Obsah (4)

§ 122§ 123§ 32§ 127

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1344 Haldusasi OÜ Profister kaebus Maksu

§-s 122 sätestatule ning selgitab, et kuigi

§ 122

nimetab ühe tagatise liigina käendust, on garantii käenduse kõrval samuti enimlevinud tagatise liik, käendust eristab garantiist eeskätt käenduse aktsessoorsus, mis on suunatud eeskätt käendaja vastutuse piiramisele. Kaebaja leiab, et garantii iseloomust tulenevalt on võlausaldajal nõuet kergem maksma panna ning rahuldatud saada. Eeltoodu tõttu leiab kaebaja, et

§ 122

punktis 1 ning §-s 123 nimetatud käendus hõlmab ka garantiid ning märgib, et sarnaselt on maksuhaldur nimetatud sätet kohaldanud enda tagatiste aktsepteerimise praktikas, sh ka käesoleval juhtumil, kuivõrd seekord lahendati Profister OÜ poolt esitatud tagatise küsimus selliselt, et lisaks garantiikindlustuspoliisile väljastati maksuhaldurile poliisi lisa 1, mis sisaldas Salva Kindlustuse AS ja Profister OÜ

1. juunil 2011 sõlmitud kindluslepingust nr BA111C0564642 tulenevalt käendaja kohustuste kokkulepet, mille tekst oli maksuhalduri poolt ette antud. Kaebaja leiab, et kui maksuhaldur oli seisukohal, et esitatud garantiikindlustuspoliisile tuleb lisada kindlusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitav täiendav kokkulepe, siis tulnuks nimetatud asjaolust kaebajat teavitada, mitte aga väita, et esitatud tagatist ei aktsepteerita. Seejuures viitab kaebaja HMS §-le
2. Kaebaja 3 viitab ka sellele, et tagatise mitteaktsepteerimisel ei järginud maksuhaldur

§ 123

lõikes 2 sätestatut ega osutanud ka tagatise mitteaktsepteerimise õiguslikule alusele. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja esitas kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse, milles võtab kaebuse õigeks maksuhalduri toimingu, mis seisnes kaebaja registreeringu peatamises, õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Samas leiab vastustaja, et kaebajal puudub põhjendatud huvi maksuhalduri
2. juuli 2011 otsuse nr 13-10/36593 õigusvastasuse tuvastamise vastu, mistõttu tuleks kaebus selles osas läbi vaatamata jätta. Vastustaja möönab, et kaebaja registreeringu peatamine
3. juulil 2011 ei olnud õiguspärane tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et olukorras, kus tähtaeg on määratud
4. juulini 2011, hõlmas see ka nimetatud kuupäeva. Samas leiab vastustaja, et maksuhalduri
5. juuli 2011 otsusel ei saa olla mistahes põhjuslikku seost kaebajale kahju tekkimisega, kusjuures kaebaja isegi on väitnud, et kahju tekkis seoses registreeringu peatamise, mitte maksuhalduri
6. juuli 2011 otsusega. Vastustaja viitab ka VKS §-le 41 ning selgitab, et kuna kaebaja esitas tagatise
7. juunil 2011 ning
8. juuli 2011 tööpäeva hommikul oli veel tegemata otsus selle aktsepteerimise kohta, leidis maksuhaldur, et kaebaja registreering tuleb peatada nõutava tagatise puudumisel, ent nagu kaebaja õigesti märkis, poleks seda siiski saanud teha varem kui
9. juulil
10. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada maksuhalduri toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 159 lõikes 1 on sätestatud, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Käesoleval juhul on kohus kaebuse kohta esitatud kirjalikus seletuses (kd II, tl. 36) võtnud õigeks kaebuse osas, mis puudutab maksuhalduri toimingu (OÜ Profister registreeringu peatamine majandustegevuse registris) õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kohus võtab õigeksvõtu vastu ning rahuldab selles osas kaebuse. Kohus märgib, et nõustub ka sisuliselt sisukohaga, et olukorras, kus teatava keelu või korralduse tähtaeg on määratud sõnastuses kuni
12. juulini 2011, hõlmab see tähtaeg ka
13. juulit, mis tähendab, et käesolevas haldusasjas
14. juunil 2011 tehtud kohtumääruse punkti 5 alapunktist a tulenes maksuhaldurile keeld tagatise esitamata jätmise argumendil OÜ Profister registreeringut majandustegevuse registris peatada. Selline tõlgendus vastab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 136 ja 137 sätestatule. Kohus märgib, et isegi kui asuda seisukohale, et halduskohtu
15. juuni 2011 määruse punkti 5 alapunktid a ja b on omavahel vastuolus just
16. juuli kuupäeva osas, siis tulnuks määrust tõlgendada haldusvälisele isikule, s.o maksukohustuslasele soodsamal viisil. Seega on õige, et maksuhaldur ei oleks tohtinud
17. juulil 2011 kaebaja registreeringut peatada tagatise esitamata jätmise põhjusel.
18. Kohtu hinnangul ei ole õigusvastane aga maksuhalduri
19. juuli 2011 otsus nr 10-13/
20. Kohus märgib esiteks, et kohtuistungil põhistas kaebaja oma põhjendatud huvi selle korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja väide, et talle tekkis selle korralduse andmise tõttu kahju, mis seisnes esitatud tagatise maksuhaldurile aktsepteeritavaks muutmisega seotud täiendavate toimingutega seotud õigusabi- ja sõidukuludes, on põhjendatud huvi põhistamiseks piisav. Põhjuslik seos selliste asjaajamiskulude tekkimise ja vaidlusaluse korralduse vahel ei ole välistatud ning seega ei saa maksuhalduri
21. juuli 2011 4 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet läbi vaatamata või rahuldamata jätta põhjendatud huvi puudumise tõttu.
22. Küll leiab kohus, et vaatamata mõningatele
23. juuli 2011 otsuses nr 10-13/36593 esinenud põhjendamispuudustele ei saa väita, et selle korralduse andmise ajal olnuks sellise resolutiivosaga otsuse tegemine kehtiva õigusega vastuolus. Kohus leiab, et maksuhalduri lõppjäreldus, et kaebaja esitatud garantiikindlustuspoliis ei ole nõuetekohane tagatis, oli iseenesest õige ja põhjendatud.

§-s 122 sätestatakse, et kui maksuseaduses ei ole sätestatud teisiti, võib isik, kellel tekib tagatise esitamise kohustus, valida järgmiste tagatise liikide vahel: käendus, deposiidina selleks määratud kontole makstud tagatissumma või riigi, valla või linna kasuks seatud registerpant või hüpoteek.

§ 123

lg 1 kohaselt võib käendaja olla isik, keda maksuhaldur käendajana aktsepteerib ja kes kohustub maksuhalduri nõudmise korral tasuma käenduslepingus märgitud summa. Võlaõigusseaduse § 142 lõikes 1 on sätestatud, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib käendus olla seotud tingimustega. Eelviidatud

§ 123

lõikest 1 tuleneb kohtu hinnangul aga maksuhalduri poolt käenduse tagatisena aktsepteerimise eeldusena see, et käendaja kohustub täiendavate tingimusteta maksuhalduri nõudmise korral tasuma käenduslepingus märgitud summa. Käesoleva vaidluse seisukohast on see oluline seetõttu, et kaebaja poolt esitatud Salva Kindlustuse AS-i garantiikindlustuspoliisilt nähtuvalt on kindlustusandja kohustuse täitmine seotud maksuhaldurile seatud lisatingimusega, mida maksukorralduse seadus ega maksuseadused ette ei näe. Nimelt nähtub garantiikindlustuspoliisi punktist 7, et kindlustusjuhtum loetakse saabunuks, kui kindlustusvõtja pole kindlustuse objektiks olevat kohustust kindlustatu ees täitnud 7 päeva jooksul, arvates kirjaliku nõude saamisest vastava puuduse kõrvaldamiseks ning lisaks sellele esitab kindlustatu kindlustusandjale teatise, kus ta näitab ära kindlustusobjektiks oleva lepingu sätted, millega seotud kohustusi ei ole kindlustusvõtja nõuetekohaselt või tähtaegselt täitnud. Isegi kui tõdeda, et viimases lauses sätestatud kohustus näidata ära kindlustusobjektiks oleva lepingu need sätted on tõlgendatav kohustusena garantii sissenõudmisel näidata ära, milliste õigusnormide alusel on maksuvõlg tekkinud, siis igal juhul on

-is sätestatud tagatise iseloomuga vastuolus selles kindlustuspoliisist nähtuv garantiitingimus, mille kohaselt peaks kindlustatu (maksuhaldur) esmalt esitama kindlustusvõtjale (maksukohustuslane) kirjaliku nõude puuduste kõrvaldamiseks (võlgnetava maksusumma tasumiseks) ning alles seejärel võiks pöörduda kindlustusandja poole. 13.

§ 32

kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Maksuvõlg tekib seega konkreetse seadusest tuleneva maksukohustuse tähtpäevaks täitmata jätmisel ega ole seotud sellega, kas maksuhaldur maksukohustuse täitmist maksukohustuslaselt kuidagi eraldi kirjalikult nõuab. Tagatise eesmärk on see, et maksuhalduril oleks tagatise arvelt võimalik ilma täiendavate takistusteta isiku maksuvõlg katta.

§ 127

lõikes 1 sätestatakse, et nõude pööramiseks käendaja vastu teatatakse käendajale käendatava poolt täitmata jäetud kohustusest. Ka sellest normist tuleneb, et käendajalt maksuvõla sissenõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt nõudma maksuvõla tasumist maksukohustuslaselt endalt. Tagatise kasutamise näol ei ole tegemist maksuvõla sundtäitmisega

13. peatüki mõistes. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebaja seisukohaga, et puudub mõistlik põhjus, miks

võimaldab tagatisena käendust (VÕS § 142-154), mitte aga garantiid (VÕS § 155) ning möönab, et maksuhalduril ei oleks alust jätta tagatist, nimetatagu selleks sõlmitud lepingut, 5 kuidas tahes, aktsepteerimata, kui selle sisuks on kolmanda isiku (käendaja, garantii andja, kindlustusvõtja) kohustus vastutada maksukohustuslase maksukohustuste täitmise eest maksuhaldurile mitte ebasoodsamatel tingimustel kui VÕS §-des 142 jj sätestatud käenduse normid, ilma et tagamiskohustusele oleks seatud mingeid täiendavaid tingimusi. Käesoleval juhul on aga ilmne, et muudest asjaoludest sõltumata oli esitatud garantiikindlustus maksuhaldurile ebasoodsam selles sisaldunud täiendava tingimuse tõttu ning sellise garantiikindlustuse aktsepteerimisest võis maksuhaldur keelduda. 14. Õige ei ole ka kaebaja väide, et sisuliselt maksuhaldur aktsepteeris sedasama garantiikindlustust hiljem. Garantiikindlustuslepingu lisana vormistatud käendaja kohustus ei ole pelgalt formaalse sisuga ning tegemist ei ole üksnes tagatise vormistamisega vastavalt maksuhalduri eelistatud vorminõuetele. Kõnealuses dokumendis kinnitab Salva Kindlustuse AS käenduse andmist, seejuures tingimused, millistel maksuhaldur võib nõude kaebaja vastu esitada, on erinevad, võrreldes garantiikindlustuspoliisis nimetatutest ning kooskõlas

-is sisalduvate maksuvõla tekkimise, tagatise andmise ning tagatise kasutamise sätetega. Kuna VÕS § 142 lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelistest suhetest, siis piisabki maksuhalduril tagatise olemasoleva dokumendina käendaja kinnitusest vajaliku käenduse andmise kohta. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebaja nõue tunnistada õigusvastaseks maksuhalduri

1. juuli 2011 otsus nr 13-10/36593 ei ole põhjendatud. MENETLUSKULUD
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lõigete 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lõikes 5 sätestatakse, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. HkMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HkMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel.
3. Käesolevas asjas lõpetas kohus osaliselt menetluse HkMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning osaliselt rahuldas kaebuse, osaliselt jättis rahuldamata.
4. augustil 2011 kohtule esitatud kirjalikus seletuses võttis vastustaja kaebuse õigeks maksuhalduri toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude osas, pidades siiski põhjendamatuks
5. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kaebaja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid taotlusega tagastada 15,97x2=31,94 euro suurune riigilõiv ning mõista vastustajalt välja 28,75 krooni suurune eriigilõiv ning 4113,44 euro suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud toimikus olevate maksekorraldustega (kd I, tl. 111, kd II, tl. 23 ja kd III, tl. 151). Õigusabikulude kohta on kaebaja esitanud advokaadibüroo Aivar Pilv, advokaadibüroo Hansa Law Offices ning advokaadibüroo Angerjärv ja Krautmann arved ning nende tasumist kinnitavad maksekorraldused (kd I, tl. 187 jj).
6. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuivõrd kohus lõpetas HkMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse maksuhalduri
7. mai 2011 ja
8. oktoobri 2011 otsuste tühistamise nõuete osas, tuleb nende nõuete (vastavalt
9. mail 2011 kaebuse ja
10. oktoobri 2011 kaebuse) esitamisel tasutud riigilõiv kaebajale tagastada.
11. mai 2011 kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus, mille kohus rahuldas, sellelt makstud 12,78 euro suurune riigilõiv tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, samuti nagu
12. juuli 2011 kaebuse esitamisel tasutud 15,97 euro suurune riigilõiv. 6
13. Menetluskulude nimekirjade kohaselt seondub õigusabikulu kaebuste ettevalmistamise ja koostamise, kliendiga arupidamise ning kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemisega.
14. mai 2011 kaebuse koostamisele on kulunud 12 advokaadi töötundi,
15. juuli kaebuse koostamisele 4 tundi ja 15 minutit ning
16. oktoobri kaebuse koostamisele 5 tundi ja 14 minutit. Arvestades vaidluse eset, samuti seda, et esimesena esitatud kaebus hõlmas põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust, ei saa
17. mai 2011 kaebuse koostamise ja ettevalmistamise kulu pidada ülemääraseks.
18. oktoobri 2011 kaebus oli sisuliselt identne kaebaja poolt haldusasjas 3-11-1933 esitatud kaebusega. Viimatinimetatud asjas lõpetas kohus menetluse ning mõistis kaebaja kasuks välja õigusabikulud täies ulatuses. Seetõttu vähendab kohus
19. oktoobri 2011 kaebuse koostamisega seotud õigusabikulu umbes poole ehk 290 euro võrra.
20. juulil 2011 esitatud kaebuse rahuldas kohus osaliselt, tuvastades vaidlustatud toimingu õigusvastasuse, jättes aga maksuhalduri
21. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamata. Kahest nõudest ühe rahuldamisega on kaebus rahuldatud pooles ulatuses. Seetõttu vähendab kohus selle kaebuse koostamisega seotud õigusabikulusid umbes poole ehk 282 euro võrra.
22. Samuti peab kohus põhjendamatult suureks õigusabikulu, mis on kantud pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 3-4-1-24-11 otsuse tegemist. Olukorra ja edasiste tegevussuundade väljatöötamise ja läbiarutamise ning kohtuistungi ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemiseks on kulusid tehtud kokku ligemale 5 ja poole advokaadi töötunni ulatuses. Arvestades, et kohtuistungi määramise ajal oli kaebajale teada, et vaidlus on üles jäänud sisuliselt üksnes
23. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas (sest toimingu osas võttis vastustaja juba
24. aasta augustis kaebuse õigeks), on selline kulu ülemäärane. Seejuures ainsa nõude osas, mis kohtuistungi ajal veel vaidluse all oli, jääb kaebus rahuldamata. Seetõttu on need kulud suurel määral põhjendamatud ning kohus vähendab neid veel 550 euro võrra. Kokkuvõttes tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista 2808,30+28,75+1305,14-290-282-550≈3020 eurot. Kristjan Siigur kohtunik 7