Tsiviilasi nr: 2-11-118 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 01.07.2011.a, Tallinn Tsiviila

§ 42lg 1 alusel.

Kättetoimetamise absoluutne ja vaidlustamatu eeldamine oleks kostja jaoks ebatavaline ja arusaamatu.

§ 42lg 3 laieneb ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

Juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esimese astme kohtu otsus

1. Maakohus tegi 22.03.
2. a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Garantiilepingust nähtuvalt oli garantii kehtivuse tähtaeg 13.03.2007 kuni 13.09.2009.

§ 155

lg 4 p 2 kohaselt lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Seega on kohus seisukohal, et garantii lõpeb tähtaja saabumisel, kui võlausaldaja ei ole tähtaja saabumise hetkeks esitanud nõuetekohast garantiinõuet. Nõude maksmapanemiseks garandi vastu peab nõue olema esitatud tavaliselt garantiis märgitud aja jooksul. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et nõude esitamine selles märgitud aja jooksul tähendab seda, et nõue peab olema kätte saadud selle tähtaja jooksul. Seetõttu ei ole oluline, millal on kostjale nõue saadetud, vaid oluline on tuvastada, millal on kostja poolt nõue kätte saadud. Kuivõrd pooled on lepingus eraldi kokku leppinud nõude kättesaaduks lugemise, tuleb lähtuda pooltevahelisest lepingust. Garantiilepingu p-st 7.4 tuleneb, et panga kirjalik nõue loetakse garantiiandja poolt kättesaaduks, kui see on garantiiandja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus nimetatud asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud 5 tööpäeva. Nõue garantiilepingu täitmiseks on väljastatud kostjale 19.08.2009 nii garantiilepingus määratud aadressile (toimik lk 31) kui äriregistris märgitud aadressile (toimik lk 32). Kohus on seisukohal, et pooled võivad lepinguga täpsustada, millisel viisil peavad olema tahteavaldused edastatud, kuid arvestada tuleb

§ 42lg 3 p-s 35 sätestatut.

Kuivõrd kostja üheks vastuväiteks on see, et garantiileping on tüüpleping, mille tingimustes ei olnud kostjal võimalik kaasa rääkida, tuleb antud juhul hinnata, kas garantiilepingu p 7.4 on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimus, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et garantiilepingus olevate tingimuste näol on tegemist tüüptingimustega, mida ei olnud poolte vahel eraldi läbi räägitud ja mille sisu ei olnud kostja võimeline mõjutama. Vastavalt

§ 42

lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p 35 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle 3

§ 44

kohaselt kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuste kasutaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes võib vaidluse korral tõendada, et vastava klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Hageja ei ole tõendanud, et garantiilepingu p 7.4 oleks majanduskäibes tavaline. Seega tuleb eeldada, et antud lepingu punkt on ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine vastavalt

§-le

1. Kuna lepingu p 7.4 on tühine, peab kohus asja läbivaatamisel kohaldama TsÜS § 69 lg 1 ja
2. Praegusel juhul kohaldub TsÜS § 69 lg 3, mis on erinorm TsÜS § 69 lg 2 suhtes ja reguleerib eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamist, mis on seotud lepinguga. Seega tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kohtule esitatud tõenditest (toimik lk 59-63) nähtub, et 25.08.2009 on proovitud mõlemaid saadetisi kostjale aadressidele kätte toimetada, kuid see ebaõnnestus, kuna isik, kes kohapeal viibis, keeldus saadetisi vastu võtmast ja saadetised tagastati hoiutähtaja möödumisel. Seega ei ole kostja nõuet kätte saanud, vaid see on tagastatud, mistõttu tuleb järeldada, et kostjale jäeti postkasti teade hagejalt saabunud tähitud kirja kohta, millele kostja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati hagejale. Sellest tulenevalt tuleb lahendada küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Riigikohus on vastanud antud küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud kostja praeguses asjas nõuet kätte saanud ja garantiist tulenev kohustus on lõppenud garantii tähtaja möödumisega. Seega nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja on minetanud õiguse nõuda garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Kohus on tüüptingimuste tühisuse küsimust analüüsinud omaalgatuslikult ja TsMS §-i 439 rikkudes. Kostja 26.01.2011 vastuses hagile ei sisaldu tüüptingimuste tühisuse vastuväidet. Hageja arvates ei kahjusta garantiilepingu regulatsioon tahteavalduse saajat ebamõislikult võrreldes tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise seadusest tuleneva regulatsiooniga (TsÜS § 69 lg 6) ning seega ei ole tegemist tühise tüüptingimusega

§ 42kohaselt. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud Ts

ÜS § 69 lg-d 1 ja

1. TsÜS § 69 lg 3 mõttest ei tulene, et tahteavalduse saaja peab olema saanud reaalselt tahteavaldust lugeda, vaid talle peab olema tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tahteavaldus saadeti kostja tegevuskoha aadressile TsÜS § 69 lg 3 mõistes. Hageja on seisukohal, et 19.08.2009 tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lugeda kostjale kättetoimetatuks ja seega jõustunuks. Tahteavalduse saajani mittejõudmise riski kannab antud juhul kostja. Kostja on olnud teadlik, et talle on saadetud tähitud teatis, teda on sellest teavitatud nii suuliselt kui kirjalikult. Hageja on kasutanud kõiki temaga sarnases olukorras olevalt isikult mõistlikult eeldatavaid vahendeid, et tahteavaldust kostjale kätte toimetada. Kohus jättis tähelepanuta ja kohaldamata TsÜS §-i
2. Hageja on oma tahteavalduse mõistlikul viisil väljendanud, kuid kostja väidab, et ta ei ole tahteavaldust kunagi kätte saanud, sellega on õigustatud, et tahteavalduse hilinemise või kaotsimineku risk pannakse rikkujale. Kohus ei arvestanud, et hageja saatis kostjale garantiinõude ka e-posti teel. Kohus on muuhulgas, viidates Riigikohtu vareasemale 4

§ 108lg 1 ja § 155 lg 1 alusel.

Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud garantiileping, kas hageja esitas kostja suhtes garantiist tuleneva kohustuse ja ega ei esine nõude rahuldamist välistavaid asjaolusid. Kostja võttis menetluses omaks hageja väite, et hageja ja kostja sõlmisid hagile lisatud garantiilepingu (t lk 8 jj). Kohus loeb tuvastatuks ka selle, et hageja nõudis kostjalt garantiist tulenevalt 107 052,01 euro tasumist. Vastav summa on määratletud ka pooltevahelise garantiilepingu p-i 4 kohaselt garantiiandja vastutuse maksimumsummana. Kuivõrd

§ 155

lg 1 kohaselt võib majandustegevuses tegutsev isik võtta garantiilepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse, et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse (

§155

lg 1) ja kuivõrd garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest (

§ 155

lg 2), kuuluks hagi rahuldamisele, välja arvatud juhul, kui mõni kostja vastuväide välistab hagi rahuldamise. 8. Kostja esitas käesoleva hagimenetluse raames hagile ühe vastuväite, mille kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata seetõttu, et garantii andja garantiist tulenev kohustus lõppes garantiitähtaja möödumise tõttu (

§ 155lg 4 p 2).

Järgnevalt hindab ringkonnakohus kostja vastavasisulist vastuväidet. Pooltevahelise garantiilepingu p-i 5 kohaselt on vaidlusaluse garantii kehtivuse tähtaeg 13.03.2007.a kuni 13.09.2009.a. Ringkonnakohus nõustub hageja ja kostja poolt esitatud õigusliku käsitlusega selles, et

§ 155

lg 4 p-st 2 tulenev garantiile esitatav vastuväide tähendab seda, et garantii andja ei vastuta garantiist tulenevalt juhul, kui garantii andjani ei jõua garantii tähtaja jooksul võlausaldaja nõuet, milles nõutakse garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Kuivõrd

§ 155

lg 4 p-s 2 sätestatu puhul on tegemist nõudele esitatava vastuväitega, lasub vastava asjaolu tõendamiskoormis kostjal. Kostja väitis kohtule, et tema ei ole garantii tähtaja jooksul hagejalt garantiiga seoses ühtegi nõuet saanud. 9. Hageja väitis kostja väidetele vastuseks, et ta saatis 19.08.2009.a garantiist tuleneva nõude kirjalikult kostjale aadressile Poska 28-4 (t lk 31). Kohtu hinnangul tuleb vastavat kirja 5

§ 155lg 4 p-s 2 sätestatud vastuväite esitamine välistatud.

Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas kostja sai vastava nõude garantii tähtaja jooksul kätte või kas tuleb lugeda, et kostja vastava kirja garantii tähtaja jooksul kätte sai. Hageja ja kostja reguleerisid garantiilepingust tuleneva nõudekirja saatmist kokkuleppeliselt, garantiilepingu p-s 7.

1. Iseenesest on tahteavalduste saamise regulatsioon dispositiivne ning võlasuhte pooled võivad vastavat küsimusteringi kokkuleppeliselt kujundada.
2. Maakohus leidis, et garantiilepingu p 7.
3. on tühine osas, milles see näeb ette, et nõue loetakse kättesaaduks, kui see on garantiiandja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus nimetatud asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis pangapäeva. Ringkonnakohus sellise maakohtu käsitlusega nõustuda ei saa. Kuigi maakohus leidis õigesti, et vastava lepingupunkti puhul on tegemist hageja poolt kasutatava tüüptingimusega, ei saa järeldada, et konkreetne tingimus ei oleks lepingu osa (

§ 37

lg 1) või et tingimust tuleks tõlgendada teistsugusel viisil (

§ 39

lg 1) või esineb tüüptingimuste vasturääkivus (

§ 40

lg 1) või individuaalkokkulepe (

§ 38

) või et tingimus oleks tühine (

§ 44koosmõjus §-ga 42).

Tegemist on selge ja üheselt mõistetava tingimusega, tingimus on kajastatud lepingudokumendis, mille on mõlemad pooled allkirjastanud, kostja ei ole oma tüüptingimustele viidanud, miski ei viita individuaalkokkulepete olemasolule ja tingimuse sisu, väljendusviis ega esituslaad ei ole sedavõrd ebatavaline ega arusaamatu, et kostjal oleks võinud sellest arusaamise või sellise tingimuse esinemisega probleeme esineda. Antud juhul ei esine ka tüüptingimuse tühisust, sest käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et konkreetne tingimus oleks kostjat ebamõistlikult kahjustav. Tingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav ei

§-st 44 koosmõjust § 42 lg 3 p-st 35 tulenevalt ega ka

§-st 44 koosmõjus 42 lg-st 1 tulenevalt.

§ 44

koosmõjus § 42 lg 3 p-i 35 kohaselt ei kohaldu vastav punkt kokkulepetele, mille raames määratakse, et tingimuse kasutaja võib lugeda vastaspoole aadressi õigeks seni, kuni tingimuse kasutajale teatatakse õige aadress. Seega ei saa lepingus nimetatud aadressist lähtumine olla § 44 koosmõjus § 42 lg 3 p-st 35 tulenevalt ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustav ei saa olla tingimus ka selles osas, milles nähakse ette, et kostja poolt loetakse kiri kätte saaduks siis, kui hageja on selle tähitud kirjaga postitanud ja postitamisest on möödunud viis pangapäeva. Üldteadaolevalt jõuavad Eesti siseselt tähitud kirjad viie tööpäeva jooksul adressaadini, eeldusel, et adressaat on kohal ja valmis kirja vastu võtma. Ebamõistlikult kahjustav ei ole vastav kokkulepe ka selles osas, et kiri loetakse kättesaaduks ka siis, kui see tegelikult kätte saadud ei ole. Ebamõistliku kahjustamise hindamisel tuleb kõrvutada lepingutingimust seaduses sätestatuga ning hinnata, kas lepingutingimusega kaldutakse kõrvale seaduses sätestatust ja kas kõrvalekaldumine on oluline ning kas konkreetne kõrvalekaldumine võib vastavas olukorras osutuda ebamõistlikult kahjustavaks. Seaduses reguleerib lepinguga seotud tahteavalduste kättesaamist TsÜS § 69 lg 3 ja lg 4. Kuivõrd antud juhul sõltub konkreetse tahteavalduse kättesaamisest kostja vastutus, tuleb analoogia korras kohaldada ka TsÜS §-i 70, sest vastav säte reguleerib konkreetse õigussuhtega sarnast olukorda. Ei TsÜS § 69 ega ka § 70 ei eelda seda, et tahteavalduse kättesaaduks lugemiseks peaks tahteavaldus igal juhul selle adressaadini jõudma. Mõlema normi kohaselt piisab sellest, et tahteavaldus saadetakse adressaadi tegevuskohta ja adressaadil on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirjade saatmise puhul tagatakse majandustegevuse raames tegutsevatele isikutele mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda seeläbi, et postiteenuse osutaja üritab vähemalt kahel korral kirja üle anda ning jätab mõlemal korral teate, et kiri on postiasutuses ning sellele saab järgi minna. Tahteavalduse sisust mõistliku teadasaamise võimaluse loomiseks majandustegevuse raames tegutsevale kirja adressaadile piisab sellest, kui kirja üritatakse isiklikult vähemalt kahel korral üle anda ja kirja 6

§ 42

lg 3 p-s 35 sätestatuga, tuleks antud juhul asuda seisukohale, et tingimus ei ole tühine

§-st 44 tulenevalt, sest

§ 42

lg-s 3 toodud loetelus sisalduvad alused kehtivad otse üksnes tarbijate suhtes ning majandustegevuse raames tegutsevate isikute puhul loetelus toodud ebamõistlikku kahjustamist üksnes eeldatakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga järeldada, et majandustegevuse raames tegutseva äriühingu puhul, kellel on püsiv majandustegevus ja püsiv tegevuskoht, oleks ebamõistlikult kahjustav see, kui isiku juures käiakse kahel korral kohal ja mõlemal korral jäetakse kohale teade, et lähimas postiasutuses on kiri, millele on võimalik järele minna. Sellega ei tagata küll seda, et adressaat saab tahteavalduse sisust reaalselt teada, kuid sellises olukorras peavad samas olukorras olevad, kostjaga sarnased, heas usus tegutsevad isikud tavaliselt mõistlikuks seda, et kirja adressaat, kes saab teada tähitud kirja olemasolust, läheb sellele postiasutusse järele. Eeldada, et majandustegevuse raames tegutsev isik võtab oma tegevuskohas tähitud kirju vastu ja külastab vajadusel lähimat postiasutust, ei ole midagi ebamõistlikku. Kuivõrd tavaliselt edastatakse olulisi tahteavaldusi tähitud kirjaga, tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt kirja saatmine, millest sõltub kostja vastutus, vastab sellistel tingimustel TsÜS §-s 70 sätestatud tingimustele, sest hageja valis tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et viidatud tüüptingimus ei ole tühine.

1. Ringkonnakohus märgib, et isegi siis, kui tüüptingimus oleks tühine, kuuluks kohaldamisele seaduses sätestatud tahteavalduste kättesaamise regulatsioon (TsÜS § 69 lg-d 3 ja 4, samuti TsÜS § 70), mille kohaselt tuleks samuti asuda seisukohale, et kostja sai vaidlusaluse kirja enne garantiitähtaja lõppu kätte. Tähitud kirjaga tahteavalduste edastamine on mõistlik ja tavaliselt kasutatav viis, millega luuakse eespool nimetatud põhjustel majandustegevuse raames tegutsevale äriühingule reaalselt ja tegelikult mõistlik võimalus tahteavalduse sisust teada saada. Tahteavaldusest teada saamist ja selleks mõistliku võimaluse loomist tuleb eristada ja nendel on põhjapanev erisus tsiviilkäibe tagamise eesmärgist tulenevalt. Heas usus tegutsevale tsiviilkäibes osalejale tuleb tsiviilkäibes osalemiseks tagada mõistlik võimalus, tsiviilkäibes osalemine peab olema mõistlikult võimalik ka siis, kui mõni tahteavalduse adressaat peaks pahauskselt üritama oma kohustuste vältimise eesmärgil tahteavalduste saamisest kõrvale hoida.
2. Antud vaidluse raames ei vaidle hageja ja kostja selle üle, et aadress, kuhu hageja nõude saatis (Poska 28-4) oli kostja poolt hagejale teatavaks tehtud ja garantiilepingusse märgitud kostja tegevuskoha aadress, millel kostja ka reaalselt tegutses. Tähitud kirjade saatmise puhul tagatakse adressaadile mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda seeläbi, et postiteenuse osutaja käib vähemalt kahel korral kohal ning üritab kirja üle anda. Konkreetsel juhul käis postiteenuse osutaja ka vastavas kohas kohal ning tal oli kontakt kostja töötajatega, kes keeldusid kirja vastu võtmast, viidates sellele, et ülemust ei ole kohal. Kohus loeb tõendatuks, et hageja saatis enne garantiitähtaja lõppu kostjale kirja, mis välistab

§ 155

lg 4 p-st 2 tuleneva vastuväite, et postiteenuse osutaja käis enne garantiitähtaja lõppu kahel korral kostja poolt lepingus teatavaks tehtud aadressil ning seal keelduti kirja vastuvõtmisest. Kohus loeb need asjaolud t lk 31 ja 59-63 olevate tõenditega tõendatuks. Konkreetse kirja 7

§ 155lg 4 p-st 2 tulenevat vastuväidet.

1. Eespool asus kohus seisukohale, et hagejal on nõue kostja vastu ning et kostja poolt kohtu ette toodud vastuväited ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Gaida Kivinurm 8