← Eesti

2-10-57574/13

Obsah (9)§ 100§ 110§ 111§ 76§ 30§ 113§ 35§ 23§ 39

2-10-57574 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2012.a, Tallinn Tsiviilasja number 2

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

  1. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Hageja õiguseellase (s.o SJ aktsiaseltsi, registrikood XXX) ja kostja vahel sõlmiti
  2. novembril 2008.a hagis nimetatud valveteenuse leping. - Valveteenuse lepingu (punkti 4.2) alusel kohustus kostja tasuma hagejale igakuiselt tehnilise valve teenuse osutamise kuutasu 1200 krooni ning seadmete üüri 500 krooni, alates
  3. juunist 2010.a pidi kostja tasuma turvateenuse kuutasu 700 krooni (senise 1200 kr asemel) ning seadmete üüri 500 krooni. Kõigile eelnimetatud summadele lisandus käibemaks (vaidlusaluste arvete puhul 20%). - Kostja on jätnud tasumata hageja poolt valveteenuse lepingu alusel esitatud arveid kokku summas 577,75 eurot, sh 2010.a jaanuari kohta esitatud valveteenuse ja seadmete rendi arve (nr XXXXXXXXXXXX) 94,58 euro ulatuses, samuti 2010.a veebruari, märtsi ja aprilli kohta esitatud arved (nr XXXXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXXXX) kokku summas 391,14 eurot ning 2010.a juulikuu kohta esitatud valveteenuse ja seadmete rendi arve (nr XXXXXXXXXXXX) summas 92,03 eurot. - Kostja (juhatuse liikme isikus) on koostanud ja esitanud hagejale
  4. mai 2010.a kuupäevaga maksegraafiku, milles on kinnitanud
  5. mai 2010.a seisuga valveteenuse lepingu alusel tasumata arvete, sh eelnimetatud arvete, kogusummat 11 399,80 4

(9)2-10-57574 - krooni (s.o 728,58 eurot) ning taotlenud maksmisele kuuluva summa ajatamist kolmeks kuuks. alates
  1. juulist 2010.a osutab tehnilise valve turvateenust Tallinnas aadressil XXX asuval valveobjektil SEAS.
  2. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas kostja on arvete tasumata jätmisega (kokku 577,75 euro ulatuses) valveteenuse lepingu punktist 4.2 tulenevaid kohustusi rikkunud (

§ 100

) ning kas hagejal on õigus nõuda õiguskaitsevahendina kõnealuste kohustuse täitmist, st kas kohustused on muutunud sissenõutavaks. Kostja väidete kohasel on tal alus keelduda kõnesolevate kohustuste täitmisest. 9. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud valveteenuse lepingu alusel tekkinud õigussuhtel on eeskätt käsunduslepingu tunnused.

§-s 619 toodud määratluse kohaselt kohustub üks isik (käsundisaaja) käsunduslepinguga osutama vastavalt lepingule teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Ka vaidlusaluse valveteenuse lepingu (vt toimik, lk 26-27) järgi kohustus hageja osutama tehnilise valve turvateenust, mis seisnes kostja vallas- ja kinnisvara (valveobjekt) valves ja kaitses valvesignalisatsiooni ja/või tulekahjuhäire seadmete (valvesüsteem) abil, et fikseerida valveobjekti vastu suunatud rünne (nt sissetung) või muud ohud (nt tulekahju) (lepingu üldtingimuste p 1.1). Kostja pidi nimetatud teenuse eest tasuma hageja poolt esitatud arvete alusel (lepingu üldtingimuste p 4). Valveteenuse lepingus on lepitud käesoleval juhul lisaks kokku ka tasumises hagejale kuuluva ning teenuse osutamiseks vajaliku raadiosaatja kasutamise eest, kuid see ei muuda lepingu kui terviku olemust. 10. Kostja poolt hageja põhinõudele esitatud vastuväiteid võib käsitleda kohustuse täitmisest keeldumise vastuväidetena

§ 110

lg 1 ja ilmselt ka

§ 111

lg 1 järgi.

§ 110

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kostja väidete kohaselt talle vaidlusalustel perioodidel (s.o

  1. aasta jaanuar, veebruar, märts, aprill ja juuli) tegelikult hageja poolt kokku lepitud valveteenust ei osutatud, kuna hageja juhtimiskeskusesse võisid valveobjektilt signaalid jõuda ainult raadiosaatja kaudu, kuna telefoniliin ei töötanud, ning tõenäoliselt ei jõudnud ka raadiosaatja signaalid alati kohale. Kohus leiab, et
  2. aasta jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli osas ei ole kostja taolised vastuväited piisavalt tõendatud. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatule peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 76

lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse vastavalt sama paragrahvi neljandale lõikele, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

  1. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks pretensiooniga 2010.a osutatud valveteenuse kvaliteedi osas enne juulikuud hageja poole pöördunud.
  2. mail 2010.a on kostja koostanud ja esitanud hagejale
  3. mai 2010.a kuupäevaga maksegraafiku, milles on kinnitanud
  4. mai 2010.a seisuga valveteenuse lepingu alusel tasumata arvete tõttu tekkinud võlgnevust 11 399,80 krooni (vt toimik, lk 34). Osundatud maksegraafik on olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, st võlatunnistus, mille eesmärk (erinevalt

§ 30lg-s 1 sätestatust) ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat 5

(9)2-10-57574 kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada selle sissenõutavust (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2006, lk 113). Deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega pidanuks kostja suutma tõendada, et hageja poolt ei ole
  1. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis ning aprillis tegelikult lepingu alusel valveteenust kohaselt osutatud. Kohus on kõnealuste vastuväidete tõendamise vajadusele eelmenetluse käigus ka kostja tähelepanu juhtinud (vt toimik, lk 67). Kohtu hinnangul kostja oma väiteid siiski piisavalt tõendanud ei ole. A.K on kohtule antud ütlustes hageja poolt esitatud juhtimiskeskusesse saabunud signaalide väljavõttele tuginedes küll selgitanud, et telefoniühenduses esines probleeme juba alates
  2. jaanuarist ning telefoniside kadus täielikult
  3. märtsil 2010.a (vt toimik, lk 138 ja lk 80-134). Samas jääb ka A.K ütluste põhjal ebaselgeks, kuivõrd efektiivne oli valvatavale objektile paigaldatud raadiosaatja ühendus hageja juhtimiskeskusega. A.K väitel nähtub osundatud väljavõttelt, et raadiosaatja signaal oli nõrk (vt toimik, lk 138). Samas ei saa ütlustest ja väljavõttest järeldada, et signaal üldse puudus.
  4. Erinev on tõenduslik olukord 2010.a juulikuud puudutava valveteenuse ja seadmete rendi tasu nõude (arve nr XXXXXXXXXXXX) osas. Sellele tasunõudele ülalkäsitletud
  5. mai 2010.a maksegraafikust järelduv ümberpööratud tõendamiskoormis ei laiene. Kohus märgib, et põhimõtteliselt peaks kostja sellele vaatamata oma kohustuse täitmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid tõendama (TsMS § 230 lg 1), kuid sisuliselt on kostjal keeruline tõendada teenuse osutamata jätmist kui olemuselt negatiivset asjaolu. Seega peaks hageja suutma vaidluse korral tõendada teenuse osutamist, mille eest kostjalt tasu nõutakse. Ka Riigikohus on
  6. märtsil 2002.a tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02 tehtud otsuse
  7. punktis muu hulgas märkinud, et kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Kohtu hinnangul võib seda igal juhul eeldada enda majandus- ja kutsetegevuses teenust osutavalt isikult. Kohus ei ole olemasolevate tõendite põhjal veendunud, et kostjale on valveteenuse lepingus kokku lepitud teenuseid 2010.a juulis hageja poolt nõuetekohaselt osutatud. Kohtu poolt ülalkäsitletud A.K ütlustest ja juhtimiskeskusesse saabunud signaalide väljavõttest nende kogumis järeldub, et hageja juhtimiskeskusel puudus telefoniside valvatava objektiga (juba alates
  8. märtsist 2010.a). Samadest tõenditest nähtub, et raadiosaatja signaalid valveobjektilt juhtimiskeskusesse jõudsid, kuid on kaheldav, kas selline ühendus võimaldas objekti püsivat jälgimist (valveteenuse lepingu üldtingimuste p 2.1). A.K ütluste kohaselt levib raadiosaatja signaal vanalinna piirkonnas (kus asub ka vaidlusalune valveobjekt) hoonete paksude paekivist seinte tõttu väga halvasti. Ilmselt seetõttu oligi vaja dubleerida ühendust telefoniliini kaudu (vt toimik, lk 138). Samuti on tunnistaja kinnitanud, et juhtimiskeskusesse saabunud signaalide väljavõttest nähtuvalt olid raadiosaatja signaalid väga nõrgad ning osad signaalid ei läinud juhtimiskeskusesse läbi (vt toimik, lk 138). Kohtu hinnangul ei ole kostja kohustatud tasuma kõnealuse kalendrikuu osas ka raadiosaatja üüri (mis samuti arvel nr XXXXXXXXXXXX kajastub). Asja materjalide põhjal otsustades kasutati raadiosaatjat üksnes valveteenuse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning raadiosaatja kasutamiseks sõlmitud kokkulepped olid eelnimetatud lepingust lahutamatud. Kohtu hinnangul ei saa seetõttu mõistlikult eeldada, et kostja (valveteenuse tellijana) peaks tasuma kõnealust üüri ka juhul, kui valveteenus jääb täitja poolt osutamata.
  9. Hageja on menetluses väitnud, et ta ei pea vaidlusaluse lepingu järgi vastutama kostja telefoniliinide korrasoleku eest (vt toimik, lk 66). Samuti on hageja väitnud, et leping kohustas reageerima häiresignaalidele, mitte jälgima kostja objektilt saabuvaid signaale 6
(9)2-10-57574 (vt toimik, lk 137). Kohus hageja viidatud seisukohtadega ei nõustu. Esiteks ei ole turvateenuse pakkujal ilmselgelt võimalik häiresignaalile (õigeaegselt) reageerida, jälgimata püsivalt valveobjektilt saabuvaid signaale. Teiseks oli juhtimiskeskusega ühendatud valvesüsteemi abil valveobjekti seisukorra jälgimine valveteenuse lepingu üldtingimuste punkti 2.1 kohaselt otseselt hageja kohustuseks. Telefoni sideliinide töökorras hoidmine oli valveteenuse lepingu üldtingimuste punkti 3.1 järgi küll kostja kohustus. Samas ei vabasta see kohtu hinnangul hagejat kohustusest jälgida valveobjekti ja juhtimiskeskuse vahelise side, praegusel juhul ka telefoniühenduse, nõuetekohast toimimist ning selgitada välja ilmnenud vigade põhjused. Telefoni sideliini võimaliku rikke tuvastamisel pidanuks hageja juhtima sellele kostja tähelepanu. 14. Seega on põhinõue põhjendatud 2010.a jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli valveteenuse tasu ja seadmete rendi nõuete osas kokku summas 485,72 eurot (arved nr XXXXXXXXXXXX; nr XXXXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXX). Kohus ei pea nõuet põhjendatuks 2010.a juulikuu osas, selle nõude täitmisest on kostjal õigus

§ 110lg-le 1 tuginedes keelduda.

15. Edasiselt käsitleb kohus hageja viivisenõuet.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Valveteenuse lepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt on hagejal õigus arvete tähtaegsel tasumata jätmisel nõuda kostjalt viivist iga viivitatud päeva eest arvestusega 0,15% tähtaegselt tasumata summast. Kohtu hinnangul on selline tingimus hageja tüüptingimusena kehtiv (

§ 35lg 1 ja § 42 lg 1).

Hageja arvestuste kohaselt moodustas viivisenõue

  1. jaanuari 2011.a seisuga arve nr XXXXXXXXXXXX osas 52,92 eurot, arve nr XXXXXXXXXXXX osas vastavalt 66,88 eurot, arve nr XXXXXXXXXXXX puhul 61,41 eurot ja arve nr XXXXXXXXXXXX puhul 55,35 eurot (vt toimik, lk 71-72). Kostja ei ole hageja viivisenõude arvestuslikule õigsusele vastu vaielnud ega taotlenud menetluses viivise vähendamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on arveid nr XXXXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXX puudutavas osas õiguslikult põhjendatud. Eelnenust lähtuvalt mõistab kohus kostjalt välja
  2. jaanuari 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise loetletud arvete tasumisega viivitamise eest kokku summas 236,56 eurot. Samuti mõistab kohus TsMS §-st 367 lähtudes kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (485,72 eurot) alates
  3. jaanuarist 2011.a kuni nõude täitmiseni määras 0,15% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.
  4. Kohus ei rahulda hageja nõuet viivise väljamõistmiseks arve nr XXXXXXXXXXXX tasumisega viivitamise eest, s.o 2010.a juulikuu kohta esitatud valveteenuse ja seadmete rendi arvet puudutavas osas. Selle arve tasumisest on kostjal kohtu hinnangul õigus keelduda. Vastavalt

§ 113lg-le 4 ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. 7

(9)2-10-57574
  1. Kokkuvõttes rahuldab kohus hageja põhinõude 485,72 euro ulatuses ning nõude
  2. jaanuari 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks 236,56 euro ulatuses. Samuti mõistab kohus välja viivise protsendina põhinõudelt alates
  3. jaanuarist 2011.a kuni nõude täitmiseni määras 0,15% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Muus osas jätab kohus hageja nõuded rahuldamata.
  4. Vastusena poolte väidetele märgib kohus veel järgmist. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et hageja ei ole kostjale viimase soovil väljastanud väljavõtet valveobjektilt hageja juhtimiskeskusesse saabunud signaalide kohta (kostja on nimetanud seda lihtsustatult ka telefoniväljavõtteks). Kohus leiab, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest (

§-d 6 ja 7) lähtuvalt ning ka

§ 23

lg-st 2 tulenevalt puudus hagejal alus nimetatud väljavõtete esitamisest keelduda. Hageja väitel on ta väljavõtte kostja nõudel ka esitanud. Samas puudub kõnealuse väljavõtte väidetaval esitamata jätmisel käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast iseseisev õiguslik tähtsus. Juhtimiskeskusesse saabunud signaalide kohta väljavõtte esitamata jätmine ei saaks olla iseenesest aluseks osutatud teenuse eest tasumisest keeldumisele (eeldusel, et teenuse osutamine on tõendatud). Kostja poolt

  1. aprilli 2011.a menetlusdokumendis kirjeldatud valveseadmetega seonduvad probleemid
  2. aastal ei puuduta käesolevas asjas vaidluse all olevat ajaperioodi. Seetõttu ei ole need väited kohtu arvates asjakohased ning kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on võimalikud
  3. aastal ilmnenud valveseadmete rikked ilmselt kõrvaldatud (vt toimik lk 32 ja 33).
  4. Kohus peab vajalikuks ka lisada, et valveteenuse lepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt tuli pretensioonid esitada teisele lepingupoolele kirjalikult mitte hiljem kui viie kalendripäeva jooksul nende aluse tekkimise hetkest. Nimetatud tingimuse sisu ja eesmärk ei ole õiguslikult üheselt selge ning seda tüüptingimust tuleks kahtluse korral tõlgendada kasutaja (st hageja) kahjuks (

§ 39lg 1).

Kohtu hinnangul ei piira see tingimus praegusel juhul kostja õigust tugineda võlaõigusseaduses nimetatud õiguskaitsevahenditele. Tuleb ka arvestada, et vastavalt üldtingimuste punktile 4.1 esitati hageja poolt arveid n.ö etteulatuvalt – teenuse osutamise kuu alguses.

  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu
  2. jaanuari 2011.a seisuga sissenõutavaks muutnud nõudeid (sh viivisenõue) kokku summas 840,81 eurot. Otsusega rahuldab kohus nimetatud nõuded 722,28 euro ulatuses, seega ligikaudu 86% ulatuses. Arvestades eeltoodut, jätab kohus menetluskulud 14% ulatuses hageja kanda ja 86% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. 8

(9)2-10-57574 Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.