KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2012, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-11-1447

Tallinna Vangla karistas 18.04.2011 käskkirjaga nr 459-d kinnipeetav Tarmo Kellamit vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 Vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 641 p 10 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks. Samuti piirati kartserikaristuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. Käskkirja kohaselt pani kinnipeetav 18.03.2011 eelvangistushoone vastuvõtupunktis toime distsiplinaarrikkumise, mis seisnes keelatud esemete omamises. 18.03.2011 ettekande nr 584 kohaselt teostati vastuvõtupunktis T. Kellami isiklike asjade läbiotsimine, mille käigus avastati isiklike asjade hulgas olnud ämbrist topeltpõhja alt 2 mobiiltelefoni ja 2 laadijaotsikut. Ebausutav on kinnipeetava väide, et ta ei teadnud keelatud esemete olemasolust tema isiklike asjade hulgas. Kinnipeetaval lasub kohustus omada ülevaadet tema valduses ja kasutuses olevatest asjadest, sh vanglas keelatud asjadest. Sellest kohustusest pidi olema teadlik ka T. Kellam, kes on vangistuses kolmandat korda. T. Kellami seletuskirjast nähtub, et ta pakkis enne vanglasse saabumist oma asjad ise, pani kottidesse, tõstis kotid sõbra autosse ning vanglasse saabumisel võttis kotid auto tagaistmelt. Seega kinnitab ta oma seletuskirjas, et tema isiklike asjadega ei puutunud peale tema teised isikud kokku, mistõttu ei olnud teistel isikutel võimalik ämbrisse keelatud esemeid peita. Seetõttu on vähetõenäoline, et kinnipeetav ei olnud teadlik keelatud asjadest tema isiklike asjade hulgas. Järelikult pani kinnipeetav rikkumise toime tahtlikult ja tegemist on süülise rikkumisega. Karistuse määramisel arvestati kergendava asjaoluna, et kinnipeetaval ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Raskendavad asjaolud puudusid. Karistuse valikul on arvestatud, et keelatud esemete omamine vanglas on tegevus, mis seab ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Oma käitumisega näitab kinnipeetav lugupidamatust vangistust reguleerivate õigusaktide suhtes. Sisekorra ja julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik kindlustamaks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Samuti on arvestatud, et kinnipeetav rikkus ettenähtud korda teadlikult, sest talle on tutvustatud vangistusalaseid õigusakte. Samuti andis kinnipeetav oma käitumisega halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele. Kinnipeetav pani toime raske distsiplinaarrikkumise, mistõttu oleks noomitus liiga kerge karistus. Lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole otstarbekas, sest kinnipeetaval ei ole kokkusaamisi olnud. Samuti ei täidaks vangistuse täideviimise eesmärke töölt eemaldamine, sest kinnipeetav ei ole tööga hõivatud. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, mistõttu teeks ta karistusest vajalikud järeldused. Kartserisse paigutamine suunab piisavalt efektiivselt kinnipeetavat edaspidi vanglas õiguskuulekamalt käituma.
Tallinna Vangla karistas 21.04.2011 käskkirjaga nr 471-d kinnipeetav T. Kellamit VangS § 67 p 1 ja VSkE § 641 p 10 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Samuti piirati kartserikaristuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. Käskkirja kohaselt pani kinnipeetav 21.03.2011 eelvangistushoone vastuvõtupunktis toime distsiplinaarrikkumise, mis seisnes keelatud esemete omamises. 21.03.2011 ettekande nr 594 kohaselt teostati vastuvõtupunktis T. Kellami isiklike asjade läbiotsimine, mille käigus avastati isiklike asjade hulgas olnud habemeajamisgeeli pudeli seest mobiiltelefon, mälukaart ja laadija. Kinnipeetavale anti võimalus ära anda kõik keelatud esemed ja ained, kuid kinnipeetav väitis, et tal ei ole keelatud esemeid ega aineid. Ebausutav on kinnipeetava väide, et ta ei teadnud keelatud esemete olemasolust tema isiklike asjade hulgas. Kinnipeetaval lasub kohustus omada ülevaadet tema valduses ja kasutuses olevatest asjadest, sh vanglas keelatud asjadest. Sellest kohustusest pidi olema teadlik ka T. Kellam, kes on vangistuses kolmandat korda. T. Kellami seletuskirjast nähtub, et ta pakkis enne vanglasse saabumist oma asjad ise, pani kottidesse, tõstis kotid sõbra autosse ning vanglasse saabumisel võttis kotid auto tagaistmelt. Seega kinnitab ta oma seletuskirjas, et tema isiklike asjadega ei puutunud peale tema teised isikud kokku, mistõttu ei olnud teistel isikutel võimalik habemeajamisgeeli pudelisse 2

(7)3-11-1447 keelatud esemeid peita. Seetõttu on vähetõenäoline, et kinnipeetav ei olnud teadlik keelatud asjadest tema isiklike asjade hulgas. Järelikult pani kinnipeetav rikkumise toime tahtlikult ja tegemist on süülise rikkumisega. Karistuse määramisel arvestati kergendava asjaoluna, et kinnipeetaval ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Raskendavad asjaolud puudusid. Karistuse valikul on arvestatud, et keelatud esemete omamine vanglas on tegevus, mis seab ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Sisekorra ja julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik kindlustamaks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Oma käitumisega näitab kinnipeetav lugupidamatust vangistust reguleerivate õigusaktide suhtes. Samuti andis kinnipeetav oma käitumisega halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele. Kinnipeetav pani toime raske distsiplinaarrikkumise, mistõttu ei suunaks noomitus, lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise keelamine kinnipeetavat piisavalt efektiivselt edaspidi õiguskuulekalt käituma. Samuti ei täidaks vangistuse täideviimise eesmärke töölt eemaldamine, sest kinnipeetav ei ole tööga hõivatud. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, mistõttu teeks ta karistusest vajalikud järeldused. Kartserisse paigutamine suunab piisavalt efektiivselt kinnipeetavat edaspidi vanglas õiguskuulekamalt käituma.

T. Kellam esitas Tallinna Vanglale 10.05.2011 vaide, milles taotles käskkirjade nr 459-d ja 471-d tühistamist ning temalt ära võetud kolme telefoni lattu tema nimele panemist. Samuti esitas T. Kellam 20.05.2011 Tallinna Vanglale avalduse, milles palus tühistada käskkirjad nr 459-d ja nr 471-d ning kompenseerida alusetult kartseris oldud päevad. Tallinna Vangla direktor jättis 06.06.2011 vaideotsusega T. Kellami vaide rahuldamata, sest käskkirjad nr 459-d ja 471-d on õiguspärased. T. Kellamile selgitati, et temalt äravõetud esemed on pandud lattu kinnipeetava isiklike asjade juurde. Samuti leiti, et puudub alus T. Kellamile kahju hüvitamiseks seoses kartserikaristuse kandmisega.
T. Kellam esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks olid pärast kaebuse täpsustamist tunnistada Tallinna Vangla 18.04.2011 käskkiri nr 459-d ja 21.04.2011 käskkiri nr 471-d õigusvastaseks ning hüvitada õigusvastaste käskkirjade alusel kantud kartserikaristusega põhjustatud mittevaraline kahju summas 100 €. Kaebuse põhjenduste kohaselt läks kaebaja 18.03.2011 iseseisvalt Tallinna Vanglasse karistust kandma. Läbiotsimise käigus leiti tema juurest 3 mobiiltelefoni ja laadijad, mis ta oli kogemata sõbra autost kaasa võtnud. Kaebaja karistamine oli ebaseaduslik. Käskkirjadega määratud kartserikaristus on ära kantud 16.31.05.
Kartserikaristuse kandmise ajal ei võimaldatud kaebajal 20.05.2011 oma lastega kokku saada. Kuna ühe ebaseaduslikult kartseris viibitud päeva eest on ette nähtud kahjuhüvitise suuruseks 6,39 €, soovib kaebaja kantud 15 päeva eest saada kahjuhüvitist kokku 100 €.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Distsiplinaarmenetlused kaebaja suhtes viidi läbi kooskõlas menetlusnormidega, vaidlustatud käskkirjad on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta, vastavad vorminõuetele, samuti ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 2) Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisneb tema karistamise ebaseaduslikkus. Mobiiltelefonid, mälukaardid ja laadijad on vanglas keelatud esemed, mille omamise eest võib kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Kaebajat informeeriti vanglasse saabumisel vanglas keelatud esemetest ja anti võimalus keelatud esemed ära anda, mida ta ei teinud. Kaebaja kinnitab oma seletuskirjades, et tema isiklike asjadega ei puutunud peale tema teised isikud kokku, mistõttu ei olnud teistel isikutel võimalik tema isiklike asjade hulka keelatud esemeid peita. Samas lasub kinnipeetaval kohustus omada ülevaadet tema valduses ja kasutuses olevatest asjadest. Kaebaja väidet, et ta ei olnud teadlik, et tema isiklike asjade hulgas on keelatud asjad, võib pidada ebausutavaks ja vähetõenäoliseks. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud kaebaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises. Kuna tegemist oli vangistus3

(7)3-11-1447 alaste õigusaktide süülise rikkumisega, võis kaebajat karistada distsiplinaarkorras ja tegemist ei ole ebaseadusliku karistusega. 3) Kaebaja paigutati distsiplinaarkaristuse täitmiseks kartserisse 16.-31.05.2011, seega oli ta 20.05.2011 planeeritud kokkusaamise ajal kartseris. VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata kartserisse paigutatud kinnipeetavale kokkusaamisi, järelikult oli talle kokkusaamise mittevõimaldamine õiguspärane. 4) Kaebaja ei ole esitanud vastustajale VangS § 11 lg 8 kohast kahjuhüvitamise taotlust. Samuti ei ole tuvastatud vangla õigusvastast tegevust, mis oleks kahju hüvitamise taotluse esitamise üks eeldustest.

Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2011 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. 1) Kaebaja on läbinud VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. Ta esitas 20.05.2011 vastustajale avalduse, mida vastustaja käsitles 06.06.2011 vaideotsusest nähtuvalt vaidega samas menetluses. Kaebaja palus avalduses tühistada käskkirjad nr 459-d ja 471-d ning kompenseerida nende alusel kartseris oldud päevad. Tallinna Vangla direktori 06.06.2011 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata. Samuti leiti vaideotsuses riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 tuginedes, et vastustaja ei ole antud juhul käitunud õigusvastaselt, sest kaebaja kartserisse paigutamise aluseks olnud käskkirjad on kehtivad ja puudub alus talle kahju hüvitamiseks seoses kartserikaristuse kandmisega. 2) Antud juhul ei ole vaidluse all asjaolu, et kaebaja poolt vanglasse toodud asjade hulgas olid VSkE § 641 p-s 10 sätestatud vanglas keelatud esemed. Kaebaja ei ole vastu vaielnud 13.04.2011 distsiplinaarmenetluse protokollis märgitule, et vangiregistri infosüsteemist nähtuvalt viibib ta vangistuses kolmandat korda, viimane karistus lõppes 17.04.
Ka
a aprillis kehtis VSkE § 641 p 10 samas redaktsioonis. Seega pidi kaebaja 18.03.2011 vanglasse saabudes teadma, et mobiiltelefonid on kinnipeetavale vanglas keelatud, ja veenduma selles, et tema vanglasse kaasa võetud asjade hulgas keelatud esemeid ei oleks. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetlustes ega kohtule esitatud kaebuses väitnud, et ta ei olnud teadlik mobiiltelefonide kuulumisest kinnipeetavale vanglas keelatud esemete hulka. Samuti on talle 21.03.2011 antud kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta. Kaebaja märkis distsiplinaarmenetluste käigus antud seletuskirjades, et ta viis vanglasse need kotid, mis ta oli ise pakkinud ja auto tagaistmele pannud. Ta ei ole väitnud, et keegi peale tema enda oleks tema kottide ja kottides olevate esemetega kokku puutunud. Seega pidi ta teadma, mis tema kottides on. Kaebajale anti vanglasse saabumisel võimalus keelatud esemed ära anda, kuid kaebaja väitis, et tal ei ole neid. Kaebaja pidi teadma VangS § 14 lg-st 1 tulevast nõudest, et vanglasse saabumisel otsitakse kinnipeetav ja tema isiklikud asjad läbi. Keelatud esemete peitmine kinnitab kaebaja tahtlust omada vanglas keelatud esemeid. Seega leidis vastustaja õigesti, et kinnipeetav pani rikkumised toime tahtlikult. Tegemist on distsipliinirikkumistega, mille eest võib kaebajat karistada distsiplinaarkorras. 3) Kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluste käik on protokollitud, kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolle, kuid ta keeldus neile allkirja andmast. Kaebajale anti võimalus seletusteks. Distsiplinaarkaristused on määratud tähtaegselt, karistused määras pädev ametnik, need vormistati nõuetekohaselt motiveeritud käskkirjadena. Käskkirjad sisaldavad piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, on selged ja üheselt mõistetavad. Käskkirjades on karistuse valikut põhjendatud ja määratud karistused ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalsed toime pandud rikkumisega võrreldes. Käskkirjad on kohtu poolt kontrollitavad. Seega on need õiguspärased ja puudub alus nende õigusvastaseks tunnistamiseks. 4

(7)3-11-1447 4) Kuna kaebaja oli 16.-31.05.2011 kartserisse paigutatud, oli talle 20.05.2011 kokkusaamise mittevõimaldamine VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 kohaselt õiguspärane. 5) Kuivõrd käskkirjad on õiguspärased, samuti oli õiguspärane kaebajale 20.05.2011 kokkusaamise mittevõimaldamine, on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 tulenev mittevaralise kahju hüvitamise nõude vältimatu eeldus – avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

T. Kellam palub apellatsioonkaebuses oma kaebuse rahuldada. Ta selgitas, et tuli 18.03.2011 iseseisvalt Tallinna Vanglasse karistust kandma. Sõber tõi ta autoga kohale. Kaebaja pani kotid auto tagaistmele ja võttis need vangla juures kaasa. Hiljem selgus, et ta oli ekslikult kaasa võtnud ka sõbra koti, milles olid ämbrite sees ja habemeajamisgeeli pudelis telefonid. Vastuvõtutoas otsiti tema asjad läbi, leiti ämbrid ja nende seest mobiiltelefonid. Kaebaja selgitas inspektorile, et tal ei ole mingeid ämbreid kaasas, need ei ole tema omad ja ta võttis need kogemata sõbra autost kaasa. Kaebaja palus inspektoril helistada tema sõbrale ja ämbrid talle tagastada. Inspektor seda ei teinud ja palus kaebajal kirjutada seletuskirja. Kaebajat karistati õigusvastaselt, sest keelatud esemeid ei leitud tema juurest kambrist ja läbiotsimise ajal ei olnud kaebaja veel vangla nimekirjas. Samuti ei olnud telefonidel kaebaja näpujälgi. 21.03.2011, kui viidi läbi uus läbiotsimine, leiti kaebaja asjade hulgast habemeajamisgeeli pudelist veel üks mobiiltelefon. Kaebaja teadis, et oli võtnud kaasa vaid 3 pudelit, seega ei olnud neljas pudel tema oma.
Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta tema enda kanda. 1) Ühestki haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebaja oleks vanglasse saabudes teavitanud vanglaametnikku, et telefonid ei kuulu talle, ja palunud helistada sõbrale, et ta oma asjadele järele tuleks. Kaebaja esimesest seletuskirjast nähtub, et ta ei oska seletada, kuidas äravõetud asjad tema isiklike asjade hulka sattusid. Teises seletuskirjas selgitas kaebaja, et pakkis enne vanglasse saabumist oma asjad ise, pani kottidesse, tõstis kotid sõbra autosse ja vanglasse saabumisel võttis kotid auto tagaistmelt. Seega kinnitas ta oma seletuskirjades, et tema isiklike asjadega ei puutunud peale tema teised isikud kokku, mistõttu ei olnud teistel isikutel võimalik ämbrisse keelatud esemeid peita. 2) VSkE § 641 p-st 10 nähtuvalt ei ole vanglas distsiplinaarsüütegu mitte ainult kambris keelatud eseme omamine, vaid ükskõik missuguses ruumis või kohas vanglas keelatud eseme omamine. Vanglas keelatud esemete omamine ja kasutamine ohustab vangla julgeolekut ja sisekorda. Kaebaja on eelnevalt kahel korral olnud vangistuses ja seega teadlik, et mobiiltelefonid on vanglas keelatud esemed. Samuti küsitakse vanglasse saabuvatelt kinnipeetavatelt, kas neil on keelatud esemeid kaasas, eraldi küsitakse mobiiltelefonide kohta, ning antakse võimalus need ära anda. Kaebaja oli juba vangla kambris ja oleks pidanud mobiiltelefonid ära andma, kui vanglaametnik temalt keelatud esemete kohta küsis. Kui kinnipeetav, kes on vanglasse kaasa võtnud vangla julgeolekut ohustava eseme, jääb karistuseta, siis võib tekkida olukord, kus vanglasse karistust kandma saabuvad isikud hakkavad massiliselt kaasa võtma mobiiltelefone või muid keelatud esemeid lootuses, et ehk mõni õnnestub kambrisse viia. Kui see õnnestub, siis on kinnipeetaval võimalik keelatud eset vanglas piiramatult kasutada ja satub ohtu vangla üldine julgeolek. Kui see aga kinnipeetaval ei peaks õnnestuma, siis ei juhtu ka midagi, sest õigusrikkumisele sanktsiooni ei järgne. Konkreetsel juhul oli kaebajal kaasas 3 mobiiltelefoni ning nende vangla territooriumile sattumine oleks vangla julgeoleku kindlasti ohtu seadnud. Kaebaja oli teadlik tal kaasas olnud mobiiltelefonidest ja ka sellest, et need on 5

(7)3-11-1447 vanglas keelatud esemed, mida kinnitab asjaolu, et telefonid olid kaasavõetud asjadesse korralikult ära peidetud. 3) Kaebajale kokkusaamise mittevõimaldamine oli õiguspärane, sest kaebaja oli sel ajal kartseris ja seaduse järgi ei võimaldata kartserisse paigutatud kinnipeetavale kokkusaamisi. Seega ei ole vastustaja pannud toime õigusvastast tegu, mis annaks alust kahjuhüvitise väljamõistmiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja vaidlustab temale määratud karistused kahel motiivil. Kõigepealt leiab kaebaja, et mobiiltelefonid leiti tema asjade hulgast enne kui temast sai kinnipeetav – keelatud esemete leidmise ajal polnud ta veel kinnipeeturegistrisse kantud ning vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri tema hinnangul talle ei laienenud. Teiseks leiab kaebaja, et pole rikkumist toime pannud, kuna asjad, millesse mobiiltelefonid olid peidetud, samuti mobiiltelefonid, polnud tema omad – ta võttis need vanglasse tulles kogemata kaasa sõbra autost.
Ringkonnakohus leiab, et kumbki väide pole õige ega too kaasa karistuse tühistamist. VangS § 2 kohaselt on kinnipeetav sama seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. VangS §-d 13 ja 14 reguleerivad vanglasse vastuvõtmist: isik võetakse vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või määruse alusel ning vanglasse saabumisel kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad läbiotsimisele. VangS § 51 kohaselt asutab Vabariigi Valitsus riikliku andmekogu, millesse kantakse vangistuse täideviimisel sätestatud ülesannete täitmiseks ja sellega seotud statistiliste ülevaadete tegemiseks mitmesugused andmed kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu isiku kohta. Vabariigi Valitsuse 13.07.2004 määrusega nr 246 kehtestatud „Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse“ § 4 lg 2 kohaselt on kinnipeeturegistri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust. Eelnevast nähtub, et kinnipeetava staatuse tekkimine ei ole seotud isiku andmete kandmisega kinnipeeturegistrisse ning isik loetakse kinnipeetavaks hetkest, mil ta on saabunud vanglasse karistust kandma.
Lisaks sellele, et VangS eelpool toodud sätete grammatiline tõlgendamine annab tulemuse, et kinnipeetava staatus tekib vangistuse kandmisele saabumise hetkest, kinnitab seda ka süstemaatiline tõlgendamine. Nagu vastustaja õigesti märkis, annaks tõlgendus, et kinnipeetava staatus tekib mingil hilisemal ajahetkel, tulemuse, et kinnipeetavad saaksid karistamatult proovida vanglasse toimetada keelatud esemeid ning eeltoodu võiks panna ohtu vangla julgeoleku. Selleks, et vältida võimalust, et vangistust kandma saabunud isik teadmatusest ei satuks olukorda, kus tema juures on keelatud esemeid, paluvad vanglaametnikud enne läbiotsimisele asumist keelatud esemed välja anda (vt selle kohta ettekanne tl 17 pöördel). Nagu vastustaja esindaja selgitas, küsitakse eraldi veel mobiiltelefonide kohta ja palutakse need ära anda (tl 101).
Vanglasse saabumise hetk fikseeritakse kellaajaliselt, nagu nähtub vanglaametnike ettekandest (tl 13). Kaebaja saabus vangistust kandma 18.03.2011 kell 16.35 ning samast hetkest laienesid talle kõik kinnipeetavaid puudutavad käsud ning keelud. Seega oli kaebaja läbiotsimise ja mobiiltelefonide leidmise hetkel kinnipeetav, kes pidi vastavalt VangS §-le 67 julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning kelle isiklike asjade hulgas ei tohtinud olla VangS § 15 lg-s 2 (keelatud ained ja esemed) ning VSKE § 641 p-s 10 nimetatud mobiiltelefone. 6

(7)3-11-1447

Kaebaja väidet, et ämber ja geelipudel, mis olid kohandatud mobiiltelefonide ja nende tarvikute peitmiseks, kuulusid tema sõbrale ning kaebaja võttis need eksikombel sõbra autost kaasa, ei pea ringkonnakohus usutavaks. Kaebaja on temalt leitud asjade kohta kirjutanud kaks seletuskirja – 21.03.2011 ja 25.03.
Sõbrale kuuluvast ämbrist ja geelipudelist rääkis kaebaja esmakordselt 25.03.2011 seletuskirjas. Esimeses, 21.03.2011 seletuskirjas märkis kaebaja, et ei oska seletada, kuidas tema asjade hulka on sattunud mobiiltelefon. Seega esimese seletuskirja kirjutamise ajal ei väitnud kaebaja veel, et ämber ja geelipudel ei kuulu talle. Kaebaja kinnitas üksnes, et mobiiltelefonid ei kuulu talle. Kui tõele vastaks kaebaja väide, et ta teatas juba 18.03.2011 vastuvõtuosakonnas läbiotsimise ajal, et ämber ja geelipudel on võõrad, oleks loogiline, et ta oleks sellele viidanud ka esimeses seletuskirjas. Kaebaja seda ei teinud, mis vähendab tema ütluste usaldusväärsust. Kuna vanglaametnike ettekannetest ei nähtu, et kaebaja oleks selliseid väiteid avaldanud, on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja seletus ei ole tõepärane. Lisaks on ämbri näol tegemist üsna suure ja spetsiifilise kujuga esemega, mis säilitab oma erilise kuju ka kilekotti pakituna. Seepärast pole eluliselt usutav, et kaebaja võinuks selle sõbra autost eksikombel oma kilekoti asemel kaasa haarata. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et rohkem ämbreid tal kaasas ei olnud.
Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb Tarmo Kellami apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.11.2011 otsus muutmata. 15. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Käesolevas asjas on kaebaja olnud riigilõivu tasumisest vabastatud. Kuna kaebus ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, pole kaebaja menetluskulusid kelleltki välja mõista ning need jäävad riigi kanda (vana

§ 95

lg 1 ja uue

§ 109lg 3).

Vangla pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning neid välja ei mõisteta (vana

§ 93