← Eesti

3-11-2446/31

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit

  1. märts 2012, Tallinn 3-11-2446 T.A.i kaebus Harju maavanema
  2. augusti
  3. a korralduse nr 1298-k tühistamiseks Kaebuse esitaja – T.A., esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja – Harju maavanem, esindaja Priit Kiigemägi Kolmas isik – Tallinna Linnavalitsus, esindajad Marilys Paulus ja Inge Lumiste Kohtuistung
  4. veebruaril 2012
  5. Rahuldada kaebus ja tühistada Harju maavanema
  6. augusti
  7. a korraldus nr 1298-k.
  8. Mõista Harju maavanemalt T.A.i kasuks välja 1200 (tuhat kakssada) eurot menetluskulude katteks.
  9. Jätta rahuldamata T.A.i taotlus määrata kohtuotsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, st
  10. märtsist
  11. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  13. detsembri
  14. a otsusega nr 4413 loeti endisel Harjumaal Harku vallas Haabersti mõisast eraldatud maakoht „Metsa,“ endisel kinnistul nr 66 asunud krunt (endine kinnistu nr 66) suurusega 13,12 ha ja põllumajanduslik inventar omandireformi objektiks. Õigustatud subjektideks tunnistati A. V. 1/2 mõttelises osas ja T.A. 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse
  15. novembri
  16. a korraldusega nr 4660-k,
  17. veebruari
  18. a korraldusega nr 426-k,
  19. aprilli
  20. a korraldusega nr 761-k,
  21. oktoobri
  22. a korraldusega nr 2209-k ning
  23. juuni
  24. a korraldusega nr 1501-k on kinnistust nr 66 kokku tagastatud 17 117 m2 ja kompenseeritud 49 588 m
  26. Tallinna Linnavalitsuse
  27. aprilli
  28. a korraldusega nr 622-k (linnavalitsuse korraldus nr 622-k) määrati endisel kinnistul nr 66 asuva seni tagastamata või kompenseerimata 64 495 m² suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 452 239 krooni. Kompensatsioon 1

(8)määrati T.A.ile 1/2 mõttelise osa ja A. V.le 1/2 mõttelise osa eest. Tallinna Halduskohus tühistas
  1. märtsi
  2. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2752 korralduse nr 622-k T.A.ile kompensatsiooni määramist puudutavas osas. Kohus leidis, et T.A. ei muutnud esialgset maa tagastamise avaldust maa kompenseerimise avalduseks ning seetõttu on Tallinna Linnavalitsus lahendanud ebaõiget avaldust. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. septembri
  4. a otsusega Tallinna Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a otsuse muutmata. Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a määrusega otsustati Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebust mitte menetleda.
  9. Harju maavanema
  10. augusti
  11. a korraldusega nr 1298-k (maavanema korraldus nr 1298-k või vaidlustatud korraldus) otsustati anda Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna Linnavolikogu
  12. novembri
  13. a otsusega nr 347 „Majadevaheliste õuealade munitsipaalomandisse taotlemine Mustamäe linnaosas“ taotletav maa asukohaga Ehitajate tee 84a. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  14. T.A. esitas
  15. oktoobril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse maavanema korralduse nr 1298-k tühistamiseks. Tallinna linna munitsipaalomandisse antud maa asukohaga Ehitajate tee 84a jääb suures osas õigusvastaselt võõrandatud maale, mille suhtes kaebaja on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  16. detsembri
  17. a otsusega nr 4413 tunnistatud õigustatud subjektiks 1/2 mõttelises osas. Seega rikub vaidlustatud korraldus kaebaja seadusest tulenevat õigust taotleda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse
  18. juuni
  19. a määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ (maa munitsipaalomandisse andmise kord) § 2 lg 1 ja § 5 kohaselt viib haldusmenetluse maa munitsipaalomandisse andmiseks läbi maavanem koostöös kohaliku omavalitsusega. Maavanem ega kohalik omavalitsus ei ole kaebajale kirjalikult teatanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest mõistlikult aja jooksul enne vaidlustatud korralduse andmist. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas haldusasjas nr 3-10-2752, et pärast kaebaja poolt
  20. novembril
  21. a esitatud avalduse saamist jätkas kohalik omavalitsus maa tagastamise avalduse menetlemist, mida kinnitab ka Tallinna Maa-ameti
  22. mai
  23. a kiri nr 4-11/
  24. Samuti märkis Tallinna Ringkonnakohus, et Harju Maavalitsuse
  25. augusti
  26. a kirjast nr 3.2-1.3/4557 maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikute Tallinna Maa-ametile korrigeerimiseks tagastamise kohta võib vaid järeldada, et Harju maavanem ei pidanud tõstatatud küsimusi Tallinna Linnavalitsuse poolt lahendatuks. Kuna Harju Maavalitsuse
  27. augusti
  28. a kiri oli viimane oluline fakt maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta, millest kaebaja teadlik oli, siis kaebaja järeldas, et vaidlusaluse maa tagastamise taotlused on lõpuni lahendamata. Kui kohalik omavalitsus pärast kõnealuse kirja saamist leidis, et maa munitsipaalomandisse andmise menetlust tuleb uuesti alustada, oleks ta pidanud maa munitsipaalomandisse andmise korra § 5 kohaselt kaebaja vastavasse menetlusse kaasama. Maavanema korralduses nr 1298-k puuduvad põhjendused, miks Harju maavanem ei arvesta kaebaja varasemalt esitatud kirjalikke seisukohti, kus kaebaja on tuginenud maa tagastamise soovile. Maavanem ja kohalik omavalitsus pidid olema teadlikud, et kompensatsiooni määramine ei ole õiguspärane, kuna kaebaja esitas
  29. märtsil
  30. a Tallinna Linnavaraametile vastuväite ning teatas, et soovib õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Sellest tulenevalt on rikutud maa munitsipaalomandisse andmise korra §-s 7 sätestatut. Kuna maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p 1 alusel ei ole tehtud maa tagastamisest keeldumise 2
(8)otsust, siis oli täitmata ka maa munitsipaalomandisse andmise korra § 3 lg-s 2 sätestatud tingimus ja maa munitsipaalomandisse andmist ei oleks saanud õiguspäraselt otsustada. Tulenevalt MRS §-st 2 on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab käesoleval ajal ja täitis MRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-05, p 12). Kuigi erandi kohaldamist tuleb asjakohaselt põhjendada, siis vaidlustatud korraldusest ei nähtu, mis põhjustel eelistatakse maa tagastamisele maa munitsipaalomandisse andmist.
  1. Harju maavanem palub jätta kaebus rahuldamata. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 5 kohaselt informeeriti Tallinna Maa-ameti
  2. detsembri
  3. a kirjadega kinnistu nr 66 maa tagastamise õigustatud subjekte A. V. ja T.A.it Ehitajate tee 84a maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest. T.A.i esindaja Indrek Lillo esitas Harju maavanemale vastuväited endise kinnistu nr 66 maa munitsipaalomandisse jätmise kohta
  4. aprillil
  5. a. Maavanem tagastas Ehitajate tee 84a taotlustoimiku
  6. mail
  7. a Tallinna Maa-ametile veelkordseks ülevaatamiseks. Seega on kaebaja olnud teadlik maa munitsipaalomandisse andmise menetlusest. Vastuväidete kohta on Tallinna Linnavalitsus selgitanud, et „endise kinnistu nr 66 piires, mis jääb ainult osaliselt Ehitajate tee 84a, Ehitajate tee 74a ja E. Vilde tee 90a munitsipaalomandisse taotletavate korruselamute vahelistele maa-aladele, ei ole võimalik moodustada iseseisvaid maaüksusi. Nimetatud kinnistu maa paikneb väljakujunenud elukeskkonnaga 5- ja 9-korruseliste elamutega ümbritsetud kvartali sisehoovide alades, mis on ette nähtud hoonetevaheliseks ühiskasutuses olevaks puhkealaks, kuhu on rajatud laste mänguväljakud, haljasalad, parkimisplatsid, pesukuivatusplatsid ning kvartalisisesed teed. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu
  8. juuni
  9. a otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringule on korruselamute vahelised alad määratud elamute vaheliseks avaliku ruumi alaks, kus hoonetevahelise ühiskasutuses oleva ruumi korrastamine, parkimise lahendamine, puhkealade ja igakülgse sportimisvõimaluste rajamisega kavandatakse elanikele sobiv elukeskkond. Seda on linnal võimalik realiseerida ainult siis, kui see avalik ruum on linna omandis“. Tallinna Linnavaraameti
  10. mai
  11. a maa munitsipaalomandisse andmise taotluse nr 2.2-1/3156 kohaselt kinnitas Tallinna Linnavalitsus muuhulgas, et endise kinnistu nr 66 kohta esitatud taotlused on lahendatud (kompenseeritud Tallinna Linnavalitsuse
  12. aprilli
  13. a korraldusega nr 622-k). Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 kohaselt on võimalik järeldada, et Tallinna Linnavalitsus kui taotluse esitaja on maa munitsipaalomandisse andmise taotlusesse lisanud kõik vajaliku ning maa munitsipaalomandisse andmise toimikusse kogunud otsustamiseks nõutavad dokumendid. Kuna maa munitsipaalomandisse andmise korra eesmärgiks oli maksimaalselt lihtsustada maa munitsipaliseerimist ja vähendada maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks nõutavate dokumentide hulka, ei pea toimik sisaldama kõiki seonduvaid dokumente. Neid asendab vajalikke andmeid sisaldav munitsipaliseerimistaotlus, milles deklareeritakse omavalitsuse poolt selles esitatud andmete õigsust ning tegelikkusele vastavust. Vaidlustatud korraldus ei ole vastuolus õigusaktidega. Vaidlustatud korralduse tühistamine ei ole otstarbekas ka seetõttu, et tulenevalt eeltoodust ja avalikest huvidest tuleks vastu võtta uus samasisuline korraldus. 3
(8)
  1. Tallinna Linnavalitsus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Linnavaraamet ei ole pahatahtlikult käitunud. Tallinna Linnavaraamet on
  2. mai
  3. a taotluses nr 2.2-1/13156 märkinud õigesti, et endise kinnistu nr 66 kohta esitatud taotlus on lahendatud ning endise kinnistu nr 66 seni lahendamata osa kompenseeriti Tallinna Linnavalitsuse
  4. aprilli
  5. a korraldusega nr 622-k. Vaidlusalune maa on Tallinna Linnavalitsuse
  6. aprilli
  7. a korraldusega nr 622-k jäetud tagastamata tulenevalt MRS § 6 lg 2 p-st 1, kuivõrd T.A. ja A. V. esitasid Tallinna Maa-ametile
  8. novembril
  9. a avalduse, milles soovisid vaidlusaluse maa kompenseerimist. Vabariigi Valitsuse
  10. juuli
  11. a määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ (kompensatsiooni määramise kord) p 14 kohaselt tuleb anda korraldus taotluse rahuldamata jätmise kohta juhul, kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse vara tagastamiseks. Kuivõrd kaebaja esitas taotluse vara kompenseerimiseks, siis ei olnud kolmandal isikul kohustust anda korraldust taotluse rahuldamata jätmise kohta. Väär on kaebaja seisukoht, et maavanem ega kohalik omavalitsus ei ole kaebajale kirjalikult teatanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest mõistliku aja jooksul enne vaidlustatud korralduse andmist. Taotluse vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmiseks esitas Tallinna Maa-amet
  12. märtsil
  13. a, kuid Tallinna Maa-ameti
  14. detsembri
  15. a kirjaga nr 4-11/5797 teavitati T.A.it plaanist taotleda munitsipaalomandisse sotsiaalmaa sihtotstarbega hoonetevahelised alad, mh aadressiga Ehitajate tee 84a ning anti võimalus 15 päeva jooksul arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas Harju Maavalitsusele vastuväited alles
  16. aprillil
  17. a. Asjaolu, et Harju maavanem tagastas mitmel korral munitsipaalomandisse andmise toimikud nende korrigeerimiseks, ei tähenda, et kaebajat oleks pidanud sellest iga kord teavitama. Asjaolu, et Tallinna Linnavaraamet esitas
  18. mail
  19. a Harju Maavalitsusele täiendatud taotluse, ei tähenda, et menetlust oleks alustatud uuesti. Harju maavanem ei olnud tulenevalt maa munitsipaalomandisse andmise korra § 8 lg-st 4 otsustanud keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest, vaid oli lähtuvalt sama korra § 7 lg-st 2 tagastanud maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna linna
  20. mai
  21. a taotlus on esitatud sama volikogu otsuse (
  22. novembri
  23. a otsuse nr 347) alusel, mille alusel esitati ka
  24. märtsi
  25. a taotlus. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 8 kohaselt ei pea maa munitsipaalomandisse andmise otsus sisaldama põhjendust selle kohta, miks eelistatakse munitsipaliseerimist tagastamisele. Tuginedes Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-44-05 (p 12) ning arvestades asjaolu, et Ehitajate tee elamud ehitati peamiselt 1950ndatel, on vaidlusalune maa täitnud MRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Tallinna Linnavaraamet on ka
  26. mai
  27. a taotluses märkinud, et Tallinna linn vajab Ehitajate tee 84a üldkasutatavat maatükki selle sihtotstarbelise avaliku kasutamise tagamiseks. Vaidlusalune korralduse tühistamine ning selle alusel munitsipaalomandisse antud maa üleminek eraomandisse kahjustaks ülemääraselt avalikke huve (Tallinna Ringkonnakohtu
  28. oktoobri
  29. a otsus haldusasjas nr 3-081350, p 17). Haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandatele isikutele. Vaidlusaluse korralduse kehtetuks tunnistamine oleks ilmselgelt vastuolus avaliku huviga, kuna Ehitajate tee 84a maad taotleti munitsipaalomandisse puhkeotstarbelise alana avalikuks kasutamiseks majadevahelise õuealadena ning maatükke kasutavad kõik sellega piirnevate korruselamute elanikud. Muuhulgas paikneb ka Tallinna Linnavolikogu
  30. juuni
  31. a otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringu kohaselt vaidlusalune maa elurajoonis avalikuks kasutamiseks jääval juurdepääsuteede ja haljasalade maa-alal. Kaebaja on
  32. aprilli
  33. a vastuväidetes Tallinna linna taotlusele märkinud, et vaidlusalusele 4
(8)maatükile oleks põhjendatud tasulise valvega autoparkla rajamine. Kuivõrd autoparkla rajamisega kaoks maatükile ligipääs ning piiraks maatüki kasutamist puhkotstarbelise alana, siis see rikuks ilmselgelt avalikku huvi. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. MRS § 28 lg 1 p 4 alusel antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Maavanema korraldusega nr 1298-k Tallinna linna munitsipaalomandisse antud maa hõlmab õigusvastaselt võõrandatud endist kinnistut nr 66, mille tagastamist T.A. taotleb. Maa munitsipaliseerimine takistab maa tagastamist kaebajale. Seega võib vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja õigusi. Kaebeõiguse olemasolus ei ole menetlusosalistel ka vaidlust.
  2. Maa munitsipaalomandisse andmise korra kohaselt viib menetluse läbi ja otsustab maa munitsipaalomandisse andmise maavanem (§ 2 lg 1 ja § 7-8) kohaliku omavalitsuse taotluse ja sellele lisatud dokumentide alusel (§ 5-6). Tallinnas Ehitajate tee 84a asuva maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitanud Tallinna linn lähtus eeldusest, et T.A. muutis endise kinnistu nr 66 tagastamise avalduse maa kompenseerimise avalduseks, T.A.ile on maa vastavalt tema avaldusele linnavalitsuse korraldusega nr 622-k kompenseeritud ning kogu endise kinnistu nr 66 tagastamise ja kompenseerimise menetlus on linnavalitsuse korralduse nr 622-k vastuvõtmisega lõppenud. Maavanem lähtus korralduse nr 1298-k vastuvõtmisel samadest eeldustest ning seetõttu ei ole maavanem T.A.i kui õigustatud subjekti huvidega maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ka arvestanud.
  3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemise (p 1), taotluse tagasivõtmise (p 2), taotluse läbi vaatamata jätmise (p 3) või haldusakti adressaadi surma või lõppemisega (p 4). HMS § 61 lg 1 kohaselt hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik kehtiv haldusakt ning kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 1 ja 2). Kuna Tallinna Linnavalitsus on T.A.i avalduse suhtes teinud sisulise otsuse, lõppes haldusmenetlus linnavalitsuse korralduse nr 622-k kättetoimetamisega T.A.ile. Vaidlust ei ole selle üle, et Tallinna Linnavalitsus võttis korralduse nr 622-k vastu
  4. aprillil 2010 ning kaebaja sai selle allkirja vastu kätte
  5. augustil
  6. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluse edastas Tallinna Linnavalitsus Harju maavanemale
  7. mail 2010 ning maavanem otsustas maa munitsipaalomandisse anda
  8. augusti
  9. a korraldusega. Seega on maa munitsipaliseerimise taotlus esitatud ning vaidlustatud korraldus vastu võetud ajal, kui kaebajale kinnistu nr 66 tagastamise või kompenseerimise menetlus ei olnud lõppenud. Taotluse esitamise ja maa munitsipaalomandisse andmise otsustamise ajal ei olnud linnavalitsuse korraldus nr 622-k, millega kaebajale endine kinnistu nr 66 kompenseeriti, veel kehtiv.
  10. Haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtinud õiguslikule ja faktilisele olukorrale (HMS § 54). Seega pidi maavanem vaidlustatud korraldust andes lähtuma sellest, et T.A.ile kui õigustatud subjektile maa tagastamise või kompenseerimise osas ei olnud kehtivat otsust, vaid Tallinna Linnavalitsus oli teinud T.A.ile maa kompenseerimiseks tahteavalduse, mis ei olnud veel jõustunud ega siduvust omandanud. See tähendab, et maavanem lähtus vaidlustatud korralduse andmisel ekslikust eeldusest.
  11. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 7 lg 1 kohaselt kontrollib maavanem muuhulgas esitatud dokumentide vastavust MRS-s ja maa munitsipaalomandisse andmise korras kehtestatud nõuetele ning maavanemal on õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa 5
(8)taotlejalt, tagastamise õigustatud subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike selgituste esitamist. Kui maa munitsipaliseerimise taotlus (toimik), ei ole nõuetekohane, tagastatakse toimik taotlejale puuduste kõrvaldamiseks (§ 7 lg 2). Nimetatud sätetest tuleneb maavanema kohustus kontrollida temale esitatud andmete õigsust eesmärgiga tagada, et maavanema vastuvõetav otsus on õiguspärane. Käesolevas asjas on maavanem tunnistanud, et eeldas Tallinna linna esitatud andmete õigsust ning täiendavat kontrolli ei teostanud, märkides täiendavalt, et see on taotluste suure hulga tõttu maavanema tavapärane praktika (kohtuistungi protokoll, tl 117).
  1. Kohus leiab, et maavanem ei saa õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmata jätmist vabandada taotluste suure hulgaga. Maavanemal tuleb menetluse lõpptulemusena anda õiguspärane haldusakt, s.o haldusakt, mis on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Õiguspärase haldusakti andmise eelduste kontrolli teostamata jätmine võib hiljem kaasa tuua hoopis suuremaid kulusid ning mitte üksnes maavanemale. Ka käesolevat kohtuvaidlust oleks ilmselt saanud vältida, kui maavanem oleks uurimispõhimõtet rakendades kontrollinud, kas Tallinna linna taotluses nimetatud korraldus nr 622-k on omandanud materiaalse kehtivuse, sh siduvuse (adressaadile kättetoimetatud) ja formaalse kehtivuse (möödunud tähtaeg korralduse vaidlustamiseks). Sellise kontrolli teostamine ei saanud olla ülemäära keerukas või aeganõudev olukorras, kus kompensatsiooni määramise korra p 34 kohaselt tuleb kompensatsiooni määramise korralduse ärakiri teha õigustatud subjektile või tema esindajale teatavaks allkirja vastu ning kõik maa tagastamise või kompenseerimisega seotud dokumendid tuleb koguda vastavasse toimikusse. Kohus juhib tähelepanu ka kompensatsiooni määramise korra p-le 361, mille kohaselt esitab kohalik omavalitsus pärast kompensatsiooni määramise korralduse ärakirja üleandmist õigustatud subjektile maavanemale kontrollimiseks maa kompenseerimise aluseks olnud dokumendid, mille maavanem edastab omakorda õigustatud subjektide ja tagastatava ning kompenseeritava vara registrile. Seega jõuavad dokumendid pärast kompenseerimise korralduse õigustatud subjektile teatavaks tegemist igal juhul maavanemani.
  2. Tallinna linn lähtus maa munitsipaalomandisse saamise taotlust esitades eeldusest, et T.A. taotles maa kompenseerimist. Ka seda eeldust aluseks võttes ei oleks tohtinud maavanem maa munitsipaliseerimise otsust vastu võtta enne kui maa kompenseerimise menetlus on lõppenud (vt maa munitsipaliseerimise korra § 3 lg 2) ning kohus leidis eespool, et maavanema korralduse ajal ei olnud T.A.i suhtes läbiviidav haldusmenetlus veel lõppenud. Kuid Tallinna linna taotluses sisalduv eeldus, mida maavanem täiendava kontrollita aktsepteeris, oli ka sisuliselt ekslik. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-2752 on linnavalitsuse korraldus nr 622-k tühistatud põhjusel, et Tallinna Linnavalitsus lahendas ebaõigesti T.A.i avaldust maa kompenseerimiseks, sest tegelikult ei olnud kaebaja oma maa tagastamise avaldust kompenseerimise avalduseks muutnud. Kohus leidis, et T.A.i tegelik tahe pidi olema Tallinna Linnavalitsusele korralduse nr 622-k andmise ajal teada (vt Tallinna Halduskohtu otsuse p 10, tl 18; Tallinna Ringkonnakohus nõustus sellega otsuse p-s 8, tl 28). Sellises olukorras ei saa maa munitsipaliseerimise taotluse kiiret edastamist maavanemale pidada hea halduse tavaga kooskõlas olevaks. Kohus leiab, et Tallinna linn on maavanemat taotluses eksitanud ning maavanem on jätnud taotluses sisalduvate andmete õigsuse kontrollimata. Maa tagastamise õigustatud subjekti peab kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest kirjalikult teavitama ning andma võimaluse esitada taotluse kohta oma seisukoht; nimetatud teate alusel tähtaegselt saabunud avaldused, ettepanekud ja seisukohad lisatakse esitatavale taotlusele (maa munitsipaalomandisse andmise korra § 5 lg 1) ning taotluses tuleb esitada ka andmed teiste isikute taotluste kohta selle maa tagastamiseks (maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 lg 2 p 8). Eeltooduga kaasneb maavanema kohustus 6
(8)kaaluda maa munitsipaliseerimise otsustamisel õigustatud subjekti huve maa tagastamiseks sellele vastanduva kohaliku omavalitsuse huviga maa munitsipaliseerimiseks. See on haldusmenetluse üldine põhimõte, millest maavanemal tuleb lähtuda, isegi kui maa munitsipaliseerimise korra § 8 seda otsesõnu ette ei näe. Kohus leiab, et uurimispõhimõtte hoolsa täitmise korral oleks maavanem saanud võimalikud probleemid seoses kaebaja menetlusse kaasamata jätmisega avastada ning korralduse vastuvõtmisel kaebaja seisukohti kaaluda. Praegu ei ole maavanema korralduses arvestatud asjaoluga, et maa tagastamise või kompenseerimise menetlus ei olnud veel lõppenud ning T.A.i huve ei ole korralduse andmisel kaalutud. Seega põhineb vaidlustatud korraldus ekslikul eeldusel, mille tõttu jäi kaalutlusõigus teostamata. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on oluline kaalutlusviga ja toob reeglina kaasa haldusakti tühistamise, sest kohus ei saa kaalumist haldusorgani asemel läbi viia.
  1. Erinevalt vastustajast ei saa kohus olla kindel, et vaidlustatud korralduse tühistamise korral tuleks samasisuline maa munitsipaliseerimise korraldus igal juhul uuesti välja anda. Kaebaja suhtes jätkub maa tagastamise menetlus ja kaebajal on õigus esitada maa munitsipaliseerimise menetluses oma seisukohad. MRS § 28 lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §ga
  2. MRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Tulenevalt eelnevast on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Munitsipaliseerimise asemel on võimalik näiteks maa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektile tagastamise otsuses ja maa detailplaneeringus kindlaks määrata tingimused ja kitsendused, mis võivad osutuda vajalikuks seoses osa tagastatava maa kasutamisega avalikes huvides (vt Riigikohtu seisukohad asjas 3-31-44-05, p 12-13). Neil põhjustel ei ole alust arvata, et maavanema kaalutlusõigus on ahenenud määral, et võimalik on teha üksnes maa munitsipaliseerimise otsus.
  3. Maa munitsipaliseerimise otsustamine eelneb ajaliselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele. Kui maavanema õigusvastane korraldus nr 1298-k jääks tühistamata, kaotaks kaebaja võimaluse endise kinnistu nr 66 tagastamisele, ilma et maavanem oleks isegi kaalunud kaebaja argumente maa tagastamise kasuks, ning seda hoolimata asjaolust, et haldusasjas nr 310-2752 toimunud menetluse järel on selge, et kaebaja on kogu aeg taotlenud maa tagastamist, mitte kompenseerimist, see asjaolu pidi maa munitsipaliseerimise taotlust esitades Tallinna linnale teada olema ning oleks uurimispõhimõtte hoolsa rakendamise korral teatavaks saanud ka maavanemale. Eespool toodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada ja maavanema korraldus nr 1298-k tühistada.
  4. Kuna kaebus tuleb eespool toodud põhjustel tühistada, puudub vajadus analüüsida menetlusosaliste seisukohti, mis puudutavad munitsipaalomandisse taotletud maa faktilist kasutamist sotsiaalmaana. Vajadusel tuleb maavanemal maa faktilist kasutamist maa munitsipaalomandisse andmise uuel otsustamisel täiendavalt kontrollida.
  5. Käesolevas asjas on menetlustoiminguid tehtud nii enne kui pärast
  6. jaanuari
  7. Enne
  8. jaanuari 2012 kehtinud HKMS § 92 lg 1 sätestas, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuli esitada menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Samasisulised normid on sätestatud ka
  9. jaanuaril 2012 jõustunud HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg
  10. Otsus tehakse kaebaja kasuks, kes taotleb vastustajalt menetluskulu 1515,97 väljamõistmist. See hõlmab kaebuselt tasutud riigilõivu (15,97 eurot) ning õigusabi 14 tunni ulatuses (1500 eurot). Õigusabi kohta on esitatud arved ja 7
(8)pangakonto väljavõte, mis kinnitab arvete tasumist. Kohus leiab, et tegemist ei olnud kuigi keeruka ega mahuka haldusasjaga ning põhjendatud menetluskuludena tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1200 eurot.
  1. Kohus jätab rahuldamata T.A.i taotluse määrata kohtuotsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb TsMS § 177 lg 2 alusel tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. HKMS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse halduskohtumenetluses TsMS-i vaid juhul, kui HKMS seda otsesõnu ette näeb. HKMS viidet TsMS § 177 lg-le 2 ei sätesta. Kohus märgib, et ka enne
  2. jaanuari 2012 leiti kohtupraktikas, et HKMS vana redaktsiooni § 92 ja § 93 reguleerivad ammendavalt menetluskulude jaotust ja väljamõistmist ning TsMS § 177 lg 2 ei ole seetõttu halduskohtumenetluses kohaldatav (vt Riigikohtu seisukohad asjas 3-3-1-28-03, p 12). Samale seisukohale viivise tasumise osas on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus
  3. novembri
  4. a määruses haldusasjas nr 3-10-2053, leides muuhulgas, et täiendavate rahaliste kohustuste kohaldamine halduskohtu poolt eeldab selget volitust, et kulutuste suurus oleks ettenähtav. Monika Laatsit 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.