Obsah (9)

§ 657§ 333§ 436§ 331§ 633§ 7§ 654§ 165§ 162

Tsiviilasi nr 2-10-36375 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 17.02.2012, Talli

§ 657

lg 1 p 2 ) ja muuta menetluskulude jaotuse osas (

§ 657lg 1 p 2). Apellandi etteheited kohtule hagi hinna määramisel seoses Pankr

S § 104 lg 2 ja § 106 lg 1 kohaldamisega ei ole põhjendatud. Käesolevale nõudele esitasid vastuväite nii võlausaldaja kui 6 Tsiviilasi nr 2-10-36375 võlgnik ise. Nõue jäeti tunnustamata seoses kostja I poolt vastuväite esitamata jätmisega ja selle tunnustamiseks pidi hageja pöörduma PankrS § 106 lg 1 alusel kohtusse. Ühtlasi on hageja esitanud nõude ka kostja II vastu, kes vaidles võlgnikuna nõudele vastu, sest vastasel korral ei oleks käesolevas asjas tehtud kohtuotsus täitedokumendiks kostja II vastu (PankrS § 104 lg 2). Maakohus ei pidanud hagihinna määramisel arvestama PankrS § 104 lg 2 ja § 106 lg 1 sätestatuga ega ole määranud ebaõigesti tsiviilasja hinda. Apellant leiab, et eeldatava hüve väärtus on oluliselt suurem kui pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus, kuid on jätnud oma seisukoha põhistamata. Asjaolu, et võlgnik on füüsiline isik ja kohtuotsus on tema suhtes täitedokumendiks, ei anna alust väita, et täitedokumenti õnnestuks täita. Sellekohaseid asjaolusid ei ole apellant esile toonud ja eeltoodust tulenevalt pole apellandi väidet võimalik kontrollida. Põhjendamatu on apellandi väide, et hagi hinna valesti määramise tõttu on hagi valesti menetlusse võetud ja taolist hagi ei tohi menetleda. Hagihinda võib määrata kohus ka lahendiga (

136 lg 4) ja see ei ole takistuseks asja menetlemisel. Mis puudutab apellandi väidet, et maakohus jättis lahendamata taotluse 16.02.2011 kohtuistungi protokolli sisuliseks parandamiseks, siis vastuväidet kohtu tegevusele

§ 333

lg 1 mõttes ei ole kostja II esitanud ning on sellega minetanud kaebeõiguse kohtu veale kohtulahendit edasi kaevates (

§ 333lg 3).

Nõustuda tuleb apellandiga, et kostja II ei vaidlustanud allkirja andmist lepingutele, vaid leidis, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist laenulepingute alusel. Seetõttu tuleb maakohtu otsusest välja jätta põhjendused, mis puudutavad käekirjaekspertiisi. Millistele asjaoludele ja tõenditele on antud kohtu poolt vale hinnang ja kuidas tulnuks tõendeid apellandi arvates teisiti hinnata, seda apellant ei täpsusta, mistõttu väide on üldsõnaline ja ei ole kontrollitav. Õige on apellandi seisukoht, et kohtuistungi protokollidest ei nähtu tõendite uurimine kohtuistungil ja nimetatu on menetlusõiguse rikkumine

§ 436lg 2 mõttes.

Samas ei ole see kaasa toonud ebaõiget lahendit, sest kohus on otsuses kõiki esitatud ja kogutud tõendeid analüüsinud ja tuginenud tõenditele, mida pooled esitasid ja mille kohta oli neil võimalik kirjalikult seisukoht võtta. Nõustuda saab apellandi väitega, et kohus jättis 26.04.2011 kohtuistungil võtmata seisukoha kostja II 25.04.2011 taotluse osas hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks, nende tagastamiseks või arvestamata jätmiseks. Samas sisaldub vastus taotlusele kohtuotsuses, sest kohus on nende tõenditega kui õigeaegselt esitatutega arvestanud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja II 26.04.2011 esitatud täiendavad vastuväited (II kd, tl 117-128), mis esitati samal päeval kohtuistungi toimumisega. Nimetatud vastuväidetega arvestamise vastu vaidles kohtuistungil hageja, tuginedes

§ 331lg 1 sätestatule.

Toimiku materjalidest nähtuvalt: - uuendas kohus 17.03.2011 asjas menetluse seoses sellega, et kohus oli jätnud lahendamata kostja II taotluse tõendite väljanõudmiseks. Samas määrusega määras kohus uue kohtuistungi toimumise aja 26.04.2011 (I kd, tl 197). - 18.03.2011 tegi kohus määruse, millega kohustas hagejat ja/või määratlemata kaaskäendajate ringi esitama kostja II poolt nõutud tõendid. - 15.04.2011 esitas hageja vastuse kostjate 08.02.2011 vastusele ja täiendavad tõendid. Kostja II vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu kohtuistungi toimumise päeval 26.04.2011 saadetud avalduses. - Hageja esitas kohtu poolt nõutud tõendid 14.03.

1. Kostja II 25.04.2011 seisukoha kohaselt ei ole hageja kätte saanud 14.03.2011 kohtule saadetud hageja poolt esitatud tõendeid. Toimikust ei nähtu nende saatmist kohtu poolt või kostja II kinnitust, et ta oleks hageja kaudu täiendavad tõendid kätte saanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai apellant hageja seisukohad 20.04.2011 ja sellest tulenevalt ei olnud tal võimalik vastata enne 26.04.
2. Eeltoodust 7 Tsiviilasi nr 2-10-36375 tulenevalt oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse tutvuda kostja II väidetega ja neile vastata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, võttes arvesse hageja 15.04.2011 esitatud asjaolud ja tõendid. Seisukohtade ja tõendite esitamise lõpptähtaega ei olnud maakohus määranud, järelikult võis neid esitada kuni 7 päeva enne istungit. Kuna tegemist oli asjas oluliste tõenditega, oleks maakohtu keeldumise korral tulnud need vastu võtta ringkonnakohtul (

§ 633lg 5).

Maakohus rikkus aga poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet (

§ 7), jättes arvestamata kostja 26.04.2011 esitatud vastuväidetega.

Kuna pooled olid nõus kirjaliku menetlusega, poleks hagejale tähtaja andmine kostja vastuväidetele vastata põhjustanud menetluse venimist, seda enam, et kohtuotsus kuulutati 03.06.2011, so rohkem kui 1 kuu peale kohtuistungit. Nimetatud vea saab apellatsioonikohus kõrvaldada, hinnates kostja II 26.04.2011 menetlusdokumendis toodud seisukohti, millele kostja II tugineb apellatsioonkaebuses. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et hagi tulnuks jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt laenu saamist tõendavatele tõenditele antud hinnangutega, järgib neid põhjendusi ja ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja ei pidanud täiendavalt laenu andmise asjaolusid põhistama. Kui laenuandja on tõendanud raha liikumise laenulepingu alusel oma kontolt kostja II kontole, puudub laenulepingus vajadus sätestada täitmise kviitungit nagu kostja II ekslikult leiab. 01.08.2006 arvelduslaenulepingu alusel raha saamist on kostja II kinnitanud internetipangas digitaalkinnitusega (II kd, tl 79). Maksegraafiku puudumine ei tõenda laenu mittesaamist. Teenustasu võlgnevuse osas 01.08.2006 lepingust tulenevalt (hagiavalduses ekslikult 01.08.2009) on hageja viidanud hagiavalduse teisel leheküljel (I kd, tl 3) laenulepingu p-le 16.6, mille kohaselt, kui laenusaaja ei ole sõlminud või pikendanud tagatisvara kindlustuslepingut, on pangal õigus sõlmida või pikendada kindlustusleping laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada pangale selleks tehtud kulutused. Teenustasu suuruse ja kujunemise osas selgitas vastustaja apellatsioonikohtu istungil, et tegemist on kostjale II 01.08.2006 lepingus kokkulepitud kindlustuskohustuse täitmata jätmise eest määratud teenustasuga, mis summas 2000 kr on esitatud kõikide laenulepingute eest ja sisuliselt on tegemist trahviga. Kostja ei ole maakohtu menetluses vaidlustanud asjaolu, et ei täitnud 01.08.2006 lepingu p-st 16 tulenevat laenu tagatiseks oleva vara kindlustamise kohustust. Lepingu p 13.5 alusel oli pangal õigus sellisel juhul leppetrahvi nõudmiseks 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Seega on põhjendatud ka hageja nõue summas 2 000 kr. Apellandi väide, et poolte vahel puudus vaidlus lepingute ülesütlemisteadete mittekättesaamise kohta kostja II poolt ei ole päris korrektne. Apellant on vaidlustanud lepingute ülesütlemisavalduste kättesaamise kostja II poolt. Hageja on leidnud, et kostjale II saadetud ülesütlemisteated tuleb lugeda kättesaaduks. Seejuures on hageja tuginenud laenulepingute sätetele, mis võimaldavad teated kätte saaduks lugeda 3 tööpäeva jooksul, kui need on saadetud muuhulgas tähitud kirjaga lepingupoole lepingus märgitud aadressil. Selline säte sisaldub 10.04.2007 laenulepingu p-s 21, 01.08.2006 laenulepingu p-s 19, 21.03.2007 ja 16.11.2006 käenduslepingute p-s

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et pooled võisid selliselt leppida kokku teadete esitamise korras ja ülesütlemisavaldused tuleb lugeda tähtkirjade saatmisega kostja II poolt kättesaaduks ka juhul, kui need hoiutähtaja möödumisel tagastati (II kd, tl 58-61, 102-103) ja tegemist ei ole tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 1). Tegemist ei ole kostjat II ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, kui kostja mõistliku tsiviilkäibes osalejana oma korrespondentsi kättesaamise korraldab. Lepingu tingimus, mille kohaselt eeldatakse tähtkirja 8 Tsiviilasi nr 2-10-36375 kättesaamist 3 päeva jooksul, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Heade kommetega vastuolus olev käitumise puhul on tegemist käitumisega, mis on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-8002 p 10, 3-2-1-80-05 p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kostja II võttis endale laenukohustused ja laenude tagamiskohustused ning sai selle eest vastutasuks hagejalt krediiti. Laenulepingute alusel nii enda kui äriühingute võlgnevuse tekkimisest oli kostja II eelduslikult teadlik. Kostja ei ole selgitanud, mis võisid olla põhjused, miks ta tähitud kirjadele järgi ei läinud. Seega on loogiline eeldada, et kostja ei viibinud lepingutes deklareeritud aadressil ega saanud kirjade saatmisest teadlikuks. Kõikides vaidlusalustes lepingutes sisaldub kostja II kohustus teatada oma elukoha muutumisest. Ainuüksi asjaolu, et kostja on tarbija ja seetõttu tehingu nõrgem pool, ei muuda tehingu tingimust teadete kättesaamise kohta tühiseks. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahend 3-2-1-8-09 ei käsitle tahteavalduse kättetoimetamist lepingu poolele, kui lepingus on punkt teadete kättesaaduks lugemise kohta ja käsitleb tahteavalduse kättetoimetamist täitemenetluse alustamise kohta pantijate suhtes. Seega on tegemist teistsuguse olukorraga, kuna käesoleval juhul on küsimus teadete kättetoimetamisest laenu- ja käenduslepingute ülesütlemise kohta. Apellant ei ole täpsustanud, millise eurodes tekkinud nõude on hageja arvestanud ümber ekslikult enda ja mitte Eesti panga kursi järgi kroonidesse. Asjaoludest tulenevalt peab apellant ilmselt silmas 10.04.2007 laenulepingut 256 127 euro laenamiseks. Vastav hageja õigus konverteerida vahetuskurss panga kursi järgi tuleneb laenulepingu p-st 15.1.
2. Nõustuda tuleb apellandiga, et maakohtu põhjendused käenduskohustuse olemasolu ja tõendatuse osas on ebapiisavad. Nii tuleneb maakohtu otsusest, et OÜ Rae Kodu, OÜ Viis Invest ja OÜ Bluecom kohustusi hageja ees tagasid käendajad kaaskäendajatena. Kohus nõudis menetluse uuendamise järgselt välja tõendeid nii hagejalt kui määratlemata kaaskäendajate ringilt, täpsustamata, milliseid dokumente kohus silmas peab ja kellelt neid peale hageja nõuab. Toimikust ei nähtu, et määrus oleks täitmiseks kellelegi peale hageja saadetud. Samas ei saa kaaskäendajate poolt dokumentide esitamata jätmine olla kostjale II takistuseks oma õiguste kaitsmisel, kuna kaaskäendajata poolt nende kohustuste täitmisest ei sõltu kostja II kohustuse suurus. Hageja on esitanud OÜ-ga Bluecom ja OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud laenulepingute tagamiseks sõlmitud käenduslepingud erinevate füüsiliste isikutega (II kd, tl 4-33). Nimetatud lepingutest nähtub, et käendajad vastutavad käenduslepingute alusel solidaarselt koos põhivõlgnikuga ja käenduslepingutes on kokku lepitud iga käendaja vastutuse ulatus väiksemas summas kui on käenduslepinguga tagatav nõue. Nii nt on S.S taganud 16.11.2006 käenduslepinguga Viis Invest OÜ 2,5 miljoni kroomist laenu 500 000 krooni ulatuses, samuti H. R, M.L, M.R samas ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 150 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kaaskäendajad ei käenda suhtes võlausaldajaga sama kohustust, vaid sama kohustuse erinevate osade täitmist, siis ei ole käendajad selles ulatuses solidaarselt vastutavad kaaskäendajad. Maakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on kaaskäendajatega VÕS § 150 mõttes. Tegemist on sama laenukohustuse erinevaid osasid tagavate käenduslepingutega ja eelnimetatud käendajad (k.a kostja II) ei vastuta solidaarselt kohustuse täitmise eest hagejale, vaid igaüks vastutab temaga käenduslepingus kindlaksmääratud summa ulatuses solidaarselt 9 Tsiviilasi nr 2-10-36375 OÜ-ga Viis Invest. Apellandi seisukoht hageja nõuete aegumisest seoses kaaskäendajate vastu nõuete aegumisega on nimetatust tulenevalt põhjendamatu. Apellandi väited temale tekkinud olulise kahju osas seetõttu, et põhivõlgniku pankrotist teda ei teavitatud, on põhistamata. Apellant ei ole esile toonud, milline põhivõlgnikest on pankrotis. Vastustaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt on põhivõlgnikest üksnes OÜ Bluecom (endise nimega Salu Elamud OÜ) pankrotis. Äriregistri avalikult kättesaadava teabesüsteemi kohaselt oli kostja II kuni osaühingu pankroti väljakuulutamiseni selle juhatuse ainuliige. Seega ei ole apellant usutavalt esile toonud, et ta põhivõlgniku pankrotist teadlik ei olnud. Milline on oluline kahju, mida kostjale II põhivõlgniku pankrotist teatamata jätmisega on tekitanud, seda apellant selgitanud ei ole, mistõttu tema väited ei ole kontrollitavad. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelpool, et kostja II suhtes on hageja täitnud teatamiskohustust, ei ole põhjendatud apellandi väited võla sissenõudmisega kaasnevate kulude vältimisest. Samuti on hageja ülesütlemisteadetes nõudnud viivise maksmist 03.07.2008 (I kd, tl 33), mistõttu ei ole põhjendatud apellandi väited viivisenõude hilisest esitamisest ja sellega kaasnevast hagejapoolsest õiguse kaotamisest viivist nõuda või nõude vastuolust hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebuse väide, et kostja II antud tagatised on kehtetud, kuna kostja ei ole saanud pärast tagatiste andmist enda käsutusse tagatud lepingute järgi tagatise väärtusele vastavaid summasid, tagatise andmise tehingud on tühised ja pankrotimenetluses tagasivõidetavad, ei ole põhjendatud. Tagatise andmise tagasivõitmise eeldused on sätestatud PankrS § 114 lg 1 p-des 1-
3. Kuigi käesolevas tsiviilasjas ei saa lahendada tagatiste tagasivõitmise küsimust, ei ole kostja II ka vastavatele tagatise andmise tagasivõitmise eeldustele tuginenud. Seetõttu ei ole vajalik hinnata ka PankrS § 114 lg-st 2 tulenevat asjaolu, mille kohaselt tagatist ei saa tagasi võita, kui see anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Kostja II ei saa tugineda käenduslepingute ja pandilepingu tagasivõitmisele pankrotimenetluses, kui vastavaid nõudeid ei ole esitatud ja pankrotihaldur ei ole hageja nõuetele vastu vaielnud. Kuna otsust on vaidlustatud tervikuna, tuleb maakohtu otsust muuta menetluskulude jaotamise osas. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda

§ 165lg 3 alusel.

Tuvastusnõude puhul pole tegemist solidaarkohustuse täitmisega VÕS § 65 lg 1 mõttes, mistõttu hageja menetluskulud tuleb jätte kostjate kanda võrdsetes osades. Ringkonnakohtus tuleb kostja I lugeda kaasapellandiks, sest pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab tuvastusotsuse teha üksnes kõigi nõuet vaidlustanud isikute kohta ühiselt. Samas kostja I ei esitanud maakohtu otsusele apellatsioonkaebust ja hageja apellatsioonimenetluse kohtukulude jätmine tema kanda oleks ebaõiglane. Eeltoodu tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja II kanda (

§ 162lg 4 ja § 171 lg 1).

Reet Allikvere Ele Liiv Mare Merimaa 10