TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2012 Otsuse kuupäev 31.01.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi A.J. kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seonduvalt hinnalisaga sisseostude tegemisel vangla kauplusest. Asja läbivaatamise kuupäev 20.01.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta A.J. kaebus haldusasjas 3-10-2012 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 02.03.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus A. J. on esitanud Tartu Vangla vastu kahjunõude seonduvalt hinnalisaga sisseostude tegemisel Tartu Vangla kauplusest. Kaebaja on märkinud, et on Tartu Vangla kauplusest sisseoste teinud ajavahemikul
- august 2007 kuni
- juuli 2009 ning seonduvalt kaupadele hinnalisa määramisega on kaebaja pidanud esialgseks kahju suuruseks 1800.- krooni. Kaebaja on esitanud 08.06.2010 Tartu Vanglale varalise kahju nõude seonduvalt hinnalisa võtmisega vangla kaupluses ja 6%-lise aastaintressi nõude. Kahju on tekitatud sellega, et kaebaja on teinud sisseoste vangla kauplusest, kus kaupadele oli ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus. Vaides on kaebaja märkinud, et on alates 2004 aastast teinud sisseoste vangla kauplusest, kus kaupadele oli kuni 2009 juulikuuni ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus. Tartu Vangla on kaebaja 08.06.2010 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätnud 15.07.2010 otsustusega „Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine“ nr. 3-30/
- Kaebuses taotleb kaebaja esialgse arvestuse kohaselt 1800.- krooni väljamõistmist , mis on kaebaja arvestuste kohaselt tekkinud õigusvastaselt võetud hinnalisana vangla kaupluses sooritatud ostude näol arvates
- august 2007 kuni
- juuli
- Kaebaja on märkinud, et vangla kaupluses võetud kaupade juurdehindlus on tehtud õigusvastaselt ning kaebaja palub kohtul välja nõuda milliseid kaupu ning millises ulatuses on kaebaja nimetatud ajavahemikul ostnud ning välja arvestada hinnalisa. Kaebaja viitab õiguskantsleri kirjale 20.03.2007 nr. 71/060511/0701815, milles on selgitus antud Tartu Vangla kaupluses rakendatavast juurdehindlusest ning see, et juurdehindluse rakendamine on vastuolus Põhiseaduse §
- Vastustaja taotleb jätta kaebaja A.J. kaebus rahuldamata. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Kuni 01.06.2008.a kehtinud Vangistusseaduse ( VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 –24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga: „Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja informatsiooni hankimist ja muud sellist. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg
- Kaebuse esitaja ja vangla kaupluse vahel on sõlmitud müügileping selliselt, et esmalt on vangla kauplus andnud teada kaebajale, millist kaupa ja millise hinna eest on võimalik kaebajal osta ning seejärel avaldas kaebaja soovi kauba ostmiseks. Samas ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga, et tegeleda müügiprotsessiga tasuta. Vastustaja viitab kahju hüvitamise üldpõhimõttele, et kahjunõude rahuldamine ei viiks kaebajat alusetu rikastumiseni ning viitab ka Euroopa Komitee soovitusele Rec
(2006)2 liikmesriikide Euroopa vanglareeglistikule “, mille p. 5 ja 6 kohaselt peab vanglaelu olema viidud võimalikult lähedale ühiskonnaelule, mis lihtsustaks hiljem kinnipeetava taaslõimumist vabasse ühiskonda. Seega peavad ka kaupade hinnad olema sarnasel hinnatasemel. Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja seda alljärgnevatel asjaoludel: A.J. on märkinud oma kaebuses, et kohus mõistaks välja kaebaja kasuks kahjusumma, mida kaebaja on tasunud hinnalisana sisseostude tegemisel vangla kaupluses ajavahemikus
- augustist 2007 kuni
- juuli 2009, mis kaebaja seisukohalt on seadusevastaselt kaupadele juurde arvestatud. Esialgseks kahju nõude suuruseks on kaebaja märkinud
- –krooni, kuid kaebaja soovib, et kohus kohustaks vanglal välja selgitada, milliseid kaupu kaebaja nimetatud perioodi jooksul ja millise juurdehindlusega vahendas. Kaebaja on märkinud, et vangla on sisuliselt võtnud tasu haldusülesande täitmise eest, millist tuli vanglal täita tasuta. Kaebaja on esitanud vanglale 08.06.2010 taotluse hinnalisa tagasimaksmiseks, mis on kaebaja poolt ostetud kaupadele perioodil 2007 juunist kuni 2009 juulini juurde arvestatud ning 6%-list aastaintressi. Tartu Vangla on käsitlenud esitatud taotlust kahjunõude taotlusena ning jätnud otsustusega 15.07.2010 nr. 3-30/134 taotluse rahuldamata. Kaebuse esitaja tugineb õiguskantsleri poolt 20.03.2007 saadetud märgukirjale nr 71/060511/
- Märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et isik võib nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas ning vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus Põhiseaduse §
- Kohus asub seisukohale, et A.J. kaebus vangla kaupluses ajavahemikul 05.august 2007 kuni
- juuli 2009 tasutud juurdehindluse hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuni 01.06.2008.a kehtinud Vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 01.06.2008 jõustunud ja kuni 24.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vanglas lubatud. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega kuni 24.07.2009 ei kuulunud vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine. Kohus asub seisukohale, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne ning tuleb teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutas vangla ise või eraõiguslik isik lepingu alusel. Seega kuni 24.07.2009 ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes avalik-õiguslik kohustus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine ning sisseostude tegemist kontrollida. Vanglal tuli jälgida põhimõtet, et kinnipeetav saaks osta kaupa, mis on vanglas lubatud. Kaebaja on viidanud õiguskantsleri seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine on vastuolus Põhiseaduse §
- Käesoleva kaebuse raames vaadeldud perioodil
- august 2007 kuni 24.juuli 2009 ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas vangla poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena nagu eelnevalt märgitud saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomist ja selle kontrolli. Vangla on märkinud õigesti, et kaupluses, sealjuures ka vanglas asuvas kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) on tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei peaks olema ega tohiks olla erineval tasemel. Vastustaja on viidanud „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa Vanglareeglistiku kohta“, mille p. 5 ja 6 sätestab, et vanglaelu peab olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ning isikutelt, kellelt on võetud vabadus, tuleb korraldada kinnipidamist selliselt, mis lihtsustaks nende taaslõimumist vabasse ühiskonda. Antud asjas kohus ei nõustu õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohtu seisukohalt ei ole Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol tegemist avalikõigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille peab kehtestama üksnes seadusega. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda ka RvastS § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning lähtudes RvastS § 23 p-st 1 intressi tasumist. RvastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud , võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna kohus on jõudnud eelnevalt seisukohale, et vangla kaupluses kaupadele juurdehindluse määramine ei toimunud avalik-õiguslikus suhtes ega olnud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, siis ei ole kaebuse esitaja õigusi avaliku võimu kandja poolt avalik- õiguslikus suhtes ka rikutud ning kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus. Juhindudes HKMS § 25 lg 1 ja 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtunik Mare Priks