Obsah (5)

§ 9§ 22§ 10§ 1§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1795 Haldusasi T.P. kaebus Harku Vallavalitsu

§ 9

p 2 lg 2 kohaselt on DP ülesandeks krundi ehitusõiguse määramine ja § 9 lg 8 kohaselt on kehtestatud DP aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ja olemasolevate üksuste 2 piiride muutmisele DP koostamise kohustusega aladel. Humala tee 7 kinnistu 1890801: 011: 1048 piirid on määratletud DP käigus.

§ 22

lg 1 kohaselt võib omavalitsus loobuda DP koostamisest, ka Harku Vallavalitsuse Ehitusmääruse § 44 võimaldab lihtsustatud korras planeeringumenetluse. Kaebaja viitab ka Maakatastriseadusele - § 5 lg

1. Kui lihtsustatud korras ehitusõigust ei saa määrata, siis saab seda teha läbi uue DP. 4) Taotluses märkis T.P., et tema eesmärgiks on kinnistu maa-ala kruntideks jaotamine koos maakasutuse sihtotstarbe muutmisega selleks, et kinnistu hoonestada. Põllumajanduslikku tootmist, metsakasvatamist jms potentsiaali maa ei oma ja selleks seda maad kasutada ei saagi sõltuvalt tema asukohast ja ka asjaolust, et ta ise ei ole suuteline seda kasutama põllumajanduslikel eesmärkidel juba oma vanuse tõttu. Vabariigi Valitsuse 23.10.08.a. määrusega nr 155 vastu võetud Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra § 2 kohaselt (edaspidi Kord) omavalitsus saab määrata või muuta kinnisasja omaniku taotluse alusel maa sihtotstarvet. Kaebaja ei näe takistavat põhjust, et antud juhul ei saaks tema taotlust edasi menetleda ja et oleks esitatud vastused, millest nähtuks põhjendatud takistusi maa sihtotstarbe muutmiseks ja DP algatamiseks. Kaebaja palub tema taotlus uuesti lahendada ja tühistada tehtud otsus. 5) 22.02.11.a. DP algatamise taotlusele vastuseks teatas vallavalitsus 23.03.11.a. kirjaga 11.-1.2710, et pikendab taotluse lahendamise aega kuni 18.04.11.a. 6) 16.06.2011.a. kirjaga nr 11.-1.2710 tehti keelduv otsus. 7) T.P. leiab, et kuigi vald on viidanud oma keelduvas otsuses erinevatele varasemates kirjades esitatud põhjustele, ei ole arusaadav, milliseid põhjusi sealt keelduvate alustena tuleks käsitleda. Eelmistes kirjades olid vastuolulised seisukohad, neist on ka loobutud, seega ei ole arusaadav, missuguseid eelmisi põhjusi peetakse silmas. Haldusakt on motiveerimata ja kui keeldumise alusena mõista põhjust, et taotletaval maa-alal on juba kehtiv DP ning selle tõttu ei saa uut DP-d taotleda, siis ei ole see seadusest tulenev keeldumise alus ja vald on ise niimoodi varem ka vastanud. Ka ei selgita keeldumist põhistus, mille kohaselt ei olevat kaebajal tekkinud uut vajadust DP algatamiseks. Ebaselgeks jääb, missugused seisukohad peab kaebaja varasemast ümber lükkama, kui ühtegi varasemat keelduvat lõplikku lahendit ei ole tehtud ja üksnes viidatakse, et asi lahendatakse. Kaebuse esitajale ei antud tähtaega, et ta saades valla vastuseid, oleks saanud neile vastu vaielda. Ka ei ole arusaadav, missugust põhjust peab vald DP algatamiseks mõjuvaks, kui perekondlik põhjus ehitamiseks ei ole selliseks põhjuseks. 8) Adra külas Loigu mü DP oli kehtestatud 26.03.09.a. otsusega nr
2. Kui keeldumise põhjuseks on DP olemasolu, siis seda DP-d saab muuta, vastavalt oli ka vald jõudnud sellel järeldusele, kui kaebaja pöördus maavanema poole. Selline keeldumise alus on õigusvastane. 9) Kaebuse esitajal oli eelmise DP käigus tekkinud vale arusaam valla tegevusest ja asjakohatu on nüüd temale ette heita, et ta peaks jätma kinnistu kasutamata, kuigi on tekkinud vajadus ehitada. Kaebaja leiab, et kui ta usaldas vastustajat ja ei saavutanud soovitud tulemust, siis ei tähenda see, et olukorra muutus omaniku kasuks peakski jääma saavutamata. Kaebaja tahte vastaselt oli mõõdetud kaebajat huvitav kinnistu kõrvalkinnistuga ühtseks kinnistuks ning määratud kinnistule maa sihtotstarbeks elamumaa. Kuna kaebaja sellist tulemust ei olnud soovinud ning ühele kinnistule oli ostja, kes ei suutnud kahte liidetud kinnistut osta, siis tuli kaebajal kokkumõõdetud kinnistu vormistada kaasomandisse ja seejärel lõpetada kaasomand, et saavutada 2 eraldi kinnistut. See tekitas kulutusi ja lisapingeid. Kaebaja ei mõistnud, et peale seda muudab vald eraldatud kinnistu sihtotstarvet ja sellest saab mitte elamumaa, vaid 3 maatulundusmaa. Selles mõttes oli tema varasema DP-ga soovitud eesmärk moonutatud. Samas nähtub, et tookord vald sisuliselt ka lubas ja pidas võimalikuks planeeringumenetluses kehtestada samal maa-alal elamumaa sihtotstarbe, takistuseks ei olnud avalikud vms huvid. Kui DP kehtestati, oli juba hilja seda olukorda muuta, kuid see ei tähenda, et puudub olukorra parandamise võimalus, selleks ta tegi nüüd valiku ja taotles DP algatamist. Kuna teda huvitava maatüki osas määrati sihtotstarbeks maatulundusmaa, siis ei näe kaebaja, et selle sihtotstarbe muutmiseks tema taotluse esitamisel esineks takistusi ning nähtub, et samas ei tulene seadusest otsest takistust ka ehitusõiguse saamiseks, kui vallal ei ole näidata

normidest tulenevat takistust/põhjust, muudatus oleks vähene, see ei saa mõjutada valla sotsiaalvõi keskkonnaseisundit. 10) Vaidluse all ei saa olla enam kehtiv DP otsus ja kaebajal puudub tahe vaidlustada kehtivat DP otsust nagu mingil põhjusel on vastulauses märkinud vallavalitsus. Vastustaja ei lähtu tema taotlust käsitledes asjakohastest momentidest ning kaebaja on selgitanud, miks ta sellisesse olukorda sattus, kuid ei ole kohtus vaidlustanud eelmist DP otsust ja ei soovi saavutada selle otsuse vaidlustamiseks nn tähtaja ennistamist. Kaebaja kinnitab, et käesoleva kaebuse eesmärk ei ole vaidlustada kehtivat DP otsust. Kui tema taotluse lahendamine toob kaasa vältimatult kehtiva ÜP muutmise vajaduse, siis on tegemist ÜP-d muutva DP-ga, kuid iseenesest faktist, et niisugune olukord on tekkinud ja et DP kehtib, ei saa tuletada uue DP kehtestamise keeldu. Vastavalt ei ole sellist keelavat õigusnormi ja ta on ka pöördunud maavanema poole, kes kinnitas, et uue DP taotluse esitamine/algatamine ei ole välistatud. 27.05.10 on vald vastanud ka ise, et teoreetiliselt on võimalik algatada kehtiva DP alal uus DP ja kaaluda hoonestamise võimalikkust ( kiri nr 8.-1.3/64). 11) 23.09.10 kirjaga nr 8-1.2734 on vald ilma asja selgitamata muutnud oma varasemat seisukohta. Vald on teatanud, et olukorras, mil juba on kehtestatud DP ja elamumaa kruntide näol 100% pole neid kasutusele võetud, ei näe vallavalitsus piisavat põhjust elamukruntide moodustamiseks. Märgitakse, et vastutustundetu on kavandada elamumaa mahtu olukorras, mil vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid väljaarendamata elamuprojekte. Hoonestusõiguse seadmine hakkaks toimuma loodusliku keskkonna arvel. Harku Valla ehitusmääruse § 32 lg 6 kohaselt tuleb vältida kadastike ning muude miljööväärtuslike kohalike objektide hävitamist ehitustegevuse läbi. Kaebaja ei mõista nende nimetatud põhjuste seost tema kinnistuga. 12) 09.07.10 kirjas nr 8-1.2722 oli märgitud, et vald saab lahendada taotluse pärast uue ÜP kehtestamist, kuid vald ei teata, millal see võiks saabuda ning miks seniks ei saa asja lahendada. See, et kunagi tulevikus ehk tehakse lahend, ei ole asjakohane ja taotlus tuli lahendada ning keelduv otsus teha motiveeritult hetkel kehtivate normide alusel. Juba eelmise DP materjalide põhjal saab kaebaja teha järeldusi, et Humala tee 7 kinnistule ei jää miljööväärtuslikku objekti, elamumaa moodustamine on võimalik. 13) Tema taotlustele vastati hilinemistega ja viimast taotlust lahendati lubatust pikemal ajal. Kuna ei vallavalitsus ei teatanud, kas ta lahendab taotlust, siis oli kaebaja isegi sunnitud pöörduma õiguskantsleri poole, kelle abiga ta saavutas oma taotlusele vastuse. Kohus on määruses saanud õigesti aru, et kaebaja pöördus kohtusse mitte põhjusest, et esitada viivituse või vastamata jätmises selle õigusvastasuse nõue. Kaebaja oli sunnitud valla tegevust kirjeldama ja püüdma esile tuua, mismoodi viidi läbi menetlus ning miks ta vallavalitsuse põhistusi ei mõista. 14) Kaebaja kordab asjaolude täpsustamisel neidsamu põhistusi, mis oli esitatud taotluses vallale DP algatamiseks ja maa sihtotstarbe muutmiseks. 4 15) Asja kohtulikul arutamisel jäi kaebaja seisukohale, et vald sai tema taotlusest aru, mida kinnitab 23.03.11.a. kiri (tlk 11), kuid vaatamata mitmetele vastamistele ja kohtus esindaja antud seletustele ei ole vald suutnud motiveerida, milles seisnevad kaalutlused jätta tema taotlus rahuldamata või mida vald temalt veel sooviks. Katastriüksuse sihtotstarbe muutmisele ei ole vald seisukohta andnud ning ei selgu, mis takistab ehitusõiguse andmist. Kui vald leiab, et perekonna tarbeks ei ole vajadust ehitada, siis ei selgu, millest selline järeldus, kui aga nähtub, et projekteerimistingimusi ei saa väljastada varasema DP kehtima hakkamise tõttu, siis ikkagi ei selgu, miks ei saa DP-d algatada, kuna viimane põhjus ei ole õiguspärane. Kaebaja kordab, et ta oli pöördunud maavanema poole, kes kinnitas, et iseenesest ei saa takistada uue DP algatamist ja koostamist põhjusest, et kehtiv DP on olemas, maavanem sellist takistust ei näe. Peale seda on vald ise leidnud, et teoreetiliselt ei ole võimatu algatada uut DP-d, millega kaaluda hoonestamise võimalikkust kinnistul ja sellest teatati kirjaga 27.05.10.a. Valla kehtivas üldplaneeringus oli tegemist hajaasustusalaga ning uus ÜP näeb ette alale tiheasustusala, ümberkaudu on juba elamud, seega ühe elamu lisandumine ei oleks vastuolus avalike huvidega, kuid ka sellist põhistust vastustaja vastusest ei nähtu, kuidas see takistaks valla huvide realiseerimist. Rohevõrgustiku toimimist ühe pereelamu ehitamine ei rikuks, vastavalt ei ole ka seda põhjusena esile toodud. Üle tee on tiheasustusala, tema enda eluhoonete grupi juurde ühe eluhoone ehitamine ei mõjutaks ala tihedust või ei muudaks looduskeskkonna tasakaalu, puudub rohekoridor. Ka ei ole kinnistul väärtuslikku kõrghaljastust, tegemist on võsastunud alaga. Puuduvad muinsus-või looduskaitsealused objektid. Suures osas jäid temale kuuluvatest kinnistutest toetama rohevõrgustiku elemente need kinnistud, kus fikseeriti ala loodusliku seisundi säilimise vajadus taimeliikide kaitseks looduskaitseseadusest lähtuvalt. Kaebajal puudub võimalus hoida veel ühte kinnistut kasutuseta, kui on olemas oma vajadus seda kasutada ehitamiseks, sj on kinnistul niikuinii vaja teha hoopiski ulatuslik harvendusraie, kuna kinnistul ei kasva üksnes kadakad, see on ammu kujunenud võsastunud alaks, kus kadakad asuvad grupiti ja neid on võimalik säilitada. Kaebaja ei kavatse neid sealt hävitada. Seal ei saa harida põldu. Kinnistut ei saa hoida lihtsalt valla soovi tõttu rohealana. Kuna ehituskeeldu ei ole, siis ei ole põhjendatud kõiki kadakaseid kinnistuid hoida kasutamata rohealadena. Ehitamisel oma tarbeks saab alati seada tingimuse säilitada ala looduslikkus. Ta ei suuda enam karjatada loomi, see ei ole ka antud kohas elamute vahel võimalik; samas on ebaloogiline, et ehitamiseks oma tarbeks maa olemasolul tuleks seda justkui teha veel kusagil mujal. Kaebaja kavatsused ei ohustaks looduskeskkonda, see ei avalda olulist mõju keskkonnale, ei põhjusta pöördumatuid muutusi keskkonnale ning ei ohusta teiste isikute huve, avalikku huvi, kultuuripärandit, loodusobjekte. Mõjuvaks põhjuseks ei saa lugeda ka vastustaja esindaja märkust istungil, et kadakate olemasolu kinnistul keelab ehitamise. See on ehitusmääruses olemasolev soovituslik norm, mitte aga ehitamist keelav norm. Kadakatega kaetud kinnistuid on palju ja neile ehitatakse. Üle tee on nt naaber ehitanud elamu ja seal kasvasid ning kasvavad kadakad, ala korrastati mõistlikul viisil ning selliselt on seda võimalik teha ka kaebaja kinnistul. Vald ei olegi tõendanud, et kadakad asuvad kogu kinnistul nii, et terve kinnistu ei ole kasutatav. Ka kohtuistungil ei suutnud esindaja selgitada, missugust kinnistu osa soovitakse kaitsta. Uued põhjused, mis esindaja nimetas, ei ole otsuses märgitud keeldumise alused ja ka need põhjused on sisutud. Seega on võimatu kontrollida, kas otsuses on mingi keelduv alus ja kas kaaluti kaebaja õigust ehitamisele, seletustest nähtub, et kaalumine on tehtud kontrollimatul ja valel alusel. Kui vastusest ja keeldumisest tuleks siiski välja lugeda, et keeldumise põhjuseks on kadakate olemasolu nagu seda kinnitab esindaja, siis jääb 5 kaebaja seisukohale, et ei saa nõustuda, et valla ehitusmäärus keelab ehitamise seal, kus kasvavad kadakad. Selline keeldumise alus ei ole absoluutne. Kaebaja rõhutab, et kuna ehitusmääruses öeldakse, et neid tuleks säilitada, siis see pole absoluutselt keelav norm. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja välja mõista vastustajalt kaebuselt tasutud riigilõiv. VASTUSTAJA HARKU VALLAVALITSUSE SEISUKOHT 16) Vallavalitsus on palunud 14.11.11.a. vastulauses jätta kaebus rahuldamata. 17) Kaebus on esitatud tähtaegselt. 18) T.P. ei ole tähtaegselt vaidlustanud vallavalitsuse otsust nr 28, millega 26.03.09 oli kehtestatud Loigu mü detailplaneering. Kaebaja on minetanud kaebeõiguse DP vaidlustamiseks. Kaebajal olid kõik võimalused vaidlustada DP-d, mis kehtestati Harku Vallavolikogu otsusega nr 28 26.03.09.a. 19)

§ 10

lg 1 kohaselt võib iga isik teha DP koostamise ettepaneku, põhjendatud juhtudel võib planeeringu koostamise algatamisest keelduda. T.P. esitas DP algatamise taotlused 02.06.10 ja 20.02.11.a. ja seal on ta märkinud DP koostamise eesmärgiks maatulundusmaa sihtotstarbe elamumaa sihtotstarbeks muutmiseks. Harku Vallavolikogu 30.08.07.a. määruse nr 14 „Harku valla ehitusmäärus“ § 5 lg 10 on märgitud planeeringu mittekoostamise alused. Ehitusmääruse § 5 lg 10 p 2 tulenevalt võib planeeringu koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu koostamist mitte algatada, kui maa-ala kohta on kehtiv sama taseme planeering. Kaebajal tuli vaidlustada volikogu otsusega nr 28 kehtestatud planeering, kui ta ei olnud valla lahendiga rahul, mitte aga taotleda uut DP-d. 20) Uue DP mittealgatamine on põhjendatud, vastasel juhul oleks tegemist otsuse nr 28 kaebetähtaja ennistamisega. Menetlustähtaja ennistamiseks kaebajal puudub mõjuv põhjus, seda ei ole kaebaja taotluses ega 19.07.11 a kaebuses välja toonud. 02.06.10 ja 20.02.11 taotluses ei esitanud kaebaja mõjuvat põhjust, mis tingiks ca 2 tagasi kehtestatud DP muutmise põhjendatud vajaduse ning mis ei olnud temale DP kehtestamise ajal teada. Seega ei olnud uue DP taotluse saamisel keeldumise näol tegemist ulatusliku diskretsiooni rakendamisega. Samuti puudub antud asjas keerukas õiguslik ja faktiline olukord. Kui kaebaja oleks otsuse nr 28 tähtaegselt vaidlustanud, siis puuduks täna vaidlus DP algatamise küsimuses. 21) Kaebajal oli võimalus tema kui maaomaniku õigusi kaitsta volikogu otsuse nr 28 vaidlustamisel.

§ 22

sätestab DP lihtsustatud korra, selle paragrahvi lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus DP koostamisest loobuda. DP lihtsustatud korra rakendamine on võimalik otsustada peale DP algatamist. Antud juhul ei ole DP-d algatatud. T.P. ei ole

§ 22rakendamise eelduste esinemist antud juhul ka põhistanud.

Põhjendamatud on väited, et DP algatamise taotlused tulnuks läbi vaadata märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse alusel. Kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute suhteid planeeringute koostamisel reguleerib

(§ 1 lg 1). 22) Vastustaja palus asja lahendada kohtuistungil, kuna peab kaebaja väiteid üldsõnalisteks ja on vaja esitada selgitusi. Menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. 23) Kohtuistungil leidis vastustaja, et kaebus on alusetu. Kuigi esindaja ei saa täpsustada, mis nõuded on seatud valla ÜP-s, on vastustaja veendunud, et kaebaja soovitud ehitusala jääb rohevõrgustiku alale, seal on kaitsealuseid taimi. DP on lahendusvariant, mis võimaldab avalikkusele juurdepääsu seisukohtade esitamiseks, seega tagab avaliku menetluse. Keegi ei soovi roheala vähendamist. Keelduva otsuse vormi seab valla asjaajamiskord. Keelduv otsus tehti varasemate vastuste põhjal, so 27.05.10 tlk 6 12, 09.07.10 ja 23.09.10 antud keeldumise alustest. Vastustaja täpsustab, et keelduvat alust siiski tlk 12, so 27.05.10 kirjast, ei tulene. Uue DP algatamise põhjuseks ei saa olla soov tütre huvides ehitada. Esindaja ei oska täpsustada keeldumise sisulisi aluseid. Kuna tegemist on ÜP-d muutva DP taotlusega, siis ei ole mõjuv põhjus kinnistu muutmine elamumaaks perele ehitamise motiivil, mõjuv põhjus oleks, kui eluolu on vaja parandada, nt tehnorajatist ehitada, mis mõjutab terve piirkonna elanike vajadusi. Taotluse suhtes ei ole kontrollitud piirinaabrite seisukohti. Rohealasid taotluse rahuldamine mõjutaks, kadakaid jääks vähemaks. Ehitamist keelab Harku vald, kui on vaja kaitsta rohealasid. Vald ei ole miljööväärtuslike alade suhtes erisusi teinud. Vald on vastamisel viidanud, et elamumaa kehtestatud DP-s ei ole 100 % kasutusele võetud, st et kaebaja ei ole realiseerinud ehitusõigust, kuna ehitised ei ole veel valminud. Kui kaebaja ehitab plaanitud osa valmis, siis ei ole probleemi. Vald lähtus keeldumisel põhimõttest, et ei sekku eraellu. Kui roheala muuta, siis tuleb läbi viia KSH. Kaebaja ise pidi ümber lükkama kõik need valla seisukohad, mida esindaja istungil nimetas. Kaebajat ei ole menetluses vestlusele kutsutud, kaebaja ei toonud välja täiendavaid argumente, ehitamine pere tarbeks ei ole DP algatamise ja ÜP muutmiseks mõjuv põhjus, mõjuv põhjus oleks nt, kui on vaja vahetada välja kanalisatsioon. Kadakate olemasolul ka ehitusmääruse kohaselt ei saa ehitada. KOHTU PÕHJENDUSED 24) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seostes leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Vastustajalt tuleb väljasta mõista kaebuse esitaja menetluskulu, so tasutud riigilõiv summas 15, 97 eurot. 25) Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Planeerimisseadus reguleerib kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel (

§ 1

lg 1).

§ 4

lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalikule omavalitsusele on planeerimisalaste ülesannete täitmiseks antud laialdane diskretsiooni-ehk kaalutlusõigus. Kohus nõustub vastustajaga, et planeerimistegevust reguleerivad normid kirjutavad ette kohased menetlusreeglid planeerimisotsuseni jõudmiseks, samas nõustub kohus kaebajaga, et need ei kirjuta ette üldjuhul planeerimisotsustust ennast. Nii ka antud juhul oli kohaliku omavalitsuse diskretsiooni esemeks maa sihtotstarve, hoonestuse tiheduse jms asjakohaste faktorite arvestamine, et teha õiguspärane kaalutlusotsus. Kohtule nähtub, et vaidlus puudub selles, et arvestada tuleb planeeringute hierarhiaga ja et DP peab alluma üldplaneeringu nõuetele. Samas on

§ 9

lg 7 kohaselt võimalik põhjendatud vajadusel üldplaneeringu muutmine, kuid erandi tegemise otsustab kohalik omavalitsus. Kaebuse esitaja on ka nõustunud, et kohalikul omavalitsusel ei ole igal juhul kohustust DP algatada -

§ 10lg 5.

26) Kaebaja avalduse alusel oli algatatud haldusmenetlus, kuid kaebuse esitaja leiab, et see viidi läbi ebaselgelt, asja otsustati mitu korda ning anti lubadusi, millega keelduvaid põhjuseid ülesse ei jäänud, ometi heidetakse temale ette, et ta ei ole asjakohaselt vallale vastuväiteid esitanud. Kui ta esitas taotluse 20.02.11.a., mille vald sai 22.02.11.a., siis sellele ta vastust ei saanudki, mistõttu ta palus abi õiguskantslerilt ja siis tehti keelduv otsus, mille kaalutlused on asjakohatud või valed, motivatsioon ei 7 ole arusaadav ning kaebajale ei tagatud õigust asjakohasele informatsioonile ja kokkuvõttes selliselt ka ärakuulamisele ning võimalusele esitada vastuväiteid või täiendavaid seisukohti- HMS § 56 ja 40. Kaebaja jääb selle juurde, et ei järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja proportsionaalsuse ning võrdsuse põhimõtteid, muid üldtunnustatud õiguse põhimõtteid. Tegemist ei ole miljööväärtusliku objektiga, ehituskeelualaga ning põllumajanduslikult ei saa seda ala kasutada, jääb arusaamatuks, miks ei arvestatud või miks ei ole mõjuv põhjus ehitamine pereliikmete huvides ning kuidas ehitamine oma tarbeks kahjustaks avalikku huvi. 27) Vaidlustatud planeerimisotsus on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03; kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 19 lg 6). Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-16-05 p-is 18 märkinud, et DP otsuse põhistustesse kuuluvata asjaolude ring sõltub konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud.

§ 1

lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine selle seaduse tähenduses demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Detailplaneeringuga planeeringuala maakasutus- ja ehitustingimuste määramine sõltub kinnistuomaniku soovidest, ala hõlmavatest üldisemat liiki planeeringutest, naaberkinnistute detailplaneeringutest ja nende kinnistuomanike põhjendatud huvidest ning looduskaitselistest jm õigusaktides sätestatud nõuetest. Kinnistuomanikule ehitamise keelamine riivab intensiivselt omandiõigust. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et

eesmärkidest tulenevalt ei tohiks omandiõigust ilma mõjuva põhjuseta piirata ja mitte vastupidi. Omandiõiguse piirangud saavad tuleneda ehitamise soovi korral teistest planeeringutest tulenevatest kitsendustest, teiste omanike seadusega kaitstud huvidest ja valla huvidest tagada avaliku huvi olemasolul senine olukord; otsuse motiivid võivad olla erinevad, kuid peavad andma kaebajale vastuse, miks tema soovitud DP taotluse rahuldamine ei ole võimalik. Antud juhul argumendid, millele esindaja on kohtumenetluses toetunud, ei ole samasugused, mis on vaidlusaluses otsuses. 28) 20.02.11.a. oli kaebuse esitaja esitanud DP algatamise taotluse Adra külas Humala tee 7 (190801:011:1048) eesmärgiga muuta sihtotstarvet maatulundusmaast elamumaaks ning määrata ehitusõigus üksikelamu püstitamiseks. Harku Vallavalitsus tegi keelduva otsuse 16.06.2011.a. nr 11-1.2/10 (tlk 91), mille kohaselt ei pea vald võimalikuks taotluse alusel DP-d algatada. Vald leiab, et Humala tee 7 on olemas kehtiv DP, see kehtestati Harku Vallavolikogu 26.03.09.a. otsusega nr 28 ja Humala tee 7 krundile määrati maatulundusmaa sihtotstarve. Vald keeldus DP algatamisest põhjusel, et kohalik omavalitsus võib keelduda planeeringu algatamisest, kui maa-ala kohta on kehtiv sama taseme planeering, selline nõue tuleneb valla ehitusmäärusest. Samasugusel seisukohal ei ole vald olnud kõigis oma varasemalt antud vastustes. Kohus leiab, et märgitud keeldumise alus, väidetult Ehitusmääruse § 5 lg 10 p 2 tulenev alus, ei ole vastustaja poolt mõistetud õigesti. Valla 30.08.07.a. kehtestatud 8 Ehitusmäärus annab ja selgitab üldised ehitamise reeglid ja saab olla soovituslik, seda enam, et viidatud § 5 lg 10 ise rõhutab, et planeeringu algataja võib planeeringu koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu koostamist mitte algatada, kui p 2 kohaselt on maa-ala kohta kehtiv sama taseme planeering. Seega ei ole tegemist keelava normiga ning lähtumine asja otsustamisel eeldusest, et on juba olemas kehtiv DP, mille tõttu ei saagi planeeringutaotlust rahuldada, on väär.

ja viidatud ehitusmäärusest ei tule keeldu DP taotluse esitamiseks ega DP algatamiseks. 29) Veel märgib vald, et juba eelnevalt on selgitatud keelduvate vastustega, miks vallavalitsus ei toeta DP algatamist ning et vallale esitatud materjalidest ei tulene uusi põhjendatud vajadusi, miks DP algatamisele asuda, ümber ei ole lükatud vallavalitsuse seisukohti, miks planeeringu algatamisest keelduda. Eeltoodust nähtub kohtule, et vald oli mõistnud, et kaebaja on esitanud konkreetse taotluse, mida tuli lahendada ja tlk 11 on vallavalitsuse kiri 23.03.11.a., mis kinnitab, et taotlus on vallal kätte saadud ja selle lahendamiseks vajab vallavalitsus aega kuni 18.04.11.a. Märgitud ajaks kaebajale vastust või otsust ei esitatud, kaebaja on pöördunud abi saamiseks Õiguskantsleri poole 17.06.11.a., milles kaebaja oli samuti märkinud, et ta ei ole seisuga 07.06.11.a. saanud vastust. Kuna õiguskantsler pöördus Harku Vallavalitsuse poole ning vald teatas, et tegi lahendi 16.06.11.a., siis nähtub, et kaebaja oli saavutanud lahendi, mille vaidlustamise õigus kohtus on olemas, kuna vallavalitsuses lahendati tema esitatud DP taotlust ja vald ei ole keeldunud taotluse lahendamisest nt põhjusest, et kaebaja on juba varem sarnase taotluse esitanud. 30) Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et kaebaja sooviks on tegelikult vaidlustada DP-d kehtestanud otsust nr 28 26.03.09.a., kuna kaebaja seda ei ole soovinud ja käesolevas asjas on vaidluse esemeks vastustaja keeldumine algatada uus DP, et lahendada kaebaja taotlus ehitusõiguse saamiseks. Vastustaja selgitused kaebaja kaebeõiguse puudumises on selliselt asjakohatud. 31) Kuigi kaebaja on kaebust selgitades nimetanud, et vallavalitsus ei saanud õiguskantslerile anda õiget informatsiooni taotluse lahendamise ajas, ei ole see käesolevas asjas enam oluline, kuna vald on lahendi teinud ja kohtul tuleb kontrollida selle õiguspärasust. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta ei ole esitanud kohtukaebuses nõuet tegevusetuse või viivituse kohta ja kohus on määranud menetlusse võtmise määruses kaebuse nõuded õigesti. 32) Valla keelduvast otsusest 16.06.11.a. ei nähtu, missugustele varasematele selgitustele on vald keeldumisel toetunud, kuna see ei nimeta ühtegi konkreetset varasemat vastust ega tee kokkuvõtet keeldumise alustest, mis võiks selgitada, missugused vastused on antud ja milliseid käesolevalt silmas peetakse või kas kõik varasemalt esitatu on keeldumist põhistav motivatsioon. Samuti ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, mis võiks selgitada valla positsioone, va keeldumine valla Ehitusmääruse § 5 lg 10 p 2 alusel. 33) Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et omandiõiguse riive antud juhul on intensiivne ja vald ei ole keeldunud taotluse lahendamisest põhjusel, et kaebaja on esitanud varasemalt samasisulise taotluse, seega tuli taotlus sisuliselt ka lahendada. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et sisuliselt on haldusakt kontrollimatu, va keeldumise põhjus, mille nimetab 16.06.11.a. vastus. Kohus kontrollis vastustaja kaudu, kas keeldumise aluseks oli 16.06.11 uuesti nimetatud põhjus, st et Humala tee 7 on kehtiv DP olemas, selle tõttu ei rahuldatud taotlust. Vastustaja kirjaliku vastuse kohaselt tlk 140 ja kohtule antud suuliste seletuste kohaselt leidis vastustaja, et kaebaja sisuliselt ignoreerib fakti, et otsusega nr 28 kehtestatud DP on jõustunud, vald on seisukohal, et kehtiva DP olemasolul ei saa taotlust rahuldada. Kuigi vald on samas vastuolus eelnevaga selgitanud, et veel selgitati kaebajale, et kaebaja ei ole nimetanud mõjuvat 9 põhjust, miks tuleks muuta ca 2 a tagasi kehtima hakanud DP-d ning et vallavalitsus on kaebajale teatanud 09.07.10 (tlk 85) ja 23.09.10 (tlk 83), et siiski on uue DP algatamine võimalik, kuid peab esinema põhjendatud vajadus, leidis vastustaja esindaja, et sellega sooviti märkida, et kaebaja taotlus ei sisalda mõjuvat põhjust, miks lubada ehitamist. Kuivõrd valla vastused on vastuolulised, siis tuleb lähtuda keelduva otsuse tekstist, mille kohaselt on üheks taotluse rahuldamist takistavaks ehk keeldumise aluseks põhjus, et olemasoleva DP korral planeeringut muuta ei saa, selle põhistuse juurde jäi vastustaja esindaja ka istungil, kui nimetas taotluse positiivset lahendamist takistava keelduva aluse. Sellist keeldumise alust seadusest ei tulene ja kohus jääb seisukohale, et selline keeldumise alus on ekslik ja õigusvastane, sellisest eeldusest lähtumine võis mõjutada tehtud otsust. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine õigusvastase keeldumisega on võimalik. Vastustaja ekslik arusaam, et kaebaja justkui soovib vaidlustada hoopiski valla otsust nr 28, ei ole õige, kuna nähtub, et kaebaja seda ei taotle ega pea ka taotlema. Kaebuse esitaja on küll märkinud, miks ta oli eksituses eelmisest DP-st ja miks ta sellega ei ole rahul, kuid ta on arvestanud, et eelmine DP kehtib, sellel põhjusel on ta esitanud uue DP taotluse, et olukorda muuta. Käesoleva kaebuse esemeks ei ole vallavolikogu otsus nr 28. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebaja ei ole nimetanud taotluses kinnistu suhtes seni kehtiva DP muutmise põhjust. Kaebaja märkis, et ta soovib ehitada oma pere huvides üksikelamut, kuna tal on olemas enda elamu ümbruses ehitamist võimaldav maa ja ta ei soovi osta mujal veel lisaks olemasolevale maad selleks, et lastel oleks kodu sealsamas. Kohtule jäävad arusaamatuks esindaja seletused sellest, et kodu rajamine ei ole piisav või mõjuv põhjus taotlemaks ehitusõigust, kuid trasside, kommunikatsioonide rajamine on mõjuv põhjus. Kohus nõustub kaebajaga, et omavalitsus vaatamata õigusele otsustada planeeringumenetluse üle, ei tohiks teha keelduvat otsust ilma äratuntava mõjuva põhjuseta. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg 2 ja ka Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Sama põhimõte kajastub ka

normides, kuigi kohaliku omavalitsuse üksusel on olemas ulatuslik kaalutlusruum, see aga ei tähenda, et kaebaja peaks ehitamisvajadust kuidagi eriliselt põhistama või valla seisukohti ette aimama ja valla seisukohad enne otsuse tegemist taotluse käigus ümber lükkama. Vald ei teinud antud juhul kaebuse esitajale äratuntavalt enne otsuse langetamist teatavaks ühtegi põhjust, millele kaebaja oleks saanud või pidanud etteruttavalt vastu vaidlema. Vallavalitsus esitab veel käesoleva ajani keelduvaid põhjusi, kuigi need peaksid olema esitatud keelduvas otsuses. Keeldumist ei ole võimalik tagantjärgi motiveerida. Kaebaja on õigustatult seisukohal, et isikul on õigus teada, mis põhjustel temal tekkinud vajadusel ei saaks enam uut DP-d algatada. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, siis on kaebaja õigus teada, miks selline otsus tema kahjuks tehti. Riigikohtu HK

3. a otsuses nr 3-3-1-28-06 märgitakse, et „ Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud haldusaktide motiveerimise tähtsust. Motiveerimine on vajalik selleks, et isik mõistaks, mis põhjustel tema õigusi piiratakse ja et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust (vt näiteks kolleegiumi
4. mai
5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-47-97 ja
6. mai
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00). Samuti aitab haldusakti motiveerimine tagada haldusorgani enesekontrolli, sundides teda haldusakti andmise poolt- ja vastuargumente enne akti andmist läbi mõtlema (vt kolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Eriti suurt tähtsust omab motiveerimine ulatusliku diskretsiooniruumiga otsuste puhul (vt kolleegiumi
10. novembri
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Seega nähtub kohtule, et kuigi kaebaja õigusi ehitada saab piirata, saab seda teha vaid seadusest tulenevatel alustel ning vajalik on 10 motiveerida seda, millega ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatakse. 34) Kuna kaebaja vajadusi hinnati mittepõhjendatuks eelnevalt märgitud alustel, siis on keelduv otsus tehtud ebaõigetel kaalutlustel. Keelduda ei saa ainuüksi põhjusest, et on olemas kehtiv DP. Samuti ei ole mõistetav, miks kaebaja soov teistsuguseks maakasutuseks tuleks hinnata asjakohatuks põhjusest, et kaebaja soovib elada lähestikku oma laste või lastelastega. Kuigi kohtule nähtub, et kaebaja on esitanud DP taotluses selge soovi ehitada oma pere vajaduseks ja see on piisav, märgib kohus, et vastustajal tuli ümber lükata, et ehitamine on antud juhul avalike huvidega vastuolus. Kohtule jääb arusaamatuks, miks vald ei pea pere vajaduseks ehitamist oluliseks, kui see ühtlasi lahendab sotsiaalseid probleeme ning jääb ka arusaamatuks, kas kaebaja laste asumist nt tulevikus abi vajava vanema juurde peetakse valla huvidega vastuolus olevaks, kui märgitakse, et valla elanikkonda ei soovita suurendada. See pole DP küsimus ja kaebaja ei soovi ehitada ulatuslikku elamukompleksi nt nagu seda tehakse ärilistel kaalutlustel, seega ei saa kaebaja ühepere elamu ehitamise taotlus tuua kaasa vallale lahendamatuid sotsiaal-majanduslikke probleeme. Omanikule ei saaks teha ehitamisel takistusi ka juhul, kui temale kasutult ja tulu mittetoovalt seisva kinnistu osas leiab ta selle kasutamiseks väljundi, kuna kinnistu senises funktsioonis hoidmine valla soovide kohaselt tühjana on kahtlemata temale pensionieas muutunud ülemääraselt kulukas. Kuivõrd vallavalitsus ei pea seda kaalumist vajavaks asjaoluks, siis tuleb kohtul nõustuda, et jäeti kaalumata omaniku vajadus ja huvi DP algatamise vastu. 35) Kuigi vallavalitsuse esindaja nimetas kohtuistungil kokku 6 põhjust, mida tema arvates valla keelduv otsus sisaldab, nähtus eelnevast, et niimoodi ei ole vald oma keeldumist vormistanud ega motiveerinud, tagantjärgi ei saa kirjalikku otsust motiveerida, kuna siis ei ole võimalik kontrollida otsuse tegemisel tegelikke keeldumise aluseid ning nagu antud juhul ka nähtub, juba kohtuasja menetlemise kestel lühikesel ajavahemikul, ei ole keelduva otsuse tegemise põhjuseid võimalik välja selgitada. Isegi kui püüda vallavalitsuse esindaja suuliselt antud seletusi viia kooskõlla 20.01.09 keelduva otsusega, ei näe kohus, et esineb põhjendatud keeldumise alus. Keelduvast otsusest ei nähtu, et valla üldplaneeringust tuleneks keeld püstitada üksikpere elamu kinnistule, kuhu kaebaja soovib ehitada, kuna seal ei ole ehituskeeluala ning looduskaitseseadusest tulenevatel põhjustel oli ehitamine piiratud hoopiski kaebaja teisel kinnistul, seega oli esindaja kohtuistungil ajanud segamini erinevad kinnistud ja ÜP-st tulenevad nõuded. Kaebaja ei soovi ehitada kinnistule, kus leiti kaitsealuseid taimi. Kuigi vastustaja keelduvas otsuse on veel märgitud, et kaebaja ei lükanud ümber ühtegi vallavalitsuse seisukohta, on selline vastus demagoogiline, kuna taotluse lahendamisel ei saa iseseisvaks keeldumise aluseks olla asjaolu, kas taotleja oskab vaielda vallaga. Kohtule ei olnud samas ka ilma lisaselgituseta mõistetav, millal kaebajale anti selline võimalus ja mis siinkohal tegelikult silmas peetakse. Nähtub, et kaebaja ei saanud kuidagi vallale vastu vaielda, kuna vastustaja ei ole märkinud, et ta viis läbi menetlus, mil kaebajale anti teada, et ta peab veel midagi valla seisukohtade alusel põhjendama, ka ei ole vastustaja esindaja kinnitusel kaebajat ära kuulatud ja suulist istungit määratud. Kaebajale ei teatatud, et ta peaks vastama varasemate vastuste seisukohtadele, samas nähtub, et valla enda antud seisukohad ei jäänud püsima, kuid keelduvas otsuses toetuti taas endistele seisukohtadele. Vallavalitsuse esindaja kinnitas, et haldusmenetluses kaebaja taotlust ei palutud täpsustada, seega jääb kohus seisukohale, et kaebajale ei olnud ettenähtav, et vald oma seniseid seisukohti kavatseb uuesti muuta. Vallavalitsus ka ei väida, et kaebajale keelduva vastus eel oli esitatud projekti või tehtud teatavaks selgelt kõik 11 motiivid, mille alusel pidi kaebaja saama piisava teabe, et taotlust ei lahendata kaebaja kasuks. Nähtub, et kaebuse esitaja ei piirdunud standardse taotluse vormiga, vaid esitas lisaks pikema kirjaliku seletuse. Kaebaja õigusi rikuti menetluse läbiviimisel, kui vald ise pidas vajalikuks taotluse täpsustamist kuid kaebajale sellest ei teatanud. 36) Kohtuistungil antud vastustaja seletuste põhjal märgib kohus järgmist. Hoonete püstitamine väikeses mahus ei takista kaebaja kinnistul ehitamise lubamisel valla üldplaneeringuga määratud sotsiaal-majanduslike või keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamist või elluviimist. Vastustaja ei ole sellist asjaolu suutnud tõendada ega ka täpsustada, mis siinkohal silmas peeti. Ehitiste püstitamiseks loa saamiseks palus kaebaja kaaluda seda kui üksikjuhtumit kaalutlusotsusega ning arvestada neid eesmärke, mida ala kasutamiseks on üldplaneeringuga soovitud. Isegi kui arvestada, et vastustaja keeldumise alused peaksid sisalduma 2 varasemas kirjas, siis nähtub, et neid tuleks otsida 09.07.10 (tlk 85 ) ja 23.09.10 (tlk 83) kirjadest, kuna vastustaja esindaja ise välistas muude kirjade arvestamise (kohtuistungil antud vastustaja seletus). 09.07.10 a on vald teatanud, et hajaasustuse tingimustes tuleb Harku valla ehitusmääruse § 32 lg 11 kohaselt määrata DP-s üksikelamute vahekaugused vähemalt 100 m või minimaalseks krundi suuruseks peab olema 2,0 ha. Valla poolt on esitatud selle lõigu lõpus on selgitus, et „seega on kehtestatud detailplaneeringu puhul juba muudetud kehtivat üldplaneeringut ning selle jätkuv muutmine saab toimuda ainult väga mõjuvatel põhjustel“. Vastustaja esindaja ei suutnud kohtuistungil selgitada, mida antud juhul mõeldi, va et DP-d ei saa algatada, kuna kehtib DP on juba olemas. Samas nähtus, et kehtestatud DP ümberplaneerimine on võimalik. Kohus juba märkis, et ehitsumääruse normid on vaid soovitusliku iseloomuga ning valla ÜP kohaselt niisugust ehitamise takistust ei tule, kuigi ehitamisel tuleb arvestada kujade jms tingimustega, millised nõuded kehtestatakse juba seadusandaj tasandil ja nii on nt Vabariigi Valitsuse määrusega „Ehitisele ja selle osale esitatavate tuleohutusnõuete „ järgimisel seatud nõuded. Samas nähtub, et juhul, kui kinnistu suurus 2358 r/m võimaldab isegi valla ehitsumääruse kohaselt normidekohase ehitamise, siis peab selline suurus loogiliselt ka tagama vajalikud vahekaugused. Valla vastusest ei olnud ka väljaloetav, et valla ehitusmääruse need nõuded jäävad tegelikult täitmata, kui lubada ehitamine kinnistule Humala tee 7 ja et vald on selle kindlaks teinud. Vastustaja ei suutnud ka kohtuistungil esitada tõendeid, et see tehti kindlaks ning esineb üldse selline takistus. Vastustaja esindaja kohtuistungil ei esitanud omapoolselt tõendeid, et kaebaja kinnistu suurus ei vasta neile nõuetele ega võimalda eelmärgitust tulenevalt ehitamist. Edasi märgib vald, et kehtestatud DP muutmiseks peab olema põhjendatud vajadus. Selgelt keelduva alusena märgib vald, et ehitamine Humala tee 7 hakkaks toimuma loodusliku keskkonna arvelt. Vald põhjendab seda keelduvat osa seisukohaga, et täisväärtuslikuks eluks vajab inimene lisaks tehnilisele infrastruktuurile ka rohelist infrastruktuuri, mille eesmärk on säilitada bioloogiline mitmekesisus ja teisalt tekitada inimese huvi tervislike eluviiside, looduses liikumise ja puhkamise vahel. Roheleala säilitamine on oluline abinõue kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu vahel. Vastustaja esindaja ei suutnud siinkohal kohtuistungil anda ühtegi mõistlikku selgitust, mida antud juhul vald seotult kaebaja kinnistuga silmas pidas. Kuivõrd vaidlust ei olnud selles, et säästva ja tasakaalustatud arengu jaoks on vaja planeerida rohealasid, siis nähtub,et vald on need planeerinud ning uues ÜP-s on ette nähtud antud piirkonnas tiheasustusala. Kaebaja kinnistule ei ole planeeritud inimeste huvides rohealal liikumist tervislike eluviiside harrastamiseks ja selle funktsiooni elluviimise toetamiseks. Kontaktvööndis on elamud, seega iseenesest ei ole mõistetav, et seal peaks liikuma teised inimesed puhkamise eesmärgil või harrastama looduses liikumist 12 kaebaja kinnistul. Seda saab teha siiski valla ÜP kohaselt mujal selleks planeeritud aladel. Vastustaja mingeid tõendeid selles osas kohtule enam ka ei esitanud, seega ei nähtu kohtule asjaolusid, mis kinnitaksid, et antud kohas peaks asuma puhkamiseks ettenähtud ala või et see tuleks säilitada/reserveerida valla huvides või avalikes huvides kui rekreatsiooniala või väärtuslik roheala. Ilmselt puuduks selline avalik huvi ka juba seisukohast, et teiste isikute elamute juures looduses liikumine ja puhkamine ei vastaks tervislike eluviiside harrastamise sisulistele tingimustele, selleks valitakse siiski eelduslikult teiste isikute elupaigast eemal asuv looduslik massiiv. Rohealade säilitamine on oluline abinõu kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tagamisel, kuid kui selle sisuks on eelnev mõttekäik, siis see on sisutühi ning samas ka vastuolus ÜP põhimõtetega. Kui aga eelnevat mõtet peaks selgitama valla järgmine seisukoht, et: „ka oleks vastututustundetu planeerida elamumaade mahu kasvu olukorras, kus Harku vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid väljaarendamata elamuprojekte. Planeeritud elamuasetuse lõplik kujunemine (väljaehitamine, infrastruktuuriga varustamine ja realiseerimine) kestab senist kiirust arvestades veel aastaid. Avaliku huvi seisukohalt igasugune vajadus elamumaa mahu suurenemiseks puudub. Mahu suurenemine tähendaks rohealade ressurssi „raiskamist“ ning ei soodustaks kuidagi seismajäänud arendusprojektide realiseerimist. Seega tuleks primaarseks lahenduseks pidada mitte rohelise infrastruktuuri arvel täiendavate elamuehitusvõimaluste tekitamist, vaid olemasolevate elamuehitusprojektide jätkusuutlikkuse toetamist“, siis saab järeldada, et vald on oma arendustegevuses hoopiski iseendaga vastuolus ja ei saanud jõuda mõistlike lahendusteni. Nimelt on vald kinnitanud, et kehtestamisel olev uus valla ÜP näeb ette antud piirkonnas justnimelt tiheasustuse põhimõtetel ehitamise, sellest ei loobuta ja see on valla arengu huvides. Kuna selline huvi on vallal välja selgitatud, siis ongi kohtu aravtes leidnud tõendamist, et menetluses oleva ÜP tulemused kajastavad just nimelt avaliku huvi olemasolu antud piirkonnas kehtestada tiheasustusala ehitamise põhimõtted. Seega nähtub, et uuel ÜP meneltmisel seati eesmärk välja selgitada valla ja avaliku huvi olemasolu antud piirkonnas ehitamiseks ja selle tulemused tõendavadki, et avalikes huvides on antud kohas ehitamine ja mitte vastupidi. Seega jääb ebaselgeks, miks kaebaja ei tohiks ehitada, kui seal on kavandatud niikuinii elamute ehitamise ala. Elamumaade kasv on selliselt vallas vältimatu ning valla eesmärk on elamualasid seal piirkonnas suurendada. Kelle või millise planeeringu suhtes antud mõte tegelikutl kehtis, ei ole ka peale seletuste saamist arusaadav, kuid vald on kinnitanud, et ta soovib menetluses oleva ÜP kehtestada nii nagu ta selle kavandas ega ole loobunud antud kohas tiheala ehituspõhimõtete järgimisest. Vastustaja viitab veel

§ 1

lg 2 ja märgib, et planeeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus; veel viitab vastustaja PS §-le 154. Vastustaja leiab, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus jne. Vald järeldab aga ootamatult, et volikogu poolt otsusega nr 71 27.08.09 vastuvõetud uue ÜP-ga on Humala tee 7 kinnistu tsoneeritud elamumaana, seega on vallavalitsus valmis käsitlema DP algatamise küsimust uuesti pärast uue valla ÜP kehtestamist. Isegi kui selline vastuseosa peaks olema viimase keelduva otsuse mõtte sisuks, ka siis nähtub, et ehitamine antud alal ei ole avaliku huvi ega valla huvi vastu ning kehtiva ÜP muutmist ei takista asjaolu, et kaebaja soovib ehitada antud kohas, kuna ei saa samal ajal olla vastuolu avaliku huviga, mida vastustaja just selliselt on ise kinnitanud. Seega nähtub eelnevast, et vallavalitsus on esitanud juba varem sedavõrd vastuolulised kaalutlused, et need ei selgita kaebaja kinnistu suhtes DP algatamise võimatust, seega ka ÜP muutmise võimatust, kuna vallal ei saa olla kahtlust, et avaliku huviga antud kohas ehitamine oleks vastuolus. 13 Seega ei saa olla sotsiaal-majanduslikke takistusi ning ka ei nähtu, et peaks esinema roheteemalist takistust ehitamiseks antud aladel, vastupidiselt oleks vallal põhjust seal ehitamist tiheasustusala põhimõttel mitte planeerida. 23.09.10 on vald korranud neidsamu väiteid. Vald leiab, et DP taotlusest ei selgu DP muutmise põhjendatud vajadus. Vald heidab kaebajale ette, et eelmise kirja mõtet ei ole kaebaja mõistnud ning valla mõtteks oli, et kui valla uus ÜP kehtestatakse, siis vallal on õigus kaaluda, kas ta lubab DP algatada või mitte. Valla vastusest ei selgu, miks just siis tekib õigus kaaluda DP algatamist, kui taotluste lahendamine on vältimatult kohustuslik ka aajal, mil uus planeerinfg veel ei kehti. Kohus siinkohal selgitab, et vastustajal ja kaebajal on ehk otstarbekas leppida kokku taotluse hilisem lahendamine ja nt menetluse peatamine, kui see tooks kaasa edasise taotluse lahendamise rahalise või ajalise ressursi suhtes kokkuhoiu. Vastustaja on aru saanud, et kaebaja soovib ehitada oma pere liikmele, kuid vald on seisukohal, et juba kehtestatud DP-ga pole veel elamumaa kruntide näol 100% ulatuses kasutusele võetud, siis ei näe vald piisavat põhjust uute elamukruntide moodustamiseks; vald märgib, et samuti oleks vastutustundetu planeerida elamumaa kasvu olukorras, kus Harku vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid välja arendamata elamuprojekte. Seega saab kohus järeldada, et vald ei ole tegelikult endiselt andnud hinnangut, kas kaebaja pere tarvis ehitamine on kuidagi vastuolus avaliku või valla huviga. Kohtuistungil selgitas esindaja, et pere huvides oleks ehitamine mõjuv põhjus juhul, kui soovitakse nt ehitada tehnorajatisi vms kommunikatsioone, kuid kohtule ei nähtu, et selline selgitus oleks asjakohane. Kohtule nähtub, et taas heidab vald kaebajale asjakohatult ette realiseerimata projekte vallas; kuivõrd aga selline vallas toimuv tegevus ei ole mõjutatav nn positiivses suunas kaebaja tegevuse/tegevusetuse läbi, siis ka see põhistus ei ole asjakohane. Kuivõrd valla esindaja seletas suuliselt kohtuistungil, et kaebaja kinnistutel kulgeb ehitustegevus ja see pole veel lõppenud, siis nähtub kohtule, et iseenesest ei saa teise kinnistu kasutuselevõttu takistada põhjus, et ehitustegevus kulgeb ja ei ole veel lõppenud. Kuigi vastustaja esindaja märkis, et kui kaebaja poeg ehitab oma elamu valmis, siis pole probleemi, on selline seisukoht vastuolus vastustaja seniste positsioonidega, kuna sellest saab vaid ikkagi järeldada, et ehitamine kaebaja kinnistul on siiski võimalik. Selline seletuste andmine viib järeldusele, et vastustaja ei ole asja kaalunud ning tegelik ehitamisest keelamine ei saa olla selliselt seotud pooleliolevate projektidega. Kohtule ei nähtu, et oleks normi, mis keelaks ehitustegevuse ühel ja samal ajal erinevatel kinnistutel ja sõltuvalt majanduslikest võimalustest võibki tekkida olukord, et ehitamine lõpetatakse erinevatel aegadel. Sellest, et ehitamine on mõnel kinnistul pooleli, ei sõltu teisele kinnistule ehitamise lubamine, kui pole seadusest ja ÜP-st tulenevaid takistusi. Vald on veel ka märkinud, et hoonestuse rajamine kinnistule hakkaks toimuma loodusliku keskkonna arvelt. Seekord on küll viidatud täpsustavalt, et valla ehitusmääruse § 32 lg 6 kohaselt tuleb vältida kadastike ning muude miljööväärtuslike objektide hävitamist ehitustegevuse läbi ja „Just nimelt kadastikuga on aga antud ala rohkelt kaetud ning tänu sellele on jäetud kahe elamumaakinnistu vahele roheline puhver, asjaolu, mis kindlasti oli kehtiva detaiplaneeringu koostamisel arvesse võetud“, ei oska kohus seda põhjust otseselt ühegi keelduva alusega 16.06.11 a otsusest seostada, va et ehk selle mõttega, milles viidatakse, et kehtiv DP on olemas ( sama ala kohta sama taseme DP). Kaebaja taotlus oligi aga esitatud sama taseme DP olemasolul sooviga seda muuta, seega iseenesest ei põhista eelnev olemasoleva olukorra ümberhindamist. Kohus nõustub kaebajaga, et kadakate olemasolu ja säiltamise vajadus valla ehitusmäärusest ei tähenda, et ehitamine on antud kohas igal juhul keelatud, esmalt ei saa ehitusmäärusega seada ehtamiseks keeldu ja teisalt ei olegi tegemist keelunormiga, mis juba välistab 14 kaalutlusotsuse tegemise. Vastustaja esindaja seletustest saab järeldada, et kuna seda käsitleti keelunormina, siis on kaalutletud õigusvastaselt. Kuivõrd kohtule ei esitanud vastustaja esindaja kirjaliku menetluse käigus oma otsuse alusmaterjalide juurde tõendeid, millele ta kavatseb vastustes tugineda ja seda ei tehtud ka kohtuistungil, siis nähtub, et vastustaja ei soovinud esitada omapoolseid tõendeid, mis võiksid tema seisukohti tõendada (kohtumääruse 06.10.11 p 8). Täiendavalt ei tõendanud vastustaja oma väiteid ka kohtuistungil, kuigi kohus andis täiendava aja. Viimase DP materjalide alusel saab kinnitust kaebaja seisukoht, et 1996.a. Harku valla ÜP tsoneerimise kohaselt oli planeeritaval alal ette nähtud kruntimine hajaasustuse põhimõttele, edasiselt on Harku vald kavandanud uue ÜP kohaselt sinna tiheasustusala, mis tähendab, et iseenesest mõistetav ei oleks ehitamise keelamine põhjusest, et ühe pereelamu ehitamine kahjustaks avaliku ruumi kasutust. Vastustaja seletused, et juba esineb kaebaja ühel kinnistul lõpetamata ehitusjärgus olev ehitis, ei selgita, kuidas see takistab või keelab ehitamise teisele kinnistule. Kaebuse esitaja andis seletuse, millest nähtub, et ta on kavandanud oma pereliikmete elamise enda läheduses ning tõesti selgub, et kaebaja poeg ehitas, kuid rikkus ehitusreegelid, mis ei tähenda, et ta ei jätka ehitamist ettenähtud korras, kuna pidi lammutama ebaseadusliku ehitise osa. Vald ei väida, et ehitamine tuleks seal lõpetada ja isegi kui tekib vajadus ehitamine seal lõpetada, ei tähenda see automaatset keeldu ehitada kõrvalkinnistul. Harju MK teemaplaneeringu „Asustust ja maaksutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt on kaebaja poolt ehitamiseks kavandatud kinnistu rohevõrgustiku tugiala servas ja planeeringu kohaselt ei ole mõeldud ulatuslikult „rohelise pinna“ majandustegevusest välja jätmine, siis nähtub kohtule, et mitte igal rohealal ei ole keelatud ehitustegevus, vaid selleks peavad olema kaalukad põhjused. Rohevõrgustiku alal kavandatava tegevuse puhul tuleb igal juhul arvestada seda, et roheline võrk jääks toimima. Vastustaja selestustest ei olnud äratuntav, kas vastustaja kaalus ja tegi kuidagi eelnevalt kindlaks, et antud juhul konkreetses kohas mõjutab rohevõrgustiku toimimist ehitamine taotletaval kinnistul ja mis seda tegelikult kinnitaks. Iseenesest kadakaste alade olemasolu antud piirkonnas ei takista ehitamise kavandamist ja ehitamist, kuna on võimalik seada optimaalsed tingimused, kuidas stabiilne keskkonnaseisund tagada. Kuigi vastustaja esindaja oskas istungil märkida, et kaebaja kinnistul leiti kaitsealuseid liike, on nähtuvalt toimiku materjalidest see leid seotud siiski sootuks teiste kinnistutega. Kaebaja ühel kinnistul oli leitud II ja III kaitsekategooria liike, mis nende leiukohas tulenevalt LKS said piisava kaitse. Käesolevalt kaebaja poolt ehitamiseks soovitud kinnistul neid liike ei esine ja vald seda ka keelduvas otsuses ei väida, et nad seal siiski asuvad ja see takistab kinnistule ehitamist. Looduslikku seisukorda iseloomustades nähtus kaebaja seletustest, et kinnistul on kadakaid ja esineb rohkelt muid puid, põõsaid, ala vajab korrastamist ja metsistub, kui kinnistut mitte kasutada, kuid temal ei ole võimalusi seal põldu pidada või loomi karjatada, tegevus toimuks juba eluhoonete vahetus läheduses ja poleks ka mõistlik. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et iseenesest on kadakate säilitamine võimalik ka targa planeerimise ja ehitamise korral, kuna ala ei kuulu ehituskeelu alla. Kohus saab seletustest aru nii, et looduslikult kaunis ala ja kaitsealuste taimeliikidega ala on juba välja valitud mujal ning tagati, et sellel alal looduslikult väärtuslik säilitatakse, kuid käesolevalt vaidluse all olevat kinnistut siiski sellise ala hulka ei valitud. Ka ei ole vastustaja märkinud, et looduslike alade osatähtsus väheneb olulisel määral, kui ehitada kaebaja kinnistule ühepere elamu või et ehitamine antud kinnistule ei taga rohevõrgustiku säilimist. Kohtule nähtub, et olukorda ei oleks ilmselegelt võimalik tõlgendada nii, et vallale oluliste looduslike alade osatähtsus sõltub antud kohal ehitamisest, kuna vastupidiselt ei planeeritaks seal tiheasustuse põhimõttel ehitamist. Samas nähtub, et 15 looduskeskkonda ei saa eluhoone ehitamine mõjutada siis, kui piirkonnas ja valla huvides on juba piisavalt roheala jäetud säilitamisele; ka ei saa tekkida probleemi, et rohealade sidusus katkeb, kuna kontaktvööndis on juba elamud ja seal ei asu rohekoridori. Seega ei ole kokkuvõttes valla vastustest tuvastatav, et DP algatamist takistab vältimatult juba võimalik või eeldatav konflikt sotsiaal-majandusliku või keskkonnamõju arenguplaanidega. Kui on vaja teha keskkonnauuringud, siis need tuleb teha, vald seda kaebajalt eelnevalt nõudnud ei ole. Kohtule ei olnud vastustaja vastusest selgelt nähtav, et naaberkinnistu omanik võiks soovida ehitamise keelamist kõrvalkinnistule. Vastustaja esindaja asjaolude täpsustamisel kinnitas, et antud juhul seda siiski ei kontrollitud ja eelmise DP raames oli nabaritega nõu peetud. Seega ei ole saa olla keeldumise põhjuseks ka naabri nõusoleku puudumine, kuna seda ei saanudki veel kaebaja küsida ning ei oleks loogiline eeldada, et naaber kindlasti ei soovi ehitamist antud kohta. Naaber ei saaks loota, et ehitamist tema vahetus läheduses enam ei toimuks, seega ei saaks kohtule olla iseenesest mõistetav, et avalik huvi ehitamiseks puudub ja seda kinnitab naabrite nõusoleku puudumine algatada DP või kellegi huvi säilitada roheala. Kuigi vastustaja esindaja märkis kohtuistungil, et valla keeldumine märgib ära ja tugineb asjaoludel, et pere jaoks ehitamine ei ole mõjuv põhjus, hoonestus rajatakse looduskeskkonna arvel, kadakad tuleb säilitada ja see ei võimalda ehitamist, kehtiva ÜP muutmine ei ole otstarbekas, vajalik on teha keskkonnamõjude hindamine, olemasolev ehitusõigus on täielikult realiseerimata, siis nähtub kohtule, et selliselt ei olnud kaebajale keeldumise põhjuseid esitatud. Kaebaja ei pea ka neid valla seisukohti ise etteruttavalt taotluse esitamisel ümber lükkama. Samuti nähtub kohtule, et MaaKatS ei tulene takistust planeeringu algatamiseks. 37) Kohus leiab eeltoodud alusel antud juhul oli vajalik keelduva otsuse motiveerimine, millega ehitusõigust üldplaneeringu, DP või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatakse, seda ei tehtud piisavalt ja kui vastustaja soovis esitada teistsugused motiivid, siis jättis ta need esitamata, samas on ta ekslikult lähtunud eeldusest, et esineb ehitamist absoluutselt välistav alus, mistõttu kaebaja taotlus jäi sisuliselt lahendamata. Kuigi vallavalitsusel on antud juhul otsustamisel ulatuslik diskretsiooniruum, ei vabasta see teda keelduvat otsust tehes motiveerimise kohustuse täitmisest, samas nähtub, et vastustaja tugines ekslikult eeldusele, et esinevad keelunormid, mis välistavad kaalumise võimaluse, see võis aga mõjutada asja õiguspärast otsustamist. 38) Kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. 39) Kohus kontrollis täiendavalt üle, kas kaebaja soovis esitada nõude seotult vastustaja poolt tema taotluse lahendamise hilinemise suhtes viivituse õigusvastaseks tunnistamises ning kaebaja oli kinnitanud kohtule vastamisel, et sellist nõuet ta ei esitanud ega soovi esitada. Kaebaja kinnitas kohtumäärusega määratud nõuete juurde jäämist kohtuistungil ja see on protokollitud. Kohtu täiendava kontrolli tingis kaebaja vastus 08.12.11.a. kohtule, millest jäi ebaselgeks, kas kaebaja vaidlustab vastustaja viivituse taotluse lahendamisel. Kaebaja on täiendava seletuse andnud 08.12.11.a. põhjusest, et vastustaja heitis kaebajale ette mitmel korral taotluse esitamist ning justkui oleks kaebaja jätnud hoopiski vallale vastamata, mida aga ei esinenud. 40) Kohtule oli kaebaja poolt saadetud 30.01.12 seisukoht pealdisega „paranduste esitamine haldusasjas nr 3-11-1795“ ja sellele lisaks fotod. Kuna märgitu saadeti kohtule peale asja sisulise arutamise lõpetamist ilma ühegi taotluseta ja seletuseta, miks selline materjal esitati, siis kohus küsis kaebuse esitajalt, miks kaebaja on selle kohtule saatnud (M.M. e-posti kaudu). Kaebuse esitaja on telefonivestluses kinnitanud kohtule, et see on saadetud kohtule ekslikult. Kohus märgitud materjali vastustajale ei edasta ning jätab hilinenult saabunud seletused ja lisamaterjali 16 tähelepanuta. 41) HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja kaebus rahuldatakse, siis tuleb välja mõista vastustajalt kaebaja kantud menetluskulu. Kaebaja eest on tasutud maksekorraldusega nr 722 SEB Pangas riigilõiv kaebuse esitamisel summas 15, 97 eurot. Kohtukantselei on kinnitanud selle laekumist. Seega tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kantud kulu 15, 97 eurot. T.P.l tuleb Harku Vallavalitsusele teatada arveldust võimaldavad andmed, et kohtuotsuse jõustumisel oleks võimalik teha ülekanne. Karin Kalmiste kohtunik 17