Obsah (14)

§ 94§ 159§ 189§ 158§ 188§ 1027§ 1028§ 1032§ 116§ 113§ 103§ 161§ 82§ 104

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011.

§ 94lõikes 1 sätestatud määras.

1. Ülejäänud osas jätta otsuse lõppjäreldus muutmata, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1
4. Hagi rahuldada.
6. Välja mõista OÜ-lt Univers Invest H G kasuks põhivõlg 4985, 11 eurot.
8. Välja mõista OÜ-lt Univers Invest H G kasuks intress ühekordselt summas 533, 44 eurot ning intress alates
9. detsembrist
10. a. kuni põhivõla 4985, 11 euro tasumiseni

§ 94lõikes 1 märgitud suuruses.

2. Menetluskulud jätta täies ulatuses OÜ Univers Invest kanda.
4. Välja mõista OÜ-lt Univers Invest riigituludesse riigilõiv 639, 11 eurot.
5. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta OÜ Univers Invest kanda.
7. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
8. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
9. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
10. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
11. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
12. septembril
13. a. esitas H G Harju Maakohtusse hagi OÜ Univers Invest vastu, paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud 78.000 krooni (4985, 11 eurot) ja viivise 8%, s. o. 6240 krooni (398, 81 eurot) aastas, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni raha tagastamiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
14. septembril
15. a. XXXXXXXXXXXXXXXXXXX asuva korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu, mille 2 punkti
16. 1 kohaselt oli eseme müügihinnaks 780.000 krooni ning lepingu p.
17. 2 kohaselt tasus hageja 78.000 krooni müügihinnast kostjale enne müügilepingu sõlmimist.
18. detsembri
19. a. notariaalaktiga anti hagejale kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg
20. detsember
21. a. asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja müügihinna täielikuks tasumiseks. Kuna hageja müügihinna tasumata osa ei tasunud, taganes kostja
22. detsembri
23. a. avaldusega müügilepingust.
24. jaanuaril
25. a. müüs kostja korteriomandi N K hagejaga müügihinnaga 780.000 krooni.
26. septembril
27. a. ja
28. märtsil
29. a. edastas hageja kostjale nõudekirjad alusetult saadud 78.000 krooni tagastamiseks,
30. märtsi
31. a. vastusega keeldus kostja korteriomandi müügihinna ettemakset tagastamast. Hageja oli vaidlusaluse korteriomandi üürnik, kes õigusvastase müügi tõttu AS-ile Sukktokk jäi ilma tema kasutuses olnud korteri erastamisõigusest. Hageja poolt erastamisele kuulunud korteri müügi õigusvastasus AS-ile Sukktokk on kindlaks tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas 3-04-
32. Hageja soovis kostjalt osta enda kasutuses olnud korterit, mistõttu ta sõlmis kostjaga müügilepingu ja maksis osa müügihinnast. Kuna hageja ei saanud Eesti Ühispangast temale eelnevalt lubatud laenu, siis ei olnud hagejal võimalik tasuda müügilepinguga kokkulepitud hinda. Leping jäi sõlmimata hagejast mitteolenevatel asjaoludel. Seega puudub ostu-müügilepingu sõlmimata jätmises hageja süü kui kahju hüvitamise nõude vajalik tingimus. Kuna
33. detsembri
34. a. lepingust taganemisega korteriomandi võlaõiguslik müügileping lõppes, saabusid seadusest tulenevad tagajärjed, eelkõige kohustus lepingu alusel üleantu mõlemapoolseks tagastamiseks. Ühepoolse taganemisavaldusega ega lepinguga, mis on taganemise tõttu lõppenud, ei saa muuta seaduses sätestatud lepingust taganemise tagajärgi. Seadusega vastuolus olevad ühepoolse taganemisavalduse ja lepingu sätted on tühised. Kuna korteriomandi võlaõiguslik müügileping on taganemise tõttu lõppenud, ei tulene sellest muid õiguslikke tagajärgi, kui võlaõigusseaduse (

) § 189 lõikes 1 sätestatud kohustus lepingu alusel üleantud müügihind tagastada ning tasuda tagastatavalt rahalt intressi. Müügilepingu p. 6. 3 kostja õiguse kohta jätta lepingust taganemise korral müügihinna ettemakse leppetrahvina endale on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Notariaalselt tõestatud lepingus kokku lepitud ja ettemaksena tasutud müügihind kui täidetud põhikohustus ei saa iseenesest transformeeruda mingiks muuks kohustuseks, s. h. kõrvalkohustuseks. Kostja ei ole ka teavitanud hagejat, et nõuab temalt leppetrahvi. Kuna kostja taganes lepingust, siis kaotas ta õiguse nõuda ka kõrvalkohustusi. Leppetrahvi nõue tekib mitte lepingu sõlmimisest, vaid lepingu rikkumisest, seega ei saa olla leppetrahv lepingu sõlmimisel juba ette tasutud.

§ 159

lõikest 2 tulenev kohustus teatada leppetrahvi nõudmisest peab olema esitatud taasesitamist võimaldavas vormis. Taganemisavalduses kinnitab kostja ühemõtteliselt, et jätab müügihinna endale, mis on otseses vastuolus

§ 189lõikega 1.

Leppetrahvi sissenõudmise eelduseks on eelnevalt esitatud teade leppetrahvi nõudmise kohta. Selline teade peab olema ühemõtteliselt arusaadav, et teisel lepingupoolel oleks võimalik nõude õiguspärasust kontrollida ja vajadusel sellele vastu vaielda. Kostja sellist teadet hagejale esitanud ei ole. Müügihinna endale jätmise kinnitus taganemisavalduses ei ole samastatav teatega leppetrahvi nõudmise kohta, vaid kinnitus hageja tasutud müügihinna ebaseadusliku omastamise kohta. Isegi juhul, kui leppetrahvi nõudmiseks on alus ja esitatud on teade leppetrahvi nõudmise kohta, ei saa võimalikult kahjustatud pool leppetrahvi täidetud põhikohustuse arvel ise omastada: teisel poolel on õigus nõudele vastu vaielda.

1. septembril
2. a. sõlmitud broneerimisleping on oma olemuselt korteriomandi ostu-müügi eelleping. Kinnisasja omandamise õiguse eelleping peab olema notariaalselt tõestatud, seejuures ei sõltu kinnisasja omandamise notariaalse tõestamise vorminõude kohustuslikkus sellest, kuidas on kinnisasja omandamise õigus lepingu pealkirjas või tekstis nimetatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg. 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. 3 Kostjale ei ole tekkinud korteriomandi müügilepingust taganemisega mingit kahju, kostja ei ole tuginenud kahju olemasolule ega kahju olemasolu tõendanud. Leppetrahvi nõudmise eelduseks on kahju olemasolu, mida peab tõendama väidetav kahjustatud pool. Kostja müüs korteriomandi kohe pärast hagejaga sõlmitud müügilepingust taganemist hagejaga kokkulepitud hinnaga N K. Seega isegi juhul, kui oleksid täidetud kahjunõude esitamise formaalsed eeldused, ei saaks hagejalt nõuda lepingust taganemise tõttu pelgalt oletusliku kahju hüvitamist. Hageja tasutud müügihinna osa ettemakse nõue muutus sissenõutavaks mitte raha üleandmise hetkest, vaid
3. detsembri
4. a. taganemisavalduse kättesaamise ajast, seega algas aegumistähtaeg mitte varem kui nimetatud kuupäeval. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte õigussuhe sai alguse
5. septembril
6. a. poolte vahel XXXXXXX korteriomandi suhtes sõlmitud broneerimislepingust, mille alusel hageja tasus ettemakse 78.000 krooni.
7. septembril
8. a. sõlmisid pooled korteriomandi osas notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, mille punktis
9. 1 oli märgitud, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 780.000 krooni, ning punktis
10. 2 avaldati, et müügihinnast 78.000 krooni on hageja kostjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Müügilepingu punkti
11. 3 kohaselt kohustus ostja müügihinnast ülejäänud 702.000 krooni tasuma müüjale enne asjaõiguslepingu sõlmimist, mis pidi vastavalt punktile
12. 1 toimuma hiljemalt
13. novembril
14. a.
15. detsembril
16. a. koostas ja tõestas kostja notari juures avalduse kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks ning asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kutsus hagejat asjaõiguslepingut sõlmima Tallinna notari R T büroosse
17. detsembril
18. a. kell
20. Samaks tähtpäevaks palus kostja hagejal deponeerida notari deposiitkontole ülejäänud müügihinna osa 702.000 krooni või esitada kostjale dokumendid, mis tõendavad krediidiasutusega selle tasumiseks krediidilepingu sõlmimist. Kuna hageja ei soovinud ka täiendava tähtaja jooksul asjaõiguslepingut sõlmida, siis taganes kostja müügilepingust ning teavitas hagejat müügilepingu punkti
21. 3 kohaselt, et seoses lepingust taganemisega punkti
22. 1 alusel jätab kostja tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Lepingust taganemine vastab seadusest ja lepingust tulenevatele formaalsetele ja materiaalsetele nõuetele ning on kehtiv. Müügilepingus olid ammendavalt reguleeritud poolte õigused ja kohustused pärast lepingust taganemist. Seaduse kohaselt jäävad lepingust taganemisel kehtima need poolte õigused ja kohustused, mis reguleerivad poolte õigussuhteid lepingust taganemisel ja peale lepingust taganemist. Müügilepingu punktis
23. 6 oli sätestatud, et lepingust taganemise jõustumisel lõpevad lepingust tulenevad õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis käsitlevad poolte õigusi ja kohustusi lepingust taganemisel. Kuivõrd müügilepingu punktis
24. 3 oli sõnaselgelt kokku lepitud, et lepingust taganemisel punkti
25. 1 alusel on müüja õigustatud jätma leppetrahvina endale tasutud müügihinna osa 78.000 krooni, siis on ebaõige hageja väide, et kostjal puudub õiguslik alus selle summa endale jätmiseks. Leppetrahvi nõudmine nähtus selgelt taganemisavaldusest. Müügilepingu punkt
26. 3 ei saa olla seadusega vastuolus. Tegemist on tavapärase leppetrahvi kokkuleppega, kusjuures leppetrahv ei ole ülemäära suur.

§ 158

lõikest 1 tulenevalt on lepingus võimalik poolte vahel kokku leppida, et kohustatud isik peab kohustuste rikkumise korral tasuma õigustatud isikule leppetrahvi. Samuti on võimalik lepingus kokku leppida, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib lepingust taganemisel ning et see jääb kehtima peale lepingust taganemist, mistõttu ei ole ka selline kokkulepe vastuolus seadusega. Samuti on võimalik üheaegselt nõuda leppetrahvi tasumist ja taganeda lepingust. Seaduses on otse sätestatud, et õiguskaitsevahendeid on võimalik üheaegselt kohaldada.

§ 159lg.

1 kohaselt võib leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse 4 täitmise asendamiseks. Järelikult on seaduslik kokkulepe, mille kohaselt nõutakse leppetrahvi tasumist lepingust taganemise korral, mis toimub ostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja ühepoolne taganemine müügilepingust vabastas mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste, s. h. leppetrahvi tasumise kohustuse täitmisest. Samuti on väär väide, et kostjal puudub õiguslik alus vaidlusaluse summa endale jätmiseks.

§ 188lg.

3 ja müügilepingu punkti

1. 6 kohaselt jäävad sellised võlgniku kohustused kehtima pärast lepingust taganemist. Hageja nõue on tulenevalt TsÜS § 151 lõikest 1 aegunud. Hageja tasus kostjale vaidlusaluse rahasumma
2. juunil
3. a. Hagi on kohtule esitatud
4. septembril
5. a. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja pidi oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama vaidlusaluse rahasumma üleandmisel, s. o.
6. septembril
7. a., mistõttu 3 aasta möödumisega hagi aegus. Esimese astme kohtu otsus
8. märtsi
9. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 4985, 11 eurot ning viivise 8%, s. o. 398, 81 eurot aastas alates
10. detsembrist
11. a. kuni raha tagastamiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. TsÜS § 151 lg. 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tasutud müügihinna osa ettemakse tagastamise nõue muutus sissenõutavaks mitte raha üleandmise hetkest, vaid taganemisavalduse kättesaamise ajast. Seega algas aegumine
12. detsembril
13. a. ning lõppes
14. detsembril
15. a. kell
16. 00 ja hagi ei ole aegunud. Pooltel puudub vaidlus, et
17. septembril
18. a. sõlmisid nad broneerimislepingu XXXXXXXX asuva korteriomandi suhtes, mille alusel hageja tasus kostjale ettemakse 78.000 krooni.
19. septembril
20. a. sõlmisid pooled korteriomandi notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, mille punktis
21. 1 oli märgitud, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 780.000 krooni, ning punktis
22. 2 avaldati, et müügihinnast 78.000 krooni on hageja kostjale tasunud enne nimetatud lepingu sõlmimist.
23. detsembri
24. a. avaldusega taganes kostja müügilepingust.
25. jaanuari
26. a. korteriomandi müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga müüs kostja korteriomandi N K hagejaga kokkulepitud müügihinnaga.
27. septembril
28. a. edastas hageja kostjale nõudekirja alusetult saadud 78.000 krooni tagastamiseks ning
29. märtsil
30. a. korduva nõudekirja. Kostja keeldus ettemakset tagastamast. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja on kohustatud hagejale tagastama müügihinna ettemakse 78.000 krooni.

§ 1027

sätestab alusetu rikastumise mõiste – isik peab samas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Seega on alusetu rikastumisega tegemist siis, kui üks isik saab varalist kasu, mis õiguse järgi peaks kuuluma teisele isikule.

§ 1028lg.

1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

§ 1032lg.

1 alusel võib sama seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Eeltoodu kohaldamise eeldusteks on, et teisele isikule on midagi üle antud, seega võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvel; rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks; sooritus peab olema toimunud ilma õigusliku aluseta. 5 Poolte vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu punktis

1. 3 leppisid pooled kokku, et lepingust taganemisel punkti
2. 1 alusel on müüja õigustatud jätma tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Punkti
3. 1 alusel müüjal on õigus lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut lepingu punktis
4. 1 kokkulepitud tähtaja jooksul või kui ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest. Lepingutes teatud tingimustel leppetrahvi maksmises kokkuleppimine on tavapärane praktika. Tulenevalt

§ 158

lõikest 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingutes leppetrahvi suuruse ja maksmise tingimuste määratlemisel tuleb juhinduda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kuna pooled on lepingus leppetrahvi suuruses ja tingimustes kokku leppinud, siis kokkulepitud tingimuste järgimata jätmisel on kahjustatud pool õigustatud saama leppetrahvi eeldusel, et ühe lepingupoole süül on jäänud leping sõlmimata. Seega ei ole müügilepingu punkt 6. 3 tühine, kuna tulenevalt seadusest on õigus nõuda leppetrahvi. 22. detsembri 2006. a. notariaalses taganemisavalduses teatas kostja, et juhindudes

§ 116lg.

2 punktidest 2 ja 5 ning korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu punktist

1. 1, taganeb ta lepingust ning müügilepingu punkti
2. 3 kohaselt, seoses lepingust taganemisega punkti
3. 1 alusel, jätab tasutud müügihinna osa leppetrahvina endale. Seega teavitas kostja tulenevalt

§ 159lõikest 2 hagejat leppetrahvi endale jätmisest.

Seadus ei välista, et leppetrahv võib olla juba üle antud ning seda eriti juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingut rikkunud pool kaotab ettemaksena tasutud summa. Seega on kostja teavitanud hagejat korrektselt ning mõistliku aja jooksul leppetrahvi endale jätmisest. Kuigi leppetrahvinõue ei ole tühine ning kostja on korrektselt hagejat leppetrahvi nõudest teavitanud, ei toimunud asjaõiguslepingu sõlmimata jäämine hageja süül, kuna tulenevalt kolmandatest isikutest ei olnud hagejal võimalik müügihinda tervikuna tasuda. Hagejale ei antud pangast laenu, mida oli eelnevalt lubatud. Hageja tegi kõik endast oleneva, et müügihinda tasuda ning käitus heas usus, mida tõendab ka asjaolu, et hageja tasus enne lepingu sõlmimist kostjale müügihinnast 78.000 krooni. Seega ei ole kostja õigustatud tasutud müügihinda leppetrahvina endale jätma. Pooled peavad teineteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (

§-d 6 ja 7). Mõistliku isikuna oleks kostja pidanud aru saama, et hageja, kes soovis oma kodu osta (millest ta eelnevalt oli ilma jäetud ebaseaduslikult, kuna ei saanud teostada erastamisõigust), ei saanud pangast laenu saada, kui pank seda ei andnud. Hageja ei saanud lepingu sõlmimisel ette näha, et pank toimib vastupidiselt eelnevalt antud lubadusele. Seega on oluline eeldus leppetrahvi saamiseks täitmata. Leppetrahvi üheks eesmärgiks on võimalike tekkivate kahjude hüvitamine, seega peaks olema kostja saanud kahju, et hageja tasutud müügihinda leppetrahvina endale jätta. Kostja on aga vähem kui kuu aega pärast lepingust taganemist müünud korteriomandi sama hinnaga 780.000 krooni, mida pidi hageja tasuma kostjale. Seega ei ole kostja lepingust taganemisega kandnud kahju, vaid on saanud lisaks korteri müügihinnale täiendavalt 78.000 krooni. Kostja on hageja arvel rikastunud 78.000 krooni võrra ja hageja on õigustatud selle summa tagasi saama. Põhjendatud on ka tulenevalt

§ 113lõikest 1 välja mõista viivis 8%, s.

o. 398, 81 eurot (6240 krooni) aastas, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s. o.

1. detsembrist
2. a. kuni raha tagastamiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu järeldused on väärad ning oluliselt vastuolus seadusega. Pooltevaheliste õigussuhete reguleerimisel peab lähtuma eelkõige sõlmitud müügilepingu tekstist. Müügilepingu punktis
3. 3 olid pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel punkti
4. 1 6 alusel on müüja õigustatud jätma tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Müügilepingu punktis
5. 1 märgiti, et müüjal on õigus lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut lepingu punktis
6. 1 kokkulepitud tähtaja jooksul või kui ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest. Seega oli müügilepingu punkti
7. 3 kohaselt leppetrahvi tasumise nõude eelduseks müüjapoolne taganemine müügilepingust punkti
8. 1 alusel. Kostja on taganenud müügilepingust nõuetekohaselt lepingu punkti
9. 1 alusel, mistõttu leppetrahvi saamiseks on kõik müügilepingus kokku lepitud eeldused täidetud. Hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt lepingust taganemist. Kehtiva õiguse kohaselt ei vabasta isikut vastutusest asjaolu, et isik ei ole väidetavalt süüdi lepingu mittetäitmises. Alused, millal isik võib vabaneda vastutusest lepingu täitmata jätmise eest, on reguleeritud

§-s 103, mille lõikest 1 tuleneb, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole oma hagis välja toonud ega tõendanud, et lepingu rikkumine oleks olnud tingitud vääramatust jõust, seega olnud vabandatav (

§ 103lg.

2). Hageja oli

1. septembri
2. a. notariaalse müügilepingu sõlmimisega võtnud endale siduva kohustuse tasuda müügihind kokkulepitud tähtajal (s. o. asjaõiguslepingu sõlmimisel). Müügihinna tasumine oli ostja otseseks ning kõige olulisemaks kohustuseks ning müügilepingu tähenduses ei oma õiguslikku tähtsust küsimus, milliste vahendite arvelt ostja kohustuse täidab. Müügilepingu punkt
3. 3 näeb ette üksnes ühe võimaluse müügihinna tasumise finantseerimiseks krediidiasutuse kaudu, kuid see ei mõjuta ostja kohustust müügihind tasuda. Vaidlusaluses lepingus ei ole müügihinna tasumist seatud sõltuvusse pangalaenu saamisest. Tehingu finantseerimise võimalused ja allikad on ostja enda risk. Millisel viisil ostja oma maksekohustuse täidab, sõltub üksnes ostjast. Et müügitehingu finantseerimine on küsimus, mis on üldjuhul ainult ühe lepingupoole (ostja) mõjusfääris, on selgitanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-76-
4. Hageja ei tasunud nõuetekohaselt müügihinda ning on sellest tulenevalt oluliselt rikkunud müügilepingut. Vastupidise seisukoha korral võib igaüks vabaneda lepingu täitmise vajadusest paljasõnaliste väidetega, et ta ei saanud pangast vajalikku finantseeringut või et ei realiseerunud muu tema poolt lepingu sõlmimisel subjektiivselt eeldatu ning sellega täielikult vabaneda vastutusest lepingu täitmata jätmise eest. Asjaõigusleping jäi sõlmimata müügilepingu punkti
5. 1 tähenduses hageja süül. Hageja võttis
6. septembri
7. a notariaalse korteriomandi võlaõigusliku müügilepinguga endale kohustuse tasuda müügihinnast ülejäänud raha enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Hageja ei tasunud nimetatud summat kokkulepitud tähtajal, seega jäi asjaõiguslepingu sõlmimine vaieldamatult toimumata hageja süül. Asjaolu, kuidas hageja pidi saama müügihinna tasumiseks vajalikud rahalised vahendid, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Müügihinna täielik tasumine ning müügihinna tasumiseks vajalike rahaliste vahendite saamine oli hageja riisiko. Seega ei ole asjakohased maakohtu viited asjaolule, et hageja tegi kõik endast tuleneva, et müügihinda tasuda. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta tegi endast kõik tuleneva, et müügihinda tasuda. Hageja on üksnes paljasõnaliselt märkinud, et hagejale ei antud müügihinna tasumiseks laenu, mida oli eelnevalt lubatud. Samas ei ole nimetatud asjaolusid käesolevas tsiviilasjas tõendatud menetlusõiguse normide kohaselt. Muuhulgas ei ole hageja isegi selgitanud, millistel põhjustel AS SEB Pank väidetavalt keeldus esialgselt lubatud laenu andmisest. Isegi juhul, kui vastaks tõele hageja väide, et pank keeldus eelnevalt lubatud laenu andmisest, siis oleks hagejal olnud võimalus küsida laenu teistelt pankadelt. Seda hageja ilmselt teinud ei ole. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et hageja on teinud kõik endast tuleneva, et müügihinda tasuda. Järelikult olenemata asjaolust, kas hageja tegi kõik endast tuleneva müügihinna tasumiseks või mitte, on asjaõigusleping jäänud sõlmimata müügilepingu punkti 6.
8. tähenduses hageja süül. 7 Hageja ei ole käitunud kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja on tõendanud, et hageja hoidus kõrvale korteriomandi asjaõiguslepingu sõlmimisest. Hageja ei näidanud ka täiendava tähtaja jooksul üles mistahes omapoolset tahet sõlmida asjaõigusleping. Tulenevalt hageja süülisest asjaõiguslepingu sõlmimisest kõrvalehoidumisest ja müügihinna tasumata jätmisest koostati ja tõestati
9. detsembril
10. a. taganemisavaldus. Taganemise hetkel olid apellandi poolt müügilepingu punkti 6.
11. alusel taganemise eeldused igal juhul täidetud ning hageja ei ole taganemist nimetatud punkti alusel vaidlustanud. Leppetrahvi võib seaduse kohaselt nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis.

§ 161lg.

1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.

§ 1028lg.

1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd hageja poolt müügihinna osa tasumine ei toimunud õigusliku aluseta. Kohustuse hilisema äralangemisega § 1028 lg. 1 mõistes ei ole tegemist juhul, kui algselt eksisteerinud kohustus (müügihinna tasumine) lõpeb üksnes tuleviku suhtes, eelkõige lepingust taganemise puhul. Lepingust taganemise korral toimub lepingust tulenevate juba täidetud kohustuste täitmine vastavalt

§-le 189 jj. Kuna müügilepingust taganemise korral tekkis hagejal kohustus tasuda apellandile leppetrahvi 78.000 krooni, siis oli lepingust taganemise puhul õigustatud apellandi poolt saadud summa endale jätmine. Seega on ekslik alusetut rikastumist reguleerivatele sätetele viitamine, kuivõrd need ei kuulu kohaldamisele. Samas ei ole maakohus üldse viidanud, millisest õigusnormist tulenevalt kohus leiab, et hageja on õigustatud saama tagasi 78.000 krooni. Maakohus on ekslikult mõistnud välja viivise alates 22. detsembrist 2006. a. ehk apellandi poolt taganemisavalduse tegemisest.

-i kommentaarides on selgitatud, et alusetult rikastunud isiku poolt alusetu rikastumise väljaandmisel viivitusse sattumise hetke tuvastamise juures tuleb silmas pidada, et ainuüksi alusetu rikastumise toimumisega ei kaasne veel alusetult rikastunud isiku kohustust alusetu rikastumine välja anda ning viivituse tekkimist, kui vastavat kohustust ei täideta. Alusetu rikastumise toimumise korral tekib vastava nõude eelduste täitmise korral üksnes rikastumisnõuet omava isiku õigus nõuda alusetu rikastumise väljaandmist, millega kaasneb ühtlasi alusetult rikastunud isiku kohustus saadu väljaandmiseks. Viivitus saadu välja andmisel tekib seega alles siis, kui alusetult rikastunud isik pärast tema vastu nõude esitamist saadut mõistliku aja jooksul välja ei anna (

§ 82lg.

3). Seaduses ei ole sätestatud alusetult rikastunud isiku kohustust alusetu rikastumine välja anda, vaid sellise kohustuse tekkimine on seotud alusetu rikastumisena saadu väljaandmise nõude esitamisega isiku poolt, kelle arvel rikastumine toimus. Hageja on esitanud esimese nõude 78.000 krooni tagastamiseks

1. septembril
2. a. Seega ei ole viivist võimalik mingil juhul arvestada enne nimetatud kuupäeva. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg. 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu rikastumise nõude puhul tehingu tühisuse korral on Riigikohus selgitanud, et alusetu rikastumise nõue tekib kohe pärast lepingu täitmist ehk alusetu makse tegemist (lahendid 3-2-1-33-07 ja 3-2-1-55-07). Seega pidi hageja oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama vaidlusaluse rahasumma üleandmisel, so.
3. septembril
4. a. Seega on väär maakohtu seisukoht, et hagi ei ole aegunud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 8 Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige kostjalt 4985, 11 euro väljamõistmise osas ja apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust selles osas tühistada, küll tuleb otsuse põhjendust muuta. Otsus tuleb osaliselt tühistada viivise väljamõistmise osas, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud viivise asemel välja intressi ühekordselt summas 533, 44 eurot ning alates
5. detsembrist
6. a. kuni põhivõla 4985, 11 euro tasumiseni

§ 94lõikes 1 märgitud suuruses.

Pooled ei vaidle maakohtu otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude üle, muuhulgas selle üle, et korteriomandi müügilepingus kokkulepitud müügihinna osa 78.000 krooni tasus hageja kostjale ettemaksena enne müügilepingu sõlmimist, et kostja taganes müügilepingust hagejast tulenevatel asjaoludel ning et kostja keeldub ettemakset hagejale tagastamast põhjendusel, et müügilepingus kokkulepitu kohaselt on tal õigus ettemakse leppetrahvina endale jätta. Vaidlus käib selle üle, kas kostjal oli õigus jätta hageja poolt müügihinna ettemaksena tasutud 78.000 krooni leppetrahvina endale või on hagejal õigus see tagasi saada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt kostjal ei olnud alust jätta müügihinna ettemakset hagejale tagastamata. Leppetrahvi nõude alusena on kostja tuginenud lepingu punktidele 6. 1 ja 6. 3, väites apellatsioonkaebuses, et pooltevahelise lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige lepingu tekstist. Kolleegium leiab, et ka

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise põhimõtete kohaselt on lepingutekstil oluline tähtsus, samas tuleb arvestada ka muid asjaolusid, muuhulgas tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (lg. 6). Vaidlusaluse müügilepingu punktis

1. 3 on ette nähtud kostja õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, kusjuures selle lepingutingimuse kohaselt tuleneb see õigus lepingust taganemisel lepingu punkti
2. 1 alusel. Lepingu punkti
3. 1 on pooled sõnastanud järgmiselt: „Müüjal on õigus käesolevast lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui Ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut käesoleva lepingu punktis
5. kokkulepitud tähtaja jooksul või kui Ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest.“ Seega leppisid pooled selles lepingupunktis kokku kostja õiguses taganeda lepingust hagejapoolse süülise lepingurikkumise korral. Lepingu punktide
6. 1 ja
7. 3 koosmõjust järeldub, et õigus hagejalt leppetrahvi nõuda on kostjal siis, kui hageja on jätnud lepingu punktis
8. 1 märgitud kohustuse – võimaldada asjaõiguslepingu sõlmimist – süüliselt täitmata. Et pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas kostja võib hageja poolt tasutud ostuhinnaosa ettemakse leppetrahvina endale jätta, on vaidluse lahendamiseks vajalik tuvastada, kas hageja käitumine vastas lepingu punktis
9. 1 märgitule ehk kas hageja on pooltevahelist müügilepingut süüliselt rikkunud. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väidetega ostja müügilepingust tuleneva põhikohustuse ja selle kohta, et reeglina ei vabane ostja vastutusest rahalise kohustuse täitmata jätmise korral. Pooled leppisid aga kokku teisiti ja nimelt, et kostja leppetrahvinõude aluseks on hageja süüline lepingurikkumine. Taoline kokkulepe ei ole seaduse kohaselt keelatud ja on asjakohaste normide dispositiivsusest tulenevalt võimalik. Veel enam,

§ 104

lõikes 1 on ühemõtteliselt sätestatud, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Selliselt ongi pooled vaidlusaluses müügilepingus kokku leppinud. Seaduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, kas niisuguse kokkuleppe korral tuleks tõendada süüd või selle puudumist. Arvestades aga asjaolu, et lepingust taganemise korral tuleb

§ 189lg.

1 alusel eelduslikult tagastada lepingu alusel saadu, kostja soovib selle aga leppetrahvina endale jätta, tuginedes lepingu alusel saadu tagastamises keeldumise alusena hageja süülisele lepingurikkumisele, saab kostja tõendamiskoormist hageja süü osas vastavalt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisele tõendamiskoormise jaotusele jaatada. Samas eeldab süü tuvastamine faktiliste asjaolude teadmist, kusjuures kostjal on raske neid hagejaga seotud asjaolusid välja selgitada. Kolleegium leiab, et sellest tulenevalt saab hagejalt eeldada nende asjaolude esiletoomist, 9 millega ta oma süü puudumist seostab, kostjal tuleb aga hageja poolt esiletoodut arvestades põhjendada ja tõendada, et tegemist oli hageja süülise rikkumisega. Süü vormid on

§ 104lg.

2 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (

§ 104lg.

3), raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg. 4) ning tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (lg. 5). Hageja on oma müügilepingust tuleneva kohustuse rikkumist põhjendades väitnud, et ta kavatses tasuda ostuhinnast suurema osa pangalaenu arvel, mida talle Eesti Ühispangast oli lubatud, kuid mida talle tegelikkuses ei antud vaatamata sellele, et tal oli panga poolt aktsepteeritud sissetulekuga käendaja ning lisatagatis vanema kinnisasja näol. Kolleegium nõustub maakohtuga, et niisugused asjaolud võivad iseenesest olla piisavad, et hageja süüd eitada, sest kui hageja on rajanud oma ostuhinna tasumiseks võetud kohustuse täitmise võimaluse pangalt eelnevalt saadud lubadusele talle sellel otstarbel laenu anda, siis ei saa hagejale käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (hooletus) ette heita, rääkimata selle olulisel määral järgimata jätmisest (raske hooletus) või tahtlusest. Hageja esitatud asjaolusid kostja maakohtu menetluses ei vaidlustanud ega toonud ka omalt poolt esile faktilisi asjaolusid, millega võiks põhjendada hageja süüd kohustuse rikkumisel. Seega süü tõendamise küsimust ei kerkinudki. Et esiletoodu ei anna alust pidada hagejat müügilepingut süüliselt rikkunuks, siis ei andnud lepingu punkt 6. 3 kostjale alust hageja poolt müügihinna ettemaksena tasutud raha leppetrahvina endale jätta ja hagejal on

§ 189lg.

1 alusel õigus kostjalt ettemaksena tasutud raha tagasi saada. Hageja rahaline nõue 78.000 krooni (kehtivas vääringus 4985, 11 eurot) väljamõistmiseks kostjalt tuleb seega rahuldada. Hagiavalduses on hageja esitanud ka kõrvalnõude, paludes kostjalt välja mõista viivis 8% alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni.

§ 189lg.

1 lauses 3 sätestatust tulenevalt tuleb lepingust taganemise korral lepingu alusel üleantud raha tagastamisel tasuda tagastatavalt rahalt intressi raha saamisest alates.

§ 94lg.

1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega ei kohaldu seaduse kohaselt lepingust taganemise puhul lepingu alusel üleantu tagastamisele

§-s 113 sätestatu, vaid

§-des 189 ja 94 sätestatu. Et hageja on esitanud rahalise kõrvalnõude, mis põhineb kostjapoolse kohustuse – raha tagastamise – täitmata jätmisel, kohus ei ole aga seotud menetlusosaliste poolt esitatud õiguslike hinnangutega, siis ei ületa kohus hageja kõrvalnõude piire, kui käsitleb hageja kõrvalnõuet tagastatavalt rahalt maksta tuleva intressi nõudena. Eespooltoodust tulenevalt on hagejal õigus saada kostjalt alates ostuhinnaosa ettemakse tegemisest kuni raha tagastamiseni intressi

§ 94lõikes 1 sätestatud määras.

Hageja ei ole esile toonud seda, millisel kuupäeval ta kostjale ettemakse tegi, samas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et müügilepingu sõlmimise ajaks

1. septembril
2. a. oli ettemakse tehtud. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud intress tuleb kostjalt välja mõista ühekordse rahasummana, alates
3. detsembrist
4. a. kuni ettemakse tagastamiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress

§ 94

lõikes 1 sätestatud määras.

§ 94lõikes 1 sätestatud intressimäärad olid järgmised: ajavahemikul 28.

septembrist kuni

1. detsembrini
2. a. – 3, 5%, ajavahemikul
3. jaanuarist kuni
4. juunini
5. a. – 4%, ajavahemikul
6. juulist kuni
7. detsembrini
8. a. – 2, 5%, ajavahemikul
9. jaanuarist
10. a. kuni
11. juunini
12. a. – 1% ja alates
13. juulist
14. a. otsuse tegemiseni
15. detsembril
16. a. – 1, 25% aastas. Kostja poolt hagejale tagastada tulevalt makselt summas 78.000 krooni tuleb intressi tasuda järgneva arvestuse kohaselt: ajavahemikul
17. septembrist kuni
18. detsembrini
19. a. 35 päeva eest 261, 78 krooni (78.000 x 0, 035 : 365 x 35); ajavahemikul
20. jaanuarist 10 kuni
21. detsembrini
22. a. terve aasta eest 3120 krooni (78.000 x 0, 04); ajavahemikul
23. jaanuarist kuni
24. juunini
25. a. 182 päeva eest 1551, 48 krooni (78.000 x 0, 04 : 366 x 182); ajavahemikul
26. juulist kuni
27. detsembrini
28. a. 184 päeva eest 980, 33 krooni (78.000 x 0, 025 : 366 x 184); ajavahemikul
29. jaanuarist kuni
30. detsembrini
31. a. terve aasta eest 780 krooni (78.000 x 0, 01), ajavahemikul
32. jaanuarist kuni
33. detsembrini
34. a. terve aasta eest 780 krooni (78.000 x 0, 01), ajavahemikul
35. jaanuarist
36. a. kuni
37. juunini
38. a. 181 päeva eest 386, 80 krooni (78.000 x 0, 01 : 365 x 181) ja ajavahemiku eest
39. juulist kuni
40. detsembrini
41. a. 182 päeva eest 486, 16 krooni (78.000 x 0, 0125 : 365 x 182). Seega kokku moodustab kostjalt ühekordse summana väljamõistetav intress 8346, 55 krooni ehk kehtivas vääringus 533, 44 eurot. Et tegemist on

§ 189

kohase tagasitäitmise nõudega, mitte alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, siis ole nõude aegumisele alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohta sätestatu kohaldatav. Kuna tegemist on seadusest tuleneva nõudega, on TsÜS § 149 kohaselt taolise nõude aegumistähtaeg kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Et müügilepingu sõlmimisest ei ole seda tähtaega möödunud, on nõude aegumine välistatud olenemata aegumistähtaja täpsemast algusest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta kostja kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 11