3-11-1480/18

e KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1480 Haldusasi A. Ii kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
2. aprilli 2011 otsuse nr 1 ning Pärnu Linnavalitsuse
3. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: A. I Vastustaja: Pärnu Maavalitsus Vastustaja: Pärnu Linnavalitsus RESOLUTSIOON
4. Jätta A. Ii kaebus rahuldamata.
5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID
6. Laevakinnistusregistri kohaselt omandasid
7. oktoobril 1938 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ühetekilise kaubalaeva L ¼ suurustes mõttelistes osades E. J, R. P, A. T ja E. P.
8. novembril 1939 moodustati laevaühing L, mille osanikeks olid võrdsetes osades eelnimetatud isikud. J I on
9. ja
10. aastal esitatud tulude teadaannetes, samuti maksualases kirjavahetuses maksuinspektoriga märkinud, et talle kuulub laevast L 15,591/100 suurune osa. Laevakinnistusregistrisse J Ii selle laeva omanikuna kantud ei ole. ENSV Teatajas avaldatud natsionaliseeritud laevade nimekirja on kantud ka laev L, mille omanikuks on märgitud laevaühistu. 1
11. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Pärnu linnakomisjoni
12. aprilli 2006 otsusega nr 1 loeti omandireformi objektiks kaubalaev L ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati laeva õigusvastase võõrandamise ajal selle 15,591/100 suuruse mõttelise osa omaniku J Ii poeg R I. Selles otsuses märgiti, et täpselt ei ole võimalik tuvastada, millal omandas J I 15,591% laevast, ent laevaosa talle kuulumine nähtub juba eelpool nimetatud tulude teadaannetest ning kirjavahetusest maksuinspektoriga. Eelnimetatud otsus tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
13. aprilli 2007 otsusega nr 1, kuna leiti, et laev L ei ole omandireformi objektiks. See otsus omakorda tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
14. jaanuari 2009 otsusega nr 1, millega samas loeti laev L omandireformi objektiks ning õigustatud subjektiks 15,591/100 suuruse mõttelise osas tunnistati taaskord R I. Viimatinimetatud otsuse tulemusena jäi kehtima ka ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
15. aprilli 2006 otsus.
16. märtsil 2011 tegi ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon aga otsuse nr 1, millega tunnistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
17. aprilli 2006 otsuse kehtetuks, leides, et Rahandusministeeriumi tellitud ajaloolis-õigusliku uuringu kohaselt võib laeva omanikuks pidada ainult registrisse kantud isikut või tema pärijat, ent
18. juunil 1940 registrisse kandmata allosanikku ei saa laeva omanikuna käsitada ja sellisel isikul pole ka õigust nõuda laevaosa kompenseerimist omandireformi käigus. Otsuses tuuakse välja, et laeva L registrikannetes ei olnud J Ii laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikuna märgitud.
19. Lähtudes eelkirjeldatud ÕVVTK linnakomisjonide otsustest otsustas Pärnu Linnavalitsus esmalt
20. oktoobri 2006 korraldusega nr 97 alustada R Ii pärijale A Iile laeva L osa kompenseerimise menetlust ning Pärnu Linnavalitusse
21. novembri 2006 korraldusega nr 1021 määrati A Iile 623 600 krooni suurune kompensatsioon. Kompensatsiooni maksmise korraldus tunnistati kehtetuks Pärnu Linnavalituse
22. oktoobri 2007 korraldusega nr
23. Viimatinimetatud korraldus tunnistati omakorda kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse
24. aprilli 2009 korraldusega nr
26. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
27. aprilli 2011 otsusega täiendati maakonnakomisjoni
28. märtsi 2011 otsust nr 1 ning tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
29. jaanuari 2009 otsus nr
30. Pärnu Linnavalitsuse
31. veebruari 2011 korraldusega nr 81 tunnistati kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse
32. oktoobri 2006 korraldus nr 907 ja
33. aprilli 2009 korraldus nr 228 ning otsustati mitte alustada laeva L 15,591/100 suuruse osa kompenseerimismenetlust. Otsust põhjendatakse samuti viitega Rahandusministeeriumi tellitud ajaloolis-õiguslikule uurimusele ning selles viidatud õigusaktidele ja asutakse seisukohale, et laeva omandiõigust saab tõendada üksnes vastav registrikanne kas laevakinnistusraamatus või kinnistamata laevade registris, ent laeva L omanikuna oli laevakinnistusraamatusse kantud laevaühing ja osanikud, kelle hulgas J Ii nimetatud ei olnud. Otsuses leiti, et pole tõendatud, et J I oleks sõlminud laeva osa omandamiseks lepingu enne
34. juunit 1940 ning täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused, ent omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
35. A. I esitas Tallinna Halduskohtule
36. juunil 2011 kaebuse, millest taotleb ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
37. aprilli 2011 otsuse nr 1 tühistamist.
38. juulil 2011 halduskohtule saabunud kaebuses, mida on täiendatud
39. oktoobril 2011 kohtule jõudnud 2 menetlusdokumendist (kd II, lk 63) taotleb A. I aga Pärnu Linnavalitsuse
40. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamist.
41. Kaebaja heidab maakonnakomisjoni otsusele ette, et selle tegemisel ei ole kaebajale tagatud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust, samuti leiab kaebaja, et maakonnakomisjon ei ole varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Kaebaja märgib, et kuigi vaidlustatud otsusest ei selgu, millisest ajaloolis-õiguslikust uurimisest selle tegemisel lähtutud on, peetakse ilmselt sinas J. V koostatud uurimust Eesti Vabariigi laevaühingute osanike omandiõiguslik staatus, mille osas kaebaja esmalt leiab, et talle ei ole antud võimalust esitada seal võetud seisukohtade kohta omapoolseid vastuargumente. Samas leiab kaebaja, et sarnane uurimistöö ei saa olla varasema haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks.
42. Kaebaja selgitab samuti, et tegelikult omandati osalus laevades võlaõiguslike tehingutega ning alles pärast tehingut toimus omandiõiguse asjaõiguslik vormistamine, ent viimane sattus aega, mil algas Nõukogude Liidu poolt Eesti Vabariigi okupeerimise elluviimine ning seega muutus omandiõiguse registrites vormistamine ja oma osaluse avalik demonstreerimine omanikele eluohtlikuks. Kaebaja selgitab, et laevaomanik, kes ei kandnud omandatud osalust registrisse, ei saa enda omandiõigust kaotada, kuna ta ei ole pärast osaluse omandamist seda kolmandatele isikutele võõrandanud, samas kui isik, kellelt ta osaluse omandas, oli enda osalusest loobunud ning ta ei saanud juba võõrandatud osalust uuesti müüa. Kaebaja leiab, et seetõttu on tegeliku osaluse ja omanike tegeliku tahte kindlakstegemiseks vajalik vaadata laevakinnistusraamatu andmete kõrval ka omandireformi aluste seaduse (ORAS) poolt lubatavaid kaudseid tõendeid, s.h omanike poolt omandiõiguslikes küsimustes tehtud tahteavaldusi.
43. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et notariaalregistri andmetes ja laevakinnistusraamatu andmetes on suured vastuolud, mis viitab sellele, et laevakinnistusregistris sisalduvad andmed ei ole täielikud ega ainuõiged. Kaebaja viitab notar Juuriku registrile, kus nähtub, et A. T võtab L disponendina
44. septembril 1939 J Iile üldvolikirja selle laeva asjus, esitades notarile tõenduseks Veeteede Talituse inspektori poolt
45. septembril 1939 antud tunnistuse. Kaebaja leiab, et kuivõrd sama asutus pidas ka laevaregistrit, ei saanud ta väljastada tõendit, kus olnuks fikseeritud ebaõiged andmed.
46. Järgnevalt selgitab kaebaja, et ENSV Rahvakomissaride Nõukogu
47. augusti 1940 otsusest tulenes, et laeva natsionaliseerimist ei peetud lõpuleviiduks laeva või laevandusettevõtte natsionaliseerimisnimekirja kandmisega. Siinkohal viitab kaebaja notar Kokkeri registriraamatu
48. detsembril 1940 tehtud sissekandele nr 10133, kust nähtub, et tõestati kohtuvolikiri L disponendile A. Tile ning samuti nähtub, et T. M on määratud komissariks natsionaliseeritud laevandusettevõttele I ja N ning L kuulub sellele ettevõttele. Kaebaja hinnangul saab sellest järeldada J Ii omanikustaatust L suhtes
49. juuni 1940 seisuga ning see näitab, nagu oleks vahetult enne natsionaliseerimist moodustatud uus laevandusettevõte I ja N ning selle ettevõtte omandis oli kaubalaev L, mis ei olnud fikseeritud sellisena üheski natsionaliseerimise üldnimekirjas, kuid notariaalregistris oli see olemas. Kaebaja leiab, et kuna natsionaliseerimist ei lõpetatud laeva ega laevaühingu natsionaliseerimisnimekirja kandmisega, tuli ka hiljem lähtuda vara kuuluvuse üle otsustamisel hilisematest dokumentidest ning eeltoodust lähtudes sai natsionaliseerimise lõpule viia laevandusettevõtte I ja N osas, mille osanik oli ka J I. 3
50. Kaebaja toob näidetena selle kohta, et laevaosade omanike notariaalselt tõestatud tahteväljendused ei ole kõik kinnistusregistrisse jõudnud välja notar Kokkeri poolt tehtud registrikande laeva Jaak omanike kohta, millest tuleneb, et A. S omandas laevast 16/300 suuruse osa, ent natsionaliseeritud laevade nimekirjas on selle laeva Jaak omanikuna märgitud ainult A. S. Samuti toob kaebaja näite selle kohta, et J. K pärandustomp müüs 28/100 mõttelist osa aurulaevast Ergonautis M. K´le ja avaldab ka tahet ülejäänud mõttelise osa M. Ke nimele kinnitamiseks, kuna see mõtteline osa on tegelikult M. Ke omandus ja tema poolt J. K eluajal ostetud, samas kui natsionaliseeritud laevade nimekirjas oli selle laeva omanikuna märgitud J. K.
51. Kaebaja heidab J. V poolt koostatud uurimisele ette, et selles ei ole arvestatud laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse §-ga 42, kus sätestati, et kõrvuti laevakinnistusregistriga peetakse kaht eri kartoteeki laevade ja laevaomanike nimede kohta. Kaebaja märgib, et arhiivis puuduvad viited, et laevade kartoteegi ja laevaomanike nimede kohta peetud kartoteegi andmed oleksid säilinud, ent just laevaomanike nimede kohta peetud kartoteegi andmed oleksid oluliseks allikaks saamaks teada, kas J Ii osas oli laevade õigusvastaselt võõrandamise aja seisuga ka omandiõiguse küsimuses märkeid tehtud.
52. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et laevakinnistusregistri andmed on ebatäielikud ja puudulikud ning seetõttu tuleks eelistada notariaalregistritest jms omanike tegeliku tahte kohta saadavaid andmeid, s.h kaudseid andmeid (nt tuludeklaratsioon, kirjavahetus). Kaebaja rõhutab, et J I pidas korrektselt arvestust oma tulude ja kulude üle kaubalaevas L ning maksis ka kaasosanikuna riigile tulumaksu sõltumata laevakinnistusregistrisse tema osas tehtud kandest. Kaebaja märgib veel, et J I omandas kaubalaeva L ilmselt E. Ji osast, makstes osaluse omandamise päeval, s.t
53. oktoobril 1937 oma osalustasu, kusjuures E. Ji tulumaksu arvutus on seetõttu lisatud J Ii maksutoimikusse, kus E. J on kaubalaeva L osalusest vabastatud, samas Pärnu Maksuameti teatise alusel on J I tasunud alates
54. aasta eest tulumaksu, samas E. J on nimetatud laeva tuludest ja kuludest vabastatud.
55. Pärnu Linnavalitsuse korraldusele heidab kaebaja ette sedagi, et selle andmise ajal oli see vastuolus tol ajal kehtinud ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni kehtivate otsustega, millega R I tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
56. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon vaidleb kaebusele vastu. Maakonnakomisjon viitab J. V uuringule, kus on leitud, et laeva võib tunnistada omandireformi objektiks ainult siis, kui ta on kantud seaduses ettenähtud registrisse – kas laevakinnistusregistrisse või kinnistamata laevade registrisse ning
57. juuni 1940 seisuga ei ole võimalik registrisse kandmata nn allosanikku käsitada laeva omanikuna seega ka mitte isikuna, keda on võimalik tunnistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks. Vastustaja märgib, et kuna
58. oktoobri 1940 ENSV Riigi Teataja nr 25 art 274 esitatud natsionaliseeritud laevade nimekirjas on samuti märgitud laeva omanikuks laevaühistu, tuleb J Ii vaadelda kui laeva L allosanikku, kelle näol oli tegemist küll faktilise laevaomanikuga, kuid kelle omandiõigus laeva osale oli seaduse kohaselt vormistamata. Maakonnakomisjon leiab, et pole kogutud ühtegi tõendit, et J. I oli sõlminud laeva osa omandamiseks enne
59. aasta 16 juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. 4
60. Pärnu Linnavalitsus vaidleb samuti kaebusele vastu. Esiteks leiab linnavalitsus, et tema korraldus nr 81 ei ole vastuolus maakonnakomisjoni otsusega nr 1 ning märgib, et korraldusega nr 81 ei lahendanud linnavalitsus linnakomisjoni ega maakonnakomisjoni kompetentsi kuuluvaid küsimusi. Vastustaja viitab HMS §-le 64 ning märgib, et korralduse nr 81 preambulast nähtub, millistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes pidas linnavalitsus vajalikuks ja põhjendatuks kompenseerimise menetluse mittealustamist. Ka linnavalitsus viitab J. V uuringule ning sarnases asjas Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas 3-09-1475 tehtud kohtuotsusele ning leiab, et ainuüksi laeva tegevusest saadud tulu maksustamine ei saa tõendada omandiõigust sellele laevale. Nähtuvalt eeltoodust ei lahendatud vaidlustatud korraldusega komisjoni kompetentsi kuuluvaid küsimusi, vaid toodi välja asjaolud, miks toimikus sisalduvate dokumentide alusel ei ole põhjendatud kompenseerimismenetluse alustamine ja miks toimik tagastatakse maakonnakomisjonile.
61. Linnavalitsus viitab laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (edaspidi LKRS) §-le 19 ja 39 tulenevale kohustusele laevad ja nende omandiõigus laevakinnistusregistris registreerida. Linnavalitsus märgib, et seadus mingeid erandeid laevaomanike registreerimisel ette ei näinud ja kõik laevaomanikud tuli registreerida seaduses ettenähtud tähtpäevaks. J I ei ole kantud laevade kinnistusregistrisse laeva osa omanikuna, ent see, mis põhjustel või asjaoludel omanikukanne on tegemata, ei oma seaduse mõttes tähtsust. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
62. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A. Ii kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Nii Pärnu Linnavalitsus kui ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon on kogutud tõendeid õigesti hinnanud ning põhjendatult asunud seisukohale, et J Ii omandiõigus laeva L osale ei ole tõendamist leidnud ning see välistab J Ii pärijatele õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise.
63. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel põhimõtteliselt vaidlust selles, et laev L on õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud) varana omandireformi objektiks. Vaidlus on aga selles, kes oli selle vara omanik õigusvastase võõrandamise ajal, samuti vaidlus selles, kas Pärnu Linnavalitsuse vaidlusalune korraldus tuleks tühistada üksnes põhjusel, et selle andmise ajal kehtis ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, millega oli R I laeva L 15,591% suuruse mõttelise osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud.
64. Kohus leiab esmalt, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse kehtivus ei anna alust Pärnu Linnavalitsuse
65. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamiseks. Tõsi on, et linnavalitsuse eelnimetatud korralduse andmise ajal kehtis ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
66. jaanuari 2009 otsus nr 1, millega loeti ühetekiline kaubalaev L omandireformi objektiks, tuvastati, et see natsionaliseeriti
67. aastal ning loeti tõendatuks, et 15,591/100 suuruses osas kuulus see õigusvastase võõrandamise ajal J Iile. Vabariigi Valitsuse
68. juuli 1993 määruse nr 216 Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord punkti 8 kohaselt seisneb vara kompenseerimise menetluse alustamine kohaliku täitevorgani poolt esiteks seisukoha võtmises, et vara kuulub vastavalt seadusele riigi poolt kompenseerimisele. Kuigi sama määruse punkti 9 kohaselt lähtutakse vara kompenseerimise menetluse alustamisel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni otsusest, tuleneb eelviidatud punktist 8 siiski, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan peab kompenseerimise menetluse alustamisel ning vara eest kompensatsiooni 5 määramise otsustamisel kontrollima õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku põhjal ka seda, kas esinevad õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise alused ning peab seega sisuliselt üle kontrollima linna- või maakonnakomisjoni otsuses tuvastatud asjaolud. Eelviidatud määruse puntki 9 tähendus on kohtu hinnangul eelkõige selles, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei saa vara kompenseerimise menetlust alustada vara suhtes, mida ÕVVTK kohalik komisjon ei ole omandireformi objektiks lugenud või isiku suhtes, keda või kelle õiguseellast ei ole kohalik komisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks.
69. Samas leiab kohus, et käesoleval juhul ei annaks ÕVVTK linnakomisjoni otsus alust linnavalitsuse korralduse tühistamiseks ka seetõttu, et kohtuotsuse tegemise ajaks on kohaliku komisjoni otsus, millega R I omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati, samuti kehtetuks tunnistatud. Halduskohtumenetluse seadusetiku (HkMS) § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks üldjuhul kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seejuures peetakse silmas nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid. Eeltoodu tähendab kohtu hinnangul seda, et kui eelhaldusakti, mis määrab siduvalt kindlaks asjaolud, millest vaidlusaluse haldusakti andmisel tuleb lähtuda, on pärast vaidlusaluse haldusakti andmist, ent enne kohtuotsuse tegemist muudetud, tuleb vaidlustatud haldusakti tühistamise nõude läbivaatamisel lähtuda asjaoludest nii, nagu need on tuvastatud muudetud eelhaldusaktis. See küsimus ei puuduta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, vaid just tühistamisnõude rahuldamist. Menetlusökonoomia seisukohast oleks samuti otstarbetu tühistada haldusakt, mis tuleks vahepeal muutunud asjaolude (sh. kui need asjaolud on tuvastatud vahepeal muudetud eelhaldusaktiga) tõttu uuesti samasugusena välja anda. Käesoleval juhul on kohtuotsuse tegemise ajaks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsused, millega R I kaubalaeva L 15,591/100 suuruse mõttelise osa osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati, kehtetuks tunnistatud ning seega ei saaks kaebaja kohaliku komisjoni otsuse alusel käesoleval ajal kompensatsiooni määramist nõuda. Samal ajal on kaebaja ka vaidlustanud maakonnakomisjoni otsuse, millega varasem subjektiotsus (ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni
70. jaanuari 2009 otsus nr 1) kehtetuks tunnistati. Tekkinud olukorras ei annaks asjaolu, et Pärnu Linnavalitsuse
71. veebruari 2011 korralduse andmise ajal ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
72. jaanuari 2009 otsus veel kehtis, iseseisvat alust linnavalitsuse korralduse tühistamiseks.
73. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on seega, kas J I oli laeva L õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik või mitte. Vabariigi Valitsuse
74. augusti 1991 määrusega nr 161 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi VVm 1991/161) punkti 18 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. VV määruse nr 161/1991 punktis 21 sätestatakse, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures seda asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Eelviidatud määruse §-st 23 tuleneb ÕVVTK komisjoni kohustus pöörduda vara kuuluvust tõendavate dokumentide saamiseks arhiivide, riigiorganite, asutuste ja ettevõtete poole, kui taotlejal vajalikud andmed või dokumendid puuduvad. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb ÕVVTK linnakomisjonile kohustus kontrollida taotleja poolt esitatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid ning koguda ise asjassepuutuvaid tõendeid, mis taotleja poolt väidetud asjaolusid kas siis kinnitavad või ümber lükkavad. 6
75. Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (RT 1937, 9, 73) § 19 kohaselt loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele on laev või laevaosa kantud laevakinnistusregistrisse. Sama seaduse §-s 23 nähti ette laeva või laevaosa omandiõiguse üleandmise notariaalses või välisriigi konsuli poolt legaliseeritud vormis ning §dest 38 ja 46 tulenes, et laevakinnistusregistri näol on tegemist õigustloova registriga. Selle seaduse § 39 kohaselt kanti laevakinnistusregistri II jakku laevaomaniku nimi või laevaühingu nimi ning selle osanike nimed. Laevaühingu moodustamist reguleeris kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduse (RT 1930, 100, 650), mille §-s 18 sätestati, et kui mitme isiku päralt olevat laeva kasutatakse ühisel arvel sõitudeks ärilisel otstarbel, siis moodustavad need isikud laevaühingu; § 19 kohaselt oli laevaühingu otsustusorganiks ühingu osanikkude koosolek, kusjuures hääled jagunesid vastavalt osade suurusele; § 20 lõikest 3 nähtuvalt moodustati laevaühing vastava lepinguga ning §-s 29 nähti ette kasude ja kahjude jaotamine laevaühingu osanikkude vahel nende osade suurusele vastavalt. Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse kehtimapanemise seaduse (RT 1937, 81, 661) kohaselt tuli kinnistamisele kuuluvad laevad kanda laevakinnistusregistrisse hiljemalt
76. detsembriks
77. Nimetatud seaduse § 4 järgi tuli samaks kuupäevaks varem väljaantud laeva registreerimise tunnistused asendada uute lipu- ja laevaregistreerimise tunnistustega. Vaidlust ei ole selles, et kaubalaev L oli
78. aasta seaduse alusel laevakinnistusregistrisse kantud. Laevakinnistusregistri andmetel oli selle omanikuks laevaühing ja registris olid nimetatud ka laevaühingu osanikud koos nendele kuuluvate mõtteliste osade suurusega (kd II, tl. 130). Nimelt nähtub, et
79. oktoobril
80. aastal sõlmitud ostu-müügilepingu alusel omandas laeva L laevaühing L, kelle osanikeks olid Eesti kodanikud E. J, R. P, A. T ja E. P, kõik võrdsetes ¼ suurustes osades. Selle üle, et J Ii laeva L omanikuna või laevaühingu osanikuna laevakinnistusregistrisse kantud ei olnud, pooled käesolevas asjas ka ei vaidle.
81. Ainuüksi asjaolu, et J Ii ei olnud laevakinnistusregistrisse laeva omanikuna või laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikuna kantud, ei anna siiski vääramatut alust õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisese avalduse rahuldamata jätmiseks. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõikes 4 sätestatakse, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne
82. aasta
83. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub ORAS § 7 lg 4 kohaselt isikul või tema pärijatel. Juba eelnevalt viidatud VVm 1991/161 punkti 21 kohaselt oleks J Ii omandiõigust laeva L osale põhimõtteliselt võimalik tõendada ka muude tõenditega kui laevakinnistusregistri kanded. Sarnasele seisukohale asus ka Tallinna Ringkonnakohus
84. oktoobri 2008 otsuses haldusasjas nr 3-06-
85. Samas rõhutab kohus, et arvesse tulevad üksnes sellised tõendid, mis kinnitavad, et J I oli laeva mõttelise osa omandanud või teinud omandamiseks vastava tehingu ja täitnud selles omapoolsed kohustused. Asjaolu, et J I võis olla vaidlusaluse laeva omanikega ning sellesse laevasse puutuvalt mingisugustes muudes õigussuhetes, ei anna alust väita, et ta oli laevaosa omandanud.
86. Kaebaja on seisukohal, et laeva mõttelise osa kuulumine J Iile on tõendatud eelkõige sellega, et J I deklareeris sellelt laevalt tulu saamist ning ka maksuinspektor on oma kirjades J Iile justkui möönnud, et viimasele kuulub sellest laevast 15,591% (kd II, tl 190-197). Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei kinnitata J Ii omandiõigust, vaid üksnes seda, et J I on laeva L majandustegevuse tulemit kajastanud oma maksuarvestuses isikliku tuluna (
87. aastal näiteks kahjuna). Samas ei tulene toimikus olevatest maksualastest dokumentidest kuidagi, 7 millisel õiguslikul alusel J I selle laeva majandustegevusest tulu sai või kahjusid kandis. Toona kehtinud tulumaksu seaduse (RT 63/64, 1920; 78, 1922; 149, 1924; 29, 1932; 403, 1934) kohaselt ei olnud tulumaksukohustuse puhul oluline, kas isik saab tulu vara omanikuna või muul õiguslikul alusel (nt mingisuguse võlaõigusliku lepingu alusel). Samuti ei olnud maksuhalduril põhjust tuvastada seda, millisel alusel tulu saadi ning maksuhaldur lähtus eeskätt isiku enda poolt deklareeritud andmetest.
88. Seda, et J Ii ka laevaühingus L täieõigusliku osanikuna ei käsitatud, kinnitab omakorda selle laevaühingu
89. novembri
90. aasta protokoll (kd II, tl. 137), kust nähtub, et koosolekust võtsid osa R. P, E P ja A. T, kusjuures viimane esindas volikirja alusel ka E. Ji ning sellises koosseisus oli protokolli kohaselt esindatud 100% laeva osanikest. See asjaolu lükkab ümber kaebaja väite, et J I omandas 15,591% suuruse osaluse laevas
91. oktoobril
92. On võimalik, et J I sõlmis sel päeval mõne osanikuga (näiteks E. Jiga) mingisuguse võlaõigusliku lepingu, mille sisuks oli muuhulgas laeva L majandustegevusest saadava tulu jaotamine, ent kuidagi ei saa eeltoodust teha järeldust, et tegemist oleks olnud lepinguga laeva mõttelise osa omandiõiguse üleandmiseks.
93. Vaidlust pole ka selles, et J Ii ei ole omaniku ega laevaühingu osanikuna märgitud ka
94. augustil 1940 koostatud natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas (tl. 177). Kohtu hinnangul ei tõenda laevaosa kuulumist J Iile ja kaebaja poolt viidatud notar K toimingute registreerimise raamatu kanne (kd I, tl. 40), millest nähtuvalt on kodanik T. M määratud natsionaliseeritud laevandusettevõtte I ja N komissariks ning et aurulaev L kuulub nimetatud laevaühingule. Nimetatud tõend viitab küll sellele, et laevaühingu nime võidi pärast natsionaliseeritud ettevõtete nimekirja kinnitamist muuta, samuti ei ole välistatud laeva omandiõiguse muutumine, ent see tõend ei tõenda, et mingisuguses osas oleks J I saanud omandiõiguse sellele laevale. Kõrvuti laevakinnistusregistri kandega saaks laeva omandiõigust tõendada dokumendid, millest nähtuks omandiõiguse üleminek konkreetsele isikule või omandiõiguse üleandmist taotlevate lepingute sõlmimine omaniku ning sellise isiku vahel. Selliseid tõendeid käesoleval juhul leida õnnestunud ei ole. J Ii omandiõigust ei saa tõendada ka notar J registrist tehtud väljavõte (kd II, tl. 99-100, kd I, tl 38), kust nähtub, et A. T on teinud mingisuguse toimingu laeva L disponendina. Arusaadavalt on registris viidatud Veeteede Talituse inspektori
95. septembri
96. aasta tunnistusega A. T tõendanud oma staatust laeva disponendina. Pole mistahes alust arvata, et see tõend saaks kuidagi kinnitada J Ii omandiõigust laevaosale.
97. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et puudub alus ORAS § 7 lg 4 kohaldamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et toimikus ei ole ühtki lepingut, mille J I oleks sõlmitud laeva L osa omandamiseks mõne selle laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikuga, veelgi enam pole tõendeid, mis kinnitaksid, et J I oleks täitnud oletatavate lepingutega endale vara omandamiseks võetud kohustused. Siinkohal märgib kohus, et ORAS § 7 lõike 4 näol on juba tegemist seadusandja poolt antud leevendusega üldisele nõudele, et omandiõigus varale tuleb kindlaks teha vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kehtinud õiguse kohaselt. Kohtu arvates puuduvad käesoleval juhul erandlikud asjaolud, mille tõttu tuleks laiendada seaduses sätestatud erandit täiendavalt olukorrale, kus J Ii väidetavale omandiõigusele viitavad vaid dokumendid, mis viitavad vaid laevalt väidetavalt tulu saamisele. Need tõendid aga, põhinevad peaasjalikult J Ii enda poolt maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidel. Seevastu väidetava laevaühingu I ja N asutamise või osanike ringi kohta puudutavad igasugused tõendid. 8
98. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus, väites, et vaidlusaluses ÕVVTK maakonnakomisjoni otsuses viidatud ajaloolis-õiguslik uurimus ei ole eraldiseisev õigusallikas. Kõnealune uurimus, mille on koostanud J. V (kd II, tl. 103 jj) on siiski asjakohane, andes kehtivate õigusnormide kõrval ülevaate ka enne II maailmasõda laevanduses valitsenud praktikast. See uurimus ei anna kohtu hinnangul aga alust leevendada õigusaktides sätestatud nõudeid õigusvastaselt võõrandatud vara omandiõiguse tõendamise osas. Uurimusest nähtuvalt oli enne
99. aastat levinud praktika, mille kohaselt põhiosanikel olid allosanikud, keda registritesse ei kantud ning et laevade kinnistamise ja registreerimise seadusega kehtestatud kohustus kanda allosanikud laevakinnistusregistrisse, tekitas laevandusringkondades esialgu vastasseisu ning tõi laevaühingu osanikele kaasa praktilisi probleeme ja kulusid. Uuringust selgub ka, et
100. aastal vastuvõetud seaduse eesmärk oligi korrastada seniseid segaseid omandisuhteid ja kokkuvõttes täitsid paljud laevaomanikud seadusega kehtestatud kohustuse. Kohus leiab, et kui J I sõlmiski mingisuguse kokkuleppe laeva osaluse omandamiseks, ent ei teinud seda nõuetekohases vormis ega lasknud enda omandiõigust registreerida laevakinnistusregistris, pidi ta arvestama ka sellest tuleneva riskiga, et tal ei pruugi olla võimalik hiljem tõendada oma õigusi laevale ning omanikuna tsiviilkäibes osaleda. Tsiviilasjas nr 3-2-1-11-03 leidis ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, et ORAS § 7 lõikes 4 sätestatud erandit ei saa üldjuhul tõlgendada laiendavalt. Eeltoodut kokku võttes nõustub kohus vaidlustatud otsustes tehtud järeldusega, et kogutud tõendid ei anna alust lugeda J Ii aurulaeva L (kaas)omanikuks nende õigusvastase võõrandamise hetkel.
101. Mis puudutab kaebaja selgitusi ja näiteid selle kohta, et laevakinnistusregistri andmed ei olnud paljudel juhtudel õiged ja täielikud, siis ei annaks selle väitega nõustuminegi alust eeltoodust teistsugusele seisukohale asumiseks. Laevakinnistusregistri kande ebaõigsust või ebatäielikkust tuleks käesoleval juhul asuda hindama siis, kui oleks kasvõi mingisugusedki muud tõendid J Ii poolt laeva(osa) omandamise kohta. Kaebaja väide, et kõrvuti laevakinnistusregistri kannetega tuleks vaadata või neile isegi eelistada notarite tehinguteregistrites kajastatud andmeid, on põhimõtteliselt õige, ent käesoleval juhul ei nähtu ühestki asjas kogutud notariaalaktist ega notari registrist, et oleks toimunud tehing, millega J I omandas laeva L osa. Siinkohal tuleb rõhutada, et laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse § 23 kohaselt oli laeva või laevaosa omandiõiguse üleandmise tehingule ette nähtud notariaalne vorm.
102. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
103. aprilli 2011 otsuse nr 1 ning Pärnu Linnavalitsuse
104. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamiseks ei ole alust. Kuivõrd maakonnakomisjon on lõppjärelduses teinud õige otsuse ning linnavalitsuse korralduse üle toimunud vaidemenetluses, samuti käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale või konkreetseid viiteid selliste tõendite võimalikule olemasolule, mida vastustajad tingimata enne otsuse tegemist täiendavalt kontrollima oleks pidanud, siis on ilmne, et võimalik kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine ning asjaolu, et tal ei olnud võimalik ükskõik kas enne linnavalitsuse korralduse või maakonnakomisjoni otsuse tegemist anda omapoolset seisukohta J. V poolt koostatud ajaloolis-õigusliku uuringu kohta, ei saanud mõjutada asja otsustamist ning seega ei ole igal juhul tegemist menetlusvigadega, mis annaksid aluse ükskõik kumma otsuse tühistamiseks.
105. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja 9 kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 10