lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p-des 1 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Liisingulepingu nr XXX üldtingimustes on lepingumaksete tasumise kohta sätestatud, et liisinguvõtja on kohustatud tähtaegselt ja täielikult tasuma lepingust tulenevad maksed ja punktis 9.2.10, et hageja võib lepingu üles öelda, kui liisinguvõtja jätab maksmata lepingust tulenevad maksed. Hageja ütles lepingu liisinguvõtjale BIOÜ-le lepingu üles 10.06.2008 ülesütlemise teatega, mille kohaselt oli liisinguvõtjal liisingumaksete võlgnevus hageja ees kaheksa arve osas summas 54 375,06 krooni. Kostjale esitatud arvetest nähtuvalt oli liisinguvõtja võlgnevuses perioodil 16.11.2007 kuni 16.06.
lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuna lepingust tulenevad arved ja teade lepingu ennistamise kohta saadeti ühele ja samale aadressile XXX Tallinnas ja kostja, kes oli ka liisinguvõtja seaduslikuks esindajaks, on arvete kättesaamist kinnitanud, siis tuleb lugeda kättesaaduks ka lepingu ennistamise teade. Kostja nõustumine lepingu ennistamisega on eelpool nimetatud tõendiga samuti tõendamist leidnud. Kuna kostja 05.05.2008 arveid tähtaegselt ei tasunud ütles hageja liisingulepingu uuesti üles 10.06.2008.a. Hageja ei ole lepingut üles öelnud teist korda sama võlgnevuse tõttu, vaid selle tõttu, et liisingulepingu ennistamise järgselt tekkis liisinguvõtjal uus võlgnevus perioodil 16.11.200716.06.2008, seega oli võimalik liisinguleping uuesti üles öelda. Esitatud arvetega on tõendatud tasumata lepingumaksed kokku summas 3475,22 eurot, millest tuleb maha võtta kindlustusmaksed pärast sõiduki üleandmist summas 1299,66 eurot, millest hageja kohtuistungil loobus, seega on kostjal võlgnevus lepingumaksete osas 2175,56 eurot. Hageja nõue müügiga kaasnevate kulude eest on 418,37 eurot. Kohtule esitatud tõenditest SAAS arvetest nr 282601836 29.07.2008 ja nr. 292604196 29.09.2009 nähtuvalt koosnes see sõiduki müügieelsest tehnilisest ülevaatusest ja remondist, kokku 78,87 eurot ja vahendustasust 421,82 eurot. Kohus on seisukohal, et sõiduauto realiseerimise eest makstav vahendustasu, on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud
Riigikohus on lahendis 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole
lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, sest
lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada
Seega ei ole põhjendatud kostjalt sõiduki remondikulu ja hoolduskulu, milleks arve kohaselt on müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, pirnivahetus, kütuse ja õli kulud, väljamõistmine
lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondi- ja hoolduskulude 78,87 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud
lg 1 ja 3 sätestas, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli vara jääkmaksumus 11 619,69 eurot. Teatisega nr XXX 16.09.09 on tõendatud, et sõiduk võõrandati hinnaga 91 666,67 krooni/ 5858,57 eurot (ilma käibemaksuta). Müügikahju on hagiavalduse kohaselt 5761,11 eurot. Hageja tuginedes liisingulepingu üldtingimustele asus seisukohale, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et
lg 3 järgi tuleb liisinguandja
lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega
Riigikohus on leidnud, et selline tüüptingimus on
lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 9.6, mille kohaselt peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe, kui liisingulepingu ülesütlemisel on vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, tühine, kuna see on liisinguvõtjat ja kostjat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt
lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oligi sõiduki müügihind. Hageja on kohtule esitatud Mitsubishi Outlander müügiinfo kohaselt pannud sõiduki müüki 23.09.2008 ja määranud selle väärtuseks ehk turuhinnaks 239 000,00 krooni/ 15274,88 eurot. Sellise sõiduki väärtusega on nõustunud ka kostja. Liisingu eset müüdi ligikaudu aasta (23.09.2008.a. – 18.09.2009.a.). Esialgselt määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 147 333,33 krooni/ 9416,32 eurot. Seega müüdi sõiduk rohkem kui poole odavamalt sõiduki tagastamisel hageja poolt määratud sõiduki väärtusest. Hageja on väitnud, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud sõiduki võõrandamisel parim ja kiirem tulemus, kuid oma sellekohaseid väiteid ta tõendanud ei ole. Hageja on ka väitnud, et sõidukile ei suudetud ostjat leida tulenevalt liisingu eseme tehnilisest seisukorrast. Vara üleandmis-vastuvõtmisaktidega on tõendatud, et liisinguandja andis hageja koostööpartnerile OÜ-le R vara üle 07.07.2008. Üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud liisingueseme seisukord välise vaatluse põhjal, liisinguesemel on kindlaks tehtud ulatuslikud puudused: tuuleklaasis oli mõra, esistange kriimustatud, vasakpoolne udutule klaas katki, kerel kriimustused ja parempoolsel tagauksel kerge mõlk, tagastange kriimustatud, parempoolsel esiukse sisekäetoel nahast osal auk, vasakpoolsel plastiklaiendil alt äärest tagumine osa lahti (teibitud). Eelnevast tõendist saab kohus järeldada, et liisinguvõtja tagastas sõiduki tavapärasest kasutamisest ja kulumisest oluliselt halvemas seisukorras ning, et liisingueseme halb seisukord võis omakorda mõjutada sõiduki müügiprotsessi aega ja müügihinda. Sõiduki halva seiskorra eest on aga vastutav liisinguvõtja. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eelnevast tulenevalt ei saa kohus nõustuda hageja väitega, et 14 kuud pärast sõiduki tagastamist müüdud sõiduki väärtus oli üleandmise hetkel hageja poolt määratud väärtusest 147 333,33 krooni/ 9416,32 euro võrra madalam. Kõik sõiduki puudused olid esile toodud vara üleandmisevastuvõtmise aktis ning hageja sai nendega turuväärtuse määramisel ja sõiduki müüki suunamisel arvestada. Hageja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et ta pani sõiduki müüki hinnaga, mis ületas tunduvalt sõiduki tegelikku väärtust. Kostja viidatud portaalis www.auto24.ee märgitud hinnad kajastavad üksnes sõidukite pakkumishindasid, puudub info, milline oli sõidukite lõplik müügihind, kostja ei ole ka viidanud milliseid konkreetseid pakkumisi tulnuks kohtul arvestada, mistõttu ei saa kohus viidatud portaalis märgitud hindu sõiduki väärtuse määramisel arvesse võtta ja viide tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et liisinguvõtja või käendaja oleksid olnud huvitatud müügiprotsessi kiirest või tulemuslikust läbiviimisest või otsinud ise sõidukile ostjaid. Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et sõiduki üleandmise ajal määratud väärtuse ja müügihinna vahe 9416,32 eurot, tuleb jätta hageja ja kostja kanda võrdses ulatuses, summas 4708,16 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista müügikahju 1052.95 eurot (5761,11€ 4708,16€). Hageja põhinõue kuulub seega rahuldamisele osaliselt kokku summas 3650,33 eurot (2175,56+421,82+1052.95)
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Liisinguvõtja jäi liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisel viivitusse. 06.10.09 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale aadressile Narva mnt 11E Tallinnas nõude liisingulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Vaidlust ei ole, et nõue jäeti tasumata. Hageja ja liisinguvõtja leppisid liisingulepingus kokku 0,25% viivise määra kohaldamises maksete mittetähtaegse tasumise korral. Kostja kohustus käenduslepingu nr XXX punktis 3 vastutama kõigi liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest kokku 24 605,99 euro ulatuses. Viivis on arvutatud võlgnevuselt vastavalt lepingu ülesütlemisest 10.06.2008.a kuni hagi esitamise seisuni. Viivise periood on 10.06.2008.a. kuni 04.10.2010.a, viivise määr on 0,25% aastas. Seega on viivitatud 832 päeva. Viivist on vähendatud põhivõla summani 9654,70 eurot. Kohus võttes arvesse, et põhivõla summa kuulub väljamõistmisele osaliselt, vähendab põhivõla summani ka viivist, ning seega mõistab kostjalt välja viivise osaliselt kokku 3650,33 eurot. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlg 3650,33 eurot ja viivis 3650,33 eurot, kokku 7300,66 eurot. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 69% ulatuses hageja ja 31% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.