) § 46 lg 1 p 1 alusel kehtetuks alates 01.08.2011, sest taksoveoloa omanikku on viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest on võimalik juhtimisõiguse äravõtmine, mistõttu ei vasta ta
Tallinna Transpordiamet märkis, et haldusorgan on jõudnud kõiki asjaolusid kaaludes järeldusele, et J. M maine ei ole hea ja haldusorgan ei saa talle usaldada taksoveoteenuse osutamist. Ühtlasi keeldus Tallinna Transpordiamet sõidukikaardi väljastamisest. 5. JM esitas 26.08.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirja tühistamiseks. Tallinna Transpordiamet väljastas 07.04.2011 taksoveoloa õiguspäraselt ja selle väljastamise ajal oli teada, et J. M on Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega karistatud arestiga. Kaebaja ei ole hiljem toime pannud väärtegusid ega liiklusseaduse (LS) rikkumisi, mille eest oleks ette nähtud karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seega ei ole õiguslikud ja faktilised asjaolud temale taksoveoloa väljaandmisest kuni selle kehtetuks tunnistamiseni muutunud. Kuna vaidlusaluses otsuses ei ole välja toodud muid olulisi põhjendusi, mis võiksid tuua kaasa taksoveoloa kehtetuks tunnistamise või mille alusel oleks võimalik jätta sõidukikaart väljastamata, on vastustaja otsuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 64, 66 ja 67 nõudeid. Käskkirjast ei selgu, miks otsustati anda kaebajale kõige koormavam haldusakt, tunnistades tema taksoveoloa kehtetuks. Töötamine taksojuhina on kaebaja ainsaks sissetulekuallikaks ja seetõttu on otsus ebaproportsionaalne. J. M ei ole ka nõuetekohaselt haldusmenetlusse kaasatud, talle ei ole antud võimalust olla ära kuulatud ning esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. J. M esitas Tallinna Transpordiametile oma seletuse 21.04.2011 ning talle teatati suuliselt, et haldusorganil on õigus arvestada vaid kuni ühe aasta vanuste karistusregistri andmetega, mistõttu on menetlus lõppenud ja J. M võib takistamatult jätkata tööd taksojuhina. J. M suhtles hiljem Tallinna Transpordiameti ametnikega tihedalt, kuna tema sõidukikaardi väljastamine viibis, kuid enne 25.07.2011 käskkirja temale kättetoimetamist (31.07.2011) J. Mga sellel teemal rohkem ei suheldud. Seega viidi kaebaja suhtes sisuliselt läbi kaks erinevat haldusmenetlust, kusjuures J. M kaasati neist üksnes esimesse. Teise haldusmenetluse läbiviimisest ei olnud kaebaja teadlik ja selles ta oma vastuväiteid ja põhjendusi esitada ei saanud. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas J. M selgitused toimepandud liiklusrikkumise asjaolude ja ohtlikkuse kohta oleks võinud tuua kaasa teistsuguse sisuga kaalutlusotsuse tegemise. Käskkirjast nähtuvalt peab Tallinna Transpordiamet karistuse olemasolu sisuliselt automaatselt ülekaalukaks liiklusohuks ja isikule väljastatud taksoveoloa kehtetuks tunnistamise aluseks, mis ei ole kooskõlas kaalutlusõigust võimaldava normi olemuse ja eesmärgiga. Kuna Tallinna Transpordiametile ei ole seadusega antud õigust saada 2
p-s 2 sätestatud kolmeaastane tähtaeg ning taksoveoloa omanik ei vastanud seaduses sätestatud hea maine nõuetele (
Karistusregistri andmed ei kinnita ka kaebaja hilisemat õiguskuulekust, sest teda on pärast 26.03.2008 karistatud kolmel korral nelja liiklusalase õigusrikkumise eest.
lg 7 ja § 40 lg 1 kohaselt on Tallinna Transpordiamet pädev tegema karistusregistrisse päringuid tegevusloa taotleja või omaniku andmete kontrollimiseks. Vastavad päringud tehti 30.03.2011, 04.05.2011 ja 11.07.2011. Kaebajat on muu hulgas 05.06.2008 karistatud LS § 7437 lg 1 ja § 7435 lg 1 rikkumise eest, kuid otsus on käesoleva ajani täitmata (jõustus 30.06.2008), mistõttu ei kuulu vastavad karistusandmed arhiveerimisele. Kuna vastavad väärteod pandi toime enne 26.03.2008 määratud karistuse täitmist (30.10.2008–13.11.2008), siis ka viimatinimetatud karistusandmete kustutamise tähtaeg katkes. Viimane väärtegu pandi karistusregistri andmete põhjal toime 17.02.2011 (LS § 7435 lg 1 rikkumine) ning täideti 03.03.2011, mistõttu on kõik J. M karistusandmed avalikud ning neid võib ja saab kasutada tegevusloa taotleja / omaniku hea maine nõuetele vastavuse kontrollimisel. Kaebaja poolt toime pandud liiklusalased õigusrikkumised on ülekaalukaks põhjuseks tunnistada väljastatud taksoveoluba kehtetuks.
-s sätestatud hea maine nõue on imperatiivne ning haldusorgan ei saa seda eirata. Kuna taksoveoluba tunnistati kehtetuks, puudus ka õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks. Haldusakti andmisel ei ole HMS § 64, 66 ja 67 rikutud. Haldusakti andmisel on arvestatud võimalike tagajärgedega kaebajale ning seda on käskkirjas ka märgitud.
kohaselt ei saa J. M tegutseda ettevõtjana taksoveoteenuse osutamisel, küll aga ei piira käskkiri tema tegutsemist taksojuhina töölepingu alusel teise vedaja juures. Õigus tegeleda ettevõtlusega (põhiseaduse § 31) ei ole absoluutne ja piiramatu õigus, vaid see eeldab vastamist
nõuetele. Kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis kinnitaksid otsuse tegemisel kaalutlusõiguse kasutamata jätmist. Kaebajale oli tagatud võimalus olla ära kuulatud ning esitada oma arvamus ja vastuväited. J. Mle saadetud kutses on selgelt märgitud, et menetlus viiakse läbi tegevusloa nr TVL000131 kehtetuks tunnistamiseks ning kaebaja andis 21.04.2011 selle kohta kirjaliku seletuse. Kuna tegevusluba annab õiguse korraldada taksoveoteenust, mitte aga teostada füüsiliselt sõitjatevedu, milleks on vajalik ka sõidukile sõidukikaardi väljastamine (
Kuna menetlust taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks oli alustatud enne sõidukikaardi taotluse esitamist, puudus vajadus viia sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks läbi eraldi menetlus. 7. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.10.2011 otsusega J. M kaebuse ja tühistas Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirja. Vaidlust ei ole selles, et tegevusloa kehtivuse ajal (pärast 07.04.2011) ei ole faktilised asjaolud kaebaja osas muutunud.
lg-st 1 nähtuvalt saab haldusorgan informatsiooni selle kohta, kas loa taotlejat on viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, karistusregistri andmetest. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Transpordiametil puudub õigus saada teavet karistusregistri arhiivist. 3
lg-tes 43 ja 44 nõutud head mainet (ei vastanud
p-s 2 sätestatud nõudele) ning Tallinna Transpordiametil oli
Mle taksoveoluba andmata.
lg 1 annab aga haldusorganile kaalutlusõiguse ning pelgalt kaebaja mittevastavus
§-s 35 toodud nõuetele ei anna alust pidada väljastatud tegevusluba õigusvastaseks.
lg 1 p 2 ei kohusta tegevusloa andjat keelduma taotlejale loa andmisest, vaid ta võib loa taotleja nõuetele mittevastavuse korral otsustada loa andmisest keelduda. Seega pidanuks 07.04.2011 käskkirja andmise otsustama kaalutlusõiguse alusel, kuid haldusaktist kaalumise teostamist ei nähtu, vaid vastustaja lähtus üksnes asjaolust, et Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusest oli möödunud juba üle kolme aasta. Kuna kaalutlusvigade puudumine on HMS § 54 kohaselt haldusakti õiguspärasuse eelduseks, oli 07.04.2011 väljastatud taksoveoluba õigusvastane. Tallinna Transpordiametil oli HMS § 66 lg-st 1 tulenevalt õigus tunnistada õigusvastane tegevusluba kehtetuks, arvestades HMS § 67 lg-s 1 sätestatut ja rakendades seejuures kaalutlusõigust (HMS § 64 lg-d 2 ja 3). Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjast ei nähtu selle andmise aluseks olnud kaalutlusi (HMS § 56 lg 3), vaid käskkirjas on üksnes analüüsitud küsimust, kas kaebajal on hea maine
Kõik HMS § 64 lg-s 3 ja § 67 lg-s 1 sätestatu on jäänud aga arvestamata. Käskkirjas ei ole selgitatud haldusakti väljaandmise asjaolusid, kaalutud kaebaja erahuve võrreldes avalike huvidega, arvestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ega arvestatud tema usaldusega, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ega muid asjaolusid. Kaebaja puuduliku ärakuulamise tõttu ei ole talle antudki võimalust esitada omapoolseid sisulisi seisukohti ja argumente, mis tagaksid diskretsiooniõiguse korrektse teostamise. Seega ei ole tagantjärgi võimalik tuvastada, milline oleks olnud õige kaalutlusotsus. Kaebaja on õigesti leidnud, et tema suhtes viidi läbi kaks haldusmenetlust, millest esimesse ta kaasati, kuid tema jaoks koormavad tagajärjed kaasa toonud teise haldusmenetlusse mitte. J. M ütluste protokollist nähtuvalt andis ta 21.04.2011 ütlusi ainult seoses Pärnu Maakohtu 26.03.2008 kohtuotsusega määratud aresti ärakandmise aja ning maksuvõla tasumisega. Isiku usalduse kaitse jm küsimusi kohtumisel ei puudutatud. Teine haldusmenetlus algas 03.05.2011 sõidukikaardi väljastamise taotluse esitamisega. Selle haldusmenetluse raames tegi Tallinna Transpordiamet ka uue päringu karistusregistrisse, jõudes menetluse mingis etapis järeldusele, et taksoveoluba tuleb tunnistada kehtetuks, kuid andmata kaebajale enam võimalust esitada oma seisukohti, mis on äärmiselt oluline menetlusviga (vt Riigikohtu 14.01.2004 otsus nr 3-31-82-03; 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06). Kuna haldusorgan on isiku teda soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses jätnud sisuliselt ärakuulamata, on haldusaktis kaalutluste esitamata jätmine antud juhul selline vorminõude rikkumine, mis võis mõjutada asja otsustamist ning haldusakt tuleb seetõttu tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4
Ebaõige on kohtu järeldus, et apellant oleks pidanud kaalutlusõigust teostama juba 07.04.2011 haldusakti andmisel, kuid ei teinud seda. Tallinna Transpordiamet tunnistas 07.04.2011 väljastatud tegevusloa kehtetuks põhjusel, et J. M ei vastanud soodustava haldusakti andmise ajal
tunnustele, milline asjaolu ilmnes haldusmenetluse käigus uuesti kontrollitud karistusregistri andmetest. Sellekohased põhjendused on haldusorgan juba esitanud vastuses kaebusele ning jääb nende juurde ega korda neid. Halduskohus on ebaõigesti heitnud ette, et ka 25.07.2011 käskkiri on antud kaalutlusõigust (HMS § 4) teostamata. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti tingimustele, apellant on järginud kõiki seaduses sätestatud menetlusnorme. Menetlusalune isik oli teadlik tema suhtes algatatud haldusmenetlusest ning selle võimalikest tagajärgedest, talle oli tagatud õigus olla ära kuulatud, käskkiri vastab vorminõuetele, selle on andnud pädev haldusorgan, käskkiri on motiveeritud ja antud kehtiva õiguse alusel. Halduskohtule esitatud seletuse ja sellele lisatud tõendite põhjal on vastustaja tegevus kaalutlusõiguse teostamisel jälgitav ning halduskohtul oli võimalik selles veenduda.
lg 1 p 2 kohaselt võib tegevusloa andja keelduda loa andmisest, kui selle taotleja ei vasta
§-s 35 toodud nõuetele.
mõtte kohaselt oli haldusorgan kohustatud enne kaalutlusõiguse teostamist ja haldusakti andmist igal juhul välja selgitama, kas tegevusloa ja sõidukikaardi taotleja vastab
§-s 35 sätestatud nõuetele või mitte. Vedajad, kes ei vasta
nõuetele (sh hea maine nõue –
) ei ole õigustatud teenust osutama ja haldusorganil puudub sellisel juhul õiguslik alus vedajale taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamiseks. Vaidlust ei ole selles, et J. M ei vastanud hea maine nõudele
§-de 35 ja 37 mõttes. Nõustuda ei saa kohtotsuses toodud seisukohaga, et tegevusloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks ei piisa üksnes
Kuna Tallinna Transpordiamet alustas haldusmenetlust tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, menetleti vedaja taotlust sõidukikaardi väljastamiseks samas haldusmenetluses. Nimetatud haldusmenetluse käigus ei pidanud kaaluma asjaolusid, milliseid kulutusi on vedaja ettevõtluse alustamiseks teinud või kuidas oma elukorraldust muutnud. J. M ei ole neile asjaoludele tuginenud ega tõstatanud haldusmenetluses või kohtumenetluses küsimust oma usalduse kaitse vajadusest. Tallinna Ringkonnakohtule 29.02.2012 esitatud täiendavas seisukohas palub Tallinna Transpordiamet haldusasja nr 3-11-2078 menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 5 alusel lõpetada, sest FIE JM6 (registrikood 12078674) on isiku 04.01.2012 avalduse alusel kustutatud äriregistrist 05.01.2012. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud
p 2 luges vedajaks ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omava äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud juriidilise isiku. Seega sai tegevusloa (taksoveoloa) taotlejaks ja omanikuks ehk vedajaks olla üksnes äriregistrisse kantud ettevõtja ehk antud juhul FIE JM6, mitte J. M füüsilise isikuna. Kuna FIE JM6 on alates 05.01.2012 äriregistrist kustutatud ning
kohaselt ei ole tal seega õigust ühistransporditeenust (taksoveoteenust) osutada, siis ei saa vaidlustatud haldusakt rikkuda FIE JM6 kui vedaja õigusi. Samuti ei rikkunud vaidlustatud haldusakt J. M õigusi, sest tema ei olnud vedaja ning temale ei ole taksoveoluba kunagi väljastatud. 5
p 2 järgi, kelle maine peab
M. Ometi on ka Tallinna Transpordiamet ise vaidlustatud 25.07.2011 käskkirja andmisel tuginenud just J. M poolt liiklusõigusrikkumiste toimepanemisele. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti käsitlenud J. M ja FIE-d JM6 sama isikuna, puudub menetluse lõpetamiseks igasugune alus ja apellandi vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Lisaks tuleb märkida, et halduskohus annab vaidlustatud haldusakti õiguspärasusele hinnangu selle andmise aja seisuga (HMS § 54) ning ka halduskohtusse pöördumise õigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise aja seisuga ja hilisemad sündmused seda ei mõjuta (nt Riigikohtu 16.11.2011 otsus nr 3-3-1-65-11, p 15). 12. Käesoleval juhul on asjassepuutuv
redaktsioon, mis kehtis kuni 31.12.2011. Ühistranspordi tegevuslubadega seonduvaid sätteid on oluliselt muudetud 01.01.2012 jõustunud „Ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega“ (RT I, 30.12.2011, 4). Muu hulgas näeb kehtiva
Kuna uus regulatsioon ei oma asja lahendamisel tähtsust, on järgnevalt viidatud vaidlustatud haldusakti ja sellega kehtetuks tunnistatud haldusakti andmise ajal kehtinud
sätetele.
lg 1 kohaselt käsitatakse teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana ühistranspordiluba ja taksoveoluba. Taksoveoluba tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu (
Sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga 6
lg 4).
lg-st 1 tulenevalt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud.
lg 4 kohaselt annab taksoveoloa ja selle alusel sõidukikaardi vedajale tema registreerimiskoha järgne valla- või linnavalitsus.
lg 1 sätestab, et tegevusluba antakse isikule, kes vastab
§-s 35 esitatud nõuetele.
lg-test 43 ja 44 tulenevalt peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele, kusjuures
tähenduses eeldab isiku maine heaks pidamine muu hulgas seda, et tema vedude eest vastutav isik (füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või omaniku puhul isik ise) vastab
§-s 37 kehtestatud nõuetele.
p 2 kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.
lg 7 kohustab tegevusloa andjat loa kehtivuse ajal vähemalt kord aastas kontrollima karistusregistrist tegevusloa omaniku vastavust
lg-s 43 ja §-s 37 sätestatud nõuetele.
lg 1 p 2 annab tegevusloa ja liiniloa andjale õiguse keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta
§-s 35 kehtestatud nõuetele.
lg 1 p 1 näeb ette, et tegevusloa andja võib muu hulgas tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui loa omaniku tegevuses ilmnevad
13.
p 2 asjassepuutuv sõnastus kujunes 24.11.2003 ja 10.01.2009 jõustunud muudatuste tulemusena, mis kehtestati vastavalt „Ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega“ (X Riigikogu 2 SE – RT I 2003, 71, 471) ning „Ühistranspordiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega“ (XI Riigikogu 364 SE – RT I 2009, 3, 14). Kuni 23.11.2003 kehtinud
lg 1 p 2 sätestas, et vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui tal ei ole üle kahe haldusõiguserikkumiste seadustiku § 31 kohaselt kehtiva haldusõiguserikkumise. Perioodil 24.11.2003–09.01.2009 kehtinud redaktsioonis nägi
p 2 ette, et vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine või juhtimisõiguse peatamine. 10.01.2009 jõustunud muudatustega jäeti nimetatud sätte lõpust välja sõnad „või juhtimisõiguse peatamine“, kuid muus osas kehtib
Samas lisati nimetatud muudatustega seadusesse
Regulatsiooni täiendamise ette näinud XI Riigikogu 364 SE eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistatud muudatusettepanekute põhjendustes on seda selgitatud üldise vajadusega tõhustada ja võimaldada kontrolli taksonduse üle. Vedaja hea maine kriteeriume ei ole täpsemalt selgitatud ka X Riigikogu 2 SE eelnõu seletuskirjas, milles märgitakse üksnes, et osa täpsustusi on seotud 01.09.2002 kehtima hakanud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustikuga. Seega tuleb lähtuda normi keeleliselt tõlgendusest, millest järeldub, et
p 2 puhul omab õiguslikku tähendust üksnes karistamise fakt, mitte aga vastavate karistusandmete kehtivus (st karistatus).
p 2 kohaselt omab vedude eest vastutava isiku maine hindamisel tähtsust üksnes viimasel kolmel aastal karistamise fakt, mitte aga asjaolu, millal karistus ära kanti või kas andmed kuuluksid karistusregistrist kustutamisele või mitte (nt seoses hilisemate karistustega), siis puudus Tallinna Transpordiametil võimalus Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega määratud karistusele vaidlusaluse käskkirja andmisel tugineda (sellele asjaolule tuginemine olnuks ka vastavate karistusandmete jätkuva kehtivuse korral võimalik üksnes kuni 26.03.2011). Tallinna Transpordiamet viitas 25.07.2011 käskkirjas (tl 11-13, tl 37-38), et J. M on aastatel 2002–2011 karistatud väärteokorras kokku 26 korda ning neist 13 karistuse juures puuduvad täitmise kuupäevad. Haldusorgan on käskkirjas võtnud J. M maine hindamisel peamiseks (sisuliselt ainsaks) aluseks Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega nr 4-08-597 määratud karistuse, mille kandmine lõppes 13.11.2008. Vastustaja ei ole käskkirjas pööranud mingit tähelepanu asjaolule, kas nimetatud andmetele oli üldse võimalik asja lahendamisel tugineda või mitte (sh kas nende alusel oleks Tallinna Transpordiamet saanud varasemalt keelduda ka 07.04.2011 käskkirja andmisest). 16. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas korduvalt viidanud, et
lg 1 ja § 46 lg 1 ei ole sõnastatud tegevusloa andjale rangelt siduvana, vaid tegemist on diskretsiooninormidega (vt 17.12.2009 otsus nr 3-09-847, p 9; 28.04.2010 otsus nr 3-09-1749; 03.03.2011 otsus nr 3-10-1228; 11.05.2011 otsus nr 3-10-2976, p 16; 21.12.2011 otsus nr 310-1448, p 9). Käesoleval juhul saab nii vaidlustatud 25.07.2011 käskkirjast kui ka Tallinna taksokomisjoni 12.04.2011 protokollist nr 92 (tl 46-48) ja 24.05.2011 protokollist nr 98 (tl 38p-40p) järeldada, et haldusorgan on haldusakti andmisel võtnud arvesse asjassepuutumatu asjaolu (s.o arvestanud J. M karistusandmete sisaldumist karistusregistris, kuigi karistamisest oli juba taksoveoloa väljaandmise taotluse esitamise ajaks möödunud rohkem kui kolm aastat), kusjuures tegemist on sisuliselt ainsa asjaoluga, millest haldusakti andmisel üldse lähtuti. Taksokomisjon on mõlemas protokollis (vastavalt p 1.7 ja p 1.4.2) välja toonud seisukoha, et Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega nr 4-08-597 J. Mle määratud karistus on veel kehtiv. Käskkirjas on omakorda viidatud karistusregistri andmete aluseks võtmisele. Seega ei saa vaidlust olla selles, et Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega määratud karistuse arvessevõtmine mõjutas Tallinna Transpordiameti poolt asja otsustamist, mistõttu on vaidlustatud käskkiri olulise kaalutlusveaga ja tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel tühistada. Kuivõrd haldusakt kuulub igal juhul tühistamisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt analüüsida J. M ärakuulamisõiguse tagamisega seonduvaid asjaolusid. 17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna Transpordiameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.10.2011 otsus muutmata. Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirja andmisel on tuvastatav olulise kaalutlusvea tegemine, mis ilmselgelt võis mõjutada asja otsustamist (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Sellel põhjusel rahuldas halduskohus kokkuvõttes põhjendatult J. M kaebuse ja tühistas vaidlustatud käskkirja. 18. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.