Obsah (6)

§ 135§ 146§ 147§ 160§ 162§ 167

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 24.10.2011, Tallinnas Tsiviilasja number 2-07-6516 Tsi

§ 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 146

lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Antud juhul muutus nõue sissenõutavaks ja kolmeaastane aegumistähtaeg algas 01.01.2006. Kohus ei nõustunud kostjatega, et aegumistähtaeg algas 01.06.2007 kooskõlas

§ 147

lg-ga 3, kuna kohaldamisele kuuluvad

§ 147

lg 1 ja lg 2, sest tegemist on laenulepingutega, millises pooled on määratlenud kindla tähtpäeva laenu tagastamiseks.

§ 147lg 3 ei kohaldata mitte kõigi rahaliste nõuete, vaid üksnes tasunõuete puhul.

Ka Riigikohus on otsus nr 3-2-1-57-08 p-s 11 väljendanud eelpool nimetatud seisukohta. Kohus ei nõustunud kostjatega ka selles, et antud juhul kuulub kohaldamisele

§ 146

lg 4, kuivõrd hageja on laenulepingutest tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult. Kohus on seisukohal, et kostjad pole käesoleval juhul tõendanud hageja poolt kohustuse tahtlikku rikkumist. Ainuüksi kostjate viide Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 ei tõenda hageja väidetavat tahtlust kohustuse rikkumisel, samuti ei tõenda seda hageja poolt käesoleva hagi esitamine. Kohus on seisukohal, et heade kommete vastaseks ei saa pidada asjaolu, et hageja on kostjate väidetel esitanud kohtule põhjendamatu hagiavalduse. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-79-09 asunud seisukohale, et 3 ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav.

Kohus nõustus kostjatega, et antud juhul aegumine peatus kostjate poolt 31.01.2007 pankrotiavalduse esitamisega hageja pankrotimenetluse algatamise ja pankroti väljakuulutamise nõudes kooskõlas

§ 160lg-ga 1.

Maakohus jättis pankrotimenetluse algatamata, milline määrus jõustus 25.07.2007, kui Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse. Seega peatus nõude aegumine perioodil 31.01. - 25.07.2007 s.o 176 päeva võrra. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga selles, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele

§ 160lg 2 p 3, kuivõrd selle sätte muudatus jõustus alates 01.01.2009.

Kohus asus seisukohale, et antud juhul on vastuhagi esitatud kohtule 29.06.2009 ja vastavalt VÕSRS § 9 kohaselt kuulub kohaldamisele käesoleval juhul

§ 160lg 2 p 3.

Kohus ei nõustunud kostjatega, et kooskõlas

§-ga 162 on aegumine käesoleval juhul peatunud täiendavalt 10 päeva võrra, kuivõrd hagejale on antud vabatahtliku täitmise tähtaeg kuni 22.12.2006 (II köide t.lk 451-452). Kostjate seisukoht ei ole kooskõlas

§-ga 162, kuna osundatud sätte kohaselt eeldab see pooltevahelist kokkulepet, millise olemasolu ei ole tõendatud. Antud juhul algas kolmeaastane aegumistähtaeg 01.01.2006 ja lõppes 01.01.2009. Kuivõrd aegumine antud asjas peatus 176 päeva võrra, siis oleks nõue tulnud kohtule esitada hiljemalt 25.06.2009 (01.01.2009 + 176 päeva). Kuivõrd nõue esitati kohtule 29.06.2009 (t.lk 400-408), siis tuleb hageja taotlusel kohaldada aegumist ning jätta sellest tulenevalt kostjate vastuhagi rahuldamata. Kuivõrd kohus kohaldas vastuhagi nõudele aegumist, ei andnud ta sisulist hinnangut nõudele. Koos põhinõudega on aegunud ka viivise nõue vastavalt

§-le

1. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, kuivõrd hagi ja vastuhagi jäid rahuldamata. Apellatsioonkaebus
2. Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, millega jäeti nende hagi hageja vastu rahuldamata ja menetluskulud nende endi kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja hindas vääralt tõendeid, mis viis osaliselt ebaõige ning põhjendamata kohtuotsuse tegemiseni. Apellandid paluvad tühistada maakohtu kohtuotsus osaliselt ja teha vaidlustatud osas uus otsus, millega rahuldada täies ulatuses nende vastuhagi ja mõista hagejalt välja põhivõla 20 963,02 eurot (328 000 krooni) ja viivise. Apellandid paluvad määrata menetluskulude jaotuse kindlaks selliselt, et apellantide ja vastustaja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad hageja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjate nõue on aegunud. Kohus oleks pidanud kohaldama

§ 162

asemel

§ 167lg-t 2.

Apellandid leiavad, et hagejale 21.11.2006 pankrotihoiatuse tegemisega andsid nad talle laenude tagastamiseks täiendava tähtaja kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest hageja poolt.

§ 167

lg 2 kohaselt võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine peatas nõude aegumise. Täiendava tähtaja andmine ei pea erinevalt

§-st 162 põhinema poolte kokkuleppel. Apellantide nõude aegumine peatus kuni eelnimetatud pankrotihoiatuses sätestatud kümne päeva möödumiseni alates selle kättesaamisest hageja poolt või kuni 08.12.2006, mil hageja vastas, et ta keeldus laenude tagastamise kohustuse täitmisest. Tõendatud ei ole asjaolu, et hageja 08.12.2006 keeldumine oleks olnud apellantidele esitatud enne pankrotihoiatuses sätestatud kümne päeva möödumist alates selle kättesaamisest hageja poolt. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et apellantide nõude aegumine peatus 21.11.2006 pankrotihoiatuses hagejale oma kohustuste täitmiseks antud täiendava tähtaja kümne päeva võrra. Maakohus jättis aegumise peatumise perioodi arvutamisel arvestamata täiendava kümnepäevase tähtaja. Apellandid nõustuvad maakohtuga, et apellantide nõuete aegumine oli peatunud alates 31.

1. - 25.07.2007, s.o 176 päeva ja lisaks eeltoodule veel kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest hageja poolt ning seega kokku 186 päeva. Seega esitasid apellandid maakohtule 29.06.2009 vastuhagi tähtaegselt, sest viimane päev hagi esitamiseks oleks olnud 05.07.
2. 4 Hageja kirjalik vastus Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et kaebus on alusetu. Maakohus on hinnanud õigesti tõendeid ning kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu otsus TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja nõude laenulepingu rahatuse tuvastamiseks rahuldamata ja selles osas menetluskulud hageja kanda. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega jäeti nende hagi 20 963,02 euro ja viivise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole selles, et apellantide väidetav nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2006.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Apellandid ei vaidlustanud, et eelnimetatud nõude aegumine peatus 31.01.2007, kui nad esitasid maakohtule vastustaja vastu pankrotiavalduse kuni menetlemiseni 25.07.2007, s.o ajani kui Riigikohus ei võtnud menetlusse apellantide määruskaebust pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. Ringkonnakohus nõustub apellantidega selles osas. Apellandid märkisid kaebuses, et maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 167

lg-t 2, mille kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Apellantide arvates peatus laenulepingutest tulenevate väidetavate nõuete aegumine alates nende poolt 21.11.2006 pankrotihoiatuse vastustajale kättetoimetamisest alates kümneks päevaks, millega apellandid andsid vastustajale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Ringkonnakohus apellantidega ei nõustu ja leiab, et pankrotihoiatuse tegemine ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena

§ 167

lg 2 mõttes.

§ 167sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste korral.

Käesolevas asjas neid asjaolusid, mis viitaksid läbirääkimistele poolte vahel, ei esinenud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 käsitleb võlgniku väidetavat maksejõuetust ja selle sätte kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Eelviidatud sätte olemusest tuleneb, et tegemist on hoiatusega, mitte täiendava tähtaja andmisega apellandi poolt

§ 167lg 2 kohaselt.

Pankrotihoiatuse esitamist ei saa käsitleda täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 tähenduses, sest pankrotihoiatuse esitaja tahe ei ole suunatud täiendava tähtaja andmisele. VÕS § 114 lg 1 esimene lause sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Nõustuda tuleb vastustajaga, et pankrotihoiatusest nähtub, et apellantide tahe ei olnud suunatud täiendava tähtaja andmisele, vaid vastustaja väidetava 5 maksejõuetuse põhistamiseks eelduse loomisele. Pankrotihoiatuses ei ole apellandid kordagi viidanud täiendava tähtaja andmisele ega VÕS § 114 lg-le

1. Vastustaja arvates kinnitab eeltoodut asjaolu, et kümnepäevane tähtaeg ei ole apellantide väidetava nõude tasumiseks piisav aeg. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et juhul kui apellandid oleksid soovinud anda vastustajale täiendava tähtaja, oleks see tähtaeg pidanud vastustaja arvates olema vähemalt kolm-neli nädalat. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse vastuses avaldatuga, et apellantide poolt pankrotiavalduse esitamine ei peatanud aegumist. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjate poolt pankrotiavalduse esitamisega 31.01.2007 peatus aegumine kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni 25.07.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellantide kanda võrdsetes osades. Maakohus on maakohtu menetluses kantud menetluskulud õigesti jaganud. U.Loonurm M.Merimaa M.Seppik Riigikohtu kohtuotsusega 18.04.2012
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-6516 osas, millega jäeti rahuldamata Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi vastuhagi Andres Tõnismäe vastu põhivõla ja viivise saamiseks, ning Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsus samas tsiviilasjas.
8. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
9. Kassatsioonkaebus rahuldada.
10. Tagastada kassatsioonkaebuselt
11. novembril
12. a tasutud kautsjon 838 (kaheksasada kolmkümmend kaheksa) eurot 52 senti Advokaadibüroo Lentsius & Talts OÜ-le. 6