← Eesti

3-09-1625/133

Obsah (7)§ 5§ 63§ 60§ 54§ 68§ 86§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2012, Tallinn Haldusasja n

) § 6, § 55 lg 1, § 56 lg-d 1-3). Ettepanek võib olla tühine, sest sellest ei selgu, millist maad ja millises ulatuses kaebajale erastada soovitakse. Ettepanekuga on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning jäetud arvestamata kaebaja huvide ja tema õiguspärase ootusega. J.-T. K ja K. K ei ole kõnealuse maa osas omandireformi õigustatud subjektideks, mistõttu ei saa nendega sõlmida kokkulepet, millele ettepanekus viidatakse. Ettepaneku kohaselt soovitakse kaebajale erastada maad taotletust vähem ning see maa on halvemas kohas ja halvema kvaliteediga. Lähtuda oleks tulnud mitte ainult maatükkide pindalast, vaid arvestada ka maatükkide tegelikku väärtust (nt asukoht mere kaldal). Haldusorgani viivitus ei peaks tooma isikule kaasa ebasoodsamat olukorda. Vastustaja jättis kaebaja erastamisavalduse mõistliku aja jooksul läbi vaatamata ning võttis sellega endale riski, et õiguslik olukord võib vahepeal muutuda ning tuleb saavutada taotlejate poolt soovitud lahendus. Õiguspärane ootus tuleneb varasematest haldusaktidest ning vastustaja tegevusest. Vastustaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis tingiksid maa erastamise korraldustes nr 311-313 märgitutega võrreldes teistsugustes piirides. Kohaldamisele kuulub maa ostueesõigusega erastamise taotluse ajal kehtinud õigus. Maa erastamine ei saa riivata teiste kolmandate isikute õigusi, sest tõendamata on nende õigus taotleda sama maa tagastamist.

  1. Mustjala Vallavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja viidatud Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 korraldused nr 312 ja nr 313 on kehtetud ega saa olla aluseks kaebaja õiguspärasele ootusele. Korraldust nr 311 ei ole Mustjala Vallavalitsus kunagi vastu võtnud, mis on tuvastatud jõusoleva 15.10.2007 korraldusega nr
  2. Kaebaja taotles 15 ha suuruse maa erastamist, vaidlustatud piiride kulgemise ettepanek vastab nimetatud suurusele. Kaebaja soovis 10.10.2008 vastuväidetes erastada maad kuni mereni, kuid kuna Vapso talu rannaala kuulub Küdema lahe hoiuala kossseisu, saaks selle erastamine toimuda üksnes erandina hoiuala valitseja loal. Saaremaa Keskkonnateenistus ei pidanud 03.12.2008 kirja kohaselt otstarbekaks hoiuala koosseisu kuuluvat maad erastada. Samal arvamusel oli Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regioon 01.01.2009 esitatud seisukohas. Seda põhjusel, et kaebaja elamu ei asu kaitsealusel maal ning selle juurde on võimalik maaüksus moodustada ilma kaitsealust maad selle koosseisu arvamata. Seega puudub vastustajal võimalus arvata erastatava maa koosseisu endise Vapso talu rannaala. Erastamisele kuuluva maatüki koosseisus on nii haritavat maad kui ka rohumaad, kuid suurem osa sellest on metsamaa. Ettepanekut tehes on järgitud võrdse jagamise põhimõtet. J.-T. K ja K. K on tunnistatud maa tagastamise õigustatud subjektideks Vapso talumaade osas nõudeõiguse loovutamise teel. Mustjala Vallavalitsuse 19.11.2007 korraldusega nr 149 anti nimetatud isikutele ja kaebajale tähtaeg maa jagamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kaebaja vaide nimetatud korralduse peale jättis vallavalitsus rahuldamata 05.02.2008 korraldusega nr
  4. Kolmas isik Paul Paju toetas H. Põllu kaebust ja palus selle rahuldada, leides, et põhjendatud on nii esitatud tühistamisnõue kui ka tühisuse tuvastamise nõue. 3

(16)3-09-1625
  1. Kolmandad isikud Jaan-Toomas K ja Kalev K toetasid vallavalitsuse seisukohti ning palusid jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 04.07.2011 otsusega H. Põllu kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et Vapso talu nr A-43 maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 20.12.1993 otsusega nr 16/275 P-R K. Asjas on esitatud tõendid, mille kohaselt on P.-R. K oma nõudeõiguse loovutanud K. Kle ja J.-T. Kle. Seega on alusetud kaebaja väited selle kohta, et puuduvad vaidlustatud ettepanekus märgitud isikud, kellega kokkulepe sõlmida. Kaebaja väitel määrati temale erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid kindlaks Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 korraldusega nr
  3. Mustjala Vallavalitsuse jõusoleva 15.10.2007 korraldusega nr 135 on tuvastatud, et 20.12.2001 ei ole korraldust nr 311 vastu võetud. Seega ei saa kaebaja nõuda erastamistoimingute jätkamist korraldusele nr 311 tuginedes. Kaebaja viidatud ja oktoobris 2001 koostatud plaanid esitati kohtule ka varasemas haldusasjas ning Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 06.06.2007 otsusega nr 3-06-446, et nimetatud plaanid ei ole korralduste nr 312 ja nr 313 lisadeks. Kaebaja ei saa maa erastamisel tugineda olematule korraldusele ega õigusliku aluseta tehtud katastriüksuse mõõdistamisele, samuti ei saanud tal tekkida mingit õiguspärast ootust maa ostueesõigusega erastamiseks nende alusel. Kaebaja ei saa käesolevas asjas tugineda ka korraldustele nr 312 ja nr 313, mis on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-06-446 tunnistatud õigusvastasteks erastamisele kuuluva maa piiride ebaõige määramise tõttu. Kohtule on esitatud 02.11.2010 koostatud endisel Vapso kinnistu lahusmaatükkidel kasvava metsa analüüs, mis võimaldab hinnata eri maatükkidel kasvava metsa väärtust ja neid omavahel võrrelda. Kuigi kaebaja viitas, et nimetatud hindamine on tehtud alles kohtumenetluse käigus ega saanud seetõttu olla aluseks vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku tegemisel, ei vaidlustanud ta siiski hindamise tulemusi. Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult, samuti võib haldusorgan põhjendatud kaalutluste olemasolul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Õigusvastaselt võõrandatud maa jagamisel maa erastamise ja tagastamise õigustatud subjektide vahel tuleb lähtuda maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-s 2 sätestatud võrdsuse põhimõttest, mille kohaselt tuleb lisaks maatükkide suurusele arvestada ka muid maa kasutamise võimalusi ja väärtust mõjutavaid asjaolusid ning maatükkide tegelikku väärtust. Vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku alusel saab kaebaja erastada maad tema taotletud 15 ha ulatuses. Maatükkide hindamise tulemuste põhjal on erastamiseks määrataval maal kasvava metsa väärtus proportsionaalne kaebajale erastamisele kuuluva osaga endisest Vapso talu maadest. Tõendatud ei ole, et kaebajale kuulub erastamisele vähem väärtuslikum maa. Endise Vapso talu lahustükist asub osa Natura 2000 Küdema lahe linnu- ja loodusala koosseisus ja Küdema lahe hoiualal. Maatükk asub osaliselt ka Läänemere ranna piirangu- ja ehituskeeluvööndis. MaaRS § 20 lg-st 12 tulenevalt on muu hulgas hoiualal ja Natura 2000 võrgustiku alal asuva maa erastamine lubatud üksnes erandina kaitseala valitseja loal. Vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku ja sellele lisatud asendiplaani kohaselt on maaüksus kompaktne, lihtsa kuju ja selgete piiridega ning piirneb avalikult kasutatava teega. Arvestades, et kaebajale kuuluv elamu ei asu kaitsealusel maal ning Keskkonnaamet ei pidanud võimalikuks maa erandkorras erastamist, puudub kaebajal seaduslik alus nõuda maa erastamist Natura 2000 Küdema lahe linnu- ja loodusalal ning Küdema lahe hoiualal.

§ 5

lg 5 ei ole asjakohane ja lähtuda tuleb

§-st 54. 4

(16)3-09-1625 Mustjala Vallavalitsuse 24.09.2008 piiride kulgemise ettepanekust nr 5-1.8/439 nähtub, et selle koostas Mustjala Vallavalitsus ning adressaatideks on kaebaja ja kolmandad isikud. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja oli pädev ettepanekut tegema. Puuduvad igasugused asjaolud, mille alusel saaks ettepanekut

§ 63lg-s 2 sätestatut arvestades pidada tühiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Heimar Põld ja Paul Paju paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega H. Põllu kaebus rahuldada. Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega ega lähtu materiaalõigusest, samuti on kohus rikkunud menetlusõiguse norme ja jätnud kohaldamata uurimispõhimõtte. Halduskohtu otsus on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2007 otsusega nr 3-06-446 ja kohus on ebaõigesti võtnud otsuse tegemisel aluseks vastustaja põhjendused, mida vaidlustatud haldusaktid ei sisalda. Halduskohus on ebaõigesti ja ebapiisavate tõendite alusel tuvastanud, et Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 korraldust nr 311 ei eksisteeri. Haldusorganil puudub pädevus tuvastada oma varasema haldusakti puudumist, mistõttu ei oma Mustjala Vallavalitsuse 15.10.2007 korraldus nr 135 tähtsust. Korraldus nr 311 pidi olemas olema ja selle sisu on hinnatav ka ilma korralduse tekstita, mille väljastamisest on vastustaja põhjendamatult keeldunud. Puuduvad tõendid korralduse nr 311 kehtetuks tunnistamise kohta, samuti ei ole muudetud korralduse vastuvõtmist kajastavat vallavalitsuse 20.12.2001 istungi protokolli. Seega on korraldus nr 311 kehtiv haldusakt, millest tuleb apellantidele maa erastamisel juhinduda. Protokollist nähtub, et vastu on võetud erastamise korraldus, apellantidele esitati aga ainult erastatava maa suuruse ja piiride määramise korraldused. Valla poolt dokumentide hilisem kõrvaldamine ei tee olematuks juba käivitunud erastamis- ja tagastamisprotsessi. Korralduse nr 311 sisu on võimalik hinnata samal ajal antud ja sellele loogiliselt tuginevate korralduste nr 312 ja nr 313 kaudu, vaatamata viimatinimetatute kehtetusele. Aastatel 2001–2002 tehtud maakorraldustoimingud annavad kaebajale õiguspärase ootuse talle maa erastamiseks tollal määratud ja tema taotletud piirides. Halduskohtu otsus on selles küsimuses vastuoluline, sest ühelt poolt leiab kohus, et kaebaja ei saa tugineda olematule korraldusele nr 311 ja/või õigusliku aluseta koostatud plaanidele, kuid teisalt on seisukohal, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust korralduste nr 312 ja nr 313 alusel tehtud plaanidest. Halduskohus ei ole tuvastanud, millised olid erastatava maa piirid
  2. aastal antud aktide ja tehtud toimingute põhjal. Kui muid tõendeid toona erastada planeeritud maa suuruse ja piiride kohta ei ole esitatud, siis tuleb lähtuda kaebaja esitatust. P.-R. K maa tagastamise toimikus nr 30138 olevast kaardimaterjalist nähtub, et tagastatava maaüksuse ja erastatava maaüksuse välispiirid ühtivad, mis tähendab, et tagastatavale maale oli liidetud apellantidele erastatav 20 ha suurune maa. Halduskohus nõustus põhjendamatult vastustajaga, et korraldused nr 312 ja nr 313 on maaüksuste suuruste ja piiride määramise korraldused, kuigi vallavalitsuse 20.12.2001 istungi protokolli p-st 5 nähtuvalt on tegemist ostueesõigusega erastamise korraldustega. Seejuures on kolmas isik valla maakorraldaja 27.11.2001 ettemaksuteatise alusel tasunud Niidu maaüksuse (4,88 ha) eest 28.12.2001 summa 5205 krooni, mida vald on aktsepteerinud. Seega olid
  3. aastal kõik erastamise eeltoimingud valla poolt tehtud ning korraldused nr 312 ja nr 313 olid erastamise korraldused, mitte aga erastatavate maaüksuste suuruste ja piiride määramise korraldused. Korralduste lisad, mis vastustaja esitas haldusasja nr 3-06-446 apellatsioonimenetluses, ei kanna mingit märget selle kohta, millisest dokumendiregistrist need pärinevad. Mõlemal apellandil tekkis
  4. aastal 5

(16)3-09-1625 õiguspärane ootus maa erastamiseks taotletud piirides ja viisil, mistõttu tuleb nende erastamisavaldused lahendada juba varem kindlaks määratud ja taotletud piiridest lähtudes ning avalduste esitamise ajal kehtinud õiguse alusel. Tõendatud ei ole teiste kolmandate isikute nõudeõiguse olemasolu kaebajale maa erastamise ajal ning selle võimalik hilisem tekkimine ei saa kahjustada kaebaja õiguspärast ootust. Saare Maavalitsuse 09.07.2009 tõendi kohaselt ei ole ettepanekus märgitud teised kolmandad isikud kõnealuse maa osas omandireformi õigustatud subjektideks, mistõttu ei saaks nendega ka sõlmida kokkulepet, mille puudumisele maakorraldaja ettepanekus viitab. Esitatud loovutused ei ole vormistatud lepingutena, pole teada nende loovutusavalduste vallale esitamise aeg ja 06.03.1996 loovutusavaldus on kinnitatud pitsatiga, mis võeti vallas kasutusele kaks aastat hiljem. Hilisem juurdekirjutus dokumendile on samuti võltsing. Halduskohus ei ole arvestanud maakorraldusseaduse (MaaKS) § 8 lg-ga 2, mille kohaselt ei ole uuel menetlusosalisel (ja sisuliselt tema huvides ka haldusorganil) õigust vaidlustada varasemaid maakorraldustoiminguid. Mustjala Vallavalitsus väljastas 10.04.2002 tagastamise korralduse nr 61 P.-R. Kle, mistõttu alustati maa tagastamise protsessi P.-R. K kui seadusliku subjekti, mitte aga tema poegade suhtes. Mustjala Vallavalitsuse 26.10.2004 korraldusest nr 215 võib järeldada, et P.-R. K nõudeõiguse loovutamise avaldused esitati vallale alles pärast 10.04.
  1. MaaRS § 16 lg-st 4 ja § 191 lg-st 3 tulenevalt pidanuks loovutamise avaldused olema esitatud enne 29.01.1997, mistõttu ei ole need antud juhul kehtivad (ei vasta vorminõuetele, sest puudub notariaalne leping). Jääb ka arusaamatuks, miks tühistas vald 26.10.2004 korraldusega nr 215 oma varasema korralduse nr
  2. Võib arvata, et vastustaja püüab tagantjärgi maha salata erastamis- ja tagastamisprotsessi toimumist aastatel 2001–
  3. Erastamistoimingutele tuleb kohaldada kas avalduse esitamise ajal kehtinud õigust (1996.–
  4. aasta), teise võimalusena avalduse lahendamiseks seadusega ette nähtud ajal kehtinud õigust (kolm kuud avalduse esitamisest arvates) ja kolmanda võimalusena esialgsete erastamistoimingute ajal kehtinud õigust (
  5. aasta). Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 05.04.2006 otsus nr 3-3-1-15-06; 17.03.1999 otsus nr 3-4-1-2-99; 20.06.2000 otsus nr 3-3-1-30-00). Vastustaja viivitus ei saa tuua apellantidele kaasa ebasoodsaid tagajärgi, muu hulgas ei saa see põhjustada avalduse lahendamist avaldajale ebasoodsama õiguse alusel. Seejuures ei ole ilmselt vaidlust selles, et vastustaja on jätnud kaebaja ja kolmanda isiku taotlused maa erastamiseks lahendamata mõistliku ja seaduses ette nähtud aja jooksul, mistõttu peab vastustaja kandma ka õigusliku olukorra muutumise riski. Kuna Saaremaa Keskkonnateenistuse 03.12.2008 vastuskiri nr 40-3-1/51850 on esitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267) § 13 p-s 4 sätestatud tähtaega (15 päeva) rikkudes ega vasta ka sisuliselt viidatud sättes toodud nõuetele (ei sisalda selget taotlust kitsenduse seadmiseks), siis ei saa seda arvesse võtta. Tagastatava ja erastatava maa piirid tulnuks määrata teistsugusel viisil (lähtudes eelkõige
  6. aastal juba määratust) ka kõigi isikute huve proportsionaalselt kaaludes. Maa võimalikult võrdselt jagamisel tuleb lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala (vt Riigikohtu 22.11.2001 otsus nr 3-3-1-52-01; 27.02.2001 otsus nr 3-3-1-1-01). Vastustaja ja halduskohus on jätnud vaidlustatud haldusaktide puhul apellantide õigustega arvestamata ega ole põhjendanud, miks ei peaks haldusasjaga nr 3-06-446 võrreldes nüüd enam mõjutama maa väärtust selle paiknemine mere kaldal. 6
(16)3-09-1625 Halduskohus on ebaõigesti arvestanud vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktide osas toodud põhjendustega, mida haldusaktides endis ega nende lisades ei kajastu, vaid mis toodi välja alles kohtumenetluse ajal. Vastustaja asus erastatava ja tagastatava maa hindamiseks tõendeid koguma alles kohtumenetluses, kuigi vastavad hinnangud pidanuks olema tehtud juba maa erastamise piiride kindlaksmääramise ajal ning sellekohased põhjendused sisalduma ka vaidlustatud haldusaktides. Kohtumenetluse käigus selliseid põhjendusi enam lisada ei saa ja kohus ei võinud nendega kaebuse lahendamisel arvestada (vt nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11). Halduskohus on ka ebaõigesti jätnud tuvastamata piiride kulgemise ettepaneku tühisuse (

§ 63lg 2 p 5), mis ei vasta kehtivale haldusaktile kehtestatud nõuetele.

Ettepanekust ei ole võimalik aru saada, millist maad ja millises ulatuses kavatsetakse kaebajale täpselt erastada. Samuti võttis halduskohus põhjendamatult vastu Mustjala Vallavalitsuse poolt vahetult enne kohtuistungit esitatud mahuka täiendava tõendi (Saare maakonnas Mustjala vallas asuva endise Vapso kinnistu lahusmaatükkidel kasvava metsa analüüs), mille sisuline uurimine kohtuistungil oli võimatu. Otsuse tegemisel ei järginud halduskohus ka varasema HKMS § 28 lg-s 1 sätestatud 20-päevast tähtaega. Menetlus haldusasjas on olnud sedavõrd pikaajaline, et sellega on rikutud HKMS § 13 lg-t 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-t

  2. Mustjala Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta H. Põllu apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. P. Paju apellatsioonkaebuse palub vastustaja jätta HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata, kuna P. Paju on alusetult kaasatud asjas kolmanda isikuna, kuivõrd asjas tehtav lahend tema õigusi või vabadusi ei mõjuta. P. Pajule erastamisele kuuluva maa piiride kulgemise kohta on olemas jõustunud haldusakt (Mustjala Vallavalitsuse 19.11.2007 korraldus nr 149). Mustjala Vallavalitsus tuvastas jõusoleva 15.10.2007 korraldusega nr 135, et vallavalitsus ei ole 20.12.2001 võtnud vastu korraldust nr 311 ning selles osas ei vasta vallavalitsuse istungi protokoll tegelikkusele.

§ 60

lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega pidid nii maakorraldaja kui ka kohus eeldama korralduse nr 135 õiguspärasust ja sellest lähtuma, sest nimetatud korraldust ei ole haldusasjas vaidlustatud. Tallinna Ringkonnakohus lahendas 06.06.2007 otsusega nr 3-06-446 H. Põllu ja P. Paju kaebused Mustjala Vallavalitsuse 08.02.2006 korralduse nr 48 tühistamiseks, jättes need rahuldamata. Nimetatud korraldusega tunnistas vastustaja korraldused nr 312 ja nr 313 kehtetuks. Ringkonnakohus leidis otsuses, et viimatinimetatud korraldus oli H. Põllule erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemise eelhaldusakt. Ringkonnakohus asus samuti seisukohale (p-d 18-22), et H. Põllul ja P. Pajul ei olnud tekkinud usaldust, et nad saavad erastada maad korraldustega nr 312 ja nr 313 ettenähtud piirides. Viidatud hinnang on asjakohane ka käesolevas vaidluses. Pärast nimetatud kohtuotsuse jõustumist esitas H. Põld vastustajale taotluse erastada temale maa vastavalt maamõõtja poolt

  1. a oktoobris koostatud katastriüksuse plaanile (mida H. Põld on seni käsitlenud korralduse nr 313 juurde kuuluvana), kuid Mustjala Vallavalitsus jättis samuti jõusoleva 15.10.2007 korraldusega nr 135 H. Põllu taotluse rahuldamata. Sellises olukorras on põhjendamatu H. Põllu seisukoht, et valla maakorraldaja pidanuks temale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamisel
  2. aastal lähtuma endiselt
  3. a oktoobris koostatud katastriüksuse plaanist ja 20.12.2001 korraldusest nr
  4. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et J.-T. Kl ja K. Kl on õigus nõuda endise Vapso talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Kuivõrd nimetatud asjaolu on tuvastatud Mustjala Vallavalitsuse kehtiva 19.11.2007 korraldusega nr 149 (tuvastav eelhaldusakt), ei ole 7

(16)3-09-1625 maa ostueesõigusega erastamise taotlejal üldse võimalik käesolevas asjas kolmandate isikute sellekohast õigust vaidlustada.

§ 54

kohaselt on õiguspärane haldusakt, mis vastab selle andmise ajal kehtivale õigusele. H. Põllul ei saanud

  1. aastal ega ka hiljem tekkida õiguspärast ootust, et ta saab erastada endise Vapso talu rannaala. Seega ei saanud hiljem kehtestatud MaaRS § 20 lg-st 12 tulenev piirang tema õiguspärast ootust ka rikkuda. Saaremaa Keskkonnateenistus ega Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regioon kui Küdema lahe hoiuala valitsejad ei ole näinud alust apellandile seaduses lubatud erandi tegemiseks ning on oma seisukohta põhjendanud. Sellises olukorras puudub Mustjala Vallavalitsusel õigus määrata H. Põllule erastamiseks Küdema lahe hoiuala koosseisu kuuluvat endise Vapso talu maad. Halduskohtus väitis kaebaja, et temale erastamiseks määratud maa on vähem väärtuslik, sellel kasvab vähem ja kehvemat metsa. Nimetatud väite lõplikuks kummutamiseks tellis vallavalitsus OÜ-lt Metsabüroo endise Vapso talu nr A-43 maal kasvava metsa hindamise ja selle erinevatel maatükkidel kasvava metsa analüüsi. Nimetatud analüüs saadeti H. Põllu esindajale 11.11.
  2. Analüüsist nähtub, et vaidlusaluse piiriettepanekuga määratud maatükil suurusega 15,3 ha on kasvava metsa tagavara 1719 tm ehk 26,68% kogu endise Vapso talu maal kasvava metsa tagavarast (6444 tm). Kuna H. Põllule erastamisele kuuluv 15 ha moodustab 27,88% kogu endise Vapso talu pindalast (53,79 ha), on sellel kasvava metsa kogus võrdeline erastatava maa osakaaluga. Samaväärne on ka erastamiseks määratud maal kasvava metsa sortiment võrreldes endise talu ülejäänud maadel kasvava metsaga. Vallavalitsus on olnud kogu aeg seisukohal, et H. Põllule erastamiseks määratud maal ei kasva proportsionaalselt vähem metsa ega ole see ka väiksema väärtusega, mistõttu ei ole tegemist uute väidete või motiividega. Endise Vapso talu maal kasvava metsa kohta olid olemas ühismajandi aegsed andmed, millest sai teha samad järeldused piiriettepanekuga hõlmatud maal kasvava metsa osas. Kuna vaidlusalusel maal pole tehtud raieid, olid varasemad andmed metsa tavapärast juurdekasvu arvestades täiesti kasutamiskõlblikud. Kohtumenetluse käigus telliti pädevalt isikult metsa takseerimine ja hindamine üksnes erandkorras suurema veenvuse saavutamiseks.
  3. Kolmandad isikud Jaan-Toomas K ja Kalev K vaidlevad apellatsioonkaebustele vastu ning paluvad need jätta rahuldamata, toetades Mustjala Vallavalitsuse seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  5. Apellatsioonkaebuste taotluse p-s 4 on apellandid palunud ringkonnakohtul nõuda Mustjala Vallavalitsuselt välja P.-R. Kle maa tagastamise toimik nr 30138 ning kui selles puuduvad litsentseeritud maamõõtja koostatud plaanid tagastatava ja erastatava maa kohta, siis nõuda OÜ-lt Hadwest välja Mustjala vallas Võhma külas H. Põllule ja P. Pajule erastatava ning P.-R. Kle tagastatava maa maamõõdutoimingute plaanid, aktid ja muud dokumendid. Täiendavate tõendite apellatsioonimenetluses väljanõudmise taotlust on apellatsioonkaebuste motiivide p-des 18 ja 30 põhjendatud väitega, et viidatud toimikus olevast kaardimaterjalist nähtub P.-R. Kle tagastatava maaüksuse ja kogu apellantidele erastatava maaüksuse (20 ha) välispiiride kattumine. Samuti tagastati toimik nr 30138 kohalikule omavalitsusele üksnes formaaljuriidilistel, mitte sisulistel põhjustel, mistõttu oleks tulnud Mustjala Vallavalitsuse 8

(16)3-09-1625 10.04.2002 korralduse nr 61 tühistamise asemel (Mustjala Vallavalitsuse 26.10.2004 korraldusega nr 215) vaid kõrvaldada esmases haldusaktis esinenud puudused. Mustjala Vallavalitsuse tegevus osundab apellantide hinnangul sellele, et vastustaja püüab tagantjärele maha salata erastamis- ja tagastamisprotsessi toimumist aastatel 2001–
  1. Apellatsioonkaebuste põhjenduste p-s 51 ja ringkonnakohtule 14.02.2012 esitatud täiendavates seisukohtades (p 4) on H. Põld ja P. Paju lisaks märkinud, et taotlus on esitatud muu hulgas põhjusel, et halduskohus rikkus uurimispõhimõtet ja jättis tuvastamata mitmed kaebuse lahendamiseks olulised asjaolud, samuti on vastustaja näidanud end haldusmenetlustes ebaausa ja ebapädevana. Täiendavas arvamuses leiavad apellandid veel, et kuna Mustjala Vallavalitsus ei ole apellatsioonkaebustele ega tõendite kogumise taotlusele vastu vaielnud, siis vastustaja kas soovib igal juhul vältida taotletud tõendite esitamist (vältides menetlust tervikuna) või puuduvad tal taotluse suhtes vastuväited. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi taotlused täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata. Nimetatud sätte kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Apellantide seisukohtadest saab järeldada, et maa tagastamise toimiku nr 30138 väljanõudmise tulemusena soovivad H. Põld ja P. Paju tõendada, et vallavalitsus kavandas
  2. aastal neile maa erastamist ja seega ka P.-R. Kle maa tagastamist käesoleval juhul vaidluse all oleva piiriettepanekuga võrreldes oluliselt teistsugustes piirides. Selle aluseks on apellantide käsitlus, et Mustjala Vallavalitsus oli kohustatud erastamistaotluste lahendamisel lähtuma
  3. aastal kindlaksmääratud piiridest. Ringkonnakohus nimetatud seisukohta ei jaga (vt põhjendusi käesoleva otsuse p-des 14-16) ning kuivõrd haldusasja lahendamisel ei oma
  4. aastal kavandatu enam mingit õiguslikku tähendust, siis puudub vajadus ka apellantide taotletud tõendite kogumiseks, sest nendega soovitakse tõendada asjaolu, mida ei ole tarvis tõendada. Kui varasematest piiridest niikuinii lähtuda ei saanud, siis puudub igasugune vajadus koguda tõendeid ka nende täpseks tuvastamiseks. Seega ei oleks kogutavatel tõenditel asjas tähtsust ja ringkonnakohus nende kogumist seetõttu ei korralda. Kuna tõendite kogumise vajaduse üle otsustab asja menetlev kohus, ei oma taotluse suhtes vastustaja seisukoha puudumine sisulist tähtsust.
  5. Mustjala Vallavalitsus on ringkonnakohtule esitatud kirjalikus vastuses leidnud, et P. Paju apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata, kuna P. Paju on kolmanda isikuna asja menetlusse kaasatud alusetult. Vastustaja põhjendab seda seisukohta asjaoluga, et P. Pajule erastamisele kuuluva maa piiride kulgemine on määratud jõusoleva Mustjala Vallavalitsuse 19.11.2007 korraldusega nr 149 ja käesolevas asjas tehtav lahend tema õigusi või vabadusi ei mõjuta. Ringkonnakohus möönab, et kohtuasja materjalidest ei nähtu, et antud juhul oleks halduskohus teinud määruse vormis selgesõnalise otsustuse P. Paju kolmanda isikuna varasema (kuni 31.12.2011 kehtinud) HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel haldusasja menetlusse kaasamise kohta, mis olnuks varasema HKMS § 14 lg 41 kohaselt ka edasikaevatav. Seega puudub halduskohtu üheselt mõistetav hinnang käesoleva asja arutamisel P. Paju seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle otsustamise võimalikkuse küsimuses. Kuivõrd P. Paju on kolmanda isikuna nimetatud juba halduskohtule 28.07.2009 esitatud kaebuses (I kd, tl 6) ja selle menetlusse võtmise kohta tehtud 12.11.2009 määruses, siis tuleb lugeda P. Paju kolmanda isikuna kaasatuks menetlusse võtmise määrusega. Vastustaja ei ole P. Paju kolmanda isikuna kaasamist senini vaidlustanud ega selle suhtes vastuväiteid esitanud (esmakordselt alles 19.02.2012 ringkonnakohtule esitatud kirjalikus vastuses). J.-T. K ja K. K kolmandate isikutena haldusasja menetlusse kaasamine on otsustatud 31.03.2010 määrusega. 9
(16)3-09-1625 Vaidlust ei ole olnud selles, et Mustjala Vallavalitsuse 19.11.2007 korraldus nr 149 (I kd, tl 31-33) on kehtiv haldusakt. Nimetatud korralduse resolutsiooni p-st 1 nähtub, et sellega tegi vastustaja P. Pajule ettepaneku erastatava maa piiride kulgemise kohta ja vallavalitsuse kinnitusel P. Paju sellele vastuväiteid ei esitanud. Seega on iseenesest õige, et P. Pajule erastatava maa suuruse ja piiride küsimus on kehtiva haldusaktiga lahendatud ning H. Põllule erastatava maa kohta tehtud ettepanek tema subjektiivseid õigusi iseenesest vahetult ei mõjuta. Teisalt tuleb arvesse võtta, et nii P. Pajule kui ka H. Põllule kuuluvad ehitised, mille omanikena nad soovivad maad erastada, paiknevad samal endisel Vapso talu nr A-43 maal. Kuivõrd asjas puuduvad andmed selle kohta, et P. Pajule maa ostueesõigusega erastamine oleks käesolevaks ajaks juba lõpule viidud, ei saa täielikult välistada, et H. Põllu kaebuse rahuldamise korral võib osutuda vajalikuks korrata erastamistoiminguid ka P. Paju suhtes või muuta tema taotluse lahendamise osas varem tehtud otsustusi. Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda, siis arvestades Riigikohtu 30.04.2009 määruses nr 3-3-1-33-09 (p 16) väljendatud seisukohti, mille kohaselt ei olnud varasema HKMS järgi välistatud seniste kolmandate isikute jätkuv halduskohtumenetluses osalemine isegi üksnes menetluskulude väljamõistmise eesmärgil, ei pea ringkonnakohus kujunenud olukorras ja käesolevas menetlusetapis enam võimalikuks jätta P. Paju apellatsioonkaebust HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata, vaid see tuleb lahendada sisuliselt. Ka HKMS § 21 lg-st 5 tuleneb kohtule üksnes õigus, mitte kohustus ekslikult kaasatud kolmas isik menetlusest kõrvaldada. 13. Käesolevas asjas on vaidlustatud Mustjala Vallavalitsuse koostatud järgmised dokumendid: 24.09.2008 piiride kulgemise ettepanek nr 5-1.8/439 (I kd, tl 41-42), 06.03.2009 vastus nr 21.3-7/80 piiride kulgemise ettepanekule esitatud vastuväidetele (I kd, tl 45-49) ja 25.06.2009 vastus nr 21.3-7/290 täiendavatele vastuväidetele (I kd, tl 53-55). Maa ostueesõigusega erastamise korra (Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267) p 131 sätestab, et ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks koostab kohaliku omavalitsuse volitatud ametnik (ettepaneku koostaja) ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil), mis antakse või saadetakse taotlejale, kellel on ettepanekuga mittenõustumise korral õigus esitada 15 päeva jooksul kirjalikult oma motiveeritud vastuväited. Kui ettepaneku koostaja peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uue piiride kulgemise ettepaneku. Vastuväidete arvestamata jätmise korral informeerib ettepaneku koostaja sellest taotlejat kirjalikult, näidates ära vastuväidete arvestamata jätmise põhjused. Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähendust omavad asjaolud (nt Riigikohtu 16.11.2006 otsus nr 3-3-1-78-06, p 12; 13.11.2002 otsus nr 3-3-1-61-02, p 15). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas vaidlustatud dokumentidest on (eel)haldusaktiks, mida kohus saaks tühistada (HKMS § 5 lg 1 p 1), üksnes maakorraldaja poolt 24.09.2008 koostatud ning H. Põllule, J.-T. Kle ja K. Kle saadetud piiride kulgemise ettepanek (akti resolutiivosaks on seejuures eelkõige piiride kulgemise asendiplaan). Maakorraldaja 06.03.2009 vastus, millega jäeti H. Põllu vastuväited arvestamata ja 24.09.2008 ettepanek muutmata ning vallavalitsuse 25.06.2009 vastus, millega jäeti H. Põllu täiendavad vastuväited arvestamata ja maakorraldaja 06.03.2009 „otsus“ muutmata, on oma iseloomult menetlustoimingud, mitte haldusaktid, mistõttu ei saa halduskohus neid tühistada, vaid üksnes tunnistada õigusvastaseks (HKMS § 5 lg 1 p 6). Kuigi viimatinimetatud kirjades väljendatud otsustused sarnanevad mõneti haldusakti muutmise taotluse lahendamisel antavale haldusaktile (

§ 68

lg 2, vt samuti § 43 lg 2) või vaideotsusele (

§ 86), tuleb arvesse võtta ka maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 131 sisalduvat eriregulatsiooni, millest 10

(16)3-09-1625 tulenevalt sõltub piiride kulgemise ettepaneku regulatiivse toime tekkimise aeg taotleja poolt sellele vastuväidete esitamisest või esitamata jätmisest. Kuivõrd vaidlustatud dokumendid on siiski igal juhul asjakohased ka kogumina, sisaldades piiride kulgemise ettepaneku põhjendusi (sh vastuseid esitatud vastuväidetele), ringkonnakohus H. Põllu kaebeõiguse olemasolu kahtluse alla ei sea. 14. Apellandid on seisukohal, et Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 istungi protokollist nr 25 (I kd, tl 134-135) nähtub, et päevakorrapunktide nr 4 „Võhma küla VAPSO ostueesõigusega erastatava ja mittetagastatava maa suuruse ja piiride kinnitamine“ ja nr 5 „Maaüksuste ostueesõigusega erastamine (Võhma küla NIIDU, Võhma küla VAPSO)“ raames on vallavalitsus võtnud nimetatud kuupäeval vastu kinnitatud päevakorras kajastatud sisuga korralduse nr 311 (p 4.1) ning korraldused nr 312 ja nr 313 (p 5.1). Vastustaja viitab, et jõusoleva Mustjala Vallavalitsuse 15.10.2007 korralduse nr 135 (I kd, tl 25-28) resolutsiooni p-ga 1 on tuvastatud, et Mustjala Vallavalitsus ei ole 20.12.2001 võtnud vastu korraldust nr 311 ja vallavalitsuse istungi protokoll on selles osas tegelikkusele mittevastav. Apellantide hinnangul puudus haldusorganil pädevus tuvastada oma varasema haldusakti puudumist, mistõttu 15.10.2007 korraldusel nr 135 puudub õiguslik tähendus ja 20.12.2001 korraldus nr 311 on kehtiv haldusakt, millest tuleb maa erastamisel juhinduda. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et apellantidel puudub võimalus tugineda väidetavale korraldusele nr 311, kuna sellist haldusakti 15.10.2007 korralduse nr 135 kohaselt ei eksisteeri. Ekslik on apellantide seisukoht, et vallavalitsusel puudub pädevus teha kindlaks oma varasema korralduse puudumine. Ehkki seadus sellise erandliku haldusakti andmist eraldi ei nimeta, tuleneb haldusakti andnud haldusorgani pädevus sellise asjaolu tuvastamiseks loogiliselt sellest, et

§ 63

lg 4 esimese lause kohaselt võib haldusakti andnud organ igal ajal teha kindlaks haldusakti tühisuse (vt lisaks Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p-d 13-14). Samuti on haldusakti andnud organi pädevuses selle muutmine ja kehtetuks tunnistamine (

§ 68lg 2).

Seega isegi juhul, kui korraldus nr 311 oleks tegelikkuses olemas olnud, tuleks see pärast 15.10.2007 korralduse nr 135 vastuvõtmist lugeda kehtetuks tunnistatuks. Mustjala Vallavalitsuse 15.10.2007 korraldus nr 135 on seejuures jätkuvalt kehtiv haldusakt, mille resolutiivosa on

§ 60

lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (ka kohtutele, kui tegemist ei ole just sama akti üle toimuva kohtuvaidlusega). Haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest (

§ 61

). Korralduse nr 135 puhul ei esine ka ühtegi

§ 63lg-s 2 loetletud tühisuse alust.

  1. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel ning põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul neid tingimusi ka muuta (nt Riigikohtu 16.11.2006 otsus nr 3-3-1-78-06, p 12; 29.03.2006 otsus nr 3-3-1-81-05, p 14). Samuti ei tekita isikule kaitstavat usaldust varasemad menetlustoimingud (vt Riigikohtu 02.03.2006 otsus nr 3-3-1-79-05, p 9). Tallinna Ringkonnakohus asus juba 06.06.2007 otsuses nr 3-06-446 (p 21) seisukohale, et H. Põllul ja P. Pajul ei ole tekkinud Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 korralduste nr 312 ja nr 313 alusel ootust maa ostueesõigusega erastamisele sellistes piirides, nagu oli määratud nende korraldustega. Nimetatud haldusasjas tehtud kohtuotsusega jäeti rahuldamata H. Põllu ja P. Paju kaebused Mustjala Vallavalitsuse 08.02.2006 korralduse nr 48 tühistamiseks, millega oli muu hulgas tunnistatud kehtetuks Mustjala Vallavalitsuse 20.12.2001 korraldused nr 312 ja nr
  2. Olukorras, kus apellantide poolt viidatud 20.12.2001 korraldused nr 312 ja nr 313 (I kd, tl 1720) on hilisema korraldusega tunnistatud kehtetuks ja viimatinimetatud haldusakt on läbinud 11

(16)3-09-1625 ka kohtuliku kontrolli, on apellantide arutlused varasemate korralduste tegelikust õiguslikust iseloomust (erastatava maa suuruse ja piiride määramise korraldused või maa ostueesõigusega erastamise korraldused) täiesti asjassepuutumatud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et varasemate korralduste kehtetuks tunnistamine ei rikkunud H. Põllu ja P. Paju väidetavat õiguspärast ootust maa erastamiseks
  1. aastal määratud suuruses ja piirides. Kuna kohtuvaidluse tulemusel jäi jõusse haldusakt, millega olid korraldused nr 312 ja nr 313 tunnistatud kehtetuks, siis on võimatu ka sellise kaitstava usalduse tekkimine Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2007 otsuse nr 3-06-446 jõustumisele järgnenud ajal (kehtetust haldusaktist ei saa kellelegi tuleneda mingit õiguspärast ootust). Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et apellantidele ei saanud aastatel 2001–2002 tehtud erastamise või tagastamise eeltoimingutest ega vastavate menetluste raames vastu võetud (ja hiljem kehtetuks tunnistatud) haldusaktidest tuleneda õiguspärast ootust neile kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks tollel ajal väljapakutud suuruses ja piirides.
  2. Vaidlust ei ole selles, et H. Põllule kuuluv endise Vapso talu nr A-43 maadel asuv elamu paikneb väljaspool kaitsealust maad. Küll aga asub osa endise Vapso talu maadest Küdema lahe hoiualal ning Natura 2000 Küdema lahe linnu- ja loodusala koosseisus (nt Saaremaa Keskkonnateenistuse 03.12.2008 kiri nr 40-3-1/51850 – I kd, tl 48-49).

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Apellantide viidatud

§ 5

lg 5 ei ole asjassepuutuv, sest see reguleerib üksnes kohaldamisele kuuluvate menetlusnormide muutumisega seonduvat (vt Riigikohtu 02.12.2010 otsus nr 3-3-1-54-10, p 13). Haldusakti andmisel ei saa haldusorgan tugineda kehtivuse kaotanud materiaalõiguse normidele, vaid igal juhul peab varem kehtinud õiguse kohaldamiseks olema haldusorganile antud vastavasisuline volitus (nt õigusakti rakendussätetes). MaaRS § 20 lg 12 kehtib praegusega sarnasel kujul alates 01.05.2004 (hoiualade maa) või 27.11.2005 (Natura 2000 alade maa) ning näeb ette üldreegli, et muu hulgas hoiualade ja Natura 2000 võrgustiku maa ei kuulu erastamisele, v.a sellel maal asuva elamu juurde kuni 2 ha ulatuses ja muu ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Samas näeb sätte kolmas lause siiski ette üldreeglist kõrvalekaldumise võimaluse, lubades kaitseala valitseja nõusolekul kaitsealust maad erastada ka kuni MaaRS § 221 lg-tes 1-22 sätestatud ulatuses. Hoiualadega seonduvad täiendused tehti sättes looduskaitseseadusega (RT I 2004, 38, 258), mille rakendusnormid MaaRS § 20 lg 12 kohaldamisega seoses erandeid ei sätestanud. Sellist soovi ei nähtu ka looduskaitseseaduse eelnõu (X Riigikogu 279 SE) seletuskirjast. Kaitsealuste maade erastamise keeldu muu hulgas Natura 2000 aladele laiendanud maareformi seaduse muutmise seadus (RT I 2005, 61, 476) sisaldab samuti mitmeid rakendussätteid, kuid needki ei seondu MaaRS § 20 lg-sse 12 lisatud piirangutega. Ka vastava eelnõu (X Riigikogu 681 SE) seletuskirjas pole viidatud eesmärgile laiendada regulatsiooni üksnes osale maa erastajatest. Taolist erikorda ei sisalda ka muud asjassepuutuvad õigusaktid (erinevalt MaaRS § 20 lg 12 algse kehtestamisega seoses ettenähtule – vt kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 1 – RT I 2001, 31, 171; samuti Riigikohtu 02.03.2006 otsus nr 3-3-1-79-05, p-d 11-13). Seega tuleb Mustjala Vallavalitsusel

§-st 54 tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel lähtuda H. Põllu erastamisavalduse lahendamise ajal kehtivatest materiaalõiguse normidest. Seejuures on kohalik omavalitsus ka seotud kaitseala valitseja seisukohaga erandi tegemise põhjendatuse osas, sõltumata sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 ap-s 4 sätestatud tähtaega on järgitud või mitte. Nimelt tuleb arvestada, et n-ö vaikimisi reegliks on MaaRS § 20 lg 12 kohaselt kaitsealuse maa mitteerastamine (v.a 12

(16)3-09-1625 minimaalses ulatuses kaitsealusel maal paikneva ehitise juurde) ning sellest üldreeglist erandi tegemiseks loa andmise õigus on üksnes kaitseala valitsejal. Seega olukorras, kus kaitseala valitseja pole erandi tegemisega selgesõnaliselt nõustunud (sh pole küsimust tähtaegselt lahendanud), tuleb juhinduda üldreeglist, mille järgi kaitsealust maad ei erastata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui vastustajale saaks heita ette ebamõistlikku viivitamist maa erastamise ja tagastamise menetluste läbiviimisel (viivituse olemasolu või puudumise tuvastamine väljuks käesoleva haldusasja piiridest, mistõttu ringkonnakohus selles küsimuses omapoolset hinnangut ei anna), ei saaks see õigustada kehtivate õigusnormide kohaldamata jätmist, vaid võiks riigivastutuse seaduses sätestatud tingimuste esinemisel üksnes olla aluseks vastustaja vastu õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel. 17. J.-T. K ja K. K maa tagastamise nõudeõiguse olemasolu küsimuses märgib ringkonnakohus esmalt, et nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, justkui oleks nimetatud kolmandate isikute nõudeõiguse olemasolu õiguslikult siduvalt tuvastatud Mustjala Vallavalitsuse 19.11.2007 korraldusega nr 149 (I kd, tl 31-33), mis on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kuigi nimetatud korralduse resolutsiooni p-ga 2 on H. Põllule, J.-T. Kle ja K. Kle antud ühekuuline tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks H. Põllu elamu juurde erastamisele kuuluva maa ulatuse ja piiride kulgemise küsimuses, millest järelduvalt on vald käsitlenud J.T. Kt ja K. Kt maa tagastamise õigustatud subjektidena (see nähtub ka korralduse motiivide pst 2.1), puudub sellisel korralduse resolutsioonil igasugune tuvastav iseloom, vaid määratakse üksnes tähtaeg menetlustoimingu tegemiseks. Haldusakti põhjendustel iseseisev õiguslik tähendus puudub (

§ 60lg 2 kolmas lause).

ÕVVTK Saare maakonnakomisjon tunnistas 20.12.1993 otsusega nr 16/275 (mida pole Saare Maavalitsuse 09.07.2009 õiendi nr 3.1-3/1629 kohaselt hiljem muudetud – I kd, tl 62) endise Vapso talu nr A-43 maa (53,79 ha) suhtes omandireformi õigustatud subjektideks endise omaniku J K lapsed P-R Ku, H Ku ja A R. Viimatinimetatud loovutasid oma nõudeõiguse osad P.-R. Kle. Mustjala Vallavalitsus otsustas 10.04.2002 korraldusega nr 61 (I kd, tl 159) tagastada P.-R. Kle Vapso I maaüksuse (53,39 ha). Nimetatud korraldus tunnistati kehtetuks Mustjala Vallavalitsuse 26.10.2004 korraldusega nr 215 (I kd, tl 165 ja pöördel), mille selgitustes on muu hulgas märgitud, et pärast korralduse nr 61 andmist on vallavalitsusele esitatud dokumendid, millest nähtub, et P.-R. K on 27.10.1995 ja 06.03.1996 loovutanud Vapso talu maa tagastamise nõudeõiguse oma poegadele J.-T. Kle ja K. Kle. MaaRS § 5 lg 1 p 4 kohaselt on maa tagastamist õigus nõuda muu hulgas isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud. Vorminõuete osas tuleb lähtuda loovutamise hetkel kehtinud õigusest. MaaRS 01.01.1995–06.06.1996 kehtinud redaktsiooni § 19 lg 3 nägi õigustatud subjektile ette võimaluse loovutada maa tagastamise nõudeõigus muu hulgas alanejale sugulasele ning § 19 lg 4 alusel kehtestas nõudeõiguse loovutamise korra Vabariigi Valitsus. Nimetatud kord oli kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määrusega nr 42 „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta“ (kehtis kuni 31.12.1997), mille p-dest 2 ja 3 tulenevalt võis nõudeõiguse loovutamine toimuda vastavasisulise vormikohase avalduse muu hulgas kohaliku omavalitsuse täitevorganile esitamisega ning avalduse notariaalne tõestamine (või sellega võrdsustatud kinnitamine) oli nõutav üksnes avalduse posti teel või esindaja kaudu esitamise korral. Määruse p 4 nägi seejuures ette, et nõudeõiguse loovutamise avalduse võib õigustatud subjekt esitada kuni talle maa tagastamise küsimuse otsustamiseni kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt. Apellantide poolt viidatud n-ö esimese maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1996, 36, 738), millega seati sisse praeguselgi ajal kehtiv nõudeõiguse loovutamise kord, rakendussätetest (§ 16 lg 4) 13

(16)3-09-1625 tuleneb tõepoolest, et enne selle seaduse jõustumist (07.06.1996) esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Seega on antud juhul oluline, et avaldused oleksid kohaliku omavalitsuse täitevorganile esitatud enne 07.06.
  1. Vaatamata Mustjala Vallavalitsuse 26.10.2004 korralduse nr 215 mitmetimõistetavale sõnastusele, leiab ringkonnakohus, et kohtuasja toimikus olevas Lääne Politseiprefektuuri 08.10.2008 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (I kd, tl 56-61) kajastatud Mustjala Vallavalitsuse ametnike, J.-T. K ja K. K ütlustest ning seletuste kokkulangemisest kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludega (käekirjaekspertiis), saab pidada usutavaks, et vaidlusalused 27.10.1995 ja 06.03.1996 nõudeõiguse loovutamise avaldused (I kd, tl 104 ja tl 105) esitati Mustjala Vallavalitsusele neis märgitud kuupäevadel ja õigusaktidest tulenevad vorminõuded olid täidetud. Seetõttu tuleb avaldused lugeda kehtivateks. Asjaolust, et Mustjala Vallavalitsus tagastas 10.04.2002 korraldusega nr 61 maaüksuse algselt P.-R. Kle, samuti ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 16/275 muutmata jätmisest, ei saa veel järeldada, et J.-T. Kl ja K. Kl endise Vapso talu nr A43 maa tagastamise nõudeõigus puudub. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Mustjala Vallavalitsus on õiguspäraselt lugenud J.-T. K ja K. K maa tagastamise õigustatud subjektideks.
  2. MaaRS § 9 lg 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokkuleppele, jagatakse vabade piirnevate maade puudumisel maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad (kui mitu elamut, siis nende omanikud kokku mitte üle 20 ha). Kohtupraktika kohaselt tuleb maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala (nt Riigikohtu 22.11.2001 otsus nr 3-3-1-52-01, p 2; 27.02.2001 otsus nr 3-3-1-1-01). Apellandid ei ole iseenesest seadnud kahtluse alla seda, et ettepanekus märgitud maad vastavad vähemasti oma suuruse poolest MaaRS § 9 lg-st 2 tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole H. Põld ja P. Paju ka apellatsioonimenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid vastustaja poolt esimese astme kohtus esitatud täiendavale analüüsile (Metsabüroo OÜ poolt 02.11.2010 koostatud endise Vapso kinnistu lahusmaatükkidel kasvava metsa analüüs – II kd, tl 6-28), millest nähtub piiride kulgemise ettepanekus väljapakutu üsna täpne väärtuseline võrdsus, arvestades maatükkidel kasvavat metsa. Seejuures ei saa määravat tähtsust omada asjaolu, et nimetatud dokument esitati alles vahetult enne asjas toimunud kohtuistungit, sest vastustaja esitatud kirjavahetuse väljavõtte (II kd, tl 29) kohaselt on Metsabüroo OÜ analüüs juba 11.11.2010 saadetud apellantide esindajale, kes on 08.11.2010 e-kirjas ka ise läbiviidud hindamise tulemuste edastamist palunud. Apellatsiooniastmes tuuakse jätkuvalt välja üksnes asjaolu, et maatükkide väärtust võiks iseenesest mõjutada ka nende paiknemine näiteks mere kaldal, mida ei ole keegi kahtluse alla seadnud. Silmas tuleb aga pidada seda, et olukorras, kus kaitseala valitseja on korduvalt keeldunud H. Põllu suhtes MaaRS § 20 lg 12 alusel erandi tegemisest, puudus vastustajal igasugune õiguslik võimalus sellest piiride kulgemise ettepaneku koostamisel mööda minna ja pakkuda piiride kulgemise ettepanekus välja lahendust, kus erastatav maa ulatuks mereni (s.o hoiualasse või Natura 2000 alasse). Vastustajal tuli käesoleval juhul tagada maa võimalikult võrdne jagamine eeldusega, et kaitsealune maa erastamisele ei kuulu. Õigusaktidest ei tulene kohustust viia enne erastatava maa suuruse ja piiride kulgemise ettepaneku tegemist läbi vastustaja poolt kohtumenetluse 14
(16)3-09-1625 kestel tellituga sarnast põhjalikku uuringut. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et vastustaja on täitnud MaaRS § 9 lg-st 2 tulenevad nõuded ja piiride kulgemise ettepanekus kajastatu vastab ka maakorraldusnõuetele. Halduskohtu ja vastustaja vastavasisuliste seisukohtade kordamiseks puudub vajadus (vt eelkõige Mustjala Vallavalitsuse 19.02.2012 vastuse p-s 10 sisalduvaid arvutusi). Kohtumenetluse käigus ei ole keelatud haldusaktis sisalduvate põhjenduste toetamiseks täiendavate tõendite kogumine ja esitamine. Sellist lisatõendite esitamist ei ole üldjuhul põhjust pidada haldusakti täiendavaks motiveerimiseks. Käesoleval juhul ei nähtu 24.09.2008 ettepanekust, 06.03.2009 vastusest ega ka 25.06.2009 vastusest küll konkreetseid andmeid erinevate maatükkide väärtuste võrdlemise kohta, kuid taotleja pole haldusmenetluses sellesisulisi väiteid ka esitanud ning kõigi tema vastuväidete osas on vastustaja hinnangu või selgituse andnud ja vaidlustatud piiriettepanekut on piisavalt motiveeritud. Mustjala Vallavalitsuse maakorraldaja poolt 24.09.2008 koostatud piiride kulgemise ettepanekul puuduvad ka tühise haldusakti tunnused (sh apellantide viidatud

§ 63lg 2 p 5).

Haldusakti tühisust ei tingi pelgalt H. Põllu vastuväide, mille kohaselt jääb temale ettepanekust arusaamatuks erastatava maa suurus. Haldusakt on tühine vaid juhul, kui sellel on

§ 63

lg-s 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13). Asjaolule, et piiride kulgemise ettepaneku tegemisel on lähtutud H. Põllu 26.02.1996 avaldusest, milles taotleti 15 ha erastamist, on viidatud juba nii ettepanekus endas kui ka valla 06.03.2009 ja 25.06.2009 selgitustes vastuväidete kohta.

  1. Apellatsioonkaebustes sisalduvad menetluslikud etteheited halduskohtus toimunud menetluse ebamõistlikule pikkusele ja kohtuotsuse kuulutamiseks ettenähtud tähtaja rikkumine (kohtuistung toimus 26.04.2011, kohtuotsus tehti teatavaks 04.07.2011), ei saa tuua iseenesest kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.
  2. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad H. Põllu ja P. Paju apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.07.2011 otsus muutmata.
  3. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud menetluskulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski suuri põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Varasema HKMS § 93 lg-st 2 ja kehtiva HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on H. Põld tasunud riigilõivu kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse pealt kokku 450 krooni ehk 28,76 € (I kd, tl 70-71) ning H. Põld ja P. Paju on kandnud õigusabikulusid vastavalt 987,62 € ja 677,01 € (I kd, tl 123-129, tl 136-137, tl 191-193). Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, jäid kaebaja ja ka tema poolel osalenud kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda (varasema HKMS § 92 lg-d 1 ja 7). Apellatsiooniastmes on H. Põld kandnud nii enda kui ka P. Paju eest menetluskulusid kokku 528,83 € (riigilõiv mõlemalt apellatsioonkaebuselt 15,97 €, õigusabikulud 496,89 €). Kulude kandmine nii esimese kui ka teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti H. Põllu kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Kuna rahuldamata jääb ka asjas kolmanda 15

(16)3-09-1625 isikuna kaebaja poolel osalenud P. Paju apellatsioonkaebus, siis jäävad apellantide menetluskulud tervikuna nende endi kanda. Vastustaja Mustjala Vallavalitsus esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Apellatsiooniastmes on Mustjala Vallavalitsus taotlenud kantud õigusabikulude väljamõistmist summas 640 €, põhjendades kulusid asjaoluga, et ühine apellatsioonkaebus oli väga mahukas. Ringkonnakohtule on esitatud ka FIE Mihkel Tuus 13.02.2012 arve nr 1/2012 ning selle tasumist kinnitav maksekorraldus. Kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. H. Põld ja P. Paju ei pea vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust põhjendatuks nii selle ülemäärase suuruse tõttu kui ka tulenevalt asjaolust, et kuna vastustaja esindaja osutab õigusabi äriühingu Tuus & Tuus Õigusabi OÜ kaudu, pole põhjendatud õigusabi eest tasumine FIE-le Mihkel Tuus. Samuti leiavad apellandid, et Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole haldusorgani taotlus põhjendatud, kuivõrd vaidluse ese kuulub vastustaja igapäevase tegevuse valdkonda. Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et neilt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks puudub alus, sest vallavalitsuse menetluskulusid ei saa pidada vajalikeks ja põhjendatuteks varasema HKMS § 93 lg 5 ja kehtiva HKMS § 109 lg 6 tähenduses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad haldusorganid olema üldjuhul võimelised oma haldusakte halduskohtumenetluses iseseisvalt kaitsma ning kantud haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (vt nt Riigikohtu 19.05.2011 otsus nr 3-3-1-14-11, p 21). Käesoleval juhul sellise erandliku olukorraga tegemist ei ole. Kolmandad isikud J.-T. K ja K. K (osalesid kohtumenetluses vastustaja poolel) esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad nimetatud kolmandate isikute menetluskulud varasema HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.