← Eesti

3-10-258/121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10

) § 102 lg 1 p 2 kohaselt muudetakse või tunnistatakse maksuotsus kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb

§ 102

lg 1 p-s 2 sisalduvat piiravat tingimust uue asjaolu või tõendi arvestamisel maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul käsitleda kui kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärge. Seega kui maksukohustuslane jätab maksumenetluses tõendid esitamata vähemalt hooletusest, kuulub kohaldamisele

§ 102lg 1 p 2 ja hilinenult esitatud tõendid loetakse asjakohatuks.

Maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine või puudulik täitmine võib mõjutada maksumenetluses järelduste tegemist. Kaebaja ei pidanud maksumenetluse käigus vajalikuks maksuhalduri korraldustele õigeaegselt vastata ega anda sisulisi selgitusi menetluse käigus tekkinud küsimustele. Kuna S. Rl puudub vajadus menetluses ebatõese teabe andmiseks, ei ole tema seletustes ja esitatud dokumentide õigsuses alust kahelda. Maksuhaldur kasutas tulumaksu väljaarvestamiseks 3

(10)3-10-258 kõiki talle kättesaadavaid asjassepuutuvaid allikaid ja püüdis võtta arvesse kõiki selgunud asjaolusid, samas kui maksumaksja ei täitnud kaasaaitamiskohustust. Seega lasub maksukohustuslasel maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (

§ 150). Maksuotsuses analüüsiti M.

M rahade liikumist erinevas pankades ja arvelduskontode vahel ning leiti, et otsuses kajastatud isiku tulud ei samastu pangalaenude arvelt saadud rahasummadega, vaid on pärit muudest tuluallikatest. Üksnes paljasõnaliste väidete ja arvelduskonto väljavõtte koondiga ei saa ümber lükata maksumenetluses tuvastatud asjaolusid ega maksuotsuses kajastatud tõendite analüüsi ja järeldusi. Kaebaja esitas 26.08.2009 maksuhaldurile korraldusega nr 12.2-3/4682-6 nõutud dokumendid, mis kinnitab kaebaja poolt korralduse kättesaamist. Vastustaja ei ole teadlik kaebaja väidetavast dokumentide esitamise tähtaja pikendamise taotlusest. Kuna 05.06.2009 maksuotsuse tühistamise ainsaks põhjuseks oli kontrollida laenu sihtotstarbelist kasutamist ja teostada M. M laenuintresside mahaarvatava osa arvutus ning kontrollaktis ja maksuotsuses toodud asjaolud jäid muutmata, ei väljastatud uut kontrollakti, vaid koostati uus maksuotsus. Maksuhaldur ei ole maksumenetlust läbi viies menetlusreegleid ja hea halduse põhimõtet rikkunud. Maksuhaldur ei keeldunud tõendite vastuvõtmisest ja kaebajale tagati ärakuulamisõigus piisaval määral.

  1. Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati PMTK 22.09.2009 maksuotsus nr 12.2-3/4682-9 Tallinnas Välja tn 38 asuva eluaseme renoveerimiseks tehtud kulutuste suuruse järgi laenuintresside maksustatavast tulust mahaarvamise proportsiooni leidmise osas ja PMTK-d kohustati tegema selles osas uus otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. PMTK-lt mõisteti M. M kasuks välja menetluskulud 101,81 eurot. Põhjendused kaebuse rahuldamata jätmise osas: Maksuotsuses toodud analüüs, mille alusel võeti kaebajale laekunud raha arvesse maksustatava tuluna, on õige. Kaebaja ei tõendanud, et tehtud kulutused on maksustamisele mittekuuluv tulu. Maksusumma määramine ei toimu kaalutlusõiguse alusel. Maksu määramise aluseks on maksustatava tulu tuvastamine. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited vastustaja poolt kaalutlusõiguse väära kohaldamise ja proportsionaalsuse põhimõttega arvestamata jätmise kohta. Maksuotsuses tuvastati õigesti, et M. M pidi saama 2006 – 2007 maksustatavat tulu, mida ta ei deklareerinud. Maksuhaldur arvestas nii sissemaksete tegemist AS-st Swedbank saadud laenu arvelt kui sularaha saamist J. Mlt kinnistu müügi arvelt. Maksuhaldur pidas võimalikuks, et nimetatud tulud ei kuulunud deklareerimisele ega määranud nendelt tulumaksu. Maksuotsuses arvestati õigesti Välja 38 H. B ja hiljem H. K sõlmitud üürilepingust tulenevaid tulusid ning M. M ei ole seda arvestust ümber lükanud. S. R maksumenetluses antud seletused on kooskõlas teiste tõenditega ja neis pole põhjust kahelda. Asjaolu, et S. R mainib O. K alles teises selgituses ei ole vastuolu selgitustes, sest selgitustest ei nähtu maksuhalduri küsimusi tema kohta. On loogiline, et pärast seda, kui S. R esitas lepingu, kust nähtus töövõtjana ka O. K, esitati tema kohta küsimusi. S. R selgitus nii M. Mle kui O. Kle 100 000 krooni maksmise kohta on kooskõlas lepingu p-ga 3.1, mille kohaselt on tellija tasu töövõtjatele 25% maa müügist saadud hinnast, ja S. R poja M R ütlustega, mille kohaselt maa müügist saadi 760 000 krooni. 200 000 krooni moodustabki ligikaudu 25% maa müügist saadud 760 000 kroonist. S. R kinnitas maksumenetluses, et lepingujärgsed (p 2.
  2. järgi oli lepingu objektiks maamõõdistamise, maa hindamise ja metsa ülestöötamise teenuse tellimine vastavat litsentsi omavalt isikult) tööd said tehtud ja M. Mle kantud 100 000 krooni oli tasu lepingu täitmise eest. Sama kinnitavad M. R kohtus antud ütlused. M. R algselt väidetu, et M. M ja O. K laenasid mõlemad talle 100 000 krooni maja renoveerimiseks, on väheusutav ega tee olematuks S. R, M. M ja O. K vahelist töövõtulepingut. Ei ole tavapärane, et isikud ei mäleta nende jaoks suurte summadega opereerimist ja oskavad anda selle kohta vaid väga üldsõnalisi ja vastuolulisi ütlusi. Samuti pole tavapärane, et suure summa laenamine käib sularahas ja raha liikumisest ei jää do4

(10)3-10-258 kumentaalseid tõendeid. Samas võis tegu olla nn avansiga müüdava maa hinnast, mis kuulus hiljem tasaarveldamisele. Kuna M. R oli enda kinnitusel rahalises kitsikuses, ei ole välistatud, et maa müüki ettevalmistavate toimingute tegijad laenasid talle mingi summa, mis kuulus hiljem tasaarveldamisele maa müügist saadud rahaga. Samal ajal oli aga paralleelselt M. M ja O. K tööks maa müügi ettevalmistamine ning nad said selle eest S. Rlt tasu. Ei ole põhjust eeldada, et M. M oleks teinud tasuta tööd endaga mitteseotud isikule, selline käitumine oleks majanduslikult ebamõistlik ja pole seetõttu usutav. M. R ütlused kohtus, kus ta kirjeldas, kuidas lepingu järgi sai mets üles töötatud ja maha müüdud, on usaldusväärsed. M. R kinnitas, et ta ei teadnud, kes tegi mida, kas M. M või O. K, kuid kõik sai tehtud, mis lepingus kokku lepitud oli. Kohtule esitatud 18.06.2009 M. R allkirjaga dokument ei saa olla M. R poolt koostatud, sest M. R väitis kohtus, et ta ei näe lugeda. Kuna M. R ütluste ja kirjalikus dokumendis märgitu vahel esineb vastuolu, ning ka kahtlus, kas ta sai aru, millele ta alla kirjutas, tuleb lähtuda tunnistaja kohtus antud ütlustest. Ka ükski asjas kogutud tõend ei kinnita kirjaliku laenulepingu olemasolu M. R, M. M ja O. K vahel. Kinnituses viidatakse lepingule nr 001, mis tundub olevat viide S. R sõlmitud metsa müüki ettevalmistavale lepingule. Lisaks tegi S. R 14.06.2006 ülekande, mitte ei tagastanud laenu 01.09.2006, nagu märgiti kirjalikus dokumendis. Ka M. R allkirjad kirjalikus dokumendis ja tunnistaja ütlustes on erinevad. M. Mle 100 000 krooni ülekandmisel selgitusse märgitud „võla maksmine“ ei anna alust ülekannet laenu tagasimakseks lugeda, võla maksmine on ka maksmisele kuuluva summa maksmine, mh sõlmitud lepingu täitmise eest. Kaebaja kahtlused, et S. R ei anna oma tegudest endale aru, ei leidnud kinnitust. M. R kinnitas, et tema ema tervise probleemid tekkisid hiljem, lepingu sõlmimise ajal oli ta normaalne. Samas on O. K kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärsed, kuna sarnaselt kaebajaga soovib O. K varjata maksustatava tulu saamist, mida ei ole deklareeritud. Maksuhaldur peab arvestama vaid kaebaja poolt talle maksumenetluses esitatud kuludokumentidega (

§ 102lg 1 p 2 ja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-07, p-d 12-13).

Kaebaja väited, et ta ei jõudnud õigel ajal esitada krediitkaartide tehingute väljavõtteid, on paljasõnalised ega õigusta nende mitteõigeaegset esitamist. 19.08.2009 korralduses paluti kaebajal esitada ka 01.04 31.10.2007 krediitkaarditehingute väljavõte. Kaebaja märkis 26.08.2009 vastuses, et vajab väljavõtete osas ajapikendust. Enne maksuotsuse tegemist kaebaja krediitkaarditehingute väljavõtteid ei esitanud. Kaebajalt nõuti juba 13.11.2008 korralduses suuliste seletuste andmist ja dokumentide (sh arvelduskontode väljavõtete) esitamist. Kaebaja maksuhalduri juurde ei ilmunud ja kontode väljavõtteid ei esitanud. Seega täitis kaebaja maksumenetluses kaasaaitamiskohustust väheselt, mistõttu võisidki osa asjaomaseid dokumente jääda maksuhaldurile esitamata. Asjas kogutud materjalid ei anna alust kahelda revidendi erapooletuses. Kaebajale kontrollakti lihtkirja teel saatmise osas leidis halduskohus 06.12.2010 otsuses nr 3-09-2922, et revident käitus kooskõlas

sätetega, õigusaktidest ei tulene kontrollakti tähitult saatmise kohustust. Väited, nagu oleks revident kutsunud kaebaja e-kirja teel 31.09.2009 dokumentidega tutvuma, ei vasta tõele. On vähetõenäoline, et revident oleks määranud isikuga kohtumise mitteeksisteerivale kuupäevale ja kaebaja jätnuks sellele reageerimata. Mõistlik inimene oleks esmalt taotlenud varasemat kohtumisaega ja avastanud, et sel ajal pole maksuhalduri juurde võimalik ilmuda. Kohtule esitatud e-kiri ei ole usaldusväärne, sest seda ei kinnita ükski asjas kogutud tõend ja teadaolevalt on e-kirja puhul võimalik nii väljatrükis kui elektroonilises versioonis manipuleerida saatja aadressi ja kirja sisuga. Kaebaja ei toonud seda esile haldusasjas nr 3-092922, kus arutati revidendi taandamist. Ka kohtus mainis kaebaja seda kirja alles asja arutamise lõppfaasis. On kummastav, et revidendile 26.10.2009 adresseeritud kirjas kinnitab kaebaja, et 5

(10)3-10-258 tema taotlusele 26.08.2009 ei vastatud üldse ega maini mingit kutset 31.09.2009 maksuhalduri juurde ilmuda. T. Se-kirja näol on tegemist kaebaja poolt fabritseeritud tõendiga. Taotlus

põhiseadusevastaseks tunnistamiseks osas, mis võimaldab maksuhalduril kontrollakti lihtkirjaga saatmist, jääb rahuldamata. Kohtupraktikas on seni leitud, et maksuhaldurile ei ole mõistlik panna dokumentide edastamise kohustust vaid tähitud kirjaga. Kaebaja ei toonud ka välja, milles seisneb

§-de 52 ja 54 vastuolu põhiseadusega. MTA 15.12.2009 vaideotsuse nr 6-1/529-3 tühistamise nõudeks puudub kaebajal halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg-s 1 nõutav kohustuslik eeldus, kuna vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 87 lg 2 p 1 järgi saab vaideotsuse peale esitada halduskohtusse kaebuse vaide esemele, milleks on antud juhul vaidlustatud maksuotsus. Taotlus vaideotsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. M. M apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmise osas ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule tagasi või rahuldada uue otsusega kaebus täielikult ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused: Kohus jättis tähelepanuta, et korraldus nr 12.2-3/4682-6 oli kuupäevata, saadetud 19.08.2009 lihtkirjaga ja selle täitmise tähtpäev oli 26.08.
  2. Kaebajale jäi korralduse täitmiseks vaid 6 päeva. Kaebaja palus 26.08.2009 kirjas PMTK-lt ajapikendust korralduse täitmiseks. PMTK kaebaja kirjale ei vastanud ega esitanud enne vaidlustatud maksuotsuse koostamist kaebajale kontrollakti. Seetõttu PMTK ei arvestanud kaebaja poolt pärast 26.08.2009 esitatud tõenditega „Täiendavalt saadud krediitkaardi väljavõtted, sularaha väljavõtt krediitkaardilt“. Kohtu seisukoht, et kaebaja ei täitnud kaasaaitamiskohustust, on vastuolus riikliku järelevalve käigus antud seisukohaga ja haldusasjas nr 3-09-2922 tuvastatuga, mille kohaselt kaebajale saadeti dokument lihtkirjaga, sest ta ei käinud postkontoris tähitud kirjadel järel. Kaebaja viibis välismaal. Vastustaja ei tõendanud kaebaja puudulikku kaasaitamiskohustuse täitmist maksumenetluse ajal. Kohus võttis vastustaja 28.08.2009 e-kirja, milles kaebajal paluti ilmuda 31.09.2009 kell 10.00 Endla 10a toimikuga tutvuma, tõendina vastu, kuid andis sellele hinnangu alles otsuses. Kaebajal pole võimalik lisada tagantjärele saabunud e-kirjade vahele uut e-kirja ega muuta saatja IPaadressi. E-kirja iseendale saatmisel muutuvad saatja andmed automaatselt. Kohus ei rahuldanud kaebaja taotlust maksuhalduri ja tema vahel 21.02.2011 toimunud vestluse salvestuse kuulamiseks. See vestlus puudutas seda, et kaebaja esitas 14.01.2011 taotluse toimikuga tutvumiseks ja toimikust ärakirjade tegemiseks, kuid maksuhaldur keeldus taotlust rahuldamast. Seega pole välistatud, et ärakirjade tegemise lubamisega oleks kaebaja saanud revisjonitoimikust kinnitatud ärakirja 28.08.2009 e-kirja kohta. Kohtu seisukohad otsuse p-des 25-32 ei ole põhjendatud. M. R andis kohtus ütlused vande all, kusjuures kaebaja ja M. R ei ole suhelnud alates 26.06.
  3. Vastustajal ei olnud kohtuistungil tunnistajale küsimusi seoses 26.06.2010 M. R poolt allkirjastatud dokumendiga „Allkiri laenu saamise kohta“, kuigi varem seadis selle ehtsuse kahtluse alla. Samuti andis kohtus vande all ütlused O. K. Kohus hindas vääralt kaebaja väidet, milles ta seadis kahtluse alla maksuhalduri erapooletuse. Maksuhaldur saatis lihtkirjaga pangasaladust sisaldava kontrollakti ja maksuotsuse, mis hiljem vaideotsusega tühistati. Kaebaja palus kohtul hinnata lihtkirjaga saadetud 05.06.2009 maksuotsust (millele oli lisatud kaebaja ja tema elukaaslase pangakontode väljavõtted), mitte kohtuotsust haldusasjas nr 3-10-
  4. Maksuhaldur lõpetas pangakontode väljavõtete lihtkirjaga saatmise 6

(10)3-10-258 alles pärast riikliku järelevalve alustamist. Halduskohus ei võtnud asjas juurde 05.06.2009 maksuotsust ja Maksumaksjate Liidu esindaja Lasse Lehise 04.10.2010 kommentaari. Kaebaja soovis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist küsimuses, kas

§-des 52 ja 54 toodud dokumentideks saab lugeda pangasaladust sisaldavad väljavõtted. Viidates

§-dele 11, 56, 82 ja 94, Saksa tõendamisõiguse põhimõtetele, Riigikohtu lahenditele ja ajakirja Juridica artiklitele leiab kaebaja, et maksuhalduri poolt tõendite esitamise pahatahtlik takistamine on kaebaja esitatud tõenditega tõendatud. Kuna 05.06.2009 maksuotsus tunnistati vaideotsusega täies ulatuses kehtetuks, oleks tulnud anda maksukohustuslasele pärast uut korraldust dokumentide esitamiseks ka võimalus eriarvamuse esitamiseks ja koostada uus kontrollakt.

  1. Vastustajad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja teadis või vähemalt pidi teadma, mida maksuhaldur kontrollib ja tal oli võimalik esitada oma positsiooni kaitseks tõendid, mis maksuhalduri väited ümber lükkaks ja maksukohustust vähendaks juba maksumenetluses. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et vastustaja ei vaidle kaebaja 26.08.2009 kirjale vastamata jätmisele vastu. Samas võttis kohus kaebaja esitatud vastustaja 28.08.2009 e-kirja vastu. Kaebaja pöörab suurt tähelepanu vastustaja 28.08.2009 e-kirjaga seotud asjaoludele, kuid ei selgita, millist tähtsust see võiks omada maksustamise seisukohast. Kohus analüüsis piisava põhjalikkusega maksuhaldurile etteheidetud erapoolikust. Selles küsimuses oli käimas eraldi ka kohtumenetlus. Kaebaja ei selgitanud, kuidas võiks viidatud asjaolud mõjutada vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust ja kehtivust. Kaebajale võimaldati menetluse kestel korduvalt tutvuda kontrollitoimikuga. Kaebaja ei ole avaldanud soovi ega esitanud kohtule sellekohast taotlust, millised dokumendid peaks tema arvates võtma täiendavalt asja juurde või millist konkreetset väidet või vastuväidet kohtumenetluses kaebaja iga konkreetse dokumendi asja juurde võtmisega tõendada soovib. Kaebaja väited, et maksuhaldur takistas pahatahtlikult tõendite esitamist, on ainetud. Viidatud kohtuasjadel ja Juridica artiklitel ei ole käesoleva asjaga puutumust, kuna asjaolud ei ole analoogsed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohus rahuldas 09.03.2011 otsusega M. M kaebuse osaliselt ning tühistas PMTK 22.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/4682-9 Tallinnas Välja tn 38 asuva eluaseme renoveerimiseks tehtud kulutuste suuruse järgi laenuintresside maksustatavast tulust mahaarvamise proportsiooni leidmise osas ja kohustas PMTK-d tegema selles osas uue otsuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Halduskohtu otsust M. M kaebuse osalise rahuldamise osas ei ole ringkonnakohtus vaidlustatud ja selles osas on halduskohtu otsus jõustunud. M. M esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 34 lõikest 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Seega kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires osas, milles halduskohus käsitles PMTK 22.09.2009 maksuotsusega nr 12.2-3/4682-9 M. Mle täiendavalt tasumiseks 64 765 krooni tulumaksu määramist ja MTA 15.12.2009 vaideotsust nr 6-1/529-
  3. I
  4. PMTK 22.09.2009 maksuotsuses nr 12.2-3/4682-9 on arvestatud M. M tuludena
  5. a ja
  6. a Välja tn 38 eluruumi üürimisest saadud tulud ning määratud nendelt tulumaks; kommu7

(10)3-10-258 naalteenuste eest tasutud summad on arvestatud M. M kuludeks. M. M on MTA-le PMTK 22.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/4682-9 peale 09.11.2009 esitatud vaide (II kd tl 62 - 66) p-s 2 tunnistanud H. K
  1. a üürilepingu sõlmimisel 5 000 krooni saamist ning H. K poolt J. Mle
  2. a 45 000 krooni üüri ja
  3. a 30 000 krooni üüri sularahas maksmist, kuid leidnud, et kuna ta loovutas need oma elukaaslasele J. Mle, kelle ülalpidamisel ta oli, siis ei saa neid summasid ja J. M poolt tema arvele kantud 25 600 krooni kui üüritulu arvestada tema tulude hulka. Vaide p-s 3 on M. M tunnistanud oma
  4. a maksustatava tuluna T. N poolt tema pangaarvele makstud üüritulu 29 800 krooni. M. M ei ole halduskohtule esitatud kaebuses, kaebuse täiendustes ega halduskohtu istungitel väitnud, et maksuotsuses oleks ebaõigesti arvestatud Välja tn 38 eluruumi üürimisest saadud tulu tema tuluna. M. M ei ole ka apellatsioonkaebuses väitnud, et maksuhaldur oleks
  5. või
  6. a üüritulu M. M tuludena arvestamisel eksinud. Ringkonnakohtu istungil väitis M. M, et tema tuluna on ebaõigesti arvestatud
  7. a osas J. M poolt ülekantud 25 600 krooni ja
  8. a osas 30 000 krooni üüritulu T. N, kellega tal ei olnud üürilepingut sõlmitud ja kelle eest tasus üüri H. K. Ringkonnakohus leiab, et alles ringkonnakohtu istungil esitatud väide üüritulude ebaõigest arvestamisest on ilmselt otsitud ja haldusasjas olevad tõendid seda ei kinnita. H. K maksumenetluses antud seletuse (I kd tl 169 - 170) kohaselt sõlmis M. M 16.03.2006 H. K Välja tn 38 asuva eluruumi üürilepingu tähtajaga 16.03.2006 kuni 15.06.2007 ja kes tasus lepingu sõlmimisel M. Mle tagatisraha 5 000 krooni; 13.06.2007 sõlmis M. M uue üürilepingu T. N tähtajaga 16.06.2007 kuni 16.12.2007 ning see on kajastatud ka vaidlustatud maksuotsuses. Kuna M. M ei väitnud ringkonnakohtu istungil, et üürnikud oleksid Välja tn 38 asuva eluruumi kasutamise eest jätnud üüri tasumata, siis pidi M. M saama H. K üüri perioodi 16.03.2006 - 15.06.2007 eest kokku 75 000 (5 000 x 15) krooni ja lisaks 5 000 lepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha ning T. N perioodi 16.06.2007 - 16.12.2007 eest kokku 30 000 (5 000 x 6) krooni. Hansapanga kontoväljavõte kinnitab T. N poolt M. M kontole 16.07.2007 summa 5 600 krooni (I kd tl 144), 16.09.2007 summa 5 600 krooni (I kd tl 145 pöördel), 16.10.2007 summa 6 200 krooni (I kd tl 146 pöördel), 16.11.2007 summa 6 200 krooni (I kd tl 147) ja 18.12.2007 summa 6 200 krooni (I kd tl147 pöördel) ülekandmist. Lisaks on maksuotsuses kajastatud T. N poolt J. M SEB Pangas olevale kontole 5 600 krooni üüritasu kandmine. Seega ei ole põhjendatud M. M väide üürilepingu puudumisest T. N ja kahtlus, et
  9. a üüritulu T. N summas 30 000 krooni võib olla arvestatud maksuhalduri poolt topelt.
  10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjenduste p-des 25 - 32 tõenditele antud hinnanguga ja järeldusega, et S. R poolt M. M Sampo pangas asuvale kontole 14.06.2006 ülekantud 100 000 krooni (kontoväljavõte I kd tl 154 all ja pöördel üleval) ei olnud M. Mlt saadud laenu tagasimakse, nagu väidab M. M ja mida tema arvates kinnitab M. R 18.06.2009 allkiri tema ema poolt M. Mle laenu tagastamise kohta 01.09.2006 (II kd tl 4), vaid oli S. R, M. M ja O. K vahel 17.03.2003 sõlmitud lepingu nr 001 (I kd tl 183 -184) järgne tasu S. R poolt M. Mle, ning ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuse väited M. R ja O. K kohtus vande all ütluste andmisest ja vastustaja esindajal kohtuistungil M. Rle 18.06.2009 koostatud laenu saamise allkirja kohta küsimuste puudumisest ei anna alust hinnata tõendeid kogumis teisiti, kui seda tegi halduskohus. Ainuüksi asjaolu, et halduskohus on tunnistajaid enne ütluste andmist hoiatanud teadvalt vale ütluse andmise eest ja tunnistajad on andnud hoiatuse tekstile selle kohta allkirja, ei taga veel tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Halduskohus peab tunnistajate ütlusi, nagu ka teisi asjas kogutud tõendeid hindama kogumis ja vastastikuses seoses vastavalt HKMS § 16 lg-le 3 ja seda on halduskohus ka teinud. Samuti on halduskohus veenvalt põhjendanud, miks on väheusutavad M. M väited 100 000 krooni laenu andmisest ilma dokumente vormistamata. M. M ringkonnakohtu istungil esitatud väited
  11. a keskel Sampo pangast laenu võtmisest ei ole tõendatud ning väited
  12. a kodus 100 000 krooni sularaha olemasolust ei ole summa suurust ja selle väärtust
  13. a arvestades ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutavad.
  14. M. M ringkonnakohtu istungil esitatud väide, mille kohaselt sularaha sissemaksed pangakontodele on kaetud krediit- ja deebetkaartide abil pankadest välja võetud summadega, ei ole 8
(10)3-10-258 ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maksuotsuses ja maksuotsuse lisades 1- 3 on piisava põhjalikkusega analüüsitud M. M rahade liikumist erinevate arvelduskontode vahel ning tema elukaaslase J. M rahade liikumist ja sissemakseid M. M arvelduskontodele ning järeldatud õigesti, et M. M maksuotsuses kajastatud tulud ei samastu pangalaenude arvelt saadud rahasummadega, vaid pärinevad muudest allikatest. M. M arvelduskontode väljavõtte koond (II kd tl 108 – 109) ja ringkonnakohtule esitatud Hansapanga tehingute väljavõte perioodi 01.10.2007 – 31.10.2007 ei anna teistsuguse järelduse tegemiseks alust.
  1. Erinevalt halduskohtust ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda revident T. S poolt M. Mle 28.08.2009 saadetud elektronkirja (II kd tl 114) ehtsuses. Samas ei oma kõnealune kiri maksuotsuse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust, kuna see puudutab toimikuga tutvumise võimaldamist.
  2. Ringkonnakohus leiab, et M. Ml oli võimalik täita maksuhalduri korraldus ja esitada krediitkaardi tehingute väljavõte perioodi 01.04.2007 – 31.10.2007 kohta kuue päeva jooksul tähtaegselt 26.08.2009, kasutades internetipanka ja trükkides seal välja nõutud väljavõtte. Samas oli M. Ml võimalik esitada maksuhaldurile krediitkaardi tehingute väljavõte juba varem, sest juba PMTK 13.11.2008 korralduses paluti M. Ml esitada kõikide arvelduskontode väljavõtted perioodi jaanuar 2006 – detsember 2007 kohta (I kd tl 121).
  3. M. M on seadnud maksuhalduri erapooletuse kahtluse alla seetõttu, et revident T. S saatis tema pangasaladust sisaldava kontrollakti ja 31.07.2009 vaideotsusega kehtetuks tunnistatud PMTK 05.06.2009 maksuotsuse lihtkirjaga, mitte tähitult, ning seetõttu sai tema pangakonto väljavõte kõrvalistele isikutele teatavaks. Ringkonnakohus leiab, et PMTK 05.06.2009 maksuotsus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel (PMTK 22.09.2009 maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel) tähtsust ja üksnes revidendi poolt võimalik pangasaladust sisaldavate dokumentide edastamise õigusvastane toiming maksumenetluses ei anna alust kahelda maksuhalduri erapooletuses. Tegemist ei ole sellise menetlusnõuete rikkumisega, mis oleks võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (22.09.2009 maksuotsusega tulumaksu määramist) ja mille tõttu võiks maksuotsuse tühistada tuginedes HMS §-le
  5. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamisel oluline tuvastada ka seda, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada

regulatsiooni, mis võimaldab maksumenetluses dokumente kätte toimetada lihtkirjaga, mitte tähitult. II 17. Kuigi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud, ja ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud M. M ühtegi väidet selle kohta, miks halduskohus on tema arvates jätnud ebaõigesti rahuldamata MTA 15.12.2009 vaideotsuse nr 6-1/529-3 tühistamise nõude. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist.

§ 151

lg 1 p 3 kohaselt võib kaebuse esitada vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Sama põhimõtte sätestab HMS § 87 lg 2 p

  1. MTA 15.12.2009 vaideotsus nr 6-1/529-3 puudutab samas kaebuses vaidlustatud PMTK 22.09.2009 maksuotsust nr 12.2-3/4682-
  2. Halduskohus leidis õigesti, et vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest (maksuotsusest) sõltumatult ja jättis kaebuse vaideotsuse tühistamise nõudes põhjendatult rahuldamata. III
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. M. M oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. 9

(10)3-10-258 Oliver Kask Viive Ligi Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.