Obsah (11)

§ 3§ 33§ 16§ 129§ 126§ 25§ 117§ 12§ 40§ 41§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2012. a Tallinn Haldusasja number 3-11-2945 Haldusasi Eesti Energia A

) § 3 p-ga

1. Puudub vajadus ja mõistlik põhjus selleks, miks täitjal ei võiks olla lubatav sarnaselt biolagunevate jäätmete, paberi ja kartongi ning suurjäätmetega transportida segaolmejäätmed teise käitluskohta- või kohtadesse pärast nende vastuvõtmist. Kaebaja sooviks on hakata jäätmeid taaskasutama enda poolt
2. a Iru Elektrijaama rajatavas kõikidele kaasaegsetele keskkonnanõuetele vastavas jäätmepõletustehases, kuid jäätmete vastuvõtmine korraldada alltöövõtja kaudu nõuetele vastavate ja jäätmelubasid omavate käitluskohtade kaudu. Nimetatud käitise ehitusfaas ei oma antud juhul otsustavat tähtsust, kuna kaebaja soovib hankel osaleda ning enne pakkumuste esitamist on põhjendamatu arutleda selle üle, kas EE pakkumus teoreetiliselt kvalifitseeruks või mitte. EE soovib kuni hetkeni, mil jäätmeid on võimalik suunata otse Iru Elektrijaamas asuvasse jäätmepõletusplokki põletamiseks (taaskasutustoiming R1), korraldada jäätmete vastuvõtmise teise jäätmekäitluskoha kaudu ning seal vahepealsel ajal jäätmed sortida ning ajutiselt vaheladustada (taaskasutamistoiming R13) kuni hetkeni, mil jäätmepõletusplokk on lõplikult töökorda seatud. Vastavad käitlejad on reaalselt olemas (n Väätsa prügila). HD tingimused, mis sellist lahendust välistavad, ei ole põhjendatud ning on õigusvastased. Sõlmitava hankelepingu puhul on oluline saavutada ostetava teenusega soovitud eesmärk - jäätmete taaskasutamine. Hankijal ei saa olla põhjendatud huvi selle vastu, millise tehnoloogilise ja logistilise lahenduse või protsessi tulemusena see eesmärk saavutatakse. Kui kõikidele nõuetele vastav jäätmekäitlus, mis tagab jäätmete taaskasutamise, on võimalik tagada nii, et jäätmed võetakse vastu ühel territooriumil (või ka mitmes kohas) ja käideldakse teises kohas, ei ole põhjendatud sellist teenuse osutamise võimalikkust välistada. Sellega saavutataks üksnes konkurentsi piiramine. Jäätmete vastuvõtmine moodustab hanke mahust marginaalse osa. Keskne osa teenusest on segaolmejäätmete käitlemine. Teenuse osutamisele seatud piirang ei taga hankijale mingeid hüvesid ning hankijal ei saa olla just sellisel viisil määratletud teenuse osutamise vastu huvi. Segaolmejäätmete töötlemine ja segaolmejäätmete suhtes taaskasutamistoimingute tegemine jäätmete vastuvõtmise käitluskohas tähendab sisuliselt seda, et täitja ei saa jäätmete vastuvõtmise teenuse osutamiseks kasutada alltöövõtjat (vt VAKO otsuse p 10), sest on HD kohaselt kohustatud segaolmejäätmeid nende vastuvõtmise kohas ise töötlema ja segaolmejäätmete suhtes taaskasutamistoimingud tegema. Alltöövõttu ei saa pakkuja praktikas kasutada seetõttu, et jäätmeluba on seotud tegevuskohaga (jäätmeseaduse (JäätS) § 81 lg 1 p 3). Ei ole mõeldav, et mitmel isikul on ühe käitluskoha suhtes jäätmeluba. See tähendab, et segaolmejäätmete töötlemise ja segaolmejäätmete suhtes taaskasutamistoimingute tegemise nõue jäätmete vastuvõtmise käitluskohas tähendaks täitja (pakkuja) ja alltöövõtja ühise äritegevuse alustamise vajadust. See ei oleks aga enam alltöövõtt. Alltöövõtu kasutamise õigus pakkuja poolt on piiratud ka selliselt, et täitja saab vastuvõtuteenust osutada küll ise, kuid ei saa jäätmeid suunata edasi teise kohta segaolmejäätmete töötlemiseks ning nende suhtes taaskasutamistoimingute tegemiseks. Alltöövõtu õigust ei saaks kasutada ka ainuke senistele hanketingimustele vastav potentsiaalne pakkuja AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Käitluskohtade nõuetele vastavus ei saa eraldivõetuna olla piirangu põhjenduseks, kuna käitluskoht peab niikuinii vastama nõuetele ja sellel peavad olema nõutavad jäätme- või keskkonnakompleksload. Nende nõuetele vastavust kontrollib vastustaja juba enne hankelepingu sõlmimist. Lisaks on jäätmekäitluskohad allutatud Keskkonnainspektsiooni järelevalvele. Samuti ei takista hankelepingu täitmise kontrolli see, kui jäätmete vastuvõtmine ja vaheladustamine (R13) ning lõppkäitlus (R1) toimuvad erinevates kohtades. Jäätmekäitlejad (sõltumata asukohast) peavad ka riigile esitama üksikasjalikke jäätmearuandeid. Kuigi EE kavandatav lahendus hõlmab eelduslikult transporti, ei ole vastustaja põhjendanud, et jäätmete transport iseenesest põhjustaks nii kaalukat ja suurt keskkonnamõju, et see kaaluks üles näiteks 3 võimaliku hinnavõidu tarbijate jaoks. Läbimõeldud logistika korral on võimalik transpordi mõjusid oluliselt vähendada. HD lisa 2 „Teenuse tehniline kirjeldus“ osa II p 4 alap 4.2 on õigusvastane ning vastuolus JäätS §st 32 tuleneva läheduse põhimõtte sisuga, kuna selles on seostatud omavahel segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutusjääkide ladestamine konkreetse ettevõttega. Ühtlasi ei ole eelviidatud alapunkt kooskõlas

§ 3

p-s 4 sätestatud olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise nõudega ning omab ka laiemat konkurentsi kahjustavat toimet. JäätS § 32 kohaselt hõlmab läheduse põhimõte üksnes jäätmete kõrvaldamist ning segaolmejäätmete taaskasutamist – jäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus. JäätS muutmise seaduse eelnõu 76 SE III seletuskirjas on märgitud, et JäätS ja konkurentsiseaduse (KonkS) koosmõjus on läheduse põhimõtte all käsitletav „käitlemine Eestis“. Ka JäätS aluseks olnud jäätmete raamdirektiivi art 5 sõnastus ja Euroopa Kohtu praktika võimaldab väita, et läheduse printsiipi saab ja võib tõlgendada laiemalt, kui hankija on seda teinud. Ainuüksi JäätS §-s 32 sätestatud läheduse põhimõte ei ole piisav selleks, et nõuda pakkujalt, et ta viiks töötlemis- ja taaskasutusjäägid just AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Lisaks AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus oleks teadaolevalt võimalik Tallinna piirkonnas töötlemis- ja taaskasutusjääke käidelda ka OÜ-s Slops ning võimalik, et ka ATI Grupp OÜ-s. Isegi siis, kui hetkel oleks ainult üks sobiv jäätmekäitleja, kellel on võimekus töötlemis- ja taaskasutamisjääkide kõrvaldamiseks, ei ole põhjendatud nimetada seda konkreetselt ja nimeliselt, sest hiljem hankelepingu täitmise ajal võib tekkida uusi käitlejaid, kellega koostöö tegemine oleks hankelepingu tingimuste tõttu välistatud. Samas puuduvad sisulised põhjendused, miks sobiva käitluskoha olemasolul ei võiks neid jääke käidelda muus käitluskohas. Sellised hanketingimused ei ole kooskõlas mh

§ 33

lg-s 7 sätestatud keeluga seada tingimusi, mis võib teatud protsessi või tootmisviisi põhjendamatult hankelt välistada. Hankija on käesoleval juhul teinud konkursi, et leida Tallinnas tekkivate jäätmete esmane käitleja (eeskätt taaskasutaja), kuid töötlemis- ja taaskasutusjääkide käitleja osas mingit konkurssi ei kavandata. Selle asemel sätestatakse lihtsalt hanke tingimusena, et sellised jäägid tuleb suunata AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. EE palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Vastustaja vastulause Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei saa kaitsta õigust, et ta saaks korraldada jäätmete vastuvõtmist ühes jäätmekäitluskohas ning seejärel transportida need edasiseks käitlemiseks temale kuuluvasse Iru jäätmepõletusjaama, mis valmib alles 2013. aasta I kvartalis.

§ 3

p 4 räägib konkreetselt „olemasoleva“ konkurentsi efektiivsest ärakasutamisest, mitte „tulevase“ konkurentsi efektiivse ärakasutamise kohustustest. Kuna kaebaja siseneks jäätmekäitlusturule eelduslikult alles

1. aasta märtsis, ei ole hankija kohustatud praegu tellitavate jäätmekäitlusteenuste ostmiseks korraldatud riigihankes tagama kaebaja äritegevuse alustamisega tekkiva tulevase konkurentsi. Teenust ei ole võimalik osutada ka selliselt, et jäätmed võetaks vastu ning vaheladustataks kuni kaebaja tehase valmimiseni
2. aasta märtsis mõnes alltöövõtjale kuuluvas käitluskohas ning pärast käitluskoha valmimist suunataks need jäätmed kaebaja tehasesse töötlemisse ja taaskasutamisse. Sellisel moel teenuse osutamist ei luba HD punkt 11.3 ja HD Lisa 3 punkt 5.2 ja eraldi HD tehnilisse kirjeldusse 09.01.2012 lisatud HD Lisa 2 p 3.5, mille kohaselt peab pakkuja teostama taaskasutamistoiminguid vähemalt 70 % samal kuul vastuvõetud segaolmejäätmete suhtes. HD Lisa 2 II osa p-des 2.2 ja 3.2 sätestatud nõue on õiguspärane. Eelviidatud nõue on kehtestatud segaolmejäätmete suhtes põhjusel, et segaolmejäätmed on korraldatud jäätmeveoga hõlmatud 4 jäätmetest kõige keskkonnaohtlikumad ning nende nõuetekohane ja keskkonna nõuetele vastav käitlemine on hankelepingu kõige olulisem ja kõige suuremat vastutust kandev osa. Segaolmejäätmed moodustavad ka koguseliselt kõige suurema osa hankelepingu mahust (u 76,7 % kogujäätmetest). Hankija eesmärk on osta jäätmete taaskasutamise teenust nõuetele vastavates käitluskohtades, tagada hankelepingu parim võimalik kontroll ning minimeerida võimalikke ohte keskkonnale ja inimeste tervisele ulatuses, mida on mõistlikult võimalik ilma konkurentsi põhjendamatult kahjustamata saavutada. Kaebaja soovitud lahenduse korral, kus pakkujatel oleks võimalik pärast jäätmete vastuvõtmist vedada segaolmejäätmed nende töötlemiseks ja taaskasutamiseks omal äranägemisel teise või teistesse käitluskohtadesse, on hankijal oluliselt raskem tagada jäätmete nõuetekohast käitlemist, järgida jäätmete taaskasutamisele kohalduvat läheduse põhimõtet ning teostada faktilist kontrolli hankelepingu täitmise üle (eelkõige HD p 11.3 sätestatud nõude üle, et pakkuja teostab vähemalt 70 % samal kuul vastuvõetud segaolmejäätmete suhtes taaskasutamistoiminguid). Jäätmete vaheladustamisel ei ole tagatud jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine ning jäätmetest tekkida võiva keskkonnaohu vältimine parimal võimalikul viisil (JäätS § 29 lg 1). Kaebaja tõlgendab alltöövõtu kasutamise õigust meelevaldselt ning ajab selle segamini teenuse osutamise viisi ja lahenduse küsimusega. Alltöövõtu lubatavus tähendab võimalust kasutada hankelepingu esemeks oleva teenuse faktiliseks osutamiseks teist isikut (jäädes õiguslikult tellija ees ise vastutavaks), mitte õigust kasutada teatud konkreetsel arvul alltöövõtjaid ega õigust nõuda hankelepingu esemeks olevate tööde faktilist jagamist enda ja alltöövõtja vahel just kaebaja poolt soovitud moel. Kaebaja väide, justkui välistaksid HD Lisa 2 II osa p-des 2.2 ja 3.2 sätestatud nõuded kaebaja rakendatava käitluslahenduse (jäätmepõletuse) ning oleks selliselt vastuolus

§ 33lg-st 7 tuleneva keeluga, on asjakohatu.

Nimetatud sätted ei piira kuidagi jäätmete põletamist, vaid reguleerivad seda, et segaolmejäätmed tuleb töödelda ja taaskasutada nende vastuvõtmise asukohas. Asjaolu, et kaebaja käitlustehas pole veel valmis, ei tähenda, et hankija piiraks või diskrimineeriks kuidagi kaebaja tulevikus rakendatavat käitluslahendust. Kaebaja seisukoht, justkui oleks HD Lisa 2 II osa p-s 4.2 sätestatud tingimus vastuolus JäätS §-s 32 sätestatud läheduse põhimõtte „tegeliku“ sisuga, ei põhine seadusel. VAKO on otsuse p-s 14 õigesti leidnud, et JäätS §-s 32 sätestatud läheduse põhimõtet tuleb mõista selliselt, et kui on olemas mitu sama tehnoloogiat kasutavat kohta, siis tuleb jäätmed kõrvaldada ja segaolmejäätmed taaskasutada lähimas kohas. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et Tallinna haldusterritooriumile kõige lähem prügila on AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Ka Tallinna Linnavolikogu 08.09.2011 määrusega nr 28 kinnitatud Tallinna jäätmehoolduseeskirja § 4 lg 6 sätestab, et prügilasse ladestamisele kuuluvad jäätmed tuleb läheduse põhimõtet järgides viia Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusesse. Selline praktika on toiminud Tallinnas ka juba üle kümne aasta. Kui Tallinna haldusterritooriumi lähedal asuks AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuse prügilaga sarnases kauguses ka teisi prügilaid, siis võimaldataks pakkujatel riigihankes viia prügilasse ladestamisele kuuluvad segaolmejäätmete töölemise- ja taaskasutamise jäägid ka teise prügilasse. Praegusel juhul on kauguselt järgmine segaolmejäätmete prügila Väätsa prügila ning see asub Tallinna haldusterritooriumist alles 120 km kaugusel. Kaebaja viidatud OÜle ATI Grupp väljastatud jäätmeluba nr L.JÄ/319838 ja OÜ-le Slops väljastatud jäätmeluba nr L.KKL.HA-25820 ei võimalda segaolmejäätmete kõrvaldamist (prügila) ega segaolmejäätmete tootmis- ja taaskasutusjääkide kõrvaldamist. On õige, et hetkel ei ole AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusele väljastatud jäätmeluba või kompleksluba olmejäätmete põletamisel tekkiva koldetuha kõrvaldamiseks. Selle puhul tuleb aga arvestada, et koldetuha suhtes vahetatavad argumentatsioonid käesoleva haldusasjas raames on üksnes teoreetilised ja tulevikku suunatud, kuna Eestis ei toimu täna segaolmejäätmete masspõletust. 5 JäätS §-s 32 sätestatud läheduse põhimõtet jäätmekäitluses ei saa tõlgendada „käitlemisena Eestis“. Kaebaja viidatud seaduseelnõu seletuskirja p 27 on läheduspõhimõtet kajastatud sellises sisus Konkurentsiameti ja jäätmekäitlejate nägemuses ja hinnanguna olemasolevale turuolukorrale, mitte seadusandja nägemusena. Vastustaja palub jätta EE kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 1. EE kaebeõigus Kohtu hinnangul on kaebuse esitajal käesoleva kaebuse esitamiseks olemas kaebeõigus, mistõttu tuleb kaebusele anda sisuline hinnang. HD kohaselt on hanke esemeks Tallinna haldusterritooriumilt korraldatud jäätmeveo raames kogutud segaolmejäätmete, biolagunevate jäätmete, paberi ja kartongi ning suurjäätmete vastuvõtmise, töötlemise, taaskasutamise ja kõrvaldamise teenuse osutamine. Kui hankija viib hanketeate kohaselt menetlust läbi avatud hankemenetlusena, on ta

§ 16

lg-st 9 tulenevalt kohustatud järgima

-s sätestatud avatud hankemenetluse reeglistikku. Vastavalt kaebuse esitamise ajal (20.12.2011) kehtinud

§ 129

lg 2 p-le 1 võis vaidlustuskomisjoni otsuse peale pärast vaidlustusmenetluse lõppemist esitada kaebuse vaidlustaja, kui vaidlustuskomisjon oli teinud

§ 126

lg 1 p-s 4 nimetatud otsuse või § 126 lg 1 p-s 5 nimetatud otsuse vaidlustuse osalise rahuldamise kohta või § 126 lg 1 p-s 6 nimetatud taotluse osalise rahuldamise kohta. Et kaebuse esitaja vaidlustas HD esmalt VAKO-s ning VAKO rahuldas oma 13.12.2011 otsusega vaidlustuse osaliselt, oli EE-l õigus vaidlustuse rahuldamata osas esitada kaebus halduskohtule. Seega oli kaebajal olemas otsene

-st tulenev alus kaebuse esitamiseks halduskohtule. Lisaks eelnevale on kaebajal kohtu arvates olemas ka sisuline kaebeõigus oma subjektiivsete õiguste kaitseks, mis tuleneb 01.01.2012 jõustunud HKMS § 44 lg-st 1 ja oli enne seda sätestatud HKMS § 7 lg-s 1.

§ 25

lg 1 kohaselt on avatud hankemenetlus hankemenetlus, mille korral võib pakkumuse esitada iga huvitatud isik, kes vastab § 12 lg-s 3 sätestatud tunnustele ja võimalikele sama lõike alusel kehtestatud piirangutele. On tõsi, et kaebust kohtule hankedokumentide vaidlustamiseks ei saa esitada igaüks. Kohtupraktikas on leidnud kinnitust, et isikute hankemenetluses osalemise ainus seaduslik eesmärk on majanduslik huvi sõlmida hankeleping. Seega on riigihanke vaidlustusmenetluses kaitstav õigushüve

§ 117

lg-test 1 ja 3 tulenevalt õiguspärane hankelepingu sõlmimise võimalus või hüvitise saamine kahju eest, mis tekkis põhjusel, et hankeleping sõlmiti kellegi teisega. Vaidlustusmenetluses kaitstav õigushüve kandub edasi kohtumenetlusse. Kohtu hinnangul ei saa riigihanke praeguses menetlusetapis välistada kaebuse esitajal ülalviidatud majandusliku huvi olemasolu, kuna kaebaja on põhjendatult viidanud nii ühispakkumise esitamise võimalusele kui ka vajadusele muuta hankedokumentatsiooni juhul, kui kohus kaebuse rahuldab. Hankedokumentide vaidlustamisel ei saa kaebeõigust seada sõltuvusse sellest, kas isik kvalifitseeruks iseseisvalt pakkujana või mitte. Vastustaja kinnitusel ei ole allhankijad ja ühispakkujad (pärast HD parandamist VAKO 13.12.2011 otsusest tulenevalt) konkreetse riigihanke puhul olnud välistatud.

§ 12

lg 4 kohaselt võivad isikud esitada pakkumuse, esialgse pakkumuse või hankemenetluses osalemise taotluse ühiselt, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 40

lg 4 sätestab, et ühispakkujad ja ühistaotlejad võivad enda 6 majandusliku ja finantsseisundi kvalifitseerimise tingimustele vastavuse tõendamiseks summeeritavate näitajate puhul tugineda kõigi ühispakkujate või ühistaotlejate vastavatele summeeritud näitajatele.

§ 41

lg 7 sätestab, et ühispakkujad või ühistaotlejad võivad oma tehnilise ja kutsealase pädevuse kvalifitseerimise tingimustele vastavuse tõendamiseks tugineda teiste ühispakkujate või ühistaotlejate pädevusele, kui see on vastava kriteeriumi olemusest tulenevalt võimalik. Seega ei ole välistatud, et kaebuse esitaja eesmärk – osaleda hankemenetluses pakkujana ning see pakkumine võita – on saavutatav, kui kohus tunnistab vaidlusaluse riigihanke hankedokumendid õigusvastaseks ning kohustab vastustajat viima hankedokumendid vastavusse õigusaktides sätestatud nõuetele. Et kaebaja osalemine sarnaste hangete konkurentsis ei ole pelgalt hüpoteetiline, nähtub ka kaebaja poolt 23.01.2012 toimunud kohtuistungil öeldust, kus kaebaja esindaja kinnitas, et EE osales koostöös Väätsa prügilaga sarnases hankes Viljandi linnas ja jäi seal napilt teiseks (kohtuistungi protokoll tl 269 pöördel). Seega saab kaebuse esitajat lugeda

§ 25

lg 1 mõistes huvitatud isikuks, kellel on põhjendatud ja vahetu huvi hankedokumentide õiguspäraseks muutmise vastu ning seega ka kaebeõigus kaebuse esitamiseks. 2. HD lisa 2 II osa p-de 2.2 ja 3.2 õigusvastasus 2.1 Vastuolu

§ 3

p-ga 4 ja § 33 lg-ga 8 Vaidlustatud punktide kohaselt peab segaolmejäätmete töötlemine ja segaolmejäätmete suhtes taaskasutamistoimingute tegemine toimuma pakkumuses nimetatud jäätmete vastuvõtmise käitluskohas, mis peab vastama kõigile p-s 1.4 jäätmete vastuvõtmise käitluskohale kehtestatud nõuetele. Lisaks eeltoodule peab jäätmete vastuvõtmise käitluskoha võimsus tagama vähemalt 42 000 tonni segaolmejäätmete tõrgeteta töötlemise ja taaskasutamise aastas. VAKO leidis oma 13.12.2011 otsuse p-s 13, et nimetatud nõue HD-s ei ole vastuolus

§ 3

p-ga 4, mis sätestab, et hankija peab tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu. Kohus VAKO sellise seisukohaga ei nõustu. Lisaks

§ 3

p-le 4 sätestab konkurentsi takistamise keelu

§ 33

lg 8, mille kohaselt peab tehniline kirjeldus tagama kõigile pakkujatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Kohtu hinnangul on EE näol tegemist mitte hüpoteetilise, vaid reaalse konkurendiga jäätmete töötlemise ja taaskasutamise turul, mida ilmekalt näitab EE osalemine hankemenetluses mujal Eestis, kus tal on õnnestunud kvalifitseeruda ja seega näidata oma tegelikku potentsiaali. Kohtumenetluses on pooled üksmeelel küsimuses, et konkreetse hanke puhul esineb üksnes 3 mõeldavat konkurenti: AS RagnSells, EE ja AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Kui ainuüksi segaolmejäätmete transpordi keeld HD-s välistab neist ühe reaalse konkurendi osalemise hankel, on kohtu arvates tegemist olemasolevat konkurentsi piirava tingimusega. Seetõttu tuleb järgmisena uurida, kas selline konkurentsipiirang ning piirang võimalikule hinnavõidule tarbija jaoks (hanketeate kohaselt on hankelepingu sõlmimise ainsaks kriteeriumiks madalaim hind) on põhjendatud või mitte. Hankija on väitnud, et HD-s sätestatud lahenduse kasuks räägivad järgmised eesmärgid: - minimeerida keskkonnaohtu ja ohtu inimese tervisele; - tagada parim võimalik kontroll jäätmetöötleja üle; - järgida JäätS §-st 32 tulenevat läheduse põhimõtet. Kohtu arvates ei ole ülalnimetatu piisav, põhjendamaks konkurentsi piiramist. Viide JäätS §-st 32 tulenevale läheduse põhimõttele ei ole siinkohal vaieldavate punktide kontekstis asjakohane. JäätS § 32 sätestab, et jäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale 7 võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus. Kui segaolmejäätmete vastuvõtmise ja töötlemise koht järgivad mõlemad läheduse põhimõtet, ei ole jäätmete transpordi keeld selle sätte alusel põhjendatud. Mis puudutab hankija väiteid jäätmete transpordiohtlikkusest ja parima kontrolli võimalikkusest, siis need argumendid ei veena kohut. Olukorras, kus Eestisse on alles jäänud üksnes 5 prügilat ning Kagu-Eesti ja saarte jäätmeid veetakse nagunii kümnete ja kümnete kilomeetrite taha, ei ole seni segaolmejäätmete transpordi erilist keskkonnaohtlikkust tuvastatud. On selge, et mingisugune keskkonnarisk sellega kaasneb (n kui prügiauto peaks õnnetusse sattuma ja sellega seoses keskkonnareostuse tekitama), kuid sellise riski reaalne esinemine ei ole kohtu hinnangul eriti tõenäoline. Sellelaadsete ohtude vältimiseks ja kahjude hüvitamiseks võib hankija lepingus ette näha erinevaid kaitsevahendeid, et ohuga kaasnevat riski maandada. Arvestades vahemaade pikkust Eestis, tekkivate jäätmete kogust inimese kohta, asustuse tihedust jms, ei tohiks ka jäätmeveo autotranspordi poolt tekitatud välisõhu reostus olla ülakaalukas argument. Kontrolli teostamise osas on kaebaja põhjendatult viidanud nii vastavate jäätme- või keskkonnakomplekslubade olemasolu vajadusele, riikliku järelevalve kohustusele, millele lisandub kohaliku omavalitsuse järelevalve hankelepingu täitmise üle ning jäätmearuannete esitamise kohustusele jäätmekäitlejate poolt, millega seonduvad rikkumised on väärteo korras karistatavad vastavalt JäätS § 1206 lg-le 2. On tõsi, et Tallinna linnal võib olla mugavam kontrollida vaid ühte jäätmekäitluskohta, kuid see mugavus ei kaalu üles tarbijatele potentsiaalset madalamat teenusehinda. Kontrolli kvaliteet ei tohiks saada mõjutatud käitluskohtade paljususest. Ka VAKO on oma 13.12.2011 otsuse p-s 9.3 jõudnud seisukohale, et ühes kohas kontrolli teostamise põhjendus ei ole asjakohane ning et hankija peab olema valmis teostama kontrolli erinevate käitluskohtade üle, kuhu jäätmeid viiakse.

§ 33

lg 7 sätestab, et tehniline kirjeldus ei tohi nimetada kindlat tehnoloogilist protsessi, mis võiks anda mõnedele pakkujatele või toodetele eeliseid teiste ees või nende osaluse välistada. Ehkki HD otsesõnu ei nimeta, et hangitav jäätmete taaskasutuse viis on jäätmekütuse tootmine, välistavad vaidlusalused HD punktid kaebaja sõnul tema poolt pakutava tehnoloogia selle iseärasustest tulenevalt (suurt hulka jäätmeid ei ole võimalik põletusjaamas pidevalt kohapeal hoida, jäätmete hulga tekkimise erinevus sõltuvalt aastaajast jms). Samas arvestab Tallinna Jäätmekava aastateks 2012-1016 Iru Elektrijaama jäätmeenergiaploki valmimisega. Nii piiravad vaidlusalused punktid kaudselt konkurentsi ka tehnoloogiapõhiselt. Samas jätab kohus hindamata kaebaja argumendid vaheladustamise võimatuse või võimalikkuse kohta, kuna kaebuses ei ole vaidlustatud HD p 11.3 ega HD lisa 3 p 5.2, mis vastavat õigust piiravad. 2.2 Vastuolu

§ 31

lg-ga 7

§ 31

lg 7 kohaselt võib hankija teenuste hankelepingu sõlmimise korral sätestada hankedokumentides nõude, et pakkuja osutaks olulise osa teenustest (täidaks olulise osa hankelepingust) ise. Selline allhanke piiramine peab olema hankelepingu olemusest lähtuvalt vajalik hankelepingu täitmise kvaliteedi tagamiseks, hankelepingu täitmise kontrollitavuse tagamiseks või muul objektiivsel põhjusel ja kooskõlas vastavas valdkonnas kehtivate heade äritavadega. Allhanke piiramist ei kohaldata allhankele pakkujaga seotud ettevõtjalt. Kaebaja väidab, et vaidlusalused punktid HD-s tähendavad faktiliselt seda, et alltöövõtt on välistatud, kuna jäätmekäitlejal peab olema jäätmekäitlusluba, jäätmekäitlusluba on seotud konkreetse kohaga ja ühele kohale ei anta välja mitut jäätmekäitlusluba. Vastustaja sellele väitele vastu ei vaidle, kuid väidab, et alltöövõtt on juriidiline termin ning välistatud ei ole seega olukord, kus konkreetses situatsioonis teeb kogu töö ära alltöövõtja ning hankija ees vastutab EE. Kohtu arvates ei ole vastustaja selline seisukoht põhjendatud. Kohus on seisukohal, et allhanget peab olema võimalik teostada faktiliselt selle eesmärgist tulenevalt, kui selleks ei esine

§ 31lg-s 7 sätestatud piiranguid.

Vastustaja väide ei ole see, et 8 konkreetsel juhul esineks alus allhanke piiramiseks, vaid et vastupidi – vaidlusalused punktid ei välista allhanget. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Allhanke eesmärk saab olla hankelepingu täitmise teatud osa üle andmine allhankijale ehk teisisõnu pakkuja aitamine hankelepingu täitmisel osas, milleks ta ise suuteline pole või mis on majanduslikult otstarbekam lahendada allhanke korras. Kindlasti ei täida seda eesmärki olukord, kus kogu töö teostatakse allhankija poolt ning pakkuja osaks jääb vastutus hankija ees. Seega – kuigi teoreetiliselt võib allhanke õigus olla vaidlustatud punktide alusel olemas, ei ole seda võimalik praktiliselt rakendada. Ja sellega on need HD punktid vastuolus

§ 31lg-ga 7, piirates allhanget.

Kohus nõustub VAKO 13.12.2011 otsuse p-s 10 öelduga, mille kohaselt võib hanke alusdokumentides ette näha, et pakkujad näitavad pakkumuses ära selle, milliseid teenuseid, kui suures ulatuses ja millised alltöövõtjad osutavad. Sellest tulenevalt saab hankija tuvastada selle, kas konkreetne alltöövõtja on suuteline hankelepingut täitma, kas tal on olemas nõutavad load jne. Ka sõlmitavas hankelepingus saab hankija ette näha, et alltöövõtjate muutmine tuleb eelnevalt kooskõlastada hankijaga. Kõike ülaltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et HD lisa 2 II osa p-d 2.2 ja 3.2 on kohtuotsuses toodud põhjendustel õigusvastased ning vastustajat tuleb kohustada neid punkte õigusaktidega kooskõlla viima.

1. HD lisa 2 II osa p 4.2 õigusvastasus Viidatud punkti kohaselt on vastuvõetud segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutusjääkide, mida tohib ladestada prügilasse, lõppkäitluskoht läheduse põhimõtet arvestades Tallinna Jäätmete Taaskasutamiskeskus. VAKO mõistis oma 13.12.2011 otsuses läheduse põhimõtet jäätmekäitluses selliselt, et kui on olemas mitu sama tehnoloogiat kasutatavat kohta, siis jäätmed tuleb kõrvaldada ja segaolmejäätmed taaskasutada lähimas kohas. Käesoleval juhul on hankija määranud lähima segaolmejäätmete töötlemis- ja taaskasutusjääkide ladestamise koha ning VAKO leidis, et see ei ole vastuolus JäätS §-ga
2. 3.1 Läheduse põhimõtte sisustamine Kohtu hinnangul on vastustaja ja VAKO tõlgendanud JäätS §-st 32 tulenevat läheduse põhimõtet liiga kitsalt. Vastav paragrahv jõustus 10.11.
3. Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu (76 SE III) seletuskirjast nähtuvalt – „Järeldub, et kehtiva Jäätmeseaduse ja konkurentsiseaduse koosmõjus on läheduse põhimõte all käsitletav 'käitlemine Eestis', mis on ka MTÜ Eesti Jäätmekäitlejate Liit seisukoht, sisuliselt siis ka Konkurentsiameti seisukoht. Kahtlemata laieneb ka see eelkõige segajäätmetele ja mitte tingitama kõigile liigitikogutud jäätmetele, mille ringlussevõtu rajatisi Eestis ei tarvitse piisavas mahus olemas olla ja mille rajamine pole ka alati majanduslikult põhjendatud.” Et tegemist pole üksnes Konkurentsiameti ega MTÜ Eesti Jäätmekäitlejate Liit seisukohaga, vaid ka eelnõu esitaja (Vabariigi Valitsus) seisukohaga, nähtub samast seletuskirja tekstist veidi allpool: „Jäätmevoogude suunamise ja üldisema või piiratuma turumudeli rakendamise küsimusel on oluline seos
4. a lõpul riigihangete ja jäätmeseaduse muutmise käigus seatud keeluga kohalikele omavalitsustele nn majasiseste tehingute rakendamisest olmejäätmete käitluses. Kui selline võimalus oleks riigihangete ja jäätmeseaduses võimaldatud, mida paljud kohalikud omavalitused ka soovisid, oleks ühtlasi antud võimalus kohalikele omavalitsustele ka jäätmevoogusid oma ettevõtte kaudu suunata, ehk läheduse põhimõtet teisiti rakendada. Seda ei peetud vajalikuks just eeldatava negatiivse mõju tõttu väljakujunenud turumudelile eelkõige jäätmete kogumisel, kuid sellel oleks ka mõju osaliselt alles kujunevale töötlemisrajatiste (MBT, jäätmepõletus) vahelisele konkurentsile.” Eelnevast nähtub, et kaalumise all oli ka nö kitsendav tõlgendamine läheduse põhimõttele, kuid seadusemuudatuse eesmärgiks oli sisse seada laiem tõlgendus. Ehk teisisõnu - läheduse põhimõte Eesti kontekstist tähendab 9 „käitlemist Eestis”. Kaebaja ei ole toonud ühtegi tõendit oma väite kinnituseks, et seadusandja tegelik tahe ja eesmärk oli midagi muud, kui selgitab eelnõu seletuskiri. Kohtu hinnangul on eelnev tõlgendus ka kooskõlas nii Eestis täna valitsevate faktiliste asjaoludega, nn raamdirektiivi art 5 sõnastuse ja mõttega (väljend „ühes lähimaist”, mitte „võimalikult lähedal”) ning Euroopa Kohtu kehtiva praktikaga. Nagu kohus juba ülal mainis, on Eestis täna 5 töötavat prügilat ning jäätmete vedu teinekord ka saja ja enama kilomeetri taha ei ole erandlik. Kaebaja on põhjendatult viidanud Euroopa Kohtu lahendile nr C-297/08, mille p-des 64-66 on kohus leidnud, et „jäätmekõrvaldusalade asukohakriteeriumid tuleb valida lähtuvalt direktiivi 2006/12 eesmärkidest, mille hulgas esineb eelkõige tervise ja keskkonna kaitse ning ühtse ja sobiva kõrvaldamisrajatiste võrgustiku rajamine, mis peab eelkõige võimaldama jäätmete kõrvaldamist kõige lähemal asuvas sobivas rajatises. Seega peavad sellised asukohakriteeriumid puudutama eelkõige selliste alade kaugust elamispiirkondadest, kus jäätmed tekivad, keeldu ehitada rajatisi tundlike alade lähedusse ja jäätmete saatmiseks selleks sobivate infrastruktuuride olemasolu nagu juurdepääs transpordivõrku. Mis puudutab ohutuid olmejäätmeid, mis üldjuhul ei vaja selliseid spetsiaalseid rajatisi, nagu on vaja ohtlike jäätmete töötlemiseks, siis peavad liikmesriigid püüdma omada võrgustikku, mis võimaldab rahuldada vajadust jäätmete tekkimise kohale võimalikult lähedal asuvate jäätmekõrvaldamisrajatiste järele, võtmata võimalust korraldada selline võrgustik maakondadevahelise või isegi piiriülese koostöö raames, mis vastab läheduse põhimõttele.” Lisaks eelnevale nähtub hanke esemest, et hanke eesmärgiks on mh ka jäätmete kõrvaldamise teenuse ostmine, kuid samas määrab HD lisa 2 II osa p 4.2 lihtsalt ära, kuhu jäätmed kõrvaldamiseks viia tuleb. Seega on põhjendatud kaebaja argument, et jäätmete kõrvaldamise teenusele hanget ei korraldatagi, vaid sisuliselt antakse konkurssi korraldamata teenuse osutamiseks ainuõigus AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. KonkS § 14 lg-te 1 ja 2 kohaselt käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Kui eri- või ainuõiguse andmise aluseks olev õigusakt ei sätesta eri- või ainuõiguse andmise korda, tuleb vastava õiguse andmiseks korraldada avalik konkurss Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ülalöeldut arvesse võttes on kohus seisukohal, et vastustaja on kitsendavalt tõlgendanud läheduse põhimõtet ning otsustuskorras andnud ainuõiguse jäätmete kõrvaldamiseks AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Seega on vaidlusalune punkt õigusvastane. Mis puudutab jäätmete kõrvaldamise teenuse hinda, siis on hankijal võimalik nõuda pakkujalt, et viimane näitaks pakkumuses, millisesse prügilasse tal on plaanis oma jäätmed kõrvaldamiseks viia ning vastavalt näha ette kriteeriumid pakkumuse hindamisel, arvestamaks transpordikuludega (nt kaugema vastuvõtukohaga pakkumus saab vähem väärtuspunkte vastava hindamiskriteeriumi alusel). 3.2 Tallinna Jäätmehoolduseeskiri Tallinna Jäätmehoolduseeskirja § 4 lg 6 kohaselt võib prügilasse ladestada vaid neid jäätmeid, mille taaskasutamine ei ole tehnoloogiliselt võimalik või mõnel muul põhjusel õigustatud. Prügilasse ladestamisele kuuluvad jäätmed tuleb läheduse põhimõtet järgides viia Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusesse. § 13 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ladestatavad tavajäätmed kõrvaldatakse läheduspõhimõtte järgi nõuetekohases käitluskohas. Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusesse võib Tallinnast viia kõrvaldamiseks igat liiki prügilakõlblikke tavajäätmeid ja asbestijäätmeid. Kopli tavajäätmete käitluskohas võib pärast töötlemist kõrvaldada ehitus- ja lammutustöödel tekkinud püsijäätmeid, asbesti sisaldavaid ehitusmaterjale ning saastumata pinnast. Ülaltoodud normidest ei tulene kohtu hinnangul üheselt ja obligatoorselt, et jäätmeid ei võiks kõrvaldada mujal prügilas kui Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuses. Eeskirja § 4 lg-st 6 ja § 13 10 lg-st 1 tulenevalt tuleb jäätmed kõrvaldada läheduse põhimõtet arvestades. Kohtuotsuse põhjendava osa p-s 3.1 toodud tõlgenduse kohaselt ei ole seega välistatud ka teiste Eestis asuvate nõuetekohaste käitluskohtade kasutamine. Lg 2 sätestab vaid, et üks võimalikest jäätmete kõrvaldamise kohtadest võib olla Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Kohtu arvates puudub eeskirja § 4 lg-l 6 selline regulatiivne mõju, millest saaks tuletada kellegi subjektiivset õigust või millest ei saaks kokku leppida erinevalt. Kui Tallinna linn kuulutaks välja avaliku konkursi jäätmete kõrvaldamise käitluskoha leidmiseks või lahendaks selle koha leidmise küsimuse läbi kokkulepete jäätmete taaskasutajaga osana riigihankest, ei näe kohus probleemi selles, kui leping (või tingimus) sisaldaks sätet jäätmete kõrvaldamiseks mujal kui Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuses juhul, kui see on kooskõlas läheduse põhimõttega ning käitluskoht vastab kõigile nõuetele. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.
5. Menetluskulude jagamine HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt § 109 lg-le 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Et kaebus kuulub rahuldamisele, tuleb kaebaja poolt kantud menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista kokku 12 165,71 eurot, millest 1291,01 eurot moodustab kaebuselt tasutud riigilõiv (maksekorraldus tl 98) ning ülejäänu moodustavad kaebaja kulutused õigusabile (advokaadibüroo arved, arve selgitused ning arvete tasumist tõendavad maksekorraldused tl 238-245 ning tl 254-255). Esitatud tõendite alusel on kaebaja õigusabikulude tasumine taotletud summas tõendatud. Kohus on aga seisukohal, et kaebaja õigusabikulusid tuleb vähendada, kuna täismahus ei pea kohus neid vajalikeks ega põhjendatuteks. Nii nähtub arve nr 113083 selgitusest (tl 241), et taotletavate õigusabikulude hulka on arvestatud ka 01.12.2011 vaidlustuskomisjoni istungiks ettevalmistamise aeg – vaidemenetluse õigusabikulud ei ole aga kohtumenetluse menetluskulud HKMS §-de 101-103 kohaselt. Viidatud arve lisast ei ole võimalik aru saada, mitu tundi vaidemenetluse õigusabikulud koondsummast moodustasid. Samuti nähtub arvest nr 120006 (tl 255), et ebaproportsionaalselt suure töömahu on nõudnud menetluskulude nimekirja ja kohtuistungi teeside ettevalmistamine. Lisaks ei ole kohtu arvates olnud põhjendatud kahe advokaadi õigusabi kasutamine, kui kaebajal endal on olnud kohtusse saata pädev nõustaja. Eeltoodut arvestades vähendab kohus kaebuse esitaja kulusid õigusabile. Kohus peab kaebaja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks summat 8000 eurot, mille kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõistab. Maret Altnurme Kohtunik 11