) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Mõlemad pooled on nõustunud kirjaliku menetlusega. Kohus rahuldas 27.01.2012 resolutsioonotsusega hagi lihtmenetluses ning jättis menetluskulud kostja kanda. 17.02.2012 teatas kostja kohtule soovist esitada otsusele apellatsioonkaebus.
lg 41 kohaselt kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab apellatsioonitähtaja jooksul maakohtule soovist 2 esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Käesolevaga täiendab kohus Harju Maakohtu 27.01.2012 otsust kirjeldava ning põhjendava osaga. Pooltel puudub vaidlus, et hageja ja K-K OÜ on sõlminud liisingulepingud nr XXX (tl 57-68) ja nr XXX (tl 133-144) ning hageja ja kostja käenduslepingud nr XXX (tl 127-128) ja nr XXX (tl 188-189). Kostja ei ole vaidlustanud liisinguvõtja võlgnevuse olemasolu ning summasid, teadete esitamist ning kättesaamist. Kohus loeb need asjaolud
Poolte vaidlus seisneb käendaja vastutuse ulatuses. Kostja on leidnud, et ta ei vastuta lepingu nr 152363L puhul liisinguvõtja kindlustusmaksete võlgnevuse ning vara tagastamise ja realiseerimise kulude eest, lepingu nr XXX puhul kostja ei vastuta vara tagastamise ja realiseerimiskulude eest. Kostja leiab, et ei ole käenduslepinguga võtnud kohustust eeltoodud nõudeid tagada. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega ning leiab, et need ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Ebaõige on kostja seisukoht, et ta ei vastuta kindlustuslepetest (tl 70-73) tulenevate kohustuste täitmise eest. Liisingulepingute punkt 1 kohaselt kohustub käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingutest ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Olgugi, et kindlustuslepped ei ole pealkirjastatud ja selgelt märgistatud liisingulepingute lisadena, järeldub kohtu arvates lepingute sisust, et need on omavahel lahutamatult seotud ja neid tuleb käsitleda ühtse kokkuleppe osadena. Kindlustuslepped kannavad liisingulepinguga sama numbrit. Liisingulepingute p 1.2 kohaselt on vara kasutamise asukohaks kindlustuslepingus määratletud piirkond. Liisingulepingute p 11.1 ja üldtingimuste p 6.1 näevad ette liisinguvõtja kohustuse sõlmida eelnimetatud kindlustuslepped. Lepped on lubatud sõlmida vaid liisinguandja heaks kiidetud kindlustusandjaga (p 11.2). Liisingulepingu üldtingimuste p 6.3 ja kindlustusleppe p 2 kohaselt tasutakse kindlustusmakseid läbi liisinguandja. Liisingu- ja kindlustusmaksed on märgitud samadel hageja esitatud arvetel koos (tl 74-85). Liisingulepingute p 11.9 kohaselt kohustub liisinguvõtja mitte lõpetama kindlustusleppeid liisinguandja nõusolekuta. Liisingulepingute üldtingimuste p 7.1.6 kohaselt on üheks liisingulepingu ülesütlemise aluseks see, kui liisinguvõtja jätab tasumata kindlustusmaksed või ei kindlusta vara. Eeltoodust nähtuvalt on liisinguleping ning kindlustuslepped olemuslikult seotud ning täiendavad üksteist. Kindlustusleppe sõlmimine ning selle jätkuvus on liisingulepingu oluliseks tingimuseks, mille rikkumisel on liisinguandjal õigus üles öelda ka liisinguleping. Kohtu hinnangul oleks liisingulepingu sõlmimine ilma kindlustusleppeta äärmiselt ebatõenäoline, s.t. neid tuleb käsitleda ühe kokkuleppe komponentidena ning kindlustuslepingut liisingulepingu osana (lisana). Kinnitades käenduslepingu punktis 3, et on tutvunud ning aru saanud liisingulepingu sisust, pidi käendaja mõistma ka eeltoodud sidet kindlustuslepinguga. Kohus peab ebaõigeks ka kostja seisukohta, et ta ei vastuta varade tagastamise ja realiseerimise kulude eest. Asjaolu, kas hageja tugineb oma nõude esitamisel lepingu või seaduse tekstile, ei oma asjas tähendust. Käenduslepingute p 1 kohaselt vastutab käendaja liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest. Liisingulepingute üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjal liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh. liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks 3 seadmine). Sisuliselt sama kordab VÕS § 367 lg 4, mille kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuivõrd kulude hüvitamise kohustus oli liisinguvõtja lepinguliseks kohustuseks, vastutab käenduslepingu p 1 alusel selle täitmise eest ka käendajana kostja. Kohus märgib, et kostjale oli sõidukite tagastamise ja kulude andmise teada enne lepingute ülesütlemist: asja materjalidest nähtuvalt on hageja edastanud kostjale 18.12.2009 teatise (tl 129-130). Teatises on märgitud, et lepingu ülesütlemisel tuleb vara hagejale tagastada, kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki hageja nõudeid, tuleb need hagejale tasuda. Kulude tasumise kohustus oli kostjale eelnevalt teada ka liisingulepingu tingimustest, millega tutvumist ta kinnitas käenduslepingus. Eeltoodust ja VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1 lähtudes leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 334,98 eurot.
lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
lg 1 p 3 sätestab, et lihtmenetluses võib kohus näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja menetluskuluks on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 31.03.2011 tasutud riigilõiv 47,93 eurot ja hagiavalduse esitamisel 29.09.2011 ja 05.10.2011 täiendavalt tasutud riigilõiv 15,98 eurot ja 12,78 eurot. Kokku on riigilõivu tasutud 76,69 eurot. Kohus mõistab selle menetluskulu välja kostjalt hageja kasuks. Vastavalt hageja taotlusele ja
Jaanus Saaremõts kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.