) § 37 p 6 arvestades 5 aastaks arvates tegevusloa kehtetuks tunnistamisest. Vastustaja ei kuulu isikute hulka, kellele on seadusega antud õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist ja selle tõttu ei ole võimalik arvestada üle 1 aasta vanuste väärtegude eest määratud karistustega isegi juhul, kui andmed on saadud muudest allikatest. Antud juhtumil said
p-s 2 sätestatud 3 aastane tähtaeg möödunud ning taksoveoloa omanik ei vastanud seaduses sätestatud hea maine nõuetele. Vastavad põhjendused nähtuvad ka haldusaktist. Vastustaja peab kaebaja toimepandud liiklusalaseid õigusrikkumisi, mille eest võib ära võtta juhtimisõiguse, ülekaalukaks põhjuseks väljastatud taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks.
-is sätestatud hea maine nõue on imperatiivne ning taksoveoloa menetlemisel ei ole võimalik seaduses vedaja suhtes kehtestatud hea maine nõuet 3 eirata. Kuna esmane taksoveoluba tunnistati kehtetuks, puudus õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks sõidukile sõitjateveo korraldamiseks. Vastustaja ei ole haldusakti andmisel HMS § 64, 66 ja 67 sätteid rikkunud. Kaebuses ei ole esitatud põhjendusi, milles seisnes vastustaja poolne HMS § 64 ja § 67 rikkumine. Haldusorganil on õigus väljaantud haldusakt kehtetuks tunnistada. Vastustaja saab HMS § 66 lg 2 mõttest aru selliselt, et haldusakti võib kehtetuks tunnistada sellekohase õigusliku aluse esinemise korral. Antud vaidluses on selleks õiguslikuks aluseks asjaolu, et vedaja maine ei vasta hea maine nõuetele. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise haldusmenetluse käigus kontrollis vastustaja 04.05.2011 uuesti kaebaja karistusandmeid karistusregistris ning asus seisukohale, et füüsilisest isikust tegevusloa omanik ei vasta hea maine nõuetele.
lg 44 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet heaks, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 43 sätestatule vastab käesoleva seaduse §-ga 37 sätestatud nõuetele.
p 2 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Karistusregistri andmete põhjal on kaebajat karistatud liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 ja lg 3 ja LS § 7430 lg 1 järgi, mis raskema sanktsioonina näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise. Kaebajat karistati väärtegude eest Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsuse alusel arestiga 15 päeva. Karistusregistri andmete põhjal asus kaebaja kohtuotsust täitma Põhja PP arestimajas 30.10.2008 ning vabanes 13.11.2008. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud möödunud
Nimetatud fakti pinnalt hindas vastustaja taksoveoloa omaniku mainet hea maine nõuetele mittevastavaks, mis oli õiguslikuks aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. Karistusregistri andmete põhjal on kaebajat pärast 26.03.2008 karistatud kolmel korral nelja liiklusalase õigusrikkumise eest, viimati 17.02.2011 LS § 7435 lg 1 rikkumise eest. Seega kummutavad karistusregistri andmed kaebaja väited tema liiklusalase õiguskuulekuse osas pärast 26.03.2008. Haldusakti andmisel on arvestatud võimalike tagajärgedega kaebajale ning seda ka haldusaktis sedastanud. Vastavalt
-ile ei saa kaebaja tegutseda ettevõtjana taksoveoteenuse osutamisel, küll aga taksojuhina. Haldusakti andmine ei piira kaebaja õigust töötada taksojuhina lepingu alusel (tööleping) teise vedaja juures. Haldusakti andmisel ei ole vastustaja hinnanud kaebuse esitaja kui taksojuhi vastavust hea maine nõuetele, küll aga kui vedaja (FIE) vastavust hea maine nõuetele. Õigus tegeleda ettevõtlusega ei ole piiramatu õigus, kuivõrd PS § 31 teise lause kohaselt sätestatakse ettevõtlusega tegelemise tingimused ja kord seadusega. PS § 31 ja
mõtte kohaselt ei ole taksoveoteenuse osutamine igal juhul iga ettevõtja absoluutne õigus, vaid nende vedajate õigus, kes vastavad vedajatele ja vedude eest vastutavatele isikutele
-s sätestatud nõuetele. Kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis kinnitaksid halduse poolt kaalutlusõiguse põhimõtete rakendamata jätmist otsustuse tegemisel. Kaebajale oli tagatud võimalus olla ära kuulatud, esitada arvamusi ja vastuväiteid. Kutses on selgelt märgitud, et menetlus viiakse läbi tegevusloa nr TVL000131 kehtetuks tunnistamiseks. Menetlusosaline isik andis 21.04.2011 menetleja juures kirjaliku seletuse tema suhtes algatatud menetluse osas. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et tegevusluba annab õiguse korraldada taksoveoteenust, mitte aga teostada füüsiliselt sõitjatevedu (taksoveoteenust). Sõitjatevedu võib osutada sõidukiga, millele on väljastatud sõidukikaart (
Seega ei ole õige ja ka põhjendatud kaebuses toodud väide, et talle selgitati võimalusest jätkata tööd (sõitjateveo teostamine). Sõidukikaart väljastatakse vedajale üksnes kehtiva taksoveoloa alusel ehk siis pärast seda, kui taksoveoluba on väljastatud. Kui taksoveoluba tunnistatakse kehtetuks, siis puudub õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks. Kuna menetlus taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks oli alustatud enne sõidukikaardi taotluse esitamist, menetleti sõidukikaardi väljastamisest keeldumist taksoveoloa menetluse raames ning puudus vajadus eraldi menetlust läbi viia 4 sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks. Otsustus sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks vormistati taksoveoloa kehtetuks tunnistamise haldusaktiga.
lg-st 7 ja § 40 lg-st 1 tulenevalt on vastustaja pädevuses teha karistusregistrisse päringuid tegevusloa taotleja või omaniku andmete kontrollimiseks. Vastustaja on teinud karistusregistrisse päringud seoses tegevusloa taotleja/omaniku andmete kontrollimisega 30.03.2011, 04.05.2011 ja 11.07.
lg 1 p 2 kohaselt võib tegevusloa andja keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta §-ga 35 kehtestatud nõuetele.
Sama paragrahvi lg 44 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet heaks, kui ta lisaks lg-s 43 sätestatule vastab §-ga 37 sätestatud nõuetele.
p 2 kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Vastavalt
lg-le 1 kontrollib tegevusloa andja tegevusloa taotleja andmeid karistusregistris. Eelnevast nähtuvalt saab haldusorgan oma ainsa informatsiooni selle kohta, kas loa taotlejat on viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, karistusregistri andmetest. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Transpordiametil puudub õigus saada teavet karistusregistri arhiivist. Haldusorgan peab eeldama, et karistusregistrist nähtavad andmed on õiged ning tal puudub pädevus annata registriandmete õigsusele või kehtivusele iseseisvat hinnangut. 5 Karistusregistri seaduse (KaRS) § 2 lg 2 p 1 kohaselt on karistusregistri eesmärk usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks. § 31 (karistusregistri andmete õiguslik tähendus) lg 1 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §-des 25–28 sätestatud tähtaegadel. KaRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Vastavalt § 26 lg-le 5, kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. 07.04.2011 käskkirjaga (tl 42) väljastati kaebuse esitajale taksoveoluba. 30.03.2011 tehtud karistusregistri väljavõttest (tl 49-51) nähtus, et Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega määrati kaebuse esitajale muuhulgas LS § 7422 lg-te 2 ja 3 (lg-te 4 ja 5 kohaselt on lisakaristusena ette nähtud võimalus juhtimisõiguse äravõtmiseks) rikkumise eest karistusena rahatrahv ning muude rikkumiste eest arest. Samuti nähtus registrist, et 13.05.2008 oli isik pannud toime uued LS rikkumised, mille eest oli teda 30.06.2008 karistatud rahatrahviga. Mõlema rikkumise osas puudus märge, et karistused oleksid täidetud (KaRS § 25 lg 1 p 1). Seega pidi haldusorgan neist andmetest järeldama, et kuna karistused on täitmata, ei ole kulgema hakanud ka karistusandmete kustutamise tähtaeg, mistõttu ei ole ka andmeid kantud üle arhiivi ning on haldusorganile nähtavad. Kuna isik omas 30.03.2011 karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivat karistatust, ei saanud isikul olla
lg-tes 43 ja 44 nõutud head mainet (isik ei vastanud
p-s 2 sätestatud nõudele) ning vastustajal oli võimalus
lg 1 p 2 alusel jätta taksoveoluba kaebuse esitajale andmata hea maine puudumise tõttu.
Ainuüksi kaebaja mittevastavus
§-s 35 toodud nõuetele ei anna alust pidada talle väljastatud tegevusluba õigusvastaseks.
lg 1 p 2 sõnastusest nähtub, et see ei kohusta tegevusloa andjat keelduma taotlejale loa andmisest, vaid ta võib loa taotleja mittevastavuse korral esitatud nõuetele otsustada loa mitteandmise üle. Seega tulnuks vastustajal teostada diskretsiooni ja kaaluda, kas tegevusloa väljastamine või sellest keeldumine on sellel konkreetsel juhul õiguspärane, proportsionaalne ning kooskõlas avalike ja kaebaja huvidega. 07.04.2011 käskkirjast ja karistusregistri 30.03.2011 väljavõttest nähtub aga, et sellist kaalumist ei teostatud, kuna tegevusloa taotluse menetlemisel on menetleja lugenud Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusest edasi 3 aastat ja jõudnud järeldusele, et
p-s 2 sätestatud tähtaeg sai täis 26.03.2011, mistõttu vastas isik
Viimast kinnitab kohtule esitatud karistusregistri väljavõttele ametniku poolt tehtud märge „3 aastat sai täis 26.03.2011”. Kehtetuks tunnistatud otsusest ei nähtu, miks otsustati kehtiva karistusega isikule tegevusluba väljastada. Kuivõrd kaalutlusvigade puudumine on HMS § 54 kohaselt haldusakti õiguspärasuse eelduseks, siis oli kaebajale taksoveoloa väljastamine 07.04.2011 käskkirjaga õigusvastane. Kuna kaebajale väljastatud tegevusluba oli õigusvastane, siis oli vastustajal tulenevalt HMS § 66 lg-st 1 õigus see kehtetuks tunnistada. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 64 lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise 6 põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjast nr 1-1/11/157 selle andmise aluseks olnud kaalutlusi. Käskkirjas on üksnes analüüsitud küsimust, kas kaebuse esitajal on hea maine
p 2 tähenduses, kuid täielikult on jäänud kaalumata kõik HMS § 64 lg-s 3 ja 67 lg-s 1 sätestatu. Käskkirjas ei ole selgitatud haldusakti väljaandmise asjaolusid, kaalutud kaebaja erahuve võrreldes avalike huvidega, arvestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ega arvestatud tema usaldusega, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ega muid asjaolusid. Mõningased täiendavad selgitused on välja toodud alles kohtumenetluse käigus. Samas ei võimalda HMS § 58 nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et kaebaja puuduliku ärakuulamise tõttu ei ole kaebajale antudki võimalust esitada vastustajale omapoolseid sisulisi seisukohti ja argumente, mis tagaksid õige diskretsiooniõiguse teostamise vastustaja poolt. Ehk teisisõnu, nagu kaebaja on õigesti märkinud, kuna kaebajale ei antud võimalust oma seisukohti esitada, ei ole tagantjärgi võimalik tuvastada, milline oleks olnud õige kaalutlusotsus. Kaebaja on õigesti leidnud, et tema suhtes viidi läbi kaks haldusmenetlust, millest ühesse ta kaasati, kuid tema jaoks koormavad tagajärjed kaasa toonud haldusmenetlusse mitte. Kaebaja kutsuti küll 21.04.2011 Tallinna Transpordiametisse välja ärakuulamiseks seoses talle antud taksoveoloa kehtetuks tunnistamise menetlusega (kutse tl 34), kuid kaebaja selgitustest ja toimikusse esitatud menetlusosalise ütluste protokollist (tl 34 pöördel) nähtuvalt andis ta kohtumisel ütlusi ainult seoses Pärnu Maakohtu 26.03.2008 kohtuotsusega määratud aresti ärakandmise aja ning maksuvõla tasumisega seoses. Sõnagagi ei ole puudutatud küsimust, mida taksoveoloa andmine isiku ettevõtluse ja hakkamasaamise mõistes tähendab ning mida isik on akti usaldades ette võtnud ja milliseid kulutusi teinud, kuidas oma elukorraldust muutnud jne. Kaebaja kinnitab, et kohtumiselt mindi lahku ametniku sõnadega, et kuna karistuse määramisest on möödas üle 3 aasta, siis taksoveoluba kehtetuks tunnistada ei saa. Vastustaja ei ole seda väidet ümber lükanud. Et asi tõepoolest nii võis olla, nähtub ka sellest, et nimetatud kohtumisele ei järgnenud Tallinna Transpordiameti poolt mingisugust menetluslikku liigutust – taksoveoluba jäi kehtima kuni 25.07.2011. Teine haldusmenetlus kaebuse esitaja suhtes algas 03.05.2011, mil kaebaja esitas vastustajale avalduse sõidukile sõidukikaardi väljastamiseks. 24.05.2011 kogunenud taksokomisjon avaldust ei toetanud ning vastustaja tegi ka uue päringu karistusregistrisse. Selle haldusmenetluse mingis etapis jõuti järeldusele, et taksoveoluba tuleb siiski kehtetuks tunnistada, kuid kaebajale enam võimalust oma seisukohtade esitamiseks ei antud. Seega on usutav, et taksoveoloa kehtetuks tunnistamine ja sõidukikaardi valjastamisest keeldumine tuli kaebaja jaoks üllatusena. Kaebajal ei olnud võimalik tutvuda haldusorgani motiividega, olla ära kuulatud ja kaitsta oma seisukohti. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-82-03 leidnud, et „Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis 7 säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.” Lahendis nr 3-3-1-23-06 on aga Riigikohus olnud veelgi resoluutsem, öeldes, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan on isiku teda soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses sisuliselt ärakuulamata jätnud, on haldusaktis kaalutluste äratoomata jätmine antud juhul vorminõude rikkumine, mis võis mõjutada asja otsustamist ning on seetõttu aluseks haldusakti tühistamisele. Järelikult tuleb kaebus rahuldada ja Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkiri nr 1-1/11/157 tühistada. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt § 93 lg-le 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Eelnenud sättest tulenevalt saab halduskohtumenetluses välja mõista üksnes kantud menetluskulusid. Kaebaja on palunud menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on maksnud kaebuse esitamise eest riigilõivu summas 15,97 eurot (maksekorraldus tl 14), õigusabikulude osas on toimikusse esitatud küll Augustinus Õigusbüroo arve (tl 15), kuid sellest ei nähtu seost käesoleva haldusasjaga ning samuti ei ole toimikusse esitatud tõendit selle kohta, et vastav arve oleks kaebuse esitaja poolt tasutud. Nõnda saab kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista üksnes riigilõivu summas 15,97 krooni. Maret Altnurme Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.