lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
lg 1 sätestab, et kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda.
lg 1 sätestab, et üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada võlaõigusseaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Pooled sõlmisid 24.08.2006 äriruumi rendilepingu XXX, mille p 3.1 alusel kostja kasutusse anti äriruumid nr 1,7 ja 27 asukohaga XXX, Tallinn üldpinnaga 98,14 m2.. Hageja kohustus renditud ruumid kostjale üle andma hiljemalt 01.06.
lg-le 1, mille kohaselt ei pea ta maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada
§-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Kohus asub seisukohale, et eelnimetatud sättes osundatud eeldusi antud asjas ei esine ning kostjal ei ole olnud õigust üüri ja kõrvalkulude maksmisest kõrvale hoida. Hageja on esitanud arve nr M638 10.07.2007 summas 20 183.70 krooni (1 289.97 eurot), arve nr M743 01.08.2007 summas 29 795 krooni (1 904.25 eurot), M856 03.09.2007 summas 29 795 krooni (1 904.25 eurot), arve nr M986 01.10.2007 summas 29 795 krooni (1 904.25 eurot) ning arve nr M1100 5 01.11.2007 summas 6 952.15 krooni (444.32 eurot), milledest nähtub kostja kohustuse suurus, kuid kostja ei ole omapoolset kohustust täitnud ning on jätnud esitatud arved tasumata. Asjas on tõendamist leidnud ka see, et 20.06.2007 anti rendipind üle kostjale üleandmise vastuvõtu aktiga ning pood oli avamiseks valmis. Kostja ei ole seevastu hageja esitatud seisukohti veenvate tõenditega ümber lükanud. 28.09.2011 toimunud istungil on hageja kinnitanud, et kommunaalteenuste osas neil kostja vastu nõue puudub. Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et põhihagi kuulub rahuldamisele 91 985.85 krooni (5 878.97 euro) ulatuses.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja antud asjas viivise vähendamist nõudnud ei ole. Hageja on palunud viivise välja nõuda 05.03.2010 arve alusel, mille kohaselt on viivise summa 677.49 eurot (IV kd tl 17). Kostja ei ole viivisele sisulisi vastuväiteid esitanud ja on leidnud üksnes, et kuivõrd põhinõue ei kuulu rahuldamisele on põhjendamatu ka viivise nõue. Kuivõrd hagi kuulub põhinõudes rahuldamisele, kohustub kostja tasuma hagejale
Kostja viivise vähendamist taotlenud ei ole, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised summas 677.49 eurot. Vastuhagi Alljärgnevalt analüüsib kohus vastuhagi nõudeid, põhjendusi ja kostja vastuväiteid. Vastuhageja palub vastukostjalt välja mõista otsese kahju summas 139 227.96 krooni (8 898.29 eurot) ja saamata jäänud tulu 160 667.45 krooni (10 268.52 eurot).
lg 1 sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kostja selgitas 28.09.2011 toimunud istungil, et tellis kaupluse sisustamiseks seadmed ja mööbli. Kassasüsteemi ei ole olnud võimalik kasutada, kuivõrd hageja sulges kaupluseruumid. Kassasüsteemi väärtuse tõendamiseks on vastuhageja esitanud arved (I kd tl 134). NVAS poolt väljastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et vaidlusalune müügisüsteem on vastuhagejale üle antud (I kd tl 122), kuid kõnealusega ega esitatud arvetega ei saa hinnata just vastuhageja poolt esile toodud kassasüsteemi väärtust. 6 Samuti on kostja esitanud asja materjalide juurde arved 07-017 68, tl 123 I kd summas 9 246 krooni (590.93 eurot), ettemaksu arve NV – 07 summas 7 315.41 krooni (467.54 eurot), tl 128 I kd, tl 134 I kd arve nr 07-01769 summas 1 817.20 krooni (116.14 eurot). Kohus asub seisukohale, et õige on vastukostja poolt esile toodud argument, et esitatud arvetest ei nähtu nende seost vaidlusaluse üüripinnaga, ega ole tõendamist leidnud asjaolu, et arved on tasutud. Samuti ei ole antud asjas tõendamist leidnud asjaolu, et esemeid ei ole olnud võimalik näiteks järelturul võõrandada (IV kd tl 42). Kohus leiab, et esitatud asjaoludele ja tõenditele tuginedes ei ole vastuhagi esitaja veenvalt põhistanud, et vastuhagejale on hagiavalduses toodud otsene kahju tekkinud. Kostja väidetav otsene kahju seisneb selles, et üüriobjektile soetatud vara muutus väärtusetuks selle kasutamise võimatuse tõttu üüritud ruumides, kuhu kogu sisutus oli spetsiaalselt tellitud ja see võimatus oli tingitud hageja poolt lepingu rikkumisest, mis seisnes äriruumide mitte üleandmisest, alusetute arvete esitamisest ja lõpptulemusena ruumide ning kostja vara üle võtmises, mille tulemusena polnud kostjal võimalik täita üürilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Üüriobjektile soetatud vara seisab kasutult laos ning kahju hüvitamisel on kostja nõus selle hagejale andma.
lg 3 kohaselt kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist.
lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastuhagile on lisatud küll hulgaliselt arveid-saatelehti, kuid vastuhageja poolt esitatud väited kahju tekitamise osas ei ole kohtu hinnangul veenvat tõendamist leidnud. Esitatud arvetest, mis on väidetavalt otsese varalise kahju suuruse arvutamise aluseks, ei nähtu nende seost vaidlusaluse üüripinnaga, samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et vastuhageja on arved tasunud. Vastuhageja on asunud seisukohale, et tema otsese kahju suurus on 139 227,96 krooni (8 898,29 eurot), mis seisneb selles, et hageja viivitas renditud pindade üleandmisega ligikaudu 3 kuud. Kuivõrd kohus on põhihagis ülalöelduga tuvastanud, et pinnad on üle antud 20.06.2007, siis ei ole vastuhagis esitatud nõudel, mille kohaselt on kahju tekkimine seoses renditud pindade üleandmise viibimisega põhjendamatu. Kostja on seisukohal, et temale tekitatud varalist kahju tõendavad kohtule esitatud arved, kuid kohtu hinnangul ei ole esitatud materjalide põhjal järeldada, et kostja oleks reaalselt vastavad kulud kandnud seoses vaidlusaluse üüripinnaga. Arvete esitamine ei tähenda automaatselt vastavate kulude ka reaalset kandmist, mistõttu nimetatud osas on vastuhagi tõendamata.
lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Vastuhageja on tõendanud saamata jäänud tulu suurust asjaoluga, et pidi kauba alla hindama. Vastukostja vaidleb allahindlusest tulenevale saamata jäänud tulule vastu, kuna sellest ei ilmne seost vaidlusaluse rendipinnaga ning väidetava tulu arvutamise metoodika. Kohus asub seisukohale, et kostja esitatud tõend ei põhista nõuet saamata jäänud tulu hüvitamiseks, kuna sellest ei nähtu, et allahindlus oli tingitud hageja tegevusest, mitte muudest asjaoludest, näiteks 7 hooaja lõppemisest või asjaolust, et ostjatel puudub huvi seda liiki kauba vastu vms, mistõttu kostja nõue allahindlusest tingitud kahju osas on tõendamata. Kohus leiab, et kostja ei ole samuti tõendanud seda, et väidetavat lepingu rikkumist esines, mis oleks taganud talle võimaluse rõivaste realiseerimiseks sajaprotsendiliselt ning allahindlusi tegemata. Samuti nõustub kohus vastukostja seisukohaga, et kõik kauplused teevad allahindlusi, kuivõrd hooajalist kaupa ei müüda tavapäraselt ühe hooaja jooksul ära. Vastuhageja ei ole põhjendanud, millistest asjaoludest tulenevalt on ta teinud talle kuulunud kauba allahindluse määras, mis ilmneb kohtule esitatud aktist. Kohus leiab, et ilmne on ka asjaolu, et pärast väidetava müügitakistuse tekkimist oleks vastuhageja pidanud püüdma oma kahjude ennetamiseks või vähendamiseks müüa rõivaid oma teistel kaubanduspindadel. Kohtu hinnangul on tõendamata vastuhageja saamata jäänud tulu osas, milleks on kauba müügist saamata jäänud raha võrrelduna kostja teiste müügipindadega. Müügitulu sõltub teadaolevalt mitmetest faktoritest, milleks on näiteks poe asukoht, selle sissetöötamise periood jms. Vastuhageja ei ole põhjendanud, miks ta on leidnud, et tuleb asuda seisukohale, et uus kaubanduspind toob samal perioodil eeldatavalt samaväärse müügikäibe kui sissetöötatud müügipinnad. Johtuvalt eelnimetatust ei ole alust väita, et vastuhagejale on tekkinud saamata jäänud tulu, kuivõrd nimetatud osas on vastuhagi tõendamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastuhageja nõue rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul oli vastuhagejal õiguslik alus vastuhagi esitamiseks olemas, kuid esitatud materjalide ja tõendite põhjal ei saa seda lugeda tõendatuks. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud ATFIE kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Merike Varusk Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.