TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1818 Otsuse kuupäev
- aprill 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.Ri kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2011 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/175 tühistamiseks Kohtuistung 29.03.2012 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A.R /isikukood xxx/, esindaja Toomas Liiva Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/, esindaja Margot Pellmas Resolutsioon Jätta A.Ri kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.05.
- Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
- 16.05.2011 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-04/175 (tl 47-49), millega tunnistati alates 16.05.2011 kehtetuks A.Ri pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39P
- Otsuses loetleti A.Rile kriminaalkorras määratud karistusi ning leiti välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 tuginedes, et tema suhtes esineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus, sest tegemist on välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
- 21.07.2011 esitas A.R riigi õigusabi korras määratud advokaat Toomas Liiva (tl 6) abil Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 2 p 1 kohase nõudega kaebuse (tl 1-5) paludes enda suhtes Politsei- ja Piirivalveametis 16.05.2011 tehtud otsuse nr 15.3-04/175 tühistamist. Kaebaja isiku ja perekonnaga seotud asjaoludele, tema süütegude analüüsile ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leiti, et otsus on põhjendamata, rikub kaebaja põhiõigusi ning paneb talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 3 lg 1 alusel kohustuse oma kodumaalt lahkuda.
- Politsei- ja Piirivalveameti seletuses (tl 18-22) paluti kaebus rahuldamata jätta, viidati Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109EÜ artiklitele 7, 9 lg 1 ja 12 ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovitusele Rec
(200)15 ja leiti, et menetluse käigus on hinnatud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid koosmõjus ja vaidlustatud otsus on õiguspärane, kaalutletud ja proportsionaalne.
- Kohtuistungil jäid kaebaja ning tema ja vastustaja esindajad kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. A.R märkis vaid, et ta on Eestis sündinud, raske tööga pikaajalise elaniku elamisloa välja teeninud ning ka tema lähedased tahavad, et ta oleks siin. Margot Pellmas kinnitas, et nad pole vaidlustanud kaebaja sidemeid Eesti ja lähedastega, kuid see kõik ei välista elamisloa kehtetuks tunnistamist, sest igal riigil on endal õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. KOHTU PÕHJENDUSED
- Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (tl 47-49) on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 ja § 242 kehtestatu annab Politsei- ja Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks põhjendusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 241 lg 3 sätestatu kohaselt tuleb avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutava välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda tema poolt toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja ta perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Politsei- ja Piirivalveameti poolt kohtutoimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid (tl 28 pöördel-29 ja 34-37), kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (tl 26). A.R on seda ka teinud (tl 28) ja märkinud seejuures Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes, et tema väljasaatmine oleks ebaseaduslik, kuna ta on sündinud Eestis ja saanud siin koolihariduse. Otsuses on tema neid väiteid, toime pandud kuritegude asjaolusid ning neist ja tema isikust tulenevaid ohte põhjalikult käsitletud. Seejuures ei ole kahtluse all seatud tema staatust kauaaegse elanikuna, kuid on leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on Politsei- ja Piirivalveamet rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud talle teatavaks tehtud olulise 2 tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud.
- Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. A.Ri puhul on see olemas, sest Viru Maakohtu 07.12.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-22147 (tl 24-25) on ta süüdi tunnistatud karistusseadustiku § 184 lg 2 p 1 ning § 392 lg 2 p 2, § 22 lg 2 ja § 25 lg 2 järgi. Nimetatud seadusesätted käsitlevad vastutust narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käsitlemise eest grupi poolt ning isikute grupi kihutamise katset keelatud või eriluba nõudva kauba ebaseaduslikule sisse- ja väljaveole. Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 ja § 5 p2, 3, ja 4 mõistavad avaliku korrana ühiskonna seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ja isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus ning ohuna sellele tõenäolist võimalust, et tulevikus võib aset leida korrarikkumine. Seega on mõiste „oht avalikule korrale“ väga ulatusliku sisuga. Kuigi välismaalaste seaduses pole seda ja riigi julgeolekuga seotud ohu mõistet täpselt määratletud, on narkootilise aine suures koguses grupis käitlemise ja isikute grupi selle üle riigipiiri toimetamisele kihutamise katse toime pannud isiku puhul ilmselgelt tegemist nii avalikule korrale kui riigi julgeolekule ohtliku isikuga, kelle suhtes on põhjust kaaluda pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist. Karistusregistri andmetest (tl 35-37) nähtuvalt on A.Rit varem kuriteo ja erinevate väärtegude eest karistatud ning Viru Vangla on Politsei- ja piirivalveametile edastatud riskihindamises (tl 34) pidanud teda avalikkusele ohtlikuks isikuks, kes ei teadvusta oma probleeme ja toimepandu tagajärgi ning võib vabanedes uuesti kuritegusid toime panna, ohustada seeläbi rahvatervist, tööülesandeid täitvaid ametiisikuid ja kaasliiklejaid. Seda, et kaebaja tõepoolest ei taha aru saada oma kuriteo tähenduses, kinnitavad kaudselt ka tema advokaadi vahendusel esitatud kaebuse arutelud amfetamiini vähesest tähtsusest rahva tervisele.
- Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kirjas, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Sama artikli seitsmendas ja kaheteistkümnendas lõikes on kehtestatud võimalused riiki jäämiseks ka peale pikaajalise elaniku staatuse tühistamist ja kaitse väljasaatmise eest. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist ning sellest ilma jäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist. Praegu ei ole veel kaebajale tehtud lahkumisettekirjutust ega asutud seda sundkorras täitma ja tal on olemas välismaalaste seaduse § 43 lg 3 tulenev alus riigis viibimiseks. Sama seaduse § 125 ja § 214 lg 1 ja 2 kohaselt on tal võimalik saada tähtajalist elamisluba erandina ning vastavat taotlust Eestis esitada. Seetõttu on asjakohatud ka kõik kaebuses (tl 4) ja kohtuistungil (tl 94) esitatud viited Eoroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, millistes käsitleti erinevate isikute riigist väljasaatmise õiguspärasust.
- Kuna A.R on toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka sellise, mis on seotud narkootikumidega, on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend. Politsei- ja Piirivalveametile saadetud arvamuses (tl 28) ei ole A.R märkinud midagi oma perekondlike sidemete kohta ning vaidlusaluses otsuses on nende olemasolu üksnes ära märgitud ega ole põhjalikumalt käsitletud. Põhiseaduse § 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele 3 pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks nende õigusaktide mõttes üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed. A.Ril on olemas 05.05.1996 sündinud tütar ja 18.12.1998 sündinud poeg (tl 31), kellest viimasena on ta ka aktiivselt suhelnud (tl 29 pöördel). See suhtlemine on tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistuse tõttu siiski oluliselt piiratud ning kaebaja pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et see juba niigi piiratud õigus saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud.
- Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul alust Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2011 otsuse nr 15.3-04/175 tühistamiseks ning A.Ri kaebus jääb seega täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest (tl13-14). Talle vastava kohtumääruse (tl 40) alusel kaebuse koostamiseks antud riigi õigusabi kulud on seda teenust osutanud advokaadile hüvitatud (tl 60). Politsei- ja Piirivalveamet menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ei esitanud (tl 93). Raili Randlane Kohtunik 4