← Eesti

3-11-2034/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2034 Hald

§ 7

lg 4 vastaselt puudus kaebaja elektrooniliselt peetavas kalendris igasugune info töölt puudumise kohta. Seda fakti kinnitab sekretär-asjaajaja oma 20.07.2011 seletuskirjas; 5) 2011. aasta puhkuste ajakava kohaselt algas kaebaja puhkus 25.07.2011.

§ 4

lg 5 kohaselt võib puhkuste ajakava muuta poolte kokkuleppel ning selleks esitab teenistuja kirjaliku avalduse hiljemalt üks nädal enne soovitud puhkust ja puhkusele lubamine väljaspool ajakava toimub vallavanema käskkirja alusel. Kaebaja ei ole eelnimetatud avaldust esitanud, seega ei saa töölt puudutud päevi pidada puhkusepäevadeks.

§ 7

lg 2 lubab mõjuvatel isiklikel põhjustel töölt puududa vallavanema loal, teenistuja kirjaliku avalduse alusel ja vahetu juhi eelneval nõusolekul ja lg 4 p 1 kohaselt on teenistuja kohustatud märkima elektrooniliselt peetavas kalendris vallamajast lahkumise ja vallamajja saabumise aja.

§ 10

lubab puududa ilma haigus- või hooldusleheta tervislikel põhjustel või kuni 14-aastase lapse hooldamiseks kolm kalendripäeva aastas, kuid ka sellisel juhul on teenistujal teavitamiskohustus. Kaebaja on ilmselgelt rikkunud

. Sellise käitumisega kuritarvitatakse tööandja usaldust ning antakse ebasobivat eeskuju teistele teenistujatele. Lisaks on kaebaja kasutanud teadlikult ära olukorda saada puhkuse arvelt väljavõetud 2

(8)3-11-2034 päevade eest suuremat töötasu, kui talle on tegelikult ette nähtud. Nimelt on vallasekretäri palk juristi palgast 770 euro võrra suurem; 6) kaebaja käitumine ei võimalda teenistussuhet jätkata. Lisaks sellele, et kaebaja on jämedalt rikkunud oma töökohustusi ja sellega tekitanud kahju tööandja mainele, on kaebaja käitumine toonud kaasa usaldamatuse teenistuja suhtes. Teenistuja ei ole esitanud avaldust töölt puudumiseks ega käskkirja andmise ajani teavitanud tööandjat töölt puudumise põhjusest. Vallal ei ole võimalik tugineda valla tegevuse seaduslikkuse tagamisel juristi nõuannetele, kes ise seadust ei täida. Kaebaja on rikkunud avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18, vallasekretäri ametijuhendit, Harku Vallavalitsuse

mitmeid sätteid, vallavanema 17.01.2011 käskkirja nr 2-kk, mille p 3 kohaselt peab puhkuste ajal olema tagatud vallavalitsuse põhifunktsioonide täitmine. Harku Vallavanema 22.07.2011 käskkirjaga nr 94-pp muudeti 21.07.2011 käskkirja nr 93pp punkti 6 ning kohustati rahandusosakonnal maksta kaebajale lõpparve, arvestades asjaoluga, et 21.07.2011 seisuga oli kaebajal saamata 26 päeva puhkust. Harku Vallavanema 22.07.2011 käskkirjaga nr 24-p muudeti 17.05.2011 käskkirja nr 17-p „Puhkusetoetuste maksmine

  1. aastal“ ning seoses asjaoluga, et alates 22.07.2011 puudub vallal teenistussuhe kaebajaga, tunnistati käskkirja p 1 ap 5 kehtetuks (puhkusetoetuse maksmine kaebajale).
  2. A G esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes 21.07.2011 käskkirja nr 93-pp seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist, kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise ja lõpparve tasumisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmist, 22.07.2011 käskkirja nr 94-pp seadusevastaseks tunnistamist ning 22.07.2011 käskkirja nr 24-p tühistamist. Kaebuse põhiväited: 1) juulikuus pidi vallavalitsuse istung toimuma üksnes 12.07.
  3. Nimetatud päeval kvoorumi puudumise tõttu määrati uueks istungi ajaks 21.07.
  4. Kuna kaebaja soovis 17.07.-20.07.2011 osaleda perega väljasõidul Naissaarele, pöördus kaebaja 12.07.2011 suuliselt vallavanem K R poole, et saada nõusolek vabade päevade võtmiseks oma korraliste puhkusepäevade arvel. Vallavanem andis kaebajale suulise nõusoleku. Kaebaja käitumine vabade päevade küsimiseks ja selles suuliselt vahetu juhiga kokkuleppimine on vastavuses vallas väljakujunenud praktika ja tavaga; 2) käskkirjast ei nähtu, miks ei olnud võimalik vallavalitsuse istungit korraldada 21.07.
  5. Vastustajale oli eelnevalt teada, et kaebajat 20.07.2011 tööl ei ole. Seega on arusaamatu, miks vastustaja olukorras, kus oli oluline vastu võtta rida vajalikke õigusakte, ning teades, et kaebajat 20.07.2011 ei ole, ei kutsunud nimetatud kuupäevaks erakorraliselt välja vallasekretäri; 3) 17.07.2011 tegi kaebaja 18.07.-19.07.2011 osas kande enda äraoleku kohta, märkides: „Vallavanema suulisel kokkuleppel kasutan puhkuse päevi 18.07 kuni 19.07“; 4) kaebajale anti 21.07.2011 tutvumiseks ilma kuupäeva ja allkirjata käskkirja nr 93-pp projekt. Pärast seda paluti kaebajal kirjutada seletuskiri. Enne tööpäeva lõppu anti kaebajale allkirja vastu üle redigeeritud ja allkirjastatud käskkiri nr 93-pp koos lisadega. Koos käskkirjaga nr 93-pp anti kaebajale tutvumiseks ka 21.07.2011 kuupäeva ja vallavanema asetäitja allkirja kandev kokkulepe, mille põhisisuks oli kaebaja teenistusest vabastamine tema enda algatusel, talle distsiplinaarkaristuse kohaldamata jätmine ja endaalgatusliku lahkumise korral kolme kuu ametipalga ulatuses hüvitise maksmine; 5) 18.07.2011 jäid notariaalselt kinnitatud dokumendid väljastamata vallavalitsuse liikmele A. Ble, kes soovis saada järgmiseid dokumente: Harku Vallavalitsuse asjaajamiskord, Harku Vallavalitsuse sisekorraeeskiri;
  6. a puhkuste ajakava, vallasekretäri ja vallavanema asendamise käskkiri. A. B ei ole põhjendanud, mil moel tema poolt soovitud dokumendid 3

(8)3-11-2034 ja seda just notariaalselt kinnitatud kujul oleks vajalikud tema õiguste ja vabaduste kasutamiseks või kohustuste täitmiseks ja seda just 18.07.2011 (vt avaliku teabe seadus § 17 lg 4). A. Bi teabenõuet ei ole kaebajale täitmiseks/vastamiseks edastatud. Kuid ka juhul, kui A. Bi selgitustaotlust käsitleda teabenõudena, oleks sellele saanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vastata kuni 25.07.2011, mistõttu ei saanud kaebaja toime panna talle käskkirjas süüks arvatud tegu. Teabenõude ainuke eesmärk oli kaebaja diskrediteerimine; 6) karistuse määramisel ei ole arvestatud distsiplinaarsüüteo raskust ja toimepanemise asjaolusid. Kaebaja on Harku Vallavalitsuses juristina töötanud 9 aastat, avaliku teenistuse staaži on kaebajal 14 aastat. Kaebajal ei ole varasemaid karistusi distsiplinaarüleastumiste eest; 7) kaebaja vabastati teenistusest alates 21.07.
  1. Lõpparve maksti kaebajale osaliselt välja 25.07.2011 ja lõplikult 26.07.
  2. Seega viivitas vastustaja lõpparve maksmisega neli tööpäeva; 8) käskkirja nr 93-pp muutmine käskkirjaga nr 94-pp ei olnud õiguspärane. Rikutud on käskkirjale ettenähtud vorminõudeid. Kaebuse esitajale esitati 27.07.2011 tutvumiseks käskkirja koopia, mille õigsust oli 26.07.2011 kinnitanud vallavanema abi M K. Käskkiri ei olnud 26.07.2011 ja 27.07.2011 vallavanema asetäitja poolt allkirjastatud ega saanud seega õigusjõudu omada. Käskkirja andmisel kaebajat ära ei kuulatud; 9) 22.07.2011 käskkirja nr 24-p kaebajale teatavaks ei tehtud ning kaebaja tutvus nimetatud käskkirjaga juhuslikult 27.07.
  3. Kaebajale maksti lõpparve välja 26.07.2011 ja väljamakstud lõpparve summa arvutamisel oli vastustaja juhindunud käskkirja sisust. Vastustajal puudus õigus enne käskkirja kaebajale teatavaks tegemist sellest juhinduda, kuna käskkiri ei olnud lõpparve väljamaksmise ajal veel jõustunud. Kaebajale oli puhkusetoetus välja makstud 31.05.
  4. Käskkiri nr 24-p on kantud soovist kaebajat täiendavalt karistada ning vähendada kaebajale väljamakstava lõpparve suurust.
  5. Harku Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata
  6. Tallinna Halduskohtu 22.11.2011 kohtuotsusega kaebus rahuldati, tunnistati Harku vallavanema 21.07.2011 käskkiri nr 93-pp seadusevastaseks ning loeti A G avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 114 lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel arvates 22.07.2011 (p 1), tühistati Harku vallavanema 22.07.2011 käskkiri nr 24-p (p 2), mõisteti Harku Vallavalitsuselt kaebaja kasuks hüvitisena välja tema kuue kuu ametipalk ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise tõttu veel kahe tööpäeva ametipalk, tehti Harku Vallvalitsusele ettekirjutus väljamaksmisele kuuluva summa täpseks kindlaksmääramiseks (p 3) ning mõisteti Harku Vallavalitsuselt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 595 eurot (p 4). Otsuse põhjendused: 1) poolte vahel on vaidlus, kui selgelt oli väljendatud vallavanema nõusolek või keeldumine kolme vaba päeva võtmiseks. Vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et kaebajal puudus vallavanema heakskiit. Vallavanem ütles tunnistajana ülekuulamisel, et põhjusi, miks ei peaks saama
  7. ja
  8. juulil vallavalitsuse istungit läbi viia, kaebaja välja ei toonud. Samas ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebuse esitajalt oleks üldse peetud vajalikuks täpsemaid põhjendusi nõuda. K. R ülekuulamisest ilmneb, et peale seda, kui kaebaja ütles, et vallavalitsuse istungi pidamiseks sobib neljapäevane päev, vastas vallavanem, et siis tulebki kaaluda istungi määramist neljapäevaks. Taolises olukorras, kus kaebuse esitaja poolt välja pakutud neljapäevane päev vajas kõigepealt kaalumist ning kaalumise vältel talle täiendavaid küsimusi vabade päevade võtmise põhjendatuse väljaselgitamiseks ei esitatud, võis kaebaja mõista seda taoliselt, et vabade päevade võtmine on kooskõlastatud; 2) elektrooniliselt peetava kalendri väljatrükkidesse on märgitud, et kaebaja kasutab vallavanema suulisel kokkuleppel puhkuse päevi
  9. ja
  10. juulil. Kolmandat päeva kaebaja kalendrisse ei märkinud, sest see päev oleks olnud poolik. Nimetatud väljatrükid tõendavad 4
(8)3-11-2034 kaudselt
  1. juulil toimunut ja võimalikku arusaamist, et vabu päevi siiski lubati. Vastustaja on püüdnud elektroonilise kalendri väljatrükke kahtluse alla seada, kuid väide jääb paljasõnaliseks. Kannete puudumise korral oleks vastustajal olnud võimalik teha vastavatest lehekülgedest omapoolsed väljatrükid. Vastustaja ei ole seda teinud ning seetõttu tuleb lähtuda kaebaja poolt esitatud materjalist. Seega on käskkirjas sisalduv etteheide ebatäpne ning tegemist on kaalutlusveaga; 3) vastustaja väited vallavanema suulise nõusoleku puudumise kohta on vähemalt vaieldavad ning etteheide elektrooniliselt peetavasse kalendrisse töölt puudumise andmete märkimata jätmise kohta selgelt põhjendamatu. Sellest ei pea järeldama, et kaebaja asjaajamine vabade päevade võtmisega seonduvalt oleks olnud täiesti korrektne. Samas ei ole sellel aga käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust, sest kaebajale ei ole ette heidetud lohakust või puudujääke asjaajamises, vaid teenistuskohustuste jämedat rikkumist ning seetõttu ka usalduse kaotust. Kaebajat ei ole karistatud pelgalt omavolilise vabade päevade võtmise eest, vaid osaliselt ka nende tagajärgede eest, mis viisid vallavalitsuse hinnangul usalduse kaotuseni. Kaebaja ei ole süüdi nendes tagajärgedes, mida ta oma puudumise tõttu ei saanud põhjustada. Nõustuda tuleb kaebajaga, et dokumentide koopiate väljastamist
  2. juuli õhtul A. Bile ei ole kaebajale ülesandeks tehtud. Teabenõue suunati täitmiseks M. Kle. Samuti ei saa kaebajale ette heita, et vallavalitsuse istungit ei olnud võimalik läbi viia, kui varem kindlaksmääratud vallavalitsuse istungi toimumise aega muudeti ning kaebaja muudatuste tegemise ajal puudus. Vallavalitsuse istungi aega muudeti 19.07.2011, kui kaebaja puudus juba kaks päeva. Taolises olukorras ei olnud mõistlik eeldada, et töötaja kolmandal päeval enam ei puudu. Seega ei saanud kaebuse esitaja olla süüdi selles, et vajalikud õigusaktid jäid vastu võtmata, kui vallavalitsuse istung korraldati ilma vajalike asendamiste eelneva läbiviimiseta; 4) vastustaja on teinud karistuse määramisel olulisi kaalutlusvigu ning seetõttu on rangeima karistuse määramine ilmselgelt ebaproportsionaalne ja põhjendamatu; 5) lõpparve oleks tulnud kaebajale välja maksta 22.07.
  3. ATS § 134 lg 2 siinkohal ei rakendu. Lõpparve väljamaksmisega 26.07.2011 hilineti kaks päeva; 6) vallavanema 22.07.2011 käskkiri nr 24-p on motiveerimata. Haldusakt anti välja eelkõige seetõttu, et kaebaja oli vabastatud teenistuskohustuste jämeda rikkumise ja tööandja poolse usalduse kaotamise tõttu. Kuna eelnevalt on tuvastatud kaebaja teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus, siis tuleb vastupidisel eeldusel põhinev käskkiri nr 24-p tühistada. Lisaks pole vastustaja arvestanud HMS § 67 lg-s 2 sätestatud usalduse põhimõttega. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. Harku Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) puudub vaidlus selles, et kaebaja puudus töölt 18.-20.07.
  5. Vaidlust ei ole ka selles, et need kuupäevad ei olnud kaebaja graafikujärgsed puhkusepäevad ning puudumist õigustavat kirjalikku käskkirja või nõusolekut ei olnud. Puudumist ei saa pidada ka vallavalitsuse tavapäraseks praktikaks, kuna suulise loa alusel tuli ette vaid ühepäevalisi puudumisi. Kohus on lugenud kaebaja poolt vabade päevade võitmise põhjendatuks, sest 12.07.2011 vallavalitsuse istungi järgselt toimunud arutelu võis kaebaja taoliselt mõista. Selline järeldus ei ole õige. Nõusolek on selgelt väljendatud tahe lubada midagi, mille kohta on luba küsitud. 12.07.2011 toimus uue vallavalitsuse istungi aja kooskõlastamine. Kui vallavanem pakkus välja 19.07.2011, teatas kaebaja, et see kuupäev talle ei sobi. Vallavanem otsis seejärel uusi kuupäevi, mis võiks kõigile sobida. Vallavalitsuse istungi aja kooskõlastamine ei tähenda seda, et samaaegselt antakse luba teenistuskohustuste 5
(8)3-11-2034 mittetäitmiseks. Vallavanem ei teadnud, et annab istungi aja kooskõlastamisega samaaegselt loa puududa teenistusest. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud vallavanem K. Rätsepp kinnitas, et ei ole puudumise kohta mingisugust nõusolekut andnud; 2) kohus luges tõendatuks, et kaebajal olid
  1. ja
  2. juuli osas tehtud puudumise kanded elektroonilises kalendris. Otsuses ei ole selgitatud, miks ei arvestanud kohus vallavalitsuse sekretär-asjaajaja 20.07.2011 seletuskirjaga, milles sekretär kinnitab, et kaebaja puudus alates 18.07.2011 ning kalendris või dokumendiregistris sellekohast märget polnud. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistaja K. Ra kinnitusega, et mingit märget kaebaja puudumise kohta kalendris ei olnud. Kaebaja asus alles kohtumenetluses väitma, et tegi 17.07.2011 kanded elektroonilisse päevikusse. Distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ei esitanud kaebaja vastuväiteid sekretär-asjaajaja selgitusele; 3) kuna kaebajal ei olnud 20.07.2011 õigust teenistusest puududa ning ka kaebaja enda poolt esitatud elektroonilise kalendri väljavõtte kohaselt pidi ta 20.07.2011 tööl olema, siis on vallavalitsuse istungi ärajäämine otseselt seotud kaebaja omavolilise töölt puudumisega. Küsimus ei ole kaebaja karistamises selle eest, et istung ära jäi, vaid see on asjaolu, mis kinnitab teenistuskohustuste rikkumise erilist jämedust; 4) kuna notariaalse tõestusega võrdsustatult saab dokumente kinnitada ainult vallasekretär, siis ei saanud vallavalitsus 18.07.2011 oma kohustusi täita (kinnitatud dokumente väljastada). Kuid ka siin ei karistatud kaebajat dokumentide väljastamata jätmise eest, vaid see oli asjaoluks, mis iseloomustas kaebaja rikkumise olulisust.
  3. A G palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäädes oma kaebuses toodud seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Täiendavalt on vastuses esile toodud järgmist: 1) kaebaja ei nõustu omavolilise puudumise etteheitega, sest ta küsis 12.07.2011 toimunud vallavalitsuse istungi lõppedes nimetatud kuupäevade kohta vabasid päevasid korralise puhkuse arvelt ning vallavanem oli seda suuliselt lubanud. Vastustaja teadis, et kaebajal ei ole võimalik 18.-20.07.2011 vallavalitsuse töös osaleda. Kohus leidis õigesti, et kaebaja võis mõista, et vabade päevade võtmine on kooskõlastatud, kui kaebaja teatas enda puudumisest ning vallavanem talle vabade päevade võtmise põhjendatuse väljaselgitamiseks küsimusi ei esitanud; 2) otsitud on vastustaja väide, et kaebaja asus alles kohtumenetluses väitma, et tegi 17.07.2011 elektroonilisse märkmikusse puudumise kohta märked. Seda infot ei esitanud kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus, sest uskus probleemi lahenevat oma selgituses toodud informatsiooni põhjal. Liiatigi võttis käskkirja projektiga ja selle lisadega tutvumine aega ning kaebajal puudus võimalus selle sisuni jõuda. Kui kaebaja oleks väljatrükid teinud tagantjärgi, oleks puudumist kinnitav märge ilmest kajastunud ka
  4. kuupäeval. Kuna kaebaja kasutuses olnud arvuti ja vallavalitsuse sisevõrku teenindav arvutiserver kuuluvad vastustajale, olid vastustajal olemas kõik tehnilised võimalused kaebaja poolt esitatud tõend ümber lükata. Vallavanem K. R viibis alates 14.07.2011 puhkusel ning ei saanud seega mingeid ütlusi kannete olemasolu kohta anda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse lõppjäreldustega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  6. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja töölt puudumine ei olnud vormistatud viisil nagu seda nõudsid asjakohased õigusaktid. Samas tuleneb poolte selgitustest, et praktikas kalduti kohati 6
(8)3-11-2034 õigusaktide reeglitest kõrvale ning puudumiseks anti ka suulisi nõusolekuid. Käesolevas asjas ongi pooled eri meelt, kas kaebajal nimetatud suuline nõusolek esines. Ei ole veenvaid tõendeid, mis lubaksid tõsikindlalt taastada kaebaja ja K. Ra vahel 12.07.2011 aset leidnud vestluse sisu. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et 12.07.2011 vallavalitsuse istungi lõppedes teatas kaebaja istungi juhatajale (vallavanem K. Rle), et teda 19.-20.07.2011 tööl ei ole, mistõttu määrati järgmise istungi aeg 21.07.
  1. Kaheldav on käskkirjas sisalduv seisukoht, et vallavanem olukorda täpsemalt ei selgitanud, sest uskus, et kaebaja töölt puudumine on seaduslik. Vallavanem, olles kaebaja vahetuks ülemuseks, ei saanud eeldada kaebaja puudumise seaduslikkust, kuna tal pidi olemas olema teave teenistujate puhkuste aegadest, samuti sellest, et vallasekretär on puhkusel ning ainult kaebaja saab sel ajal vallasekretäri töökohustusi täita.
  2. Sõltumata sellest, kas kaebaja käitumist lugeda distsiplinaarrikkumiseks või mitte, sisalduvad käskkirjas mitmed küsitavused, mis ei veena kohut valitud karistuse proportsionaalsuses ega selles, et vastustaja on käskkirja andmisel arvestanud vaid asjakohaste kaalutlustega. Käskkirjast ei nähtu, et karistuse määramisel oleks arvestatud kaebaja eelneva teenistusega. Samuti oleks tulnud hinnata kaebaja väiteid, et ta teavitas vallavanemat enda töölt puudumisest. Vahetu ülemuse ükskõiksus kaebaja väitesse, et teda ei ole teatud ajavahemikul tööl, võis kaebajale tekitada eksliku arusaama, et tema töölt puudumine on heaks kiidetud. Kuigi on vaieldav, kas vallavanem andis omapoolse nõusoleku, oli tööandja siiski kaebaja puudumisest teadlik. Seega oli tööandjal võimalik tööd korraldada viisil, mis võimalikult vähe tema igapäevaste ülesannete täitmist segab. 12.07.2011, mil kaebaja teavitas, et teda 19.20.07.2011 tööl ei ole, olid lisaks vallavanemale juures ka vallavalitsuse liikmed. Sellele vaatamata otsustati 21.07.2011 toimuma pidanud vallavalitsuse istung hiljem läbi viia 20.07.2011 ning olukorras, kus kaebajaga ei oldud telefoni teel ühendust saadud. Kuigi kaebaja puudumist ei saa õigustada, võttis vastustaja teadlikult riski, et 20.07.2011 ei pruugi vallavalitsuse istungi läbiviimine õnnestuda. Kaebajale on veel ette heidetud, et 18.07.2011 ei õnnestunud vallavalitsuse liikmel A. Bil saada notariaalselt kinnitatud valla õigusakte. Kuigi vallasekretäri teenus peab olema vastuvõtu aegadel kõikidele kättesaadav, on siiski arusaamatu, miks on A. Bile notariaalselt kinnitatud dokumentide väljastamata jätmist peetud jämedaks rikkumiseks (või kaebaja käitumist eriti negatiivselt iseloomustavaks asjaoluks). Nimetatud dokumendid on vallavalitsuse liikmele igal juhul kättesaadavad. Arvestades õigusaktide sisu (asjaajamiskord, sisekorraeeskiri, puhkuste ajakava, vallasekretäri asendamise käskkiri), oli A. Bi soov seotud pigem asjaoluga, et 18.07.2011 oli ilmnenud kaebaja töölt puudumine. Seega ei ole alust eeldada, et kaebaja puudumise tõttu jäid A. Bli täitmata mingid omapoolsed teenistusülesanded. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et mõnel kodanikul oleks jäänud 18.07.2011 vallasekretäri teenus kättesaamatuks. Käskkirjas on leitud, et vallavalitsuse istungi ärajäämisega seotud tagajärjed (haldusaktide vastuvõtmata jäämine) diskrediteerisid Harku Vallavalitsust, pidurdasid ilmselgelt valla arengut, kahjustades märkimisväärselt valla mainet ja usaldusväärsust. Sellised väited on jäänud paljasõnalisteks. Diskrediteerimise väite puhul oleks tulnud kaebaja süütegu kvalifitseerida ATS § 84 p 3 järgi, samas on käskkirjas viidatud üksnes ATS § 84 p-dele 1 ja
  3. Seega ei vasta käskkirja põhjendus käskkirjas välja toodud kvalifikatsioonile. Tegemist on olulise veaga, mis ei võimalda kontrollida, kas valitud karistus on vastavuses rikkumise iseloomuga ning kas karistuse määramisel on lähtutud vaid asjakohastest kaalutlustest (vt nt Riigikohtu 24.03.2011 otsus asjas 3-3-1-96-10). 7
(8)3-11-2034
  1. Kaebaja rikkumist on „enneolematult tõsiseks“ peetud ka veel seetõttu, et kaebaja asendas vallasekretäri, mistõttu oli tema palk 770 euro võrra suurem ning mistõttu kasutas kaebaja teadlikult ära võimalust saada puhkuse arvelt väljavõetud päevade eest suuremat töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohatu kaalutlusega. Ühestki tõendist ei nähtu, et kaebaja eesmärk töölt puudumisel oleks olnud rahalise tulu saamine.
  2. Halduskohus luges põhjendatult tõendatuks, et kaebaja oli 18.-19.07.2011 kandnud puhkusepäevadena elektroonilisse kalendrisse. Halduskohtul puudus võimalus lugeda kaebusele lisatud vastavat dokumenti tagantjärele vormistatuks. Nimetatud asjaolu oleks saanud tõendada vastustaja. Väide, et see ei ole tehniliselt võimalik, on esitatud paljasõnaliselt. Sekretär-asjaajaja 20.07.2011 seletuskiri vallavanemale on kaudne tõend, mis ei tõenda kaebaja poolt esitatud tõendi ebaõigsust.
  3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 600 eurot. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kulud on põhjendatud ning tuleb vastustajalt välja mõista. Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Ruth Virkus 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.