← Eesti

3-09-2981/148

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 18.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2981 Haldusasi I.G.i kaebus Talli

§ 31lg 4).

Edasikaebamise kord kirjalikule menetluse ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Halduskohtu menetluses oli I.G.i kaebus Tallinna vangla direktori 12.12.2009 käskkirja nr 778-p tühistamiseks ja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkirjaga nr 428-p määrati I.G.ile Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 150 p 1 alusel distsiplinaarkaristuseks noomitus. 12.08.2009 esitas I.G. Tallinna vangla direktorile ettepaneku nimetatud käskkirja tühistamiseks põhjendusel, et ilmnenud on uued asjaolud. Vangla poolt ettepanekuga mittenõustumise järgselt esitas I.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamise nõudes ning lisas oma kaebusele eelkirjeldatud ettepaneku ning 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli nr 1-11/12 koopia. Tallinna Halduskohtu 28.12.2009 otsusega rahuldati I.G.i kaebus ning tühistati Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkiri nr 428-p. Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 28.12.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-1786 ning tehti uus otsus, millega jäeti I.G.i kaebus Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks rahuldamata. Tallinna vangla direktori 21.10.2009 käskkirjaga nr 716-p algatati distsiplinaarmenetlus selgitamaks välja asjaolud seoses finants- ja majandusosakonna peaspetsialist I.G.i poolt haldusasja nr 3-09-1786 menetluse käigus kohtule esitatud ning esimese distsiplinaarkaristuse (noomitus) määramise aluseks oleva menetlusmaterjali erinevusega. Tallinna vangla direktori käskkirjaga 12.11.2009 nr 778-p määrati I.G.ile distsiplinaarkaristuseks vääritu teo toimepanemise eest teenistusest vabastamine alates 16.11.2009 ATS § 84 p 3, § 85 lg 1 p 5, 118 lg 2 alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsust haldusasjas nr 3-09-1786 tuleb hinnata koos teiste haldusasjas nr 3-09-2981 esitatud tõenditega, arvestades sealhulgas käesolevas asjas kogutud täiendavat tõendusteavet. Esmalt peab kaebuse esitaja vajalikuks märkida seoses Tallinna Ringkonnakohtu poolt 16.11.2010 haldusasjas nr 3-09-1786 tehtud kohtuotsuse jõustumisega 28.02.2011, et ehkki halduskohtumentluse seadustiku (edaspidi

) § 5 ja § 16 lg 1 kaudu kohalduva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 272 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend käsitletav ühe faktilisi asjaolusid tõendava dokumentaalse tõendina, tuleb kohtul seda hinnata koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt RKTKo 11.05.2005 otsus nr 3-2-141-05, p 25).

§ 16lg-st 3 ning Ts

MS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei saa ühelgi tõendil olla halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ja vastastikuses seoses, otsustades oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Konkreetsel juhul tuleb kohtul tõendeid hinnates arvestada muuhulgas tõsiasjaga, et võrreldes haldusasjas nr 309-1786 kogutud tõenditega on haldusasjas nr 3-09-2981 kogutud tõendusteabe maht märksa suurem ja üksikasjalikum. Nii on kohtumenetluse käigus võrreldes varasema menetlusega üle kuulatud oluliselt rohkem tunnistajaid, kellede ütlustest nähtuvad asjaolud ja faktid, mida kohtutel ei olnud võimalik haldusasja nr 3-09-1786 arutamisel arvestada. Võrreldes viimatinimetatud haldusasjaga on käesolevas asjas tunnistajana ülekuulatud 31.03.2009 operatiivnõupidamisel vahetult osalenud A. Õ., samuti pärast tunnistaja A. J. lahkumist Tallinna vanglas finants- ja majandusosakonna spetsialistina pisiremontide osas kinnipeetavate tööd korraldanud A. S. ja teised tunnistajad. Tunnistajate ütlusi kogumis hinnates dokumentaalsete tõenditega ning kõrvutades neid asetleidnud sündmustega nende kronoloogilises järjestuses tuleb käesoleval juhul asuda I.G.i esindaja seisukohalt kohtul oluliselt erinevale seisukohale võrreldes haldusasjas nr 3-09-1786 tuvastatud asjaoludega.

§ 25lg-st 2 ning ka Ts

MS § 436 lg 1 ja § 442 lg-st 8 tuleneva kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudest tulenevalt lasub halduskohtul kohustus võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ning vajadusel selgitada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust (vt RKTKo 10.10.2007 nr 3-2-1-41-07, p 21). Ülaltoodust nähtuvalt ei saa 2 olla Tallinna Ringkonnakohtu poolt 16.11.2010 haldusasjas nr 3-09-1786 tehtud ning 28.02.2011 jõustunud kohtuotsusel haldusasjas nr 3-09-2981 ette kindlaks määratud ning teistest antud asjas kogutud tõenditest kaalukamat jõudu faktiliste asjaolude tuvastamise ja asja õigesti lahendamise seisukohalt. Varasema kohtumenetluse puudulikkust ja ühekülgsust ringkonnakohtus möönis eelmisel kohtuistungil sisuliselt ka Tallinna vangla esindaja, kes leidis samuti, et haldusasjas nr 309-1786 jättis kohus põhjendamatult asjas olulist tähtsust omavad tunnistajad üle kuulamata, nende käesolevas kohtuasjas antud ütluste protokollid kohtuasja materjalidele lisamata ja täiendavad tõendid kogumata. Seda vaatamata asjaolule, et otsustamiseks vajalikke tõendite puudulikkusele juhtisid tähelepanu mõlemad kohtumenetluse pooled. Käesoleva kohtuasja raames kogutud põhjalikum tõendite ja nende pinnalt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum võimaldab anda kohtul asetleidnud sündmustele oluliselt teise ja õigema tähenduse. Nimetatud asjaoludel peatub kaebaja esindaja alljärgnevalt. 31.03.2009 toimunud vangla juhtkonna operatiivnõupidamise kohta koostatud protokollis sisalduv vangla direktori arvamus seonduvalt lukke ja võtmeid puudutavate tööde korraldamisega ei ole käsitletav teenistusalase korraldusena ega ühekordse ülesandena, mida kaebuse esitaja pidanuks tutvustama. Tunnistajate poolt antud ütlused kinnitavad nii otseselt kui kaudselt nõupidamise protokolli tutvustamist allkirja vastu A. J. 17.04.

  1. Ehkki Tallinna Ringkonnakohus on 16.11.2010 haldusasjas nr 3-09-1786 tehtud otsuse p-s 14 pidanud põhjendamatuteks I.G.i väiteid 31.03.2009 Tallinna Vangla juhtkonna operatiivnõupidamise protokollis väidetavalt sisalduva vangla direktori poolt antud täitmiseks kohustusliku korralduse tegelikust puudumisest, on haldusasjas nr 3-09-2981 ülekuulatud tunnistajad kaebuse esitaja vastavat seisukohta toetanud. Tunnistaja A. J. poolt 27.04.2010 toimunud kohtuistungil antud ütluste kohaselt luges ta küll 17.04.2009 operatiivnõupidamise protokolli lõiku, mille kohaselt tuli vangid eemal hoida lukkudest, kuid kinnitas samas, et „tema ei lugenud nimetatud protokollist välja vastavasisulist käsku enda aadressil.“ Ühtlasi pidas ta faktilist situatsiooni arvestades üldse võimatuks nõude täitmist isegi sellisel juhul, kui väidetav korraldus olnuks tõepoolest talle adresseeritud („Vanglas on sadu lukke, ma ei kujuta ette, kuidas vange lukkudest eemal hoida“). Kaebuse esitaja seisukohalt nähtub A. J. ütlustest selgelt, et tema poolt 12.07.2009 kirjutatud seletuskirjas sisalduv kinnitus ei võimalda jõuda järelduseni, et I.G. ei edastanud kaebuse esitaja poolt väidetud ajal A. J. tutvumiseks vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli. Seoses faktiga, et I.G. tutvustas ja esitas A. J. 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli viimasele allkirjastamiseks 17.04.2009, märgib kaebuse esitaja, et kuna nõupidamise protokolli tutvustamise ja allkirjastamise hetkel ei viibinud sündmuskohaks olnud vangla ametiruumis kolmandaid isikuid, ei saagi eksisteerida peale A. J. ühtegi tunnistajat, kes vahetult protokolli tutvustamise ja allkirjastamise fakti saaks oma ütlustega täiendavalt kinnitada. Küll aga ilmneb tunnistaja A. Õ. poolt 18.06.2010 kohtuistungil antud tunnistusest, et ta võttis 31.03.2009 toimunud operatiivnõupidamise protokollile I.G.i allkirja vangla direktori asetäitja A. Kure korraldusel paar nädalat pärast nõupidamise toimumist, kuid nii I.G. kui ka A. J oteadsid selleks ajaks nagunii selles sisalduvat teavet. Seega lükkab nimetatud tunnistaja ütlus ümber vastustaja väite, et A. J. ei olnud 17.04.2009 teadlik 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis sisalduvast vangla direktori seisukohast, mida aga käesolevas haldusasjas ütlusi andnud tunnistajad ei käsitlenud täitmiseks kohustusliku teenistusalase korraldusena. Selles osas langevad ülalviidatud A. J. ütlused kokku tunnistaja A. Õ. poolt 18.06.2010 käesolevas kohtuasjas toimunud kohtuistungil antud ütlutega 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli sisu kohta. Nimelt selgitas kaebuse esitaja vahetuks ülemuseks olnud A. Õ. kohtuistungil ütlusi andes, et „kõnealusest Tallinna vangla juhtkonna operatiivnõupidamise protokollist ei ole välja loetav otsene tööalane korraldus hoida kinnipeetavad eemal võtmeid ja lukke puudutavatest töödest“. Lisaks eelnimetatud tunnistajatele kinnitas 15.06.2011 toimunud kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja A. S. vastuseks I.G.i esindaja küsimusele 31.03.2009 nõupidamise protokollis sisalduva lukkude parandamist puudutava Tallinna vangla direktori seisukoha kohta , et „kui ma oleksin saanud selle protokolli peaspetsialistina, siis ma võtaksin seda kui soovituslikku punkti, ma ei lugenud sealt välja otsust ega korraldust, ma oleksin 3 pidanud seda informatiivseks ja tingimuslikuks.“ Arvestades A. J. poolt 27.04.2010, A. Õ. poolt 18.06.2010 ja A. S. poolt 15.06.2011 toimunud kohtuistungitel antud ütlusi, võib üheselt väita, et kõnealusest vangla juhtkonna operatiivnõupidamise protokollist ei ole sellega tutvujatele välja loetav vangla direktori teenistusalane korraldus hoida kinnipeetavad eemal võtmeid ja lukke puudutavatest töödest. Nõupidamise protokollist ei ole kuidagi tuvastatav, et vangla juhtkond oleks võtnud selles küsimuses vastu otsuse, andnud üheseltmõistetava korralduse või ühekordse ülesande, vaid on tegemist vangla juhi poolt nõupidamisel esitatud soovitusliku arvamusavaldusega järelevalveosakonnale. Lisaks eeltoodule tuleb tähelepanu pöörata tõsiasjale, et 31.03.2009 nõupidamise protokollis nähtub, et A. Õ. lubas seda tutvustada üksnes OÜ-le Hooldus Pluss, kes on Riigi Kinnisvara AS-i tütarettevõtja, mitte aga I.G.ile või mõnele teisele alluvale. Samuti oli vastavasisuline teema arutusel järelevalve osakonna peatükis, mitte finants- ja majandusosakonna peatükis, mille koosseisulised töötajad olid I.G. ja A. J.. Tunnistaja A. Su. ütlustest nähtuvalt tutvusid ametnikud operatiivnõupidamise protokollides üksnes nende osakonna kohta käiva temaatika ja otsustega. Järelikult ei olnud E. Osolaineni poolt tehtud A. Õ. korralduseks isegi mitte ühekordse ülesandena tutvustada protokolli I.G.ile kui finants- ja majandusosakonna peaspetsialistile ega teha viimase alluvatele s.h. A. J. ülesandeks hoida kinnipeetavaid lukkude parandamisest eemal. Sellele, et vanglas ei käsitletud 31.03.2009 protokollis märgitud vangla direktori arvamust korraldusena, viitavad ka tunnistaja A. Õ. ütlused, kes väitis 18.06.2010 kohtuistungil ütlusi andes, et Tallinna vangla finants- ja majandusosakonna tööd koordineerinud direktori asetäitja halduse alal A. Kurg ei esitanud vastuväiteid A. Õ. poolt talle tutvustatud kavale korraldada edaspidi lukkude parandamist kinnipeetavate poolt valvuri juuresolekul. Seega oli vähemalt osa vangla juhtkonnast teadlik sellest, kuidas lukkude parandamine oli pärast operatiivnõupidamist korraldatud ja et selles töös osalesid vajadusest tulenevalt siiski ka kinnipeetavad. Vastavat asjaolu asuti A. J. ja hiljem I.G.ile ette heitma alles pärast seda, kui koos A. Kurega vangla finants- ja majandusosakonna poolt remonditavate objektide seisukorda kontrollinud vangla direktor Erkki Osolainen juhtus nägema kinnipeetav M. L. valmistatud võtit käes hoidmas. Nimetatud asjaolust eelnevalt teadlik olnud A. Kurg aga vastavale töökorraldusele varem vastuväiteid esitanud ei olnud. Lisaks sellele ilmneb tunnistaja A. S. 15.06.2011 antud ütlustest, et kinnipeetavad, sh M. L., jätkasid lukkude parandamist ka pärast I.G.i teenistusest vabastamist. Seetõttu on igati mõistetav ja asjas kogutud tõendusteabega kooskõlas fakt, et A. J.i väitis 12.06.2009 omakäeliselt kirjutatud seletuskirjas, et temani ei ole jõudnud ühtegi vangla juhtkonna korraldust, et kinnipeetav M.L. ei tohi uste lukke remontida. Ehkki seletuskirja kirjutamise ajaks oli A.J.i lugenud vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli ja selles fikseeritud vangla direktori seisukohta lukkude ja võtmetega seonduvate tööde edaspidise korraldamise kohta, ei pidanud ta seda talle suunatud täitmisele kuuluvaks tööalaseks korralduseks. Seda ka loogiliselt põhjusel, et korraldus oli suunatud OÜ-le Hooldus Pluss ja teema arutusel järelevalve osakonna peatükis, mille koosseisuline töötaja tema ei olnud. Seetõttu ei saa asuda A.J.i poolt 12.06.2009 omakäeliselt kirjutatud seletuskirja pinnalt seisukohale, et viimane ei olnud tutvunud ega lugenud 17.04.2009 vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli. Samuti ilmestab nimetatud fakt s.o. operatiivnõupidamise protokollis vastavasisulise korralduse puudumine majandus- ja finantsosakonna aadressil põhjuseid, milleks ei märkinud I.G. tema poolt antud
  2. 06.2009 ja 25.06.2009 seletuskirjades, et A.J.i on tutvunud vaidlusaluse protokolliga. Sellel küsimusel peatub kaebaja esindaja põhjalikumalt alljärgnevalt. Kaebuse esitaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus kirjutatud seletuskirju tuleb hinnata kontekstis, mis võimaldab arvestada I.G.ilt nõutud teavet ja tema arusaamist vangla juhtkonna 31.03.2009 nõupidamise protokollis kajastatud vangla direktori seisukoha kohustuslikkusest. Kaebuse esitaja märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1786 ei ole kohus analüüsinud, millist teavet I.G.ilt läbiviidud distsiplinaarmentluse käigus igal konkreetsel juhul nõuti ning kas tema poolt kirjutatud seletuskirjades märgitud teave saanuks seetõttu üldse kajastada kohtuotsuses osundatud asjaolu, et I.G. tutvustas 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli A.J.ile
  3. aasta aprillis. Samuti ei arvestatud ülalviidatud asjaolusid operatiivnõupidamise protokollis korralduse 4 olemasolu ja selle tõlgendamisega seotud asjaolusid A.Õ.a ja A.J.i poolt. Samas omistas ringkonnakohus neile I.G.i seletuskirjadele määrava tähenduse otsuse tegemisel. I.G.i 22.06.2009 seletuskirja sisust nähtavalt sooviti temalt konkreetsel juhul üldise iseloomuga teavet selle kohta, millised on töösuhted ja kuidas on korraldatud Tallinna vangla ja Riigi Kinnisvara AS-i (sh viimase tütarettevõtja OÜ Hooldus Pluss) vahelised töökorralduslikud suhted ning kuidas toimub nende raames vanglas kambrilukkude parandamine. Samuti nõuti kaebuse esitajalt seletuskirjas vastuse andmist küsimusele, kas tema oli see, kes andis 08.05.2009 korralduse lukkude parandamiseks. Seega ei soovitud I.G.ilt 22.06.2009 infot selle kohta, kas ja kuidas on ta teavitanud A.J.it vangla direktori korraldusest, mis vastustaja hinnangul sisaldub Tallinna vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja vastavasisulist teavet oma seletuskirjas ka anda ja hilisemalt asuda kohtus tõendama enda suhtes negatiivset asjaolu s.o. fakti, et temalt ei küsitud A.J.ile protokolli tutvustamise kohta. Lisaks seletuskirja andmise aluseks olnud asjaoludele ei ole Tallinna Ringkonnakohus 16.11.
  4. a otsuses analüüsinud ega arvestanud kaebuse esitaja 22.06.2009 seletuskirjas sisalduva ettepanekut juhtkonnale, mille kohaselt „oleks vajalik tulevikus arusaamatuste vältimiseks vangla direktsiooni kirjalik korraldus kambrilukkude parandamiseks“. See kaebaja poolt seletuskirjas kirjutatud asjaolu viitab otseselt sellele, et I.G. ei olnud teadlik enda osakonna aadressil antud korraldust seoses lukkude remondiga ega pidanud selleks ka vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis sisalduvat vangla direktori seisukohta järelevalve osakonna peatükis. Lisaks on seletuskirjas märgitud asjaolu, et kambrilukkude parandamine on erandlikel juhtudel toimunud vangla enda poolt suusõnalise korralduse alusel ja kinnipeetavate osavõtul ning seda ka
  5. aasta veebruaris ja mais. Järelikult on mõistetav ja arusaadav, miks A.J.i, vaatamata operatiivnõupidamise protokolliga tutvumisele 17.04.2009.a, ei lugenud sellest välja korraldust enda aadressil, sest seda ei lugenud älja ka I.G.. Setõttu on loogiliselt mõistetav ka asjaolu, miks seletuskirjade kirjutamisel ei pidanud viimane oluliseks mainida fakti, et A.J.i on protokolli lugenud juba 17.04.
  6. Nimetatud olulised faktid jättis ringkonnakohus teises haldusasjas põhjendamatult tähelepanuta, mille tulemusena saigi võimalikuks I.G.i seletuskirjadele vale tähenduse andmine ja ebaõige kohtuotsuse tegemine. Puutuvalt I.G.i 25.06.2009 seletuskirja ja selle p-s 4 sisalduvasse lausesse, mille kohaselt „Peale puhkust (11.05.
  7. a) olen teavitanud suusõnaliselt A.J.ile, et ta lõpetaks lukkude paranduse Tallinna vanglas“, siis teavitas kaebuse esitaja A.J.it suuliselt lukkude parandamise lõpetamise vajadusest
  8. aasta mais seetõttu, et vastavast vajadusest oli teda eelnevalt samal kuul suusõnaliselt teavitanud A.Õ., kes sai samal ajal suulise korralduse vangla direktori asetäitjalt A. Kurelt. Sellise suusõnalise korralduse saamisest ja sellest I.G.ile teavitamise fakti on kinnitanud tunnistaja A.Õ. käesolevas haldusasjas 18.06.2010 antud ütlustes. Samuti on ka kaebuse esitaja oma 25.06.2009 seletuskirjas märkinud, et 08.05.2009 teatas vangla dirketori asetäitja A. Kurg suusõnaliselt, et kinnipeetavatel on lukkude ja võtmetega tegelemine keelatud, misjärel lõpetati vastav tegevus. Seega peeti vanglas alles A. Kure 08.05.2009 suulist korraldust selgelt täitmiseks kohustuslikuks teenistusalaseks korralduseks, mitte ei olnud selleks vaidlusalune 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokoll. Seetõttu ei pidanud I.G. oluliseks ja teemaga seotuks mainida seletuskirjades protokolli tutvustamise fakti A.J.ile 17.04.2009, kuna see oli asjaolusid arvestades tähtsusetu. Samas kummagi haldusasja esemeks oleva käskkirja koostamise eelse menetluse käigus ei ole keegi küsinud I.G.ilt seletust selle kohta, millal ta tutvustas A.J.it operatiivnõupidamise protokolliga. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda üheselt seisukohale, et A.J.i poolt 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolliga 17.04.2009 mittetutvumise fakt ei ole 12.11.2009 käskkirja nr 778-p aluseks olnud distsiplinaarmenetluse käigus leidnud üheselt ja tõsikindlalt tuvastamist ulatuses, mis võimaldaks isikule määrata kahtlusteta karistuseks teenistusest vabastamise. Tunnistaja A. N. ütlused distsiplinaarkaristuse määramise asjaolude osas ei ole käimasolevas kohtumenetluses lubatavad tõendid ning nendega ei saa põhjendada distsiplinaarmenetluse käigus vastustaja poolt tuvastatud ja kaevatavas käskkirjas kajastatud asjaolusid. Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et tunnistaja A. N. poolt 09.12.2009 Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas haldusasjas nr 3-09-1786 ja27.04.2010 Tallinna Halduskohtu 5 Tallinna kohtumajas haldusasjas nr 3-09-2981 toimunud kohtuistungil antud ütlused ei saa olla lubatavateks tõenditeks

§ 16lg 1 ja Ts

MS § 251 tähenduses ning seda vaatamata tunnistaja A.J.iga 05.11.2009 toimunud kohtumise asjaoludele. A. N. ütluste lubatavust hinnates tuleb tingimata arvestada järgmisi asjaolusid: Tallinna Ringkonnakohus on 16.11.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1786 põhjendanud täiendavaid distsiplinaarkäskirja andmise asjaolusid pärast distsiplinaarmenetluse lõppu A. N. poolt kogutud tõenditele tuginedes, mida ei ole asjas kogutud tõenditest nähtuvalt eelnevalt distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kaevatava käskkirja andmisel aluseks võetud; A. N. selgitused ei ole olnud distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevateks asjaoludeks, mistõttu ei ole võimalik tema hilisemate ütlustega põhjendada distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud faktilisi asjaolusid; A. N. on kogunud tõendeid ebaseadusliku jälitustegevuse kaudu, mistõttu ei saa tema ütlusi kohtuotsuse tegemisel arvestada. I.G.i hinnangul on konkreetsel juhul ilmne, et haldusmenetluse eriliigiks oleva distsiplinaarmenetluse puhul ei ole varjatud viisil tõendite kogumine mitte mingil ettekäändel lubatav ja lisaks sellele puudub vastustajal igasugune õiguslik pädevus ja alus haldusmenetluses sellisel varjatud viisil tõendusteabe hankimiseks. Liiatigi ei saa selgelt õigusvastaselt kogutud teavet pidada usaldusväärseks olukorras, kus tagantjärele ei ole enam võimalik tuvastada vangla juhtkonna korraldusel varjatult teavet hankinud ametniku võimalikku provotseerivat käitumist informatsiooni hankimisel ega selle käigus tarvitatud alkoholi mõju isikute käitumisele ja selle hilisemale meenutamisele. Ülaltoodust lähtudes on kaebuse esitaja endiselt seisukohal, et tunnistaja A. N. poolt antud ütlused kajastavad ebaseaduslikult hangitud tõendusteavet, s.o varjatult teabe kogumise eesmärgil korraldatud kohtumise käigus väidetavalt hangitud informatsiooni, mistõttu ei saa seda mingil juhul ei haldusmenetluses ega ka halduskohtumenetluses lubatavaks tõendiks pidada. Tulenevalt Riigkohtu praktikast ei saa ega tohi halduskohus halduskohtumenetluse olemust arvestades kohtuotsust põhjendada tõenditega, millega haldusorgan ise ei tohi oma haldusakti põhjendada (vt RKHKm 20.10.1995 nr III-3/1-23/95). Lisaks on Riigikohus märkinud, et distsiplinaarsüüteo täiendav sisustamine ja distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel ei ole lubatav (vt RKHKo 24.03.2011 nr 3-3-1-96-10, p 12). Kaebuse esitaja kinnitab, et jääb ülejäänud osas juba käimasoleva kohtumenetluse varasemas faasis avaldatud seisukohtade ja esitatud väidete juurde, pidamata vajalikuks neid siinkohal täiendavalt üle korrata. I.G. on jätkuvalt seisukohal, et tema teenistusest vabastamine Tallinna vangla direktori 12.11.2009 käskkirjaga nr 778-p oli õigusvastane, mistõttu jääb kaebuse esitaja 22.12.2009 Tallinna Halduskohtule esitatud täpsustatud taotluste juurde, paludes tühistada kaevatav haldusakt ning tunnistada õigusvastaseks selle alusel toimunud kaebuse esitaja teenistusest vabastamine. Ühtlasi taotleb kaebuse esitaja enda teenistusse ennistamist ja Tallinna vanglalt tasu väljamõistmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 16.11.

  1. Lisaks soovib I.G. tema poolt kohtumenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist Tallinna Vanglalt vastavalt kohtule esitatavale menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentide koopiatele. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Tallinna Vangla direktori käskkiri nr 778-p Tallinna Vangla direktori 12.11.2009 käskkirjaga nr 778-p määrati I.G.ile distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS § 84 p 3, § 85 lg 1 p 5, 118 lg 2 alusel alates 16.11.
  2. Käskkirjaga heideti I.G.ile ette vääritut tegu, s.o süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Käskkirjas on leitud, et I.G.i poolt toime pandud tegu on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, ning on tuginetud justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi" punktile 1.3, mille kohaselt vanglateenistuja teeb oma tööd kohusetundlikult, ta on õiglane ja usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju. Käskkirjaga on I.G.ile heidetud ette, et 6 tema, lähtudes omakasupüüdlikest huvidest (tõendi fabritseerimine eesmärgiga saavutada temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamine) on viinud Tallinna Vangla ametiruumidest ja territooriumilt välja 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli väljatrüki ning esitanud ta A.J.ile allkirjastamiseks tagantjärele. Tegu on käskkirjas käsitletud tahtlikuna ning teo eesmärgina on nähtud tõendi fabritseerimist, mille ehtsuse korral ei oleks I.G. eelnenud distsiplinaarasjas (kinnipeetavatel isikutel võtmete valmistada laskmine) vastutanud. Käskkirjas on tõendi fabritseerimise all silmas peetud tõendi tekitamist tagantjärele. Märkimist väärib, et kaebaja ise on pidanud A.J.i allkirjaga operatiivnõupidamise väljatrükki uueks tõendiks, mille alusel nõuda tema suhtes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist. 12.08.
  3. a Erik Rüütlile esitatud Ettepanekus Tallinna Vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks" on ta viidanud A.J.i allkirjaga väljatrükile, käsitades seda „uute asjaolude ilmnemisena," millele tuginedes saab nõuda käskkirja tühistamist nii vanglalt kui ka kohtult. Seega ei olnud tegemist lihtsalt protokolli tagantjärele allkirjastamisega, vaid dokumendi tekitamisega, mis oli mõeldud tõendiks distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudes. Tallinna Vangla on seega 12.11.2009 käskkirjas nr 778-p väitnud, et I.G. esitas A.J.i allkirjaga ja 17.04.2009 kuupäevaga operatiivnõupidamise protokolli, mida A.J.i ei olnud allkirjastanud 17.04.2009, samuti ei olnud 17.04.2009 ega ka võtmete valmistamise distsiplinaarmenetluse ajal selliselt allkirjastatud operatiivnõupidamise protokolli väljatrükki olemas. 12.11.2009 käskkirja nr 778-p asjaolude osas on märgitud, et nimetatud dokumendi mitteolemasolu saab tõendada ainult kaudsete tõenditega ning I.G.i väite tõepärasust on võimalik hinnata tuginedes mõlemas distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidele. A.J.i ei olnud juba 17.04.2009 teadlik 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis sisalduvast direktori korraldusest hoida kinnipeetavad eemal võtmete ja lukkudega seotud töödest. Seda kinnitavad järgmised tõendid: A.J.i poolt 07.05.2009 koostatud 08.05.2009 teostatavate tööde plaani punktist 5 ilmneb, et kinnipeetava poolt võtmete valmistamine oli plaaniline töö; A.J.i neljast (11.05.2009, 18.05.2009, kaks 12.06.2009) seletuskirjast mitte üheski ei leidu vihjet, et A.J.i oleks olnud teadlik 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis fikseeritud direktori korraldusest kinnipeetavad võtmete ja lukkudega seotud töödest eemal hoida või et A.J.i oleks protokolliga tutvunud või et ta oleks sellist korraldust sisaldava operatiivnõupidamise protokolli allkirjastanud; A.J.i 12.06.2009 seletuskirjas on otsesõnu kinnitatud, et ta ei ole teadlik, et konkreetne kinnipeetav (M.L.) ei tohi uste lukke remontida; Rait Toomi kui isiku, kes distsiplinaarmenetluse läbiviijana A.J.i käest seletuskirju küsis, 04.10.2009 õiendist ilmneb, et 12.06.2009 toimunud vestlusel ütles A.J.i, et temani ei ole jõudnud ühtki Tallinna Vangla juhtkonna korraldust, et kinnipeetavad ei tohi lukke parandada. A.J.i ei teadnud korraldusest, et kinnipeetavad ei tohi lukkude ja võtmetega seotud töödega kokku puutuda. Samas tegeles A.J.i kinnipeetavate poolt teostatavate remonttööde vahetu korraldamisega, juhtides 10-liikmelise kinnipeetavatest brigaadi tööd, kellest üks kinnipeetav nimelt parandas vanu lukke ja tegi ka nendele lukkudele võtmeid. Asjaolu, et konkreetne kinnipeetav (M.L.) tegi 08.05.2009 nimelt võtmeid, on tõendatud A. Kure 26.05.2009 ettekandega. Asjaolu, et A.J.i ei teadnud korraldusest, osutab sellele, et ta siiski ei tutvunud protokolliga 17.04.2009 ega andnud sellel kuupäeval ka protokollile allkirja. Olukorras, kui protokolli isikule allkirja vastu tutvustatakse, mis on praktikas pigem harv nähe, siis selgitatakse isikule, millega tutvumise kohta konkreetselt ta allkirja annab, ja kui ei selgitata piisavalt, siis võib eeldada, et isik küsib, miks tema peab protokolliga tutvuma ja tutvumist allkirjaga tõendama, seda enam, et allkirja andmine nõupidamiste protokollile oli erandlik, mida tuleb väga harva ette. Tunnistaja A.S. on 15.06.2011 kohtuistungil kinnitanud, et osakonna juhataja saatis peaspetsialistidele protokollid laiali ja nendega tuli tutvuda. A.S. ütluste kohaselt tema peaspetsialistina operatiivnõupidamise protokollidele allkirja ei andnud ja keegi ei nõudnud temalt ka seda. (15.06.2011 istungi protokolli lk 2) I.G. kirjutas seletuskirjad 22.06.2009 ja 25.06.
  4. Oluline on, et I.G.i kahes seletuskirjas ei leidu viidet tema poolt A.J.ile direktori korraldust sisaldava 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli allkirjastamiseks esitamisest või tema poolt A.J.i suulisest teavitamisest direktori korralduse kohta enne 11.05.
  5. I.G.i 25.06.2009 seletuskirja punktis 4 on kaebaja märkinud: „Peale puhkust (11.05.2009) olen 7 teavitanud suusõnaliselt A.J.ile, et ta lõpetaks lukkude paranduse Tallinna Vanglas." I.G. on protokolli A.J.i poolt allkirjastatud väljatrükki esmakordselt maininud 12.08.2009 tema poolt Erik Rüütlile, kes augustis 2009 täitis direktori kohuseid, tehtud ..Ettepanekus Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks." Ettepanekus puuduvad põhjendused, miks ei esitanud I.G. nimetatud väljatrükki distsiplinaarmenetluse ajal või hiljemalt ajavahemikus pärast distsiplinaarmenetlusega tutvumist 17.07.2009 kuni distsiplinaarkaristuse määramiseni ja tutvustamiseni 22.07.
  6. Vaadeldes sündmuste kronoloogiat: 08.05.2009 oli I.G. võtnud päeva vabaks (puhkusel I.G. aprillis ega mais
  7. a ei olnud), 11.05.2009 sai I.G. teada, et direktor ja asedirektor olid 08.05.2009 kontrollinud töökodasid, leidnud kinnipeetava plaaniliselt võtmeid valmistamas ning asedirektor A. Kurg oli andnud suulise korralduse töökojas kinnipeetavate poolt võtmete valmistamine ja lukkude parandamine lõpetada. 22.06.2009 ja 25.06.2009 kirjutab I.G. oma kaks seletuskirja. 17.07.2009, olles puhkusel, saab ta postkontorist kätte distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, milles on tehtud ettepanek teda karistada noomitusega alluvale A.J.ile direktori korraldusest teatamata jätmise eest. 20.07.2009 on I.G. taas teenistuses ning 22.07.2009 tutvub talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga. Eluliselt usutav on, et kui isik, kes väidevalt ei tunnista ennast süüdi ja on alati täitnud oma kohustused ja tööülesanded nõuetekohaselt, nagu I.G. on märkinud 12.08.2009 ettepanekus, saab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kätte, mõtleb ta mõne päeva jooksul läbi, kas tal on esitada mingeid teda süüst vabastavaid tõendeid, mida esitada distsiplinaarmenetluse käigus, ja kui tal neid on, siis esitab ta need esimesel võimalusel peale puhkuselt teenistusse naasmist. I.G. esitas ettepaneku distsiplinaarkaristuse tühistamiseks koos viitega uutele asjaoludele"
  8. päeval pärast kokkuvõttega tutvununa teenistusse naasmist. Protokolli nimetatud väljatrüki varasem mitteesitamine, samuti 12.08.2009 ettepanekus põhjenduste puudumine, miks kaebajal ei olnud võimalik esitada sellist väljatrükki varem, seab kahtluse alla protokolli kaebaja poolt esitatud väljatrüki olemasolu juba 17.04.
  9. A. N. tunnistused 09.12.2010 kohtuistungil haldusasjas nr 3-09-1786 ja 27.04.2010 istungil käesolevas haldusasjas, A.N. 05.11.2009 õiend. A. N. tunnistustest ilmneb, et ta kohtus A.J.iga 05.11.2009 Tartus, soovides välja selgitada, millal I.G. tutvustas talle allkirja vastu operatiivnõupidamise protokolli, milles oli märgitud, et kinnipeetavad tuleks eemal hoida võtmete valmistamisest. A. N. tunnistuse kohaselt jutuajamisel ütles A.J.i, et I.G. võttis selle allkirja A.J.ilt
  10. a juulis või augusti algul A.J.i kodus xxxxxxxx. A.J.i ütles A. N., et I.G. helistas päeval, et tuleb tema juurde. J. rääkis, et G. tuli tema juurde nõupidamise protokolliga ja oli öelnud, et pane siia allkiri, see on võtmete teema, tead küll. Igal juhul toimus allkirja võtmine enne A.J.i Ulilasse kolimist. A. N. tunnistuse kohaselt küsis ta A.J.i käest, kas too teadis direktori korraldusest, et kinnipeetavad ei tohi võtmeid valmistadA.J.i vastas, et sai sellest teada 2009 mais, kui direktori asetäitja A. Kurg käis töökodasid kontrollimas, enne seda tema ei teadnud, et võtmete valmistamine on keelatud, enne tehti. (27.04.2010 istungi protokolli lk 3). Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla teenistuja A. N. vestlus A.J.iga 05.11.2009 Tartus ei ole käsitatav ühegi jälitustegevuse seaduse §-s 12 loetletud jälitustoiminguna. Tegemist ei ole teabe varjatud kogumisega ka mingis muus mõttes, sest nii A. N. tunnistusest kui ka A.J.i tunnistusest (27.04.2010 istungi protokolli lk 5) tuleb selgelt ilmsiks, et vestlusel A.J.i teadis, et A. N. on Tallinna vangla teenistuja. Seega on kaebaja väide teabe varjatud kogumise kohta alusetu. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus jõustunud 16.11.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1786 võtnud seisukoha A. N. ütluste kui tõendi lubatavuse osas, märkides otsuse p-s 18: A. N. kohtuistungil antud ütlused on asjas lubatav tõend

§ 16lg 1 ja Ts

MS § 251 tähenduses sõltumata sellest, millistel asjaoludel A. N. 05.11.2009 Tartus Jakobiga kohtus ja vestles. A. N. ütlused kinnitavad lisaks distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele asjaolu, et kaebaja ei olnud 8.05.

  1. teavitanud A.J.it 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollist tulenevatest töökorralduslikest muudatustest ja kinnipeetavate poolt lukkude parandamise keelust." (Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsuse p 18). Kaebaja I.G. seevastu on oma väidete tõenduseks taotlenud ainuüksi A.J.i tunnistajana ülekuulamist, kelle tunnistus on ebausaldusväärne tema negatiivse hoiaku tõttu Tallinna vanglasse eeskätt tema teenistusest vabastamise tõttu, samuti ilmnenud omavahelise suhtlemise tõttu 8 kaebajaga, mis on sagenenud kohtuistungi-eelselt ja -järgselt. Samas ei ole I.G. osutanud ühelegi tunnistajale, kes saaks kinnitada, et I.G. direktori korraldust A.J.ile tutvustas ja esitas 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli A.J.ile allkirjastamiseks 17.04.2009, nagu väidab kaebaja. Kaebaja esindaja on oma 07.09.2010 seisukohtade punktis 1.3.1 koguni väitnud: „Kuna nõupidamise protokolli tutvustamise ja allkirjastamise hetkel ei viibinud sündmuskohaks olnud vangla ametiruumis kolmandaid isikuid, ei saagi eksisteerida peale A.J.i ühtegi tunnistajat, kes vahetult protokolli tutvustamise ja allkirjastamise fakti saaksid oma ütlustega kinnitada." Väärib üksikasjalikumat väljatoomist, mida kaebaja poolt või tema tunnistaja A.J.i poolt väidetava A.J.ile protokolli allkirjastamise aja kohta ilmneb käesoleva haldusasja materjalidest: I.G.i 12.08.2009 ettepanekust Tallinna Vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks ei ilmne seoses uue tõendiga, miks ei esitatud seda distsiplinaarmenetluse käigus ega midagi A.J.i poolt allkirja andmise koha kohta. Ühtki üksikasja A.J.i poolt protokolli allkirjastamise kohta peale väidetava kuupäeva 17.04.2009 ei ilmne ka I.G.i kaebusest ega sõnavõtust kohtuistungil 09.12.2009 haldusasjas nr 3-09-
  2. Käesolevas haldusasjas esitatud 11.12.2009 kaebuses I.G. isegi ei väida midagi A.J.i poolt protokolli allkirjastamise kohta, vaid toob ära väljavõtte A.J.i tunnistusest haldusasjas nr 3-09-1786 toimunud kohtuistungil. A.J.i tunnistus kohtuistungil 09.12.2009 haldusasjas nr 3-09-1786: Allkirja kirjutasin 17.04.2009, kuid ma ei mäleta, kes mulle protokolli allkirjastamiseks tõi - see oli kas G. või Õ.. [...] Mis puutub allkirjastamise kuupäeva siis on see kuupäevaks, mis on mul protokolli märgitud. Allkirjastamine toimus kas minu tööruumis, kaebuse esitaja tööruumis või Õuna tööruumis, kuid Tallinna vanglas." (09.12.2009 kohtuistungi protokolli lk 4) A.J.i tunnistus kohtuistungil 27.04.2010 käesolevas haldusasjas: „Ma ei mäleta täpselt, millal ma andsin protokollile allkirja, aga see võis olla kuskil aprillis. Kuupäeva ei mäleta. Seda, kes andis protokolli allkirjastamiseks, kas õun või G., seda ma ei mäleta." (27.04.2010 istungi protokolli lk 5). Eeltoodu tõttu on üllatuslik, et vahetud asjaosalised I.G. ja A.J.i pole üheski oma senises menetlusdokumendis, sõnavõtus kohtuistungil või tunnistuses täpsustanud, kus allkirjastamine toimus ega lisanud ka ühtki allkirjastamise üksikasja, küll aga teab kaebaja esindaja täpselt, et igal juhul ei viibinud allkirjastamise juures kolmandaid isikuid. Ülalkirjeldatud tõendite hindamise osas on Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1786 p-s 15 märgitud: „A. Kure 26.05.2009 ettekandega (tl 36) on tõendatud, et vangla abitööline M.L. tegeles 08.05.2009 (kolm nädalat pärast kaebaja poolt A.J.ile väidetavalt vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli tutvustamist 17.04.2009) võtmetega ja võtmete valmistamine kambrite ustele oli spetsialist A.J.i 07.05.2009 esitatud järgmise päeva tööde nimekirjas. Kuna A.J.i ei ole distsiplinaarmenetluse käigus 11.05.2009, 18.05.2009 ja 12.06.2009 antud seletuskirjades (tl 37-38 ja 39) isegi mitte vihjanud tutvumisele vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolliga, ei ole alust kahtluseks, et vangla direktorile 12.06.2009 antud seletuskiri (tl 38 pöördel), milles märgitakse „Teen teile teatavaks, et minuni ei ole jõudnud ühtki vangla juhtkonna korraldust, et kinnipeetav M.L. ei tohi uste lukkusid remontida" oleks kirjutatud surve all, nagu väidab kaebaja. Seega on 02.07.2009 vangla teenistusest vabastatud A.J.i halduskohtus 09.12.2009 tunnistajana antud ütlused kõnealusele protokollile 17.04.2009 alla kirjutamisest vastuolus tema vanglas töötamise ajal antud seletuskirjadega ja tema poolt 07.05.2009 koostatud järgmise päeva tööde nimekirjaga. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole eluliselt usutav, et A.J.i oli 08.05.2009 teadlik vangla juhtkonna korraldusest hoida kinnipeetavaid eemal lukkude ja võtmetega seonduvatest töödest, mistõttu ei ole usaldusväärsed ka A.J.i kohtuistungil antud ütlused kõnealuse protokolliga 17.04.2009 tutvumise kohta." (Kohtuotsuse p 15, lk 8-9). Eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-09-1786 kaebaja ja tunnistaja A.J.i väidete ebausutavuse kohta koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega saab ka Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-09-2981 tugineda, võttes seisukoha A. N. tunnistuse kui tõendi lubatavuse osas ning lahendades 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli A.J.i poolt allkirjastamise aja küsimust. Kaebaja oma esindaja vahendusel on püüdnud eelnevaid tõendeid väärata, väites, et A.J.i ei olnud direktori korraldusest teadlik, kuna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis ei sisaldunud 9 vastavat korraldust. Tallinna Vangla 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli nr 1-11/12 päevakorra punkti „Olukord vanglas, teenistuskohustuste täitmine, korraldused" järelevalveosakonna (JVO) tegevuse osas on punktis 3 märgitud järgmist: „Võtmete seis korrapidamises on kaardistatud. Võtmete olemasolu eest vastutab JVO-st A. Voropajev, FMO-st I.G. [...] OTSUS: Korrapidamises peavad olema kõikide Tallinna Vangla ruumide võtmed. Lukkude vahetamisel peab uus võti jõudma korrapidamisse.[...] E. Osolainen: Teatud töödest peaksid kp-d eemal olema. Lukkude ja võtmetega seonduvad tööd kuuluvad nende hulka. A.Õ.: Tutvustan tänase koosoleku protokolli OÜ Hooldus Plussi esindajale." (31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli lk 4). 31.03.
  3. a operatiivnõupidamise protokollis sisaldus korraldus, mille täitmata jätmise kohta 08.05.2009 koostas direktori asetäitja halduse alal A. Kurg ettekande ning viidi läbi distsiplinaarmenetlus. Korralduse olemasolu 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis on kinnitanud korralduse andja, Tallinna Vangla direktor 18.06.2010 istungil: ..Protokolli näol ei ole tegemist stenogrammiga. Mina olen öelnud, et kinnipeetavad ei tohi olla seotud lukkude valmistamisega. [...] G., tutvudes operatiivnõupidamisel antud korraldusega, peab asuma seda täitma. Samas protokollis on kirjas, et kinnipeetavad ei tohi tegeleda lukkudega. Olen sellise korralduse andnud ja loen seda selliseks korralduseks, et kinnipeetavad ei tohi teha teatud töid..." Samuti „Kõikide Tallinna Vangla töötajate absoluutseid kohustusi ära fikseerida dokumentides ei ole võimalik." (18.06.2010 istungi protokolli lk 2). Samal istungil väitis tunnistaja Rait Toom: ..J. ei oldud edastatud vangla direktori korraldust, see korraldus võis olla nõupidamise protokollis, lugesin protokolli ja lugesin korralduse protokollist välja. Korraldus oli, et kinnipeetavatele ei tohi anda ligipääsu võtmete valmistamisele." (18.06.2010 istungi protokolli lk 6). Eelneva tõttu on eksitav kaebaja esindaja väide 15.06.
  4. a kohtuistungil, et ükski käesolevas haldusasjas üle kuulatud protokolliga kokku puutunud tunnistaja ei lugenud protokollist välja korraldust. Vaadeldavast operatiivnõupidamise protokollist ilmneb, et finants- ja majandusosakonna juhataja A.Õ. väljendas direktori poolt väljaöeldu järgselt selgelt vajadust tegutseda, öeldes: „Tutvustan tänase koosoleku protokolli OÜ Hooldus Plussi esindajale." Seega, direktori korraldust tajus A.Õ. viisil, mille täideviimiseks tuleb asuda tegutsema. (A.Õ. ei ütelnud koosolekul, et arutame seda arvamust Hooldus Plussiga või küsime, et mida nemad arvavad.) A.Õ. on 18.06.2010 kohtuistungil kinnitanud, et kui sekretär oli protokollid välja saatnud, saatis tema need meili teel peaspetsialistidele. (18.06.2010 istungi protokolli lk 10). Tunnistaja A.S. on 15.06.2011 kohtuistungil selgitanud, et osakonna juhataja ei tutvusta eraldi protokolli Hooldus Plussile, vaid oma peaspetsialistile, kes omakorda tutvustab Hooldus Plussile, kui midagi seda firmat puudutab. (15.06.2010 istungi protokolli lk 3). 17.04.2009 sai A.Õ. korralduse A. Kurelt, direktori asetäitjalt halduse alal, tutvustada protokolli, milles direktori korraldus oli värvilisena ära märgitud, allkirja vastu I.G.ile. Olukorras, kus A.Õ. on juba varem protokolli peaspetsialistidele (s.h G.) üldiseks tutvumiseks laiali saatnud, on üheselt mõistetav, et allkirja vastu protokolli tutvustamise puhul oli tegemist I.G.ile suunatud korraldusega, mis vaias täitmist. Eeltoodu pinnal ei saa kaebaja esindaja ega ka 15.06.2011 kohtuistungil tunnistanud A.S., (osales finants ja majandusosakonna juhataja ülesandeid täites operatiivnõupidamisel ühel korral) tõsiseltvõetavalt oletada, kuidas korraldus operatiivnõupidamise protokollis (mis ei ole stenogramm) oleks pidanud olema sõnastatud ja vormistatud, ega oletada, kuidas alluvate ülesanded seoses korralduse täitmisega oleksid pidanud protokollis olema direktori poolt sõnastatud ning kindlaks määratud. Ametniku töövaldkond, tööülesanded, alluvussuhted, aruandlus- ja infovahetuse kohustus ning vastutus on sätestatud ametijuhendites ning muudes asutusesisestes juhendites. Kokkuvõtlikult peab iga ametnik teadma, milline töölõik on tema korraldada ja mille eest ta vastutab. Kaebajal oli oma teenistuskohustuste valdkonnas otsene puutumus remonditööde korraldamisega, sealhulgas kinnipeetavate poolt võtmete valmistamise ja lukkude parandamisega. Asjas ei ole vaidlust, et konkreetne koht oli operatiivnõupidamise protokollis värvilisena esile tõstetud, kui I.G.ile protokolli allkirja vastu tutvustati. Tallinna Ringkonnakohus on 16.11.2010 kohtuotsuses p-s 14 märkinud: „Arvestades eeltoodut ja kaebajale kõnealuse protokolli, milles asjassepuutuv lõik oli värvilisena esile tõstetud, allkirja vastu tutvustamist, leiab ringkonnakohus, et kaebajale pidi olema protokollist tulev 10 korraldus, isegi kui seda käsitada ühekordse teenistusalase korraldusena ATS § 60 tähenduses, ja selle viivitamatu täitmise vajadus üheselt mõistetav." (Kohtuotsuse p 14, lk 8). Asjaolu, et protokollis fikseeritud direktori lausungi puhul oli tegemist korraldusega, ei väära kaebaja poolt esitatud hilisemasse ajaperioodi kuuluva tõend (RKAS
  5. a hooldustööde tabel), mille järgi
  6. a on kinnipeetav M.L. parandanud lukke. Tallinna vangla on esitanud kohtule tõendi, millest ilmneb, et Tallinna vangla direktori 01.09.2009 käskkirjaga nr 302-k .Tallinna Vangla direktori 15.12.2008 käskkirja nr 525-k ..Kinnipeetav M.L. rakendamine majandustöödel" kehtetuks tunnistamine" lõpetati kinnipeetav M.L. rakendamine majandustöödel abitöölisena ning töötasu maksmine alates 01.09.2009 seoses tema rakendamisega tööl OÜ-s Hooldus Pluss. Endine finants- ja majandusosakonna juhataja A. Õ. on oma 18.06.2010 tunnistuses selgitanud: ..Tekkis olukord, et peatasime mõneks ajaks võtmete tegemise. Mõni aeg osakonnas lukke ei parandatud. Mõnda aega me neid töid ei teinud, aga vajadus oli, lukud olid kehvas olukorras, ühel hetkel oli vaja leida lahendus. Pöördusin Kure poole, see oli minupoolne ettepanek, et kas kinnipeetav võiks parandada lukke valvuri juuresolekul, Kurg ei vastanud sellele eitavalt ega jaatavalt. Pärast seda leppisin peaspetsialistiga kokku ja teatasin talle, et võiksime lukke parandada valvuri juuresolekul, ja nii tehtigi." (18.06.2010 istungi protokolli lk 9). Tunnistaja A.S. on 15.06.2011 kohtuistungil kirjeldanud olukorda alates tema asumisest teenistusse 31.08.2009, esialgu spetsialistina, pärast I.G.i vabastamist peaspetsialistina: „Kui kinnipeetav lukkudega tegeles, toimus see valve all ja lukustatud ruumis, teised kinnipeetavad sinna sellel ajal sattuda ei tohtinud, seda jälgiti." (protokolli lk 2). See, et korralduse osas hilisemalt ümber otsustati, ei muuda fakti, et 30.03.2009 operatiivnõupidamise protokollis sisaldus korraldus, see edastati I.G.ile täitmiseks ja seda käsitati korraldusena veel mitu kuud pärast operatiivnõupidamise toimumist. Operatiivnõupidamisel antud korraldus mitte lasta kinnipeetavatel kokku puutuda võtmete ja lukkudega seotud töödega leidis suve lõpuks
  7. a lahenduse viisil, et Tallinna vangla tagas RKAS-i tütarfirmas Hooldus Pluss rakendatud kinnipeetav M.L. poolt teostatavate lukkude parandamisega seotud tööde ajaks valve ning järelevalvevabinõuna toimus töö lukustatud ruumis, kuhu teised kinnipeetavad siseneda ei tohtinud. Tallinna vangla on seisukohal, et käesolevas haldusasjas esitatud nii otsesed kui ka kaudsed tõendid kinnitavad veenvalt ATS § 84 p 3 alusel kvalifitseeritud vääritu teo toimepanemist I.G.i poolt. Tallinna vangla on esitanud dokumentaalsed tõendid, milleks on I.G.i ja A.J.i seletuskirjad, A. N. ja R. Toomi õiendid, viimased on kohtumenetluses ka tunnistajatena üle kuulatud. Vastustaja leiab, et kohtuasjas esitatud tõendite hindamisel tuleb arvestada, et Tallinna vanglal on tulnud tõendada negatiivset asjaolu, s.o 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli A.J.i poolt allkirjastatud ja a kuupäevaga väljatrüki mitteolemasolu 17.04.
  8. Millegi mitteolemasolu tõendamiseks ongi raske tuua otseseid tõendeid. Vastustaja on osutanud käesoleva kohtumenetluse käigus kaudse tõendi tõendusväärtuse osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.05.2007 lahendis nr 3-1-1-12-07 p-s 8 ja a lahendis nr 3-1-1-8-10 p-s 9 toodud käsitustele.

§ 16lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Ts

MS § 229 lg 1 alusel on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.

§ 16

lg 3 kohaselt ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Seega saab ja tuleb halduskohtumenetluses arvestada ka kaudseid tõendeid. Tallinna vangla on seisukohal, et kaebaja poolt 08.04.2011 kohtuasja materjalide juurde esitatud dokumendipõhjade ja hooldusraamatu, mis vaieldamatult on töö-sisedokument, samuti konfidentsiaalsustingimusega Tallinna vangla ja RKASi vahel sõlmitud üürilepingu teksti hankimine ja esitamine kohtule viitab I.G.i puhul sarnasele tegutsemismustrile, mille eest teda 12.11.2009 käskkirjaga karistati, s.o ebaausate meetodite kasutamisele oma eesmärkide saavutamiseks. 11 Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Kaebaja lepingulise esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast ilmnevat õigusabile kulunud summat 8914 eurot ja 94 senti peab vastustaja ilmselgelt paisutatuks ja põhjendamatult suureks. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Haldusasjas nr 3-09-1786 kohtule saadetud kaebuse lisana I.G. esitas Tallinna vanglas 31.03.2009 toimunud operatiivnõupidamise protokolli nr 1-11/12, mis on vastustaja väitel konfidentsiaalset informatsiooni sisaldava asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud protokolli terviktekst. Kaebuse esitaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust ning temale määrati distsiplinaarkaristus. Vastustaja leiab, et kaebaja käitus ebaausalt ja omakasupüüdlikult, rikkudes tahtlikult oma teenistuskohustusi. Vaieldavas käskkirjas vastustaja märgib, et I.G.i tegevuses ilmneb tahtlusprotokolli väljatrükkimine, selle asutuse ametiruumidest ja territooriumilt väljaviimine ning A.J.ilt tagantjärele allkirja küsimine oli teadlik ja eesmärgistatud tegevuste jada, mistõttu leiab vastustaja, et I.G.i poolt toime pandud tegu oli süüline. Tallinna vangla on seisukohal, et I.G.i tegevust on võimalik käsitleda vääritu teona, on tahtlik ja suunatud isikule kasuliku eesmärgi saavutamisele ebaausal teel. I.G.i näol on tegu pikaajalist teenistusstaaži omava ametnikuga, kellele on hästi teada nii vanglas teenistuses olevale riigiametnikule esitatavad eetikanõuded kui ka nõuded konfidentsiaalsete andmete turvalisuse tagamiseks ning samuti pidi I.G. olema teadlik ka järgneda võivast distsiplinaarvastutusest, millest hoolimata otsustas isik vääritu teo toime panna. Tallinna vangla leiab, et I.G.i distsiplinaarsüüteo kvalifitseerimisel on oluline I.G.i tegutsemise eesmärk- soovides vaidlustada temale määratud distsiplinaarkaristuse (noomitus)-, fabritseeris ta olulise tõendi, mille ehtsuse korral distsiplinaarmenetluses ei oleks I.G. distsiplinaarasjas (kinnipeetavatel isikutel võtmete valmistada laskmine) vastutanud. Selliselt tegutsedes toimis I.G. ebaausalt, ebausaldusväärselt ja omakasupüüdlikult- valetas ning moonutas tõsiasju, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, samuti ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vastustaja asus seisukohale, et tõendi ebaausal viisil tekitamise eesmärgist kantuna rikkus ta ka konfidentsiaalsete andmete turbega seotud kohustusi, mistõttu I.G.i distsiplinaarsüütegu tuleb kvalifitseerida ATS § 84 p 3 järgi vääritu teona, so süülise teona, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, sh ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et konfidentsiaalse, asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud dokumendi ebaausal ning omakasupüüdlikul eesmärgil ametiasutusest väljaviimine ei olnud kooskõlas kohustusega tagada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitstus ning selliselt toiminud ametnik ei ole enam usaldusväärne. Käesolevas teenistusasjas pooled vaidlevad selle üle, millal ja kus Tallinna vangla endine ametnik A.J.i tutvus ja allkirjastas Tallinna vangla 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli nr 1-11/

  1. Kaebaja väidab, et see toimus 17.04.2009 Tallinna vangla ametiruumides, vastustaja seevastu väidab, et nimetatud protokolli esitas I.G. A.J.ile tagantjärele allkirjastamiseks viimase kodus, viies selle välja Tallinna vangla ametiruumidest ja territooriumilt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ning leiab, et asjas kogutud tõendeid analüüsides võib seda järeldada. 12 Käesolevas kohtumenetluses on üle kuulatud rida tunnistajaid faktiliste asjaolude kohta, neist kaks n-ö võtmeisikut- A.N. ja A.J.i- on üle kuulatud ka haldusasjas nr 3-09-
  2. Kuna A.N. ja A.J.i ütlused asjas tähtsust omavate asjaolude kohta olid vastuolulised, lisaks sellele esimeses menetluses A.J.i üldse keeldus vastamast küsimusele, mida ta rääkis seoses protokolli allkirjastamisega A.N.le, pidas kohus vajalikuks need isikud käesolevas menetluses põhjalikumalt üle kuulata. Menetletavas kohtuasjas tunnistaja A.N. poolt antud ütluste kohaselt kohtus ta A.J.iga Tartus 05.11.2009, et välja selgitada, millal ja kus A.J.i andis allkirja Tallinna vanglas 31.03.2009 toimunud nõupidamise protokollile, vangla direktor palus temaga vestelda sellel teemal. I.G. oli väitnud Tallinna vangla juhtkonnale, et A.J.i tutvus 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolliga allkirja vastu 2009 aprillis, et I.G. oli võtnud allkirja temalt aprillis
  3. Vangla direktor seadis kahtluse alla, et allkirja ei võetud mitte aprillis, vaid hiljem ja tahtis teada, millal A.J.i andis allkirja sellele protokollile. Tunnistaja A.N. küsis A.J.i käest, kas ta teadis, et vangla direktor on andnud korralduse, et kinnipeetavad ei tohi vanglas võtmeid valmistada, ta vastas, et sai sellest teada 2009 mais, kui direktori asetäitja Andres Kurg käis vangla töökodades kontrollimas ja avastas, et kinnipeetavad tegelevad võtmete valmistamisega. A.J.i ütles, et enne seda, kui Andres Kurg käis kontrollimas, tema ei teadnud, et võtmete tegemine kinnipeetavate poolt on keelatud. Tunnistaja küsis, et millal ta allkirja nõupidamise protokollile pani, A.J.i vastas, et andis sellele allkirja 2009 juulis, A.J.i sel ajal Tallinna vanglas enam ei töötanud. A.N. küsimusele, kus ta selle allkirja andis, vastas ta, et oma kodus xxxxxxxx. A.J.i ütles, et I.G. helistas talle päeval ja ütles, et tuleb tema juurde, jutt käis juulikuust. A.J.i rääkis A.N.le, et I.G. tuli tema juurde nõupidamise protokolliga, öeldes, et pangu sellele allkiri, see on võtmete teema, A.J.i kirjutas sellele alla. Tunnistaja A.N. kinnitas kohtule, et A.J.i oli kindel, et juulis 2009 andis protokollile allkirja. Haldusasjas nr 3-09-1786 tunnistaja A.N. selgitas kohtule, et A.J.i oli kindel, et ta nõupidamise protokolli aprillis 2009 ei allkirjastanud. Distsiplinaarmenetluses julgeolekuosakonna spetsialist A.N. 05.11.2009 esitas vangla direktorile õiendi, milles märgib, et vestluses A.J.iga selgus, et I.G. võttis nõupidamise protokollile allkirja A.J.ilt 2009 juulis või augusti alguses A.J.i kodus aadressil Sihi 27, Tallinn. Edasi märgitakse, et igal juhul toimus allkirja võtmine enne
  4. augustit, kui A.J.i kolis Tartumaale Puhja valda Ulila alevikku, kus ta praegu elab. Õiendis öeldakse, et vestluse käigus ei väitnud A.J.i kordagi, et talle oleks märtsi lõpus toimunud operatiivnõupidamise protokolli I.G.i poolt tutvustatud 17.aprillil
  5. Õiendis märgib A.N., et ta küsis mitu korda üle, et millal protokolli tutvustati ning ikka sai vastuseks, et ajavahemikus, kui A.J.i oli töölt vabastatud ning enne, kui ta Ulilasse kolis, seega mitte varem kui juulis või augustis 2009, aga mitte hiljem kui 13.08.
  6. Käesolevas haldusasjas tunnistaja A.J.i poolt antud ütluste kohaselt töötas ta Tallinna vanglas 1.juulini 2009 majandusosakonnas ehitusala spetsialistina. Temale jagas tööülesandeid põhiliselt I.G.. Tunnistaja A.J.i täpselt ei mäletanud, millal ta andis protokollile allkirja, aga see võis olla aprillis, kuupäeva ei mäletanud. Seda, kes andis protokolli allkirjastamiseks, kas Õ.või G., seda ta ka ei mäletanud. Tunnistaja väitel protokolli allkirjastamine toimus Tallinna vanglas, kus nimelt, seda ta ei mäletanud, võis olla kas tema, G. või Õ. kabinetis. A.J.i väitis, et kui andis allkirja protokollile, siis ta veel töötas Tallinna vanglas. Siit edasi kohus tsiteerib tunnistaja ütlusi: „/…/Ma ei mäleta, kas oli juttu protokolli allkirjastamisest/…/“ ning „/…/Protokolli allkirjastamise kohta ei mäleta mitte midagi/…/“. Haldusasjas nr 3-09-1786 väitis A.J.i, et „/…/ Allkirja kirjutasin 17.04.2009, kuid ma ei mäleta, kes mulle protokolli allkirjastamiseks tõi- see oli kas G. või Õ./…/“. Oma ütluste lõpus ütles A.J.i, et „/…/Ma ei mäleta ja ei soovi vastata, mida ma rääkisin seoses protokolli allkirjastamisega N./../“. Distsiplinaarmenetluses A.J.i koostas mitmeid seletuskirju, millest ühes (12.06.2009, lühem) ta väitis, et temani ei ole jõudnud ühtegi vangla juhtkonna korraldus, et kinnipeetav M.L. ei tohi uste lukkusid remontida (I.G. 25.06.2009 seletuskirjas väidab, et peale puhkust 11.05.2009 on ta 13 suuliselt teavitanud A.J.it, et ta lõpetaks lukkude parandamise Tallinna vanglas. Sellest, et ta oleks 17.04.2009 tutvustanud A.J.ile ka 31.03.2009 nõupidamise protokolli, seletuskirjas juttu ei ole). 12.06.2009 (pikem), 11.05.2009 ja 18.05.2009 seletuskirjades selgitab A.J.i asjaolusid ja lukkude parandamise tehnoloogiat. Üheski eelnimetatud seletuskirjas ei maini A.J.i, et teda oleks tutvustatud (I.G.i vm isiku poolt) 31.03.2009 toimunud nõupidamise protokolliga ja seda allkirja vastu. Tunnistaja Erik Rüütel selgitas kohtus, et 2009 augustis (distsiplinaarmenetlus oli selleks ajaks juba lõppenud) I.G. tõi tema kätte pöördumise, kus ta soovis operatiivnõupidamise protokolli lisamist distsiplinaarmenetluse materjali juurde. Tunnistaja mäletas, et võttis pöördumise vastu, luges selle läbi, seal oli kirjas, et lisada operatiivnõupidamise protokoll materjali hulka. E. Rüütel ei pöördunud I.G.i poole, et täpsustada, miks tal seda protokolli on vaja lisada, nõupidamise protokolli tal kaasas ei olnud. Tunnistaja ei teadnud, mis sellest pöördumisest edasi sai. Haldusasja materjali hulgas on 12.08.2009 ettepanek, mille I.G. esitas Tallinna vangla direktori kt (E. Rüütel) nimele, vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks uute asjaolude ilmnemise tõttu. Ettepaneku lisana oli märgitud 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli nr 111/12 koopia, millega 17.04.2009 on tutvunud A.J.i. E. Rüütel on teinud ettepanekule 12.08.2009 märke „Ei nõustu“. Tunnistaja Rait Toom ütles, et menetles I.G.i eelnevat distsiplinaarasja, mille käigus kogus seletuskirju A.J.ilt ja I.G.ilt, samuti vestles nendega. Kinnipeetavad valmistasid võtmeid ning selle fakti osas alustati distsiplinaarmenetlust A.J.i suhtes, kes ütles, et tema ei tea asjast midagi. I.G. oleks pidanud teavitama A.J.it, et võtmeid ei tohiks kinnipeetavad valmistada. Tunnistaja ütluste kohaselt I.G. oli A.J.i otsene ülemus ning nagu väitis A.J.i, oleks võinud talle seda suuliselt öelda, aga ei öelnud. Tunnistaja kinnitas kohtule, et tema kabinetis kirjutas A.J.i oma lühema seletuskirja, millele eelnes suuline vestlus. Distsiplinaarmenetluses julgeolekuosakonna spetsialist R. Toom on 04.10.2009 esitanud vangla direktorile õiendi, milles muuhulgas märgib, et tema koos julgeolekuosakonna peaspetsialist Jüri Kutõreviga vestlesid A.J.iga, mille käigus viimane ütles, et I.G. ei ole teavitanud teda, et kinnipeetavad ei tohi lukke parandada ning tema ei ole operatiivnõupidamise protokolliga tutvunud. Õiendi lõpus märgitakse, et lisaks eeltoodule ei nähtu distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest, lisa 12 operatiivnõupidamise protokollis, et finants-ja majandusosakonna spetsialist A.J.i oleks sellega tutvunud ja selle kohta allkirja andnud. Tunnistaja A. Õ. ütluste kohaselt oli ta vangla finants- ja majandusosakonna juhataja 25.02 2008 kuni 06.11.
  7. Tunnistaja väitel tema ei lugenud välja mingit korraldust nõupidamise protokollist, seal oli sõnastatud nii, et kinnipeetavad ei peaks lukkudega seotud töid tegema. A.Õ. saatis meili teel selle protokolli peaspetsialistidele. Nädala või kahe pärast öeldi, A. Kurg andis suulise korralduse, et ta võtaks I.G.ilt allkirja nõupidamise protokollile, et protokolli on temale tutvustatud allkirja vastu. A. Kurg käis koos vangla direktoriga enne koosolekut kontrollimas töökodasid ja siis nad avastasid, et kinnipeetav parandab lukke ja sealt edasi jõudis see asi koosolekule. Remonditöökoda allus I.G.ile, kes oli A.J.i vahetu ülemus. Vastustaja seadusliku esindaja Tallinna vangla direktori Erkki Osolaineni kohtule antud suuliste selgituste kohaselt I.G. esitas valeandmeid kohtule temale määratud distsiplinaarasja vaidlustamise käigus. Selle asjaolu uurimise käigus tuligi välja, et üks vangla kõrge ametnik lubab endale vääritut käitumist. I.G. pidi andma edasi korralduse isikule, kes on tema majandusalluvuses, A.J.ile, et kinnipeetavad hoida lukkudest eemal. A.J.i allus I.G.ile, ta pidi saama I.G.ilt selle korralduse. 31.03.2009 Tallinna vangla operatiivnõupidamise protokollis oli see korraldus sees, seal otsustati, et lukkudega seonduvad tööd kuuluvad nende tööde hulka, mida kinnipeetavad ei pea tegema. Operatiivnõupidamisel osalesid osakondade juhatajad, seal osales ka finants- ja majandusosakonna juhataja A.Õ., kes edastas nõupidamise protokolli I.G.ile ja võttis sellele tema allkirja. A.Õ. edastas 14 protokolli I.G.ile täitmiseks. I.G. ise ei vastutanud korralduse täitmise eest, tal on selleks alluv, läbi oma alluvate tagab ta korralduse täitmise. I.G., tutvudes operatiivnõupidamisel antud korraldusega, pidi asuma seda täitma. Samas protokollis on kirjas, et kinnipeetavad ei tohi tegeleda lukkudega. E. Osolaineni sõnul on ta sellekohase korralduse andnud ja loeb seda selliseks korralduseks, millest tulenevalt kinnipeetavad ei tohi teha teatud töid. Nõupidamise protokollis on ära näidatud tööd, mida kinnipeetavad teha ei tohi. A.Õ. tutvustas nõupidamise protokolli I.G.ile, sellist kohustust, et tutvustada A.J.ile protokolli, I.G.il ei olnud. Kahtlus, et allkiri anti hiljem, tekkis sellest, et kaebaja ei esitanud tõendit distsiplinaarmenetluse käigus, mis päädis I.G.ile distsiplinaarkaristuse- noomitusemääramisega, siis tekkiski küsimus, miks ta seda ei teinud ning mis omakorda tekitas kahtlust hiljem kohtule esitatud tõendi õigsuses. E. Osolaineni hinnangul I.G. on käitunud vääritult. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-s 17 on sätestatud tõendamisest vabastamise alused, mille lõige 1 ütleb, et varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Haldusasjas nr 3-09-1786 I.G. vaidlustas temale 22.07.2009 Tallinna vangla peadirektori käskkirjaga nr 428-p määratud distsiplinaarkaristuse- noomituse. Tallinna Halduskohtu 28.12.2009 otsusega rahuldati kaebus ning tühistati eelnimetatud käskkiri. Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsusega tühistati halduskohtu otsus ning jäeti I.G.i kaebus rahuldamata. Seega I.G.ile määratud distsiplinaarkaristus- noomitus- jäi muutmata/jõusse. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1786 märgib kohus järgnevat: „/…/

  1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud osa asjas esitatud tõendeid hindamata ja tuginenud järelduste tegemisel üksnes tunnistajate ütlustele, neid faktiliste asjaoludega seostamata, ning on jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla poolt läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus enne kaevatava käskkirja andmist selgitatud välja asja otsustamiseks olulised asjaolud ja kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo – A.J.i õigeaegselt vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamisel antud korraldusest (hoida kinnipeetavad eemal lukkude ja võtmetega seonduvatest töödest) tulenevatest töökorralduslikest muudatustest teavitamata jätmise – toimepanemist.
  3. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et finants- ja majandusosakonna spetsialist A.J.i korraldas kinnipeetavatest abitööliste ehitus- ja remonttöid objektil ning allus vahetult kaebajale, kes tutvus operatiivnõupidamise protokolliga hiljemalt 17.04.
  4. Samuti ei ole asjas vaidlust selle üle, et operatiivnõupidamisel osalenud finants- ja majandusosakonna juhataja A.Õ. saatis vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli peaspetsialistidele üldiseks tutvumiseks edasi juba varem. Arvestades eeltoodut ja kaebajale kõnealuse protokolli, milles asjassepuutuv lõik oli värvilisena esile tõstetud, allkirja vastu tutvustamist, leiab ringkonnakohus, et kaebajale pidi olema protokollist tulenev korraldus, isegi kui seda käsitleda ühekordse teenistusalase korraldusena ATS § 60 tähenduses, ja selle viivitamatu täitmise vajadus üheselt mõistetav. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väited korralduse puudustest, temal alates 01.01.2008 ametijuhendi puudumisest ning distsiplinaarmenetluses osakonna juhataja A.Õ.a ja direktori asetäitja A. Kure üle kuulamata jätmisest.
  5. A. Kure 26.05.2009 ettekandega (tl 36) on tõendatud, et vangla abitööline kinnipeetav M.L. tegeles 08.05.2009 (kolm nädalat pärast kaebaja poolt A.J.ile väidetavalt vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli tutvustamist 17.04.2009) võtmetega ja võtmete valmistamine kambrite ustele oli spetsialist A.J.i 07.05.2009 esitatud järgmise päeva tööde nimekirjas. Kuna A.J.i ei ole distsiplinaarmenetluse käigus 11.05.2009, 18.05.2009 ja 12.06.2009 antud seletuskirjades (tl 37-38 ja 39) isegi mitte vihjanud tutvumisele vangla juhtkonna 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolliga, ei ole alust kahtluseks, et vangla direktorile 12.06.2009 antud 15 seletuskiri (tl 38 pöördel), milles märgitakse „Teen teile teatavaks, et minuni ei ole jõudnud ühtki vangla juhtkonna korraldust, et kinnipeetav M.L. ei tohi uste lukkusid remontida“ oleks kirjutatud surve all, nagu väidab kaebaja. Seega on 02.07.2009 vangla teenistusest vabastatud A.J.i halduskohtus 09.12.2009 tunnistajana antud ütlused kõnealusele protokollile 17.04.2009 alla kirjutamisest vastuolus tema vanglas töötamise ajal antud seletuskirjadega ja tema poolt 07.05.2009 koostatud järgmise päeva tööde nimekirjaga. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole eluliselt usutav, et A.J.i oli 08.05.2009 teadlik vangla juhtkonna korraldusest hoida kinnipeetavad eemal lukkude ja võtmetega seonduvatest töödest, mistõttu ei ole usaldusväärsed ka A.J.i kohtuistungil antud ütlused kõnealuse protokolliga 17.04.2009 tutvumise kohta.
  6. Kuivõrd ka kaebaja ei ole oma 22.06.2009 ja 25.06.2009 antud seletuskirjades osundanud asjaolule, et ta on 17.04.2009 tutvustanud A.J.ile 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli allkirja vastu ja märkis 25.06.2009 seletuskirjas, et peale puhkust (11.05.2009) oli teavitanud suusõnaliselt A.J.it, et ta lõpetaks lukkude paranduse Tallinna vanglas, siis ei ole kaebaja poolt esmakordselt vangla direktorile 12.08.2008 kaevatava käskkirja tühistamise ettepanekus (tl 11) esitatud väide usutav.
  7. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et vangla poolt on distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitatud asja otsustamiseks olulised asjaolud ja kogutud piisavalt kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid.
  8. Ringkonnakohus leiab, et A.N. kohtuistungil antud ütlused on asjas lubatav tõend

§ 16lg 1 ja Ts

MS § 251 tähenduses sõltumata sellest, millistel asjaoludel A.N. 05.11.2009 Tartus A.J.iga kohtus ja vestles. A.N. ütlused kinnitavad lisaks distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele asjaolu, et kaebaja ei olnud

  1. maiks
  2. a teavitanud A.J.it 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokollist tulenevatest töökorralduslikest muudatustest ja kinnipeetavate poolt lukkude parandamise keelust.
  3. Poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud kõneeristuste suhtes leiab ringkonnakohus, et nendest saab järeldada tööväliste suhete olemasolu kaebaja ja A.J.i vahel, kuid mitte enamat/…/“. Tallinna vangla 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli nr 1-11/12 osas „G. Grünbergjärelevalveosakonna (JVO) tegevus“ on märgitud, et „/…/E. Osolainen: Teatud töödest peaksid kp-d eemal olema. Lukkude ja võtmetega seonduvad tööd kuuluvad nende hulka/…/“. Kohus siinkohal ei hakka hindama, kas seda võib tõlgendada vangla direktori korraldusena/otsustusena, kuna see ei ole käesolevas kohtuvaidluses määrava tähendusega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud nõupidamise protokoll esitati I.G.ile tutvumiseks, mille kohta ta andis oma allkirja 17.04.
  4. Pooled vaidlevad selle üle, millal I.G. võttis protokollile A.J.i allkirja ning kus see toimus. A.J.i ütlused selles osas on vastuolulised ning seega kohtu jaoks ei ole usaldusväärsed. Tallinna vangla julgeolekuosakonna spetsialist A.N. on sellel teemal A.J.iga mitteametlikult vestelnud novembri alguses 2009, mille käigus A.N. kinnitusel A.J.i on väitnud, et protokolli ta aprillis 2009 ei allkirjastanud, et see võis toimuda juulis või augusti alguses 2009, enne seda, kui ta Tallinnast Ulilasse kolis. Väidetavalt protokolli allkirjastas ta oma kodus aadressil xxxxxxxzx, kuhu I.G. saabus nende eelneval kokkuleppel. Esimeses kohtumenetluses ei soovinud A.J.i tunnistajana vastata küsimusele, mida ta rääkis seoses protokolli allkirjastamisega A.N.le. Distsiplinaarmenetluses antud seletuskirjades ja suulistes vestlustes ei maininud ta kordagi, et tutvus ja allkirjastas 31.03.2009 nõupidamise protokolli 17.04.
  5. Hiljem kohtumenetluses väitis ta, et võis allkirjastada protokolli aprillis 2009, kuupäeva ei mäletanud. A.J.i väitel toimus see tema töötamise ajal Tallinna vanglas, samas ta ei mäletanud, kus nimelt, kas enda, Õuna või G. kabinetis, samuti ta ei mäletanud, kes neist protokollile temalt allkirja võttis. A.J.i enda väitel protokolli allkirjastamise kohta ei mäleta ta mitte midagi. Tunnistaja A.N. ütlused faktiliste asjaolude kohta on olnud ühesugused nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtumenetlustes ning oma ütlusi ta muutnud ei ole. Kohtul ei ole alust kahelda tema ütluste tõesuses. Isegi juhul, kui jätta kõrvale A.J.i ja A.N. ütlused, siis ka I.G.i enda käitumine distsiplinaarmenetluses annab alust kahelda tema poolt esitatud asjaolude paikapidavuses. I.G. tema 16 suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse käigus kordagi ei maininud menetluse läbiviijale, et tal on 31.03.2009 nõupidamise protokoll, mille on allkirjastanud A.J.i 17.04.
  6. Nii 22.06.2009 kui ka 25.06.2009 seletuskirjades I.G. kordagi ei maini A.J.i poolt 31.03.2009 operatiivnõupidamise protokolli allkirjastamist 17.04.2009, millega ta ise tutvus samal kuupäeval. Väheusutav oleks sellise olulise asjaolu „äraunustamine“. Vaidlus puudub selles, et A.J.i poolt 31.03.2009 protokolli allkirjastamist 17.04.2009 mainiti kaebaja poolt esmakordselt alles 12.08.2009 ettepanekus Tallinna vangla direktori 22.07.2009 käskkirja nr 428-p tühistamiseks ning seejärel kohtus, kus kaebuse esitaja vaidlustas temale määratud noomituse. Kohtu jaoks ei ole usutav isiku käitumine, kui ta distsiplinaarmenetluses jätab temale soodsa menetlusdokumendi esitamata ning alles peale distsiplinaarkaristuse määramist, s.o peale distsiplinaarmenetluse lõppemist, soovib seda esitada vastustajale ning hiljem teeb seda kohtus. Kaebuse esitaja pidi väga hästi aru saama sellise tähtsa menetlusdokumendi esitamise võimalikust positiivsest tagajärjest/mõjust tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusele (esimene distsiplinaarasi). Kohus ei ole tuvastanud vähimatki takistust selle menetlusdokumendi esitamiseks distsiplinaarmenetluses. Kaebajal oli piisavalt aega selle esitamiseks/edastamiseks või siis vähemasti selle kaebajale soodsa tõendi olemasolu mainimiseks, mida aga kaebaja ei teinud. Kaebaja ei ole selles osas kohtule esitanud ühtegi usutavat argumenti. Kohus võib eelnevast järeldada, et seda kaebajale soodsat tõendit distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal ei olnud olemas ning see n-ö ilmus välja/võidi tekitada alles peale distsiplinaarmenetluse lõppemist 22.07.2009 (distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 428-p). A.J.i väitis A.N.le, et allkirja andis ta protokollile ajavahemikus juuli-augusti esimene pool (kuni 13.08.2009, mil A.J.i kolis maale elama). Kui vaadelda nii suulisi kui kirjalikke tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, siis võib öelda, et seisuga 22.07.2009 vaadeldavat tõendit kaebajal eeldatavasti ei olnud, vastasel juhul oleks see tema poolt esitatud enne 22.07.2009, s.o enne distsiplinaarmenetluse lõppemist, mitte aga alles 12.08.2009, kui menetlus oli juba lõppenud ja karistus määratud. Kohtu hinnangul vastustajal tekkis õigustatud kahtlus peale distsiplinaarmenetluse lõppemist esitatud dokumendi tõesuses, mida võib järeldada ka käesolevas asjas kogutud suuliste ja kirjalike tõendite pinnalt. Vastustaja jaoks ebaausalt ja omakasupüüdlikult käitunud ametnik ei ole enam usaldusväärne. Vastustaja on käsitlenud I.G.i tegevust vääritu teona, mis on tahtlik ning suunatud isikule kasuliku eesmärgi saavutamisele ebaausal teel. Kui rikkumine on kvalifitseeritud vääritu teona, siis on ametniku võimalik teenistusest vabastada ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuseta. Vastustaja kinnitas kohtule, et käesoleval juhul ei võetud arvesse karistuse määramisel- teenistusest vabastamise otsustamisel- I.G.ile eelnevalt määratud ja kehtivat distsiplinaarkaristust- noomitust (mis jäi jõusse). Käesolevas teenistusvaidluses on kohus hinnanud nii suulisi kui ka kirjalikke tõendeid kogumis ja koostoimes ning oma järeldused teinud kõiki kogutud tõendeid arvestades. I.G.i süüdistati vääritu teo toimepanemises vastavalt Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-le 84 p 3, mille eest temale määrati distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS §-de 85 lg 1 p 5 ja 118 lg 2 alusel. ATS § 118 lg 2 võimaldab vääritu teo (§ 84 p 3) toimepanemise eest vabastada teenistusest isiku, kellel ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Kohus märgib, et teenistusest vabastamise otsustamisel oli I.G.il kehtiv distsiplinaarkaristus olemas, kuigi see ei oma antud juhtumi puhul tähtsust. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas piisava põhjalikkusega kirjeldanud faktilisi asjaolusid ning õiguslikku alust, samuti karistuse määramise kaalutlusi ning selle valikukriteeriume. Käskkiri on motiveeritud, oma sisult arusaadav, kaalutlusvigadeta ning kontrollitav. Kohus asub ülalöeldut kokku võttes seisukohale, et puudub alus kaevatava käskkirja tühistamiseks ning ATS-st tulenevate nõuete rahuldamiseks. 17 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.