) § 312 lg 1 alusel alates 12.06.2011.a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 sätestab, et enne 01.07.2002.a sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.
lg 1 kohaselt võib eluruumi üürimise puhul kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Kuna tegemist on tähtajatu üürilepinguga siis oli hagejal õigus üürileping üles öelda. Seega on alusetu kostja väide, et üürilepingu ülesütlemine on tühine. Kostja on samuti seisukohal, et üürilepingu ülesütlemine on heade kommetega vastuolus ja palunud üürilepingut pikendada kolme aasta võrra.
lg 1 sätestab, et eluruumi üürnik võib üürileandja poolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastavalt
lg 1 eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-ile 326 peab üürnik 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule.
lg 2 sätestab, et üürileandja poolt ülesöeldud tähtajatu eluruumi üürilepingu pikendamiseks peab üürnik esitama üürikomisjonile või kohtule taotluse 30 päeva jooksul lepingu ülesütlemise teate saamisest. Kostja ei ole nimetatud tähtaegasid järginud. Seega on kostja kaotanud õiguse vaidlustada üürilepingu ülesütlemist
Samuti on kaotanud kostja õiguse nõuda üürilepingu pikendamist. Kohus märgib ka lisaks, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta andis hagejale eluruumi kasutamise õiguse eest 6000 USD. Ebaõiged on ka kostja poolt 3 05.03.2012.a istungil esitatud väited, et ta ostis 6000 USD eest eluruumi. Kinnistusraamatu väljavõttest selgub, et XXX asuv kinnistu kuulub MP. Samuti on tõendamata kostja väide, et hageja on lubanud kostjal eluruumi kasutada kuni vajaduse äralangemiseni. Eeltoodule tuginedes tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kuna üürileping on kehtivalt üles öeldud ja kostja ei ole vaidlusalust eluruumi tagastanud, siis tuleb kostjat kohustada eluruum hagejale tagastama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et põhjendatud on kohtuotsuse täitmise viisina kindlaks määrata, et eluruumi tagastamisest keeldumise korral tõstetakse kostja koos temale kuuluva varaga eluruumist välja. Seega kuulub hagi rahuldamisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse ja vastuhagi jääb rahuldamata, siis peaks TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud kandma kostja. Käesolevas tsiviilasjas on aga hageja ise taotlenud, et kummagi poole menetluskulud jäävad poole enda kanda. Seega tuleb hageja menetluskulud jätta hageja kanda ja kostja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Indrek Soots kohtunik 4 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.