Obsah (4)

§ 90§ 93§ 49§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlus

ajavahemikul 01.03.2009–26.06.2009 kehtinud redaktsioon.

1. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et enne kui asuda hindama, kas kellegi väärikust on alandatud, tuleb tuvastada, kas kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele.
2. Kõigepealt nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtuga, et kambrid ei olnud ülerahvastatud. Kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud ASkE redaktsiooni § 9 lg 3 kohaselt oli kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sarnase tingimuse kehtestab ka täna kehtiv ASkE § 12 lg 3 ja Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg
3. Kaebaja tõlgenduse kohaselt peab olema vaba põrandapinda vähemalt 2,5 m2, s.t sellist põrandapinda, millel ei asu mööblit. Ringkonnakohus nõustub selles osas Tartu Halduskohtu põhjendustega, et kinnipeetule peab olema tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mitte vaba põrandapinda (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu otsus 21.09.2010, 3-09-1385). Selles osas ei ole arestimaja eksinud kehtiva õiguse vastu.
4. Teiseks nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtuga ka selles, et kambris olev WC vastas nõuetele. WC oli privaatsuse tagamiseks eraldatud muust kambriosast vaheseinaga, mille kõrgus on 120 cm ja laius 124 cm.

§ 90

lg 4 pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise nõudest tulenevalt ei ole WC täielik muust kambrist eraldamine võimalik. On tõsi, et WC kasutamisega kaasnevad lõhnad ei ole meeldivad ning lisaasuka puhul on kambris vähem õhku ja põrandale paigutatud lisamadratsi puhul vähem ruumi, samal ajal kui WC kasutamise sagedus tõuseb. Vastustaja seletuste kohaselt oli tegemist ajutise arestimaja ülerahvastatusega. Politsei- ja Piirivalveamet peab hindama igal üksikjuhul arestimajade kambrite tingimusi ja jälgima, et arestimajade kambrid vastaksid lisaks formaalsetele nõuetele ka sisuliselt vähemalt talutavuse miinimumtasemele. Käesoleval juhul ringkonnakohus WC osas rikkumist ei tuvasta. 15. Kolmandaks väidab kaebaja, et talle ei ole võimaldatud piisavalt arstiabi. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtuga, et käesoleval juhul saab pidada arestimaja tegevust piisavaks.

§ 93

lg 6 sätestas kõnealusel perioodil, et vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtutakse

§-dest 49 ja 491 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest. 5 Vahistatu, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas või arestimajas võimalus, suunab arst ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vahistatu suunamisest eriarstiabi osutaja juurde teavitab vangla või arestimaja viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri või kohut, kui kriminaalasi on kohtumenetluses. Vahistatu valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla või arestimaja.

§ 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

1. a kehtinud ASkE § 29 lg 1 ls 2 täpsustas, et kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Neid nõudeid arestimaja võimaluste piires ka üldjoontes täitis. Arestimajja saabudes vaadati kaebaja üle ning fikseeriti tema terviseseisund „Esmase tervisekontrolli kaardil“ (tl 48). Iga kinnipeetu kohta peetakse „Kinnipeetu ravikaarti“ (tl 49), millelt nähtub, milliseid ravimeid kaebajale perioodil 15.04.2009–25.05.2009 väljastati Kaebaja väiteid, et tema tervislik seisund arestimajas arestimaja halbade tingimuste ja nõuetekohase abi puudumise tõttu oluliselt halvenes, ei ole tõendatud ning seda ei saa ka enam tagantjärele tõendada. Ei saa välistada, et stressiolukord või värske õhu ja valguse puudumine mõjusid tervisele halvasti, kuid seda oletust ei saa võtta aluseks arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks.
2. Neljandaks kaebab kaebaja selle peale, et talle ei võimaldatud kogu arestimajas viibitud aja vältel viibida värskes õhus hoolimata sellest, et ta selleks korduvalt soovi avaldas. Tartu Halduskohtu hinnangul ei saa kirjaliku taotluse esitamist jalutama saamiseks pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Põhja Prefektuuri 15.09.
3. a vastuskirjas on märgitud: „Seoses ülalnimetatud arestimaja ajutise suure ületäidetuse perioodiga ei suudetud igapäevast nõuetekohast jalutamist korraldada, kuid paar korda nädalas said kõik vahistatud käia jalutushoovis.“ Lisaks märkis Põhja Prefektuuri esindaja 13.03.2012 esitatud kohtunõude peale, et küsitava perioodi kohta ei ole arestimajas fikseeritud ühegi kinnipeetu sooviavaldust jalutuskäigule saamise kohta. Ta lisas, et selliseid märkeid ei tehta, kuna sellist kohustust ühestki õigusaktist ei tulene. Ringkonnakohus osutab sellele, et vastavalt

§ 90

lg-le 1 kohaldatakse eelvangistuse kandmisele

1., 2., ja

1. peatüki sätteid
2. peatükis sätestatud erisustega.

1. peatükis sisalduv

§ 11

lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 1 laused 1 ja 2 sätestavad, et haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis. Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi. HMS § 14 lg 2 sätestab üheselt, et suulise taotluse protokollib haldusorgan. Sellele, et vahistatud ja arestimaja vahelises suhtes kehtib haldusmenetlus, ei ole kahtlust. Sellele viitab ka

§ 11

lg 9, mis sätestab, et arestimaja vaideid lahendatakse haldusmenetluse üldises korras. Järelikult lähtus vastustaja valest tõlgendusest, et ta ei olnud kohustatud protokollima vahistatute suulisi taotlusi jalutuskäigule saamise kohta. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus 6 tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt Põhja Prefektuuril. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kaebaja ei saanud kogu XXX arestimajas viibitud aja vältel, s.t 15.04.2009–25.06.2009 kordagi värske õhu kätte hoolimata oma sellekohastest sooviavaldustest. Ringkonnakohus arvestab maha arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva. Perioodi pikkuseks, mil vastustaja rikkus

§ 93lg-t 5, on seega 70 päeva.

1. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 9). Arvestades arestimaja kambri tingimusi ja kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist küllaldaselt pika aja jooksul võib sellist tegevust lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks, mis toob kaasa kaebajale õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja jalutama mittevõimaldamine kogu arestimajades viibitud perioodi vältel ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse ka seda, et perioodil 06.05.200908.06.2009 viibis kaebaja kahekohalises kambris kolmekesi. Kahe inimese elamiseks mõeldud ruumis kolme inimese hoidmine koos samal ajal värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega loeb ringkonnakohus kaebaja väärikust alandavaks.
2. RVastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RVastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt. Vastustaja pidi olema teadlik, et

§ 93

lg 5 sätestab vastustaja kohustuse võimaldada igale arestimajas viibivale isikule, kes selleks soovi avaldab, viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Selle kohustuse on vastustaja hoolimata sellest täitmata jätnud.

1. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Asudes hindama vastustaja süü vormi ja raskust, osutab ringkonnakohus esmalt Riigikohtu seisukohale, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11). Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus siiski, et arvestades arestimaja ülerahvastatust ja kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist võrdlemisi pika aja jooksul, tuleb käesoleval juhul tunnistada kaebajale õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
2. Kaebaja on esitanud halduskohtule taotluse temale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks 200 000 krooni (s.o 12 782,33 euro) suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et selles summas ei kuulu taotlus rahuldamisele. Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis lahendis Alver vs. Eesti (08.11.2005, nr 64812/01, p 61) Eesti riigilt välja 3000 eurot mittevaralise kahju katteks perioodi eest, mis kestis kokku umbes kolm aastat ja seitse kuud. Kaebajat peeti selle vältel kinni Tallinna Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas, kus kaebaja viibis kohtu arvates tingimustes, mis ületasid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme. Samuti tekkis kaebajal seoses sellega terviserike. Võttes 7 aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangu, oleks võrreldavate tingimuste korral põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine ca 70 eurot ühe kuu eest. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viibis siiski märksa paremates tingimustes kui Alver, kuid märgib, et päevane värskes õhus viibimise õigus on isiku jaoks, kellelt on võetud vabadus, olulise kaaluga õigus. Päevas üheks tunniks värske õhu kätte saamine on oluline nii kinnipeetu füüsilise kui vaimse tervise seisukohalt, mis võivad selle õiguse realiseerimise mittevõimaldamise korral pikema perioodi vältel saada kahjustatud. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatud hüvitise suuruseks värskes õhus viibimise mittevõimaldamise korral 2 eurot päeva eest, mis vastab ligikaudu 60 eurole ühe kuu eest. Et kaebaja viibis arestimajas 70 päeva, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista mittevaraline kahju 140 euro ulatuses.
3. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul taotles kaebaja 12 782,33 eurot, kuid kohus mõistab vastustajalt välja 140 eurot, mis on 1,1% taotletud summast. Kaebaja tasus esimeses astmes kui riigilõivu 250 krooni (15,98 eurot) ning teises astmes samuti 15,98 eurot, kokku seega 31,96 eurot. Rohkem kuludokumente kaebaja kohtule ei esitanud. 1,1% 31,96 eurost on 35 eurosenti. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et 35 sendi kohtukulude väljamõistmine vastustajalt kaebaja kasuks ei ole antud juhul mõistlik. Einar Vene Agu Timmi 8 Madis Ernits