) § 56 alusel ettekirjutuste tegemise kohta Interneti-ühendust pakkuvatele üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajatele (ISP), kohustusega blokeerida ebaseaduslikud kaughasartmängu võimalused. 3-10-1017
) § 56 lg 2 ja § 73 alusel, kuna majandustegevuse registrist nähtuvalt puudub ettekirjutustes nimetatud hasartmängu korraldajatel Eestis hasartmängude korraldamise tegevusluba ja korraldusluba hasartmängu kaughasartmänguna korraldamiseks. 4. bwin.party services (Gibraltar) Ltd esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 19.03.2010 kirja nr 12.2-4/7102-1 ja 05.03.2010 – 16.03.2010 koostatud ettekirjutuste tühistamiseks kaebajat puudutavas osas. Kaebuse põhiväited olid järgmised: 1) Ettekirjutuste tegemise aluseks olev
lg-st 1 ja § 22 lg 1 p-st 4 tulenev nõue taotleda täiendavaid tegevus- ja korralduslubasid Eestis kaughasartmängu pakkumiseks piirab põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt kaebajale Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-st 56 tulenevat teenuste osutamise vabadust.
ei võimalda tegevus- ja korralduslubade taotluste menetlemisel ja väljastamisel võtta arvesse teistes riikides väljastatud tegevusega korralduslube. Samuti kujutavad riigilõivusummad endast ebaproportsionaalseid piiranguid erasektoris tegutsevate hasartmängukorraldajate sisenemisele Eesti hasartmänguturule. Põhjendamatult piirab teenuste osutamise vabadust ka
lg-st 1 (koostoimes § 26 lg 1) tulenev nõue hasartmängude kaughasartmänguna pakkumiseks kasutatavat tarkvara sisaldava serveri Eestisse paigutamiseks; 2)
lg-s 2 sätestatud meede, mille kohaselt on PMTK-l õigus teha ettekirjutus ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninime blokeerimiseks, on vastuolus EL õigusega. Meede on ebasobiv seadusandja poolt
algse eelnõu seletuskirjas väljendatud eesmärkide saavutamiseks. Seadusandja tegelikuks eesmärgiks on pigem maksutulude suurendamine; 3) Vaidlustatud ettekirjutustega sisuliselt peatati kaebaja ettevõtlus Eestis ilma igasuguse eelneva teavitamiseta, kaebajalt teavet või arvamust küsimata ja talle ärakuulamisõigust võimaldamata; 4)
Seesuguse intensiivse ettevõtlusvabaduse riive üle on põhiseadusest tulenevalt õigustatud otsustama üksnes õiguse mõistmise funktsiooniga institutsioon.
lõikes 2 sätestatud meede on proportsionaalne ja seetõttu põhiseadusega kooskõlas. Kõrgendatud nõuded hasartmängu korraldajale on kehtestatud
Taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne vähemkoormava, kuid sama efektiivse abinõuga. Alternatiiv oleks kaebuse esitaja enda kohustamine veebilehte sulgema, kuni tal vajalikud tegevus- ja korraldusload on olemas, kuid õiguskuulekat käitumist eeldades on tulemus kaebuse esitaja jaoks sama – veebilehe kasutamine on peatatud. Sellises olukorras on otstarbekam lasta veebileht blokeerida juba interneti2
lõike 2 alusel ei tehta kaalutlusotsust, mistõttu ka kohtul puuduks sootuks võimalus erinevate otsusevariantide vahel kaaluda ja seetõttu puuduks kohtu kui otsustaja roll; 3)
lg-st 1 ja § 22 lg 1 p-st 4 tulenev nõue taotleda täiendavaid tegevus- ja korralduslubasid Eestis kaughasartmängu pakkumiseks ei piira põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt välisriigis registreeritud hasartmängukorraldajatele, sh kaebuse esitajale ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabadust. 4) Hasartmängude korraldamine on
eesmärke silmas pidades tegevusala, mida riik ei ole otsustanud tulenevalt oma järjekindlast hasartmängupoliitikast soodustada, kuna hasartmängude ohtlikku mõju inimestele võib kohtu hinnangul pidada suisa üldteada asjaoluks. Arusaadavalt on riigil ülekaalukas avalik huvi vähendada hasartmängude kättesaadavust ka nende korraldajate arvukuse piiramise teel. See piirab ettevõtlusvabadust, kuid ei riku seda. Kuna Euroopa Liidu tasandil ei ole nõudeid hasartmängude korraldamisele ühtlustatud, ongi hasartmängupoliitika riigiti erinev ja on paratamatult mõnes riigis liberaalsem ja teises jälle konservatiivsem. Eestis on järjekindlalt viljeletud konservatiivset hasartmängupoliitikat. Asjaolu, et
lg-st 1 tulenevalt peab kaughasartmängu korraldamiseks kaughasartmänguna kasutatavat tarkvara sisaldava serveri Eestisse paigutama, mistõttu peab kaebaja tegema ilmselt lisakulutusi, ei piira liigselt tema õigusi ja vabadusi, sh ka teenuste osutamise vabadust. Ka tavapärasest suurem riigilõiv tuleb lugeda proportsionaalseks, kuna selle eesmärk – ohjeldada hasartmängude kättesaadavust elanikkonnale - kaalub üles juriidiliste isikute ärihuvi hasartmänge korraldada. Kuigi
seletuskirjas on märgitud tegevus- ja korralduslubade andmise ühe eesmärgina täiendava maksutulu laekumine Eesti riigi eelarvesse, on selles osas ilmselgelt tegemist täiendava eesmärgiga.
lg 1, § 22 lg 1 p 4, § 52 lg 1 ja § 56 lg 2 peamiseks eesmärgiks on siiski tagada tarbijate kaitse, vähendada hasartmängude negatiivseid tagajärgi, milleks muuhulgas on ka kuritegevus (ka pettused) ja erinevad sotsiaalsed mõjud (ka hasartmängusõltuvus), ja nende mõju ühiskonnale; 5) Interneti teel hasartmängude korraldamisel on vähemalt kaks täiendavat asjaolu, mis muudavad selle ohtlikumaks tavapärasest hasartmängust, kus isik peab ise teenusepakkuja juurde kohale minema. Esiteks on kaughasartmäng isikule pidevalt ja ükskõik kus kohas viibides kättesaadav. Teiseks on küll kehtestatud vanusepiirang ning isikutuvastusnõue, kuid sellisel juhul ei saa siiski tagada seda, et tuvastatud täisealise isiku asemel mängib alaealine, kes on leidnud isiku, kes tema eest oma isikuandmeid annaks. Samuti võib alaealine viibida hasartmängu mängimise juures ja seda pealt vaadata; 6)
ei näe ette kaalutlusõigust otsustamisel selle üle, kas tegevust (sh kaughasartmängude korraldamist) lubada või mitte. Nii on kaebuse esitajal küll õigus, et vaidlustatud haldusakt rikkus tema õigusi, ent ärakuulamisõiguse tagamine ei oleks haldusakti sisu saanud muuta, kuna õiguslik järelm sisaldus imperatiivselt
lg 2 ning tühistada PMTK 19.03.2010 kirjas nr 12.2-4/7102-1 loetletud 188 ettekirjutust bwin.party services (Gibraltar) Ltd puudutavas osas. Kaebuse esitaja jäi apellatsioonkaebuses kõigi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt esitati kohtuotsusele alljärgnevad vastuväited: 1) Halduskohus on jätnud analüüsimata nn tingimusliku tunnustamise põhimõtet puudutava Euroopa Kohtu praktika. Nimetatud põhimõtte sisuks ei ole nõue automaatselt tunnustada teistes liikmesriikides väljastatud litsentse, vaid kohustus olukorras, kus sihtriigis kehtestatakse regulatsioon tegevus- ja korralduslubade väljastamisele, arvestades ka juba teistes liikmesriikides ettevõtja poolt litsentsi saamiseks täidetud nõudeid ja saadud litsentse. Tingimusliku tunnustamise põhimõtte eesmärgiks on Euroopa Liidu lepingu artiklis 4 p-s 3 sätestatud liikmesriikide koostöökohustuse kaudu tagada ELTL artikli 56 täitmine ja ühtlasi vähendada bürokraatiat, mis kaasneb teistes liikmesriikides asutatud ja litsentseeritud ettevõtjate sihtriigis (Eestis) tegutsema asumisega; 2) Halduskohus on jätnud põhjendamatult eristamata Euroopa Liidu liikmesriigis lube omavad ettevõtjad (nagu kaebuse esitaja) ning kolmandatest riikidest pärit ja Euroopa Liidus litsentseerimata ettevõtjad. Euroopa Komisjon on seda vahetegu oluliseks pidanud ning tunnistanud rohelises raamatus, et musta turuga kaasnevad ohud on põhjustatud peaasjalikult kolmandates riikides kehtivast puudulikust õigusregulatsioonist. Puudub põhjendus, mis õigustaks sedavõrd ebaproportsionaalset intensiivset kaebuse esitaja ettevõtlusvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse riivet. 8. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu väidetega. Lisaks märkis vastustaja, et ebaseadusliku tegevuse tõkestamisel pole tegemist haldusmenetlusliku tavaolukorraga, millele laieneks ärakuulamisõigus võrdselt muude juhtudega.
kehtestatud piirangu tegelikuks toimimiseks peab ebaseaduslikule hasartmängule juurdepääsu piiramine toimuma võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Sellises olukorras ei ole õigustatud aeganõudva ja kuluka haldusmenetluse läbiviimine, kuna see ei võimaldaks abivahendi efektiivset kasutamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kaebuse väited, mis puudutavad tegevus- ja korraldusloa väljastamise tingimusi, väljuvad kaebuse piiridest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole tegevus- ja korraldusluba käesoleva ajani taotlenud. Samuti ei vaidle kaebaja selle vastu, et tegevus- ja korralduslubade nõue on lubatav. Kaebaja leiab üksnes, et tingimused lubade saamiseks on liiga ranged (serveri nõue, kõrged riigilõivud jms). Taotledes, et kohus hakkaks juba enne kaebaja poolt haldusmenetluses lubade taotlemist kontrollima
lubade saamisele esitatud tingimusi, suunab kaebaja kohut abstraktse normikontrolli läbiviimisele. Kohtul taolised volitused aga puuduvad. Kohus saab hinnata vaid konkreetse kaasuse lahendamisel asjassepuutuvaid õigusnorme. Antud juhul on maksuhaldur
Seega saab vaidluse all olla üksnes küsimus, kas taoliste ettekirjutuste tegemine oli õiguspärane, st kas kaebaja korraldas
mõttes ebaseaduslikku kaughasartmängu, ning kitsamalt, kas tegevus- ja korraldusloa nõue oli põhjendatud. Küsimus tegevus- ja korraldusloa tingimustest väljub ilmselgelt kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktide reguleerimisesemest. Järelikult ringkonnakohus neile kaebuse väidetele sisulist hinnangut ei anna. 4
§ võeti vastu 15.10.2008 ning jõustus 01.01.2009. Kaughasartmängu puudutav regulatsioon hakkas vastavalt
Seega oli kaebajal piisav ajavaru, et oma tegevus uuele regulatsioonile vastavalt kohandada. Kaebaja vastavaid samme ei astunud ning ka 26.01.2012 toimunud kohtuistungil kinnitas kaebaja esindaja, et tegutsemiseks vajalikke lubasid ei ole jätkuvalt taotletud. 11. Kaebaja täiendav ärakuulamine enne domeeninime blokeerimist ei oleks viinud teistsugusele tulemusele. Halduskohus on õigesti märkinud, et
Olukorras, kus kaebaja ka veel kohtumenetluses rõhutab, et kehtivatel tingimustel tema tegevus- ja korraldusluba ei taotle, ei oleks maksuhaldur saanud haldusmenetluses domeeninime blokeerimisest loobuda. Haldusorganil puudub pädevus otsustada asjassepuutuva normi kohaldamata jätmise üle, samuti puuduvad tal seadusandja volitused hakata
regulatsiooni kaebaja poolt soovitud viisil muutma. Ringkonnakohus möönab, et hea halduse põhimõttega kooskõlas oleks tulnud kaebajat haldusmenetluse, so domeeninime blokeerimise menetluse alustamist teavitada ning anda talle võimalus oma seisukoha esitamiseks, kuid eelnevas lõigus märgitust tulenevalt ei oleks see kaebajale soodsama lahenduseni viinud. 12. Halduskohus on õigesti leidnud, et
Tegemist on tavapärase haldussunnivahendi rakendamisega, kusjuures selle rakendamise eeldused on ilma haldusorganile kaalutlusruumi andmata seadusandja poolt ette kirjutatud. 13. Eeltoodut arvestades ei kuulu apellatsioonkaebus rahuldamisele ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Silvia Truman Lauri Madise 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.