← Eesti

3-11-800/53

Obsah (5)§ 56§ 154§ 64§ 11§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2012. a, Tallinn Haldusasja nu

) § 78 lg-le 3 esitama kontrollitava perioodi kohta täiendavalt need raamatupidamise ja maksuarvestuse dokumendid, mida ei esitatud varem kriminaalasja nr 10930000272 raames MTA uurimisosakonnale ning tagada revidendile revisjoni läbiviimiseks kohase tööruumi või töökoha. Korralduses märgiti, et revisjoni läbiviimisel on OÜ Antsma kohustatud täitma kaasaitamiskohustust, teatades maksuhaldurile kõik teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omanda maksustamise seisukohast tähendust, ning mitte takistama maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel (

§ 56lg 1 ja 3).

Korralduses viidati

§ 154

lg-s 2 sätestatud rahatrahvile korraldusega pandud kohustuste täitmata jätmise või menetlustoimingute takistamise eest.

  1. OÜ Antsma esitas 14.02.2011 maksuhaldurile taotluse revisjoni peatamiseks. PMTK jättis 28.02.2011 kirjaga taotluse rahuldamata.
  2. OÜ Antsma esitas 29.03.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles: 1) tuvastada PMTK 11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1 õigusvastasus; 2) kohustada PMTK-d peatama revisjon kuni lahendi jõustumiseni kriminaalasjas nr 10930000272; 3) tunnistada „liialt ulatuslik kaasaaitamiskohustus“ (

§ 56

) ja „liialt kitsas vaikimisõigus“ (

§ 64

lg 1 p 6) põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus olevaks; 4) tunnistada menetlusgarantiide, mis keelaks ja välistaks haldusmenetluses saadud ütluste ja tõendite kasutamise kriminaalmenetluses, puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks olukorras, kus sama maksustamisperioodi ja isiku osas toimub paralleelne kriminaal- ja haldusmenetlus; 5) tunnistada paralleelmenetluste korral revisjoni peatamise menetluskorra puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebuse põhjendused: 1) haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse paralleelsest toimumisest tekib põhiõiguste riive. Õiglase õigusemõistmise tagamiseks on põhjendatud kriminaalmenetlusega paralleelselt toimuva haldusmenetluse peatamine, mis hoiab ära põhiõiguste rikkumise (PS § 22 lg 3, PS § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) art-d 6 ja 8). Kaebuse eesmärgiks on ära hoida kaebuse esitaja PS § 22 lg-s 3 nimetatud põhiõiguse rikkumine

§ 56

lg 1 kohaldamisega maksuhalduri poolt; 2) kriminaalasjades on tõendamiskoormus olulist erinev võrreldes haldusmenetlusega. Kui maksumenetluses kehtib kaasaaitamiskohustus, mis tähendab, et isikul on kohustus teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (

§ 56

lg 1), siis kriminaalmenetluses kehtib süütuse presumptsioon ning isikul on vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 7 lg-le 2 õigus mitte anda ütlusi, mis hõlmab ka õigust mitte esitada dokumente. Seega, asudes paralleelselt kriminaalmenetlusega läbi viima ka haldusmenetlust, on maksuhaldur pannud kaebaja keerulisse olukorda, kus ta ei saa tõhusalt kaitsta oma huve haldusmenetluses, seadmata ohtu oma põhiõiguste tagamist paralleelselt toimuvas kriminaalmenetluses, kuna vastasel korral muutub ainetuks tema õigus kriminaalasjas valida, kas ja millal ta ütlusi annab ja tõendeid esitab. Sellises olukorras ei saa 2

(10)3-11-800 isikut sundida esitama haldusasjas tõendeid enne kui kriminaalasjas. Puudub menetluslik garantii, et haldusmenetluse andmeid ei kasutata kriminaalmenetluses. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik kaasaaitamiskohustust täita, mistõttu haldusmenetlus tuleb peatada. Kuigi maksumenetluses puudub revisjoni peatamise regulatsioon, on peatamise õigusliku alusena võimalik analoogia korras kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS, siinkohal viidatud kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonile) §-i 22 ja sellest tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 36 lg-t 1; 3) kaasaaitamiskohustusele tuginemine haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses eesmärgiga saada isikult tõendeid ja informatsiooni on käsitletav sunnina konventsiooni art 6 lg 1 tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) käsitluses toimub konventsiooni art 6 lg 1 rikkumine ka siis, kui isik asetatakse olukorda, kus temalt sunniga ähvardamisel saadakse tõendid, mida tema vastu hiljem kriminaalmenetluses kasutatakse. Kaebaja viitab siinkohal EIK lahenditele kohtuasjades Saunders vs Suurbritannia ja Allan vs Suurbritannia. Kaasaaitamiskohustuse kui seadusest tuleneva kohustuse täitmine on käsitletav riikliku sunnina olukorras, kus isiku suhtes toimub samade asjaolude pinnalt kriminaalmenetlus. Ka Eesti õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kaasaaitamiskohustuse täitmine on sisuliselt riikliku sunni kasutamine karistusähvardusel (vt J. Sarv „Mõningatest haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest“ Juridica V/2005. lk 308-320); 4) kaebuse esitaja asetamine olukorda, kus ta oma õiguste kaitseks haldusmenetluses peab valima aktiivse kaitse taktika ning esitama tõendeid ja andma ütlusi ning selgitusi, annaks kriminaalmenetluses vastaspoolele – prokuratuurile – võimaluse eelnevalt tutvuda võimalike kaitseargumentidega. Selline tegevus oleks vastuolus EIK juhistega konventsiooni art 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhiõiguste tagamiseks, sest isiku selgitustel ei ole tema tahtest sõltumatut iseloomu. Samas ei ole Eestis kohtumenetluses norme, mis tagaksid kriminaalmenetluses kohtualusele või tema esindajale samalaadse juurdepääsu prokuratuuri võimalikele argumentidele. Sellest tuleneb poolte ebavõrdsus ja isiku täielik kaitseõigus kriminaalõiguses oleks oluliselt riivatud. Konventsioon sätestab art 6 lg-s 1 ühe põhiõigusena isiku õiguse võistlevale menetlusele ning selle põhimõtte sisustamisel on EIK selgitanud, et kohtumenetluse osapoolele tuleb anda võrdsed võimalused teise osapoolega oma argumentide esitamiseks selliselt, et ta ei oleks võrreldes teise osapoolega oluliselt halvemas positsioonis (vt EIK 27.10.1993 otsus asjas Dombo Beheer vs Holland või 24.02.1997 otsus asjas De Haes ja Gijsels vs Belgia). Olukorras, kus isiku jaoks prioriteetne menetlus paralleelsete menetluste korral on kriminaalmenetlus ning isiku kaitsetaktika näeb ette kas vaikimist või selgituste ja tõendite esitamist pärast prokuröri poolt esitatud tõendite analüüsi, on isiku poolt selgituste mitteandmine haldusmenetluses käsitatav tema konventsioonis ja PS-s tagatud vaikimisõiguse realiseerimisena; 5) Eesti menetlusõiguses puuduvad garantiid, mis välistaksid ühes menetluses kogutud tõendite kasutamise teises menetluses. Välistatud ei ole teabevahetus paralleelselt kulgevate haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse vahel. Kuigi maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad, ei ole sellise teabe kasutamine kriminaalmenetluses välistatud siis, kui isik vastava informatsiooni maksuhaldurile esitab. Kuna kaebuse esitaja maksumenetluse ja kriminaalmenetluse läbiviijaks on üks ja sama organ (MTA), on see eriti tõenäoline. Seaduses ei ole ette nähtud tõhusat õiguskaitsevahendit (menetluskorda) PS § 22 lg-s 3, §-s 26 ja konventsiooni art 6) kaitseks. Selline olukord on põhiseadusevastane. Kaebaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukohale asjas nr 3-4-115-10 ning märgib, et käesolev kohtuasi tuleb lahendada lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks pidanud PS-st tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama; 6) Revisjoni läbiviimine ei ole sisuliselt võimalik, sest olukorras, kus maksukohustuslane teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldub, ei ole ilmselgelt võimalik kõiki maksu määramiseks vajalikke asjaolusid kindlaks teha ja maksusummat määrata (

§ 11). Ainuüksi kolmandate 3

(10)3-11-800 isikute ütluste ning tõendite põhjal maksukohustuse määramine rikub kaebaja õigust ausale menetlusele ja maksukohustust vähendavate asjaolude arvestamisele. Seega tuleb revisjon peatada; 7) maksuhaldur on 28.02.2011 vastuskirjas märkinud, et

§ 64

lg 1 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab keeldumisõiguse kasutamise objektiivset põhjendamist ning selle hilisemat kontrollitavust maksuhalduri poolt. Seega ei pea maksuhaldur teabe ja tõendite andmisest keeldumise õigust absoluutseks. Keeldumisõiguse kasutamise objektiivne põhjendamise kohustus rikub iseenesest isiku põhiõigust, kuna põhistatud keeldumise korral kaotab vaikimisõigus oma tähenduse. Seega ei ole valikuline teabe andmine ning keeldumine põhjendatud, vaid isikul peab olema õigus keelduda igasugusest teabe ja tõendite esitamisest; 8) korralduse õigusvastaseks tunnistamine on kaebajale vajalik kaebuses nimetatud õiguste, eelkõige ütluste mitteandmise ja dokumentide mitteesitamine kaitseks ning põhjusel, et revisjoni pole võimalik objektiivselt läbi viia. Põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-11-02). Asjakohatu on maksuhalduri väide revisjoni jõudmisest lõppjärku. See, et revisjon on lõppjärgus, ei puuduta korralduse õigusvastasust. Põhjendatud huvi osas viitab kaebaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-24-09, 3-3-1-78-08 ja 3-3-1-4-

  2. PMTK palus jätta OÜ Antsma kaebus rahuldamata, esitades sellele järgnevad vastuväited: 1) kaebuses ei ole piisavalt selgitatud põhjendatud huvi 11.08.2010 korralduse õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamiseks. Kaebusega ei ole võimalik saavutada selles toodud eesmärke, kuna kaebaja suhtes läbiviidav revisjon on lõppjärgus ja kontrollakt on antud välja 12.05.
  3. Kaebuse esitaja on juba oma kaasaaitamiskohustuse täitnud ning maksuhalduril ei ole selles osas etteheiteid. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema õigusi oleks rikutud, mistõttu puudub alus ka riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) rakendamiseks; 2) kriminaalmenetluse ja revisjoni samaaegne läbiviimine iseenesest ei too kaasa PS-s sätestatud enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. Teoreetiliselt võib küll ette tulla juhtumeid, kus maksumenetluses kehtiva kaasaaitamiskohustuse kaudu võidakse rikkuda isiku õigust mitte anda välja teda süüstavaid tõendeid, kuid selline võimalus ei tähenda, et nimetatud õiguste rikkumine toimuks igal juhtumil kriminaal- ja maksumenetluse üheaegse toimumise tõttu. Lähtuda tuleb konkreetse menetluse asjaoludest. Kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumine võinuks aset leida juhul, kui kaebaja oleks teatanud maksuhaldurile oma vaikimisõiguse kasutamisest ja seetõttu kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisest, misjärel oleks maksuhaldur asunud rakendama sunnivahendeid või kohaldanud karistust kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise eest väärteomenetluse reeglite kohaselt. Käesolevas vaidluses selliseid etteheiteid maksuhaldurile ei ole esitatud; 3) haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse samaaegne läbiviimine ei ole käsitletav sunnina anda välja süüstavaid tõendeid iseenda või oma lähikondsete vastu, sest

§ 64

annab isikule õiguse taganeda kaasaaitamiskohustusest ning maksumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest (

§ 11

) tulenevalt peab maksuhaldur sellisel juhul välja selgitama maksu määramiseks olulised asjaolud muul viisil; 4) asjaolu, et maksukohustuslane soovib kasutada

§ 64lg 1 p-s 6 nimetatud vaikimisõigust, ei muuda esialgset haldusakti kehtetuks.

Juhul, kui revisjoni alustamise korraldus oleks väljaandmise momendil rikkunud kaebuse esitaja seisukohalt tema õigusi, tulnuks see vaidlustada halduskohtus tühistamiskaebusega selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja seda ei teinud, mis tähendab, et ta ei leidnud, et maksuhalduri tegevus üksikjuhtumi kontrolli revisjoniks laiendamisel oleks olnud õigusvastane selle vastuvõtmise momendil. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, kuidas muutus algselt õiguspärane haldusakt õigusvastaseks. Asjaolu, et kaebaja tegi maksumenetluse käigus maksuhalduriga koostööd, täitis kaasaaitamiskohustuse ning esitas omapoolseid tõendeid, ei tuginenud

§ 64lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõigusele ning ei vaidlustanud revisjoni tähtaja pikendamise korraldusi, näitab, et kaebuse esitajal puudub tegelik tahe 4

(10)3-11-800 revisjoni peatamiseks ja vaikimisõiguse kasutamiseks. 12.05.2011 protokollis maksukohustuslase suuliste seletuste kohta väljendab OÜ Antsma soovi „suhted riigiga ära klaarida, täpselt piiritleda kohustused, mis on täitmata, ja asuda neid täitma“; 5) kaebuse esitaja väite kohta revisjoni paralleelselt kriminaalmenetlusega läbiviimise ebaotstarbekusest põhjusel, et vaikimisõiguse kasutamise tõttu jäävad asjas olulised tõendid kogumata, märgib vastustaja, et kuigi kriminaalmenetluses ei ole võimalik kasutada maksumenetluses kogutud tõendeid, on vastupidine võimalik ja lubatud (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-05), mis teatud juhtudel võimaldab maksusumma kindlaks määrata. Kaebuse esitaja seaduslikule esindajale on süüdistuskokkuvõte esitatud veebruaris 2011, mis tähendab, et kriminaalmenetluses on kogutud olulisemad tõendid. Revisjoni peatamise nõue on esitatud pärast süüdistuskokkuvõtte saamist revisjoni lõppjärgus. Kui kriminaalmenetluses on kohtueelne uurimine praktiliselt lõppenud ja ka maksumenetlus on jõudnud kontrollakti staadiumisse, ei ole kaebuse esitaja nõue revisjoni peatamiseks enam kohane. Kaebaja suhtes läbiviidavas revisjonis on maksukohustuse suuruse kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud välja selgitatud ning tõendid kogutud. Kaebuse esitaja on ise osaliselt tunnustanud maksuhalduri poolt väljaselgitatud tegeliku maksukohustuse suurust ja esitanud parandusdeklaratsioone; 6) Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-15-10 ei saa teha järeldust, et paralleelmenetluste toimumise korral rikutaks igakordselt isiku PS §-s 22 sätestatud õigust vaikida ja mitte kaasa aidata teda süüstavate tõendite kogumisele. Antud juhul on mõlemas menetluses tõendid kogutud, mistõttu ei saa tõendite kogumine enam rikkuda kaebaja õigust vaikimisele ning

§-d 56 ja 64 ei kuulu enam rakendamisele. Seetõttu ei ole põhjendatud ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine. Kaebuses esitatud seisukohtadest tulenevalt peaks olema keelatud kriminaalmenetluse alustamine ka siis, kui maksumenetluse käigus ilmnevad kuriteo tunnused. Kaebuses kaasaaitamiskohustuse ja vaikimisõiguse kasutamisega seotud küsimused tõusetuksid samamoodi juhul, kui kriminaalmenetlus järgneb maksumenetlusele. Isikul on piisavalt menetlusgarantiisid, mis keelavad haldusmenetluses kogutud tõendite kasutamise kriminaalmenetluses. Samas on Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-120-3 antud selge seisukoht, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid on maksumenetluses lubatavad; 7) Revisjoni peatamist reguleeriva menetluskorra puudumine ei ole PS-ga vastuolus, kuna selline kord on RVastS-s olemas, millele kaebaja on viidanud. TsMS § 36 lg 1 ei ole menetluse peatamise alusena kohaldatav, sest otsus kriminaalmenetluses ja maksuotsus haldusmenetluses ei ole teineteisest sõltuvuses ja võivad jõuda erinevatele tulemustele. 7. Tallinna Halduskohtu 19.09.2011 otsusega jäeti OÜ Antsma kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) käesolevas vaidluses on maksumenetluses 12.05.2011 välja antud revisjoniakt. Vastustaja kinnitas istungil, et hetkel määratakse kaebaja andmete alusel tulumaksu hindamise teel, kuid tõenäoliselt uut revisjoniakti välja ei anta, vaid muudatused viiakse sisse juba maksuotsusesse. Poolte kinnitusel esitas kaebuse esitaja pärast revisjoniakti veel tõendeid, et oleks võimalik määrata tulumaksu hindamise teel. Kaebaja taotlus revisjoni peatamiseks kuni lahendi jõustumiseni kriminaalasjas tuleb rahuldamata jätta peamiselt põhjusel, et kaebuse esitaja on maksumenetluses juba täitnud oma kaasaaitamiskohustuse ning ei ole avaldanud soovi kasutada vaikimisõigust. Praeguses menetlusfaasis ei tehta kaebuse esitajale enam kohustuseks esitada tõendeid ja selgitusi, kaebajal on vaid võimalik osaleda revisjoni lõppvestluses ja esitada hiljem maksuotsusele vaie või kaebus halduskohtusse. Sama puudutab taotlust tunnistada paralleelmenetluste korral revisjoni peatamise menetluskorra puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna sisuline vajadus revisjoni peatamiseks puudub; 2) ka juhul, kui kaebaja suhtes toimuv maksumenetlus oleks alles tõendite kogumise faasis, puuduks vajadus revisjoni peatamiseks. Kaebaja viidatud J. Sarve artiklis viidatud probleemide5

(10)3-11-800 le, mida paralleelselt toimuv maksu- ja kriminaalmenetlus endaga kaasa tuua võib, vältimise kohaseim viis ei ole oodata esmalt ära kriminaalmenetluse tulemus. Ka viidatud artikli põhiline sõnum on vastupidine: kuna haldussüüteo (antud juhul maksusüüteo) faktilisi asjaolusid on kõige pädevam tuvastama ja neile õiget hinnangut andma haldusorgan (ja kohtuvaidluse korral halduskohus), oleks loogiline, et kõigepealt antakse välja haldusakt, kus tuvastatakse faktilised asjaolud ja antakse neile haldusõiguslik hinnang, ning alles seejärel tuvastatakse haldussüütegu. Kuna kriminaalmenetlus on isiku õigusi enam puudutav, on just sel põhjusel oluline, et süüteo asjaolud oleksid adekvaatselt tuvastatud ja haldusõiguslik hinnang neile õige. Analoogia korras võib viidata KarS § 384 lg-le 2, mille kohaselt maksejõuetuse põhjustamise eest karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu – ka siin annavad pankrotimenetluse läbiviijad selle ala spetsialistidena oma seisukoha enne kriminaalmenetlust. Kui kriminaalmenetlus ootaks ära haldusmenetluse tulemuse jõustumise, oleks kriminaalmenetlus liialt aeganõudev ning võiks sattuda vastuollu mõistliku menetlusaja nõudega (konventsiooni art 6 lg 1). Eesti seadused ei reguleeri, mis järjekorras toimetada maksu- ja kriminaalmenetlust. Pigem on otstarbekas viia lõpule maksumenetlus, seda enam, et Riigikohus on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 asunud seisukohale, et ka kuriteoga tekitatud maksunõude suurus tuvastatakse maksumenetluses. Seega ei lahendaks kriminaalmenetlus kogu probleemi ja maksusumma tuleks hiljem ikka maksuhalduri haldusaktiga määrata. J. Sarve viidatud artiklis märgitakse, et kui maksuasjas on maksuhaldur pooleks, kelle seisukohta käsitleb halduskohus kriitilisemalt, siis kriminaalmenetluses käsitatakse teda pigem eksperdina, kelle arvamust kohtunik tihti ei söanda kummutama hakata. Seega on isiku huviks pigem haldusmenetluse eelnevus kriminaalmenetlusele ja revisjoni peatamise instituudi sisseviimine maksumenetlusse võiks põhjustada maksusüütegude lahendamise kvaliteedi langust. Ka tuleb arvestada sellega, et isiku käitumises avalduvad kuriteo tunnused tavaliselt just maksumenetluses; 3) kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumine võinuks aset leida juhul, kui kaebaja oleks teatanud maksuhaldurile oma vaikimisõiguse kasutamisest ja seetõttu kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisest, millele järgnevalt oleks maksuhaldur asunud rakendama sunnivahendeid või kohaldanud karistust kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise eest väärteomenetluse reeglite kohaselt. Käesolevas vaidluses seda ei juhtunud. A. M maksumenetluses antud selgituste põhjal (vt 12.05.2011 selgitusi tlk 81 jj), millest nähtub soov saada kiiresti lõpule nii maksu- kui kriminaalmenetlusega ja hindamise läbiviimiseks, saab pigem väita, et kaebaja oli huvitatud koostööst maksuhalduriga ja täitis oma kaasaaitamiskohustust korrektselt, pidamata vajalikuks teabe andmisest keelduda, ehkki ta juhtis selgitustes tähelepanu ka menetluslike garantiide küsimusele seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega. Seetõttu oli PMTK 11.08.2010 korraldus nr 12.2-3/4606-1-1 õiguspärane; 4) ka ei sõltu teabe andmise ja dokumentide esitamise korralduse õiguspärasus sellest, kas adressaadil on õigus teabe andmisest keelduda. Kuigi PMTK 11.08.2010 korralduses nr 12.2-3/46061-1 ei ole

§-st 64 tulenevatele õigustele viidatud, puudub kahtlus, et sellist õigust tutvustati kaebaja esindajale vähemalt 12.05.2011 vestluse eel ja üksikjuhtumi kontrolli kohta 08.06.2010 tehtud korralduses. Kuna kaebajal oli maksumenetluses advokaadist esindaja, oleks ebausutav, et kaebajale oli vaikimisõiguse kasutamise võimalus teadmata. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses väitnud, nagu poleks ta vaikimisõigusega kursis olnud. Kuigi revisjoni raames antud teabekorraldused peaksid viitama vaikimisõigusele, ei pea maksuhaldur enne korralduse andmist välja selgitama adressaadi võimalikku soovi

§ 64lg 1 p-le 6 viidates teabe andmisest keelduda.

Selleks, et isik saaks otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle teada olema, mille kohta temalt teavet soovitakse. Saades maksuhaldurilt teabe andmise ja dokumentide esitamise korralduse ning leides, et tal on

§ 64

alusel õigus keelduda selle korralduse täitmisest, täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses näidatud tähtpäevaks teabe andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Vaikimisõiguse teostamiseks ei ole 6

(10)3-11-800 seega vajalik korralduse vaidlustamine, sest korraldus ei ole selle adressaadi võimaliku vaikimisõiguse olemasolu tõttu õigusvastane; 5) Kaasaaitamiskohustuse täitmise tõttu puudub

§ 56

ja § 64 lg 1 p 6 kohaldamiseks alus Samas on kohus seisukohal, et

§ 64lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõigus ei ole liiga kitsas.

Vaikimisõiguse teostamiseks oleks antud juhul piisanud üksnes viitamisest kaebaja ja A. M suhtes käimasolevale kriminaalasjale. Sel juhul polnuks maksuhalduril õigust sundida kaebuse esitajat teabe andmisele sunniraha või väärteomenetlusega.

§ 64

lg 1 p 4 annab aluse keelduda mistahes teabe andmisest ja dokumentide esitamisest eeldusel, et karistamise oht on reaalne. Paralleelse kriminaalmenetluse toimumise korral on vaikimisõigus just nii laia ulatusega, kui seda õigust kasutav isik soovib. Paralleelselt käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu on kaebuse esitaja maksumenetluses isegi eelispositsioonis. Kaasaaitamiskohustus pole paralleelse kriminaalmenetluse olukorras riigi sunnijõuga tagatud kohustus ja vastuolu kriminaalmenetluses kehtiva süütuse presumptsiooniga ei ole; 6) Riigikohtu 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10 ei tehtud järeldust, et paralleelmenetluste toimumise korral rikutakse igakordselt isiku PS §-s 22 sätestatud õigust. Riigikohus leidis nimetatud lahendis, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses

§ 64lg 1 p-de 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud.

Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK

  1. juuni
  2. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja
  3. oktoobri
  4. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17). Seega, ehkki menetlusseadused otsesõnu ei sätesta, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames kogutud tõendid ei oleks kriminaalmenetluses lubatavad, tuleneb selline nõue viidatud Riigikohtu lahenditest, mistõttu puudub alus rahuldada taotlust tunnistada menetlusgarantiide puudumine, mis keelaks ja välistaks haldusmenetluses saadud ütluste ja tõendite kasutamise kriminaalmenetluses, põhiseadusega vastuolus olevaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  5. OÜ Antsma apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellant jääb kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kordamata halduskohtus esitatut, on apellatsioonkaebuse väited järgmised: 1) kohtu põhjendus, et kaebaja on täitnud kaasaaitamiskohustuse, pole asjakohane, sest hilisemate asjaoludega ei saa põhjendada haldusakti või toimingu õiguspärasust. Maksuhalduril ei olnud põhjust maksumenetlust alustada, sest

§ 99

lg 1 p 5 kohaselt peatus kriminaalmenetluse alustamisel maksusumma määramise aegumine; 2) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaikimisõigus on ainult sellistes küsimustes, mis tähendaks otseselt õigusrikkumises süüditunnistamist. Teabe ja tõendite andmisest keeldumise õigus on absoluutne, kuna põhistatud keeldumise korral kaotab vaikimisõigus üldse tähenduse. Paralleelmenetluste korral peab isikul olema õigus keelduda igasuguse teabe ja tõendite esitamisest ja igasugustele küsimustele vastamisest; 3) vaidlustatud korraldusega on kohustatud täitma kaasaaitamiskohustust. Juba üksnes viite vaikimisõigusele puudumise tõttu on korraldus õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Maksuhaldur ei tohi haldusaktide andmisel lähtuda haldusakti adressaatide või nende esindajate kvalifikatsioonist ega eeldada, et isik teab ise oma õigusi; 7

(10)3-11-800 4) kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et alles maksuhalduri küsimuste järel saab isik otsustada, kas ütluste andmisest keelduda. Ei saa eeldada, et isik saab koheselt aru, kas tema vastus teda süüstaks või mitte. Paralleelselt toimuva kriminaalmenetluse puhul peab isikul olema õigus kõikidele küsimustele vastamisest keelduda. Revisjoni korral on õigus teavet nõuda ka suulise korraldusega, mistõttu isiku õiguste rikkumine maksumenetluse peatamata jätmisel on tõenäoline; 5) kohus on teinud paralleelmenetluse mõjude osas ebaõiged järeldused. Kui kohus märgib, nagu oleks kaebuse esitaja maksumenetluses teatud mõttes isegi eelispositsioonis, saades valida, kas ta soovib anda teavet või mitte, siis kaebaja rõhutab, et revisjoni läbiviimine ei ole paralleelselt toimuva kriminaalmenetluse tõttu sisuliselt võimalik; 6) halduskohus on jätnud analüüsimata Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-15-10 viidatud võimalused kohtuasja lahendamiseks menetluskorra puudumise korral.
  1. PMTK palub jätta OÜ Antsma apellatsioonkaebus rahuldamata ning jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgnevat. Apellandi tõstatatud küsimused vaikimisõigusest ja menetlusgarantiide puudumisest on teoreetilised ega haaku apellandi maksu- ja kriminaalmenetlusega. OÜ Antsma vastusest revisjoniaktile nähtub soov, et haldusmenetluses kogutud tõendeid ja hindamise tulemust oleks võimalik kasutada ka kriminaalmenetluses. Kuna kaebuses soovib apellant garantiid, et maksumenetluses kogutud tõendeid ei kasutataks kriminaalmenetluses, on apellandi halduskohtu- ja maksumenetluses esitatud taotlused vastukäivad. Maksumenetluses on kaebaja täitnud kaasaaitamiskohustust ning ei ole kasutanud vaikimisõigust, kusjuures ta on esitanud ise täiendavaid tõendeid kui ka taotlenud maksuhalduri poolt tõendite kogumist. Seetõttu ei ole kohased ka apellandi väited riikliku sunni kasutamise kohta isikut süüstavate tõendite esitamiseks.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu istungil loobus apellant apellatsioonkaebuse taotlusest kohustada PMTK-d revisjoni peatama, selgitades, et revisjon on nüüdseks lõppenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  3. HKMS § 191 lg 1 kohaselt võib apellant loobuda apellatsioonkaebusest alates selle esitamisest kuni apellatsioonimenetlust lõpetava lahendi teatavakstegemiseni. Sel juhul lõpetab ringkonnakohus sama paragrahvi lg-te 3 ja 4 kohaselt määrusega apellatsioonimenetluse tervikuna või mitme apellatsioonkaebuse puhul selle apellatsioonkaebuse menetluse, millest loobuti. Nendel alustel tuleb lõpetada apellatsioonkaebuse menetlus taotluses kohustada PMTK-d kaebuse esitaja suhtes läbi viidud revisjoni peatama.
  4. Menetlusseadus ei reguleeri otseselt olukorda, kui apellatsioonkaebusest loobutakse osaliselt. Arvestades, et selline loobumise avaldus esitati alles ringkonnakohtu istungil ja selle lahendamine toimub samas menetlusfaasis kui kohtuotsuse tegemine menetlusse jäänud taotluse suhtes, lõpetab ringkonnakohus loobumisavaldusega hõlmatud nõude osas apellatsioonimenetluse kohtuotsuses.
  5. Vastavalt HKMS § 191 lg-le 5 märgib ringkonnakohus, et sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt on apellatsioonkaebusest loobumise tagajärjeks see, et apellant ei saa esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud. 8
(10)3-11-800
  1. Menetluse lõpetamise tõttu revisjoni peatamiseks kohustamise nõudes ei kontrolli ringkonnakohus halduskohtu otsuse õigsust osas, milles kaebus selles nõudes rahuldamata jäi. Ringkonnakohus lahendab apellatsioonkaebuse osas, mis puudutab PMTK 11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1 õigusvastasuse tuvastamise nõuet. II
  2. Kaebuse esitamise ajal ja kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt oli isikul õigus taotleda haldusakti õigusvastasuse tuvastamist, kui tal on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi esinemiseks ei piisa üksnes sellest, et haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Põhjendatud huvi on isikul sellise kaebuse esitamiseks siis, kui selle rahuldamine annab talle reaalseid eelisi tema rikutud õiguste kaitsel; selleks peab kaebuse esitaja ära näitama, kuidas saavutaks ta kohtuotsusega eeliseid oma õiguste edasisel kaitsel (vt Riigikohtu 12.11.2009 määrus nr 3-3-1-70-09, p 12).
  3. Kaebuse esitaja ei ole sellist põhjendatud huvi ära näidanud. Riigikohtu lahendite nr 3-3-124-09, 3-3-1-78-089 ja 3-3-1-4-10 avaldatud seisukohtade tsiteerimine, kus selgitatakse, milles võib seisneda isiku põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks (vt kaebuse 23.08.2011 täienduse p 5) on abstraktset laadi arutlus, mis ei ole seostatud käesoleva kohtuasja asjaoludega. Tsiteeritud Riigikohtu lahendite puhul on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta, et lahendis nr 3-31-24-09 selgitatakse, et põhjendatud huvi on kohtupraktikas seondatud õigusvastasuse tuvastamise preventiivse toimega „konkreetsetel juhtudel“ (ringkonnakohtu rõhuasetus), lahendis nr 33-1-78-08 märgib Riigikohus, nagu ka ülal viidatud lahendis nr 3-3-1-70-09, et kaebaja peab tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda, lahendis nr 3-3-1-4-10 märgib Riigikohus, et põhjendatud huvi väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Milline on soovitav soodustus, hüve või kasu ja kuidas seda saavutatakse, kaebuse esitaja antud asjas ei selgita.
  4. Kui revisjoni peatamise küsimuses esitatud kaebaja seisukohtade pinnalt oletada, et kaebuse esitaja põhjendatud huvi seondus eesmärgiga vältida temalt edaspidi teabe ja dokumentide nõudmist ja tema suhtes paralleelselt käimasoleva kriminaalmenetluse ajal revisjoni läbiviimist, siis on see oletus vastuolus kaebuse esitamisele eelneva kaebaja käitumisega, millest nähtub hoopis huvi, et maksumenetlus enne kriminaalmenetlust lõpule viidaks ja maksu määramisel arvestatakse revisjoni käigus välja selgitatavate kaebuse esitajat soodustavate maksuõiguslike asjaoludega. Pärast vaidlusalust 11.08.2010 korraldust on maksuhaldur andnud veel 21.03.2011 ja 09.06.2011 korraldusi revisjonitähtaja pikendamiseks (tlk 70 ja 72), mida kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud. 12.05.2011 suulistes selgitustes (tlk 81) väljendas kaebuse esitaja esindaja valmisolekut tõendada tulumaksu seisukohast soodsat õiguslikku asjaolu, et äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha kasutati ettevõtluse tarbeks, teavitas, et peab prokuröri ja MTA-ga läbirääkimisi hindamismeetodi kasutamiseks tulumaksukohustuse väljaselgitamiseks, et mõlemad menetlused saaks kiiresti lõpule viia, ja taotles 12.05.2011 revisjoniaktile vastamiseks sellise tähtaja määramist, et kaebuse esitaja saaks kaitsta oma huve mõlemas menetluses. 01.06.2011 revisjoniaktile esitatud vastuses (tlk 84-86) esitatakse taotlus „kohaldada tulumaksukohustuse selgitamisel hindamise teel maksustamist, lahendada koostöös maksuhaldur-prokuratuur-maksumaksja eelnevalt osundatud küsimused hindamise korraldamisest paralleelmenetluste konflikti tingimustes ja hindamise tulemuste põhimõttelisest aktsepteerimisest mõlemas menetluses.“ Ühtlasi kinnitas eriarvamuse esitaja valmisolekut esitada hindamiseks vajalikud tõendid ja tegi ettepaneku maksumenetluse pikendamiseks hindamiseks vajaliku aja võrra.
  5. Eelmises punktis kirjeldatud asjaolud räägivad ka selle vastu, nagu olnuks kaebuse esitajal huvi välistada vaidlustatud korralduse andmise järgselt maksumenetluses kogutud tõendite kasutamine kriminaalmenetluses. Kohtueelse menetluse kokkuvõttest kriminaalasjas nr 10930000272 9
(10)3-11-800 (tlk 64) nähtub, et kaebuse esitajat süüdistati KarS § 3891 lg-s 3 sätestatud kuriteos - juriidilise isiku poolt maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumine, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Seega oli kaebuse esitaja maksuvõla suurus kriminaalmenetluses uuritava kuriteo koosseisu tunnuseks, mistõttu oli hindamismeetodi kasutamine maksukohustuse vähendamise suunas kaebuse esitaja huvides ka kriminaalmenetluse aspektist. Revisjoniaktis (osa III p 2) märgitakse tulumaksuga seoses, et OÜ Antsma raamatupidamises puuduvad dokumentaalsed tõendid äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamise kohta. Raamatupidamiskohustust rikkunud maksukohustuslase puhul eeldab maksusumma hindamise teel määramine maksukohustuslase aktiivset kaasabi. Ka kriminaalmenetluses ei välista süütuse presumptsioon KarS §-s 3891 sätestatud kuriteos süüdistatava isiku vajadust tõendada endale soodsat maksuõiguslikku asjaolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2010 otsuses nr 3-1-1-46-10 (p 8.4) märgitakse järgmist: „Iseenesest on küll õige, et eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07, p-d 1923). Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et süüdistatav, kes esitab versiooni, et äriühingu pangakontolt võetud sularaha kasutati äriühingu huvides (ehkki kuludokumendid selle kohta puuduvad), peab selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt viidatud otsuse p 23 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-08, p 16.7). Sarnaselt peab süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.“
  5. Seetõttu jääb kaebus PMTK 11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks rahuldamata juba seetõttu, et kaebuse esitajal puudub sellise kaebuse esitamise õigus. Vastavas osas jääb rahuldamata ka kaebuse esitaja apellatsioonkaebus. III
  6. Apellatsioonkaebusest loobumise tõttu apellatsioonimenetluse osalise lõpetamise ja ülejäänud osas apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise tõttu jääb HKMS § 108 lg-st 1 ja § 191 lg-st 2 tulenevalt rahuldamata ka apellandi taotlus mõista vastustajalt välja apellatsiooniastme menetluskulud summas 1552,02 eurot (15,97 eurot riigilõiv apellatsioonkaebuselt ja 1536,05 eurot esindaja tasu). Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.