Obsah (6)

§ 23§ 25§ 2§ 14§ 18§ 24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruaril 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-3023 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus L.B.

§ 23lg-le 1 Tartu Halduskohtult luba paigutada L.B.H.

väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 20.01.2012 edastas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kodakondsus- ja migratsiooniosakonna (KMO) migratsioonijärelevalve büroo päringu Välisministeeriumile palvega pöörduda Vietnami saatkonna poole L.B.H.i dokumenteerimise küsimuses. Käesolevaks ajaks ei ole veel PPA oma päringule vastust saanud. 25.01.2012 esitas L.B.H. PPA KMO staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talitusele varjupaigataotluse. Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole L.B.H.i väljasaatmine käesoleval ajal võimalik, taotleb PPA KMO migratsioonijärelevalve büroo Tallinna Halduskohtult luba pikendada L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra vastavalt

§ 25. 5.

Tallinna Halduskohus võttis 22.02.2012 kohtumäärusega eelnimetatud taotluse menetlusse ning määras taotluse läbivaatamiseks kohtuistungi - 28.02.2012 kell 14.

2. 27.02.2012 saabusid kohtule L.B.H.i väidetava esindaja Viivika Sirelpu järgmised taotlused: 1) esialgse õiguskaitse korras peatada taotleja suhtes Eestist lahkumis-ettekirjutuse toimingute tegemine ja täitmine; 2) lõpetada PPA L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise menetlus kompromissiga; 3) lubada taotluse esitajal pöörduda vabatahtlikult tagasi Vietnami, saades selleks IOM-lt (International Organization for Migration e Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon) toetust. Taotluses märgitu kohaselt võttis L.B.H. tagasi varjupaigataotluse (ei soovi PPA eitavat vastust varjupaigataotlusele edasi kaevata) ning soovib sõlmida kokkulepet. Kokkuleppega väljasaatmiskeskus hoiaks kokku oma rahalisi vahendeid, kuna IOM on andnud oma nõusoleku tagada taotleja väljasaatmiskulud. Väljasaatmiskeskuses viibimine pole kohustuslik, kui välismaalane täidab ettekirjutuse vabatahtlikult. Kuna taotleja on juba 2 kuud VSK-s viibinud varjupaigataotlejatena, siis oleks mõistlik lähtudes Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklist 5 ja EIÕK protokollist nr 4 artiklist 2 nad anda üle IOM-ile ning anda neile õigustatud võimalus vabatahtlikult riigist lahkuda.
3. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2012 kohtumäärusega 27.02.2012 L.B.H.i eest esitatud taotlused käiguta, kuna taotlused allkirjastanud isik ei vastanud HKMS § 32 lg 1 p-st 2 ja HKMS § 32 lg-st 3 tulenevatele nõuetele ning ei saanud seega olla käesolevas asjas L.B.H.i esindajaks. Samas edastas kohus eeldusel, et puudused kõrvaldatakse tähtaegselt, L.B.H.i taotlused tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks PPA-le.
4. 27.02.2012 seisukohas ei pidanud PPA võimalikuks kompromissi sõlmimist ning palus jätta rahuldamata L.B.H.i taotluse menetluse lõpetamiseks seoses kompromissi sõlmimise- 2 ga. Ka leidis PPA, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kuna käesoleva haldusasja esemeks ei ole L.B.H.ile koostatud lahkumisettekirjutus, mis on muutunud sundtäidetavaks 28.12.
5. L.B.H. saabus Eestisse seadusliku aluseta ning eesmärgiga kasutada Eestit transiitriigina. Tartu Halduskohus leidis juba 28.12.2011, et on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Seega on õigustatud tema kinnipidamine VSK-s. Isik Tartu Halduskohtu määrust ei vaidlustanud ning määruses toodud asjaolud ei ole muutunud – isik viibib endiselt Eestis seadusliku aluseta ning tal puuduvad endiselt ka dokumendid ja rahalised vahendid. Seega püsib endiselt oht, et isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma väljasaatmismenetlusest. Vastavalt välismaalaste seaduse §-le 281 on välismaalane kohustatud kandma enda Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud. Isiku vabastamisel VSK-st esitatakse talle vastav arve. Väljasaatmiste korraldamise kulud on ühesugused nii PPA kui ka IOM-i korraldavate väljasaatmiste puhul. IOM-i kinnitus tasuda taotleja väljasaatmiskulud on paljasõnaline ning lisa 1 kinnitus jätab mulje, et see on mõne muu dokumendi lõpp. Antud juhul puuduvad igasugused seaduses ettenähtud alused isiku vabastamiseks VSK-st.
6. 28.02.2012 saabusid kohtule L.B.H.i esindajaks märgitud Viivika Sirelpu täiendavad seisukohad taotluse juurde menetluse lõpetamiseks kompromissiga ja vastus Tallinna Halduskohtu 27.02.2012 kohtumäärusele. Viivika Sirelpu palub kohtul välja selgitada halduskohtul lasuva uurimisprintsiibi alusel taotlejat istungi käigus küsitledes, kas taotleja esindaja esitatud taotlus vastab taotleja tahtele ning sellega kõrvaldada taotluses esinevad puudused. Ühtlasi kinnitas Viivika Sirelpu, et taotlejal puuduvad rahalised vahendid, et kanda väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulusid, mistõttu taotleb L.B.H. enda vabastamist IOM-i hoolde, kes katab ise taotleja majutuskulud kuni väljasaatmise võimalikkuseni. Kompromissi mittesaavutamisel toob kohtu jätkuv luba kinnipidamise jätkamiseks kaasa aluse taotlejal esitada PPA ja kohtu vastu nõue riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 ja 3 alusel, kuna L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tekib viimasele seoses tema liikumis- ja valikuvabaduse piiramisega oluline kahju ning avaliku võimu kandja saab põhjendamatult kasu majutuskulude näol. Kuna taotleja esitas
7. aastal varjupaigataotluse, on tal alates sellest ajast seaduslik alus Eestis viibimiseks nii nagu kõigil teistel Eestis viibivatel varjupaigataotlejatel. Ei esine ühtegi põhiseaduses esinevat alust L.B.H.i liikumisvabaduse piiramiseks. L.B.H. ei ole otseselt ohtlik avalikule korrale või julgeolekule. L.B.H.i kompromiss väljendab selgelt leebemaid sunnimeetmeid, mida on samuti võimalik edukalt kohaldada.
8. 28.02.2012 toimunud kohtuistungil loobus L.B.H. esialgse õiguskaitse taotlusest ning loobus IOM abist. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Politsei- ja Piirivalveameti taotlus L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 2 lõike 1, § 14 lg 1, § 18 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 2

lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida.

§ 14

lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 28.12.2012 L.B.H.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr

1. L.B.H. eelviidatud ettekirjutust ei vaidlustanud, kuid esitas Politsei- ja Piirivalveametile alles 25.01.2012 varjupaigataotluse. Politsei- ja Piirivalveame- 3 ti esindaja kohtuistungil esitatud informatsiooni kohaselt jäeti L.B.H.i varjupaigataotlus
2. veebruaril 2012 rahuldamata. Seega puudub L.B.H.il endiselt välismaalaste seaduse §-s 43 sätestatud seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. 12.

§ 25

sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. Isiku VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Kohus on seisukohal, et ei esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et tegemist oleks ebaproportsionaalse meetmega. Kuna L.B.H.i varjupaigataotlus jäeti rahuldamata ning L.B.H.i nõustaja poolt kohtule esitatud andmetel ei soovi L.B.H. varjupaigataotluse suhtes tehtud negatiivset otsust vaidlustada, saab Politsei- ja Piirivalveamet jätkata L.B.H.i väljasaatmistoiminguid. Kohus märgib, et kohtuistungil avaldas ka L.B.H. ise soovi enda kiiremaks väljasaatmiseks oma päritoluriiki Vietnamisse taotledes, et tema isikutunnistus saadetakse Vietnami saatkonda Eestist väljasaatmise kiirendamiseks. Kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et isikutunnistuse koopia on Vietnami saatkonda juba edastatud. 13. Käesoleval juhul ei esine seaduslikku alust L.B.H.i väljasaatmiskeskusest vabastamiseks. Asjaolu, et isik on viibinud väljasaatmiskeskuses juba 2 kuud ning soovib vabatahtlikult Eesti Vabariigist lahkuda, ei saa olla aluseks tema väljasaatmiskeskusest vabastamiseks või tema ümberpaigutamiseks mujale või tema üleandmiseks organisatsioonile IOM International Organization for Migration. Alused isiku väljasaatmiskeskusest vabastamiseks sätestab

§ 24

. Nimetatud sätte järgi on võimalik isikut väljasaatmiskeskusest vabastada vaid väljasaatmise täideviimiseks, olukorras, kus 18 kuu jooksul väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemisest väljasaatmist täide viia pole õnnestunud, välismaalasele viibimisaluse andmise otsuse või Eestist lahkumise ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise korral. Ühtegi eeltoodud alust käesoleval juhul ei esine. Kohus nõustub ka PPA esindajaga selles, et olukorras, kus isik on Eesti Vabariiki sisenenud ebaseaduslikult, pannes sellega toime kuriteo, ning kohus on juba kord pidanud vajalikuks tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse, kuna on alust arvata, et isik võib vabaduses viibides väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida, ei ole kohtul põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Puuduvad tõendid, millest tulenevalt võiks kohtul tekkida eriline veendumus selles, et isik väljasaatmiskeskusest vabastamisel oma kohustuse, Eestist lahkuda, vabatahtlikult täidab. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et L.B.H.i ei ole võimalik väljasaatmiskeskusest vabastada ja allutada järelevalvemeetmetele.

1. Seoses L.B.H.i nõustaja taotlusega lõpetada menetlus poolte kompromissiga, märgib kohus järgmist. Kuna PPA ei pidanud võimalikuks L.B.H.iga kompromissi sõlmimist ning kohtul puudub igasugune seaduslik alus kohustada PPA-d vastavat kompromissi sõlmima, ei ole kohtul võimalik ka lõpetada menetlust poolte kompromissi tõttu. HKMS § 155 lg 5 järgi võib halduskohtu määruse peale, millega keeldutakse kompromissi kinnitamisest esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Kuna käesolevas haldusasjas puudus pooltevaheline kompromiss, mida kohus oleks saanud kinnitada, ei käsitle kohus käesolevat määrust HKMS § 155 lõike 5 järgi edasikaevatava määrusena. Kuna puudub alus menetluse lõpetamiseks, rahuldab kohus PPA taotluse. L.B.H.il on soovi korral võimalik esitada sisulisi 4 vastuväiteid kompromissi kinnitamata jätmisele ning menetluse lõpetamata jätmisele määruskaebuse esitamisel määruse resolutsioonile, millega kohus PPA taotluse rahuldab.
2. Kuna L.B.H. loobus kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotlusest, jätab kohus L.B.H.i nõustaja esitatud taotluse HKMS § 55 lõike 2 alusel läbi vaatamata. HKMS § 55 lg 2 sätestab: „Kui menetlusosaline ei kõrvalda taotlust sisaldavas avalduses kohtu määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avalduse põhjendatud määrusega läbi vaatamata. Kui kohtu määratud tähtpäevaks ei kõrvaldata puudusi muus avalduses, võib kohus jätta avalduse tähelepanuta.“ 27.02.2012 määrusega jättis kohus L.B.H.i eest esitatud esialgse õiguskaitse taotluse käiguta põhjusel, et taotluse esitajal puudus HKMS § 32 lg 1 p-s 2 ning 32 lõikes 3 sätestatud isiku esindamiseks vajalik kõrgharidus. Vastavat puudust ei ole seni kõrvaldatud. Lisaks loobus L.B.H. kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotlusest, millest tulenevalt on L.B.H.i nõustaja taotlus vastuolus isiku enda tahtega. HKMS § 32 lg 2 kohaselt võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. HKMS § 32 lg 3 esimese lause kohaselt nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. Kuigi kohus jätab seega esialgse õiguskaitse määruse läbi vaatamata, mitte sisulistel põhjustel rahuldamata, annab kohus L.B.H.ile HKMS § 252 lg-le 7 tuginedes analoogia korras õiguse määruse peale soovi korral määruskaebust esitada. Tiina Pappel kohtunik 5