Obsah (7)

§ 135§ 134§ 46§ 84§ 118§ 85§ 114

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 22.11.2011; Tallinn Haldusasja number 3-11-2034 Haldusasi A.G. kaebus Harku vallavane

§ 135

lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist ja teenistusest vabastamise aluse muutmist. Kaebuse esitaja on vastustaja vastu esitanud nõude teenistusest vabastamise täielikult ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks. Kaebuse esitaja ei soovi teenistusse ennistamist.

1. Kaebuse esitaja taotleb ametipalka lõpparve tasumisega viivitamise eest kolme tööpäeva ulatuses. 12.
2. Kaebuse esitaja vabastati Harku Vallavanema
3. juuli 2011 käskkirja 93-pp “Distsiplinaarkaristuse määramine ja teenistusest vabastamine” alusel, mille punkt 6 kohaselt tuli talle maksta lõpparve arvestades avaliku teenistuse seaduses § 134 sätestatut.

§ 134

lg 1 kohaselt on vastustaja ametiasutusena kohustatud maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval. Vastustaja vabastas kaebuse esitaja teenistusest 21.07.

1. Kaebuse esitajale maksti lõpparve välja osaliselt 25.07.2011 ja lõplikult 26.07.
2. Kaebuse esitaja tõendab lõpparve väljamaksmisega viivitamist vastustaja poolt pangaväljavõtetega (tl 42).

§ 134

lg 3 kohaselt on ametiasutus kohustatud teenistujale maksma lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga.

1. Harku vallavanema 22.juuli 2011 käskkirja nr 24-p „Harku vallavanema 17.mai 2011 käskkirja nr 17-p „Puhkusetoetuse maksmine
2. aastal“ muutmine“ tühistamine. 13.
3. Harku vallavanema
4. juuli 2011 käskkirjaga nr 24-p muudeti „Harku vallavanema
5. mai 2011 käskkirja nr 17-p „Puhkusetoetuse maksmine 2011.aastal“ ja tunnistati tagantjärele kehtetuks 17.05.2011 käskkirja nr 17-p punkti 1 alapunkt 5, mille alusel kuulus kaebuse esitajale A.G.le väljamaksmisele põhipuhkusega seoses puhkusetoetus 0,5 kuu astmepalga ulatuses, arvestuslikult summas 627,50 eurot. Vallavanema 22.07.2011 käskkirja nr 24-p punkti 2 kohaselt jõustus käskkiri teatavaks tegemisest. Käskkiri anti vallavanema poolt välja 22.07.2011 so pärast kaebuse esitajaga teenistussuhte lõpetamist 21.07.2011, nimetatud käskkirja kaebuse esitajale teatavaks ei tehtud ja kaebuse esitaja tutvus nimetatud käskkirjaga juhuslikult 27.07.2011, mil viibis vallavalitsuses seoses sooviga saada rahandusosakonnast kätte õiend väljamakstud töötasu ja selle arvestamise aluste kohta. Vaidlustatava 22.07.2011 käskkirja nr 24-p punkti 2 kohaselt pidi nimetatud käskkiri jõustuma teatavaks tegemisest. Kaebuse esitaja sai nimetatud käskkirjast teadlikuks 27.07.
6. Kaebuse esitajale maksti lõpparve välja 26.07.2011 ja väljamakstud lõpparve summa arvestamisel oli vastustaja juhindunud käskkirja sisust ning teinud tasaarvestuse kaebuse esitajale juba väljamakstud 0,5 kuu 6 astmapalga puhkusetoetuse ulatuses summas 627,50 eurot.

§ 46

lg 1 kohaselt tuleb puhkusetoetuse maksmise korral puhkusetoetust maksta kõikidele teenistujatele võrdsetel alustel. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on nimetatud põhimõtet kaebuse esitaja suhtes rikkunud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustajal puudus õigus, enne käskkirja kaebuse esitajale teatavaks tegemist, nimetatud käskkirja alusel teostada tasaarvestust kaebuse esitajale väljamakstavas lõpparves, kuna käskkiri ei olnud kaebuse esitajale lõpparve väljamaksmise ajal 26.07.2011 jõustunud. Vallavalitsuse rahandusosakond maksis kaebuse esitajale välja punktis 3.1 nimetatud puhkusetoetuse 0,5 kuu astmepalga ulatuses

1. mail
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et pärast kaebuse esitaja teenistusest vabastamist tema kahjuks tehtud vallavanema käskkiri ei ole põhjendatud ja on ebaseaduslik, on kantud soovist täiendavalt „karistada“ kaebuse esitajat kuna viimane ei olnud nõus „kokkuleppel ja omal soovil“ ametist lahkuma. Nimetatud käskkirjast tulenevalt vähendati kaebuse esitajale väljamaksmisele kuuluvat lõpparvet. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on nimetatud käskkirja välja andes rikkunud HMS § 67 lõiget
4. A.G. taotleb menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Harku vallavanem vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.
6. Esmalt käsitleb vastustaja nõuet vaidlustatud käskkirja nr 93-pp seadusevastaseks tunnistamiseks ja sellega kaasnevaid nõudeid (s.o teenistusest vabastamise alusel muutmine jne). 16.
7. Töökohustuste jäme rikkumine. Kaebaja puhkuse aeg oli aastaks 2011 puhkuse andmise pädevust omava isiku poolt ehk Harku vallavanema 23.03.2011 käskkirjaga nr 38-pp kinnitatud selliselt, et kaebaja pidi viibima puhkusel 25.07-28.08 ja 29.08-07.09.
8. Seega ei olnud ei kaebajal ega ühelgi vallavalitsuse ametnikul põhjust arvata, et kaebaja viibib puhkusel mõnel muul ajal. 15.01.2007 käskkirjaga nr 2-kk kinnitatud sisekorraeeskirja § 2 lg 3, § 4 lg 4 ja 5 ja § 10 kohaselt toimub puhkuse aja muutmine või tööaja üldisest korrast erinev tööaeg leppida kokku vallavanemaga ning vastavad muudatused vormistatakse käskkirjaga. Tervislikel põhjustel töölt puudumine on lubatud vahetu juhi nõusolekul kuni 3 päeva kalendriaastas. Antud juhul ei olnud kaebaja 1820.07.2011 puhkusele lubatud, kaebaja puhkuse aega polnud käskkirjaga muudetud ning kaebaja ei olnud ka oma vahetut juhti puudumisest teavitanud. Samuti ei olnud vallavanem puudumiseks nõusolekut andnud. 16.
9. Kaebaja väidab, et ta on informeerinud oma äraolekust vallavanem Kaupo Rätseppat pärast 12.07.2011 toimunud vallavalitsuse istungit ning saanud viimaselt ka suulise nõusoleku. 12.07.2011 toimunud vallavalitsuse istungil kaebaja küll märkis, et teda ei ole 18-20.07.2011, kuid kuna vallavalitsuse istungil ametnike puhkuste ajakavad ei ole silme ees, siis kaebaja märkust täpsustamata määrati uueks istungi toimumise ajaks 21.07.
10. Küll aga ei tähenda see seda, et vallavalitsus ei võiks vajadusel oma töökorralduses muudatusi teha, kui see on mistahes põhjusel asjakohane. Vallavanem ei saa tööd planeerides eeldada, et ametnikud ei ole tööajal tööl või puuduvad alusetult. Vallavalitsuse istung oli vaja tõsta päev varasemale ajale ning kuna vallavalitsuses puudus info selle kohta, et vallasekretäri ametis olev jurist oleks puhkusel või haige, siis puudus takistus istungi määramiseks 20.07.
11. Käesoleval juhul seisnes kaebaja teenistuskohustuste rikkumine selles, et ta omavoliliselt töölt puudus, kuid eriti jämedaks teeb rikkumise asjaolu, et see häiris olulisel määral vallavalitsuse tööd ning põhjustas kahju, mis seisnes selles, et vald ei olnud võimeline oma ülesandeid täitma ja oma elanikke teenindama. 7 16.
12. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadeta, põhjendatud ning samuti on olnud ametnikule tagatud õigus esitada oma vastuväited ja seisukohad rikkumise suhtes. Otsuse tegemisel on kaalutud kõiki asjaolusid ja argumendid nähtuvad ka otsuses endas: nii on arvestatud ametniku suhtumist töösse arvestades tema juriidilist kvalifikatsiooni, tema teenistusülesannete tähtsust ja tähendust vallavalitsuse tegevuses, rikkumise ulatust ja laadi, selle tagajärgi vallavalitsuse ülesannete täitmisesse, hinnatud on, kuidas rikkumine mõjutas kogu vallavalitsuse tööd, ka teiste kolleegide tööd jne. Vastustaja leiab, et antud juhul on toimunud kohane kaalumine enne otsuse tegemist ning otsuse motiivid ja kujunemine on vaidlustatud haldusaktis jälgitav. Antud juhtumi puhul on ametnikule kõik tööandja käsutuses olev info, motiivid ja kavatsused teatavaks tehtud ning palutud selle kohta selgitust, mille kaebaja on ka andnud 21.07.
13. Kaebaja on puudumise fakti omaks võtnud, kuid pidanud seda vähetähtsaks ja seaduslikuks. Seletuskirjas ei vastanud tõele väide, et kaebaja oli telefoni teel kättesaadav - see on ümber lükatud vallavanema abi Mariann Kasela 20.07.2011 seletuskirjaga, milles viimane selgitab, et püüdis korduvalt kaebajat telefoni teel tabada, kuid see ebaõnnestus. Samuti ei vasta tõele seletuskirjas väidetu, et vallavanem Kaupo Rätsepp on andnud kaebajale nõusoleku töölt puudumiseks.
14. Süütegu on kvalifitseeritud

§ 84

p 1 alusel eriti jämeda teenistuskohustuste rikkumisena, mis on ka kaasa toonud usalduse kaotamise (

§ 84

p 2), kuna on kaasa toonud kahjuliku tagajärjena mitme otsuse vastuvõtmise viibimise, valla elanike pahameele teenuse mittesaamise tõttu ning halvanud olulisel määral vallavalitsuse tööd. See on loonud ohu kahju tekkimiseks.

§ 84

p 2 on viidatud kvalifitseeriva tunnusena – põhjendades teenistuskohustuste täitmata jätmise lugemist eriti jämedaks.

§ 118lg 2 võimaldab määrata karistusena teenistusest vabastamise.

18. Kaebajale on lõpparve välja makstud 25.07.2011 ja 26.07.2011.

§ 134lg 1 kohaselt tulnuks lõpparve välja maksta teenistusest vabastamise päeval.

Käskkirja 93 p 2 kohaselt on kaebaja vabastatud teenistusest 22.07.

1. Seega tulnuks lõpparve välja maksta 22.07.2011, sest 21.07.2011 tööpäeva eest on kaebajale makstud palka. Seda tõendab kaebaja enda poolt esitatud töötasu õiend. 22.07.2011 oli reedene päev ning kaebajale maksti lõpparve välja sellele järgneval tööpäeval ehk esmaspäeval 25.07.2011 ja osaliselt 26.07.
2. Seega on viivitus olnud 1-päevane ning selle viivituse eest hüvitise nõudmine on selgelt ülemäärane - viivitus on põhjustatud vallavalitsuse töökorraldusest rahaülekannete tegemisel. Kuue kuu ametipalga hüvitise nõude osas leiab vastustaja, et esitatud nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna teenistusest vabastamine on toimunud seaduspäraselt.
3. Vastustaja seisukoht 22.07.2011 käskkirja nr 24-p tühistamise nõude osas. Osundatud käskkirjaga tunnistatakse kehtetuks 17.05.2011 käskkirja nr 17-p punkti 1 alapunt
4. Vallavanema 17.05.2011 käskkiri nr 17-p on vastu võetud teenistujatele puhkusetoetuse maksmiseks. Vaidlustatav käskkiri tugineb

§ 46

, mille lg 1 kohaselt puhkusetoetuse maksmise korral tuleb puhkusetoetust maksta kõikidele teenistujatele võrdsetel alustel ja lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal puhkusetoetust ei maksta. Sellest tulenevalt leidis Harku Vallavalitsus, et distsiplinaarkorras teenistusest vabastatud ametnik ei ole samas olukorras ehk võrdne karistamata ametnikega ning ametnike suhtes, kes oma töökohustusi hoolikalt ja nõuetekohaselt täidavad, oleks ebaaus ja ebavõrdne, kui samaväärselt makstaks puhkusetoetust ka sellele ametnikule, kes reaalselt enam teenistussuhte puudumise tõttu puhkust ei kasuta ja keda on distsiplinaarkorras karistatud. Seetõttu on vallavalitsus pidanud õiglaseks puhkusetoetuse määramine kaebaja osas tühistada. Vastustaja leiab, et pole õige käsitleda teenistussuhteid puuduvaid haldusakte samaväärsetena halduse teostamisel antud haldusaktidega ning kohaldada seetõttu haldusmenetluse seadust. Puhkusetoetuse maksmine lähtub otseselt

§ 46ja on seotud teenistussuhte olemasoluga ja distsiplinaarkaristuste puudumisega.

Lähtealustest ühe või teise äralangemine toob kaasa ka puhkustoetuse mittemaksmise.

1. Harku vallavanem taotleb jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda. 8 KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega karistati kaebuse esitajat

§ 84

punktides 1 ja 2 sätestatud distsiplinaarsüütegude eest teenistusest vabastamisega alates

1. juulist
2. Vaidlustatud käskkirja punktist 1 nähtuvalt määrati juristile ja vallasekretäri asetäitjale teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest ja tööandja poolse usalduse kaotamise tõttu distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamise näol. A.G. arvates on käskkiri põhjendamata ja seadusevastane ning samuti leiab kaebuse esitaja, et kõige rangem karistus on taolises olukorras ebaõiglane. A.G. taotleb käskkirja nr 93-pp seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist, kuue kuu ametipalga suurust hüvitust seonduvalt teenistusse ennistamisest loobumisega ning ametipalka 3 tööpäeva eest, sest lõpparve jäi tähtaegselt välja maksmata. Eelnimetatu seostub distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga. Täiendavalt vaidlustab kaebuse esitaja veel ka Harku vallavanema 22.07.2011 käskkirja nr 24-p ning taotleb selle tühistamist. Nimetatud käskkirjaga tunnistati kehtetuks vallavanema 17.05.2011 käskkirja nr 17-p punkti 1 alapunkt 5, millega oli määratud A.G.le seoses põhipuhkusega puhkusetoetust 627 euro ja 50 sendi suuruses summas. Kaebuse esitaja selgitas, et puhkusetoetus oli juba varasemalt välja makstud, mis tähendab seda, et käskkirja kehtimajäämiseks oli tekkinud usaldus ning vastustaja ei oleks tohtinud makstud puhkusetoetust lõpparvest maha arvata.
3. Kõigepealt hindab kohus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse küsimust, sest teised nõuded seostuvad eelnimetatuga.
4. Avaliku teenistuse seaduse § 84 punktide 1 ja 2 kohaselt on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1) ning ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine (p 2). Vaidlustatud käskkirjas on viidatud punktides 1 ja 2 nimetatud süütegudele ja süütegude kogumi eest on määratud kõige rangem

§ 85lg 1 ettenähtud karistus – teenistusest vabastamine (p 5).

Vaidlustatud käskkirjas on viidatud ka

§ 118lõikele 2.

Avaliku teenistuse seaduse § 118 lg-s 2 on sätestatud, et teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise ja usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Haldusasja materjalist nähtuvalt kaebuse esitajal kehtivat distsiplinaarkaristust ei olnud. Vastustaja ongi märkinud vaidlustatud käskkirja punktis 1, et tegemist oli teenistuskohustuste jämeda rikkumise ja tööandja poolse usalduse kaotamisega, mis ei eeldanud kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. 24. A.G.

§ 84

p-dele 1 ja 2 vastav distsiplinaarsüütegu seisnes vaidlustatud käskkirja nr 93-pp kohaselt selles, et A.G. puudus omavoliliselt töölt 18.07.2011 kuni 19.07.2011 ja 20.07.2011 kell 08.00 kuni 11.45, mistõttu ei olnud võimalik läbi viia vallavalitsuse istungit ning teenistuja ei täitnud 18.07.2011 ka vallasekretäri ülesandeid dokumentide väljastamiseks, mille puhul oli tegemist teenistuskohustuste sedavõrd jämeda rikkumisega, et see põhjustas tööandja poolse usalduse kaotuse teenistuja suhtes.

1. Kaebuse esitaja ei nõustu omavoliliselt puudumise etteheitega ning selgitab, et küsis vallavanemalt 12.07.2011 toimunud vallavalitsuse istungi lõppedes vabasid päevasid korralise puhkuse arvelt ning vallavanem oli seda suuliselt ka lubanud. A.G. kavatses võtta vabad päevad ajavahemikul 18.07.2011 kuni 20.07.2011 seoses perekondliku väljasõiduga Naissaarele. Vaidlustatud haldusakti neljandal leheküljel on aga konstateeritud, et kaebuse esitajal puudus vallavanema ja alates 14.07.2011 9 vallavanemat asendanud vallavanema asetäitja sellekohane heakskiit. Ühtlasi on märgitud samal leheküljel, et A.G. elektrooniliselt peetavas kalendris puudus igasugune informatsioon töölt puudumise kohta eelnimetatud kolmel päeval ja et seda on kinnitanud sekretär-asjaajaja oma 20.07.2011 antud seletuskirjas. Nimetatud on ka vallavanema käskkirja puudumist puhkusele lubamise kohta väljaspool ajakava, kuid samas nähtub vaidlustatud haldusaktist, et see asjaolu ei olnud siiski distsiplinaarkaristuse määramise juures kõige olemuslikum, sest teatud juhtudel on peetud vallavanema sellekohase käskkirja puudumist erandina võimalikuks. Erandite võimaldamata jätmise korral oleks ühtlasi üleliigne ka vaidlustatud käskkirjas sisalduv arutlus sellest kas kaebuse esitajal oli vallavanema või vallavanema asetäitja nõusolek puudumiseks või kas elektrooniliselt peetavasse kalendrisse oli midagi vabade päevade võtmise kohta märgitud või mitte. Seoses eelnimetatuga esitas avaldaja haldusasja materjalide juurde Harku Vallavalitsuse 25.04.2011 koosoleku protokolli nr 2, milles peeti vajalikuks märkida, et olukorras, kus ametnik käib puhkuseajast kasvõi üks päev reaalselt tööl, oleks mõistlik teha sellekohane kokkulepe ülemusega, et selle päeva võrra tullakse hiljem tööle ning puhkusegraafikuid ja vallavanema käskkirju ei ole otstarbekas ümber teha (tl 109-110). Üksikute vabade päevade võtmist ilma käskkirja vormistamiseta erandjuhtudel kinnitas ka vallavanem vastavasisulisele küsimusele vastates tunnistajana ülekuulamisel (kohtuistungi protokoll, tl 121).
2. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kontrollida kõigepealt kas vastustaja väited vallavanema suulise nõusoleku ning elektrooniliselt peetavasse kalendrisse töölt puudumise andmete märkimatajätmise kohta on põhjendatud. Selles osas taotles vastustaja ka vallavanema tunnistajana ülekuulamist ning taotlus rahuldati. Seejärel tuleb kontrollida ka teiste etteheidete põhjendatust ja hinnata kas kaebuse esitaja süü iga süüks pandava teo osas on tuvastatud.
3. Kaebuse esitaja on selgitanud, et vallavalitsuse
4. juuli istungil puudus kvoorum ja seega kuulati osa päevakorrapunkte ära ja jäeti otsuste vastuvõtmine järgmiseks istungiks. Vallavalitsuse
5. juuli istungi lõpus oli ühiselt arutatud millisele kuupäevale määrata järgmine istung. Kokkulepe oli saavutatud
6. juuli osas ja vallavanema abi saatis seejärel välja vastava e-kirja (tl 26). Selles ei ole menetlusosaliste vahel ka sisulist vaidlust. Erinevad arusaamad taanduvad kokkuvõttes sellele kui selgelt oli väljendatud vallavanema nõusolek või siis keeldumine kolme vaba päeva võtmiseks. Vaidlustatud haldusaktis on väidetud, et A.G.l puudus vallavanema sellekohane heakskiit. Selles, et vallavalitsuse istungi lõpus teatas vallasekretäri asendanud A.G., et teda 19 juulil ja
7. juulil ei ole, samuti sisulist vaidlust olla ei saa, sest see nähtub vaidlustatud käskkirja tekstist. Iseküsimus on see, kas eelnimetatu tähendas ühtlasi, et puhkuse arvelt vabade päevade võtmine oligi lubatud. Kaebuse esitaja väitel oli ta vallavanemalt vastava loa saanud. Selles mõttes on menetlusosaliste seisukohad vastuolus. Vallavanem ütles tunnistajana ülekuulamisel, et põhjendusi miks ei peaks saama nendel kuupäevadel vallavalitsuse istungit läbi viia, A.G. välja ei toonud (kohtuistungi protokoll, tl 121). Samas ei nähtu haldusasja materjalist, et kaebuse esitajalt oleks üldse peetud vajalikuks täpsemaid põhjendusi nõuda. K. Rätseppa ülekuulamisest ilmneb, et peale seda kui A.G. ütles, et vallavalitsuse istungi pidamiseks sobib neljapäevane päev, vastas vallavanem, et siis tulebki kaaluda istungi määramist neljapäevaks. Tunnistaja täpsustas, et küsimus vajas kaalumist kuna vallavanemal pidi algama puhkus. Hiljem selgus, et kaalumine laheneski eelnimetatud neljapäevase päeva kasuks, sest seda kinnitab M. Kasela 12.07.2011 elektronkiri, mis on saadetud välja
8. juulil kell 13.
9. Vallavalitsuse 12.07.2011 istung lõppes aga protokollist nähtuvalt kell 09.
10. Taolises olukorras, kus kaebuse esitaja poolt väljapakutud neljapäevane päev vajas kõigepealt kaalumist ning kaalumise vältel talle täiendavaid küsimusi vabade päevade võtmise põhjendatuse väljaselgitamiseks ei esitatud, võis A.G. mõista seda taoliselt, et vabade päevade võtmine on kooskõlastatud.
11. Avaldaja esitas haldusasja materjalide juurde väljatrükid elektrooniliselt peetavast kalendrist, milles on märgitud, et kasutab vallavanema suulisel kokkuleppel puhkuse päevi
12. ja
13. juulil (tl 2829). Kolmandat päeva avaldaja kalendrisse ei märkinud, sest see päev oleks olnud poolik (kohtuistungi 10 protokoll, tl 119). Nimetatud väljatrükid kinnitavad kaudselt
14. juulil toimunut ja võimalikku arusaamist, et vabu päevi siiski lubati. Vastustaja on püüdnud küll elektroonilise kalendri väljatrükke kahtluse alla seada, kuid väide jääb paljasõnaliseks (kohtuistungi protokoll, tl 122). Siinkohal tuleb nõustuda kaebuse esitajaga selles, et kannete puudumise korral oleks vastustajal olnud võimalik teha vastavatest lehekülgedest
15. ja
16. juulil omapoolsed väljatrükid. Vallavalitsus ei ole seda teinud ning seetõttu tuleb lähtuda avaldaja poolt esitatud materjalist, millest nähtub, et vaidlustatud käskkirjas sisalduv konstateering ning etteheide vastava viite puudumisest kalendris, on ebatäpne. Selles mõttes on tegemist ühe kaalutlusveaga.
17. Seega on vastustaja väited vallavanema suulise nõusoleku puudumise kohta vähemalt vaieldavad ning etteheide elektrooniliselt peetavasse kalendrisse töölt puudumise andmete märkimatajätmise kohta selgelt põhjendamatu. Samas ei pea sellest järeldama, et kaebuse esitaja asjaajamine seonduvalt vabade päevade võtmisega puhkuse arvelt oleks olnud täiesti korrektne tegevus või et avaldaja tegi omalt poolt kõik mis vajalik. Eelnimetatul ei ole aga käesoleva vaidluse lahendamisel enam sisulist tähtsust, sest käskkirjas ei ole kaebuse esitajale ette heidetud lohakust või puudujääke asjaajamises, vaid teenistuskohustuste jämedat rikkumist ning seetõttu ka usalduse kaotust. Teenistusvaidluste puhul tuleb lähtuda eelkõige vaidlustatava haldusakti tekstist. Käskkirjast järeldub, et avaldajat ei ole karistatud pelgalt omavolilise vabade päevade võtmise eest, vaid (osaliselt) ka nende tagajärgede eest, mis viisid vallavalitsuse hinnangul ühtlasi usalduse kaotuseni. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et omavoliline puudumine põhjustas olukorra, kus vallavalitsuse istungit ei olnud võimalik läbi viia, mis omakorda põhjustas vajalike õigusaktide vastuvõtmise võimatuse ning teenistuja ei täitnud ka
18. juulil vallasekretäri ülesandeid dokumentide väljastamiseks. Taoliste etteheidete puhul seonduvalt saabunud tagajärgedega on aga tegemist oluliste kaalutlusvigadega. Kaebuse esitaja ei ole süüdi nendes tagajärgedes, mida ta oma puudumise tõttu ei saanud põhjustada. Nii näiteks tuleb nõustuda kaebuse esitajaga selles, et dokumentide koopiate väljastamist
19. juuli õhtul A. Braunbrückile ei ole avaldajale ülesandeks tehtud. Avaldaja on esitanud ka sellekohase väljatrüki, millelt nähtub, et teabenõue suunati täitmiseks M. Kaselale (tl 38). Sellest tulenevalt ei saanud teha kaebuse esitajale ka etteheidet nende väljastamata jätmise kohta. Taolist etteheidet ei saaks teha juba ainuüksi seetõttu, et avaldaja puudus
20. juulil ja ka
21. juulil. Kaebuse esitajale võib ette heita puudumist või ka omavolilist puudumist, aga mitte dokumentide väljastamata jätmist kui teda vastaval päeval üldse kohal ei olnud. Samuti ei saa kaebuse esitajale ette heita seda, et vallavalitsuse istungit ei olnud võimalik läbi viia ja vajalike õigusaktide vastuvõtmise võimatuse põhjustamist, kui varem kindlaksmääratud vallavalitsuse istungi toimumise aega muudeti ning A.G. muudatuse tegemise ajal puudus.
22. juulil, kui vald määras ümber varem kokkulepitud vallavalitsuse istungi toimumise aja, puudus A.G. juba teist päeva. Vastupidise informatsiooni puudumisel ei ole taolistes olukordades üldjuhul mõistlik eeldada, et töötaja kolmandal päeval enam ei puudu kui kaks päeva on puudutud. Seega ei saanud kaebuse esitaja olla süüdi selles, et vajalikud õigusaktid jäid vastu võtmata kui vallavalitsuse istung korraldati ilma vajalike asendamiste eelneva läbiviimiseta. Selles mõttes on vaidlustatud haldusaktis olulised kaalutusvead, mis muudavad kõige rangema distsiplinaarkaristuse valiku õigusvastaseks. Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et distsiplinaarsüüteo raskust ja toimepanemise asjaolusid ei ole piisavalt arvestatud. Avaldaja esitas väljavõtte teenistuslehest, millest nähtub, et teda on mitmel korral tunnustatud eeskujuliku teenistuse eest ja et puudusid varasemad distsiplinaarüleastumised (tl 112-113). Taoline olukord oleks eeldanud karistuse valiku eraldi põhjendamist, mida antud juhul samuti vaidlustatavast haldusaktist ei nähtu.
23. Lähtuvalt eeltoodust on teinud vastustaja distsiplinaarkaristust määrates olulisi kaalutlusvigu ning seetõttu on kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramine ilmselgelt ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Riigikohus leidis 30.04.2009 otsuses nr 3-3-1-10-09 (p 9), et juba ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, võib kaalumisotsus karistuse 11 määramiseks olla õigusvastane. Need põhjendused on asjakohased ka antud juhul, sest kaebuse esitajale heideti ette ülesannete täitmatajätmist dokumentide väljastamisel, omavolilist puudumist ja tulenevalt eelnimetatust ka selliste tagajärgede põhjustamist, mis oli teenistuskohustuste jäme rikkumine ja tõi kaasa usalduse kaotuse, kuid vaidluse lahendamisel on käesolevaks ajaks selgunud, et vähemalt tagajärgede tekkimise osas olid vastustaja etteheited põhjendamatud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks enam käsitleda menetlusosaliste teisi väiteid, millel võib olla mõningane puutumus vaidlustatud haldusaktiga, kuid mis ei ole eelneva taustal enam olemuslikud ega ka näiteks kaebuse esitaja väidet selle kohta, et käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta oli seletuse küsimise ajaks tegelikult valmis, mis tähendab seda, et sisulist ärakuulamist ei toimunud. Vaidlustatud käskkiri tuleb tunnistada eelpool nimetatud põhjustel seadusevastaseks olenemata väidetavast ärakuulamata jätmisest. A.G. oleks tulnud ka teenistusse ennistada ning mõista välja vastav tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kuid kaebuse esitaja on taotlenud selle asemel ettenähtud hüvitust.

§ 135

lg-s 2 on sätestatud, et kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Seega tuleb mõista Harku Vallavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja tema kuue kuu ametipalk. Tulenevalt HKMS § 26 lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused vastustaja teha, sest tasu suurusega seonduvaid küsimusi ei ole vaidluse lahendamise raames otseselt arutatud. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks vastavate asjaolude täpsustamist ja nõuaks seetõttu täiendavat ajakulu. 31. Kaebuse esitaja on taotlenud ka teenistusest vabastamise aluse muutmist. Juhindudes

§ 135

lg-st 1 muudab kohus teenistussuhte lõppemise alust ning loeb A.G.

§ 114lg 1 alusel teenistusest vabastatuks tema enda algatusel arvates 22.07.2011.

32. Kaebuse esitaja on taotlenud ka 3 tööpäeva ametipalga maksmist seoses lõpparve tähtaegselt maksmata jätmisega ning Harku vallavanema 22.07.2011 käskkirja nr 24-p tühistamist. Avaliku teenistuse seaduse § 134 lg-s 1 on sätestatud, et ametiasutus on kohustatud maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval. Sama seaduse ja paragrahvi kolmanda lõike kohaselt on ametiasutus kohustatud lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga.

§ 134

lg 2 siinkohal ei rakendu, sest lõpparve väljamaksmine 5 kalendripäeva jooksul pärast vastava nõude esitamist saab kõne alla tulla olukorras, kus ametnik mingil põhjusel lõpparvet teenistusest vabastamise päeval vastu ei võtnud või ei saanud seda vastu võtta. Eelnimetatut on selgitatud näiteks ühe mingil määral võrreldava olukorra taustal Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2011 lahendi p-s 13 haldusasjas 3-10-

1. Käesolevas haldusasjas ei ole tegemist olukorraga, kus avaldaja ei saanud lõpparvet vastu võtta. Kaebuse esitaja viimane tööpäev Harku Vallavalitsuses oli 21.07.2011, mis oli neljapäev, kuid teenistusest vabastamise päevaks avaliku teenistuse seaduse § 134 tähenduses tuleb lugeda reede, 22.07.
2. Riigikohtu lahendi 3-3-1-10-05 punktis 19 on selgitatud ühe teenistusvaidluse taustal, et

§ 118

lg 3, mis sätestab, et ametnik vabastatakse karistusena distsiplinaarsüüteo eest arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, seob vabastamise aja teenistusest vabastamise käskkirja teatavakstegemisega. Ka eelnimetatud haldusasjas oli tegemist olukorraga, kus teenistusest vabastamine toimus käskkirja teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. A.G.le tehti käskkiri teatavaks 21.07.2011 ja kaebuse esitaja vabastati teenistusest alates 22.07.

1. Seega oleks tulnud tasuda lõpparve reedel, 22.07.
2. Reedel lõpparvet ei tasutud ning seega oleks lõpparve tasumisel esmaspäeval olnud tegemist ühepäevase hilinemisega ning lõpparve tasumisel teisipäeval vastavalt kahepäevase hilinemisega. Antud juhul tasuti lõpparve osaliselt esmaspäeval ja tervikuna teisipäeval, 26.07.
3. Selles ei ole menetlusosaliste vahel ka vaidlust. Vastustaja leiab, et sisuliselt oli viivitus ühepäevane ning hüvitise nõudmine selle aja eest oleks ülemäärane. Kaebuse esitaja arvates oli aga tegemist kolmepäevase viivitusega. Selles osas täpsustas avaldaja ühtlasi ka oma nõuet ning taotles ametipalka kolme tööpäeva eest seoses lõpparve 12 väljamaksmisega viivitamisega (kohtuistungi protokoll, tl 122). Nõude täpsustamine on lähtuvalt HKMS § 19 lõigetest 7-9 võimalik ning seoses nõude täpsustamisega vastustaja vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 122, keskel). Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et käskkirja tutvustati kaebuse esitajale 21.07.2011 ning A.G. vabastati teenistusest alates 22.07.
4. Seega oleks tulnud maksta lõpparve välja 22.07.2011 ja lõpparve väljamaksmisel 26.07.2011 hilineti kaks päeva.

§ 134

lg-s 3 sätestatu puhul ei ole tegemist viivistega vaid kohustusega maksta ametipalka iga tööpäeva eest, mille võrra lõpparve väljamaksmisega viivitati. Sellest omakorda järeldub, et lõpparve vahepealsel osalisel tasumisel sisulist tähendust ei ole ning lähtuda tuleb lõpparve kui sellise (tervikuna) tasumise faktist. Järelikult tuleb teha vastustajale ettekirjutus tasuda A.G.le ametipalk kahe tööpäeva ulatuses lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Need arvestused tuleb jätta samuti HKMS § 26 lg 3 alusel vastustaja teha.

1. Kaebus tuleb rahuldada ka Harku vallavanema 22.07.2011 käskkirja nr 24-p tühistamise nõudes. Nimetatud käskkirjaga tunnistati kehtetuks vallavanema 17.05.2011 käskkirja nr 17-p punkti 1 alapunkt 5, millega oli määratud A.G.le seoses põhipuhkusega puhkusetoetust 627 euro ja 50 sendi suuruses summas. Vaidlustatud käskkiri on motiveerimata. Nähtuvalt haldusasja materjalist anti aga eelnimetatud haldusakt välja eelkõige seetõttu, et kaebuse esitaja oli vabastatud teenistuskohustuste jämeda rikkumise ja tööandja poolse usalduse kaotamise tõttu. Eelnevalt on aga selgunud, et teenistusest vabastamine oli seadusevastane ning seetõttu tuleb vastupidisel eeldusel põhinev käskkiri nr 24-p tühistada. Kaebuse esitaja pidas käskkirja ka haldusmenetluse § 67 lõikega 2 vastuolus olevaks, sest ülekantud summasid oli kasutatud ja käskkirja teatavakstegemise ajal oli A.G. teenistusväline isik. Haldusmenetluse seaduse § 67 lg-s 2 on sätestatud, et haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Lähtuvalt eeltoodust tuleb rahuldada kaebus ka Harku vallavanema 22.07.2011 käskkirja nr 24-p tühistamise nõudes ning 627 euro ja 50 sendi suurune puhkusetoetus tuleb kaebuse esitajale tagastada.
2. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. A.G. esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (tl 116-117) summas 600 eurot. Vastustaja kohtukulude hüvitamist ei taotlenud. Seonduvalt kaebuse esitaja kohtukulude kantuse ja põhjendatusega vaidlust ei tekkinud (kohtuistungi protokoll, tl 123). Kohus leiab, et nimetatud kohtukulu ülemäärane ei ole ja sellest saab lähtuda, kuid õigusabikulusid ei saa mõista välja täies mahus, sest avaldaja taotles lõpparve maksmisega viivitamise eest kolme tööpäeva ametipalka, kuid põhjendatud oli nõuda kahe tööpäeva ametipalka. Vastustajalt väljamõistetud kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse taustal oleks seega põhjendatud vähendada väljamõistetavat õigusabikulu 5 (viie) euro võrra ning mõista menetluskuludena Harku Vallavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja 595 (viissada üheksakümmend viis) eurot. Enno Loonurm Kohtunik