← Eesti

3-10-1188/91

Obsah (6)§ 35§ 36§ 37§ 14§ 16§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2012. a, Tallinn Haldusasja numb

) § 14 alusel maksustatava ettevõtlusega. Isiklik tarbimine võib seisneda seejuures asja tarvitamises maksumaksja või tema perekonnaliikme isiklikes huvides või asja kasutada andmises kolmandatele isikutele. Tarbimine võib seisneda nii asja äratarvitamises kui ka kasutamises. Kaebaja on tema poolt ettevõtluses kasutatud sõiduauto XXX pärast ettevõtluse peatamist andnud rendile OÜ-le Dolce Vita Grupp, seega nimetatud sõiduk võeti isiklikku tarbimisse. Väidetavalt kaebaja ettevõtlusega seotud kulutustest ajavahemikul

  1. jaanuarist kuni
  2. veebruarini
  3. a äratas maksuhalduris kahtlust kaebaja poolt esitatud arve, mis oli seotud fotokaamera XXXX summas 27 800,80 krooni ostuga. Maksuhaldur leidis, et tegemist on fiktiivse arvega, kuna nimetatud fotokaamera tuli turule alles novembris
  4. a ja arve väljastas äriühing OÜ Elters, mille tegevusalade hulka ei kuulunud fototehnika müük.
  5. Maksu- ja Tolliameti
  6. aprilli
  7. a vaideotsusega rahuldati M. Pi vaie osaliselt ning vähendati tasumisele kuuluvat summat, kuna maksuotsuses ei olnud sõiduauto isiklikku kasutusse võtmisel arvestatud, et sõidukit kasutati ettevõtluses vaid 50 % ulatuses. Seetõttu kohustati M. Pit tasuma Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole kokku 133 204 krooni.
  8. M. P esitas
  9. mail
  10. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  11. jaanuari
  12. a maksuotsuse tühistamiseks osas, mis jäi kehtima pärast muudatuste tegemist Maksu- ja Tolliameti
  13. aprilli
  14. a vaideotsusega. Kaebuse apellatsioonimenetluses tähtsust omavad põhjendused olid järgmised: 1) ebaõige on maksuhalduri järeldused, et kaebaja sõidupäevikus kajastatud andmetega ei ole tõendatud, et kulu oleks seotud kaebaja ettevõtlusega, ja et sõidukit kasutati 50 % ulatuses isiklikuks tarbeks. Kaebaja ostis ja kasutas sõiduautot 100 % töö eesmärgil. Sõidupäevik kajastab täielikku nimekirja objektidest, mida kaebaja seonduvalt tööga vaatamas käis. Kaebaja poolt hinnatud objektide eest Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜle esitatud arvetelt nähtuvalt peaks kilometraaž olema kuni 15 % suurem. Samuti külastas kaebaja kliente, kes hindamist ei tellinud. Kaebaja kasutas lisaks ühistransporti, käis jala ja kasutas erasõitudeks isa ja tollase elukaaslase sõiduautosid. Kaebaja elas, töötas ja parkis kesklinnas ja lapse lasteaed asus 100 m kaugusel töökohast. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ei ole tõendeid arvestanud või on tõendeid pealiskaudselt tõlgendanud. Põhjendamatult tehakse vahet maksumaksjate vahel. Kaebaja kolleegid, kes 2

(14)3-10-1188 elavad läheduses, kelle tööülesanded on samasugused ja kes pargivad kesklinnas ja töötavad kaebajaga samas kohas, said teistsugused maksuotsused. Ühel juhul tehti maksuotsus, milles auto ja kütus on arvestatud 75% ulatuses ettevõtluse kuludesse vaatamata sõidupäeviku puudumisele, ja teisel juhul tehti maksuotsus, kus bensiin arvestati 100 % ettevõtluse kuludesse sõltumata asjaolust, et selle kolleegi nimel ei olnud autosid; 2)
  1. a raamatupidamisarvestuses kajastatud kulutused olid ettevõtlusega seotud ja olid vajalikud. Kaebaja oli
  2. a poolteist kuud FIE-na tegev, sest ta peatas tegevuse
  3. veebruaril
  4. a.
  5. a jaanuaris laekus 59 458,14 krooni FIE ettevõtlusest, millest on
  6. a jaanuaris ja veebruaris tehtud FIE ettevõtluse jätkamiseks vajalikke kulutusi summas 57 812,39 krooni. Kaebaja ei lõpetanud ettevõtlust, vaid peatas selle ajutiselt ning alustas FIE-na tegutsemist uuesti
  7. detsembril
  8. a. Vastavalt tulumaksuseadusele võib maksukohustuslane ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul tema poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud; 3) vastustaja märkis, et arvel nimetatud fotokaamera tuli esmakordselt turule novembris
  9. a ja seetõttu ei saanud kaebaja soetada fotokaamerat, mida veel ei müüdud. Kaamera müüja OÜ Elters on arve väljastamisel eksinud fotokaamera mudeli märkimisel ühe tähega. Tegelikkuses ei olnud tegemist fotokaamera XXX-ga, vaid XXX-ga. Kaebaja väitel on tal fotokaamera hävinenud aastaid tagasi, kuid säilinud on fotokaamera laadijad, aku ja katik ja seetõttu õnnestus tal ka arvel märgitud viga tuvastada; 4) asjasse mittepuutuv on maksuhalduri väide, et äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt oli kaebaja teadlik juba
  10. a novembris, et soovib luua oma äriühingu. Isikul ei ole keelatud omada nii äriühingut kui olla FIE korraga. Ettevõtluse olemus seisneb selle pikemaajalises läbiviimises, sh ka kulude tegemises. Väär on maksuhalduri väide, et
  11. aastal kaebajal ettevõtlust üldse ei toimunud. Iga ettevõtja tegevus ei pea koheselt tulu sisse tooma; 5) seonduvalt sõiduautoga selgitas kaebaja, et sõlmis
  12. veebruaril
  13. a rendilepingu OÜ-ga Dolce Vita Grupp ning maksustamisele kuulub see tulu, mis kaebajal tekib rendilepingust tulenevalt. Seega kui kaebaja
  14. a detsembri lõpus ettevõtlust uuesti alustas, tuli
  15. a jaanuarist asuda OÜ-l Dolce Vita Grupp sõiduauto kasutamise eest tasuma rahalist hüvitust 100 krooni kuus ning tasaarveldada rendiobjektile kulunud parenduskulud. Kaebaja pidi
  16. a tuludeklaratsiooni täites lisama renditulu ettevõtlustulule, mida kaebaja ka tegi. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et kaebajal ei ole maksustamisperioodil tulu tekkinudki. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kaebajal tekkis tulu sellest, et OÜ Dolce Vita Grupp tasus tema eest sõiduauto ekspluateerimisega seotud kulud. Kuna FIE ettevõtlus peatati
  17. a veebruaris, ei ole mõeldav, et kõik FIE ettevõtluses kasutusel olnud vara märgitakse koheselt
  18. a märtsis tuludeklaratsioonile kui isiklikku tarbimisse läinud vara, kui vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule lähevad nimetatud ettevõtluses kasutatud esemed isiklikku tarbimisse alles 12 kuu möödumisel FIE ettevõtluse peatamisest. Seadusevastane ja ebaõige on maksuhalduri nõue kajastada sõiduautot kaebaja
  19. a tuludeklaratsiooni ettevõtluse tuludes. Kaebaja jääb seisukohale, et sõiduauto soetamismaksumusega 138 000 krooni läks isiklikku tarbimisse 12 kuud pärast ettevõtluse peatamist, st
  20. veebruarist
  21. a ja kuulus kajastamisele
  22. a tuludeklaratsioonis; 6) alusetu on maksuhalduri väide, et kaebaja kasutuses olnud vara (kontoritool, fotokaamera, arvutilaud, dokumendikapp ja lamp) läks isiklikku tarbimisse, sest seda hakkas kasutama kaebaja äriühing OÜ Dolce Vita Grupp. Vastustaja on jätnud välja selgitamata kaebaja tegeliku tahte ning reaalse olukorra ning kohaldanud tulumaksuseadust ekslikult. Ettevõtluse peatamise mõte on selles, et inimene saab soetatud vahendeid kasutades 3
(14)3-10-1188 oma tegevust hiljemalt 12 kuu jooksul jätkata, muidu lähevad ettevõtluse jooksul ostetud varad isiklikku kasutusse ja kuuluvad maksustamisele. 6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta M. Pi kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) FIE on raamatupidamiskohustuslane. Raamatupidamisele esitatud nõuded on sätestatud raamatupidamise seaduses ja Raamatupidamise Toimkonna juhendites.

§ 35

lg 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha maksumaksja poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulutused. Nimetatud sätte kohaselt on kulutuste mahaarvamine lubatud sellisel juhul, kui kulutuse tegemise kohta on maksumaksjal dokumentaalne tõend, kulutus on tehtud maksumaksja poolt maksustamisperioodil ja kulutus on ettevõtlusega seotud. Dokumentaalne tõend kulutuse tegemise kohta on kuludokument, mis peab vastama RPS § 7 lg-s 1 toodud nõuetele. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. mai
  2. a määrusele nr 3-3-1-21-99 on „ettevõtlusega seotud kulu” määratlemata õigusmõiste. Selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis, lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. Kui puuduvad tõendid, mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuse ettevõtlusega seotud osa ja mitte seotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50 % kulutustest. Maksumenetluse alguses selgus, et kaebaja raamatupidamise arvestus ei vasta seadustele, ning maksuhaldur tagastas raamatupidamisdokumendid kaebajale arvestuse korrastamiseks. Kaebaja kuludokumendid olid segamini isiklike dokumentidega ning puudus korrapärane ja arusaadav kulude arvestus. Seadusele mittevastava arvestuse aluseks võib võtta kaebaja
  3. novembri
  4. a seletuse, kus isiku sõnade kohaselt leidis ta ettevõtlusega seotud kulutuste protsendi sisetunde järgi, arveid analüüsimata. Kuna kaebaja oli kontrollitaval perioodil ettevõtja, siis oli ta kohustatud pidama oma tulude ja kulude arvestust selliselt, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed, ja säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Vastav kohustus tuleneb

§ 36

lg-st 2; 2) maksuotsuses on välja toodud rida lahknevusi Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt esitatud kaebaja teostatud hindamiste eest esitatud arvete põhjal koostatud koonddokumendis ja sõidupäevikus kajastatud objektide vahel, mistõttu ei ole sõidupäevikus kajastatud andmed maksuhalduri hinnangul usaldusväärsed. Sõidupäeviku usaldusväärsuse on kahtluse alla seadnud ka kaebaja poolt kontrolli käigus tehtud korduvad parandused bensiinikulu arvestuses, mis maksuhalduri hinnangul peaks ühtima sõidupäevikus kajastatud andmetega. Selle asemel, et fikseerida sõidu kuupäev, märkis kaebaja bensiiniliitri hinna iga konkreetse sõidu ajal, mis ei näita kulutuse seost ettevõtlusega. Sõidupäevik ei kajasta sõiduauto spidomeetri näitu ning seetõttu ei saa hinnata sõiduauto tegelikku läbisõitu. Kaebaja esitas küll Kia Auto AS ja OÜ Ülemiste Autokeskus arved sõiduauto hoolduse kohta, kuid neis esitatud andmed ei ühti kaebaja sõidupäevikust nähtuvaga. Nimelt oli hoolduse järgi

  1. novembril
  2. a sõiduki läbisõit 17 810 km, aga sõidupäeviku järgi oli sõiduauto läbisõit
  3. a lõpuks 22 159 km. Pole usutav, et kaebaja läbis
  4. a detsembris 4359 km, kui eelnevatelt kuudel oli kuu keskmine läbisõit 1780 km. Maksuhaldur võrdles vaideotsuses täiendavalt koonddokumendis kajastatud andmeid sõidupäeviku andmetega ja leidis, et kokkulangevused objektide lõikes esinevad 61%-l juhtudest. Maksuhaldur liitis sõidupäevikus kajastatud kilomeetrid nende objektide osas, mis kattusid kajastatud objektidega, ja sai tulemuseks 7911 km, millele lisanduvad kaebaja poolt nimetatud sõidud seoses väidetavate koolitustega ja tutvumissõidud Uus Maa kinnisvarabüroo kontoritesse väljaspool Tallinna. Tehtud analüüsi põhjal võiks ettevõtlusega seotuks lugeda mitte rohkem kui 50% sõidupäevikus kajastatud sõitudest. Ebausutav 4

(14)3-10-1188 on, et kaebaja külastas kliente, kes ei tellinud hindamisteenust, korduvalt linnast väljas, kuid Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ kaebaja poolt nimetatud kliente kaebaja tööna ei kinnitanud ega hüvitisi linnast väljas sõiduks ei maksnud. Oma väidete tõendamiseks tulnuks kaebajal esitada täielik nimekiri objektidest, mille ülevaatamist Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ palus ja millele tegelikult hindamist ei tellitud. Sõidupäevik ei ole selliseks tõendiks. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja võis kontrollitaval perioodil kasutada liikumiseks ka ühistransporti, taksot ja elukaaslase ning isa autot, kuid see ei ole maksustamise seisukohalt oluline. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited selle kohta, et maksuhaldur on teinud vahet erinevate maksukohustuslaste maksustamisel; 3) kaebaja tehtud kulutused ei ole tehtud tema enda, vaid temale kuuluva äriühingu OÜ Dolce Vita Grupp tegevuse alustamisega seoses. Vastustaja nõustus kaebajaga, et kaebajal puudus seadusest tulenev keeld tegutseda ühel ja samal tegevusalal nii FIE-na kui ka äriühingu kaudu, kuid ei pea usutavaks olukorda, et kaebaja seda ka reaalselt tegi. Olukorras, kus kaebaja soetas vahetult enne FIE-na tegevuse peatamist fotoaparaadi, puudub alus arvata, et ta pidas seda soetades silmas tegevuse jätkamist FIE-na tulevikus, aga mitte äriühingu huve, mille ta oli asutanud
  1. a novembris ja ilmselt sooviga jätkata tegutsemist äriühingu kaudu ja peatada/lõpetada tegevus FIE-na, mis tegelikkuses ka realiseerus. Samuti ei ole tõendatud kaebaja raamatupidamises kajastatud OÜ Elters
  2. jaanuari
  3. a arvega summas 27 800,80 krooni maksva fotokaamera soetamine, mistõttu puudub kaebajal õigus arvel näidatud summa kajastamiseks oma ettevõtluse kulude hulgas. Ei ole usutav, et kaebaja säilitas temale mittevajalikud fotoaparaadi tarvikud olukorras, kus tema kinnitusel fotoaparaat ise on hävinenud; 4) sõidupäevikus on toodud välja väidetavad ettevõtlusega seotud sõidud
  4. a, kuid jäetud nimetamata, mis asjaoludel kaebaja sõidupäevikus kajastatud sõite tegi. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt maksuhaldurile edastatud teabe kohaselt ei ole kaebaja Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ-le
  5. a arveid esitanud. Seega ei ole kaebaja Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ-le
  6. a hindamisteenust osutanud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta oleks osutanud hindamisteenust mõnele muule äriühingule; 5) vastustaja leidis lähtuvalt

§ 37

lg-tes 2 ja 4, et vara kuulub maksustamisele isiklikku tarbimisse võtmisel, mitte ettevõtluse lõpetamisel või vara võõrandamisel. Isiklikku tarbimisse võtmine hõlmab kõiki tegevusi, mis ei ole seotud

§ 14alusel maksustatava ettevõtlusega.

Isiklik tarbimine võib seisneda asja tarvitamises maksumaksja või tema pereliikmete isiklikes huvides või asja kasutada andmises kolmandatele isikutele. Tarbimine võib seisneda nii asja äratarvitamises kui kasutamises. Kui isik annab varem ettevõtluses kasutatud vara üürile või rendile ning kavatseb edaspidi deklareerida renditulu

§ 16

lg 1 alusel, siis sellist „üleminekut” võib tõlgendada kui vara isiklikku tarbimisse võtmist. Kuigi kaebaja sõlmis vahetult enne ettevõtluse peatamist rendilepingu sõiduauto Kia kasutamiseks OÜ-ga Dolce Vita Grupp arvamusega, et tegemist on tema ettevõtlusega, millest saadud renditulu saab ta oma ettevõtlustulule lisada tegevuse jätkamise hetkest, siis tegelikkuses peatas kaebaja oma ettevõtluse 15. veebruaril 2007. a ja sellest hetkest lõppes ka sõiduauto kasutamine kaebaja ettevõtluses.

§ 37

lg-s 4 sätestatud põhimõte kehtib ka teistele kaebaja poolt ettevõtluse tarbeks soetatud varadele (kontoritool „Direktor”, fotokaamera, arvutilaud, dokumendikapp ja lamp soetamismaksumusega kokku 11 189 krooni), kuna selle vara kasutamine kaebaja ettevõtluses lõppes ja puudub alus arvata, et kaebaja ei kasutanud oma kodukontori tarbeks soetatud vara isiklikes huvides pärast ettevõtluse peatamist; 6) ekslik on kaebaja seisukoht, nagu laieneks talle

§ 37

lõikes 6 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevus vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule on peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse, et nimetatud paragrahvi lõigetes 2 ja 3 5

(14)3-10-1188 nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Viidatud säte reguleerib olukorda, kui vara isiklikku tarbimisse võtmist ei ole võimalik tuvastada või maksumaksja ei tarbi reaalselt seda vara või selle vara kasulikke omadusi isiklikes huvides. Kaebaja käsitlus

§ 37

lg 6 osas annaks sisuliselt võimaluse vähendada maksumaksja ettevõtlustulu, kuna maksustamise edasilükkamisega väheneb ka maksustatava vara turuväärtus.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. augusti
  3. a otsusega võeti vastu kaebusest osalise loobumise avaldus ja lõpetati asja menetlus HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel osas, millega maksuotsusega määrati maks nelja helkurmärgi soetamiselt (resolutsiooni p 1); rahuldati kaebus osaliselt (resolutsiooni p 2) ja tühistati Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  4. jaanuari
  5. a maksuotsus järgmistes osades (resolutsiooni p 3): osas, milles määrati kaebajale täiendavad maksud selle pinnalt, et sõiduauto soetamisel tehtud kulutust ei loetud täiel määral ettevõtlusega seotuks (p 3.1); osas, milles määrati kaebajale täiendavad maksud seoses sellega, et sõiduauto kasutamisel tehtud kulutusi hinnati ettevõtlusega seotuks üksnes 50 % ulatuses. Sõiduki ettevõtluses kasutamise osakaalu seonduvalt kasutamisega kaasnevate kulutustega kontrollitaval perioodil tuleb hinnata vähemalt 95 %-lisena (p 3.2); osas, mis puudutab maksude määramist seoses sellega, et 27 800 krooni maksnud fotoaparaadi soetamist ei aktsepteeritud ettevõtluskuluna (p 3.3); osas, mis puudutab maksude määramist seoses sõiduki ja kogusummas 11 189 krooni maksnud 5 eseme isiklikku tarbimisse võetuks lugemisega, arvestamata asjaolu, et ettevõtluse peatamisest ei olnud selleks ajaks veel 12 kuud möödunud (p 3.4). Kohus tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele ettekirjutuse täpse maksusumma kindlaksmääramiseks lähtudes kohtuotsuse põhjendava osa p-des 68 ja 77 toodud selgitustest. Kohtuotsuse apelleeritud osaga seonduvad põhjendused: 1) asja materjalidest nähtuvalt soetati sõiduauto
  6. veebruaril
  7. a 138 000 krooni eest koos käibemaksuga. Sõiduki soetamise hind iseenesest oleks olnud mahaarvatava ettevõtluskuluna aktsepteeritav. Olukorras, kus maksuhaldur kõiki bensiinitšekke asjakohasteks ei pidanud ning arvestas neid ettevõtluskuluna ainult 50% ulatuses, pidi kohalduma taoline põhimõte maksuhalduri hinnangul automaatselt ka sõidukile ja järelduma, et sõiduk soetati ettevõtluse tarbeks üksnes 50 % ulatuses. Vastustaja viitas ka Riigikohtu
  8. mai
  9. a lahendile nr 3-3-1-21-
  10. Nimetatud lahendist ei järeldu, et sõiduki soetamine tuleks lugeda ettevõtlusega seotuks ainult 50 % ulatuses, kui kõiki sõiduki kasutamisega seotud bensiini või muid kuludokumente ei olnud võimalik nende ettevõtlusega sidumise mõttes korrektseteks pidada. Sellest lahendist nähtub, et määratlemata õigusmõiste tõlgendamise ja rakendamise ning kulutuse ettevõtlusega seotuks tunnistamise korral peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Praegusel juhul on kinnisvara hindamisteenuste osutamiseks sõiduki soetamine ettevõtluse eesmärgiga kooskõlas. Sõiduki soetamise hinna ettevõtluskuluna näitamine oleks olnud aktsepteeritav ka juhul, kui sõidukit ei oleks jõutud esimesel aastal seoses hindamisteenuse osutamisega ega ka isiklikeks sõitudeks veel üldse kasutada. Sõiduki ettevõtluskuluna arvestamise või mittearvestamise küsimuse juures tuleb lähtuda ettevõtluse eesmärgist, mida hindab maksukohustuslane. Seda ei saa siduda minetustega bensiini ostmisel või sõidupäeviku täitmisel ega sellega, kui tihti liiklusvahendit kontrollitaval perioodil kasutati. Kaebaja esitas
  11. a vastava õiendi maksuhaldurile, sellele maksuhaldur vastuväiteid ei esitanud. Seega on vaidlustatavas haldusaktis kaalutlusvead ning sõiduki soetamisega seonduvalt ei olnud selle 50 % ulatuses ettevõtluse eesmärgiga mitteseotuks lugemine põhjendatud; 2) bensiinitšekkidel ei kajastata sõidukit, mille tarbeks kütust soetatakse. Bensiini võib osta seoses ettevõtlusega ka nendel päevadel, kui sõidukit ei kasutata. Seetõttu tuleb lähtuda läbitud kilometraaži põhjendatusest. Ettevõtlusega seotud sõidukilomeetrite ja bensiinikulu pidev korrigeerimine kontrollimise käigus võib seada esitatud andmed mingil määral kahtluse alla, kuid näidatud kulutuste korrigeerimine 50 % ulatuses pole põhjendatud. 6

(14)3-10-1188 Sõidupäeviku kohaselt on
  1. a sõidetud 22 159 km. Maksuotsuse kohaselt on ettevõtlusega seotud läbisõit 50 %. Seega pidi kaebajal isiklikke sõite olema 11 000 km. See järeldus pole kooskõlas kaebaja poolt esitatud aadresside ja läbitud kilometraaži puudutava tabeliga ega erinevate maaklerite hinnangutega, kes leidsid, et tööga seonduv läbisõit
  2. a ühes kuus oli 900-2400 km. Kaebaja hinnangul oli kinnisvaraturu aktiivsus
  3. a umbes poole väiksem kui vaidlusalusel perioodil, mis tähendab seda, et keskmine läbisõit
  4. a võis olla suurem. Arvestades kaebaja elukohta, töökohta ja parkimismaja asukohta kesklinnas, ei ole sellises mahus isiklike sõitude hulk usutav. See tähendaks, et igal tööpäeval tehti lisaks tööülesannete täitmisele umbes 50 kilomeetrit isiklikke sõite või kui need jäeti kõik nädalavahetusele, siis sõideti igal nädalavahetusel 250 kilomeetrit ja kogu isiklike sõitude keskmist kilometraaži ainult ühele nädalavahetusele taandades oleks tegemist tuhandekilomeetriste igakuiste väljasõitudega. Kogu eelduslikku isiklike sõitude kilometraaži puhkuseperioodile mahutades tähendaks see aga 11 000 km pikkust automatka puhkuse ajal. Maksuhalduril tuleks nimetada sõitude lähte- ja sihtkohad, et maksuotsuse järeldused ei oleks paljasõnalised. Riigikohtu
  5. mai
  6. a määruse 3-3-1-21-99 punktis 5 on selgitatud, et maksuhalduri poolt määratud maksusumma vähendamise korral võib (ka) kohus tuvastada maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud tema ettevõtlusega. Antud juhul oli sõiduki ettevõtluses kasutamise osakaal kontrollitaval perioodil 95 %; 3) maksuhalduri hinnangul oli 27 800 kr maksnud fotoaparaadi soetamise arve fiktiivne kuludokument ning tegelikult seda kaupa ei soetatud. Kontrollimise ajaks oli fotoaparaat hävinenud. Kaebaja on tarvikuid pildistanud, kuid maksuhaldur ei pidanud fotot usaldusväärseks. Kaebaja väitis, et tarvikud on endiselt olemas ja tal oleks võimalik neid vajaduse korral näidata ning samuti oleks võimalik nimetada tunnistajaid, kes on katkist fotoaparaati näinud. Vaidlustatud maksuotsuses on peetud fotoaparaadi soetamist võimatuks ka seetõttu, et vastav mudel tuli turule aasta võrra hiljem, kui arve esitati. Kaebaja selgitas, et tegelikult eksiti mudeli fikseerimisel ühe tähega. Vastustaja möönab juhusliku vea võimalikkust numbri ülesmärkimisel. Seetõttu ei ole vastustaja väited fiktiivsest arvest põhjendatud. Arvestada ei saa oletuslikke järeldusi, et fotoaparaat võidi soetada OÜ Dolce Vita Grupp huvides. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust, et kinnisvara hindamisteenuste osutamisel on fotoaparaadi kasutamine vajalik ning ettevõtluse üldise eesmärgiga kooskõlas. Nimetatud fotoaparaadi soetamist võis kaebaja FIE-na ettevõtluskuluna kajastada; 4) poolte vahel on vaidlus selles, kas ettevõtluse peatamine tähendab ühtlasi ka vara kasutamise lõpetamist ettevõtluses ja selle isiklikku tarbimisse võtmist või loetakse vara isiklikus tarbimises olevaks alles 12 kuu möödudes tegevuse peatamisest, kui on selgunud, kas tegevust kavatsetakse jätkata või mitte. Kaebaja järeldas

§ 37

lg 6 sõnastusest, et tulumaksu tuleb maksta alles siis, kui 12 kuu möödudes tegevust ei jätkata. Vastustaja leiab, et vara kuulub maksustamisele isiklikku tarbimisse võtmisel, mitte ettevõtluse lõpetamisel või vara võõrandamisel, sest vastasel korral saaks isik maksukohustuse tekkimise hetke lõputult edasi lükata. Maksuhalduri hinnangul oli sõiduki rendile andmisel tegemist ühtlasi ka selle isiklikku tarbimisse võtmisega. Väitega maksukohustuse tekkimise hetke lõputult edasilükkamise võimaluse kohta ei saa nõustuda, sest tulenevalt

§ 37

lg-st 6 toimub vara isiklikku tarbimisse võetuks lugemine hiljemalt 12 kuu möödudes. Ilmselt on tegemist seadusandja poolt jäetud võimalusega veel kaaluda teatud perioodi jooksul kõiki ettevõtluse jätkamisega seonduvaid küsimusi. Vähetähtis ei ole kaebaja viide ühele järelepärimisele, kus küsiti esemete isikliku tarbimisse arvamise ajahetke kohta ettevõtluse (vahepealse) peatamise korral, millele maksuhalduri ametnik vastas, et FIE ettevõtluse kuludesse arvatud vara tuleb arvata isiklikku tarbimisse alles siis, kui ettevõtlus on peatatud rohkem kui 12 kuud (I kd tl 171). Kuna seaduse sõnastusest oli võimalik erinevalt aru saada ning maksuhalduri arusaam ei ole olnud pidevalt samasugune, ei saa vaieldavat olukorda maksukohustuslase kahjuks tõlgendada ning maksuotsus tuleb sõiduki isiklikku tarbimisse arvamist ja maksustamist puudutavas osas tühistada. Samasugune tõlgendus 7

(14)3-10-1188 kehtib ka
  1. a ettevõtluse tarbeks soetatud kontoritooli, fotoaparaadi, dokumendikapi, lambi ja arvutilaua (soetamismaksumusega kokku 11 189 krooni) kohta; 5) ümberarvestuste tegemine maksuotsuse tühistamata jätmist puudutavas osas jääb vastustajale, sest ettevõtluskulu ei kajastu maksuotsuses selle vaideotsusega muutmise järgselt kõikide kuluartiklite või esemete kaupa täpselt ja materjal on mõnevõrra ebaülevaatlik. See nõuaks ka suurt ajakulu. Maksuhalduril tuleb maksusumma välja arvutada (HKMS § 26 lg 3). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. PMTK apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on arvestanud otsuses üksnes kaebaja poolt esitatud ütluste ja tõenditega, mille kohaselt kaebaja kinnitas, et ostis sõiduauto, et seda ettevõtluses kasutada, ning kasutas reaalselt sõiduautot ettevõtluses 95 %-lises määras. Kohus ei ole teinud otsust faktiliste tõendite ja asjaolude pinnalt, vaid lähtudes kohtu tõlgendusest Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrusele nr 3-3-1-21-
  5. Seda määrust tuleks tõlgendada nii, et kulutuse hindamisel ettevõtlusega seotuks või mitteseotuks on esmatähtis algdokumendi olemasolu ning seejärel asjaolu, kas nimetatud algdokument on ettevõtlusega seotud. Algdokumendi olemasoluta ei ole ettevõtjal õigust kulutust oma raamatupidamisse lisada. Kui isikul on olemas algdokument, ei tähenda see, et selle saaks kanda kohe ettevõtlusega seotud kuluks. Et kulu pidada seotuks ettevõtlusega, peab hindama kulutuse tegemise eesmärki lähtudes ettevõtja tegevusalast, ettevõtluse asukohast, ettevõtluses kasutatava vara koosseisust jms. Maksukohustuslane ei saa arvestada kuludest maha bensiinitšekke üksnes selle pinnalt, et maksumaksja on teinud sama summa ulatuses ettevõtlusega seotud sõite. Kontrollimenetluse käigus võrdles revident kaebaja poolt esitatud sõidupäevikut esitatud kuludokumentidega ning leidis nendes vastuolud, nt esitatud oli bensiinitšekke, kus tangitud oli 50 liitrit kütust mahutavasse autosse 60 liitrit bensiini, samuti oli esitatud bensiinitšekid, mille eest olid maksnud teised isikud jne. Kui revident pöördus kaebaja poole selgituste saamiseks, siis parandas kaebaja pidevalt sõidupäevikut, lisades uusi bensiinitšekke ning võttes osa kuludokumente arvestusest välja, kuna need olid ilmselgelt vastuolus esitatud sõidupäevikuga. Näiteks
  6. detsembril
  7. a parandas kaebaja kuluarvestust märgatavalt, jättes arvestusest välja bensiinitšekid, mille eest oli tasutud nii kaebaja pangakaardiga kui veel mitmete erinevate kaebajale mittekuuluvate pangakaartidega. Maksuotsus on õiguspärane juba osas, kus isik on esitanud oma raamatupidamises teiste isiku poolt tehtud kulutusi, kuid siiski arvestanud neid kulusid enda kuludena. Kohus ei ole seda otsuse tegemisel hinnanud. Maksuotsuses ja vaideotsuses on toodud välja rida lahknevusi isiku poolt sõidupäevikus esitatuga, võrreldes muude esitatud dokumentidega (eelkõige Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt esitatud dokumentidega), ning leitud õigesti, et sõidupäevikus kajastatud andmed ei ole maksuhalduri hinnangul usaldusväärsed. Sõidupäeviku usaldusväärsuse on kahtluse alla seadnud juba kaebaja poolt kontrolli käigus tehtud korduvad parandused bensiinikulu arvestuses, mis maksuhalduri hinnangul peaks ühtima sõidupäevikus kajastatud andmetega. Kaebaja on esitanud nii maksumenetluses kui kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi ja tõendeid, mistõttu ei ole võimalik adekvaatselt hinnata ettevõtlusega seotud kulude osakaalu tehtud kulutustes. Maksukohustuslane peab tõendama, et tehtud kulutus on seotud tema ettevõtlusega. Kütuse puhul on maksukohustuslasel seda kõige lihtsam välja tuua sõidupäevikus, kus on nähtavad isiku ettevõtlusega seotud sõidud ja neile sõitudele kulunud kütus. Kõike seda on lihtne kõrvutada esitatud kuludokumentidega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja suutnud tõendada kulutuste seotust ettevõtlusega. Ekslik on kohtu seisukoht, et ebamõistlik on arvata, et isik on teinud 11 000 km isiklikke sõite. Asjaolu, et isikud sõidavad aastas autoga 11 000 km isiklikeks sõitudeks, on tavapärane ning seda ka olukorras, kui nad elavad ja 8
(14)3-10-1188 töötavad kesklinnas. Tallinna Ringkonnakohtu
  1. juuni
  2. a otsuses asjas nr 3-09-1999 käsitleti sarnast juhtumit ning leiti, et kuna isik ei suuda tõendada, et tehtud kulutused on seotud isiku ettevõtlusega, siis tuleb lugeda ettevõtlusega seonduvaks 50 % kuludest; 2) ekslik on kohtu seisukoht, et kui maksuhaldur tõendab ära auto kasutamise ettevõtluses 50 % osas, siis ei saa seda automaatselt kohaldada sõiduauto soetamiskulule. Kuigi kaebaja soetas sõiduauto XXX
  3. veebruaril
  4. a ega pruukinud teada soetamise hetkel, millises ulatuses sõiduautot erasõitudeks kasutatakse, ei saanud see talle olla ebaselge
  5. a veebruariks, kui esitati
  6. a tuludeklaratsioon. Kaebaja sõiduauto kasutamisest
  7. a nähtub, et isik on teinud nimetatud autoga erasõite, kuid sellest olenemata on sõiduauto soetamise kulud arvestanud 100 % ettevõtluskuludeks. Kaebaja pidanuks sõiduauto soetamise kulud ettevõtlusega seotud kuludeks lugema samuti 50 % ulatuses; 3) kohus on jätnud fotokaameraga seonduvat analüüsides tähelepanuta mitmed olulised asjaolud. Maksuhaldur on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja raamatupidamises kajastatud Elters OÜ
  8. jaanuari
  9. a arvega summas 27 800,80 kr ei ole tõendatud vaidlusaluse fotokaamera soetamine. Pilt tarvikutest (laadija, aku ja katik) ei ole piisavaks tõendiks fotokaamera soetamise kohta. Sarnast pilti on võimalik teha ka kaameraid müüvas poes. Vaatluse käigus
  10. mail
  11. a esitas kaebaja akti fotokaamera mahakandmise kohta (väidetavalt kukkus kaamera puruks). Kaamera tarvikuid maksuhaldurile näitamiseks ei esitatud. Pole usutav, et kaebaja säilitas temale mittevajalikud fotoaparaadi tarvikud olukorras, kus tema kinnitusel fotoaparaat ise on hävinud. Ka ei ole usutav kaebaja kinnitus fotoaparaadi hävinemisest. Kuigi kaebaja märkis kohtuistungil, et kaamera kukkus maha ja purunes, ei ole kaebaja esitanud selle kohta tõendeid nt selle kohta, et kaebaja viis kaamera garantiiremonti või uuris remondi hinda. Kaebaja sõnade kohaselt ta seda ei teinud. On ebausutav, et 28 000 krooni maksva fotokaamera on isik nõus koheselt ära viskama, kontrollimata, kas seda on võimalik parandada ning kas keegi on nõus selle ostma. Isegi kui vaidlusalune fotokaamera on reaalselt soetatud, ei saaks seda kajastada ettevõtluse kuludes. Kaebajal oli kavatsus hakata kasutama hüpoteetiliselt soetatud fotokaamerat OÜ Dolce Vita Grupp huvides, kuna ta ostis fotokaamera ajal, mil oli esitatud avaldus ettevõtte registreerimiseks äriregistris ning sellega väljendatud tahet hakata osutama kinnisvara hindamise teenust loodava ettevõtte vahendusel. Sellist tahet on kaebaja kohtus ka tunnistanud; 4) ekslik on kaebaja seisukoht, nagu laieneks temale

§ 37

lg-s 6 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevus vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule on peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse, et nimetatud paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Kaebaja andis vaidlusaluse sõiduauto rendilepinguga kasutada enda äriühingule OÜ Dolce Vita Grupp. Isiklikku tarbimisse võtmine olnuks välistatud nt juhul, kui isik oleks tõendanud, et vaidlusalust sõiduautot ei kasutatud alates ettevõtluse peatamisest ei isiku enda ega kolmandate isikute poolt. Sellisel juhul tulnuks vaidlusaluse sõiduauto turuhind lisada kaebaja ettevõtlustulule maksustamisperioodil 2008, kui möödus 12 kuud ettevõtluse peatamisest. Kaebaja poolne

§ 37

lg 6 tõlgendus annaks sisuliselt võimaluse vähendada maksukohustuslase ettevõtlustulu, kuna maksustamise edasilükkamisega väheneb ka maksustatava vara turuväärtus. Vara isiklikku tarbimisse võtmine ei sõltu ettevõtluse peatamisest või lõpetamisest, vaid sellest, millal reaalselt vara kasutamine ettevõtluses lõpetati. See nähtub

§ 37lõikest 4.

Sõiduauto kasutamine kaebaja ettevõtluses lõpetati

  1. veebruaril
  2. a, kui kaebaja andis selle rendile oma äriühingule OÜ Dolce Vita Grupp ja peatas samal ajal oma ettevõtluse.

§ 37

lg-s 4 sätestatud põhimõte rakendub ka kõigile teistele kaebaja poolt ettevõtluse tarbeks soetatud varadele (kontoritool „Direktor”, fotoaparaat, arvutilaud, dokumendikapp ja lamp), kuna selle vara kasutamine isiku ettevõtluses lõppes ja puudub alus arvata, et kaebaja ei kasutanud oma kodukontori tarbeks soetatud vara isiklikes huvides pärast ettevõtluse peatamist. Usutav on, et kaebaja jätkas oma ettevõtluse tarbeks 9

(14)3-10-1188 soetatud vara kasutamist OÜ Dolce Vita Grupp huvides, mis tähendab sellise vara isiklikku tarbimisse võtmist; 6)

§ 37

lg-st 6 ei tulene, et kui isik on ettevõtluses kasutatava vara isiklikku tarbimisse võtnud, siis peaks ta ootama 12 kuud ja alles siis selle deklareerima. Seda pole käsitletud ka maksuhalduri poolt kaebajale edastatud kirjas, milles on öeldud, et kaebaja peab ettevõtluse peatamise korral ettevõtlusega seotud vara võtma isiklikku tarbimisse 12 kuu jooksul. Kuna kaebaja poolt oli küsimus püstitatud üldsõnaliselt, siis vastas ka maksuhalduri ametnik üldsõnaliselt, et isiklikku tarbimisse peavad olema ettevõtluse varad võetud hiljemalt 12 kuu jooksul. Kuna kaebaja ei täpsustanud, et kavatseb seda mööblit kasutada isiklikuks tarbeks selle 12 kuu jooksul, siis vastuses seda ei puudutatud.

  1. M. P palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) kaebaja on maksu- ja vaidemenetluse käigus korduvalt esitanud tõendeid, mille kohaselt bensiinikulu, tankimiste asukohad, arvete laekumised jne ühtivad sõidupäevikus kajastatud andmetega. Külastatud objektid on fikseeritud, kulutused tõendatud, kilometraaž ja laekumised selgelt loetavad. Sellele vaatamata on maksuhaldur Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt esitatud dokumente tõlgendanud valesti, jätnud osaliselt arvesse võtmata kirjalikud tõendid, eiranud maksumaksja selgitusi ning lihtsalt oletab, et nimetatud autot kasutati 50 % ulatuses isiklikuks tarbeks. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ kontor asub kesklinnas, kaebaja kodu ning tööparkla asuvad kesklinnas. Maksuhalduril ei ole alust eeldada, et 50 % ulatuses tehti autoga erasõite. Maksuhalduril tuleks arvestada ka asjaolu, et peres oli mitu autot ning ajal, mil ettevõtluse tarbeks soetatud sõiduauto oli korralises hoolduses, kasutas kaebaja võimalust sõita ühistranspordiga, taksoga ning isale kuuluva sõiduautoga; 2) maksumenetluse käigus on maksuhaldur arvestusest eemaldanud kuludokumente, sh need kuludokumendid (nt bensiinitšekid), mis on tasutud kaebaja pangakaardiga, kuid maksuhaldur on leidnud, et laupäeval ja pühapäeval tööd ei tehta ja seega ka ei tangita, või et bensiini on tangitud liiga sagedasti, hoolimata sellest, et kaebaja kasutas väikeautot, mille bensiinipaaki ei mahugi korraga rohkem kui 35 liitrit bensiini ja tankida tulebki sagedamini kui keskklassi sõiduautode puhul. Sõidupäevikust tulenevalt kulus kaebajal
  2. a kütust arvestuslikult 22 926 krooni eest, mis on otseselt ettevõtluskulu. Maksuotsuse kohaselt on
  3. a maksuhalduri poolt aktsepteeritavaid bensiinitšekke alles jäänud 22 403 krooni eest. Seega ei saa olla õige apellandi väide, et paljud kaebaja poolt esitatud bensiinitšekid ei sobi ettevõtluse kuludesse ja sellest tulenevalt 50 % bensiinitšekkidest ei ole ettevõtlusega seotud. Kuna laekumiste ja kilometraaži järgi on
  4. a teostatud ettevõtlusega seotud sõite vähemalt 17 843 km ja see jääb samasse suurusjärku sõiduki läbisõiduga, siis ei tohiks olla vaidlust sellel pinnal, kas auto oli 100 % ettevõtluse jaoks vajalik või mitte ja kas maksuhalduri poolt korra juba aktsepteeritud bensiinitšekid lähevad vähemalt 95 % ulatuses ettevõtluse kuludena arvesse või mitte; 3) maksuhaldur ei ole arvestanud asjaoluga, et ükski fotokaamera ei ole purunemiskindel. Alles jäänud tarvikutest foto tegemine oli juba selleks vajalik, et üritada neid maha müüa. Sellest, et nimetatud fotoaparaat on purunenud, oli maksuhaldur teadlik menetluse algusjärgus, kui kaebaja esitas vara mahakandmise aktid. Kaebaja on esitanud maksuhaldurile maksumenetluse käigus fotoaparaadi allesjäänud tarvikutest foto ning maksuhaldur ei ole alles jäänud tarvikuid näha nõudnud. Samuti puudub vaidlus, et fotoaparaadi kasutamine on vajalik kinnisvara hindamisteenuse osutamisel ja on kooskõlas ettevõtluse üldise eesmärgiga; 10

(14)3-10-1188 4) apellant leiab, et isiklikku tarbimisse peavad olema ettevõtluse varad võetud hiljemalt 12 kuu jooksul ettevõtluse peatamisest arvates. Kaebaja sõnul tuleks lähtuda

§ 36

lg-st 6, kus on sätestatud, et kui FIE tegevus on peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse vara, mille soetamismaksumus on kantud ettevõtluse kuludesse, isiklikku tarbimisse võetuks ning ettevõtlustulule lisatakse vara turuhind. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et hoolimata sellest, et

  1. veebruaril
  2. a renditi sõiduauto välja ja et ettevõtlus peatati, läks see FIE tegevuse peatamise hetkel
  3. veebruaril
  4. a isiklikku tarbimisse. Tulumaksuseaduse kohaselt lähevad nimetatud ettevõtluses kasutatud esemed isiklikku tarbimisse alles siis, kui ettevõtlus on olnud peatatud 12 kuud. Seda kinnitab ka maksuhalduri vastus kaebaja kirjalikule järelepärimisele. Kõik ettevõtluse peatamise hetkel alles olnud ettevõtluse tarbeks soetatud esemed (kontoritool, fotoaparaat, arvutilaud, dokumendikapp, lamp ja sõiduauto) läksid isiklikku tarbimisse 12 kuud pärast ettevõtluse peatamist, st 14 veebruaril
  5. a ja kuulusid kajastamisele
  6. a tuludeklaratsioonis, mida kaebaja on ka teinud; 5) halduskohus jättis kaebuse ebaõigesti osaliselt rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  7. Halduskohus pidas maksuotsust bensiini ostmist tõendavate arvete alusel makstud bensiini ettevõtlustulust mahaarvamise osas õigusvastaseks, kuna usutav ei ole, et kaebaja, kes elab ja töötab kesklinnas, teeks isiklikke sõite aastas 11 000 km. Halduskohus tugines oma seisukoha kujundamisel ka arvamusele, et kinnisvarahindaja tööülesanded nõuavad suurel määral sõitmist ning erinevate maaklerite hinnangul oli
  8. a ühes kuus keskmine läbisõit 900-2400 km,
  9. a kinnisvaraturu aktiivsuse tõttu veelgi suurem. Apellatsioonkaebuses leiab maksuhaldur, et halduskohus pole võtnud arvesse, et osa kulutustest tegid kaebaja eest teised isikud (alati ei ole bensiini ostnud kaebaja ise), maksukohustuslase arvestus kulutuste tegemisel ei ole nõuetekohane ega usaldusväärne ning arvestades selles maksumenetluse ajal tehtud korduvaid parandusi, koostatud sisuliselt tagantjärele. Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-3-1-41-99, et selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Sellist seost iga kulutuse puhul bensiini ostmisel tõendatud ei ole.
  10. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohtu otsus on selles osas ekslik ning tuleb tühistada. Maksuhaldur võrdles maksumenetluse käigus Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ aruandest nähtuvalt kaebaja poolt
  11. a hinnatud objekte, millele ta koostas hindamisakti ja mille tulemusel koostati arve kliendile, maksuhaldurile esitatud sõidupäevikuga, ning leidis, et selliseid sõite on tehtud 7 911 km. Sõiduki läbisõit oli
  12. a kaebaja väitel 22 144 km. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kaebaja tegi tööalaseid sõite, mille puhul hindamisakti ei koostatud,
  13. a veebruarist kuni detsembrini rohkem kui 3000 km (halduskohtu arvates umbes 13 000 km). Isiklike sõitude tegemine 11 000 km ulatuses 11 kuu jooksul ei ole ringkonnakohtus kahtlust äratav. Maksukohustuslane peab tõendama, et maksuotsusega on maks määratud valesti (MKS § 150 lg 1). Ringkonnakohtu arvates selliseid tõendeid kohtumenetluses esitatud ei ole. Teiste kinnisvarahindajate arvamused võimalike läbisõitude kohta ei saa tõendada bensiini ostmisel tehtud kulutuste seost kaebaja ettevõtlusega. Kaebaja poolt esitatud tabelid ei ole aga, arvestades nendes esitatud asjaolusid kinnitavate muude tõendite puudumist, usutavad. II
  14. Olukorras, kus sõidukit kasutati selle soetamise aastal (
  15. a) ettevõtluses vaid 50 % ulatuses, ei ole võimalik asuda seisukohale, et sõiduk soetati ettevõtluse tarbeks 100 % ulatuses. Kuigi sõiduki kasutamine on ettevõtluses vajalik, ei saa pelgalt selle tõdemusega 11

(14)3-10-1188 piirduda, sest kulutuse ettevõtlusega seotuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, millisel määral on kulutus ettevõtlusega seotud.

§ 32

lg 3 kohaselt kui maksumaksja poolt tehtud kulu on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, võib kulu ettevõtlustulust maha arvata vaid ettevõtlusega seotud ulatuses. Seetõttu tuleb hinnata nii sõiduauto kasutamise vajalikkust ettevõtluses – selle üle kohtumenetluses vaidlust polegi – kui ka kaebaja eesmärki vara soetamisel, mida saab hinnata vaid läbi sõiduki tegeliku kasutamise. Halduskohtu arutluskäik sellest, kuidas tuleks kulutuse seotust ettevõtlusega hinnata juhul, kui sõidukit poleks

  1. aastal üldse millekski kasutatud, pole asjakohane, sest sellise juhtumiga tegemist seekord ei ole. Viidatud sätet ei saa tõlgendada ka nii, et vara hilisem ettevõtluses kasutamine ei saa mõjutada kulutuse seotust ettevõtlusega ning lähtuda tuleb maksukohustuslase soovist vara soetamise ajal. Sellisel juhul ei oleks võimalik maksu määramine lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest. Sellist tõlgendust ei toeta ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsuse nr 3-3-1-44-00 p-s 2 toodud seisukoht. Maksukohustuslase tahet kulutuse tegemisel näitab eelkõige see, kui suures ulatuses soetatud vara selle soetamise järel ettevõtluses kasutatakse. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ka näidanud, et sõiduauto kasutamine isiklikeks sõitudeks oleks toimunud mingisugustel asjaoludel, mis ilmnesid alles pärast sõiduki soetamist.
  4. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus selles osas tühistada ning maksuotsus on õiguspärane. III
  5. Halduskohus asus seisukohale, et fotokaamera XXX soetamine on tõendatud ning maksu määramine ekslik. Kohus tugines maksuotsuse selles osas tühistamisel asjaolule, et maksuhalduri esindaja möönis kohtuistungil, et arvel võib olla fotoaparaadi mudeli märkimisel eksitud ning XXX oli arve esitamise ajal müügil. Maksuhaldur leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et olukorras, kus puuduvad usaldusväärsed tõendid väidetavalt purunenud fotoaparaadi parandamise ja tarvikute olemasolu kohta, ei saa aparaadi soetamist pidada usaldusväärselt tõendatuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole fotoaparaadi purunemine tõendatud. Fotoaparaadi purunemist võiks tõendada usaldusväärselt purunenud fotoaparaadist tehtud fotodega või, nagu maksuhaldur õigesti märkis, dokumentaalsete tõenditega, millest nähtuks kaebaja poolt fotoaparaadi parandamiseks võimaluste otsimine. Fotoaparaadi mahakukkumisel ei ole usutav, et puruneksid kõik selle osad. Arvel nimetatud ese on fotoaparaadi korpus, milles sisaldub osi, mida oleks ilmselgelt võimalik müüa ka juhul, kui korpus tervikuna ei ole enam kasutuskõlbulik. Kuna maksuhaldur apellatsioonkaebuses ei väida, et maksu määramine on õiguspärane seetõttu, et arvel kajastatud fotoaparaati kaebaja arvel näidatud ajal soetada ei saanud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks tuvastada, kas arvel näidatud summa 27 800 krooni eest oli võimalik omandada fotoaparaati XXX. Müüja ei ole arvet parandanud ning tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks seda müüjalt ka taotlenud. Seetõttu ei ole võimalik pidada fotoaparaadi, mille soetamist tõendavat arvet pole, ostmisel tehtud kulutust ettevõtlusega seotud kuluks ning ettevõtlustulust maha arvata. Selle fotoaparaadi soetamist kaebaja poolt tema ettevõtluses kasutamiseks ei toeta ka fakt, et kaebaja soetas ettevõtluses kasutamiseks digikaamera summas 4 090 krooni
  6. novembril
  7. a, seega vaid veidi enne vaidlusaluse arve esitamist
  8. jaanuaril
  9. a ja selle väidetavalt sularahas tasumist. Ringkonnakohtu arvates on seetõttu halduskohtu otsus selles osas ebaõige. IV 15.

§ 37

lg 6 sätestas kaebaja ettevõtluse peatamise ajal, et kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevus on vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse, et lõigetes 2 ja 3 nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt lõikes 2 nimetatud vara isiklikku tarbimisse võtmisel (nii ettevõtlusega tegelemise ajal kui ka ettevõtluse lõpetamisel) lisatakse selle vara turuhind mak12

(14)3-10-1188 sumaksja ettevõtlustulule. Sellise vara hilisema võõrandamise korral loetakse vara soetamismaksumuseks käesoleva lõike kohaselt ettevõtlustulule lisatud summa. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et

§ 37

lg 6 kohaldamine on võimalik vaid juhul, kui vara ei ole varem isiklikku kasutusse võetud. Ettevõtlusega tegelemise peatamisel vara isiklikku kasutusse võtmise korral selle pealt teenitud tulu ettevõtlustuludesse arvamine ei ole ringkonnakohtu arvates reguleeritud erandlikult, vaid lõige 6 puudutab vaid juhtumit, kus füüsilisest isikust ettevõtja ei ole ettevõtluse peatamise korral vara isiklikku kasutusse tegelikult võtnud või on selle vara isiklikku kasutusse võtmise tõendamine liiga keerukas, mistõttu tuleb eeldada, et vara on ettevõtluse peatamise korral hiljemalt aasta pärast tegelikult isiklikus kasutuses. Sätte eesmärk ei ole anda vara isiklikku kasutusse võtmisel eelist neile füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes oma ettevõtluse peatavad, ettevõtjate ees, kes ettevõtlusega jätkavad. 16. Halduskohus tühistas maksuotsuse sõiduauto XXX, kontoritooli, arvutilaua, dokumendkapi, lambi ja fotoaparaadi isiklikku kasutusse võtmisel määratud maksu osas põhjusel, et

§ 37

lg 6 oli mitmeti tõlgendatav ning maksuhalduri ametnik oli kaebajale saadetud e-kirjas (I kd tl 171) selgitanud vastuseks e-posti aadressilt lumihell@hot.ee saadetud küsimusele, et kui füüsilisest isikust ettevõtja on soetanud põhivara (nt arvutilaua ja kirjutuslaua) ning peatab ettevõtluse, kas siis nimetatud esemed lähevad kohe isiklikku tarbimisse või alles siis, kui ettevõtlus on olnud peatatud 12 kuud, et „FIE ettevõtluse kuludesse arvatud vara (nt arvutilaud ja kirjutuslaud) tuleb isiklikku tarbimisse arvata alles siis, kui ettevõtlus on olnud peatatud rohkem kui 12 kuud.“ Ringkonnakohtu arvates ei saa selline e-kiri, mis on saadetud vastuseks abstraktsele küsimusele ja tuvastamata isikule, tekitada õiguslikult kaitstavat ootust, et vara faktiliselt isiklikku kasutusse võtmise korral ettevõtluse peatamise korral ei tule mõnel juhul vara isiklikku tarbimisse arvata varem, vara tegelikult isiklikku kasutusse võtmise ajast. E-kirjale saadetud vastusest ei nähtu, et igal juhul oleks ettevõtluse peatamise korral võimalik vara lugeda isiklikku kasutusse arvatuks alles aasta möödumisel ettevõtluse peatamisest, sõltumata sellest, kas neid tegelikult hakatakse kohe isiklikus tarbimises kasutama. Kaebaja ei väida, et kui ta oleks teadnud, et vara isiklikku tarbimisse võtmise korral enne aasta möödumist ettevõtluse peatamisest tuleb vara turuhind, millest on tehtud

§ 37

lg 5 nimetatud mahaarvamised, lugeda ettevõtlustulu hulka, poleks ta nimetatud vara (tool, digikaamera, laud, kapp ja lamp) OÜ Dolce Vita Grupp tegevuses hakanud kasutama või oleks jätkanud ettevõtlust füüsilisest isikust ettevõtjana. Maksuhalduri ametniku e-kirjale ei saa anda seetõttu tähendust, mis välistaks maksu määramise. Kaebaja ei ole tõenditega ümber lükanud maksuotsuses tuvastatud asjaolu, et faktiliselt hakkas M. P OÜ Dolce Vita Grupp kaudu nimetatud vara osaühingu äritegevuse eesmärgil kasutama nii, nagu ta oli seda seni teinud füüsilisest isikust ettevõtjana.

§ 37

lg 7 sätestas, et isiklikku tarbimisse võtmiseks ei loeta füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte hulka kuulunud vara mitterahalise sissemaksena üleandmist äriühingule, kui selle eesmärgiks on ettevõtte tegevuse jätkamine. Asjast ei nähtu, et nimetatud vara oleks antud üle osaühingu omandisse. Seetõttu ei saa seda sätet kohaldada.

  1. Halduskohtu otsus on ka selles osas õigusvastane ja tuleb tühistada. V
  2. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati ja tehti vastustajale ettekirjutus täpse maksusumma kindlaksmääramiseks, tühistada ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja taotlus apellandilt menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest pool, kelle kahjuks otsus tehakse, kannab menetluskulud. Apellant ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. 13

(14)3-10-1188 Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.