(2007)müüdi liisinguandjale 609 100 krooni eest. Eeltoodust tulenevalt oleks põhjendatud liisingueseme võõrandamine mitte odavamalt kui 337 500 krooni suuruses summas. Liisinguese on võõrandatud aga hinnaga 220 833,33 krooni. Eeltoodust tulenevalt on liisinguandaja sõidukite kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 12.2.1 ja 12.2.2 tühised osas, millega see ei arvesta tagastatava vara väärtusega tagastamise hetkel. Hagejal on nõue 357 550 krooni (22 851,61 eurot) suuruses summas, vara väärtus selle tagastamise hetkel oli 375 000 krooni (23 966,87 eurot) ilma käibemaksuta. Seega hagejal puudub nõue. Lisaks märkis kohus täiendavalt, et 28.07.2009 üleandmisvastuvõtuaktist nähtuvalt on fikseeritud kaks puudust: vindi ja temperatuurinäidiku puudumine. Hilisematel fotodel on näha hulgaliselt muid puudusi- purunenud tuuleklaas, mõrad parrastes ja salongis. Kohtu hinnangul ei saa kostjale panna asja kahjustamise riisikot peale selle üleandmist. Ka on hageja ja koostööpartner kinnitanud, et kaatri vedu toimus ilma spetsiaalvahendite kasutamiseta. Kostja ei ole põhjustanud kaatri transporti selleks mittespetsiaalvahendiga. Hageja viited teise liisingulepingu esemele ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 9337,05 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas kohtule 30.11.2011 seisukoha, mille kohaselt tulenevalt TsMS § 238 lg 1 p-st 1 ei ole Jensen & Englund Marine AB seisukoht liisinguesemeks olnud kaatri hinna osas asjakohane. Vaatamata sellele, et hageja palus kohtul kostja esitatud tõend jätta tähelepanuta ning mitte seda tõendite hulka arvata, on kohus tõendi vastu võtnud ning pidanud seda 3 asjakohaseks tõendiks. On väheusutav, et Rootsis kaatrite müügiga tegelev firma võiks nii hästi kursis olla Eesti turul toimuvaga, et eelnimetatud asjaolu kohta anda hinnanguid, mida kohus saaks käsitleda tõendina. Väär on kohtu seisukoht, et liisingueseme kõrgemat turuväärtust toetab ka 14.04.2007 sõlmitud müügilepingus nr L07104613 sisaldunud oluliselt kõrgem müügihind. Sügava majanduskriisi tingimustes 2009 keskel olid sõidukite, eriti kaatrite kui luksuskauba, hinnad langenud vähemalt mitu korda võrreldes 2007 aprillikuuga, mis oli Eestis valitsenud majandusbuumi absoluutne tippaeg. Kostja keeldus liisingueseme transpordist. Enamgi veel, kostja ähvardas hageja esindajat OÜ-d Reeborn, et liisinguese võib kadunud olla, kui OÜ Reeborn kohe liisinguesemele järele ei tule, mistõttu OÜ-l Reeborn polnud nii vähese ajaga kaatrite transportimiseks spetsiaalset transpordivahendit võimalik hankida. Seega transportimisel liisinguesemele tekitatud võimalik kahju on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu (kostja tegevus – liisingueseme transportimisest keeldumine, hageja esindaja OÜ Reeborn teavitamine sellest, et liisingueseme äraveoga on kiire) tagajärg (põhjuslik seos). Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.11.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.