Obsah (8)
§ 6§ 3§ 26§ 2§ 22§ 20§ 4§ 7KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011, Tallinn Haldusasja nu
) § 7 mõttes antakse tegevusluba ehitamiseks, millel puudub oluline keskkonnamõju, mitte
§ 6
lg 1 p-s 23 sätestatud tegevuseks, mille puhul on tegevusloaks keskkonnakompleksluba, mille väljastamiseks puudub Maardu Linnavalitsusel pädevus. Ei esine ehitusloa väljastamisest keeldumise aluseid EhS § 24 mõttes. Ehitusloa taotluse menetluse käik, motiivid ja kaalutlused on esitatud korralduse seletuskirjas. Arno Kannike, Toomas Udu, Andres Taukar, Valeri Tammeleht ja Jarmo Pekka Törmikoski esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Maardu Linnavalitsuse 11.06.2008 korralduse nr 259 p 3 ja Maardu Linnavalitsuse 10.06.2010 korralduse nr 225 tühistamiseks. Kohtumenetluses asendasid kaebajad korralduse nr 259 p 3 tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebajad elavad Iru SEJ vahetus läheduses ning seni tehtud keskkonnauuringud ja analüüsid ei võimalda veenduda, et kavandatav objekt on kaebajate elule ja tervisele piisavalt ohutu. Iru koospõletustehase KMH on teostatud õigusaktides sätestatud nõudeid eirates.
§ 3
p 1 kohaselt KMH algatatakse, kui taotletakse tegevusluba, milleks sama seaduse § 7 kohaselt on ka ehitusluba ja keskkonnakompleksluba. KMH algatati ja viidi läbi ilma, et tegevusloa taotlus 2
(12)3-10-777 oleks esitatud. Hindamise ajaks ei olnud ka ehitusprojekti olemas, mistõttu ei saanud KMH-d läbi viia
§ 26alusel.
Õigusliku aluseta läbi viidud mõju hindamise tulemiks on pealiskaudne ja konkreetsetest tehnilistest lahendustest mittelähtuv KMH aruanne. OÜ Hendrikson ja Ko keskkonnaekspertide hinnangul pole KMH aruande põhjal võimalik välistada Iru koospõletustehasega seotud olulisi mõjutusi ja riske ümberkaudsete elanike elule ja tervisele. Prof J. Kanni seisukohast ilmneb, et plaanitava koospõletustehase võimalikud dioksiinide/furaanide emissioonide kogused ületavad õigusaktidega ettenähtud piirväärtusi. Nõuetekohane saab olla vaid selline KMH, kus on hinnatud EhS § 23 lg 2 p 2 alusel ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojekti konkreetseid lahendusi. KMH mittenõuetekohasuse tõttu oleks vastustaja pidanud EhS § 24 lg 1 p 9 alusel ehitusloa andmisest keelduma. KMH aruandele järelevalvaja poolt antud heakskiit ei välista vastustaja kohustust tuvastada enne ehitusloa väljastamist, kas keskkonnamõju on nõuetekohaselt hinnatud. KMH aruande koostanud ÄF-Estivo AS poolt täiendavate materjalide esitamine on asjakohatu, sest nendega pole võimalik avalikustamise läbinud ja heaks kiidetud KMH aruande ebatäpsusi kõrvaldada. Projekteerimistingimustega määrati lõplikult kindlaks koospõletustehase asukoht, kaalumata ühtegi alternatiivset asukohta, kuigi seda oleks pidanud keskkonnaministri 04.06.2004 määruse „Jäätmepõletustehase ja koospõletustehase rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (määrus nr 66) § 4 kohaselt tegema. Tegemist on uue jäätmekäitluskoha loomisega piirkonda, kus varem ei ole jäätmeid tööstuslikult käideldud. Jäätmekäitlusettevõtte, kuhu tahetakse koguda pea kõik Eestis tekkivad olmejäätmed, rajamiseks tuleb järgida PlanS § 292 lg 3 (enne 01.02.2009 § 8 lg 3 p 2) nõudeid ja määrata selle asukoht üldplaneeringuga. Olemasolev Iru SEJ ja plaanitav koospõletustehas on olulise ruumilise mõjuga objektid erinevatel õiguslikel alustel. Iru SEJ on olulise ruumilise mõjuga objekt Vabariigi Valitsuse 15.07.2003 määruse nr 198 „Olulise ruumilise mõjuga objektide nimekiri“ (määrus nr 198) p 5 alusel (elektrijaam, mille energiatoodang ületab 500 MW), koospõletustehas aga p 11 alusel (tavajäätmete käitlemise ettevõte võimsusega üle 100 tonni ööpäevas). Maardu linnas tuleb kinnistu ehitus- ja maakasutustingimused kindlaks määrata avalikkuse kaasamisel koostatava detailplaneeringuga; seda nõuet on eiratud. Sisuliselt pole tegemist mitte olemasoleva tootmishoone laiendamisega PlanS § 3 lg 2 p 2 mõttes, vaid uue tootmishoone püstitamisega PlanS § 3 lg 2 p 1 mõttes. Maardu Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus projekteerimistingimuste ja ehitusloa vaidlustamiseks, kaebeõigus saaks neil olla vaid keskkonnakompleksloa osas. Projekteerimistingimused on määratud kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna tegemist on olemasoleva tootmisettevõtte krundil olemasoleva tootmishoone laiendamisega (ehitis on kavandatud integreerituna olemasolevate tehnosüsteemidega), ei olnud PlanS § 3 lg 2 p 2 ja § 9 lg 10 p 1 alusel nõutav detailplaneeringu koostamine ning ehitusõigus oli võimalik lahendada projekteerimistingimuste väljastamisega. KMH käigus on leidnud kavandatavate tegevuste keskkonnamõjud käsitlemist ning KMH tulemustest ei ilmne, et olemasoleva elektrijaama uus plokk põhjustaks Maardu linna ruumilises arengus sellise ulatusega muudatusi, mis nõuaks selle kavandamist (sh sellele asukoha otsimist) linna üldplaneeringu koostamise tasemel. Maardu üldplaneering juba arvestab elektrijaama olemasoluga sellel territooriumil. KMH on õiguspärane ja selle aruande on Harjumaa Keskkonnateenistus heaks kiitnud.
ei piira KMH läbiviimist konkreetse ehitusprojekti olemasoluga ning
§ 2
lg-s 1 sätestatud KMH eesmärkidest ei tulene, et KMH on õiguspärane üksnes konkreetse loataotluse kontekstis. KMH andis vastustajale piisavalt teavet tegevusloa, so ehitusloa väljastamiseks. Eesti Energia AS leidis, et kaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Vaidlustatud projekteerimistingimused on aluseks ehituslikule projekteerimisele. Ehitusluba annab isikule õiguse ehitamiseks, 3
(12)3-10-777 mitte ehitise kasutusele võtmiseks/majandustegevuse alustamiseks. Kaebuste keskkonnaküsimustega seotud väited on seotud rajatava hoone jäätmepõletusplokina kasutamisega. Käitamisega tekkivate spetsiifiliste keskkonnamõjude reguleerimisega tegeleb Keskkonnaamet detailsemalt keskkonnakompleksloa väljastamise menetluses. KMH oli projekteerimistingimuste ja ehitusloa väljastamiseks piisav. KMH on läbinud avalikustamise protseduurid ja aruanne on keskkonnateenistuse 04.10.2007 kirjaga heaks kiidetud. Esitatud pole kaalukaid tõendeid, mis erialaspetsialistide ja pädevate keskkonnateenistuse ametnike seisukohad kahtluse alla seaksid ning kinnitaksid, et KMH on mingis projekteerimistingimuste või ehitusloa väljaandmise seisukohast olulises aspektis ebaõige või puudulik. Ainuüksi kaebajate viidatud OÜ Hendrikson ja Ko ekspertide arvamus, millele vastandub kolmanda isiku esitatud ÄF-Estivo AS ekspertide arvamus, ei ole piisav tõend. KMH aruande kohaselt analüüsiti kavandatava jäätmeploki kui eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga arenduse keskkonnamõjusid ning põhjendatud pole kaebajate väide, et KMH protsessist polnud aru saada, milleks seda läbi viidi. Kavandatavale ehitisele üldplaneeringu ega detailplaneeringu koostamine ei olnud nõutav ning vastustaja on sellekohased põhjendused 10.06.2010 korralduse nr 225 seletuskirjas esitanud. Iru SEJ asub suurima jäätmetekitaja ja soojatarbija (Tallinna linn ja selle ümbrus) vahetus läheduses, mis võimaldab vähendada jäätmete transporti ja kasutada jäätmetes olevat energiat suurema kasuteguriga energia ja soojuse koostootmisel. Tootmisala ei laiendata, kommunikatsioonid ja ühendus maanteega on olemas, samuti on olemas jahutustorn, 202 m kõrgune korsten, varuvõimsusega puhastusseadmed ning oskusteave ja kogemustega personal. Jäätmeploki ehitamine on sisult käsitletav olemasoleva soojuselektrijaama moderniseerimisena. Tallinna Halduskohus jättis 25.03.2011 otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis kaebajatelt kolmanda isiku kasuks menetluskuludena välja igaühelt 1 000 eurot. Vaidlusalustest projekteerimistingimustest ja ehitusloast, aga ka ehitusloa alusel toimuvast ehitustegevusest kui sellisest lähtuvad võimalikud kahjulikud mõjutused kaebajate õigusi rikkuda ei saa, sest kaebajate elukohad ei asu laiendatava tootmishoone sedavõrd vahetus läheduses. Sel põhjusel ei saa kaebajate õigusi ilmselt rikkuda ka see, kui hoone laienduse ehitus keskkonnakompleksloa välja andmata või muutmata jätmise korral peatatakse või hoone laiendus likvideeritakse. Kaebajad on kohtule esitatud seisukohtades pidanud oma õigusi rikkuvaks mitte projekteerimistingimusi ja ehitusluba ega olemasoleva Iru SEJ hoone laiendamist iseenesest, vaid laienduse planeeritavat käitamist jäätmepõletusplokina. Ehitusluba annab õiguse üksnes ehitamiseks. Vaidlustatud ehitusloa realiseerimise ega ka valminud ehitisele kasutusloa andmise otseseks tagajärjeks ei ole kolmanda isiku kavandatava jäätmepõletusploki töölerakendamine. Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse § 7 lg 3 p-dest 1 ja 6 tulenevalt on ehitise jäätmepõletusplokina kasutamiseks vajalik keskkonnakompleksluba, mis antakse kolmandale isikule alles keskkonnakompleksloa menetluses. KMH eesmärk on sätestatud
§ 2
lg-s 1, sama seaduse § 3 sätestab, millal on KMH kohustuslik; § 6 lg 1 sätestab olulise keskkonnamõjuga tegevused, mille kavandamisel on KMH kohustuslik ja mis § 11 lg 3 kohaselt algatatakse selle vajadust põhjendamata. Põhjendatud pole kaebajate seisukoht, et Iru koospõletustehasega seonduv KMH algatamine, läbiviimine ja aruande heakskiitmine olid õigusvastased, sest polnud esitatud
§ 3kohaselt tegevusloa taotlust ja KMH eesmärk on teadmata.
KMH algatati Maardu Linnavalitsuse 10.01.2007 korraldusega nr 18 kavandatavale tegevusele „Kütusena jäätmeid kasutava soojus- ja elektrienergia koostootmisploki (koospõletustehase) rajamine Iru Elektrijaama territooriumile“ asukohaga Peterburi tee 105 (tavajäätmete põletamine üle 100 tonni ööpäevas); sama nimetusega KMH aruanne esitati 27.06.2007 kirjaga Harjumaa Keskkonnateenistusele, mis viimase poolt 04.10.2007 kirjaga
§ 22lg 2 alusel heaks kiideti ja millega sama paragrahvi lg 8 alusel 21 keskkonnanõuet esitati. KMH objekt ja kavandata4
(12)3-10-777 va tegevuse eesmärk on kirjeldatud aruande p-s 2. Keskkonnateenistuse viidatud kirjas on märgitud, et kavandatava tegevuse eesmärgiks on soojuse- ja elektri koostootmine tahkete olmejäätmete masspõletamise teel. Keskkonnateenistus leidis 04.10.2007 kirjas, et KMH aruanne peaasjalikult vastab heakskiidetud KMH programmile ning aruande koostamisel on arvestatud
§ 20(keskkonnamõju hindamise aruanne) lg-s 1 (kokku 19 punkti) toodud nõuetega.
Aruande punktist 15 nähtuvalt viis KMH läbi ekspertgrupp 9-liikmelises koosseisus. Protseduurireeglite rikkumist KMH aruande avalikustamisel pole kaebajad väitnud.
§ 22
lg 3 p-des 1-6 on loetletud alused, mille tuvastamisel järelevalvaja KMH aruannet heaks ei kiida ja keskkonnanõudeid ei määra. Käesoleval juhul järelevalvaja selliseid aluseid ei tuvastanud. Asja materjalide juurde esitatud Keskkonnaameti 2010. a kirjast nähtub, et menetlusse on võetud Eesti Energia AS kompleksloa taotlus Iru SEJ-le 24.11.2005 väljastatud kompleksloa muutmiseks seoses elektrijaama juurde jäätmeenergiaploki rajamisega; samuti on Keskkonnamet 13.05.2010 kooskõlastanud jäätmeenergiaploki ehitusprojekti, nõustunud selle objekti ehitustööde alustamisega Iru SEJ territooriumil enne muudetud kompleksloa väljastamist, ning rõhutanud, et ehitustööd tuleb teostada heakskiidetud KMH aruandes ja selle heakskiitmise otsuses sätestatud tingimusi arvestades. Arvestades, et käesoleval juhul on mõjude hindamist käsitletavates dokumentides kavandatava tegevuse eesmärk ja hindamise objekt selgelt määratletud ning tuvastatud pole
§ 22
lg-s 3 sätestatud asjaolusid, ei saa KMH aruande heakskiitmist Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt õigusvastaseks pidada. Kõnealune KMH aruanne oli keskkonnateenistuse kui järelevalvaja poolt heaks kiidetud ning vastustaja sai sellega projekteerimistingimuste määramisel ja ehitusloa väljastamisel arvestada. Kaebajad leiavad OÜ Hendrikson ja Ko keskkonnaeksperdi H. Kalle 18.03.2010 ja 15.04.2010 arvamustele tuginedes, et olukorras, kus KMH aruandes ei ole analüüsitud konkreetset koospõletustehases kasutatavat jäätmete põletustehnoloogiat, vaid viidatud on parima võimaliku tehnika (PVT) kasutamisele, ei saa välistada lubamatult suurte õigusaktide nõuetele mittevastavate ja ohtlike mõjude ning riskide esinemist. ÄF-Estivo AS andis 27.04.2010 kirjas selgitusi neis küsimustes ning põhjendatud pole kaebajate väide, et nende selgituste näol on tegemist KMH aruande lubamatu täiendamisega. Kirjas on märgitud, et Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt peab käitis vastama PVT nõuetele. KMH aruanne ongi sellel põhimõttel koostatud, et elektrijaama seadmete tootjate poolt pakutav tehnoloogia peab olema kooskõlas KMH-ga ja vastama PVT-le. KMH aruandes on hinnatud jäätmete masspõletamise tehnoloogiat, kus jäätmete põletamine hakkab toimuma liikuvate restidega koldes (KMH aruande 5. ptk), mis on plaanitavaid jäätmete voogusid arvestades parim võimalik tehnika, ning KMH järelevalvaja on seda aktsepteerinud. Seega oli KMH menetluses teada kasutatava põletustehnoloogia põhimõte, samuti Iru SEJ olemasoleva korstna parameetrid ning ekspertidel oli piisavalt andmeid välisõhule avalduvate mõjude hindamisel. Viidatud kirjast nähtuvalt omab ÄF-Estivo AS aastakümnete pikkust kogemust jäätmeenergia jaamade konsultatsiooni- ja ehitusprojektides üle maailma. Asja materjalide juurde võetud dokumentidest nähtub seegi, et jäätmeenergiaploki ehitamiseks sõlmis kolmas isik 11.03.2010 lepingu ettevõttega Constructions Industrielles de la Méditerranée S.A. (CNIM), kes kinnitas vastustajale 04.06.2010 saadetud kirjas, et on paigaldanud maailmas üle 220 samalaadse jäätmepõletusploki, et ta rakendab selles projektis kõige moodsamaid praktikas end tõestanud tehnoloogilisi lahendusi, mis vastavad jäätmepõletusseadmete kohta kehtivatele nõuetele ning on kooskõlas asjaomaste Eesti õigusaktidega ja KMH aruandega. CNIM pakutud tehnoloogia ühe põhiseadmena on märgitud õhkjahutusega MARTINi tüüpi jäätmepõletusrest. Kaebajad väidavad prof J. Kanni 29.06.2010 seisukohale tuginedes, et kavandatava koospõletustehase dioksiinide/furaanide emissioonid ületavad keskkonnaministri 04.06.2004 määrusega nr 66 ette nähtud piirväärtusi ja seetõttu on koospõletustehase püstitamine ja opereerimine tehase lähielanike elu ja tervist kahjustav. KMH aruandest nähtuvalt on saasteainete heitkoguste arvutustes kasutatud määrusega nr 66 kehtestatud piirväärtusi (p-d 8.4.1, 8.4.2, 8.4.3.6). KMH aruan5
(12)3-10-777 de heakskiitmisel märkis keskkonnateenistus keskkonnanõuete p-s 8, et põletusseadmetest väljuvate saasteainete heitkoguste saamiseks teostati nn tagasiarvutus, ning p-s 9 märgiti, et dioksiinide ja furaanide tekke ning sisalduse vähendamiseks tuleb rakendada aruandes esitatud sobivaid meetodeid ja tehnoloogiaid. ÄF-Estivo AS välisõhueksperdi E. Potteri 08.07.2010 arvamusest nähtuvalt ei saa prof J. Kanni 29.06.2010 arvamuses teostatud tagasiarvutus KMH arvutuses aluseks olnud määruses nr 66 toodud väärtusi mõjutada põhjusel, et prof J. Kanni arvutustes on aluseks võetud vale põlemisgaaside kogus. Nimelt on määruses saasteainete heitkoguste piirväärtused toodud normeeritud tingimustel, prof J. Kann on oma arvutustes võtnud aluseks suitsugaaside koguse tegelikel tingimustel, mis lähtuvalt erinevatest hapniku sisaldustest erinevad umbes 1,2 korda. Ka prof J. Kann on ise möönnud, et tekkivate suitsugaaside kogusena aluseks võetud arvnäitaja 5,57 mm3/ puhul ei ületa võimalik dioksiinide emissioonikogus kehtestatud normi. Seega ei ole alust prof J. Kanni arvamuse alusel KMH aruannet ja Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.10.2007 seisukohta kahtluse alla seada. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebajate väide, et projekteerimistingimused ja ehitusluba on õigusvastased, kuna tuginevad õigusvastasele KMH-le ning vastustaja oleks pidanud ehitusseaduse (EhS) § 24 lg 1 p 9 alusel ehitusloa andmisest keelduma. KMH aruandest ega selle heakskiitmise kirjast ei nähtu, et tootmishoone laiendusega kavandatava tegevusega kaasneks oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik vältida ega leevendada. Kaebajate väitel on vastustaja ehitusloa väljastamisel olnud ekslikul seisukohal, et kolmas isik on arvestanud kõikide KMH aruande heakskiidus esitatud keskkonnanõuetega; arvestatud pole keskkonnanõuete p-ga 4, mille kohaselt nõuti koospõletustehase projekteerimise etapil põhjatuha ja lendtuha edasise käitlemise alternatiivsete lahenduste keskkonnamõju hindamist, mille KMH on aga senini algatamata. Kaebajate see väide ei vasta tegelikele asjaoludele. EhS § 18 lg 3 p-dest 1-4 ja § 23 lg 2 p-dest 1-2 järelduvalt võib ehitusprojekti koostada kolmes staadiumis: eelprojekt, põhiprojekt ja tööprojekt. Vastustaja ja kolmanda isiku esindajate kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt anti ehitusluba eelprojektile, projekteerimine kestab paralleelselt ehitamisega edasi, sõlmitud on leping tuhauuringu teostamiseks ning täiendav KMH toimub projekteerimise käigus. Projekteerimistingimuste järgi tuleb projekti koostamisel arvestada KMH aruandes toodud ettepanekuid (p 3.2) ja kooskõlastada ehitusprojekt mh ka Harjumaa Keskkonnateenistusega (p 10). Keskkonnaamet on 13.05.2010 kirjaga ehitusprojekti „Iru jäätmeenergiaploki (WTE) rajamine“ kooskõlastanud, olles seega täiendavalt kontrollinud projektis arvestamisele kuuluvatest keskkonnanõuetest kinnipidamist ega pidanud kooskõlastamise vältimatuks eelduseks põhjatuha ja lendtuha edasise käitlemise alternatiivsete lahenduste keskkonnamõju hindamist. Kohtule pole esitatud tõendeid, mis annaks alust Keskkonnaameti kooskõlastust kahtluse alla seada. Kaebajad leiavad, et kavandatava koospõletustehase puhul on tegemist olulise ruumilise mõjuga objektiga, mille asukoht tuleb PlanS § 8 lg-te 5 ja 6 (projekteerimistingimuste määramise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt valida üldplaneeringu menetluses, ning toetuvad seejuures regionaalministri 30.06.2008 arvamusele, kes on samal seisukohal. Halduskohus selle seisukohaga ei nõustu. Vabariigi Valitsuse määruse nr 198 punktide 5 ja 11 järgi on olulise ruumilise mõjuga objektideks elektrijaam, mille energiatoodang ületab 500 MW, ning tavajäätmete käitlemise ettevõte võimsusega üle 100 tonni ööpäevas. Iru SEJ on alates 1978. a samal kohal elektrit ja soojust tootnud elektri- ja soojusenergia koostootmisjaam, mis kasutab põhikütusena maagaasi ja reservkütusena vedelkütust. Jäätmeenergiaploki rajamisega Iru SEJ territooriumile soovitakse soojusja elektrienergia koostootmiseks võtta kasutusele jäätmete energia. Seega on tegemist olemasoleva objektiga, mille laienduse käigus kavandatakse asendada üks senisest kahest energiaplokist. Asendatav energiaplokk töötab ja selle käitamiseks on kolmandale isikule antud keskkonnakompleksluba. Ehitusloa seletuskirja p 16 kohaselt Iru SEJ koos tootmishoone laiendusega ja sinna ülesseatava jäätmeplokiga moodustab ühe käitise SKVKS järgi. Uue tootmisseadme instal6
(12)3-10-777 leerimisel väheneb vanade ebaefektiivsete seadmete kasutamine ning suureneb elektri- ja soojustootmise kasutegur. Kogu energiatootmise kompleksi arvestades ei ole seega tegemist uue olulise ruumilise mõjuga objekti rajamisega, vaid olemasoleva olulise mõjuga objekti ümberkujundamisega. Maardu linna üldplaneeringus (kehtestatud 25.03.2008 otsusega nr 170) on Iru SEJ kajastatud olulise ruumilise mõjuga objektina Vana-Narva mnt tööstuspiirkonnas (pindala ligikaudu 535 ha) tootmismaa, kaubandus-, teenindus- ja büroohoonete segafunktsiooniga maal. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 3.4.4 on üldplaneeringu eesmärgiks märgitud olemasolevate tootmismaade intensiivsem kasutuselevõtt ja nende eraldamine elamualadest rohelise puhvertsooniga. Viidatud tööstuspiirkonna areng toimub seega alade intensiivsema kasutamise näol ning põhjendatud pole kaebajate väide, et Maardu üldplaneering ei määratle üldse olulise ruumilise mõjuga objekte. Olulise ruumilise mõjuga Iru SEJ asukoht on juba määratud Maardu linna üldplaneeringuga, mille menetluse käigus on koostatud ka keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), ning kõnealuse laienduse puhul pole tegemist uue objekti asukohavalikuga. Üldplaneeringu menetluse käigus ei ole küll vaadeldud ega hinnatud koospõletustehase ruumilist mõju, kuid seda on tehtud Iru SEJ territooriumile koostootmisploki rajamise KMH käigus. Harjumaa Keskkonnateenistuse 18.08.2008 kirjast Harju maavanemale saab järeldada, et sisuliselt katavad praeguse Iru SEJ olemasolevad mõjutused ära ka kavandatava jäätmeploki mõjud. Seega ei tulnud koospõletustehase asukohta valida üldplaneeringu menetluses, kuivõrd selle puhul on tegemist olemasoleva Iru SEJ kui kehtivas Maardu linna üldplaneeringus määratud olulise ruumilise mõjuga objekti ümberkujundamisega. Ehitisele valitud asukoht vastab ka määruse nr 66 §-s 4 toodud asukoha valiku kriteeriumitele ja täiendavat asukoha valiku alternatiive polnud vaja kaaluda. KMH aruandest (p 3.6.3.3 ja 12.1) nähtuvalt on rajatav jäätmepõletusplokk jäätmete tarnimiseks logistiliselt soodsas asukohas – suure liiklustihedusega teede ning Jõelähtme prügila läheduses. Eksitav on kaebajate väide, et tegemist on uue tootmishoone rajamisega. Vastustajalt on taotletud ning vastustaja on määranud projekteerimistingimused ja väljastanud ehitusloa olemasoleva hoone laiendusele, mis moodustab 24,7 % maapealsest kubatuurist. PlanS § 3 lg 2 p 2 kohaselt on detailplaneeringu koostamine nõutav, kui hoone laiendus ületab 33 %. Lisaks näeb PlanS § 9 lg 10 p 1 ette, et kohalik omavalitsus võib lubada, välja arvatud riikliku kaitse alla võetud maaalal ja miljööväärtuslikul hoonestusalal, ilma detailplaneeringut koostamata tööstusettevõtte krundil olemasoleva tööstushoone laiendamist või selle kõrvalhoone püstitamist ja selleks ehitusprojekti koostamist. Kuna olulise ruumilise mõjuga Iru SEJ asukoht oli juba üldplaneeringuga määratud ning tootmishoone laienduseks alla 33% ei olnud detailplaneeringu koostamine kohustuslik, on vastustaja õigesti väljastanud projekteerimistingimused EhS § 19 lg 3 alusel kehtivast üldplaneeringust lähtuvalt. Eeltoodust tulenevalt on projekteerimistingimuste määramise korraldus vaidlustatud osas ja ehitusloa väljastamise korraldus õiguspärased. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Andres Taukari, Valeri Tammelehe ja Jarmo Pekka Törmikoski apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldada. Halduskohus on rikkunud materiaalõiguse norme ja jätnud käsitlemata kaebajate mitmeid väiteid, mis kinnitavad vaidlusaluste projekteerimistingimuste ja ehitusloa õigusvastasust. Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et projekteerimistingimuste määramine ja ehitusloa väljastamine on õigusvastane seetõttu, et KMH on teostatud pealiskaudselt ja õigusaktide nõudeid eirates; koospõletustehase ehitamiseks tulnuks läbi viia üldplaneeringumenetlus ning ehitus- ja maakasutustingimuste määramiseks detailplaneeringu menetlus. Samuti leiti apellatsioonkaebustes, et ehitusluba on õigusvastane, kuna see väljastati pärast projekteerimistingimuste kehtivuse lõppu – korraldus anti küll projekteeri7
(12)3-10-777 mistingimuste kehtivuse ajal 10.06.2010, kuid täies mahus kättesaadav oli see alates 14.06.2010 ning ehitisregistrisse tehti korralduse alusel kanne ja väljastati ehitusluba õigusaktides ettenähtud vormil 15.06.2010. Kuna korraldus ehitusloa väljaandmise kohta ja selle alusel välja antud ehitusluba moodustavad õiguslikus mõttes lahutamatu terviku, siis on ehitusluba antud pärast projekteerimistingimuste kehtivusaega (kehtisid kuni 11.06.2010). Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuivõrd koospõletustehase käitamine eeldab peale ehitusloa ka keskkonnakompleksluba ja kaebajad ei esitanud vastuväiteid seoses tehase ehitusprotsessiga, siis ei saa projekteerimistingimused ja ehitusluba kaebajate õigusi rikkuda. Ka ehitusaegsed mõjud rikuvad kaebajate õigusi. Samuti on kohtu seisukoht vastuolus ringkonnakohtu samas kohtuasjas määruskaebemenetluses avaldatud seisukohaga ja põhimõttega, et keskkonnamõju tuleb hinnata tegevuse võimalikult varajases staadiumis. Kui ringkonnakohus ei nõustu apellantide Euroopa Liidu õigusele ja kohtupraktikale tugineva seisukohaga, et keskkonnale avaldatavat mõju tuleb arvesse võtta kogu tehnilise kavandamise ja otsustamise võimalikult varases etapis, siis leiavad apellandid, et esineb vajadus taotleda Euroopa Liidu Kohtult direktiivi 85/337/EMÜ art 2 lg 1 sisu kohta eelotsust. Ebaõige on kohtu järeldus, et KMH läbiviimine enne ehitusloa taotlemist ei too kaasa KMH õigusvastasust ja mittenõuetekohasust. Kohus pole arvestanud
§ 3
rikkumisest tuleneva mõjuga KMH-le, mis ei võimalda hindamise tulemusi arvestada. Kõnealuse KMH aruandest ei selgu ega saagi projektdokumentatsiooni puudumise tõttu selguda, kas kavandatav tehas ka tegelikult nõuetele vastab. Tegemist on sisuliselt referaadiga, mille alusel ei ole võimalik väita, et kavandatav tegevus on piisava tõenäosusega keskkonnale, sh ka lähielanike elule ja tervisele ohutu. Seda on leidnud ka Hendrikson ja Ko keskkonnaeksperdid oma 18.03.2010 arvamuses. Ebaõige ja üllatuslik on kohtu järeldus, et kuivõrd KMH aruandes on märgitud, et jäätmete põletamisel hakatakse kasutama ka masspõletustehnoloogiat, kus põletamine toimub liikuvate restidega koldes, oli tehnoloogia teada. OÜ Hendrikson ja Ko 11.04.2011 antud täiendava arvamuse kohaselt selline üldsõnaline teave ühe tehnilise aspekti kohta ei anna keskkonnamõju adekvaatseks hindamiseks piisavalt teavet ning arvamuses on toodud ka miinimumparameetrid, mis pidanuks olema mõju hindamisel teada.
§ 3eiramine algatatud mõjutas oluliselt KMH sisu ja tulemusi ning vastustaja oleks pidanud Eh
S § 24 lg 1 p 9 alusel ehitusloa andmisest keelduma. Kohus on läbivalt viidanud sellele, et järelevalvaja pole tuvastanud
§ 22
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ja kuna keskkonnateenistus oli KMH aruande heaks kiitnud, siis sai vastustaja sellega projekteerimistingimuste määramisel ja ehitusloa andmisel arvestada. Selline põhjendus on ebaõige. Vastustaja ei saa oma KMH-ga seotud haldusaktide õiguspärasust põhjendada sellega, et järelevalvaja pole KMH läbiviimisel vigu tuvastanud ja on aruande heaks kiitnud või kooskõlastuse andnud. Väär on ka järeldus, nagu ei esinenud keskkonnamõju hindamisel
§ 22
lg-s 3 sätestatud asjaolusid.
§ 22
lg 3 p 3 järgi ei kiideta KMH aruannet heaks ega esitata keskkonnanõudeid, kui aruanne ei vasta
§-s 20 või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele. Käesoleval juhul ei vastanud KMH aruanne
§ 20
lg 1 p-de 2 ja 9 nõuetele, sest nagu kohtule 16.02.2011 esitatud ELLE OÜ ekspertarvamuses leiti, kavandatava tegevuse alternatiivide kirjeldus on põgus, nende leidmise metoodika kirjeldamata ning alternatiivide võrdluse hindamiskriteeriumid põhjendamata. Asukoha fikseerimine projekteerimistingimustega on õigusvastane ning ekslik on kohtu seisukoht, et koospõletustehase asukohta ei tulnud valida üldplaneeringu menetluses. Koospõletustehas on olulise ruumilise mõjuga objekt mitte kohtu viidatud määruse nr 198 p 5, vaid p 11 alusel. Olulise ruumilise mõjuga objekti ei saa käsitleda üksnes ruumi mõju kaudu. Pealegi pole ka olemasolevat Iru SEJ Maardu üldplaneeringus olulise ruumilise mõjuga objektina määratletud. Asukoha valiku alternatiivide hindamise kohustus tuleneb mh keskkonnaministri määruse nr 66 p 4 ja sama ministri 29.04.2004 määruse nr 38 (Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded) p 7 koosmõjust. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et koospõletustehase ehitus- ja maakasutustingimused võis määrata projekteerimistingimustega ja puudus kohustus määrata need detailplaneeringuga. PlanS § 3 8
(12)3-10-777 lg 2 p 2 ja § 9 lg 10 p 1 toodud erandid detailplaneerimise kohustusest on kohaldatavad hoone laiendusele, millega käesoleval juhul tegemist pole, millist asjaolu kinnitab mh ka kavandatava ehitise maht. PlanS § 9 lg 10 p 1 annab kohalikule omavalitsusele kaalutlusõiguse, mille kohaldamist vaidlusalustest haldusaktidest ei nähtu. Maardu Linnavalitsuse vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub need rahuldamata jätta, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kolmas isik Eesti Energia AS leiab halduskohtu otsuse seadusliku ja põhjendatud olevat ja palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, apellantide menetluskulud nende endi kanda ja mõista apellantidelt kolmanda isiku kasuks välja tema menetluskulud. Kaebajad ei ole halduskohtus vaidlustanud ehitusluba viitega, et see põhjustab ülemääraseid mõjusid ehitusperioodil, mistõttu küsimus ehitusaegsete mõjude hindamisest ei ole apellatsioonimenetluses asjakohane. Iru külas elavad kaebaja A. Kannike ja T. Udu pole apellatsioonkaebust esitanud. Apellant V. Tammeleht elab rohkem kui 2 km eemal Loo alevikus, kuhu ehituse arvestavate mõjude ulatumist võib pidada täiesti ebareaalseks, ning apellantide J. P. Törmikoski ja A. Taukari elukoht asub rohkem kui 1 km eemal ning teisel pool Saha-Loo teed ja Tallinn-Narva maanteed. KMH oli projekteerimistingimuste ja ehitusloa väljastamiseks piisav ning apellandid on ise väga hästi aru saanud, milleks KMH läbi viidi. Vastustaja on leidnud, et ehitusloa väljastamisest keeldumise alused puuduvad ja KMH aruandest ei ole alust arvata, et ehitusloaga lubatavast tootmishoone laiendusest tekkiks ülemääraselt suur keskkonnamõju või keskkonnanõudeid poleks võimalik täita. Puudub alus vastustaja sellist järeldust kahtluse alla seada. Apellandid ei ole ära näidanud, et vastustajal pidi tingimata tekkima ehitusloa väljaandmise menetluses reaalne kahtlus, et hiljem ei ole võimalik ehitises kavandatud tegevusi läbi viia. Põhjendatud pole apellantide käsitlus, et tegevusloa andmise aluseks sobib võtta tingimata vaid sellist KMH aruannet, mis on algatatud pärast vastava tegevusloa taotluse esitamist. Üld- ja detailplaneeringu koostamine polnud nõutav ning apellantide teistsugune arvamus ei ole põhjendatud. Riigi jäätmekava (heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 korraldusega nr 234) näeb Harjumaa osas ette, et maakonda on lähema 5-10 aasta jooksul kavandatud jäätmepõletus, ning jäätmekava märgib, et 2007 seisuga planeeritakse Harjumaale kaks jäätmepõletustehast – Iru elektrijaama juurde ja Vao karjääri. Riigi jäätmekava koostamisel on viidud läbi avatud menetlus ning teostatud ka keskkonnamõju strateegiline hindamine. Apellantide seisukoht ehitusloa õigusvastasusest projekteerimistingimuste kehtivuse tähtaja möödumise tõttu on alusetu. 01.11.2011, so pärast ringkonnakohtu istungit ja asja arutamise lõpetamist esitas kolmas isik taotlused asja menetluse uuendamiseks ja uue tõendina keskkonnaloa menetluses kaebajate esindajatele saadetud Keskkonnaameti 17.10.20011 kirja nr HJR 6-9/11/23322-8 ja 20.11.2011 korralduse nr HJR 1-15/802, millega muudeti Eesti Energia AS-le 24.11.2005 väljastatud keskkonnakompleksluba, asja juurde võtmiseks. Apellandid vaidlesid taotlustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kohtuotsuses on käsitletud kaebajate kõiki seisukohti ning põhjendatud pole apellantide etteheide, et kohus jättis osa neist tähelepanuta. Väidet, et ehitusluba on õigusvastane põhjusel, et selle andmise ajaks oli möödunud projekteerimistingimuste kehtivusaeg, ei esitatud kaebuste menetlemisel halduskohtus, mistõttu ei saanud 9
(12)3-10-777 esimese astme kohus apellantide selle väite kohta ka seisukohta võtta. See väide esitati ringkonnakohtule määruskaebemenetluses ning ringkonnakohus asus käesolevas asjas 06.07.2011 tehtud määruses seisukohale, et kõnealuse tootmishoone laiendusprojekti koostamiseks väljastatud projekteerimistingimustes sisalduvast märkusest - käesolevad projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat alates nende kinnitamisest linnavalitsuse istungil - ei järeldu ehitusloa andmise keeldu projekteerimistingimuste väljastamisest kahe aasta möödumisel ning projekteerimistingimuste kehtivusaeg on suunatud projekteerimistingimuste taotlejale, et ta näiteks ei viivitaks põhjendamatult kavandatava ehitise projekti koostamisega, mitte ei kehtesta tähtajalist piirangut kohalikule omavalitsusele projekteerimistingimustele vastava ehitusprojekti alusel ehitusloa väljastamiseks. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtule alust oma varasemat seisukohta muuta. EhS § 19 lg 1 p-st 2 järelduvalt on projekteerimistingimused ehitusprojekti koostamise aluseks olevad lähteandmed. EhS, PlanS ega Maardu linna ehitusmäärus projekteerimistingimuste kehtivuse tähtaega ei reguleeri, ning vastustaja selgitusel on praktikas oldud seisukohal, et projekt tuleb koostada ja ehitusloa taotlus esitada projekteerimistingimuste kehtivusajal. Maardu linnas Peterburi tee 105 tootmishoone laiendamiseks väljastati projekteerimistingimused 11.06.2008, ehitusprojekti ja ehitusloa taotluse esitas kolmas isik Maardu Linnavalitsusele 12.05.2010, so projekteerimistingimiste kehtivusajal. Ehitusprojekti koostamisega ja pädevale organile ehitusloa taotluse esitamisega olid projekteerimistingimused realiseeritud ning ekslik on ega tugine seadusele apellantide arusaam, et ehitusloa taotluse menetlemise aeg tuleb arvata projekteerimistingimuste kehtivusaja sisse. Halduskohus leidis, et kaebajate õigusi ei saa ilmselt rikkuda ehitustegevusest kui sellisest lähtuvad võimalikud kahjulikud mõjutused, sest kaebajate elukohad ei asu rajatava ehitise vahetus läheduses. Selle seisukohaga saab nõustuda. Kaebuste menetlemisel halduskohtus pidasid ka kaebajad ise oma õigusi rikkuvaks mitte olemasoleva Iru SEJ laiendamist iseenesest, vaid laienduse planeeritavat käitamist jäätmepõletusplokina sellest lähtuvate tõenäoliste spetsiifiliste ja ulatuslikuma levikuga kahjulike mõjutuste tõttu, märkides veel 07.03.2011 (so pärast asja läbi vaatamist halduskohtus 03.03.2011) esitatud määruskaebuses, et kuigi senini ei ole esitatud kohtule väiteid koospõletustehase ehitamisega kaasnevatest kahjulikest mõjutustest kaebajatele kui tehase lähielanikele, ei ole neid mõjutusi siiski võimalik välistada. Arvestades, et Iru SEJ asub kahe suure liiklustihedusega tee – Peterburi tee ja Saha-Loo tee ristumiskoha vahetus lähetuses, apellandid elavad enam kui 1 km kaugusel rajatavast objektist ning nende ja rajatava ehitise vahele jääb Tallinn-Narva mnt koos ehitatava eritasandilise liiklussõlmega, on ringkonnakohtu arvates väheusutav, et vaidlusaluste projekteerimistingimuste ja ehitusloa alusel kavandatud ehitustegevusest lähtuvad võimalikud kahjulikud mõjud (müra, tolm) olulisel määral apellantide elukohani ulatuvad. Nagu vastustaja ja kolmas isik põhjendatult märkisid, võivad apellantide elukohta ulatuda pigem tee-ehitusega seotud mõjud. Koostootmisploki ehitamine jätkus kogu kohtumenetluse ajal, kuid sellest ehitustegevusest lähtuvate apellantide elukohtadeni ulatuvate negatiivsete mõjude kohta pole kaebajad kohtule tõendeid esitatud. Ehitustegevusest ja ehitise jäätmepõletustehasena käitamisest tulenevad võimalikud kahjulikud mõjutused on erinevad ning erinev on ka nende mõjutuste ulatus, intensiivsus ja leviala. Kaebajate väitel asuvad nende elukohad kavandatavast jäätmepõletusplokist tulenevate võimalike kahjulike mõjutuste levikualas, mistõttu ei saa vaidlusaluste haldusaktidega kaebajate subjektiivsete õiguste riivet välistada. Halduskohtu seisukoht, et projekteerimistingimused ja ehitusluba kaebajate õigusi rikkuda ei saa, sest tehase käitamine eeldab veel keskkonnakompleksluba, on seega ekslik. Kuna halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige, ei anna viidatud eksimus apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Halduskohus analüüsis ja andis sisulise hinnangu kaebajate väidetele vaidlusaluste projekteerimistingimuste ja ehitusloa väidetavale õigusvastasusele, samuti KMH nõuetekohasusele ning jättis kaebused rahuldamata, leides, et kaebajate väited projekteerimistingimuste õigusvastaseks tunnistamist ja ehitusloa andmi- 10
(12)3-10-777 se korralduse tühistamist ei tingi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebajate viidatud direktiivist 85/337/EMÜ ja 07.01.2004 otsusest kohtuasjas C-201/02 tuleneb, et kui siseriikliku õigusega nähakse ette mitmeetapiline tegevusloa andmise menetlus, tuleb projekti keskkonnamõju hindamist üldjuhul läbi viia niipea, kui on võimalik kindlaks määrata ja hinnata kõiki mõjusid, mida see projekt võib keskkonnale avaldada. Seetõttu on õige apellantide väide, et mõju, mida projekt võib keskkonnale avaldada, tuleb tuvastada ja arvesse võtta võimalikult varajases etapis. Ringkonnakohtu hinnangul pole vastustaja selle põhimõtte vastu eksinud. Vaidlusaluste projekteerimistingimuste määramisele ja ehitusloa väljastamisele eelnes projekti, mille eesmärgiks oli soojuse ja elektri koostootmine jäätmete kütusena põletamise teel ning selleks tegevuseks kütusena jäätmeid kasutava soojus- ja elektri koostootmisploki rajamine Iru SEJ territooriumile, keskkonnamõjude hindamine, mis algatati Maardu Linnavalitsuse 17.01.2007 korraldusega nr 18. Vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitustest ja vaidlusaluse ehitusloa andmise korralduse seletuskirjast nähtub, et ehitusloa andmise menetluses arutati ka koostootmisploki käitamisest tulenevate võimalike mõjude üle, käsitleti KMH aruandes toodud ekspertide seisukohti ning hinnati nii A. Kannikese esitatud OÜ Hendrikson ja Ko eksperdi arvamust uue KMH läbiviimise vajalikkusest kui ka kolmanda isiku esitatud ÄF-Estivo AS keskkonnaspetsialistide arvamust, et tootmishoone laiendusse paigutatav jäätmeplokk ei hakka põhjustama lubamatult suuri keskkonnamõjusid. Seletuskirjas on viidatud tootmishoone laienduse ja jäätmeploki rajamise peatöövõtja CNIM kirjale, milles kinnitatakse KMH tulemustega arvestamist ja et jäätmeploki sisseseade tehnoloogia tagab vastavuse jäätmepõletusseadmete kohta kehtivate nõuetega ja on kooskõlas asjaomaste Eesti õigusaktidega. Seletuskirja kohaselt on ehitusloa andmisel arvestatud ka sellega, et linnavalitsusele teadmiseks esitatud keskkonnakompleksloa taotlusmaterjalide järgi vastavad käitises kasutatavad seadmed ja tehnoloogia parimale võimalikule tehnikale, ning et kogutud teabe kohaselt olemasoleva Iru SEJ kui olulise ruumilise mõjuga objekti mõjud hõlmavad ka tootmishoone laiendusse kavandatava tootmisseadme olulisemad mõjud. Eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et vastustaja, sedastades kompleksloa andmise tema pädevusse mitte kuulumist, on koostootmisploki rajamiseks ehitusloa väljastajana hinnanud ja arvestanud mitte üksnes ehitise rajamise, vaid ka kavandatava tegevuse võimalikke keskkonnamõjusid. Vaidlust ei ole selle üle, et koospõletustehase rajamiseks tuli KMH läbi viia ning käesoleval juhul on seda ka tehtud.
§ 4
kohaselt keskkonnamõju selle seaduse tähenduses on tegevusega eeldavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale; § 5 sätestab, et keskkonnamõju on oluline kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.
§ 2
lg-st 1 järelduvalt KMH eesmärgiks on muuhulgas anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta ja võimaldada KMH tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Tegevusloaks
§ 7järgi on ka ehitusluba ja keskkonnakompleksluba.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja põhjendustega selle kohta, et kuigi KMH algatamise korralduses pole kirjas, millise tegevusloa menetluse käigus KMH algatati, nähtub kavandatav tegevus ja selle eesmärk piisavalt selgelt nii sama korralduse sisust (KMH algatati kavandatavale tegevusele „Kütusena jäätmeid kasutava soojus- ja elektrienergia koostootmisploki (koospõletustehas) rajamine Iru Elektrijaama territooriumile“ asukohaga Peterburi tee 105, tavajäätmete põletamine üle 100 tonni ööpäevas) kui ka KMH aruandest ja muudest kohtuasja juurde võetud dokumentidest.
-st ei tulene, et mõjude hindamist saab algatada vaid pärast vastava tegevusloa taotlust - § 26 kohaselt võib arendaja soovil kavandatava tegevuse mõju hinnata ehitusprojekti koostamise käigus ning § 11 lg 6 võimaldab tegevusloa andmise lahendamise käigus arvestada eelnevalt väljastatud tegevusloa väljaandmise menetluses koostatud KMH-d. 11
(12)3-10-777 Kaebajate esitatud väited ei anna alust kahelda vastustaja ning kohtutoimikusse võetud Keskkonnaameti 13.05.2010 kirjas toodud seisukohtades, et KMH aruanne on asjakohane nii projekteerimistingimuste/ehitusloa kui ka kompleksloa muutmise taotluste lahendamiseks. Asjaolust, et ehitusprojekti kõnealuse KMH läbiviimise ja aruande koostamise ajal polnud, ei saa KMH õigusvastasust samuti järeldada. KMH aruande analüüsist järelduvalt on jäätmeploki peamised keskkonnaohud seotud välisõhu kvaliteediga ning ka kaebajad on oma õiguste rikkumise sidunud võimalike tervist kahjustavate õhuheidetega. KMH aruandest nähtuvalt on õhuheidete kindlakstegemisel kasutatud arvutusmetoodikat, mis lähtub kasutatavast kütusest ja puhastehnoloogia meetodist ega sõltu konkreetsest seadmest. Üksikasjalikud nõuded jäätmepõletustehase ja koospõletustehase rajamisele ning õhuheite piirväärtusele on reguleeritud mh keskkonnaministri määrusega nr 66. Kogutud andmeid kasutades on KMH aruandes tehtud arvutused võttes aluseks õigusaktidega lubatud maksimaalsed piirväärtused, ning selline arvutus näitab mõju, mida õiguspäraselt tegutsev jäätmepõletusplokk maksimaalselt tekitada võib. Seetõttu on asjakohane kolmanda isiku lähenemine, et kui lubatavuse piiril töötava ploki puhul saab hinnata mõju maksimaalses ulatuses, siis see mõju on aktsepteeritav ka piirväärtustest madalamate heidetega ploki puhul, mis mõjutab välisõhu kvaliteeti vähem. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja halduskohtuga, et detailplaneeringu koostamine ei olnud käesoleval juhul nõutav. Erinevalt kaebajate arvamusest on käesoleval juhul tegemist olemasoleva hoone laiendusega, mitte uue hoone ehitusega. Kuigi laiendus on mahult suur, ei ületa juurdeehitis PlanS 3 lg 2 p-s 2 sätestatud nõudeid. Lisaks PlanS § 3 lg 2 p-le 2 on ehitusloa andmise korralduses viidatud ka PlanS § 9 lg 10 p-le 1, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik anda nõusolek tootmisettevõtte krundil tootmishoone laiendamiseks ilma detailplaneeringuta ka juhul, kui kavandatava laienduse maht nõuaks PlanS § 3 lg 2 p 2 järgi detailplaneeringu koostamist. Peterburi 105 kinnistu asub Maardu üldplaneeringu järgi tööstuspiirkonnas, tegemist on tootmismaaga ja kavandatud tegevusega jätkatakse elektri- ja soojuse tootmist elektrijaamas. Ehitusloa andmise korralduse seletuskirja järgi ei ole jäätmeploki tööga kaasnev liikluskoormus oluline ning hoonemahu kõrgus järgib olemasoleva hoonemahu kõrgust. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et ehitusprojekti koostamine ilma detailplaneeringuta ei ole käesoleval juhul PlanS § 3 lg 2 p 2 mõtte ja eesmärgiga vastuolus. Halduskohus on asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud, miks ei pidanud jäätmeploki ehitamiseks eelnevalt läbi viima üldplaneeringu menetlust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ega korda otsuse põhjendusi. Eeltoodu alusel jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ning apellantide menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ning seega jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja poolel olnud kolmas isik Eesti Energia AS on esitatud taotluse menetluskulude hüvitamiseks ning esitatud kuludokumentide järgi on ta kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 2 318,34 eurot (koos käibemaksuga), mida ta palub välja mõista kaebajatelt - igaühelt 772,78 eurot. Kolmanda isiku see taotlus on HKMS § 92 lg 7 alusel põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolmanda isiku taotluse menetluse uuendamiseks ning asja juurde uute tõendite võtmiseks ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ning jätab selle rahuldamata, leides, et keskkonnakompleksloa muutmise menetluses Keskkonnaameti poolt kaebajate esindajale 17.10.2011 saadetud kiri ja 20.10.2011 korraldus kolmandale isikule väljastatud keskkonnakompleksloa muutmise kohta ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 12
(12)