3-09-3018/19

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-3018 Otsuse kuupäev 30.aprill 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 03.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5477-10 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 14.aprill 2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja – XXX OÜ esindaja Teet Raatsin ja nõustaja Ahto Kiil ning vastustaja – Maksu- ja Tolliameti esindaja Jaanek Lips Resolutsioon

1. Jätta XXX OÜ kaebus rahuldamata.
2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus tegi 03.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/547710, mille kohaselt kohustas XXX OÜ-d tasuma käibemaksu summas 1 800 000 krooni. Maksuotsus sisaldas endas muutvat tingimust tähtajaga 35 päeva arvates maksuotsuse kättesaamisest, s.o kuni 12.10.
3. XXX OÜ muutva tingimuse kehtivuse ajal dokumente ei esitanud, küll aga esitas vaide, taotledes maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Maksu- ja Tolliamet jättis oma 12.11.2009 vaideotsusega nr 6-1/472-5 Rosneft Partners OÜ vaide rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 14.12.2009 esitas XXX OÜ kaebuse kohtule, milles palub kohtul LõMTK 03.09.2009 maksuotsus nr 12.2-3/5477-10 tühistada ja välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kaebuse esitaja leiab, et kuna osaühing ning selle juhatuse liige Raivo Paala on kriminaalasjas nr 08930000325 tunnistatud kahtlustatavaks, siis maksukohustuslase, kelle suhtes toimub eelnimetatud kriminaalmenetlus, kohustamine informatsiooni andmiseks maksumenetluses nr 12.2-3/5477 on selle isiku põhiõiguste riive. Kaebusest lähtuvalt vaidlustab kaebuse esitaja eelnimetatud maksuotsust, sest maksuhaldur ei välista saadava informatsiooni kasutamist osaühingu või osaühingu esindaja vastu võimalikus kriminaalmenetluses. Kaebuse esitaja leiab, et R.Paala suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus nr 08930000325 on otseses seoses nimetatud kartuse tekkeks, mistõttu tugineb kaebuse esitaja ka selles menetluses MKS § 64 lg 1 punktis 6 sätestatule. Kaebuses esitatud nägemuse kohaselt on maksuotsusega määratud maksusumma oma olemuselt sanktsioon, kus kaebuses esitatud väidete kohaselt MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustus kaebuse esitaja suhtes ei kehti, kuid kuna maksuotsuse motivatsioon tugineb argumendil, mida isik ei pidavat täitma, ei ole kaebuse esitaja hinnangul lubatav anda ka kaebuse esitajale negatiivse sisuga haldusakti. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindaja palub jätta kaebus rahuldamata, kuna kaebuse esitaja väited ei anna alust vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja õiguskäsitlus, mis väidetavalt tugineb faktilistele asjaoludele, kus osaühingu ning selle juhatuse liige Raivo Paala on tunnistatud kahtlustatavaks kriminaalasjas nr 0890000235, ei ole käesolevasse vaidlusesse puutuv ega asjakohane. Samuti ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas maksuvaidluses asjakohane ja kaebajal ei ole alust vastustajale teha õiguslikku etteheidet selle printsiibi rikkumises. Vastustaja vastuväidete kohaselt on maksuotsus antud kehtiva õiguse alusel ning on piisavalt motiveeritud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ega püüdnudki esitada selliseid tõendeid, mis kummutaksid vaidlustatud maksuotsuses toodud väiteid. MKS § 150 lg 1 kohaselt on aga maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt on 22.10.2008 alustatud menetlust selles, et Rosneft Eesti OÜ (kuni 27.01.2009 ärinimi XXX OÜ, registrikood 10853672, juhatuse liige Raivo Paala) nimel tegutsevad isikud on maksuhaldurile esitanud käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmeid ajavahemikul märts 2007 kuni veebruar
4. Vaidlustatud maksuotsus nr 12.2-3/5477-10 puudutab aga äriühingut XXX OÜ (kuni 19.02.2009 ärinimi Trikonte Grupp OÜ, registrikood 10958520, juhatuse liige alates 02.02.2010 Teet Raatsin) maksustamisperioodil aprill
5. Seega kohus nõustub vastustajaga, et kuna kriminaalmenetlus nr 08930000325 ei puuduta kaesolevat kaebuse esitajat ega ka maksustamisperioodi, siis on kaebuse esitaja need kaks erinevat menetlust meelevaldselt seostanud ja kaebuse käsitlus ning nõudmised, mida ta põhjendab läbi MKS § 64 lg 1 punktis 6 sätestatu vastuoluga MKS §-s 56 sätestatuga, on põhjendamatud. 2 Kuna maksuhalduri poolt läbiviidud maksumenetluse eesmärk oli tuvastada tegelik maksuõigussuhe maksuseaduste mõistes, viidatud kriminaalmenetluse nr 08930000325 eesmärk on aga tuvastada, kas sellega kaasnes ka kavandatud petturlikud huvid karistusseadustiku mõistes. Seega on tegemist erinevate menetlustega ning nende menetluste lõpptulem on samuti erinev, sest maksuseadustega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis ja selle alusel tekkis maksuõigussuhe riigi ja kaebuse esitaja vahel. Samuti ei saa ja ei ole õige üksnes kaebuse esitaja endise juhatuse liikme õiguskaitsevajadusest kriminaalmenetluses nr 08930000325 teha järeldust, et tegemist oli menetluse üldpõhimõtete eiramisega maksumenetluses. Vaidlustatud maksuotsuse (tl 32-35) kohaselt andis maksuhaldur kaebuse esitajale 35-päevane lisatähtaja eelnevalt küsitud andmete (muutev tingimus) esitamiseks, kuid kaebuse esitaja ei pidanud vajalikuks seda võimalust kasutada, millest tulenevalt asub kohus seisukohale, et põhjendamatu on kaebuse esitaja hüpotees, et maksumenetluses ei ole kehtiv kaebuse esitaja kaasaaitamiskohustus, kui kaebuse esitaja seaduslik esindaja toetub vaikimisõigusele, mistõttu puudub maksuhalduril sisuliselt võimalus kõiki maksumenetluses tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada ning seetõttu ühtlasi ka võimalus motiveeritud maksuotsuse väljastamiseks. Kohtu arvates tugineb kaebaja oma kaebuses põhiõiguste alusetule riivele, sest mittesüüstamise privileeg kuulub Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artikkel 6 kaitsealasse koostoimes PS § 22 lõikega 3, kuid maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga, kuna maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Ka Riigikohus on seda põhimõtet käsitlenud peamiselt isiku garantiina süüteomenetluses (Riigikohtu 12.02.2004 otsus kriminaalasjas nr 3-11-120-03). Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Kohtu arvates ei ole maksumenetluses maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus vastavalt MKS §-dele 56 ja 60 lg
6. käesoleva vaidlus valguses ei ole kaasaaitamiskohustus vastuolus kaebaja poolt osundatud põhiõigusi tagavate printsiipidega, kuna kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile esitanud dokumente ega teavet, mida hilisemas võimalikus kriminaalmenetluses reaalselt kaebuse esitaja vastu kasutada saaks. Seetõttu puudub kohtu hinnangul käesoleval juhul üldse kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste väidetava rikkumise võimalus ja seda ka esitatud argumentatsiooni valguses. Riigikohtu halduskolleegium asus oma 07.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63 -06 punktis 9 seisukohale, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lõikele
7. Asjaolu, et maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada MKS § 102 lõiget
8. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse. Riigikohus on analüüsinud kaasaaitamiskohustusega seonduvat ka kohtuasjas nr 3-1-1-39-05 ja leidnud, et PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Ja kuigi EIÕK otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kooskõlas eeltoodud põhimõtetega sätestab MKS § 64 lg 1 p 6, et sama seaduse paragrahvide 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud lähedase isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Ka Riigikohtu halduskolleegium asus oma 14.11.2007 otsuses nr 3-3-1-47-07 seisukohale, et tulenevalt MKS § 64 lg 1 punktist 6 on maksukohustuslasel õigus keelduda MKS 3 §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohus leiab, et nii nagu ei ole õige lähtuda kõikide maksuvaidluste lahendamisel PS § 22 lõikest 3 ning EIÕK artiklist 6, ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas maksuvaidluses asjakohane ja kaebajal ei ole alust teha vastustajale õiguslikku etteheidet selle printsiibi rikkumises. Antud juhul asus maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses seisukohale, et kaebaja on deklareerinud dokumentaalselt tõendamata enammakstud käibemaksu ja maksukohustuslase kohustus on esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet. Õige ei ole ka kaebuse esitaja väide, et mittesüüstamise privileegi kasutamine välistab kaasaaitamiskohustuse rikkumise, kuna vaidlusaluse põhimõtte kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudele ning seega ei ole käesoleval juhul välistatud ka kaasaaitamiskohustus kui selline. Kaebuse esitaja on ise valinud vaikimistaktika, ega ole kasutanud võimalust vaidlustatud maksuotsuse kättesaamisest alates 35 päeva jooksul küsitud andmeid esitada. Kaebaja esitas kohtuistungil kohtule taotluse maksukorralduse seaduse §-de 115 ja 117 põhiseaduslikkuse kontrolliks, kuid ei taotlenud neid seadusesätteid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta need kohaldamata. Halduskohus märgib, et kohus saab kohtuasja lahendamisel jätta põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata üksnes asjassepuutuva normi. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2009 määrus nr 3-4-1-27-09). Kuivõrd Rosneft Partners OÜ kaebus jäetakse rahuldamata sõltumata MKS §-de 115 ja 117 põhiseadusele vastavusest või mittevastavusest, siis ei ole Riigikohtu praktikat arvestades tegemist asjassepuutuva normiga ja kohus kaebuse esitaja taotluses esitatud argumentide osas seisukohta ei võta. Arvestades eeltoodut, asub kohus seisukohale, et vaidlustatud maksuotsus on antud kehtiva õiguse alusel ning on piisavalt motiveeritud, samas ei ole kaebuse esitaja ei maksuhaldurile ega kohtule esitanud ega püüdnudki esitada selliseid tõendeid, mis kummutaksid vaidlustatud maksuotsuses toodud väited, mistõttu kohus jätab XXX OÜ kaebuse rahuldamata. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 4