Obsah (4)

§ 28§ 92§ 84§ 10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1793 Haldusasi AS DSV Transport ja O

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. AS DSV Transport esitas
2. aastal enda nimel ja OÜ Lobster eest teiste hulgas järgmised tollideklaratsioonid: 09EE1310EE90341686 (
3. märts), 00EE1310EE90865917 (
4. juuni), 00EE1310EE90966180 (
5. juuli), 00EE1310EE91256486 (
6. september), 00EE1310EE91514313 (
7. oktoober) ja 1 00EE1310EE91736404 (
8. november). Nimetatud deklaratsioonidega deklareeriti vabasse ringlusesse lubamiseks muuhulgas digitaalsed sat-tv ressiiverid ehk set-top boksid mudelitunnustega CubeRevo 250HD, CubeRevo 3000 HD PVR ja Netbox 100S. Nimetatud tooteid on tollideklaratsiooni kauba kirjelduse lahtris kirjeldatud kui mikroprotsessoripõhiseid seadmeid, mis sisaldavad modemit internetiühenduseks ja millel on interaktiivse infovahetuse funktsioon. Osades deklaratsioonides on kauba kirjelduses lisaks eeltoodule märgitud, et tooted on võimelised vastu võtma televisioonisignaali ja/või on sulgudes märgitud toote nimetus (nt. NETBOX või Netbox 100S), ühel juhul on sulgudesse märgitud set-top-boxes. Nimetatud tooted klassifitseeriti deklaratsioonidel kaubakoodiga 8525 7113
11. juunil 2011 tegu Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus AS-ile DSV Transport ja OÜ-le Lobster maksuotsuse nr 12.2-3/3318-8, kohustades neid solidaarselt tasuma 16247,76 eurot tollimaksu ja 3104,95 eurot käibemaksu. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et eelnimetatud deklaratsioonide esemeks olevad tooted CubeRevo250 HD, CubeRevo 3000 HD PVR ning Netbox 100S on klassifitseeritud vääralt ning need kuuluvad tegelikult klassifitseerimisele kaubakoodiga 8528 7119
12. Maksuhaldur põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et nimetatud toodetes puudub modem, mistõttu on välistatud nende klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuri alamrubriiki 8528
13. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
15. juulil 2011 esitasid AS DSV Transport ning OÜ Lobster Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
16. juuni 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3318-8 tühistamist.
17. augusti 2011 määrusega liitis kohus kaebused ühte menetlusse. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuotsus on õigusvastane esiteks seetõttu, et maksuhalduri väide, nagu ei sisaldaks vaidlusalused tooted modemit, ei ole tõendatud ning teiseks seetõttu, et sõltumata deklareerimisel määratud tariifse klassifikatsiooni ebaõigsusest, oli käesoleva asja asjaolusid arvestas järelarvestuskande tegemine välistatud tolli vea tõttu vastavalt nõukogu
18. oktoobri 1992 määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) artikli 220 lg 2 punktile b. Käibemaksu määramise vaidlustavad kaebuse esitaja ka selle vastuolu tõttu õiguskindluse põhimõttega.
19. Kaebuse esitaja märgib, et toote Netbox 100S kasutusjuhendi kohaselt on sellele tootel modem ning heidab samas ette, et maksuhalduri poolt väidetavalt tootest tehtud fotod, mille põhjal on tehtud vastupidine järeldus, ei ole identifitseeritavad kauba läbivaatuse akti alusel ning seega on võimatu kindlaks teha, millist partiid on fotodel kajastatud ning millal on fotod tehtud. Maksuhalduri poolt kontrollitud toodete CubeRevo 3000 HD PVR ja CubeRevo 250 HD kontrolli osas möönab kaebuse esitaja, et neis modemit ei olnud, ent viitab siinkohal Riigikohtu lahendile 3-3-1-90-10, kus leiti, et konkreetse deklaratsiooni kontrollitulemused ei ole ülekantavad deklaratsioonidele, mida pole kontrollitud. Maksuhalduri poolt kontrollitud toote Netbox 100S kohta, mis saadi OÜ Lobster esindajalt
20. mail 2010, märgivad kaebuse esitajad, et OÜ Lobster esindaja küll väitis, et see peaks pärinema ühest vaidlusalusest partiist, kuid tegelikult ei ole näidis kokku viidav ühegi deklaratsiooniga ning seda ei ole võimalik ka tagantjärele tuvastada. 2 Kaebuse esitajad leiavad, et
21. juuni 2010 ekspertarvamusele ei saa käesolevas asjas seetõttu tugineda. Samuti selgitavad kaebuse esitajad, et S.G. pidas maksuhaldurile
22. mail 2010 antud seletuses silmas seda, et kaup on samaväärne
23. juunil 2009 kontrollitud kaubaga, mille puhul leidis toll, et selle õigeks kaubakoodiks on 8528 71 13
24. Samuti toovad kaebuse esitajad välja, et S.G. ei ole valdkonnaekspert ning tal puudub tehniline haridus. Kaebuse esitajad märgivad, et kauba klassifitseerimisel lähtuti eeldusest, et internetivõimaluse olemasolu tähendab ühtlasi ka modemi olemasolu, sest üldteada on asjaolu, et modemit kasutatakse internetiühenduseks.
25. Kaebuse esitajad leiavad, et tõendina ei ole kasutatav ka CubeRevo toodete tutvustusmaterjal, kuna on üldteada, et toodete mudelinimetused võivad jääda muutumatuks, kuid toodete komponendid muutuda, mille kohta on ilmekaks näiteks Netbox 100S, mille mudeleid on toodetud nii koos modemiga kui ilma. Kaebuse esitajad leiavad, et toodete kasutusjuhenditele tuginemiseks on vaja teada, milliste toodete kohta need täpsemalt käivad ning üldjuhul võimaldab täpse spetsifikatsiooni määramist toote seerianumber, ent spetsifikatsiooni määramiseks vajalik info on ainult tootjatel, mitte kaebuse esitajal. Kaebuse esitajad toovad välja, et OÜ Lobster käest saadud CubeRevo tutvustusmaterjal on üldine ja esitatud peaaegu 6 kuud pärast maksuotsuses käsitletud kontrolliperioodi, samas pole maksuhaldur kontrollinud, kas selle aja jooksul on toodete spetsifikatsioon muutunud või mitte. Samal põhjusel ei pea kaebuse esitajad asjassepuutuvaks ka CubeRevo toodete kodulehel olevat teavet.
26. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuhaldur on vääralt kohaldanud ÜTS artikli 220 lg 2 punkti b. Kaebuse esitajad toovad välja, et juba maksuhaldur on tavalisest põhjalikumalt kontrollinud kaebuse esitajate
27. märtsi 2009,
28. juuni 2009,
29. juuni 2009 ja
30. juuli 2009 deklaratsioone, kusjuures
31. juuni deklaratsiooni alusel imporditud kaupa kontrolliti füüsiliselt, ent kauba läbivaatuse tulemusel kauba tariifset klassifikatsiooni ei muudetud, kuigi juba siis oli selgelt näha, et kaubal puudub modemipistik ja seega ka modem. Kaebuse esitajate hinnangul suhtuvad deklarandid tolli kui kompetentsesse tippotsustajasse, kelle otsuseid üldjuhul usaldatakse ning samamoodi usaldatakse tolli-poolse kauba läbivaatuse tulemusi. Kaebuse esitajad selgitavad, et nende eesmärk ei olnud saada ebaseaduslikku maksueelist ning toodete klassifitseerimisel lähtuti eeldusest, et internetivõimaluse olemasolu tähendab ühtlasi ka modemi olemasolu ning OÜ Lobster seisukoha õigsust kinnitas ka
32. juunil 2009 toimunud tolliläbivaatus, mis jättis klassifikatsiooni muutmata, mistõttu jätkati kauba deklareerimist rubriigis 8528 71 13
33. Kaebuse esitajad leiavad, et olukorras, kus kauba läbivaatuse tulemusena on maksuhaldur kui järelevalveorgan deklareeritud kaubakoodiga nõustunud ja maksumaksja maksuhalduri otsust usaldades jätkanud sama koodi kasutamist, ei saa maksuhaldur tugineda seisukohale, et maksumaksja oleks pidanud olema hoolsam ja kohusetundlikum kui maksuhaldur ise.
34. Samuti on kaebuse esitajad seisukohal, et tolli vea olemus ei ole antud juhul selline, mille avastamiseks oleks piisanud vaid õigusaktide lugemisest. Siinkohal viitavad kaebuse esitajad sellele, et ka maksuhalduri jaoks on selgitamine, kas tooted sisaldavad modemit internetiühenduseks või mida tuleb modemina käsitada, olnud keerukas. Samuti leiavad kaebuse esitaja, et harmoniseeritud süsteemi ja kombineeritud nomenklatuuri selgitavad märkused ei oma õigusakti tähendust, ent ilmselt poleks ka ekspert ilma selgitavaid 3 märkusi lugemata saanud mõista, mida modemi all silmas peetakse. Kaebuse esitajad märgivad veel, et TARICis kasutatakse sõnastust sisaldavad modemit internetiühenduseks ning selgitab, et kuna vaidlusalustel seadmetel internetiühenduse võimalus on, siis tundub esmapilgul, et klassifitseerimine on tehtud korrektselt ning kahtluste puudumisel pole kohustust pöörduda abistava iseloomuga selgitavate märkuste poole.
35. Kaebuse esitajad viitavad kombineeritud nomenklatuuri selgitavatele märkustele, mille kohaselt viitab modemi olemasolule RJ-11 pistiku olemasolu, tuues samas välja, et ei seal ega eksperdi arvamuses pole väidetud, et sellise pistiku puudumine tähendab tõsikindlalt, et seadmes puudub modem.
36. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et OÜ Lobster tegutseb Ida-Virumaal ning selle juht S.G. ei valda eesti keelt. Viidates PS § 51 lõikele 2, leiavad kaebuse esitajad, et seetõttu oli tal õigus saada infot ning juurdepääsu õigusaktidele vene keeles, ent ÜTS ja TARIC ei ole venekeelsetena kättesaadavad, mis takistas õigusaktidest õigesti arusaamist.
37. Kaebuse esitajad toovad ka välja, et OÜ-l Lobster puuduvad spetsiifilised erialased teadmised sat-tv vastuvõtjate õigeks klassifitseerimiseks ning maksuotsuse väide, et OÜ Lobster on aastaid tegutsenud set-top bokside importimise alal, on paljasõnaline, kusjuures tegelikult imporditi kõnealust kaupa esmakordselt
38. märtsil
40. Kaebuse esitajad toovad ka välja, et AS-il DSV Transport AS on volitus OÜ Lobster otseseks esinduseks ning see, et deklaratsioonidel oli AS DSV Transport märgitud kaudseks esindajaks, oli töötaja eksimus, mis on tuvastatud väärteomenetluses nr 4-103736 kogutud tõenditega ning AS DSV Transport arvetega, kust nähtub tasu deklaratsioonide vormistamise, mitte tolliagendi teenuste eest. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna sisesuhtes tegutses DSV Transport AS vaid otsese esindajana, vormistas ta deklaratsioonid OÜ-lt Lobster saadud andmete alusel, puudus tal õigus, kohustus ja vajadus ilmutada suuremat hoolsust kaubakoodi väljaselgitamisel.
41. Kaebuse esitajad leiavad, et ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisel ei ole enam, tulenevalt ÜTS art 82 muutmisest, oluline tollieeskirjade täitmise kriteerium, leides samas, et deklareerimisel täideti siiski kõiki tollieeskirju kohusetundlikult ja korrektselt.
42. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna tollimaksu juurdemääramine on välistatud tolli vea tõttu, on välistatud ka käibemaksu juurdemääramine. Samas leiavad kaebuse esitajad täiendavalt, et käibemaksu juurdemääramise õiguspärasust ei saa kontrollida tolliseadustikus sisalduva tolli vea regulatsiooni abil ning isegi juhul kui õiguspäraselt määratakse juurde tollimaks, tuleb käibemaksu juurdemääramise õiguspärasust kontrollida täiendavalt siseriikliku õiguse alusel. Kaebuse esitajad leiavad, et käibemaksu juurdemääramine rikub õiguskindluse põhimõtet, kuivõrd maksumaksjal on tekkinud usaldus ja õiguspärane ootus, et maksuhalduri varasema otsuse alusel saadud soodustused jäävad kehtima ka maksuhalduri hilisemate otsuste puhul.
43. Kaebuse esitajad on esitanud alternatiivselt taotluse jätta ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Kaebuse esitajad on seisukohal, et põhiseadusega on vastuolus eelnimetatud sättest 4 tulenev lisatingimus, mille kohaselt on järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid siis, kui tolli eksimust ei oleks olnud võimalik maksumaksjal avastada. Samuti on kaebuse esitaja esitanud alternatiivse taotluse küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas nõukogu määrus (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta, on vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepinguga osas, mis kehtestab modemit mittesisaldavale set-top boksile 14%-lise tollimaksu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seades tollimaksumäära sõltuvusse modemi olemasolust set-top boksides, on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
44. Kaebuse esitajad on kahtluse alla seadnud ka maksuhalduri tellimusel ekspertiisi läbi viinud eksperdi pädevuse ja erapooletuse, märkides esiteks, et Uno Karbuse pädevus vaidlusaluste seadmete eksperdina ei ole selge. Samuti toovad kaebuse esitajad välja, et neile teadaolevalt on Uno Karbus olnud seotud OÜ-ga Satcom, millelt OÜ Lobster varem oma müüdavaid kaupu ostis, ent mille konkurendiks ta hiljem muutus. Kaebuse esitajad viitavad ka sellele, et Eesti Keskkonnauuringute Keskus on lepingulises suhtes maksuhalduriga ning hea usu põhimõttest tulenevalt kohustatud olema lojaalne oma lepingupartnerile. VASTUSTAJA SEISUKOHT
45. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab AS-i DSV Transport ja OÜ Lobster kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglile 1 ning selgitab, et rubriikide kirjeldused ja märkused jaotiste ja gruppide kohta on klassifitseerimisel prioriteetsed. Viitega alamrubriigi 8528 71 13 kirjeldusele ja kombineeritud nomenklatuuri selgitavatele märkustele, märgib vastustaja, et selles alamrubriigis toote klassifitseerimiseks peab tootel olema mikroprotsessor, videotuuner ja modem.
46. Vastustaja selgitab, et võttis toodete CubeRevo 3000 HD PVR, CubeRevo 250 HD ja Netbox 100S klassifitseerimisel aluseks Eesti Keskkonnauuringute ekspertarvamused, Lobster OÜ poolt esitatud toodete tutvustusmaterjalid ning Internetis toodete leheküljel oleva informatsiooni ja Lobster OÜ esindaja ning tema juhatuse liikme menetluse käigus antud seletused, mille koostoimes selgus, et kõigi eelnimetatute puhul on tegemist ekraanita sidefunktsiooniga mikroprotsessoripõhiste ja videotuunerit sisaldavate teleriboksidega, mille puudub RJ-11 pistmik ja modem, küll on neil aga RJ-45 pistmik, mis võimaldab Ethernet ühendust, seadmetel on olemas püsivarana TCP/IP ja kasutajal on võimalik kasutada IP-aadresside kaudu internetti, seadmed võimaldavad interaktiivset infovahetust, samas puudub neil sissemonteeritud salvestus- või taasedastusfunktsiooniga seade ehk kõvaketas.
47. Vastustaja märgib, et CubeRevo toodete ekspertiisitulemused langevad klassifitseerimise seisukohalt olulises osas kokku seadmete tutvustusmaterjalidega ja Internetis oleva informatsiooniga. Samuti toob vastustaja välja selle, et toote Netbox 100S kasutusjuhendis oleva seadme tagapaneeli pildi kohaselt omab seade pistikut modemi ühendamiseks (modemiporti), ent
48. juunil 2009 läbivaatuse käigus tehtud fotol tootest Netbox 100S vastavat pistikud polnud, mis on vastustaja hinnangul tingitud sellest, et juhendi kohaselt on juhendis toodud informatsioon seisuga november 2005, 5 näidisena esitatud toode aga pärit ühest märtsis kuni novembris
49. a vabasse ringlusse deklareeritud partiist. Vastustaja selgitab siiski, et informatsioon tuuneri ja protsessori olemasolu ning Ethernet ühenduse võimaluse kohta langeb nii ekspertiisiakti kui ka kasutusjuhendi puhul kokku, millega on ümber lükatud samas komplektis olnud
50. a kasutusjuhendis esinevad andmed modemi pistiku sisaldumise kohta.
51. Vastustaja leiab, et kauba 2005 kasutusjuhendi andmed on vastuolus ekspertiisitulemuste, kauba läbivaatuse tulemuste ning S.G. seletustega ning seetõttu tuleb lähtuda ekspertiisiaktis ja S.G. seletustes toodust, kusjuures nende pinnalt tehtud järeldust kinnitab ka
52. juuni 2009 kauba läbivaatuse akt. Vastustaja viitab sellele, et S.G. kinnitas
53. mail 2010, et Netbox 100S pärineb
54. aprilli 2010 korralduses nr 12.2-3/3318-1 kajastuvatest partiidest ja selle tehnilised omadused muutunud ei ole. Vastustaja ei kahtle selles seletuses ning leiab, et seetõttu on Netbox 100S ekspertiisitulemused kohaldatavad kõikide vaidlusaluste tollideklaratsioonidega deklareeritud Netbox 100S kaubamudelite puhul, mis välistab ÜTS art 70 lg 1 asjassepuutuvuse.
55. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheidetega ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise osas ning leiab, et järelarvestuskande tegemata jätmise alust ei esine, kuna võlgnikud oleks saanud tolli vea avastada ning võlgnikud ei järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta ega tegutsenud heas usus. Käibemaksu määramise osas selgitab vastustaja, et ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärgiks on kaitsta isiku õiguspärast ootust nende tegurite osas, millest lähtuvalt toimub maksude juurdemääramine, ent juhul kui seal sätestatud tingimused ei ole täidetud, ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus ka impordikäibemaksu määramine.
56. Alternatiivse taotluse kohta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, viitab vastustaja Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-248/0412 ning leiab, et kaupleja, kelle põhiliseks äritegevuseks on impordieksporditehingud, ei saa aga toetuda õiguspärasele ootusele, kui sobiv tollimaksumäär tuleneb komisjoni ettepanekut sisaldavast liikmesriigi tollikäsiraamatust, mistõttu ei ole põhjendamatu eeldada, et ta tutvuks Euroopa Liidu Teatajaga. Vastustaja ei pea põhjendatuks eeldust, et internetiühenduse võimalus tähendab koheselt ka modemi olemasolu toodetes. Vastustaja nõustub, et antud asjas esineb tolli viga, ent on seisukohal, et Lobster OÜ-l oleks olnud võimalik seda viga ära hoida, viies ennast juba toodete importimisel kurssi toodete tehnilise omadustega või vähemalt hoolikalt käitudes hilisemalt tolli viga avastada.
57. Mis puudutab aga alternatiivset taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, siis leiab vastustaja, Euroopa Liidu kombineeritud nomenklatuuri puhul on tegemist ühepoolsete ja kokkuleppeliste tollimaksumääradega ja täiendavate statistiliste mõõtühikutega, mis peavad vastama nii ühise tollitariifistiku kui ka ühenduse väliskaubanduse statistika nõuetele. Vastustaja hinnangul ei esine käesoleval juhul kahtlust Euroopa Liidu õigusakti õiguspärasuses ja kehtivuses ning samuti ei esine probleeme Euroopa õiguse tõlgendamisel, mistõttu puudub vajadus eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6
58. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et AS DSV Transport ja OÜ Lobster kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et vaidlusalused tooted olid impordideklaratsioonidel klassifitseeritud valesti ning sellest tulenevalt on õigustatud täiendava tolli- ja käibemaksu määramine. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei esinenud ÜTS art 220 lg 1 punktis b sätestatud alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks ning rahuldamata tuleb jätta ka kaebuse esitaja alternatiivsed taotlused eelnimetatud sätte kohaldamata jätmiseks ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimuseks.
59. Esmalt on poolte vahel vaidlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse üle. Kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses 26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi KN) kohaselt. Impordideklaratsioonid, mille alusel on vaidlustatud järelarvestuskanne tehtud, on esitatud
60. aastal, mil KN kehtis komisjoni määrusega (EÜ) nr 1031/2008 kehtestatud redaktsioonis. KN I jaos on kehtestatud kaupade tariifse klassifitseerimise kuus üldreeglit, millest käesoleva vaidluse seisukohast on olulised iseäranis esimene ja kuues üldreegel. Esimese üldreegli kohaselt peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud. Kuuenda reegli kohaselt toimub klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused.
61. KN-i kohaselt klassifitseeritakse rubriiki 8528 71 televisiooni vastuvõtuseadmed, mis võivad sisaldada ka ringhäälingu raadiovastuvõtjat, heli- või videosalvestusseadmeid või heli või video taasesituse seadmeid, mis ei sisalda kuvarit ega ekraani. Eelnimetatud rubriigi alamrubriigi 8528 7113 kirjeldus on järgmine: mikroprotsessoripõhised seadmed, mis sisaldavad modemit Interneti-ühenduseks ja millel on interaktiivse infovahetuse funktsioon, võimelised vastu võtma televisioonisignaali (sidefunktsiooniga teleriboksid („set-top boxes”)) ning alamrubriigi 8528 7119 kirjelduseks on muud. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tooted Netbox 100S, CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 HD oli tegemist mikroprotsessoripõhiste seadmetega, millel on interaktiivse infovahetuse funktsioon ja mis on võimelised vastu võtma televisioonisignaali. Samuti pole vaidlust selles, et eelnimetatud tooted võimaldasid Ethernet-ühenduse kaudu kasutada internetti. Vaidlus on aga küsimuses, kas nimetatud tooted sisaldasid modemit Interneti-ühenduseks. Kohus leiab, et alamrubriigi 8528 7113 kirjeldusest tuleneb üheselt, et sellesse rubriiki kuuluvad üksnes sellised tooted, mis sisaldavad modemit. Sellesse alamrubriiki ei kuulu aga sellised muudele kirjelduses esitatud tunnustele vastavad tooted, mis modemit ei sisalda, ent võimaldavad Interneti-ühendust mingisugusel muul moel, kui tootes sisalduva modemi kaudu.
62. Lisaks alamrubriigi 8528 7113 kirjelduses sisalduvale sõnaselgele viitele modemi sisaldumise kohta, on asjakohane viidata ka nõukogu määruse (EMÜ) 2658/87 artikli 9 lõike 1 punkti a teise alapunkti ja artikli 10 kohaselt Euroopa Komisjoni poolt vastu 7 võetud kombineeritud nomenklatuuri selgitavatele märkustele. Kõnealustel selgitavatel märkustel ei ole õigusakti jõudu, ent need on kaupade klassifitseerimisel abiks, aidates tõlgendada õiguslikku jõudu omavate KN rubriikide kirjelduste ja märkuste sisu. Selgitavate märkuste õigusliku jõu puudumine on määrav olukorras, kus selgitavad märkused hälbivad KN rubriigi kirjelduse tekstist, ent käesoleval juhul see nii ei ole, maksuhaldur on kaupade tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimisel lähtunud peamiselt KN selgitavatest märkustest, mitte aga tuginenud üksnes selgitavatele märkustele.
63. Asjassepuutuva alamrubriigi osas on KN selgitavaid märkusi muudetud
64. aasta Euroopa Komisjoni teatisega, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas C 112/
65. Eelnimetatud muudatusi arvestades märgitakse KN selgitavates märkustes alamrubriigi 8528 7113 kohta järgmist: Sellesse alamrubriiki kuuluvad, sidefunktsiooniga teleriboksid ("set-top boxes"), millel ei ole ekraani, kuid on järgmised põhikomponendid: mikroprotsessor, videotuuner ja modem. Modemid moduleerivad ja demoduleerivad nii väljuvat kui ka sisenevat andmesignaali. See võimaldab Interneti-ühenduse puhul kahesuunalist andmevahetust. Selliste modemite näited on V.34-, V.90-, V.92-, DSL- või kaablimodemid. RJ 11-pistmik viitab sellele, et seadmes on selline modem. Seadmeid, mille otstarve on samalaadne modemi omale, kuid mis ei moduleeri ega demoduleeri signaale, ei käsitata modemitena. Sellised on näiteks ISDN-, WLAN- või Ethernet-seadmed. RJ 45-pistmik viitab sellele, et adapteris on selline seade. Modem peab olema teleriboksi sisse ehitatud. Teleriboksid, milles ei ole sisseehitatud modemit, vaid mis kasutavad eraldiseisvat modemit, ei kuulu sellesse alamrubriiki (nt komplekt, mis koosneb teleriboksist ja välisest modemist). Seda, et modemiks nimetatakse seadet, mis moduleerib ja demoduleerib signaali selliselt, et digitaalsignaali on võimalik edastada analoogformaadis nt. telefonivõrgu kaudu ning et analoogformaadis digitaalsignaali vastuvõtmiseks võimeline seade saaks vastu võtta analoogformaadis saabunud signaale, viitavad üheselt ka avalikult kättesaadavad teabeallikad
66. Kohus möönab, et allviidatud teabeallikate näol pole tegemist teab kui autoriteetsete allikatega, ent seal sisalduv teave ühtib igati KN selgitavate märkuste omaga ning viitab sellele, et mõiste modem sisu saab lugeda üldteadaolevaks ning tegemist ei ole mõistega, mille sisu ja maht sõltuks mingisugustest sellistest asjaoludest, mille väljaselgitamine nõuaks põhjalikke erialateadmisi.
67. Igati loogiline on ka KN selgitavates märkustes välja toodud ning vaidlusaluses maksuotsuses viidatud asjaolu, et modemi olemasolule seadmes viitab RJ-11 pistmiku olemasolu. Tegemist on pistmikustandardiga, mida kasutatakse just seadmete ühendamiseks telefoniliiniga, kust kaudu edastatakse analoogsignaali. RJ-11 pistikustandardi kohta saab ohtralt lihtsasti mõistetavat teavet kõiksugu internetiallikatest. Lihtsustatult öeldes tähendab RJ-11 pistmiku olemasolu seadmes seda, et seadmega saab ühendada telefoniliini. Kuna modemi ülesanne on signaali moduleerimine ja demoduleerimine telefonivõrgu kaudu edastamiseks, siis on igati loogiline, et seadmes oleva modemi funktsionaalseks kasutamiseks peab olema võimalik see telefonivõrguga ühendada. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate väidet, et maksuhaldur ega tootenäidiseid kontrollinud ekspert ei ole kinnitanud, et RJ-11 pistmiku puudumine välistab modemi olemasolu seadmes. Kaebuse esitajad ei ole seejuures väitnud, et modemi ühendamine telefonivõrguga võiks toimuda mingisuguse muu standardi kohase pistmiku abil. Loomulikult saab erinevaid juhtmeid omavahel ühendada ka ilma mistahes 1 nt. http://et.wikipedia.org/wiki/Modem või http://www.trivology.com/articles/227/what-is-a-modem.html 8 standardi-kohaseid pistikuid kasutamata, ent seda, et kusagil toodetakse ning et kaebuse esitaja importis Eestisse modemit sisaldavaid tooteid, mida ei ole võimalik telefonivõrguga ühendada siin kasutatava pistikustandardi abil, tuleks kaebuse esitajal enesel tõendada. Eluliselt ei ole see usutav.
68. Kohus leiab, et maksuhaldur on asjas kogutud tõendite pinnalt põhjendatult järeldanud, et vaidlusalused tooted modemit ei sisaldanud ning kaebuse esitajate etteheidetega, nagu poleks maksuhaldur oma seisukohta tõendanud, ei saa kohus nõustuda. Kohus ei pea põhjendatuks ka kaebuse esitajate seisukohta, nagu oleks maksuhaldur põhjendamatult laiendanud ühest kaubapartiist võetud proovi pinnalt tehtud järeldust teistele kaubapartiidele. Kaebuse esitajad on põhjendamatult kaugeleulatuva järelduse teinud Riigikohtu lahendust haldusasjas 3-3-1-90-10, kuna seal käsitlemist leidnud juhtumi asjaolud ning kogutud tõendid erinevad oluliselt käesoleva vaidluse omadest. Riigikohtus lahendatud juhtumi puhul sõltus kauba (söödakontsentraat) tariifne klassifitseerimine toote rasvasisaldusest ning ühest partiist võetud proovi analüüsimisel selgus, et rasvasisaldus oli selline (üle 8%), mis ei õigustanud deklaratsiooni märgitud kaubakoodi kasutamist, samas kui tootjalt saadud teabe kohaselt ei ületanud kauba õlisisaldus 8% piirmäära. Just viimatinimetatud asjaolu on kohtu hinnangul oluline. Sisuliselt oli Riigikohtus käsitletud juhtumi puhul tegemist olukorraga, kus imporditud kauba tootja kinnitas, et toote rasvasisaldus on üldjuhul madalam kui 8%, samas kui konkreetse proovi tulemus näitas sellest suuremat rasvasisaldust. Selles olukorras oli proovi põhjal tehtud järelduse mittelaiendamine teistele kaubapartiidele õigustatud eeskätt seetõttu, et polnud muid tõendeid, mille põhjal oleks olnud alust väita, et ka ülejäänud partiides sisalduv kaup hälbis tootja poolt seatud parameetritest (rasvasisaldus 6-7%). Käesoleval juhul on aga olukord teine. Esiteks ei ole kaebuse esitaja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et
69. aastal oleks tal vaidlusaluste deklaratsioonide alusel kasvõi teoreetiliselt olnud võimalik importida Netbox 100S, CubeRevo 3000 HD PVR või CubeRevo 250 HD nime kandvaid tooteid, mis oleksid modemit sisaldanud. Küll aga kinnitavad OÜ Lobster esindaja poolt maksuhaldurile antud selgitused ning toodete kohta esitatud tutvustusmaterjalid, et sellenimelised tooted modemit ei sisaldanud.
70. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 56 tuleneva maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse üheks elemendiks on ka kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohta. Nimetatud kohustus ei piirne üksnes nõuetekohase raamatupidamisarvestuse pidamise kohustusega, vaid hõlmab ka kohustust koguda ja säilitada ning maksuhaldurile esitada muid asjakohaseid tõendeid, mis kinnitavad maksukohustuslase poolt esitatud maksudeklaratsioonis, samuti ka tollideklaratsioonis kajastatud maksustamise aluseks oleva teokoosseisu esinemist. See tähendab muuhulgas seda, et klassifitseerides imporditava toote impordideklaratsioonil mingisse kindlasse KN rubriiki, peab deklaratsiooni esitaja ja/või isik, kelle eest deklaratsioon esitatakse, suutma ka hiljem tõendada, et kaup vastas kasutatud kaubakoodi kirjeldusele. Liiatigi sätestatakse MKS § 150 lõikes 1, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus järeldab eeltoodud normidest, et käesoleval juhul olnuks kaebuse esitajatel tõendamiskoormus küsimuses, kas vaidlusalused tooted sisaldasid modemit või mitte. Siinkohal tuleb märkida ka seda, et maksuhaldurile ei saaks 9 panna kohustust tõendada negatiivset asjaolu, antud juhul seda, et tooted modemit ei sisaldanud, samas on maksuhaldur siiski, viidates kontrollitud tootenäidistele ja vastavate toodete kohta kätte saadud tutvustusmaterjalidele veenvalt põhjendanud oma seisukohta, et neis toodetes modemit ei olnud. Kaebuse esitajad ühtki samaväärset tõendit ega põhistatud seisukohta, mis kinnitaks modemi olemasolu, esitanud ei ole.
71. Asjaolu, et imporditud tooted Netbox 100S ei sisalda modemit, kinnitab esiteks Uno Karbuse ekspertarvamus (kd I, tl 198 pöördel), mille kohaselt puudub seadmes modem ja RJ-11 pistik. Eksperdi arvamusest nähtuvalt on ekspert kontrollinud toodet Netbox 100S seerianumbriga
72. Sama toote on OÜ Lobster esindaja andnud
73. mail 2010 üle PMTK-le (kd I, tl 220-221), kinnitades samas, et see toode (nagu ka muud üle antud näidised) pärineb
74. aprilli 2010 korralduses nr 12.2-3/3318-1 kajastuvatest partiidest. Üleandmise aktis on samuti märgitud, et näidiste tehnilised omadused ei ole muutunud. Viimatinimetatud korralduses (kd III, tl. 11) on loetletud kõik tollideklaratsioonid, mille osas PMTK kontrollimenetlust läbi viis, sealhulgas kõik need tollideklaratsioonid, mille alusel määrati täiendav maksukohustus. Seega on OÜ Lobster PMTK-le näidise üle andmisel ise kinnitanud, et tegemist on ühest kontrollitavast partiist pärineva tootega. Üleandmisaktis tehtud märkust, et toodete tehnilised omadused ei ole muutunud, tuleb hinnata koosmõjus PMTK
75. aprilli 2010 korralduses esitatud küsimuste ning S.G. poolt maksuhaldurile
76. mail 2010 antud kirjaliku seletusega (kd I, tl. 211-215). PMTK korraldusest nähtub üheselt, et maksuhaldur soovib saada teavet kõigi korralduses nimetatud tollideklaratsioonide alusel imporditud kaupade kohta, kas need sisaldavad modemit või mitte. Kirjalikus seletuses märkis S.G., et mudelite Netbox 100S, DVB, DMVBOX mudelite tehniline skeem ja funktsioonid ei ole muutunud terve aasta jooksul. Korralduses esitatud küsimuse ning S.G. seletuse pinnalt on ilmne, et üleandmise aktis tehtud märkust, et toodete tehnilised omadused ei ole muutunud, saab käsitada kui OÜ Lobster kinnitust, et kogu
77. aasta jooksul imporditud tooted Netbox 100S on samasuguse skeemi ning ühesuguste tehniliste omaduste ja funktsioonidega. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kasvõi mõni vaidlusaluste deklaratsioonide alusel imporditud Netbox 100S toodetest oleks modemit sisaldanud ega isegi ühtegi põhistatud väidet, mis lubaks seda arvata. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et
78. aastast pärinev kasutusjuhend, mille kohaselt oli Netbox 100S seadmel modemiport, ei ole asjakohane, kuivõrd
79. aastal imporditud tootenäidisel modemi olemasolule viitavat pistikut ei olnud.
80. Kaebuse esitajad on kahtluse alla seadnud ekspert Uno Karbuse erialase kvalifikatsiooni ning erapooletuse. Kohus leiab, et vastavasisuliselt etteheited või kahtlused ei ole põhjendatud iseäranis muude asjas kogutud andmete taustal ning pidades silmas, et kaebuse esitajad ise pole suutnud esitada mistahes tõendeid, mis kinnitaksid ekspertiisi esemeks olnud seadmetes modemi sisaldumist. Kohus käsitles juba eelpool seda, miks on põhjendatud RJ-11 pistiku puudumisest järeldada modemi puudumist. Vaidlust ei ole ka selles, et Eesti Keskkonnauuringute Keskus on nõuetekohase tegevusloaga ekspertiisiasutus, vastustaja on kohtule kirjeldanud (kd III, tl. 178-179) Uno Karbuse erialast ettevalmistust ja töökogemust. Eksperdi töötamist AS-is Levira televisiooniseadmete divisjonis vastuvõtuseadmete peaspetsialistina kinnitab ka AS Levira kodulehekülg (http://www.levira.ee/ dyna/site/720est.html). Kaebuse esitajad ei ole ühtegi vastustaja poolt Uno Karbuse 10 kvalifikatsiooni või erailase ettevalmistuse kohta esitatud väidet kahtluse alla seadnud ega nõudnud kohtumenetluses ka nende täiendavat tõendamist. Mis puudutab eksperdi erapooletust, siis on vastustaja õigesti viidanud sellele, et tellimiskirjas ja dokumentides, mille maksuhaldur esitas ekspertarvamuse saamiseks Eesti Keskkonnauuringute Keskusele, ei nähtu sellest andmeid, mis oleksid võimaldanud OÜ Lobster seostamist ekspertiisi esemeks olevate toodetega. Asjaolu, et ekspert töötas varem kaebuse esitaja konkurendi juures palgatöötajana, ei anna piisavat alust kahelda eksperdi erapooletuses.
81. Toodete CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 puhul kinnitavad modemi puudumist nii
82. märtsi 2010 eksperdiarvamus (kd III, tl. 19-20) kui ka toodete tehnilised dokumendid (kd I, tl. 186-197), millest ei nähtu, et nimetatud seadmed sisaldaksid modemit või et neil oleks RJ-11 pistmik (st. telefonipistmik). Ka seadmete tehnilistele dokumentidele lisatud fotodelt (kd I, tl. 191 ja 196) kui ka maksuhalduri poolt prooviks võetud toodetest tehtud fotodelt (kd III, tl. 33 jj) nähtub, et RJ-11 pistmikku neil seadmetel ei ole. Kaebuse esitajad ei ole ka väitnud, et CubeRevo 3000 HD PVR või CubeRevo 250 HD nime all oleks mistahes ajal toodetud või müüdud seadmeid, mis modemit sisaldaksid. Samas tuleb OÜ Lobster esindaja poolt maksuhaldurile antud seletust (kd I, tl. 211 jj) maksuhalduri
83. aprilli 2010 korralduses esitatud üheselt mõistetavate küsimuste valguses samuti nõnda, et viimatinimetatud korralduses loetletud deklaratsioonide alusel imporditud CubeRevo vastavaid nimetusi kandnud tooted olid kõik ühesugused. Nagu ka toote Netbox 100S puhul, leiab kohus, et just kaebuse esitajad peaksid, soovides väita, et mõnes CubeRevo 3000 HD PVR või CubeRevo 250 HD tootes modem sisaldus, seda asjaolu tõendama. Kaebuse esitajad ei teinud seda ei maksuhalduri kontrollimenetluses ega ole teinud ka kohtumenetluses. Küll aga nähtub nii maksumenetluses antud OÜ Lobster esindaja Rein Laidi seletusest (kd I, tl. 208 jj), et OÜ Lobster tegelikult ei teadnud ega tundnudki kauba importimisel huvi selle vastu, mis seadmetega tegelikult tegemist on või kas modem neis sisaldub või mitte. Puhtpraktilisest aspektist vaadatuna võib see isegi olla arusaadav, kuivõrd Eestis reaalselt teleri set-top boksi modemühendus rakendust ilmselt ei leiaks, ent see ei õigusta vastavate asjaolude välja selgitamata jätmist ning vajalike tõendite säilitamist olukorras, kus just modemi sisaldumine tootes on üks asjaolu, mis määrab ära kauba tariifse klassifitseerimise. Kaebuse esitajate väide, et S.G.l puudub tehniline haridus ning ta ei pruukinud seetõttu maksuhaldurile toodete samaväärsuse kohta selgitusi andes asjaolusid õigesti teada, ei ole käesoleval juhul oluline, kuna kaebuse esitajad endiselt ei ole tõendanud, et need tooted oleksid modemit sisaldanud ega esitanud ka põhistatud väiteid, mis lubaksid arvata, et modem siiski võis sisalduda.
84. Nagu juba eelpool märgitud, erineb just selle asjaolu poolest käesolev vaidlust Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-90-10 käsitletust, kuna viimases viitas tootjapoolne teave toodete tavapärase madalama rasvasisalduse kohta just sellele, et partii, kust proov võeti, võis tavapärasest hälbida. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid esile toodud ei ole. Eeltoodud tõendamiskoormuse jaotuse valguses on põhjendamatud kaebuse esitajate väited, et maksuhaldur ei ole selgitanud välja, milliste või millisel ajal toodetud toodete kohta käivad need tehnilised materjalid, millele vastustaja on tuginenud. Kaebuse esitajad pole andnud ühtki vihjet, mis annaks alust arvata, et tegelikult imporditud tooted olid teistsugused. Samas peaks just importijal ja deklaratsiooni esitajal olema teadmine ning kontrollimist võimaldavad andmed selle kohta, millised omadused toodetel on. Importija, 11 kes ise tariifse klassifitseerimise seisukohast olulisi asjaolusid ei tuvasta ning neid asjaolusid kinnitavaid tõendeid kas kohe koos deklaratsiooniga või hiljem järelkontrollimenetluses ei esita, ei saa nõuda, et maksuhaldur tõendaks, et kaup ei vastanud deklaratsioonis kasutatud kaubakoodi kirjeldusele. Eeltoodut silmas pidades peab kohus põhjendatuks maksuhalduri seisukohta, et deklaratsioonidel olid tooted klassifitseeritud valesti ning õige need oleks tulnud klassifitseerida KN-alamrubriiki 8528
86. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et käesoleval juhul oleks järelarvestuskanne ÜTS art 220 lg 2 p b alusel tulnud tegemata jätta. Nõukogu määrusega 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lõikes 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata. Viimati viidatud artikli teises lõikes sätestatakse juhud, mil järelarvestuskannet ei tehta. Kohtu hinnangul tuleneb eelviidatud sätetest, et juhul kui arvestuskanne on tehtud seaduse järgi tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, siis tulebki ÜTS artikli 78 lõikes 3 nimetatud olukorra lahendamiseks vajaliku meetmena kõne alla järelarvestuskande tegemine. Nõnda on see ka juhul kui esialgse arvestuskande tegemise aluseks on olnud tollideklaratsiooni kantud väär kaubakood.
87. Tolli kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on piiratud ÜTS art. 220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega. Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada.
88. Käesoleval juhul tuleb ainsa järelarvestuskande tegemata jätmise alusena kõne alla just eelnimetatud ÜTS art 220 lg 2 punkt b, milles sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. 12 Järelarvestuskande tegemata jätmiseks peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused.
89. Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas arvestuskande tegemine seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta ehk arvestuskande tegemine deklaratsioonidele kantud valest kaubakoodist lähtudes, on tingitud tolli eksimusest. Vaidlust ei ole selles, et
90. juunil 2009 teostas PMTK kauba läbivaatuse (kd III, tl. 3), kontrollides sama kuupäeva deklaratsiooni nr 09EE1310EE90865917 alusel imporditud kaupa, milleks olid tooted Netbox 100S. Kauba läbivaatuse aktile lisatud fotolt (kd III, tl. 14) nähtuvalt avati kauba läbivaatusel ka pakend ning uuriti konkreetset toodet. Kuigi kauba läbivaatuse tulemuse akti kanti kontrolli tulemusena Rikkumise kahtlus, ei ole vaidlust selles, et kaup vabastati ning tollideklaratsiooni, milles kontrollitud kaup oli klassifitseeritud rubriiki 8528 7113, selle kaubakoodi osas ei korrigeeritud. Vastustaja on möönnud (maksuotsuse lk. 27 neljas lõik), et selles osas oli arvestuskande tegemata jätmine seotud tolli veaga. Kohus nõustub, et tolli veaga on arvestuskande tegemine seotud
91. juuni 2009 impordideklaratsiooni nr 09EE1310EE90865917 puhul. Kauba läbivaatuse tulemusena oleks tollile pidanud KN selgitavate märkuste põhjal selguma, et läbi vaadatud tootel Netbox 100S ei olnud RJ-11 pistmikku ning seega ei saanud eeldada modemi olemasolu. Vastava pistmiku olemasolu kontrollimiseks oleks toll kauba läbivaatusel võinud kaasata eksperti, ent igal juhul oleks pidanud vale kaubakoodi kasutamine kauba füüsilisel läbivaatusel selguma.
92. Kohus leiab aga, et asjaolust, et toll eksis ühe deklaratsiooni kontrollimisel ja arvestuskande tegemata jätmisel, ei saa teha järeldust, et tolli veaga on seotud arvestuskannete tegematajätmine ka kõigi edasiste deklaratsioonide puhul. Tooteid CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 HD ei ole maksuhaldur enne vaidlusaluse maksuotsusega päädinud kontrollimenetlust füüsiliselt kontrollinud, samuti ei tulene ÜTS artiklist 220, et ka ühe ja sama tootenimetuse puhul oleks alust tollivea regulatsiooni rakendamiseks, kui toll on ühel korral ekslikult sellise toote kohta arvestuskande tegemata jätnud. Asjaolust, et toll on mingi kaupa tollivormistuse õigsust kontrollinud ning leidnud selle korrektse olevat, ei tulene isikule iseenesest vääramatut õigust samasugust kaupa edaspidi samamoodi vormistada ning samamoodi ei välista see järelarvestuskande tegemist. Tolli eksimus teatud kauba kohta arvestuskande tegemata jätmisel ei ole samastatav siduva tariifiinformatsiooniga ÜTS art 12 lg 1 mõistes.
93. Tolli veana, mis oleks laiendatav kõigile vaidlusalustele deklaratsioonidele, võiks kõne alla tulla vale kaubakoodi mitteavastamine pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul. Euroopa Kohus on lahendites C-250/91: Hewlett Pacard ning C-314/85: Foto Frost asunud seisukohale, et kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsiooni aktsepteerimisel tuleb käsitleda tolli eksimusena, kui klassifitseerimisvigadega deklaratsioone on toll aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole alust asuda hindama seda, kas OÜ Lobster poolt vaidlusluste seadmete importimine oli suuremahuline ja pikaajaline. Nimelt leidis Euroopa Kohus iseäranis kohtuasjas C-250/91: Hewlett Pacard tehtud otsuses, et vale kaubakoodi mitteavastamine suuremahulise ja pikaajalise impordi puhul on tolli veana käsitatav juhul kui esitatud deklaratsioonil on kõik asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud kajastatud sellisel määral, et hilisema 13 kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Seejuures nimetas Euroopa Kohus seda tingimust eespool kui impordi pikaajalisust ja suuremahulisust puudutavaid märkusi.
94. Käesoleval juhul ei saa väita, et vaidlusalustel deklaratsioonidel oleks kõik impordimaksude arvutamiseks vajalikud asjaolud eelnimetatud viisil kajastatud. Nimelt on deklaratsioonides esitatud kauba kirjelduses märgitud, et tegemist on modemit sisaldavate toodetega, samas kui tegelikult need tooted modemit ei sisaldanud. Seega on deklaratsioonides kaupa ilmselgelt vääralt kirjeldatud, samas kui see väärkirjeldus vastas kasutatud kaubakoodile. Seetõttu ei pidanud ega saanudki toll deklaratsioonide aktsepteerimisel avastada, et kaubad on valesti klassifitseeritud ning isegi kui lugeda vaidlusaluste seadmete importimine suuremahuliseks ja pikaajaliseks, ei saa tollile ette heita seda, et ta pelgalt esitatud deklaratsioonide pinnalt kaubale vale tariifse klassifikatsiooni määramist ei avastanud. Kaubakoodi 8528 7113 kirjeldusest nähtuvalt sõltub selle kaubakoodi kasutamine muuhulgas just sellest, kas seadmed sisaldavad modemit või mitte. Olukorras, kus kaupa on deklaratsioonis kirjeldatud kui mikroprotsessoripõhist seadet, mis sisaldab modemit internetiühenduseks ning kaup on klassifitseeritud rubriiki 8528 7113, ei pidanud tollil tekkima deklaratsioonide aktsepteerimisel kahtlust klassifikatsiooni ekslikkuses ning seega ei saa ka väita, et kõik asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud olnuksid kajastatud sellisel määral, et hilisema kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Selles osas erinevad käesoleva haldusasja asjaolud Euroopa Kohtu eelviidatud lahendites käsitletud asjaoludest. Kohtuasjas C-250/91: Hewlett Pacard tehtud otsusest nähtuvalt oli deklareeritud kaubaks arvutiklaviatuurid ning sellisena oli kaup kajastatud ka deklaratsioonis, märkides kaubakoodi, mille kirjelduseks oli arvutite eraldiseisvad osad (pr.k. pièces détachées d’ordinateurs), ent hiljem leidsid pädevad tollivõimud, et arvutiklaviatuuride jaoks oleks tulnud kasutada hoopis kaubakoodi, mille kirjelduseks oli arvuti komponendid (pr.k. unités d’ordinateur). Käesoleva vaidluse asjaolud erinevad Euroopa Kohtu eelviidatud lahendites käsitlemist leidnutest aga just sel põhjusel, et Euroopa Kohtu menetletud kaasustes oli kogu asjakohane teave deklaratsioonidelt näha ja hilisem kontrollimine ei oleks saanud õigusnormide kohaldamiseks uut teavet anda, seevastu käesolevas haldusasjas deklaratsioonidelt vajalikud andmed (st. modemi puudumine) ei nähtunud.
95. Hoolimata aga sellest, kuidas suhtuda tolli eksimuse
96. juuni 2009 deklaratsiooni nr 09EE1013EE90865917 kontrollimise ja selle kauba läbivaatuse tulemusena arvestuskande tegemata jätmisesse, ei ole kohtu hinnangul ühelgi juhul täidetud ÜTS art 220 lg 2 punkti b teine tingimus. Nimelt on järelarvestuskande tegemine viidatud sätte kohaselt välistatud juhul, kui tolli eksimust ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Asjaolu, et deklaratsioonidel märgitud kaubakood ei ole õige, oleks kaebuse esitajatel olnud lihtne avastada, kui nad oleks nõutava põhjalikkusega kaupade klassifikaatoriga ning toodete tehniliste parameetrite ja iseloomuga tutvunud. Nagu juba eelpool märgitud, ei kuuluvad KN alamrubriiki 8528 7113 klassifitseerimisele üksnes modemit sisaldavad tooted, vaidlusaluste toodete importimise ajal oli Euroopa Liidu Teatajas avaldatud KN selgitavate märkuste muudatus, kus sellesse alamrubriiki kauba klassifitseerimist selgitati ning kus oli sõnaselgelt viidatud nii sellele, et modemi olemasolule viitab seadmes RJ-11 pistmiku olemasolu kui ka sellele, et seadmeid, mille 14 otstarve on samalaadne modemi omale, kuid mis ei moduleeri ega demoduleeri signaale (nt. ISDN-, WLAN- või Ethernet-seadmed, millele viitab RJ-45 pistmiku olemasolu), ei käsitata modemitena. Kauba importija kohustus on välja selgitada, millistele tunnustele ja parameetritele imporditav kaup vastab. Kaebuse esitajate seletus, et OÜ Lobster esindaja eeldas tehnilise hariduse puudumise tõtt, et internetiühenduse võimalus tähendab ühtlasi modemi olemasolu, ei ole tõsiseltvõetav ning isegi kui see nõnda oli, ei saa sellega õigustada kauba väära tariifset klassifitseerimist. Selline eeldus oleks igal juhul põhjendamatu ning sellele tuginedes ei saa väita, et impordimaksude eest vastutav isik ei oleks saanud viga avastada. Ka juhul kui kauba importijaks oleva juriidilise isiku juhtidel või töötajatel puudub vajalik kvalifikatsioon, et imporditavate toodete omadustest, koostisest jms aru saada, on neil kohustus need küsimused endale enne kauba importimist selgeks teha, vajadusel kasutades asjatundjate abi. Tolliseaduse § 38 kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Sama seaduse § 25 lg 1 kohaselt on kauba tariifse klassifitseerimise ehk tollideklaratsioonis kaubale vastava kaubakoodi määramise kohustus esmajärjekorras deklarandil. Viimati nimetatud paragrahvi teises lõikes sätestatud tolli kohustus deklarandile viivitamatult klassifikatsiooni mittevastavusest teatada, ei tähenda aga siiski seda, et deklarant vabaneks vale kaubakoodi deklareerides TS § 38 sätestatud vastutusest, kui toll viga ei avasta. Teatud juhtudel on küll ette nähtud, et importöör võib talle pandud vastutusest vabaneda ja õigustada enda poolt objektiivses mõttes vääralt astutud samme tolli tegevusega või tolli poolt antud juhistega, ent käesoleval juhul kohtu hinnangul selleks alust ei ole.
97. Tolli vea avastamist saaks pidada keeruliseks, kui kauba täpne klassifitseerimine sõltuks näiteks mingi toote konkreetsest töötlemise viisist või juhul kui kaupa võiks selle kohta teadaolevate tunnuste alusel, ilma tootmisprotsessi üksikasjadesse süvenemata paigutada erinevatesse rubriikidesse, ent olukorras, kus elektroonikaseadme klassifitseerimine sõltub sellest, kas see sisaldab teatud komponenti (modemit) või mitte, ei saa vea avastamist pidada keerukaks. Ei saa ka väita, et asjassepuutuvate KN gruppide ja rubriikide kirjeldused oleksid olnud mingil moel segadust-tekitavad või raskesti mõistetavad. Segadusse ajavast sõnastusest saaks rääkida juhul, kui kaebuse esitaja oleks mingisugustele mõistlikele kaalutlustele tuginedes leidnud, et erinevate kaubakoodide kirjeldusi arvestades tuleks konkreetne kaup deklareerida just konkreetse koodiga. Käesoleval juhul kaebuse esitaja aga selliseid mõistlikke kaalutlusi välja toonud ei ole. Nagu kohus juba mainis, oli väidetav eeldus, et internetiühenduse olemasolu viitab modemi sisaldumisele, ilmselgelt põhjendamatu. Täiesti põhjendamatu on kaebuse esitajate väide, nagu raskendanuks vea avastamist asjaolu, et OÜ Lobster tegutseb IdaVirumaal, selle juht ei oska eesti keelt, ent Euroopa Liidu õigusakte ja juhendeid talle vene keeles kättesaadavaks tehtud ei ole. Ei kaebuses viidatud põhiseaduse § 51 lõikest 2, keeleseadusest ei tulene kaebuse esitajale õigust nõuda Euroopa Liidu või ka eesti õigusaktide ametlikku tõlkimist vene keelde. Vene keel ei ole ka Euroopa Liidu ametlikuks keeleks. Põhiseaduse § 51 puudutab asjaajamiskeelt ametiasutustes, mitte aga õigusaktide kehtivust sõltuvalt sellest, kas need on vähemusrahvuse keelde tõlgitud.
98. Eelviidatud Hewlett Pacardi kohtuasjas tehtud otsuse punktis 22 viitab Euroopa Kohus oma varasemale praktikale, mille kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas 15 maksukohustuslasel oleks olnud võimalik tolli eksimus avastada või mitte, arvestada eksimuse iseloomu, maksukohustuslase erialast kogemust ning seda, kas maksukohustuslane oli hoolas. OÜ Lobster tegevusalaks oli teiste kõrval ka vaidlusaluste toodete import ja müük. Nende toodete iseloomu ning modemi sisaldumise kindlakstegemine ei nõudnuks selliseid erialateadmisi või muud teavet, millele OÜ-l Lobster puudunuks juurdepääs. Samas ei saa kuidagi pidada kaebuse esitajaid hoolsalt käitunuteks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebuse esitajad oleksid vähimalgi määral püüdnud välja selgitada, kas imporditud tooted modemit sisaldavad või mitte. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud teine tingimus ei ole täidetud ning seega ei esine alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kuna järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid juhul, kui esinevad kõik ÜTS art 220 lg 2 punktis b nimetatud tingimused ning kuivõrd vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, st võlgnikul oli heauskse käitumise korral võimalik tolli viga avastada, siis puudub vajadus analüüsida, kas täidetud on viimane tingimustest (kas võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte).
99. Kaebuse esitajate seisukoht, et käibemaksu määramine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, ei ole õige ega põhjendatud. Esiteks ei saa asjaolu, et toll, vabastades kauba pärast selle füüsilist kontrollimist
100. juuni 2009, pidada kaebuse esitajale haldusorgani poolt soodustuse andmiseks, mis hilisema järelkontrolli tulemusena ära võetud oleks. Teiseks tekib käibemaksukohustus kindla objektiivse teoskoosseisu realiseerumisel ning asjaolu, et kaebuse esitajad iseäranis iseenda hooletusest tingituna lootsid, et maksukohustust ei tekki, ei anna alust käibemaksu määramisest loobuda või seda sisse nõudmata jätta.
101. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitajate alternatiivset taotlust ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu põhiseadusega. ÜTS on formaalses mõttes Euroopa Liidu nõukogu määrus ehk Euroopa Liidu üldakt, mis on siseriikliku õiguse ees ülimuslik ning siseriiklikul kohtul ei ole pädevust sellises üldaktis sisalduva normi kohaldamata jätmiseks ka võimaliku vastuolu tõttu liikmesriigi põhiseadusega. Tollimaksude kehtestamine ning nende sissenõudmise kord on Euroopa Liidu pädevusse kuuluv valdkond ning selles valdkonnas kohaldatakse ka põhiseaduse ka Euroopa Liidu õiguse võimaliku vastuolu korral Euroopa Liidu õigust. Juba seetõttu ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus käesoleval juhul asjakohane.
102. Põhjendatuks ei saa pidada ka taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Kohtul ei ole alust kahelda vaidlusalustele toodetele kehtestatud tollimaksumäära kooskõlas Euroopa Liidu aluslepingutega ega ka asjassepuutuvate normide kehtivuses. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvate EL õiguse normide tõlgendamine on võimalik ilma eelotsust küsimata ning vaidluse lahendamiseks ei ole vaja hinnata mõne siseriikliku normi kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Kohtu hinnangul on ilmselgelt põhjendamatu ka kaebuse esitajate seisukoht, et modemit mittesisaldavale set-top boksile 14%-lise tollimaksu kehtestamine on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Tollimaksumäärade kehtestamine on Euroopa Liidu ainupädevuses olev küsimus ning maksumäärade kehtestamisel on väga avar kaalutlusruum. Nagu vastustaja õigesti märgib, lähtutakse maksumäärade kehtestamisel eeskätt Euroopa Liidu väliskaubanduse statistikast. Kohtu hinnangul ei saa teatud kaupade suhtes kohaldatava tollimaksumäära 16 proportsionaalsust vaidlustada argumendil, et mingisugustel muudel, võib-olla et teatud tunnuste järgi sarnastele toodetele kohaldatakse teistsugust maksumäära. MENETLUSKULUD 47.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Kaebuse esitajad on taotlenud poole tasutud riigilõivu tagastamist. OÜ Lobster ning AS DSV Transport on kumbki tasunud riigilõivu 958,67 eurot ning leiavad, et kuivõrd kaebused liideti läbivaatamiseks ühte menetlusse, tuleks kummalegi pool tasutud riigilõivust tagastada. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga.

§ 84

lõikest 1 ning riigilõivuseaduse § 57 lõikest 16 tulenevalt tuleb riigilõivu tasuda kaebuse esitamisel. Asjaolu, et kohus mitu kaebust hiljem ühte menetlusse liidab, ei ole aluseks riigilõivu osalisel tagastamisel. Vastavad alused on sätestatud

§ 84lõikes 4.

Ka juhul kui mitu isikut esitavad ühes dokumendis vormistatud kaebuse, tuleb riigilõivu tasuda igaühel eraldi. See tuleneb

§ 84

lg 1 koostoimest

§ 10lõikega 7, mille kohaselt peab iga isik esitama individuaalse kaebuse.

Seega isegi juhul kui kohus aktsepteerib mitme isiku poolt ühises dokumendis vormistatud kaebust ning vaatab selle läbi ühes menetluses, tuleb riigilõivu tasuda igal kaebuse esitajal. Eeltoodu tõttu pole kaebuse esitajatele riigilõivu tagastamiseks alust. Kristjan Siigur kohtunik 17