← Eesti

3-10-2885/32

Obsah (7)§ 212§ 61§ 59§ 60§ 52§ 109§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2012. a, Tallinn Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsustega nr 13001 ja 13002 jäeti omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 alusel rahuldamata H Pi avaldused XXXXX, endisel aadressil XXXXX asunud endise kinnistu nr 1860 N ehitiste ja maa (XXX; otsus nr 13001) ning XXXXX, endise 3-10-2885 kinnistu nr 613 2/31 mõttelise osa (XXXX; otsus nr 13002) tagastamiseks, kuna nimetatud vara eest maksis Saksamaa Liitvabariik H. Pi isale P Pile kompensatsiooni.
  2. H. P esitas 05.11.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuste nr 13001 ja 13002 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Saksamaa Liitvabariigi
  3. aastal vastuvõetud koormiste jagamise seaduse (Gesetz über den Lastenausgleich; LAG) alusel makstud summade näol on tegemist sotsiaaltoetusega. Riigikohtu 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p 21 kohaselt ei saa lugeda ORAS § 17 lg 5 mõttes kompensatsiooniks hüvitist, mida ei makstud Eestisse jäetud vara, vaid ümberasumisega seotud kulude katmiseks, s.h uues kohas sisseseadmiseks. Seda, et saadud summad oli sotsiaalabi, kinnitab ka LAG preambulas toodud seaduse ja hüvitise eesmärk ning Saksamaa Liitvabariigi suursaatkonna 20.03.2009 kiri koormiste jaotamise eesmärgi kohta; 2) õiguslikult on LAG alusel makstud summade näol tegemist laenu, mitte kompensatsiooniga, mida kinnitab samuti LAG preambulas märgitu. Lisaks on suursaatkonna kirjas selgitatud, et siseriiklike hüvitiste maksmine sõja tagajärgede seaduse (Kriegfolgegesetz) järgi ei saa olla vastuolus restitutsiooni või kompensatsiooni maksmisega. Kuna hüvitise määramine või vastuvõtmine ei tähenda võõrandatud vara tagasinõudest loobumist, ei puuduta see kahju saanud isiku võimalikke nõudeid teistele riikidele võõrandatud varaliste väärtuste tagastamise või kompenseerimise kohta. Restitutsiooni, tagastamise või kompenseerimise korral nõuab Saksamaa Liitvabariik hüvitise haldusmenetluses tagasi; 3) vastustaja rikkus otsuse vastuvõtmisel menetlusnorme ja hea halduse tavasid. Otsuse vastuvõtmise ajal puudusid vastustajal ilmselt kompensatsiooni välja maksmist tõendavad arhiividokumendid. Otsuses toetuti professor P J memole, mis on ebatäpne nii kompensatsiooni väljamaksmise kui kaebaja perekonna osas – tegelikult puuduvad tõendid selle kohta, et P. Pile oleks kompensatsioon välja makstud. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09 p-le 21 ning leiab, et vastustaja ei ole üldakti analüüsinud ning nimetatud puudust ei saa kõrvaldada halduskohtumenetluses. Samuti on vaidlustatud otsus üllatuslik, kuna kaebajat ei informeeritud kavandatavast otsusest või kogutud andmetest ega küsitud nende kohta selgitusi; 4) kaebuse täiendustes märkis kaebaja, et P. P on saanud LAG alusel Saksamaa Liitvabariigilt hüvitust, kuid kohtupraktikas (Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-10-2818 ja 310-2866) on leitud, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes. Kaebuse esitaja toetab neis kohtulahendites väljendatud seisukohti.
  4. Tallinna Linnavalitsus palus jätta H. Pi kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) otsuse tegemisel tugineti Bayreuthi arhiivis (Lastenausgleicharchiv) P. Pi kompensatsioonitoimikus nr ZLA 1-2323424000 olevatele tõenditele: P. Pi 29.03.1954 avaldus Saksamaa Liitvabariigile varalise sõjakahju kindlakstegemiseks, s.h XXXX ja XXXX asuva kinnisvara osas; Hamburg-Wandsbeki hüvitiste ameti 07.01.1960 esialgne otsus, millega tehti kindlaks XXXX kinnisasjaga seotud kahju 26 000 riigimarka; Hamburg-Wandsbeki hüvitiste ameti 28.04.1961 üldotsus, millega arvestati XXXX kinnisasjaga seotud kahjuks 12 903,22 riigimarka. Kuigi kompensatsioonitoimikus ei ole otseseid tõendeid kompensatsiooni määramise kohta, on toimikus kviitung P. Pile 28.04.1961 kahju kindlakstegemise üldotsuse ja sama kuupäevaga kahjuhüvitise määramise üldotsuse kättetoimetamise kohta. Seega on alust arvata, et P. Pile on otsustatud Aasa 3 kinnisasjaga seotud hüvitis välja maksta. Hamburg-Wandsbeki hüvitiste ameti 07.01.1960 esialgsel otsusel, millega tehti kindlaks XXXX kinnisasjaga seotud kahju, on tempel „Märgitud maksete kaardile 24.02.1960”. Kuigi toimikus puuduvad kahjuhüvitise määramise üldotsus ja maksete kaart, tuleneb nendele viitamisest, et nimetatud dokumendid olid olemas, mistõttu on alust arvata, et Saksamaa on P. Pile maksnud XXXX ja XXXX kinnistute eest kahjuhüvitist; 2

(10)3-10-2885 2) LAG alusel maksti kahju kannatanutele ka elatisabimakseid, hüvitispensionit ja ülesehituslaene ning rakendati muid meetmeid, kuid käesolevas asjas on üheselt tõendatud, et P. P taotles hüvitist XXXX ja XXXX asuvate kinnisasjade eest ning hüvitist maksti just selle vara eest. Seega on tegemist kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, mitte sotsiaaltoetuse või laenuga; 3) LAG preambulis tagastamisnõudest mitteloobumise kohta sätestatu ei ole Eesti riigile siduv ning vara tagastamisel tuleb lähtuda Eesti kehtivast õigusest. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09 kohaselt tuleb kompensatsiooni maksmisel võtta arvesse ka teiste riikide, s.h Saksamaa poolt makstud kompensatsioon. Saksa riik on H. Pile maksnud hüvitist XXXX ja XXXX asuva vara eest ja kaebuse esitajale on temale tekitatud ülekohus juba heastatud. Ümberasujaid, kellele Saksa riik on maksnud kompensatsiooni, tuleb kohelda võrdselt isikutega, kes on saanud kompensatsiooni Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel; 4) vastustaja ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Ka juhul, kui otsuse tegemisel ei ole järgitud kõiki menetlusnõudeid, ei saanud see mõjutada asja otsustamist, seega puudub alus otsuse tühistamiseks üksnes menetlusnõuete rikkumise tõttu.
  1. Tallinna Halduskohtu 24.05.2011 otsusega rahuldati H. Pi kaebus ja tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsused nr 13001 ja
  2. Lisaks mõisteti Tallinna Linnavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõiv 15,98 eurot, muus osas jäeti menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Põhjendused: 1) omandireformi käigus kompenseeritakse omandi kaotamist ning kui vara on tagastatud või kompenseeritud, loetakse sellega vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus lõplikult heastatuks. LAG sätetest seevastu ei tulene omandiõiguse kaotusega tekitatud ülekohtu lõpliku heastamise eesmärki. LAG alusel makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist ümberasumisel maha jäänud vara tagastamise nõudest. Sellist seisukohta kinnitab ka Saksamaa suursaatkonna 20.03.2009 kirjas antud selgitus. Seega erinevalt ORAS alusel makstavast kompensatsioonist ei olnud LAG alusel makstud hüvituse peamine eesmärk heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid ennekõike toetada ümberasumise tõttu eriliselt kahjustatud isikute gruppe ja aidata neil end Saksamaal uut elu alustades sisse seada. LAG alusel hüvitust saanud isikud ei ole seetõttu võrreldavad isikutega, kellele kompenseeriti vara Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel; 2) sellest, et LAG alusel makstud põhihüvituse suurus sõltus mingil määral ümberasuja mahajäetud vara väärtusest, ei saa järeldada, et põhihüvitus määrati ümberasujale Eestisse jäänud vara omandiõiguse kaotuse eest. Vara väärtuse arvesse võtmine oli tõenäoliselt kantud eesmärgist võimaldada jõukamatele ümberasujatele proportsionaalselt suurem hüvitus, et säilitada võimalikult suures osas nende senine elustandard. Samas poleks P. Pil olnud ilmset põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga selle suuruse üle vaielda, sest LAG preambulast tuleneb, et tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult ümberasunud isikute suhteid nende poolt maha jäänud varasse; 3) menetluskulude osas leidis halduskohus, et põhjendatud on üksnes riigilõivu vastustajalt väljamõistmine, kuna õigusabikulude hüvitamise osas ei selgu ühestki kohtule esitatud menetlusdokumendist, milliste toimingute eest ja millises ulatuses õigusabi osutati, mistõttu puudub võimalus hinnata, kas kulud kanti käesolevas haldusasjas ning kas kulud olid vajalikud ja põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega H. Pi kaebus rahuldamata. Lisaks palub apellant tema poolt apellatsioonime3
(10)3-10-2885 netluses kantud menetluskulud H. Pilt välja mõista ning jätta H. Pi menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) LAG alusel põhihüvituse maksmise eesmärgiks oli isikule vara kaotusest tekkinud kahju hüvitamine. Halduskohus on samastanud LAG üldised eesmärgid LAG täitmiseks ettenähtud abinõude kitsamate eesmärkidega. Vaatamata sellele, et ORAS-s ja LAG-s on seaduse üldeesmärgid sõnastatud erinevalt, on nii ORAS kompensatsiooni kui ka LAG põhihüvituse maksmise sisuliseks eesmärgiks kaotatud vara hüvitamine. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et LAG § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine, mitte pelgalt sotsiaalse õigluse tagamine ja sõjajärgsete raskuste leevendamine. Kohus ei ole arvestanud, et lisaks sotsiaalse õigluse tagamiseks ja raskuste leevendamiseks mõeldud abinõudele nägi LAG ette ka konkreetselt vara kaotuse eest makstava põhihüvituse. Kui enamikke LAG §-s 4 sätestatud kompensatsioone saab pidada sotsiaalse õigluse ja raskuste leevendamise tagamiseks mõeldud abinõudeks, siis põhihüvitusega hüvitati LAG § 243 alusel isikule konkreetse vara kaotusega tekkinud kahju. Ka Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas 3-10-2818 leidnud, et LAG alusel makstud põhihüvituse kvalifitseerimiseks ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud kompensatsioonina ei pea LAG ja ORAS üldised eesmärgid olema sarnased; 2) LAG alusel makstud põhihüvitus on käsitatav ORAS § 17 lg 5 sätestatud kompensatsioonina ka vaatamata sellele, et LAG preambuli kohaselt ei tähenda LAG alusel maksete määramine loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Saksa Liitvabariigis kehtestatud seadus ei saa olla siduv Eesti Vabariigile. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju (nt EIK 02.03.2005 määrus asjas Maltzan ja teised vs Saksamaa). EIK 28.09.1994 otsusest asjas Kopecky vs Slovakkia nähtub, et riigil ei teki heastamiskohustust isikute ees, kes ei vasta riigi õigusaktidega kehtestatud heastamise eeltingimustele. Ka Eesti kohtupraktikas (nt haldusasi nr 3-3-1-84-09) on asutud seisukohale, et tulenevalt omandireformi üldistest eesmärkidest tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel arvestada asjaoluga, kas avalduse esitaja või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik millisel alusel ja ükskõik kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus juba varem heastatud; 3) LAG alusel makstud põhihüvitus oli otseselt seotud hüvitatava vara tegeliku väärtusega. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses haldusasjas nr 310-2818. Vastustaja viitab siinkohal LAG § 243 p-le 1 ja §-le 245 ning märgib, et väärtuse arvestamise aluseks oli P. Pi esitatud andmete alusel koostatud ja kodumaa pädeva infokeskuse hinnatud kinnistu kirjeldus. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt hindas P. P ise talle kuulunud XXXX asuva vara väärtuseks 34 300 Eesti krooni ning XXXX asuva vara väärtuseks 51 500 Eesti krooni. Kuigi P. Pile kuulus seisuga 01.11.1940 Tallinna Linnaarhiivi andmete kohaselt XXXX kinnistust 2/31 suurune mõtteline osa, on ta ümberasustamiskahju kindlakstegemise taotluses märkinud endale kuuluva mõttelise osa suuruseks 8/31. Hamburg-Wandsbeki piirkonna Hüvitiste ameti 28.04.1961 üldotsusega tehti kindlaks XXXX asuva vara kaotusest tulenev kahju ning otsuse lisas oleva põhjenduse kohaselt oli vara hindamisväärtus 50 000 riigimarka, kuid arvestades, et P. P oli vaid kinnistu 8/31 mõttelise osa omanik, on kahju suuruseks arvestatud 12 903.22 riigimarka. Seega on ilmne, et põhihüvitise suuruse kindlaks tegemisel on aluseks võetud kaotatud vara väärtus. Kuigi Eesti kehtivates õigusaktides sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara ees makstava kompensatsiooni suuruse arvutamise metoodika erineb LAG-s sätestatud regulatsioonist, ei anna see alust asuda seisukohale, et põhihüvituse näol ei ole tegemist kompensatsiooniga kaotatud vara eest. Ka LAG §-st 246 ei saa teha järeldust, et vara eest makstaval põhihüvitusel oli üksnes kaudne seos hüvitatava vara väärtusega. Kuigi 21.06.1948 viidi Saksamaal läbi rahareform, siis võrreldes kindlakstehtud kahjusummasid LAG § 246 alusel Saksa markadesse ümberarvestatud põhisummadega ja riigimarkade DEM4
(10)3-10-2885 desse ümberarvestamise kurssi 10:1, ei saa väita, et põhihüvitusega ei hüvitatud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara väärtust. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses haldusasjas nr 3-10-
  1. LAG põhihüvituse seotust hüvitatava vara väärtusega ei väära ka asjaolu, et LAG §-des 248 ja 249 nähakse ette põhihüvituse aluseks oleva põhisumma suurendamise ja vähendamise eeldused, kuigi need teenivad sotsiaalse õigluse tagamise eesmärki; 4) lisaks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel kompensatsiooni saanud isikutele on LAG alusel põhihüvitust saanud isikutega võrreldavad ka ORAS alusel kompensatsiooni saanud isikud. Halduskohus, asudes seisukohale, et LAG alusel makstud põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina, mis välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, ei kohalda ORAS § 17 lg-t 5 kõigile isikutele erapooletult ja ühtmoodi, rikkudes sellega põhiseaduse (PS) §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.
  2. H. P palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Lisaks palub kaebaja tühistada halduskohtu otsuse põhjenduste p 4 osas, milles kohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et P. P on saanud summasid Saksamaa Liitvabariigilt LAG alusel, ning tuvastada, et pole tõendatud selliste summade maksmine LAG alusel, mis välistaksid kaebaja nõuded ORAS alusel. Samuti palub kaebaja tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebaja esindajakulud vastustajalt väljamõistmata ning teha selles osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja esindaja kulud 1500 eurot või põhjendatud ulatuses. Juhul kui esindaja kulud jäävad välja mõistmata esimeses kohtuastmes, siis palub kaebaja välja mõista vastava esindajatasu kuluna apellatsioonastmes. Vastuväited: 1) tulenevalt Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõttest ei ole kõnealune vara nõukogudeaegse natsionaliseerimisega ega ka hiljem omandireformi alustamisel õigusjärgsete omanike või nende õigusjärglaste omandist välja läinud, mistõttu ei saa natsionaliseerimist, hilisemat üleüldist riigistamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt ega ka ORAS kehtestamist lugeda aktideks, millega kaotasid õigusjärgsed omanikud oma omandiõiguse. Omandireformi tuleb, sõltumata ORAS enda terminoloogiast, vaadelda kui haldusmenetlust, mille käigus taastatakse omanike tegelik võimalus enda omandist tulenevaid õigusi teostada ning millega nähakse teatud tingimuste olemasolul ette omandi sundvõõrandamine või ka omandi lõppemise tunnustamine. Ainult sellise tõlgenduse korral on ORAS kooskõlas nii
  3. aasta kui ka praegu kehtiva PS-ga. Apellandi poolt omandireformi olemusele antud tõlgendus ei ole PS ja põhiseadusliku järjepidevuse põhimõttega kooskõlas, mistõttu ei ole apellandi poolt õige tugineda EIK praktikale, kuna käesoleval juhul on tegemist oluliselt erineva olukorraga võrreldes viidatud EIK lahendites analüüsitud juhtumitega. ORAS § 17 lg 5 eesmärgiks ei saa olla ka isiku kolmandate isikute arvelt rikastumise vältimine, sest selline eesmärk ei oleks kooskõlas PS-ga, kuivõrd käesoleval juhul on riik sisuliselt otsustanud vara sundvõõrandamise ettekäändel, et Saksa riigilt arvatavalt saadud vahendite võrra oleks isik omandi olemasolu tunnustamisel rikastunud. Lisaks ei puuduta Saksa riigilt saadud väidetav hüvitis Eesti avalikke vahendeid; 2) järgides seisukohta, et LAG alusel makstud hüvitisi on võimalik lugeda kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes, rikutaks Eesti Vabariigi õigusallikatest tulenevat isiku õigustatud ootust omandi jätkuvusele ja selle rikkumisest hoidumisele kolmandate isikute poolt. Isegi juhul, kui õigustatud ootuse allikaks ei oleks Eesti Vabariigi enda õigusallikad, on apellatsioonkaebuses väidetu vastuolus õigustatud ootuse põhimõttega, kuna selle põhimõttega arvestamise vajadus võib tuleneda ka olukorrast, kus üks õigusriik on õigussubjektile selle andnud ning teisel õigusriigil on selle arvestamine võimalik. Isegi kui Eesti Vabariigil oleks formaalne õigus teise riigi poolt antud õigustatud ootust ignoreerida, ei saa seda teha ilma kaalumata; 3) kuivõrd LAG preambula rõhutab, et hüvitiste vastuvõtmine ei tähenda nõuetest loobumist ning seadus eeldab, et nõuete rahuldamisel tuleb saadud hüvitised tagasi maksta, siis ei saa vara tagastamisel isikule, kes on saanud kompensatsioone LAG põhjal, tekkida rikastumist 5
(10)3-10-2885 nagu on viidatud Riigikohus 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 punktis
  1. Seega puudub olukord, mille vältimiseks ORAS § 17 lg 5 võiks olla kehtestatud; 4) apellatsioonkaebuses on ebaõigesti kvalifitseeritud Saksa riigi poolt makstud põhihüvituse olemust. LAG kui Saksamaa õigusakti tuleb õigele tulemusele jõudmiseks tõlgendada kompleksselt koos muu Saksamaa õigusega, sh haldus- ja kohtupraktikaga, nt Saksamaa Liidu Konstitutsioonikohtu 24.07.1963 otsusega, mis näitab, et LAG alusel makstud summa ei ole käsitatav mitte omandiõiguse kaotamise eest makstud kompensatsioonina, vaid sotsiaalse rehabilitatsiooni vahendina, mida maksti kooskõlaliselt isiku kannatuste hinnangulise suurusega; 5) Riigikohus leidis 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p-s 22, et kompensatsiooni välismaal vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaidlema selle andjaga. Riigikohus pidas ilmselt silmas seda, et välisriigi kompensatsioon vastab ORAS § 17 lg 5 mõttele siis, kui kompensatsiooni vastavuse üle vara kaotusele teises riigis tõepoolest ka vaielda sai. LAG kompensatsioon sellise vastavuse üle vaielda ei võimaldanud. Õigusriigi ja õigluse põhimõtetega ei saaks kooskõlas olla arusaam, et isik pidi hüvitise suuruse üle vaidlema olukorras, kus tal oli kindel teadmine, et hüvitist ei maksta kaotatud omandiõiguse eest ja et hüvitis ei välista vara enda kätte tagasi saamist. Samuti rikuks selline lähenemine kohtusse pöördumise põhiõigust; 6) kaebaja vaidleb vastu halduskohtu otsuse p-le 4, milles kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et P. P on saanud summasid Saksamaa Liitvabariigilt LAG alusel. Kompensatsioonide maksmine või mittemaksmine, samuti nende konkreetne suurus, kuulub asjas määravat tähtsust omavate asjaolude hulka, mille kindlakstegemine kohtu poolt on asja õige lahendamise eelduseks. Juhul, kui väljamaksed LAG alusel võivad välistada nõudeid ORAS alusel, siis on oluline tuvastada mitte ainult väljamakse fakt, vaid ka nende tegelik väärtus, kuivõrd omandist ilmajäämine peab olema isikule kompenseeritud samaväärselt kui see oleks ORAS alusel kompensatsiooni saamisel; 7) kaebaja vaidleb vastu halduskohtu otsusele osas, milles kohus jättis kaebaja õigusabikulud vastustajalt välja mõistmata. Kohus ei selgitanud, miks tal on kahtlus, et kulusid ei kantud käesoleva haldusasja raames. Arvestades asjaolu, et kaebus halduskohtusse on esitatud kolm päeva enne summa tasumist, on mõistlik eeldada, et see on tasutud just selle haldusasja raames. Kui kohus leidis, et õigusabikulud ei ole vajalikud või põhjendatud, siis oli tal võimalik väljamõistetava hüvitise suurust vähendada. Antud juhul ei ole kohus selgitanud, millega on põhjendatud kaebaja esindajatasu hüvitamisest täielikult keeldumine. Juhul kui kohus oli seisukohal, et antud maksekorraldus või muud lisatud dokumendid ei ole piisavad, oleks ta saanud sellele tähelepanu juhtida, ja kaebaja oleks saanud esitada täiendatud ja/või parandatud tõendeid või anda täiendavaid selgitusi. Vastavalt kokkuleppele kliendiga on tema poolt tasutud summa 1500 eurot (juhul kui sellest jääb üle esimeses astmes) mõeldud katma ka tasu võimalikes järgmistes menetlusastmetes, mistõttu H. P palub juhul, kui summa jääb teiselt poolelt välja nõudmata esimese astme menetluskulude katteks, see vastavas osas välja mõista esindajatasuna teises kohtuastmes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. ORAS § 17 lg 5, millele tuginedes linnakomisjon kaebaja vara tagastamise taotluse rahuldamata jättis, on sõnastatud järgmiselt: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Riigikohus on normi haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tõlgendades asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei ta6
(10)3-10-2885 kista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest.
  1. Tallinna Ringkonnakohus on ümberasujatele LAG alusel makstud kompensatsiooni olemust käsitlenud haldusasjas nr 3-10-2818 ning leidnud, et LAG nägi ette erinevate kompensatsioonide maksmise sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamise tõttu tekkinud kahjude hüvitamiseks (LAG § 1 ja 4), kuid ümberasustamiskahjude (mõiste LAG § 12) koosseisus kompenseeriti LAG § 243 jj alusel Eestisse jäänud kinnisvara ning selline konkreetse kinnisvara väärtust arvestav põhihüvitus on käsitletav ORAS § 17 lg-s 5 märgitud kompensatsioonina. Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale ning ei pea õigeks halduskohtu otsuses võetud seisukohta, et kuna LAG alusel makstud hüvitise eesmärgiks ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid tagada sotsiaalset õiglust ja abistada ümberasujaid sisseelamisel, pole sellise kompensatsiooni saamine aluseks ORAS § 17 lg 5 kohaldamisele. Nagu ringkonnakohus juba haldusasjas nr 3-10-2818 märkis, pole kompensatsiooni käsitlemiseks ORAS § 17 lg 5 näidatud kompensatsioonina oluline, et ORAS ja LAG põhieesmärgid kattuksid. Määrav on, et kompensatsioon oleks makstud konkreetse kinnisvara väärtust arvestades. Nagu käesoleva haldusasja toimiku lehtedel 29-61 asuvatest P. Pi 29.03.1954 esitatud taotlusest ümberasustamiskahju hüvitamiseks, Hamburgi Wandsbeki piirkonna linnaosavalitsuse hüvitiste ameti 07.01.1960 kahju kindlaks määramise esialgsest otsusest ning 28.04.1961 üldotsusest selgub, määrati hüvitatava vara väärtus iga üksiku kinnisasja puhul kindlaks, lähtudes taotleja poolt esitatud ja haldusorgani poolt kogutud mahajäänud vara iseloomustavatest andmetest. Selline hüvituse arvestamise viis näitab veenvalt, et tegemist oli Eestisse mahajäänud vara väärtuse hüvitamisega. Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna kirjas kaebajale (tl 13) on viidatud, et kompenseeritud vara hilisemal tagastamisel tuleb väljamakstud hüvitis tagastada, mis näitab, et põhihüvitis makstigi konkreetse vara eest.
  2. LAG preambul näeb ette, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid LAG sätteid ei saa pidada Eesti seadusandjale siduvaks. Seejuures on asjakohane vastustaja viide EIK kohtupraktikale, mille kohaselt riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju ning kui riik võtab vabatahtlikult endale sellise kohustuse, siis ei ole piiratud riigi valikuvabadus tingimuste määramisel, mille esinemisel riik on valmis vara tagastama või hüvitust maksma.
  3. Kaebaja viitas apellatsioonkaebuses, et Eesti Vabariik on taastatud järjepidevuse alusel ning järjepidevus peaks laienema ka omandisuhetele, seega pole ei
  4. aastal kehtinud põhiseadusega ega praeguse põhiseadusega kooskõlas kaebaja varast ilmajätmine. Ringkonnakohus leiab, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning
  5. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Asjaolu, et seadusandja ei seadnud vara tagastamist sõltuvusse varem vastuvõetud kompensatsiooni tagasimaksmisest, pidi olema teadlik valik, sest üldteadaolevalt oli kompensatsiooni enne ORAS-e kehtestamist välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ alusel ning need kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui ORAS-es ette nähtud ning olid reeglina väiksemad. Kuna Eesti Vabariik ei ole võtnud vara endiselt omanikult või tema õigusjärglaselt ära õigusi, mida nad oleksid asunud realiseerima, ega lubanud ühelgi ajaperioodil, et tagastab või kompenseerib ka sellise vara, mille eest on kompensatsioon juba makstud, ei saanud LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvituse saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. 7
(10)3-10-2885
  1. Lisaks eelnevale ja vastuseks kaebaja väidetele, et Saksa riigilt saadud hüvitis ei puuduta Eesti avalikke vahendeid, võib märkida järgmist. Kaebaja isa, taotletud vara omanik, oli kohtutoimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt ümberasuja, kes asus Eestist Saksamaale ümber NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel Saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti nõukogude sotsialistlike vabariikide territooriumilt Saksamaale ümberasustamise kohta. NSV Liidu ja Saksa riigi vahel oli samal ajal sõlmitud ka kokkulepe Leedut, Lätit ja Eestit puudutavate mõlemapoolsete varanõuete reguleerimise kohta. Ümberasujad pidid mahajäetud vara vastavalt riikide vahelisele kokkuleppele üle andma Nõukogude kohalike organite käsutusse ning selle väärtuse pidi NSV Liit hüvitama. Ümberasustamine ja vara mahajätmine toimus seega ühelt poolt sõjaks valmistuva Saksa riigi korraldusel. Sellise ajaloolise tausta tõttu ei näe ringkonnakohus probleemi selles, et kaebajale ei maksta Eestisse jäänud vara eest kompensatsiooni Eesti rahalistest vahenditest – tegemist oli nn sõjakahjuga, mille hüvitamist teatud isikute grupile pidas Saksamaa LAG-st nähtuvalt juba aastaid tagasi õiglaseks.
  2. Kuna ringkonnakohus on erinevalt halduskohtust seisukohal, et LAG alusel kompensatsiooni saamine välistab kaebaja tunnistamise omandireformi õigustatud subjektiks, tuleb kontrollida, kas kompensatsiooni saamine on käesolevas asjas tõendatud. Halduskohus ei ole sellel küsimusel pikemalt peatunud, märkides üksnes, et vaidlust kompensatsiooni saamise osas pole. Kaebaja on viitega Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2011 otsusele haldusasjas 3-10-2971 apellatsioonimenetluses leidnud, et sarnaselt viidatud asjaga puuduvad ka käesolevas asjas tõendid kompensatsiooni määramise ja väljamaksmise kohta. Linnavalitsus väidab, et tõendid on piisavad, et nende põhjal järeldada kompensatsiooni maksmist. 13.

§ 61

lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatuid või mitte.

§ 59

lg 1 kohaselt peab iga menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas tuleb kohaldamisele üldine tõendamiskoormis ning kumbki pool peab tõendama oma väidete aluseks olevad asjaolud. Seega on linnavalitsusel kohustus tõendada, et kaebaja või tema õiguseellane on siin taotletud vara eest kompensatsiooni saanud. Kaebaja väidab, et kompensatsiooni saamine pole tõendatud ja otsus seega õigusvastane. Kaebaja on väitnud ka, et tema andmetel pole tema perekond kompensatsiooni saanud. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus, kas asjas esitatud tõendite pinnal on linnavalitsus õigesti asunud seisukohale, et kompensatsioon taotletud vara eest on juba välja makstud. 14. Linnavalitsus on apellatsioonimenetluses asunud seisukohale, et kaebaja on kompensatsiooni saamise fakti

§ 60lg 2 mõttes omaks võtnud.

Ringkonnakohus leiab siiski, et tegemist ei ole omaksvõtuga.

§ 60

lg 2 lause 2 näeb ette, et omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine sama seadustiku § 52 lg-s 2 sätestatud korras kohtule esitatud avalduses. Kaebaja esindaja on alustanud kohtule esitatud avaldust järgmiselt: “Vaidlust ei ole selles, et P P on saanud summasid Saksa Liitvabariigilt LAG alusel. Samas ei ole nende näol tegemist vara kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes, mis välistaks vara tagastamise või kompenseerimise omandireformi käigus.“ Toimiku lehel 71 asuv kaebaja esindaja kirjalik seisukoht vastab küll vormiliselt

§ 52

lg-s 2 nõutule, kuid Tallinnas XXXX ja XXXX asunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saamise faktiga selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist ei saa sellest avaldusest välja lugeda. Pigem võib tegemist olla ebaõnnestunud sõnastusega, nagu kaebaja esindaja apellatsioonimenetluses selgitas. 15. Linnavalitsus on vaidlusaluse otsuse tegemisel tuginenud Saksa Liitvabariigi Riigiarhiivist Bayreuthis saadud dokumentidele, millest nähtub, et P P on taotlenud kompensatsiooni Tallin8

(10)3-10-2885 na XXXX ja XXXX asunud majavalduste eest, Hamburgi Wandsbeki piirkonna linnaosavalitsuse hüvitiste ameti 07.01.1960 kahju kindlaks määramise esialgse otsusega on kindlaks tehtud XXXX asuva üürielamukinnistu ja Pääskülas asunud ehituskrundiga seotud kahju summas 51 750 riigimarka ning sellel lasuvad kohustused 4500 riigimarka, 28.04.1961 üldotsusega on lisaks eelnevale tehtud kindlaks XXXX asuva üürielamukinnistuga seotud kahju 12 903.22 riigimarka ning kohustused sellel 2758 eesti krooni. Seega on arhiivimaterjalidega tõendatud, et kahjuna LAG mõttes tehti kindlaks mõlema käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse objekti väärtus. Arhiivist ei õnnestunud leida dokumente kahjusumma määramise ja väljamaksmise kohta, kuid linnavalitsus leiab, et esialgsele otsusele kantud templijäljend „Leistungsk. notiert 24.02.60“ ja allkiri (tl 48 pöördel) tõendab, et otsusega kindlaks tehtud rahasummad kanti pärast otsuse vaidlustamatuks muutumist maksete kaardile (vt templi teksti tõlge tl 52 pöördel), mis viitab asjaolule, et pärast kahju kindlaks määramist jätkus automaatselt hüvitiste väljamaksmise menetlus. Samuti on linnavalitsus esitanud postikviitungi selle kohta, et 20.05.1961 on P Pi täiskasvanud pojale Rile kätte toimetatud 28.04.1961 üldotsus kahju kindlaks määramise kohta ning sama kuupäeva kandev hüvitise määramise üldotsus (tl 61 pöördel ja tõlge 62 pöördel), mis tõendab, et hüvitis oli välja arvutatud, seega kaebajal tekkinud nõudeõigus riigi vastu hüvitise väljamaksmiseks ning ilmselt see maksti välja.
  1. Ringkonnakohus leiab, et eelpool viidatud tõenditega on hüvitise maksmine P. Pile piisavalt usutavalt tõendatud. LAG § 245 nägi ette, et põhihüvituse määramiseks arvestatakse kokku otseselt tekkinud kahjud ning näitas ära asjaolud, mis tuleb põhihüvituse määramisel arvesse võtta. LAG § 246 märkis, et kindlaks tehtud kahju alusel liigitatakse kahjukannatanud kahjugruppidesse, järgnevad paragrahvid käsitlesid veel põhihüvituse määramise põhimõtteid ning § 250 kohaselt tuli põhihüvituse määramine ning selle põhisumma teha kahjukannatanule teatavaks. Postikviitungil näidatud 28.04.1961 põhihüvituse määramise üldotsus saab olla üksnes LAG § 250 alusel põhihüvituse määramise otsuse ja põhihüvituse summa P. Pile teatavaks tegemine. Seega saab nimetatud kaudsest tõendist järeldada, et põhihüvitus oli kindlaks määratud. LAG § 251 näeb ette, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma ulatuses, millele lisandub alates
  2. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaasta kohta. Kuna puudub igasugune ratsionaalne alus arvamaks, et kaebaja isale määratud ja teatavaks tehtud hüvitist seadust rikkudes välja ei makstud, on ringkonnakohtu arvates küll kaudsete tõenditega, aga siiski veenvalt tõendatud, et P. Pile oli sama vara, mida tema õigusjärglane nõudis Eestis, juba Saksamaal kompenseeritud ning linnavalitsus on ORAS § 17 lg 5 kohaldanud õigel faktilisel alusel.
  3. Kaebaja on esitanud kohtule Bayreuthis asuva Saksa Riigiarhiivi 16.09.2010 vastuse, mille kohaselt on kaebaja poolt viidatud toimik arhiivis olemas, kuid koormiste väljamaksmise kohta andmeid arhiivis pole. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud tõend ei lükka ümber kohtuotsuse eelmises punktis samast arhiivist saadud tõenditele antud hinnangut ja neist tehtud järeldust põhihüvituse väljamaksmise kohta. Nagu nähtub Bayreuthis asuva Saksa Riigiarhiivi internetileheküljelt, koguti sellesse arhiivi kahju kindlaks tegemiseks koostatud toimikud. Seega ei säilitata Bayreuthi arhiivis põhihüvitise määramise ning väljamaksmise dokumente ning arvestades seda, et 28.04.1961 hüvitise määramise otsus on taotlejale postikviitungist nähtuvalt kätte antud, on nii see otsus kui kahjusumma väljamaksmist kajastavad maksete kaardid säilitamisel mõnes teises arhiivis.
  4. Kaebaja väitel on vaidlusalused linnakomisjoni otsused õigusvastased ka seetõttu, et haldusaktide andmisel on tuginetud üksnes P. J ebatäpsele memole ning 31.08.2010 otsus oli kaebaja jaoks üllatuslik, sellest teda enne ei informeeritud ega antud võimalust dokumente esitada. Ringkonnakohus leiab, et ka eeltoodud väited ei anna alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Linnakomisjoni otsustes on toodud Bayreuthi arhiivis säilitatava kompensatsioonitoimiku asukohaviit, P. J memo on linnavalitsusele saadetud 16.08.2010 ning pole põhjust arvata, et otsuse 9
(10)3-10-2885 aluseks olevaid andmeid linnavalitsusel teada polnud. Kaebaja oli menetluse käigust informeeritud ja teadis, et linnavalitsus otsib tõendeid vara kompenseerimise kohta. Kaebaja ise oli algatanud kohtuasja nr 3-10-621, milles 01.06.2010 tehti otsus ja kohustati linnakomisjoni viima vara tagastamise menetlus lõpuni kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kui ei ilmne dokumente, mis viitavad endisele omanikule hüvitise maksmisele. Seega oli kaebaja piisavalt informeeritud asjade käigust ning otsused ei saanud tulla talle üllatusena. Samuti oli talle teada, milliseid tõendeid linnavalitsus otsib ning võimalus esitada omapoolseid tõendeid. Kaebajal oleks olnud võimalus esitada ja tõendada väide, et P. Pile pole vaidlusaluses menetluses taotletud vara eest hüvitust makstud, kuid ta pole seda võimalust soovinud kasutada. Kuigi linnavalitsusele on tekitanud aja- ja rahakulu menetluses vajalike dokumentide asukoha leidmine, pole alust arvata, et see oleks sama raskeks kujunenud ka kaebajale. Saksa Riigiarhiiv olnuks kohustatud vastama oma riigi kodaniku küsimusele kompensatsiooni väljamaksmise kohta ning käesolev vaidlus oleks lahenenud lihtsamalt ja kiiremini. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus käesolevas asjas menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada otsuste tegemist. 19. Kaebaja ei ole käesolevas asjas apellatsioonkaebust esitanud, esitatud vastuapellatsioon tagastati talle läbivaatamatult 01.08.2011 määrusega, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlused kohtuotsuse muutmiseks põhjenduste osas või menetluskulude väljamõistmata jätmise osas jätta tähelepanuta. 20. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb

§ 109lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust.

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 92

lg 1 ja uue

§-d 108 lg 1 ja 285 lg 1), Tallinna Linnavalitsus on taotlenud tasutud riigilõivu hüvitamist summas 31,94. Kuna riigilõiv on tasutud vana

kehtivuse ajal, tuleb riigilõiv kaebajalt välja mõista

§ 92lg 1 alusel. Viive Ligi Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.