinguid toimunud, siis ostjat ei saa käsitleda heauskse ostjana, kes ei teadnud, et dokumentidel märgitud äriühing ei ole tegelikult teenust osutanud. Taoline tegevus on teadlik ja tahtlik, mistõttu on käibemaksu ja ka tulumaksu määramine põhjendatud. Kaebuse esitaja viited heausksele käitumisele on paljasõnalised ja kontrollimatud, kuna maksuhaldurile esitatud

  1. a detsembrikuu ja
  2. a jaanuari- kuni aprillikuu käibedeklaratsioonide aluseks on vaidlusalused fiktiivsed arved. Näidates teenuse saamist OÜ-lt Almaros Trading ja OÜ-lt Realholders, reaalselt seda saamata, arvestas Aikon OÜ õigusliku aluseta sisendkäibemaksu ja tegi väljamakseid, mille seotust oma ettevõtlusega ei ole suutnud tõendada. Käesoleval juhul on tehingud vormistatud äriühingutega, kelle majandustegevus pole leidnud kinnitust ning maksuhalduril tuli tõendite kogumis hindamisel arved fiktiivseteks lugeda. Kinnitust on leidnud, et näilike tehingute tegelikult toimunuks näitamise soovist saab kirjalikult taasesitatavaid tõendeid olla vähe või pole neid üldse. Kirjalike tõendite puudumist on kinnitanud ka K. Koppel ja D. Sergejev oma maksuhaldurile antud seletustes. Ebamõistlik on eeldada, et maksuhalduril on võimalik koguda tõendeid, mida maksuhalduri valduses ei ole ning mille avaldamine oleneb kaebuse esitaja tahteavaldusest ning tehingupoolte omavahelistest kokkulepetest. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et maksuhaldur ei saa alati lähtuda pelgalt sellest, kuidas tehingud on vormistatud, vastasel juhul oleks maksukohustuslastel võimalik oma maksukohustus ise määrata, kuid maksukohustus tekib siiski seaduse alusel. Maksumenetluses on tehingute vormi ja sisu erinemisel määravaks tehingute tegelik majanduslik sisu. Kui tehingu õiguslik vorm on vastuolus tehingu majanduslike tagajärgedega, siis võib maksuhaldur maksustamisel tehingu vormi ignoreerida. Riigikohtu 20.06.2007 otsuse nr 3-3-1-34-07 kohaselt on maksuhalduril alati õigus kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulude katteks. Olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud, et väljamaksed tehti teadlikult isikule, kes vastavat teenust reaalselt ei osutanud, tuleb väljamaksed lugeda ettevõtlusega mitteseotuks. Eelviidatud Riigikohtu lahendis on kohus märkinud, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Maksuhaldur on uurimiskohustuse täitnud ning maksuotsuses põhjalikult motiveerinud, et teenust ja kaupa pole soetatud. Seega on maksukohustuslase kohustus MKS § 150 lg 1 kohaselt tõendada, et väidetav teenus (vahendusteenus) on siiski saadud ning selle eest tasutud summasid siiski kasutati kas tervikuna või osaliselt ettevõtluse huvides. Selliseid tõendeid maksumenetluses ja ka käesolevas kohtuvaidluses esitatud ei ole. Kaebuse esitaja on üksnes paljasõnaliselt väitnud, et täitis oma hoolsuskohustust ja käitus heauskselt suhetes OÜga Almaros Trading ja OÜ-ga Realholders, kuid oma väidete põhistamiseks ei ole ühtegi usaldusväärset tõendit maksumenetluses ja ka kohtumenetluses esitanud. Kaebusest nähtub, et Intressinõude tühistamise nõude esitamise tingis Maksuotsuse võimalik tühistamine. Ühtegi etteheidet Intressinõude nõuetele mittevastavuse osas kaebus ei sisalda, seega vastustaja eeldab, et Intressinõue on kaebuse esitajale arusaadav ja selge. Intress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus (MKS § 31 lg 1 p 5). Maksuhaldur võib ise otsustada, kas nõuda intress sisse koos maksusummaga või eraldi, kuid arvestades seda, et intressi ei saa sisse nõuda enne maksusumma tasumist või sissenõudmist (MKS § 128 lg 5), on praktikas otstarbekam oodata ära põhivõla tasumine ja esitada seejärel iseseisev intressinõue. Sellest seisukohast on PMTK Intressinõude koostamisel ka lähtunud. Kuna intressinõude esitamine on MKS § 118 lg-st 1 tulenevalt ajaliselt piiratud, intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta arvates maksusumma täieliku tasumise päevast ning MKS § 118 lg-st 3 tulenevalt peale tähtaja möödumist intressinõuet enam esitada ei saa, on PMTK intressinõude esitamine õiguspärane ja MKS-st tulenevalt maksuhaldurile ka kohustuslik. 7 KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Käesolevas asjas on Aikon OÜ vaidlustanud kaks PMTK haldusakti: Maksuotsuse ja Intressinõude. Kaebusest ja kaebaja sellekohasest kinnitusest kohtuistungil /tl 268/ selgub, et muid etteheiteid kaebuse esitajal Intressinõudele ei ole, kui see, et nimetatud haldusakt põhineb väidetavalt õigusvastaselt Maksuotsusel. Järelikult, kui Maksuotsus on seaduslik ja jääb jõusse, siis on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane samuti Intressinõue ja puudub alus selle tühistamiseks. Kui Aikon OÜ kaebus osutub aga põhjendatuks ja Maksuotsus õigusvastaseks, siis kuuluvad tühistamisele nii Maksuotsus kui ka viimatinimetatul baseeruv Intressinõue. Seega tuleb kohtul kontrollida eelkõige Maksuotsuse õiguspärasust ja kohus edaspidi Intressinõudele eraldi tähelepanu rohkem ei pööra.
  4. Vastavalt MKS §-le 150 lasub maksukohustuslasel maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud ja hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, tunnistaja ütlusi ning kõiki asjas kogutud muid tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et Aikon OÜ ei ole suutnud käesoleval juhul tõendada, et maksusumma määrati talle Maksuotsusega valesti. Kohus leiab seetõttu, et kaebus on tervikuna põhjendamatu. Seejuures kohus nõustub põhimõtteliselt PMTK argumentatsiooniga, rõhutades eelkõige järgmist.
  5. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebusest ja kohtuistungil väljendatust nähtuvalt Aikon OÜ ei sea antud juhul kahtluse alla PMTK põhimõttelist õigust teha sellekohast otsust nagu asjas vaidlustatud Maksuotsus, samuti ei ole ta heitnud vastustajale ette haldusakti vormi- ja sisunõuete rikkumist. Ka kohtu arvates on Maksuotsus antud selleks pädeva isiku poolt, vastustaja on põhjendanud Maksuotsust nõuetekohaselt, nii et see on taganud sellest arusaamise ja kaebeõiguse realiseerimise kaebajale ning haldusakti kontrollitavuse kohtus. Seetõttu kohus neil küsimustel rohkem ei peatu ja piirdub tõdemusega, et Maksuotsus on formaalselt õiguspärane haldusakt, mis vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §-s 46 sätestatud spetsiifilistele nõuetele.
  6. Kaebusest nähtuvalt kaebaja leiab, et käibemaksu määramiseks puudub õiguslik alus ja tulumaksu määramine on seadusega vastuolus. Aikon OÜ väitel on PMTK Maksuotsuse tegemisel rikkunud uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid suunatult ja tõlgendanud neid ebaõigesti, mistõttu on jõutud väärale otsusele. Kaebaja arvates on tegemist menetlusnõuete olulise rikkumisega, mis mõjutasid Maksuotsuse sisu. Neist väidetest nähtuvalt kaebaja peab Maksuotsus sisuliselt õigusvastaseks ning selle tõttu oma õigusi rikkuvaks. Kohus nende väidetega ei nõustu.

§ 1

lg 1 p-de 1 ja 4 alusel on käibemaksu objekt käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti, ning sama seaduse § 16 lg-s 3 nimetatud kauba või teenuse käive, mille maksustatavale väärtusele on maksukohustuslane lisanud käibemaksu.

§ 29

lg 1 esimese lause kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 ning lõike 6 punktides 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. 8

§ 29

lg 3 p 1 järgi sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Vastavalt

§ 31

lg-le 1 teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. PMTK on Maksuotsuses õigesti märkinud, et viidatud sätetest tulenevalt on sisendkäibemaksu mahaarvamise lubatavuse eeldused (need peavad olema täidetud korraga) järgmised: tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad

§-s 37 sätestatud nõuetele; kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. 5. Antud juhul ei ole tõendatud, et „arvetel /tl 114-117/ kajastatud tehingud oleks ka reaalselt toimunud ning seda just arvel näidatud tehingupartneriga, kes on käibemaksukohustuslaseks registreeritud“, nagu Maksuotsuses on põhjendatult tõdetud. Vastavas kohtupraktikas on samuti korduvalt rõhutatud, et üksnes arve (isegi kui see formaalselt vastab nõuetele) esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ega saamist nagu ka arve alusel raha maksmine ja deklareerimine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel (vt lisaks vastustaja osutatud lahenditele nt üks värskemaid lahendeid - Riigikohtu halduskolleegiumi 11.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-11). Samas, vastupidiselt kaebaja väidetule arvete nõuetekohasusest, on kohus seisukohal, et Aikon OÜ-le Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ poolt väljastatud arved ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. Kuigi

§ 37

lg 7 esitab arvele mõnevõrra teised (teistsuguses sõnastuses) nõuded kui RPS § 7 lg-s 1 algdokumendile sätestatud nõuded, tuleb arve kui raamatupidamise algdokumendi puhul järgida eelkõige viimatinimetatut. RPS § 7 lg 1 kohaselt raamatupidamise algdokument on majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peavad olema järgmised andmed: 1) dokumendi nimetus ja number; 2) koostamise kuupäev; 3) tehingu majanduslik sisu; 4) tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); 5) tehingu osapoolte nimed; 6) tehingu osapoolte asu- või elukoha aadressid; 7) majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri (allkirjad), mis kinnitab (kinnitavad) majandustehingu toimumist; 8) vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. Vaidlusalustel arvetel puuduvad majandustehingut kirjendavat raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri, samuti on puudulikult täidetud RPS § 7 lg 1 p-d 3 ja

  1. Kohus möönab, et lepingute vormivabaduse juures ei ole kirjaliku lepingu sõlmimine iseenesest tõesti kohustuslik, kuid siis peaksid muud dokumendid võimaldama tuvastada tehingu olulisi tingimusi. Olukorras, kus asjas puuduvad kirjalikud hinnapakkumised ja lepingud, üleandmisevastuvõtmise aktid jm väidetavate tehingute üksikasju ja toimumist kinnitavad dokumendid, ei ole võimalik nende arvete alusel teha kindlaks ei tehingu majanduslikku sisu ega tehingu arvnäitajaid. Nt arvetel märgitud seletus "Trükiteenused: kleebised" ei ole kooskõlas kaebaja seadusliku esindaja seletuse ega tunnistaja D. Sergejevi ütlustega teenuse sisu kohta. Nii ütles D. Sergejev: „mina sain tühja välgumihkli, paigaldasin trükimasinasse mis kannab trüki peale. Korjasin välgumihklid kokku ja panin eelnevalt ettevalmistatud kleebised sinna peale.“ /tl 199/. Ka K. Koppeli seletusest ilmnes, et teenus seisnes logode trükkimises ja kleebiste pealepanemises tulemasinatele, kusjuures osa tulemasinaid olid ainult kleebisega ning teised olid nii logo kui ka kleebisega, samuti toimus väidetavalt sortimine /tl 266/. Maksuhaldurile 10.05.2010 antud seletuste kohaselt hõlmas tehing Realholders OÜ-ga ka transporditeenust: „Aikon OÜ ostis Realholders OÜ-lt trükiteenuseid (sh sellega seotud transporditeenus, sorteerimine, eesti keelsed hoiatus tekstid). Teenustöö on näiteks kleebiste kleepimine.“ /tl 108 pöördel/. Järelikult kleebiste trükkimine, nagu on näidatud Almaros Trading OÜ arvetel, ega "trükiteenused, teenustöö, kleebised", nagu on näidatud Realholders OÜ poolt 20.03.
  2. a väljastatud arvel nr 02/2010-03, ei kajastanud õigesti tehingute 9 majanduslikku sisu (

§ 37lg 7 p 5 järgi kauba või teenuse nimetust või kirjeldust).

Arvetel näidatud kogus 1 tk igakordselt eri hinnaga ei võimalda tuvastada tehingu tegelikke arvnäitajaid nagu kogus ja hind (

§ 37

lg 7 p 6 järgi kauba kogust või teenuse mahtu), eriti arvestades eelviidatud isikute selgitusi kohtuistungil. Nt selgitas K. Koppel: „tulemasinate tegemisel on erinevad hinnad. 10 tuhande tulemasina trükkimine, kleepimine ja sorteerimine. Näiteks andsin 30 tuhat, 20 tuhat oli kleepimata ja trükkimata. Kleebise ja selle kleepimise hind oli piltlikult kokku 80 senti. Andsin 20, läks 16 tuhat. /…/ tulemasinate kogus nädalas 1030 tuhat, oli ka suurema mahuga kuid, kus tehti 80-90 tuhat tükki. Kuidas neid väidetavaid koguseid ja hindu on võimalik arvetest välja lugeda, jääb arusaamatuks. Ainuüksi seetõttu ei saa lugeda tehingute toimumist Aikon OÜ ning Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ vahel väidetavas mahus ja ajal toimunuks, koos sellest tulenevate tagajärgedega.

  1. Viidatud 11.01.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-11 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud veel järgmist: „TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustamine toimub olukorras, kus maksumaksja on teinud väljamakseid, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (näiteks ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). /…/ kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte. /…/ TuMS § 51 lg 2 p 4 saab rakendada siis, kui on selge, et teenust on küll osutatud, aga see ei olnud seotud ostja ettevõtlusega.“. Antud juhul on PMTK Maksuotsuses sedastanud: „Kontrollimisel selgus, et Aikon OÜ ei ole soetanud trükiteenuseid Realholders ega Almaros Trading OÜ-delt ning seega nimetatud isikutele fiktiivsete arvete alusel tehtud väljamaksed on Aikon OÜ ettevõtlusega mitteseotud kulud TuMS § 51 lg 2 p 3-5 kohaselt.“. Halduskohus peab seetõttu tõdema analoogselt kõrgeima kohtuga osundatud lahendis, et on Maksuotsus seega õigusliku aluse osas ebajärjekindel ja eksitav. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa aga nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Et antud juhul ebatäpsus kaebaja tulumaksuga maksustamisel õigusliku aluse märkimisel ei ole viinud ebaõige lõppjärelduse tegemiseni, siis see ebajärjekindlus ei too kaasa Maksuotsuse tühistamist.
  2. Kohus leiab, et eelmärgitud kõrgeima kohtu lahendis tulumaksu osas väljendatud seisukohad on

§ 31lg-st 1 tulenevalt kohaldatavad ka sisendkäibemaksu mahaarvamisele.

Nagu kohus on juba eelnevalt tõdenud, kui arved ei vasta RPS § 7 lg 1 ja

§ 37

lg 7 nõuetele, siis puudub isikul õigus sisendkäibemaksu maha arvata, kuna täitmata on üks kohustuslikest eeldustest. Lisaks eelmärgitud raamatupidamise algdokumentide puudumise või mittenõuetekohasuse osas märgitule nõustub kohus aga ka vastustaja põhjendustega, et isegi kui saaks pidada neid arveid nõuetekohaseks, ei anna asjaolud ja kogutud tõendid kogumis alust väiteks, et Aikon OÜ on saanud kõnealuseid tulemasinaid puudutavaid teenuseid Almaros Trading OÜ-lt ja Realholders OÜ-lt ning et kaebaja ei teadnud ega pidanudki seda fakti teadma. Kohtu arvates on maksuhaldur sellekohaseid järeldusi Maksuotsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud (sh väidetavate kaebaja tehingupartnerite taust, majandustehingute puudulik dokumenteerimine ja olulised vastuolud asjassepuutuvate isikute suulistes seletustes jms). Seetõttu kohus ei pea vajalikuks nimetatut siinjuures üle korrata. Seda enam, et kaebuse rahuldamata jätmiseks piisab ka seni tuvastatust. Kohus rõhutab sellega seoses vaid üksikuid momente. Vastuolusid asjassepuutuvate isikute suulistes seletustes ei olnud võimalik kõrvaldada isegi kohtuistungil, kuigi just selleks ja võimalike keeleprobleemist tingitud arusaamatuste selgitamiseks oli 10 kutsutud kohtusse tunnistajana Almaros Trading OÜ tookordne juhatuse liige D. Sergejev ning vahetult sai selgitusi jagada ka Aikon OÜ seaduslik esindaja K. Koppel. Olulised vastuolud asjas tähtsust omavates faktilistes asjaoludes jäid püsima nii nende isikute kohtuistungil antud seletuste/ütluste vahel kui ka samade isikute poolt kohtus ja varem maksumenetluses antud seletuste vahel (sh koostöö algust, hinnapakkumisi, teenuse sisu, mahtu, hinda jms puudutavas osas). Lisaks ilmnes tunnistaja ütlustest /tl 198-209/, et D. Sergejev osutas puhtfüüsiliselt isiklikult kaebajale teenust Maardus, oma eramaja abihoones, selleks kasutatud trükkimise ja kleebiste paigaldamise masinad olid tema isiklikud, kaupa kaebajale viis ta oma isikliku autoga Ford Focus. Samas on D. Sergejev oma sõnul käinud tööd tegemas ka Aikon OÜ laos. Seega, kuna puudub vaidlus, et Almaros Trading OÜ-le need masinad ei kuulunud, pidanuks D. Sergejev maksumenetluses esitama usaldusväärsed tõendid (dokumendid), mis kinnitaksid prindimasina talle kuulumist, mida ta aga teinud ei ole. Samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et Realfolders OÜ Aikon OÜ-le arvetel näidatud teenust ei osutanud ja tegemist on fiktiivsete arvetega. D. Sergejev selgitas, et tema „firma ei saanud enam tegutseda, aga töö kestis“, ning siis leppis ta kokku Realfolders OÜ esindajaga, et teenuse eest arved esitab nimetatud äriühing, Aikon OÜ-lt teenuse eest saadud raha aga maksti tunnistajale välja pooles ulatuses („leppisime kokku, et teeme pooleks“), kusjuures maksumenetluses ei olnud tunnistaja Realholders OÜ-st midagi kuulnud /tl 142 pöördel/. Seega, nagu maksumenetluses nii ka kohtumenetluses ei ole kaebaja suutnud kohut veenda, et vaidlusaluseid teenuseid osutasid talle Almaros Trading OÜ ja Realholders OÜ, nagu arvete alusel püütakse väita.

  1. Lõpuks ei nõustu kohus kõike eelmärgitut arvestades ka kaebaja väitega, et maksuotsuse tegemisel ei ole välja selgitatud tegelikku olukorda ja tuvastatud olulisi asjaolusid, millega vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhaldurile pandud küll kohustus asja igakülgseks uurimiseks/tuvastamiseks, kuid talle on antud ka piisav kaalutlusruum (vt ka MKS § 12) oma ülesannetel täitmiseks sobivate abinõude valikul ja kohaldamisel. Samas lasub maksukohustuslasel aga kohustus oma majandustehinguid dokumenteerida ja kirjendada (RPS § 6), samuti kaasaaitamiskohustus, raamatupidamisarvestuse ja arvestuse pidamise kohustus ning dokumentide säilitamise kohustus (MKS §-d 56-58). Kohtu arvates on Aikon OÜ neid temale seadusest tulenevaid kohustusi ebapiisavalt täitnud, mistõttu on äriühing teinud raskeks ka vastustajale seadusega pandud ülesannete täitmise. Sellele vaatamata puudub igasugune alus öelda, et PMTK ei ole välja selgitatud tegelikku olukorda ega tuvastatud olulisi asjaolusid. Vastustaja on selgitanud välja väidetavate tehingupartnerite tausta, küsinud korraldustega teavet ja dokumente nii maksukohustuslaselt endalt kui ka kolmandatelt isikutelt, viinud läbi vaatluse jms ning on kogutud info põhjal ja temale kättesaadavate tõendite alusel teinud põhimõtteliselt õiged järeldused. Kokkuvõtteks on kohus on seisukohal, et kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele ning õiguspärase ja põhjendatud Maksuotsuse ning seega ka Intressinõude tühistamisele. 11
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb Aikon OÜ kaebus rahuldamata ning PMTK ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.