← Eesti

3-11-302/46

Obsah (4)§ 180§ 175§ 182§ 183

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. märts 2012, Tallinn Haldusasja n

) tähenduses käivet ei teki. PMTK vähendas 15.10.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/5913-7 Aura Viis OÜ

  1. a juunikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 1 600 000 krooni võrra, jättis rahuldamata tagastusnõude summas 1 444 213 krooni ja määras tasumisele kuuluva käibemaksu summa 155 767 krooni. Aura Viis OÜ esitas maksuotsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet jättis 10.01.2011 vaideotsusega nr 6-1/649-4 rahuldamata.
  2. Aura Viis OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 15.10.2010 maksuotsuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et OÜ Ranna Arendus ei ole andnud Aura Viis OÜ-le üle ettevõtet või selle osa, samuti ei ole toimunud ettevõtte või selle osa varjatud üleminekut. Ettevõtte võõrandamisega on tegemist üksnes juhul, kui müügilepingu esemeks oleva majandusüksuse osas on tegemist ühtse ning majanduslikult funktsioneeriva tervikuga. Kinnistute müügilepingu sõlmimise hetkel (21.06.2010) puudus OÜ-l Ranna Arendus selline toimiv, terviklik ning majanduslikult ühtselt funktsioneeriv majandusüksus. Ka on antud juhul Aura Viis OÜ ja OÜ Ranna Arendus vahel sõlmitud üksnes käsutustehingud kinnistute omandi üleandmise kohta. OÜ Ranna Arendus ei ole Aura Viis OÜ-le üle andnud mingeid teisi õigusi või kohustusi, rääkimata töölepingute, vallasvara, klientide või intellektuaalse omandi üleandmisest. Järelikult ei ole soovinud pooled omandada ega anda üle ettevõtet või selle osa ning puuduvad sellekohased otsesed või kaudsed tahteavaldused. Poolte selgelt väljendatud ning notari poolt kontrollitud ja tuvastatud tahe on olnud suunatud ainult ja üksnes kinnistute üleandmisele. Maksuhalduri järeldus ettevõtte ülemineku kohta ei põhine ühelgi tõendil, vaid on paljasõnaline oletus. Kaebaja ei ole 21.06.2010 kinnistute müügilepingu alusel saanud lubamatut maksueelist. Aura Viis OÜ ja OÜ Ranna Arendus on kinnistute müügitehingut käsitanud kauba võõrandamisena ning lisanud tehingule käibemaksu, kusjuures kinnistute võõrandamise on käibena deklareerinud nii ostja kui ka müüja. Aura Viis OÜ on majandustehingult käibemaksu müüjale täies ulatuses tasunud. Kuna Aura Viis OÜ kasutab kinnistuid oma ettevõtluses, siis on tal käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lg 1 alusel õigus ka sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Väär on maksuhalduri seisukoht, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 84 kohaldamiseks piisab ettevõtte üleandja soovist kohustustest vabaneda ning see ei eelda tingimata eesmärki saada lubamatu maksueelis. Aura Viis OÜ ei ole pankrotistumise kaudu mingisugustest kohustustustest vabanenud, vaid pankrotistunud on üksnes OÜ Ranna Arendus. Kui maksuhalduril on nimetatud äriühingule pretensioone, tuleks need suunata OÜ Ranna Arendus vastu. Maksuhalduril puudub tehingu ümberhindamise õigus, kui tuvastamata on lubamatu maksueelise saamisele suunatud maksukohustuslase tegevus. Kaebajal puudus tahtlus lubamatu maksueelise saamiseks ning maksuhaldur ei ole vastupidist tuvastanud ega tõendanud. Maksuhaldur on vääralt mõistnud kinnistute müügitehingu tingimust, mille kohaselt tasub Aura Viis OÜ nii enda kui ka Danske Bank A/S Eesti filiaalilt kaasatud vahendite arvel kinnistute müügihinna selliselt, et müügihind tasutakse otse Danske Bank A/S Eesti filiaalile OÜ Ranna Arendus võlgnevuste kustutamiseks. Selline kokkulepe ei tõenda Aura Viis OÜ poolt OÜ Ranna Arendus kohustuste ülevõtmist, vaid OÜ Ranna Arendus poolt kinnistute müük oli sisuliselt sundmüük selleks, et tasuda kohustused hüpoteegipidaja Danske Bank A/S Eesti filiaali ees. Kuna OÜ Aura Viis oli kinnistute ostmiseks leppinud kokku just Danske Bank A/S Eesti filiaali vahendite kaasamises, siis on loomulik, et müügihind kanti otse 2

(16)3-11-302 Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Müügihinna tasumise kohustuse täitmine tasaarvestusega ei ole midagi ebatavalist ega lubamatut. Vaidlust ei ole selles, et Aura Viis OÜ-l olid nõuded OÜ Ranna Arendus vastu ning 21.06.2010 kinnistute müügitehingus pooled vastastikused kohustused tasaarvestasid. Maksuhaldur on püüdnud tegelikke asjaolusid moonutades ning Aura Viis OÜ juhatuse liikme K R ning OÜ Ranna Arendus juhatuse liikme P Mi ütlusi fragmentaarselt tsiteerides luua näivust „varjatud“ suhetest nimetatud isikute vahel. Maksumenetluses ei ole Aura Viis OÜ juhatuse liige kunagi varjanud tutvust P. Miga, kuid see ei oma tehingu majandusliku sisu tõlgendamisel mingit tähendust. Maksuhaldur on viinud maksumenetluse läbi objektiivsus- ja uurimispõhimõtet rikkudes, mistõttu tuleb maksuotsus täies ulatuses tühistada. 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Maksuotsuses on põhjendatult asutud seisukohale, et OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ vahel toimus ettevõtte võõrandamine. Maksuhalduri seisukoht ettevõtte ülemineku osas ei põhine üksnes kinnistute omandiõiguse üleandmise faktil. Oluline on hinnata konkreetse ettevõtte spetsiifikale vastavate oluliste asjade ja õiguste üleminekut. OÜ Ranna Arendus põhitegevuseks oli „kinnisvaraarendus Tallinnas ja Hiiumaal“. Kinnisvaraarendusega tegelemiseks ei pea ettevõttesse kuuluma lepingulisi töötajaid, sest majandustegevuseks vajalikku teenust soetatakse välistelt teenusepakkujatelt. Määravaks on eelkõige kinnisvara ja sellega seonduvate õiguste, kohustuste ja tegevuse terviklik üleandmine. Kuna vaidlusaluse tehingu ajaks olid Tallinna kinnistud juba müüdud, oli OÜ Ranna Arendus põhitegevuseks sel hetkel Hiiumaa kinnistute arendamine. Seetõttu leidis maksuhaldur, et Aura Viis OÜ võttis OÜ-lt Ranna Arendus üle ettevõtluse osa (tegutseva majandusüksuse, koos sinna kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega), mis sai iseseisvalt jätkata ettevõtte senist tegevust (Hiiumaa kinnistute arendamine) Aura Viis OÜ omandis. Kui poolte tegevus on suunatud sellele, et ettevõtte üleminekut varjata ja sellega kaasnevat kohustuste üleminekut vältida, siis ei saa ettevõtte ülemineku hindamisel lähtuda sellest, kas kõigi ettevõttega seotud kohustuste üleminek on nõuetekohaselt vormistatud või mitte. Ettevõtte ülemineku mittetoimumist põhjendades ei saa piirduda väitega, et tegemist oli kinnisvara müügiga, vaid hinnata tuleb ka äriühingu tegevust iseloomustavaid muid faktoreid. OÜ Ranna Arendus võõrandas Aura Viis OÜ-le kogu oma likviidse vara ja jättis äriühingusse üksnes võlad. Seega on toimunud ettevõtte toimimist tagavate asjade ja õiguste nn kriitilise massi üleminek. Ekslik on kaebaja seisukoht, et konkreetsel juhul OÜ-l Ranna Arendus selline üleantav toimiv, terviklik ning majanduslikult ühtselt funktsioneeriv majandusüksus puudus. Aura Viis OÜ ei saanudki üle võtta OÜ Ranna Arendus töötajaid ega vallasvara, sest OÜ-l Ranna Arendus nii vara kui töötajad puudusid. Aura Viis OÜ pangalaenu tagatiseks on OÜ Ranna Arendus endiste juhatuse liikmete P. Mi ja J Pi käenduslepingud. Asjaolu, et müüja käendab ostja laenu, et müüjal oleks võimalik vara võõrandada just sellele kindlale ostjale, ei ole kindlasti äris tavaline. Samuti märkisid pooled lepingusse lepingust taganemise õiguse juhul, kui ostueesõigust omav isik kasutab oma ostueesõigust. Seega tegid pooled kõik selleks, et tehing toimuks just OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ vahel. Poolte teadlik tegutsemine eesmärgil, et just konkreetne äriühing saaks ostjaks olla, viitab ettevõtte üleminekule. Seda eriti juhul, kui kinnistute võõrandaja ja omandaja juhatuse liikmete vahel on tihedad ärialased sidemed. Kaebaja seisukoht käesolevas asjas MKS § 84 kohaldamisest on ekslik. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus üks ettevõte võõrandas teisele ettevõttele kogu oma likviidse vara, millest tulenevalt on maksuhaldur asunud seisukohale, et tegemist on ettevõtte üleminekuga. Maksuseaduse õige normi leidmine ei tähenda veel tehingu ümberhindamist MKS §-de 83 ja 3
(16)3-11-302 84 mõttes. Vara võõrandamine võib olla maksustatud KMS erinevate sätete alusel, kuigi võõrandamise kui tehingu olemus tsiviilõiguslikus mõttes jääb samaks. Maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et toimunud on vara müük, kuid on seisukohal, et vara müük toimus ettevõtte ülemineku käigus ning sellest tulenevalt ei ole tegemist käibega. Tiheda ärialase seotuse tõttu oli Aura Viis OÜ teadlik OÜ Ranna Arendus majanduslikust olukorrast ning on koos OÜ-ga Ranna Arendus tegutsenud sihilikult eesmärgiga säilitada kontroll Hiiumaa kinnistute üle. 5. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2011 otsusega Aura Viis OÜ kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ vahel 21.06.2010 sõlmitud kinnistute müügitehingu tegelik sisu on käsitatav ettevõtte üleandmisena

tähenduses, mistõttu puudus Aura Viis OÜ-l KMS § 4 lg 2 p-st 1 tulenevalt alus arvata tehingult maha sisendkäibemaks 1 600 000 krooni. Vaidlusaluses maksuotsuses pole MKS §-dele 83 või 84 küll viidatud, kuid tegemist on vormiveaga, mis maksuotsuse sisulist õiguspärasust ei mõjuta ega too kaasa selle tühistamist (haldusmenetluse seaduse § 58). Asjas omab määravat tähtsust MKS § 83 lg 4. Kohus nõustus maksuhalduriga, et tegelikult toimus poolte vahel mitte üksikute varade võõrandamine ettevõtluse käigus, vaid ettevõtte üleandmine. Kuna maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid kinnitavad, et vara võõrandamise ja soorituste lõppeesmärgiks oli majandustegevuse suunamine OÜ-st Ranna Arendus Aura Viis OÜ-sse, siis sellistelt tehingutelt käivet ei tekkinud ning käibemaksu lisamisel oli tegemist kaebaja maksukohustuse kokkuleppimisega tema enda poolt. Nimetatud tehingute puhul oli tegemist MKS § 83 lg 4 mõttes näilike tehingutega, varjamaks ettevõtte üleminekut ning eesmärgiga tehingutest tulenevate arvete esitamisel maha arvata sisendkäibemaksu, milleks õiguslik alus puudus. Ettevõtte (kuni 30.06.2009 kehtinud äriseadustiku § 5 lg 1, alates 01.07.2009 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661) ülemineku all tuleb mõista tervikliku majandusüksuse või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut. Ettevõte on oma olemuselt vara, mille koosseisu kuuluvad nii ettevõtte majandamist teenivad kui ka muul viisil ettevõttega majanduslikult seotud õigused ja kohustused (

§ 180lg 2).

Oluline on silmas pidada ka ettevõtte ülemineku eesmärki – üleantava vara ja suhete koosseis peab tagama ettevõtte tegevuse jätkamise (direktiivi 2001/23/EÜ art 1 lg 1 p „b“). Maksuhaldur on rajanud oma järeldused ettevõtte ülemineku osas õigetele asjaoludele. Tõendid näitavad üheselt OÜ Ranna Arendus maksejõuetust enne kinnistute müüki, mistõttu oli olemas äriühingu juhtide huvi jätkata tegevust teise äriühingu nime all. Mõlema äriühingu tegevusalaks oli projektipõhine kinnisvaraarendus, 21.06.2010 müügilepingu objektiks olnud kinnistud moodustasid enamiku äriühingute põhivarast, OÜ-l Ranna Arendus sel hetkel muid varasid ei olnudki. Kõnealused kinnistud olid eelduseks OÜ Ranna Arendus ja hiljem Aura Viis OÜ majandustegevuse toimumiseks, tegemist oli sel ajal ainsa kinnisvaraprojektiga. Vahetult pärast müügitehingut algatati OÜ Ranna Arendus pankrotimenetlus ning majandustegevust jätkas kinnistud omandanud Aura Viis OÜ. Kuivõrd Aura Viis OÜ võttis üle OÜ Ranna Arendus kohustused panga ees, J. Pi ees ja P. Miga seotud äriühingute ees, toimus ka valdava osa kohustuste (v.a eelkõige maksukohustused) üleminek Aura Viis OÜ-le. Aura Viis OÜ pangalaenu tagatiseks on OÜ Ranna Arendus endiste juhatuse liikmete P. Mi ja J. Pi käenduslepingud, mis ei ole kindlasti äris tavaline (s.o müüja poolt ostja laenu käendamine). Nimetatud käendused on antud vaidluses ilmekaimaks tõendiks selle kohta, et endised OÜ Ranna Arendus juhid olid edaspidi huvitatud Aura Viis OÜ majandustegevusest ja tegemist ei saanud kuidagi olla pelgalt tavapärase kinnistute müügilepinguga omavahel mitteseotud osapoolte vahel. Müügitehingu järel jätkas Aura Viis OÜ Hiiumaa kinnistute arendamist, kusjuures äriplaanis muudatuste tegemine ei ole oluline, sest see on majanduses 4

(16)3-11-302 tavapärane ega tähenda ettevõtte järjepidevuse kadumist. Käesoleval juhul seisnes kaebaja maksueelis selles, et käibemaksu tasumise kohustus summas 1 600 000 krooni suunati tegevust lõpetavasse äriühingusse, sisendkäibemaksu mahaarvamise võimaluse sai aga tegevust jätkav Aura Viis OÜ. Maksuotsuses on õigesti leitud, et tegemist oli OÜ Ranna Arendus ettevõtte varjatud üleandmisega Aura Viis OÜ-le, mille eesmärk oli viia OÜ Ranna Arendus majandustegevus üle Aura Viis OÜ-sse selliselt, et varad ja kohustused, mille täitmine oli vajalik, läheksid uude äriühingusse üle, ning kohustused, mille täitmisest ei olnud ettevõtet üle võttev äriühing huvitatud, jääksid OÜ-sse Ranna Arendus. Kui poolte tegevus on suunatud sellele, et ettevõtte üleminekut varjata ja sellega kaasnevat kohustuste üleminekut vältida, siis ei saa ettevõtte ülemineku hindamisel lähtuda sellest, kas kõigi ettevõttega seotud kohustuste üleminek on nõuetekohaselt vormistatud või mitte. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata ühekorraga ja ühe tehingu alusel. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-l Ranna Arendus puudusid töötajad ja kliendibaas. Samuti pole esitatud andmeid OÜ-l Ranna Arendus mingi vallasvara või intellektuaalse omandi olemasolu kohta, mistõttu on kaebaja sellekohased väited alusetud ja otsitud. Kuna 21.06.2010 lepingu esemeks olnud kinnistud moodustasidki tol hetkel OÜ Ranna Arendus tegevuse tuuma, läks nende kinnistute teisele äriühingule võõrandamisega (samadel eesmärkidel arendamiseks) üle ka kogu ettevõtlus. Üleantav majandusüksus säilitas oma identiteedi, kuna üle ei saa anda rohkem, kui üleandjal endal oli. Vahetult pärast kinnistute müüki algatati OÜ Ranna Arendus pankrotimenetlus ja sisuline majandustegevus oli seega kinnistute müügiga lõppenud. Aura Viis OÜ-s aga enne kinnistute ostu majandustegevust ei olnud ja see sai alguse nimelt 21.06.2010 kinnistute ostuga. Maksuhaldur ei ole maksumenetlust läbi viies rikkunud ka uurimispõhimõtet ning on asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid hinnanud objektiivselt ja põhjalikult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Aura Viis OÜ palub apellatsioonkaebuses (ja ringkonnakohtule 14.02.2012 esitatud täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Asjas ei ole tuvastatud OÜ Ranna Arendus ettevõtte üleminekut Aura Viis OÜ-le. Halduskohus on vääralt mõistnud ettevõtte ülemineku regulatsiooni tähendust nii tsiviilõiguslikus kui ka maksuõiguslikus mõttes ning nõustunud maksuhalduri põhjendamatute järeldustega. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei oma mingit tähendust isikutevahelised seosed ega muud asjaolud (sh nõuete tasaarvestamine), vaid tuvastada tuleb iseseisva toimimisvõimega majandusüksuse üleminek (vt Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 11). See tähendab, et tehingu kvalifitseerimiseks ettevõtte üleminekuks peab maksuhaldur tuvastama varakogumi, mis on ühelt äriühingult teisele üle läinud. Kohtuotsuses on OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ (endiste) juhatuse liikmete omavahelistele seostele aga omistatud põhjapanev tähendus. Seejuures ei ole maksuhaldur ilmekaimaks näiteks peetud käenduslepinguid kohtule üldse esitanud. Tuginemine P. Mi ja J. Pi poolt Aura Viis OÜ krediidi käendamisele Danske Bank A/S Eesti filiaal ees ei ole asjakohane, sest käendus oli antud sundolukorras ning sellega vähenesid käendajate kohustused Danske Bank A/S Eesti filiaal ees märkimisväärselt. Aura Viis OÜ-le antava laenu käendamine J. Pi ja P. Mi poolt oli Danske Bank A/S Eesti filiaali poolne nõue ning maksuhaldur ei ole vastupidist tuvastanud, piirdudes üksnes eluvõõraste ja kontekstiväliste oletustega. OÜ Ranna Arendus oli oma tegevuse kinnisvara arendamisel rahapuuduse tõttu lõpetanud ning võõrandas temale kuuluvaid kinnistuid nii Harjumaal (kaks kinnistut vastavalt 22.02.2010 ja 17.06.2010) kui ka Hiiumaal (21.06.2010 viis kinnistut), et teenindada Danske Bank A/S Eesti filiaalilt võetud laenu, mis oli tagatud J. Pi ja P. Mi käendustega. Aura Viis OÜ-le oli majanduslikult kõige 5
(16)3-11-302 kasulikum finantseerida tehingut Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu, sest nimetatud pank oli juba teadlik omandatavate kinnistute olemusest ja turuväärtusest ning puudus vajadus kinnistutele uute hüpoteekide seadmiseks, kuna piisas tagatavate nõuete muutmisest, millega Aura Viis OÜ säästis märkimisväärselt nii riigilõivult kui ka notaritasult. Danske Bank A/S Eesti filiaali tingimuseks krediidi väljastamisel oli samas selgelt J. Pi ja P. Mi poolt käenduste andmine Aura Viis OÜ krediidi tagamiseks. Panga (krediidikomitee) kaalutlusi sellise tingimuse seadmisel Aura Viis OÜ ei tea ning seda ei ole välja selgitanud ka maksuhaldur. Seega olid tehingu osapooled sundseisus, kus valida oli tehingu toimumata jäämise või käenduste andmise vahel. Tehingu ärajäämisel oleks Danske Bank A/S Eesti filiaal pööranud nõude OÜ Ranna Arendus vastu ning ka J. Pi ja P. Mi kui käendajate vastu, samas uue käendusega vähenes nende käenduskohustus kokku 63 911 eurot (s.o Aura Viis OÜ omafinantseeringu 1 000 000 krooni võrra). Seega on eluliselt usutav, et J. P ja P. M andsid käenduse väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust (tarbijakäendused) selleks, et vältida sissenõude pööramist nende varale. Aura Viis OÜ-le on antud välja uus laen uutel tingimustel, mitte ei ole apellant võtnud üle OÜ Ranna Arendus laenukohustust. Teatud kohustuse käendamine ei ole

§ 175ega ka kohtupraktika kohaselt kohustuse ülevõtmise tunnuseks.

Ettevõtte üleminekut ei saa tuvastada ka pelgalt kinnistute ostja ja müüja majandustegevuse iseloomu kattuvuse ja kinnistute ostja poolt edasiarendamise fakti alusel. Tegutsemise valdkonna kattumine võiks tehingu kvalifitseerimisel tähendust omada eelkõige spetsiifilist laadi ettevõtluse korral, mitte aga üldise kinnisvaraarenduse puhul, millega tegeleb hulgaliselt ettevõtjaid. Maksuhaldur ei ole maksuotsuses tuvastanud mitte ühtegi teist õigust või kohustust, mis oleks OÜ-lt Ranna Arendus läinud üle Aura Viis OÜ-le ja võiks viidata ettevõtte üleandmisele. Ettevõttena saab käsitada üksnes iseseisvalt toimida suutvat majandusüksust, mille toimimise tagavad sellega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661,

§ 180lg 2, Riigikohtu 20.10.2009 otsus nr 3-2-1-105-09).

Ettevõtte üleminekuks ei piisa sellest, et üle antakse asjade omandiõigus, vaid üle peab minema asjade ja õiguste kogum, mis moodustab ettevõtte. Kui OÜ Ranna Arendus ettevõtluseks oli kinnistute arendamine, siis pidanuks Aura Viis OÜ-le üle minema ka sellise tegevuse elluviimiseks iseloomulik vara ja vajalikud lepingud vms, et oleks võimalik rääkida ettevõtte üleminekust. Puudub vaidlus selles, et OÜlt Ranna Arendus läks Aura Viis OÜ-le üle üksnes Hiiumaa kinnistute omand. Seega on toimunud üksnes kinnistute omandiõiguse üleandmine müügilepingu alusel. Selleks, et lugeda üle läinuks OÜ Ranna Arendus ettevõte, pidanuks üle minema kinnisvara arendamisega seotud varakogum tervikuna. Kinnistud ei saa funktsioneerida iseseisva majandusüksusena ega moodustada seega ka ettevõtet. Maksuhalduri ja halduskohtu loogika viiks absurdsele järeldusele, et OÜ Ranna Arendus ei saanukski temale kuuluvaid kinnistuid võõrandada ilma, et sellega oleks üle läinud ka osa tema ettevõttest. Maksuhaldur on kohustatud tõendama ja põhjendama ettevõtte ülemineku selliselt, et tema järeldused ja nende lähtealused on ühemõtteliselt arusaadavad, mitte mugandatavad vastavalt vajadusele. Halduskohtu otsus ei tugine asjas esitatud ja kogutud tõenditel (sh jättis kohus tähelepanuta kõik Aura Viis OÜ poolt 10.06.2011 esitatud väited ja tõendid), vaid nõustumisel maksuhalduri spekulatiivsete oletustega. Vaidlust ei ole selles, et müüdud kinnistud olid välja arendamata, kuid nimelt sellel põhjusel lisatigi müügihinnale käibemaks (KMS § 16 lg 2 p 3). OÜ-l Ranna Arendus oli lisaks Hiiumaal paiknevatele kinnistutele veel kinnisasju, mille müümine toimus samaaegselt Hiiumaa kinnistute müügiga Aura Viis OÜ-le (XXXX asuva kinnistu müük kolmandale isikule toimus vaid neli päeva varem). Arusaamatuks jääb, miks jättis halduskohus tähelepanuta P. Mi 20.09.2010 selgitused OÜ Ranna Arendus tegevuse osas (s.o tegevus Hiiumaa kinnistute arendamiseks lõppes majandusraskuste tõttu sisuliselt 6

(16)3-11-302 juba
  1. a sügisel). OÜ-l Ranna Arendus ei olnud 21.06.2010 enam üleüldse mingit ettevõtet (s.o kinnistute arendamisega tegelevat iseseisvat majandusüksust), mida saanuks Aura Viis OÜ-le üle anda. Aura Viis OÜ poolt 10.06.2011 esitatud tõenditest nähtub ka, et kinnistute arendamiseks vajalikud lepingud sõlmis apellant ise. Seega pole toimunud ettevõtte üleminekut. Vastupidised asjaolud pidanuks tõendama maksuhaldur, sest Aura Viis OÜ on täitnud maksumenetluses oma kaasaaitamiskohustust igakülgselt. Halduskohus on lisaks jaganud tõendamiskoormuse ebaõigesti, leides, et kaebaja pidanuks tõendama, milline intellektuaalomand või vallasvara kuulus OÜ-le Ranna Arendus, ning ilma igasuguste tõenditeta (s.o uurimisprintsiipi rikkudes) üllatuslikult ja vääralt tuvastanud Aura Viis OÜ-l varasema majandustegevuse puudumise, millele maksuotsuses ei ole tuginetud. Aura Viis OÜ tegevus ei alanud 21.06.2010 kinnistute omandamisega OÜ-lt Ranna Arendus, vaid apellant tegutseb juba alates
  2. aastast, olles sh teinud mitmeid tehinguid kinnisasjadega (ka Hiiumaa kinnistute ostmiseks vajaliku 1 000 000 krooni suuruse omafinantseeringu osa teenis apellant endale kuulunud kinnistu müügist) ja omades alates 13.10.2006 samuti kinnisvaraarendusega tegelevas Maakri Vara OÜ-s 50%-list osalust. Halduskohus on ka vääralt leidnud, et vaatamata sellele, et maksuhaldur pole maksuotsuses tuginenud MKS § 83 lg-le 4 ja §-le 84 ega põhjendanud nende kohaldamist, on tegemist asjakohaste normidega. Maksuhaldur on vaideotsuses hoopis selgesõnaliselt märkinud, et MKS § 84 kohaldamine ei ole antud asjas üldse vajalik. Halduskohtul puudub õigus ja pädevus maksuotsust õiguslike põhjendustega täiendada (vt Riigikohtu 09.12.2009 otsus nr 33-1-67-09, p 16; 26.05.2011 otsus nr 3-3-1-23-11, p 12; 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-54-11, p 12). Kui halduskohus leidis, et maksuotsuse aluseks on MKS § 83 lg 4 ja § 84 ning viide nimetatud normidele haldusaktis puudub, samuti ei ole tuvastatud normide kohaldamise eeldused, tulnuks kaebus rahuldada. Halduskohus on lisaks maksuotsuse õiguslike põhjenduste täiendamisele asunud ka põhjendama MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamise eeldusi antud asjas. Seejuures ei ole sisuliselt mõistetav ka halduskohtu mõttekäik lubamatust maksueelisest, mille Aura Viis OÜ on väidetavalt saanud. Sisendkäibemaksu mahaarvamine ei ole lubamatu maksueelis, vaid seaduslik mahaarvamine. Aura Viis OÜ on tasunud OÜ-le Ranna Arendus müügihinna koos käibemaksuga täies ulatuses, mistõttu ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamine õigusvastane. Halduskohus on jätnud täielikult tuvastamata Aura Viis OÜ juhatuse liikme subjektiivse tahtluse lubamatu maksueelise saamiseks. Antud juhul toimus tavapärane kinnistute müük, mille puhul oli müügihinnale käibemaksu lisamine KMS § 16 lg 2 p 3 teisest lausest tulenevalt kohustuslik. OÜ Ranna Arendus kajastas 21.06.2010 arvel nr 100621-01 käibemaksu õigesti ning Aura Viis OÜ-l oli õigus see sisendkäibemaksuna koheselt maha arvata. Halduskohtu otsus on oluliste põhjendamis- ja tõendamisvigadega ning tuleb tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega Aura Viis OÜ kaebus rahuldada ja vaidlustatud maksuotsus tühistada.
  3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. OÜ Ranna Arendus ettevõtte üleminekule Aura Viis OÜ-sse viitavad maksuotsuse p-s 3.1 toodud asjaolud ning need vastavad Euroopa Kohtu poolt ettevõtte ülemineku toimumise hindamiseks välja töötanud kriteeriumite kataloogile. P. Mi ja J. Pi käenduslepingute mitteesitamine ei oma tähtsust, sest käenduste andmise üle ei ole vaidlust olnud ning seda tõendab ka Aura Viis OÜ poolt esitatud 21.06.2010 laenuleping Danske Bank A/S Eesti filiaaliga, milles on tagatiste hulgas loetletud ka J. Pi ja P. Mi käendused. Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et müüja poolt ostja laenu käendamine ei ole kindlasti äris tavaline ning ilmestab OÜ Ranna Arendus juhtide huvi Aura Viis OÜ majandustegevuse suhtes. Sellise hinnangu andmiseks ei olnud halduskohtul vajadust käenduslepinguid vahetult uurida. Tõendamata ja eluliselt mitteusutav on Aura Viis OÜ 7
(16)3-11-302 15.03.2011 taotluses esitatud väide, et Danske Bank A/S Eesti filiaal nõudis nimelt J. Pi ja P. Mi käenduste olemasolu, sest Aura Viis OÜ täitis OÜ Ranna Arendus laenukohustuse täies ulatuses. Käenduste andmine viitab just J. Pi ja P. Mi seotusele Aura Viis OÜ-ga, mis toetab maksuhalduri seisukohta ettevõtte üleminekust. Apellandi viited Riigikohtu 01.06.2011 otsusele nr 3-3-1-20-11 ei ole asjakohased, sest vaidlused on oluliselt erinevad. Viidatavas asjas ei olnud rõhuasetus sellel, kas asjaolud viitavad ettevõtte üleminekule, vaid Riigikohtu etteheited tulenesid üksnes sellest, et maksuhaldur ei olnud selgitanud, mille põhjal ta leidis, et asjaolud tõendasid ettevõtte osa üleandamist. Ettevõte on olemuselt individuaaltunnustega varakogum, mistõttu ei ole võimalik anda ettevõtte ülemineku tunnuste universaalset kataloogi, vaid oluline on hinnata konkreetse ettevõtte spetsiifikale vastavate oluliste asjade ja õiguste üleminekut. Kinnisvaraarendusega tegelemise puhul on määravaks eelkõige kinnisvara ja sellega seonduvate õiguste, kohustuste ja tegevuse terviklik üleandmine. Kuna vaidlusaluse tehingu ajaks olid Tallinna kinnistud juba müüdud, oli sel hetkel OÜ Ranna Arendus põhitegevuseks Hiiumaa kinnistute arendamine. Tähtsust ei oma, et XXXX kinnistu müük kolmandale isikule toimus vaid mõned päevad enne 21.06.2010 tehingut, oluline on üksnes fakt, et OÜ-l Ranna Arendus ei olnud lisaks Hiiumaa kinnistutele enam muud kinnisvara. Seega võttis Aura Viis OÜ üle tegutseva majandusüksuse, mis võimaldas jätkata ettevõtte senist tegevust ehk Hiiumaa kinnistute arendamist. Asjaolu, millises järgus oli kinnistute väljaarendamine tehingu toimumise ajal, ei ole vajalik tuvastamiseks, kas toimus ettevõtte üleminek või mitte. P. Mi 20.09.2010 seletusest ei saa järeldada, et OÜ-l Ranna Arendus oleks olnud soov Hiiumaa kinnistute arendamine üldse lõpetada, vaid ehitustegevuse katkemise tingisid majanduslikud raskused. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, et majandustegevus oli lõppenud. Lisaks on K. R 06.09.2010 seletuses kinnitanud, et Aura Viis OÜ kavatses jätkata OÜ Ranna Arendus alustatud arendustegevust. Aura Viis OÜ poolt pärast kinnistute soetamist nende arendamiseks lepingute sõlmimine ei tähenda, et enne seda ei toimunud ettevõtte üleminekut, vaid need tõendavad üksnes arendustegevuse jätkamist. Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ega jaganud ebaõigesti tõendamiskoormust. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-l Ranna Arendus puudusid nii töötajad kui ka kliendibaas. Harju Maakohtu 29.09.2010 määrusest nr 2-10-38595 nähtub, et pankrotiavalduse esitamise ajal oli OÜ-l Ranna Arendus vara 972,45 krooni. Seega on halduskohus õigesti märkinud, et kõik see, mis OÜ-l Ranna Arendus 2010. a suvel oli, sai Aura Viis OÜ-le üle antud ning üleantava vähesusest ei tulene, et üleandmist ei toimunudki. Asja õige lahendamise seisukohalt (s.o ettevõtte üleandmise toimumise hindamiseks), ei oma ka tähtsust, et halduskohus on otsuses ekslikult märkinud, et Aura Viis OÜ ei omanud majandustegevust enne OÜ-lt Ranna Arendus kinnistute soetamist. Halduskohus ei ole ka asunud maksuotsust põhjendama, vaid märkis üksnes, et viite puudumine MKS §-dele 83 ja 84 ei mõjuta haldusakti sisulist õiguspärasust, kuna tegemist on pelgalt vormiveaga. Kuigi maksuhaldur ei nõustu halduskohtuga nimetatud sätete kohaldamise vajaduse osas, ei takistaks ka haldusakti põhjendustes sisalduv eksitav viide või viite puudumine kohtu poolt haldusakti seaduslikkuse kontrollimist. Olenemata sellest, et MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamiseks ning ka lubamatu maksueelise tuvastamiseks puudus käesoleval juhul vajadus, on halduskohus õigesti leidnud, et Aura Viis OÜ-l puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja ta on sellega saanud maksueelise. Seejuures ei oma tähtsust, kas Aura Viis OÜ on käibemaksu müüjale tasunud või mitte (vt Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 13). Maksuhaldur ei ole vaidlustatud maksuotsuse tegemisel kohaldanud MKS § 83 lg-t 4 ega § 84. Maksuseaduse õige, rakendamisele kuuluva normi leidmine ei tähenda veel tehingu ümberhindamist MKS §-de 83 ja 84 mõttes. Maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et toimunud on vara müük, kuid on seisukohal, et see toimus ettevõtte ülemineku käigus ning seega ei ole tegemist käibega (vt ka Riigikohtu 8
(16)3-11-302 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 15). Sellest tulenevalt ei ole apellandi väited MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamise ja majandusliku tõlgendamise meetodi rakendamise eelduste olemasolu tuvastamise vajaduse osas asjakohased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
  2. Aura Viis OÜ apellatsioonkaebuses (p 3.3.1) esitatud taotluse täiendavate dokumentaalsete tõendite asja juurde võtmiseks lahendas ringkonnakohus 23.01.2012 määrusega, võttes esitatud tõendid HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde. Apellant soovis uute tõenditega lükata ümber halduskohtu otsuse p-s 23 sisalduvat väidet, et Aura Viis OÜ-l puudus majandustegevus enne vaidlusaluste kinnistute ostu 21.06.
  3. Ringkonnakohus leidis, et tõendid on asjakohased, sest kuigi menetlusosaliste vahel Aura Viis OÜ varasema majandustegevuse olemasolu üle vaidlust ei ole, samuti ei tugineta sellele maksuotsuses, on need halduskohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel siiski olulised, kuivõrd kohus sellele asjaolule viitas.
  4. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 661). Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud (

§ 180lg 2).

Olemuselt on ettevõte seega individuaaltunnustega varakogum. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones

  1. peatüki
  2. jagu (§-d 180-185). Ettevõte võib omandajale üle minna lepinguga või seaduse alusel (

§ 180lg 1).

KMS § 1 lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja saab ostja sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata KMS § 16 järgi maksuvaba käibena. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest

tähenduses. KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata üldjuhul käibemaksuga kinnisasja või selle osa käivet, kuid nimetatud maksuvabastust ei kohaldata siiski muu hulgas kinnisasjale, mille oluline osa on uus või oluliselt parendatud ehitis, mis võõrandatakse enne ehitise esmast kasutuselevõttu või ehitise parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, samuti krundile, kui sellel ei asu ehitist. MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (s.o maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused), välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, omandajale üle vastavalt

-s sätestatule. MKS §-st 38 tulenevalt vastutab ettevõtte üle andnud isik maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt

-s sätestatule. 11. Ettevõtte üleminekuga seonduvat on Riigikohus käsitlenud mitmes erinevas kontekstis. Eelkõige on menetlusosalised antud asjas viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 01.06.2011 otsusele nr 3-3-1-20-11, kuid mõistnud selle sisu erinevalt. Riigikohus selgitas nimetatud otsuse p-s 11, et ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega 9

(16)3-11-302 ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Seejuures on loetletud kriteeriumitel eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Riigikohus rõhutas otsuse p-s 14 veel, et kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine

tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Otsuse p-s 15 asus Riigikohus lisaks seisukohale, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Riigikohtu tsiviilkolleegium on ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid tõlgendanud viimati 04.01.2012 otsuses nr 3-2-1-129-11 (p 11), viidates selles oma varasemale praktikale (nt 23.11.2011 otsus nr 3-2-1-113-11, p 47; 20.10.2010 otsus nr 3-2-1-82-10, p-d 12, 13 ja 16; 20.10.2009 otsus nr 3-2-1-105-09, p 12) ning pidades kokkuvõttes oluliseks hinnata esmajoones seda, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte tuum). Käesoleva vaidluse sisu arvestades tuleb täiendavalt rõhutada, et Riigikohus on muu hulgas möönnud, et äriühingu majandustegevuse jaoks olulise kinnisasja (kui ettevõtte) võõrandamisega võivad kinnisasja omandajale

§ 182

lg 2 järgi olulises osas üle minna ka äriühingu võlad, kusjuures nende eest jääb

§ 183

lg 1 järgi vastutama ka ettevõtte võõrandaja (vt 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 17). Kinnistute võõrandamise kaudu sisuliselt ettevõtte kui iseseisva majandusüksuse üleandmise võimalikkust on aktsepteerinud ka Tartu Ringkonnakohus 07.03.2011 otsuses nr 3-10-415 ja 29.10.2010 otsuses nr 3-10-141, kuigi sama ringkonnakohus on 30.10.2010 otsuses nr 3-10370 pooleliolevas elamus asuvate korteriomandite müügi ettevõtte üleminekuna käsitamise asjakohasust ka pigem eitanud. Kokkuvõtlikult saab kohtupraktika järgi (nii haldus- kui ka tsiviilasjades) kinnistu(te) müüki iseenesest samaaegselt käsitada ka ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom põhimõtteliselt võimaldab sellist järeldust ja seda toetavad ka tehingu tegemisega või tehingu pooltega seotud erandlikud asjaolud.

  1. Ettevõtte ülemineku sisustamise osas on asjakohane viidata ka Euroopa Kohtu praktikale nii ühise käibemaksusüsteemi (s.o seoses direktiividega 77/388/EMÜ ja 2006/112/EÜ) kui ka üleantava ettevõtte töötajate kaitse valdkonnas (s.o seoses direktiividega 77/187/EMÜ ja 2001/23/EÜ). Nii tuleneb Euroopa Kohtu 10.11.2011 otsusest kohtuasjas C444/10: Schriever (p-d 23-37), et ettevõtte üleminekuks ei saa näiteks pidada pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kaubavarude müük. Üle antud vara osad tervikuna peavad võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist ja küsimust, kas üleantud vara peab koosnema nii vallasvarast kui ka kinnisvarast, tuleb eraldi analüüsida asjaomase majandustegevuse sisust lähtudes. Samuti on ettevõtte üleminekuks vajalik, et omandajal oleks kavatsus üleantud vara või ettevõtte osa kasutada, mitte asjaomast tegevust kohe lihtsalt lõpetada või vastavalt olukorrale kaubavaru müüa. Euroopa Kohtu 29.07.2010 otsuses kohtuasjas C-151/09: UGT-FSP (p-d 26-30) on toodud välja loetelu ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võetavatest elementidest, mis sarnaneb Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 sisalduvale, ning 06.09.2011 otsuses kohtuasjas C-108/10: Scattolon (p 60) on Euroopa Kohus rõhutanud, et otsustavaks kriteeriumiks tuleb pidada seda, kas asjaomane üksus säilitab pärast ülevõtmist oma identiteedi.
  2. Käesoleval juhul müüs OÜ Ranna Arendus 21.06.2010 sõlmitud notariaalse lepinguga (tl 66-75) Aura Viis OÜ-le viis temale kuuluvat Hiiumaal asuvat osaliselt hoonestatud kinnistut (pooleliolevate suvemajade püstitamiseks on 08.06.2006 väljastatud ehitusload, kuid kasutusload hoonetel puuduvad). Kinnistute müügihinnaks oli 9 600 000 krooni (sh käibemaks 1 600 000 krooni). Vaidlus puudub selles, et OÜ Ranna Arendus müügihinnale lisatud käibemaksu riigile üle kandnud ei ole. Vaidlust ei ole ka selle üle, et juhul, kui 10

(16)3-11-302 vaidlusalust tehingut tuleb vaadelda kinnistute müügina, siis on müüja KMS § 16 lg 2 p-st 3 tulenevalt õigesti lisanud müügihinnale käibemaksu ja ostjal on ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kui aga vaidlusaluse tehingu tulemusena tuleb lugeda Aura Viis OÜ-le üle läinuks OÜ Ranna Arendus ettevõte, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet toimunud ei ole ja vastavalt puudub Aura Viis OÜ-l ka õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks. Ringkonnakohus märgib lisaks, et halduskohus on vaidlustatud otsuses (p-d 13, 14) ekslikult asunud seisukohale, et kaevatavas maksuotsuses tulnuks viidata ka MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84 ning selliste viidete puudumine on vormiviga, kuna müügitehingut tuleb käsitada näiliku tehinguga MKS § 83 lg 4 mõttes, mille eesmärk oli varjata ettevõtte üleminekut ja kasutada alusetult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ehkki sarnaseid seisukohti on väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus 04.02.2011 otsuses nr 3-10-843, ei ole need Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 (p 15) toodut silmas pidades enam asjakohased. Kuivõrd ettevõtte üleandmine toimub

§ 182

lg 1 kohaselt ettevõttesse kuuluvate asjade, õiguste ja lepingute üleandmist või ülevõtmist reguleerivate sätete järgi, mitte mingi spetsiifilise tehinguga, ning see võib toimuda ka mitme tehingu koostoimes, siis puudub nii võimalus kui ka vajadus vaidlusaluse tehingu ümberkvalifitseerimiseks. Kuna maksuotsuses MKS § 83 lg-le 4 ega §-le 84 tuginetud ei ole ning maksuhaldur on muu hulgas nii maksuotsuses kui ka vaideotsuses nende sätete asjassepuutumatust põhjendanud, ei mõjuta eeltoodu käesoleva vaidluse sisulist lahendamist. Samuti on apellatsiooniastmes esitatud täiendavate tõenditega ümber lükatud halduskohtu otsuse p-s 23 tehtud ebaõige järeldus, et Aura Viis OÜ-s enne 21.06.2010 OÜ-lt Ranna Arendus vaidlusaluste kinnistute ostmist mingit majandustegevust ei olnud. Kuivõrd nimetatud asjaolule ei ole kaevatavas maksuotsuses samuti viidatud, ei oma ka halduskohtu otsuse motiivides sisalduv alusetu seisukoht asja lahendamise seisukohalt tähtsust. 14. Maksuhaldur on maksuotsuses (p 3.1 – tl 22p-27) lugenud OÜ Ranna Arendus ettevõtte Aura Viis OÜ-le üleandmisele viitavateks järgmised asjaolud: 1) äriühingute tegevuse analoogsus (kinnisvaraarendus); 2) kehtivate detailplaneeringute ja ehituslubadega kinnistute üleminek; 3) OÜ Ranna Arendus poolt tahtlik maksude tasumata jätmine ja majandustegevuse likvideerimise kavandamine; 4) OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ juhatuse liikmete pikaajaline äriline seotus (ühised äriühingud, laenukäenduste andmine); 5) OÜ Ranna Arendus laenukohustuste ülevõtmine Aura Viis OÜ poolt (OÜ Ranna Arendus juhatuse liikme J. Piga 01.02.2010 sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel ja OÜ Ranna Arendus juhatuse liikme P. Miga seotud äriühinguga OÜ Instruments 01.04.2010 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel, nõude loovutuse tasu kogusummas 5 768 218,81 krooni maksmise kohustus kõigi lepingute järgi 31.12.2010, kinnistute müügiga seoses tasaarvestati nõuded 4 460 000 krooni ulatuses; Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt OÜ-le Ranna Arendus antud laenu tasumine Aura Viis OÜ poolt). Kokkuvõtlikult (vt maksuotsuse lk-d 16-17) on maksuhaldur asunud seisukohale, et käesoleval juhul on määravaks eelkõige kinnisvara ja sellega seonduvate õiguste, kohustuste ja tegevuse terviklik üleandmine. Seejuures on OÜ Ranna Arendus suhtes algatatud pankrotimenetlus pärast äriühingu vara (Hiiumaa kinnistud) Aura Viis OÜ-sse üleviimist. Seega on OÜ Ranna Arendus majandustegevus läinud tegelikkuses poolte tahtel lepingu alusel varjatult üle Aura Viis OÜ-sse ning viimane jätkab ettevõtte senist tegevust ehk Hiiumaa kinnistute arendamist. Ettevõtte üleminekut iseloomustavad järgmised asjaolud: OÜ Ranna Arendus makseraskused enne tehingu tegemist, millest Aura Viis OÜ pidi olema teadlik; tehingu alusel kogu OÜ Ranna Arendus likviidse vara võõrandamine ja kogu saadud summa kasutamine pangakohustuste vähendamiseks; OÜ Ranna Arendus tegevuse lõpetamine (juhatuse liikme poolt pankrotiavalduse esitamine, äriregistrist kustutatud 11

(16)3-11-302 29.10.2010) pärast tehingu toimumist; Aura Viis OÜ poolt OÜ Ranna Arendus põhitegevuse jätkamine (Hiiumaa kinnistute edasiarendamine). Vaideotsuses on maksuhaldur täiendavalt märkinud, et OÜ Ranna Arendus ettevõtte identiteet seisnes kinnisvara omamises ja selle arendamises, mille Aura Viis OÜ on säilitanud. Halduskohus nõustus maksuhalduri järeldustega ettevõtte ülemineku toimumise kohta ning leidis, et asjaoludest ja osapoolte käitumisest saab järeldada OÜ Ranna Arendus juhtide selget huvi jätkata sama majandustegevusega Aura Viis OÜ nime all. Samuti läks halduskohtu hinnangul Aura Viis OÜ-le üle valdav osa OÜ Ranna Arendus kohustustest Danske Bank A/S Eesti filiaali, J. Pi ja P. Miga seotud äriühingute ees, kuid mitte näiteks maksukohustused. Halduskohus pidas sarnaselt maksuhalduriga ilmekaimaks ettevõtte üleminekule viitavaks ebatavaliseks asjaoluks OÜ Ranna Arendus tolleaegsete juhatuse liikmete P. Mi ja J. Pi poolt tarbijakäenduste andmist Aura Viis OÜ poolt Hiiumaa kinnistute soetamiseks võetud pangalaenu tagamiseks. Seetõttu ei piirdunud poolte huvi üksnes kinnistute võõrandamisega ning samuti jätkas Aura Viis OÜ soetatud kinnistute senist arendamist (st tagas ettevõtte järjepidevuse). Seejuures moodustasid 21.06.2010 müügilepingu esemeks olnud kinnistud tol hetkel kogu OÜ Ranna Arendus majandustegevuse tuuma, mistõttu läks nende võõrandamisega üle ka kogu ettevõtlus.
  1. Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et nii OÜ Ranna Arendus kui ka Aura Viis OÜ majandustegevuse põhisisuks on olnud projektipõhine kinnisvaraarendus. Sellise majandustegevusega tegelemine ei eelda tingimata palgalise personali ja kindlate organisatsiooniliste vahendite olemasolu, vaid kinnistute arendamiseks vajalikke teenuseid (nt territoriaalne planeerimine, projekteerimine ja ehitamine, maaklerteenus jms) on hõlpsasti võimalik üksikute teenustena eraldi sisse osta. Nimetatut kinnitab kasvõi juba OÜ Ranna Arendus varasem ja Aura Viis OÜ hilisem tegevus vaidlusaluste Hiiumaa kinnistute arendamisel (vt nt kaebaja poolt 10.06.2011 halduskohtule esitatud tõendeid kõnesolevate kinnistutega seotud ehitus- ja projekteerimistööde tellimise kohta – tl 127-134). Seejuures saab kinnisvaraarenduse väiksema kogumahu puhul sellist vajalike üksikteenuste välistelt teenusepakkujatelt soetamist ringkonnakohtu hinnangul pidada koguni tavapäraseks. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maksuhalduri ja halduskohtuga, et taolise projektipõhiselt kinnisvaraarendusega tegeleva ettevõtte tuumaks, millest lähtuvalt tuleb esmajoones hinnata ka ettevõtte ülemineku toimumist või mittetoimumist, on üldjuhul põhjendatud pidada eelkõige arendatavaid kinnisasju (s.o arendusprojekti või projektide kogumit). Seda põhjusel, et kinnisvaraarendusega ei saa tegeleda ilma arendatava kinnisvarata, kuid samas ei ole arendustegevuseks vältimatult vajalik muu vara, personali või organisatsiooniliste vahendite olemasolu.
  2. Fakt on see, et 21.06.2010 sõlmitud lepingu alusel omandas Aura Viis OÜ kõik sellel hetkel OÜ-le Ranna Arendus veel kuuluvad kinnistud. Harjumaal asuvad kaks kinnistut oli OÜ Ranna Arendus võõrandanud 22.02.2010 ja 17.06.2010 toimunud tehingutega. Harju Maakohtu 29.09.2010 määrusest tsiviilasjas nr 2-09-38595, millega on OÜ Ranna Arendus pankrotiavalduse menetlus lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, nähtub üheselt, et pärast
  3. a juunis toimunud kinnistute müüki oli OÜ-l Ranna Arendus vara (s.o raha pangakontol) 972,45 krooni, kohustusi aga 5 161 080 krooni. Pärast Hiiumaa kinnistute müüki OÜ-le Ranna Arendus seega mingit iseseisva tegutsemisvõimega majandusüksust ning sellega seotud materiaalseid ja immateriaalseid vahendeid alles ei jäänud. Lisaks puudusid OÜ-l Ranna Arendus igasugune töötajaskond ja organisatsioon, mistõttu ei saanuks viimatinimetatud juba objektiivsetel põhjustel kuidagi Aura Viis OÜ-sse üle minna ega oma see aspekt järelikult käesolevas asjas ettevõtte ülemineku hindamisel tähtsust. 12
(16)3-11-302 Kuna Hiiumaa kinnistutel oli ehitustegevus peatöövõtja pankrotistumise ja OÜ Ranna Arendus enda makseraskuste tõttu seiskunud arvatavasti juba
  1. a lõpus (vt käesoleva otsuse p 18) ja tööde teostamiseks sõlmitud lepingud lõpetatud, siis ei saanud pärast üleminekut objektiivselt jätkuda ka ettevõtte senised suhted hankijatega, mis olid juba katkenud (seda kinnitab kinnistute väljaarendamiseks vajalike uute lepingute sõlmimine Aura Viis OÜ poolt pärast kinnistute omandamist – tl 127-134). Töövõtjatega suhete katkemise puhtalt majanduslikke põhjuseid arvestades, kusjuures hankijatel puudus ka igasugune spetsiifilisem puutumus OÜ Ranna Arendus ettevõtte identiteediga (st arendusprojekti olemuslikuks tunnuseks ei olnud koostöö konkreetsete hankijatega), ei saa Aura Viis OÜ poolt uute hankijatega lepingute sõlmimisest järeldada veel ettevõtte ülemineku mittetoimumist. Kuivõrd arendusprojekt jäi OÜ-l Ranna Arendus pooleli suhteliselt varases staadiumis ja puuduvad igasugused andmed ettevõttel vaidlusaluste kinnistutega seotud kliendibaasi olemasolu kohta üldse (kuigi kinnisvaraarenduse iseloomu arvestades võiks seda iseenesest pidada mõneti ebatüüpiliseks, sest üldjuhul püütakse riskide maandamiseks teadaolevalt juba võimalikult varakult potentsiaalsete ostjate vahendeid kaasata, ehkki see pole kindlasti sugugi ainuvõimalik lähenemine), siis ei oma ka kliendisuhete jätkumise võimatuse aspekt antud juhul ettevõtte ülemineku toimumise hindamisel tähtsust. Tegelikult tuleneb K. R ja P. Mi poolt maksuhaldurile antud seletustest (vt K. Re 06.09.2010 suulised selgitused – tl 76-78; K. Re 17.09.2010 e-kiri – tl 79; P. Mi 20.09.2010 suulised selgitused – tl 80-82) hoopis, et OÜ Ranna Arendus ainsaks teadaolevaks kliendiks oligi Aura Viis OÜ (algselt äriühingu juhatuse liige K. R üksikisikuna ja hiljem äriühing ise). Nimelt maksis K. Ri tema enda ja P. Mi seletuste kohaselt
  2. aastal OÜ-le Ranna Arendus ettemaksuna 300 000 krooni XXXX kinnistu omandamise eest (omandamine pidi toimuma pärast suvemaja valmisehitamist, mis aga jäi pooleli) ning K. R 17.09.2010 e-kirja kohaselt on ta nimetatud ettemaksust tuleneva nõude hiljem loovutanud Aura Viis OÜ-le.
  3. K. R selgitas 17.09.2010 e-kirjas (tl 79) täiendavalt, et Hiiumaa kinnistute omandamine Aura Viis OÜ poolt toimuski muu hulgas eesmärgiga kaitsta oma investeeringut seoses OÜ Ranna Arendus võimaliku pankrotiga ja samas nähti arendusprojektis ka potentsiaali äriplaanis mõningate muudatuste tegemise tulemusel saavutada kasumlik lõppresultaat. Seega saab juhatuse liikme selgitustest (sh K. Re 06.09.2010 protokollitud ütlustest – tl 76-78) järeldada, et Aura Viis OÜ eesmärk kinnistute omandamisel oli tagada OÜ Ranna Arendus arendusprojekti elluviimine ja apellant oli huvitatud ettevõtte majandustegevuse jätkumisest. Projekti lahenduste ja kehtestatud planeeringute mõningane muutmine ei ole määrav, sest peamine raamistik ei muutu – tegemist on jätkuvalt sama maa-ala ja sama tüüpi (s.o elukondliku) kinnivara arendamisega. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga, et Aura Viis OÜ tagas käesoleval juhul OÜ Ranna Arendus ettevõtte järjepidevuse, jätkates vaidlusaluste kinnistute arendamisega ilma olemuslike muudatusteta. Eelnevat kinnitab ka ostjapoolne müügitehingule eelnenud tegevus, sest maksuotsusest nähtuvalt omandas Aura Viis OÜ 01.02.2010 ja 01.04.2010 lepingutega J. Pilt ja OÜ-lt Instruments nõuded OÜ Ranna Arendus vastu kogusummas 5 768 218,81 krooni. K. R on kinnitanud (vt 17.09.2010 e-kiri – tl 79), et juba
  4. a lõpuks sai selgeks, et OÜ Ranna Arendus ei ole võimeline täitma võlausaldajate (sh krediidiasutuste) ees võetud kohustusi, misjärel alustas Aura Viis OÜ läbirääkimisi kinnistute omandamiseks. Järelikult pidi OÜ Ranna Arendus vastu suunatud nõuete omandamise eesmärk olema esmajoones selle kindlustamine, et OÜ Ranna Arendus annaks Hiiumaa kinnistute arendusprojekti tervikuna üle just Aura Viis OÜ-le. Kuna kõigis nõuete loovutamise lepingutes oli nõude loovutuse tasu maksmise ajaks nähtud ette 31.12.2010, siis võib järeldada, et kogu Hiiumaa kinnistute 13
(16)3-11-302 arendamise Aura Viis OÜ-le üleandmisest olid huvitatud ka OÜ Ranna Arendus juhatuse liikmed J. P ja P. M.
  1. P. M on maksuhaldurile 20.09.2010 antud seletustes (tl 80-82) märkinud, et Hiiumaa kinnistutel katkes sisuline arendustegevus
  2. aastal seoses ehituste peatöövõtjaks olnud Dago Ehitus OÜ pankrotiga. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on Dago Ehitus OÜ (registrikood 10922278) likvideerimisel. Pärnu Maakohtu 19.10.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30800 on Dago Ehitus OÜ pankrotimenetlus lõpetatud pankrotiseaduse § 29 lg 1 alusel raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks (vara koosnes peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja tegelik vara tagasivõitmise võimalus puudus). Kohtumääruse põhjendustest nähtub, et võlgnik Dago Ehitus OÜ esitas pankrotiavalduse, sest tema majandustegevus oli alates
  3. a suvest lõppenud (ehitustöid enam ei tellitud) ning äriühingu võlgade suurus oli 3 554 415 krooni ja varade väärtus 482 300 krooni. Varade hulka oli muu hulgas loetud 341 554 krooni suurune nõue OÜ Ranna Arendus vastu, kuid seda väärtusega 0 krooni, sest OÜ-l Ranna Arendus olevat alates
  4. aastast puudunud vahendid tööde eest tasumiseks ning OÜ Ranna Arendus arvates on Dago Ehitus OÜ hoopis temale võlgu. Pärnu Maakohtu 19.10.2009 määruses nr 2-09-30800 kajastatut arvestades nõustub ringkonnakohus apellandi hinnanguga, et Hiiumaa kinnistute arendamisega seotud tegevused katkesid juba hiljemalt
  5. aasta lõpus, seega vähemalt ligikaudu poolteist aastat enne vaidlusaluse tehingu toimumist. Erinevalt apellandist ei pea ringkonnakohus siiski õigeks nimetatud asjaolust järeldada, et kinnistute müümise ajal (21.06.2010) puudus OÜ-l Ranna Arendus üldse igasugune ettevõte, mida oleks olnud võimalik üle anda. Ettevõtte kui majandusüksuse olemasolu või puudumine ei sõltu otseselt sellest, kui aktiivne või tulemuslik on majandustegevus mingil konkreetsel perioodil. Kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Ranna Arendus oleks Hiiumaa kinnistute edasise arendamise kavatsusest juba
  6. aasta lõpus loobunud, vaid aktiivne arendustegevus oli majandusraskuste tõttu üksnes peatunud, siis oli OÜ Ranna Arendus ettevõtte üleminek Aura Viis OÜ-le võimalik ka
  7. a suvel. Üleilmse majanduskriisi kestust ning kinnisvaraprojektide arendamise loomupärast aeganõudvust (planeerimine, projekteerimine, ehitamine, turustamine) arvestades ei saa katkestust pidada sedavõrd pikaajaliseks, et see välistaks ettevõtte üleandmise võimalikkuse.
  8. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta, et kinnistute müügilepinguga OÜ Ranna Arendus ettevõtte üleminekule viitavad otseselt ka kõnealuse müügitehingu tegemise ja tehingupooltega seotud asjaolud. Kuigi OÜ Ranna Arendus ja Aura Viis OÜ juhtorganite liikmed ja tegevuskohad ei kattu, on siiski selge äriühingute juhtide pikaajaline ja küllalt tihe äriline seotus (vt maksuotsuse p 3.1.4 – tl 24). Kui OÜ Ranna Arendus püsiva maksejõuetuse tekkimine juba
  9. a lõpus oli äranähtav Aura Viis OÜ juhatuse liikmele, pidi see olema mõistetav ka OÜ Ranna Arendus juhatuse liikmetele, mistõttu on maksuotsuses müüja tegevust õigesti käsitletud äriühingu likvideerimise ettevalmistamisena, kusjuures otsiti võimalusi ettevõtte varad enne pankrotiavalduse esitamist varjatult üle anda, kuid kohustused (v.a panga ees) jätta likvideeritavasse (varatuks muudetud) äriühingusse. OÜ Ranna Arendus esitaski 09.08.2010 võlgniku pankrotiavalduse, kusjuures selle hetke seisuga moodustasid äriühingu kohustustest ligikaudu 60% maksuvõlg ja ligikaudu 30% võlgnevus Aura Viis OÜ ees (s.o ilmselt 21.06.2010 müügilepinguga tasaarvestamata jäänud osa Aura Viis OÜ poolt omandatud nõuetest OÜ Ranna Arendus vastu, lisaks K. Re poolt tehtud ettemaksest tulenenud nõue). Nagu eespool märgitud, igasugune vara OÜ-l Ranna Arendus pankrotiavalduse esitamise seisuga puudus. 14
(16)3-11-302 Ringkonnakohus peab siiski ekslikuks maksuhalduri käsitlust, et Aura Viis OÜ võttis üle OÜ Ranna Arendus laenukohustused nii Danske Bank A/S Eesti filiaali, J. Pi kui ka P. Miga seotud äriühingu ees. Kinnistute ostmiseks laenulepingu nr KL-210610AU (tl 98) alusel saadud raha vahetut ülekandmist müügilepingu poolte seisukohast kolmandale isikule (s.o pangale) müüja kohustuste täitmiseks ei ole põhjust pidada kuidagi ebatavaliseks (eriti olukorras, kus müüjal oli laenukohustus sama panga ees, millega ostja ostuhinna tasumiseks laenulepingu sõlmis) ning käsitada seda laenukohustuse ülevõtmisena. J. Pilt ja OÜ-lt Instruments omandas Aura Viis OÜ samuti siiski nõuded OÜ Ranna Arendus vastu, mitte ei võtnud üle OÜ Ranna Arendus kohustusi J. Pi ja OÜ Instruments ees. Kohustuste ülevõtmisest saaks rääkida ikkagi üksnes siis, kui Aura Viis OÜ oleks hiljem loobunud oma nõudeõiguse teostamisest OÜ Ranna Arendus suhtes, mida käesoleval juhul ei toimunud (osa nõuetest tasaarvestati ostuhinnaga ja osa jäid endiselt üles). Majanduslikult ebamõistlikuks ei saa iseenesest pidada ka asjaolu, et kuigi Aura Viis OÜ laenukohustus Danske Bank A/S Eesti filiaali ees oli laenulepingu järgi üksnes 264 594,22 € (4 140 000 krooni), jäeti kinnistutele jätkuvalt esimese järjekoha hüpoteegid panga kasuks kokku 11 700 000 krooni ning lisaks panga kasuks seatud teise järjekoha ühishüpoteegid kokku 3 250 000 krooni (tl 98 pöördel). Apellant on seda usutavalt põhjendanud hüpoteekide seadmise või lõpetamisega seotud riigilõivudelt ja notaritasudelt säästmise sooviga (vrd tehinguväärtusi notari tasu seaduse § 6 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi). Küll aga tuleb tõepoolest ebatavaliseks pidada müüja juhatuse liikmete poolt eraisikutena käenduste andmist ostja poolt võetud laenu tagamiseks, eriti olukorras, kus Aura Viis OÜ võetud laenusumma oli hüpoteekidega juba ilmselgelt niigi piisavalt tagatud. Apellant on heitnud maksuhaldurile ette käenduslepingute esitamata jätmist ning asjaolu, et pole tuvastatud vastupidist Aura Viis OÜ väitele, et käenduste andmine oli Danske Bank A/S Eesti filiaali nõue, mida müüja pidi aktsepteerima. Ringkonnakohus märgib esmalt, et konkreetsete käenduslepingute puudumine ei oma tähtsust, kuna käenduste andmise fakti üle puudub vaidlus ja see nähtub üheselt kohtutoimikus olevast laenulepingust (tl 98). Samuti ei saa maksuhaldurilt nõuda negatiivse asjaolu tõendamist, vaid Aura Viis OÜ-l tulnuks endal esitada tõendid, mis tema väidet kinnitaksid. Vaidlus puudub selles, et kõik tehingupooled olid müügilepingu sõlmimisest huvitatud, kuid apellandi viidatud sundolukord (panga poolt käendajatele nõuete esitamine mais 2010 – tl 99-100) ei põhjenda iseenesest uute käenduste andmise vajadust, sest panga nõue (5 140 000 krooni) oli kinnistutele seatud hüpoteekidega piisavalt tagatud ning oleks kinnistute müügihinda arvestades saanud täies ulatuses rahuldatud ka sundtäitmise korral. 20. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maksuotsuses tehtud järeldusega, et 21.06.2010 sõlmitud Hiiumaa kinnistute müügilepinguga läks samas Aura Viis OÜ-le üle OÜ Ranna Arendus ettevõte tervikuna ning kuna KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ettevõtte üleminekust käivet ei teki, siis on müügihinnale käibemaks lisatud ebaõigesti ja ostjal puudub selle sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigus. Maksuhaldur on õigesti vähendanud Aura Viis OÜ 2010. a juunikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 1 600 000 krooni võrra ja jätnud põhjendatult rahuldamata sellega seotud tagastusnõude. Ringkonnakohtu hinnangul anti vaidlusaluse tehinguga üle kogu OÜ Ranna Arendus ettevõtte tuum ning Aura Viis OÜ on ka oma edasises tegevuses säilitanud tema poolt üle võetud ettevõtte identiteedi. 21. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Aura Viis OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2011 otsus muutmata. 15
(16)3-11-302 22. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud menetluskulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski suuri põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Varasema HKMS § 93 lg-st 2 ja kehtiva HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on Aura Viis OÜ tasunud riigilõivu kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja halduskohtu 11.04.2011 määrusega rahuldatud määruskaebuselt kokku 984,23 € (tl 13, tl 44, tl 107). Õigusabikulude väljamõistmise taotlust ega kulude kandmist tõendavaid dokumente kaebaja halduskohtule ei esitanud. Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, jäid kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes on Aura Viis OÜ kandnud kohtule esitatud dokumentide kohaselt menetluskulusid kokku 958,67 € (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – tl 167). Õigusabikulude nimekirja ega nende tasumist kinnitavaid dokumente apellant esitanud ei ole. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti Aura Viis OÜ kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud varasema HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.