3-12-359/4

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-359 Otsuse kuupäev

1. aprill 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Tõnu Jõela kaebus Tartu Vangla
2. detsembri
3. a käskkirja nr 1-4/3048 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Tõnu Jõela Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon
4. Jätta kaebus rahuldamata.
5. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
6. maini
7. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
8. Tartu Vangla 09.12.
9. a käskkirjaga nr 1-4/3048 karistati Tõnu Jõelat vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõude süülise rikkumise eest noomitusega. T. Jõela distsiplinaarsüütegu seisnes selles 16.11.
10. a kella 20.10 ajal ei allunud ta vanglateenistuse ametniku korraldusele pärast ravimi manustamist suu avada. T. Jõela esitas Tartu Vangla 09.12.
11. a käskkirja nr 1-4/3048 tühistamiseks Tartu Vanglale vaide, mis jäeti Tartu Vangla direktori 20.01.
12. a otsusega nr E5 673-1 rahuldamata. Vaideotsuse sai T. Jõela kätte 23.01.
13. a. 21.02.2012 . a esitas T. Jõela Tartu Vangla 09.12.
14. a käskkirja nr 1-4/3048 tühistamiseks kaebuse Tartu Halduskohtule.
15. Menetlusosalised on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kaebuse taotlus ja põhjendused
16. 16.11.2011 kella 20.20 ajal andis vangla teenistuja Sirje Kahre kaebajale pärast ravimi manustamist korralduse avada suu. Kaebaja leiab, et ükski vangla kodukorra punkt ei anna vanglateenistujale seaduslikku alust nõuda kinnipeetavalt, et kinnipeetav laseks uurida oma kehaõõnsusi. Antud situatsioonis ei andnud alust selleks ka kaebaja käitumine, kes seisis veetops käes ja ootas ravimit. Saades ravimid, manustas kaebaja need koheselt ja loputas veega alla, seda tunnistasid ka mõlemad juuresolnud valvurid. Kaebaja leidis, et vanglateenistuja korraldus oli ebaseaduslik, samuti tajus kaebaja S. Kahre käitumises üleolekut ning soovi teda alandada, seetõttu ta eiras korraldust. Kaebaja märgib veel, et varasemalt toimepandud distsipliinirikkumiste eest, mis on seotud isiklike asjadega, on karistatud teda kartseri karistusega, kaebaja arvates sellise raske rikkumise eest, nagu on korraldusele mitteallumine, noomituse määramine, näitab seda, et vangla ei ole oma töötaja käitumises kindel. Kaebaja taotleb Tartu Vangla 09.12.2011 käskkirja nr 1-4/3048 tühistamist. Vastustaja seisukoht
17. Vastustaja jääb vaide rahuldamata jätmise otsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning tugineb ka asjakohasele kohtupraktikale, taotledes kaebuse rahuldamata jätmist.
18. Vastustaja rõhutab, et ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene normistikku, milles nähakse ette millise distsiplinaarsüüteo toimepanemisel kinnipeetavale isikule milline distsiplinaarkaristus tuleb määrata. Distsiplinaarkorras karistamise ettepaneku teeb menetleja distsiplinaarmenetluse protokollis ning ettepanek peab olema põhjendatud (VSkE § 97 lg 2 p 9). Põhjendused, miks otsustati kaebajale määrata noomitus, on ära toodud distsiplinaarkaristamise käskkirjas ning kuna iseenesest ei saa kaebaja arvates temale kergema karistuse määramine rikkuda tema õigusi, ei ole toodud põhjendus ka distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise aluseks. Kaebuse punktis 4 toodud mõttele vanglast eraldi riigi tekkimise võimaluse ning kinnipeetava võimalusele kujundada oma elu mõistlikus ootuses, peab vastustaja kohaseks märkida, et vangistuse sisuks on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õigus mõista üksnes füüsilise liikumise liikumisvabaduse piiranguna. Kogu kinnipeetava eluolu seotakse vanglaga – tema vabadus allutatakse vangistusseadusest tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ning õiguskorra kaitse. Õiguskuulekale käitumisele suunamise üks osa on isiku allutamine vanglas kehtestatud distsipliinile, mis realiseerub läbi korralduste andmise kinnipeetavale. Seega ei saa kinnipeetav ilmselgelt loota ja oodata, et ta saab ise oma eluolu vanglas kujundada või et korraldused, mida vanglaalametikud temale annavad peavad olema antud tema arusaamise järgi. Kohtu põhjendused ja otsus
19. Eesti õiguskord lähtub subjektiivse õiguskaitse põhimõttest, mis on realiseerunud HKMS § 44 lg-s 1, millega on kohtusse pöördumise õigus antud isikutele nende õiguste kaitseks. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul on kaebajal küll õigus kohtusse pöördumiseks, millest ei tulene aga talle vabadust käituda vaidlusaluses situatsioonis selliselt, nagu kaebaja asjas kogutud tõendite kohaselt on õigeks pidanud käituda. 2 Halduskohus nõustub vastustaja otsustustega (käskkirja ja vaideotsusega) ega näe kaebusest aluseid, mis võiksid viia vaidlustatud käskkirja (tlk 21) tühistamisele. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele näidata pärast ravimi manustamist suuõõnt (avada suu), et vanglaametnik saaks veenduda ravimi manustamises. Selline tegu on põhjendatult loetud distsipliinirikkumiseks, sest VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega ei või kinnipeetav keelduda vanglaametniku korralduse täitmisest, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Erandina on see võimalik vaid ilmselgelt tühise korralduse puhul (vt RKHK 01.03.
20. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Korraldus suuõõne avamiseks, et kontrollida ravimite tarvitamist (manustamist/alla neelamist), ei ole ilmselgelt tühine. Vastupidi, tegemist oli seadusliku korraldusega, kuna Tartu Vangla kodukorra p 7.2.14 kohaselt on kinni peetaval isikul keelatud jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid. Kodukorra p 18.6 kohaselt annavad kinni peetavatele isikutele ravimeid valvurid ning ravimid tuleb manustada kohaselt vanglaametniku juuresolekul. Seega oli vanglaametniku poolt antud korraldus suu avamiseks vajalik selleks, et kontrollida kaebaja poolt kodukorra p-dest 7.2.14 ja 18.6 kinnipidamist. Kaebaja ei eita sisuliselt oma tegevust, kuid leiab, et see oli alandav, kuna ta tajus ametniku käitumises üleolekut. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Avatud suuõõne kontrollimine on ilmselgelt tõhusaim viis kontrollimaks seda, kas isik (patsient), s.h kinnipeetav on ravimid manustanud (tarvitanud ravimid suu kaudu). Halduskohus ei näe ravimite tarbimise kontrollimiseks muud abinõu, mis oleks kinnipeetava suhtes leebem, kuid samaaegselt vangla jaoks mitte ülemäära koormav. Halduskohtu kogemuse pinnalt on taoline abinõu kasutusel näiteks lastehaiglates ja ka kinnistes raviasutustes, kus seda ei peeta aga üldteadaolevalt isikut liigselt koormavaks meetmeks. Seega tuleb vastustaja poolt kohaldatud kontrollimisviisi pidada ka proportsionaalseks. Tegemist ei ole õigusvastase tegevusega vanglaametniku poolt, mis annaks aluse vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene kaebajale luba ametniku poolt nõutud teo tegemata jätmiseks ja subjektiivset õigust riigi vastu, et riik selle kaebaja poolt arvatava õiguse kasutamist ei takista. Kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et vastustaja ametnik on vaidlusalusel juhul käitunud kaebajat alandades ja et vastustaja ei oleks veendunud vaidlustatud haldusakti õiguspärasuses.
21. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata (HKMS §-d 156-158) ja poolte menetluskulud nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 3