3-11-17/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-17 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi T. S kaebus Viru Vangla 26.11.2010 käskkirjade nr 63/2497-D ja nr 6-3/2498-D tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 05.05.2011 Menetlusosalised Kaebaja: T. S /isikukood xxx/ Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta T. S kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 13.06.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 26.11.2010 andis Viru Vangla käskkirjad nr 6-3/2497-D (tl 13-14) ja nr 6-3/2498-D (tl 15-16), millega määras vahistatu T. Sle vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.1 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks vastavalt lisatoitlustamise keelu kaheks kuuks ja kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks. 13.01.2011 koostatud vaideotsustega nr 6-12/813-1 (tl 5) ja nr 6-12/814-1 (tl 22) jättis Viru Vangla direktor T. S vaided (tl 17-20) täies ulatuses rahuldamata.
4. 03.01.2011 esitas T. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja Viru Vangla peale kaebuse (tl 1) ning palus, et kohus tühistaks mõlemad tema kohta tehtud distsiplinaarkorras karistamise käskkirjad. Kaebaja selgitas, et keeldus täitmast ravimi väljastamisega kaasnenud käsku avada suu näitamaks, et ravim on alla neelatud, kuna pidas seda alandavaks.
5. Viru Vangla vastuses (tl 37-39) peeti vaidlustatud käskkirju õiguspärasteks ja kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada ning märgiti, et vangistusseaduse § 4’ lg 2 kohaselt on vahistatu ja kinnipeetava vabadus allutatud õigusaktides toodud piirangutele, kuid need ei saa anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda. Viru Vangla kodukorra punktile 8.2.14 tuginedes väideti, et kinni peetavatel isikutel on keelatud jätta meditsiiniosakonna poolt ettenähtud ravimid tarvitamata, korraldus avada peale tableti manustamist suu aitab jälgida selle nõude täitmist ja väldib isikute tervist ja vangla julgeolekut ohustavat ravimite kogumist. Seejuures leiti, et inimväärikus on kindla sisuga mõiste ja korraldus avada tableti manustamiste järgselt suu pole käsitletav seda alandavana.
6. Kohtuistungil jäi T. S kaebuse väidete ja nõude juurde ning selgitas täiendavalt, et karistamise põhjuseks olnud korralduse avada suu andis talle kahel korral ainult üks vanemvalvur, teistelt valvuritelt ta sama ei nõudnud ja need ei andnud korraldust ka iseseisvalt. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 70) asja ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjades (tl 13-16) on T. Sle vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.1 alusel süüks pandud seda, et 10.11.2010 ja 11.11.2010 ei täitnud ta vanglaametniku korraldust avada peale tablettide manustamist suu. Nimetatud sätete kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. T. S ei eita oma seletuskirjades (tl 43 ja 54), vaietes (tl 48-49 ja 57-58) ja kohtule esitatud kaebuses (tl 1) käskkirjades kirjeldatu rikkumisi, kuid leiab, et tal ei olnud vanglaametniku korralduse täitmise kohustust, kuna see oli suuline, ei kuulunud vanglaametniku pädevusse, polnud seaduslik ja alandas teda. Vahistatu tervishoiu korraldamist reguleeriv vangistusseaduse § 93 lg 6 ei sätesta üldse midagi meditsiinitöötaja poolt määratud ravimite manustamise kohta. Viru Vangla kodukord näeb punktis 21.5 ette täpse korra ainult psühhotroopsete ravimite manustamiseks, teiste osas on kehtestatud üksnes, et need antakse vangla töötaja poolt vastavalt arsti määratud raviskeemile. Kuna sama kodukorra punkt 8.2.14 keelab kinni peetaval isikul jätta meditsiiniosakonna teenistuja poolt ettenähtud ravimid tarvitamata ja omada neid kambris rohkem, kui üheks päevaks väljastatud, peab vanglaametnik muude ülesannete kõrval teostama järelevalvet ka selle üle, kas ja kuidas kinni peetav isik täidab ravimi tarvitamise kohustust ja välistama võimaluse, et mõni määratud ravim jääb üldse manustamata. Seega on igati põhjendatud ja õiguspärane, kui vanglaametnik kontrollib peale vahistatule või kinnipeetavale ravimi andmist üle, kas see võeti ikka tõepoolest sisse. Vangistusseaduse § 4’ lg 1 ja 2, mis kohustavad austama kinni peetava isiku inimväärikusega ja järgima tema õigusi kehtestavad ka, et vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud või julgeoleku kaalutlustel vangla poolt kohaldatud piirangutele. Eespool juba viidatud Viru Vangla kodukorra punktis 8.2.14 kehtestatuga on ravimite manustamise vabadus selles vanglas viibivatele isikutele küll piiratud, kuid seda vaid isiku enda ja vangla üldise julgeoleku huvides ning miski ei tõenda, et seeläbi alandataks tema inimväärikust ja põhjustataks rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad.
8. On iseenesest mõistetav, et seaduseandja ei saa ette näha ega reguleerida kõiki igapäevaelus ette tulevaid olukordi. Seetõttu ei saa vangistusalased õigusaktid kehtestada ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnik on õigustatud ja kohustatud andma. Ühestki õigusaktist ei tulene korraldustele ka kindlat vormi ja pole kehtestatud, et täitmiseks kohustuslikud on ainult kirjalikud korraldused. Kinni peetavale isikule vangla sisekorraeeskirja täitmise tagamiseks antav korraldus tuleneb reeglina hetke olukorrast ja saab seetõttu olla eelkõige just suuline. Sellele mitteallumine võib olla õigustatud vaid korralduse ilmselge tühisuse puhul ning vahistatu või kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv seisukoht korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Selline õigus ei saa tuleneda ka olukorrast, kus üks ametnik järgib täpselt kõiki õigusaktidest tulenevaid kontrollimise kohustusi, teised aga mitte. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist ning ohustaks vangla ja seal 2 viibivate isikute julgeolekut. Käesoleva vaidluse põhjustanud korraldused tulenevad eelnevalt juba nimetatud Viru Vangla kodukorra punktist 8.2.14, mis annab vanglaametnikule õiguse nõuda kinni peetavalt isikult talle meditsiinitöötaja poolt ettenähtud ravimi tegelikku sissevõtmist ja seega ei ole tegemist tühiste korraldustega. T. Sle oli Viru Vangla meditsiiniosakonna õiendi (tl 47) kohaselt määratud alates 07.11.2010 kuni 31.12.2010 raviks 25 mg tisercini tabletid ja olenemata sellest, kas ta pidas nende manustamise kontrollimiseks antud korraldusi õigustatuks, tuli tal need vastu vaidlemata täita ning arvestada, et vastasel juhul võidakse teda distsiplinaarkorras karistada.
9. T. S ei ole kaebuses (tl 1) ega kohtuistungil antud seletustes (tl 72 pöördel) vaidlustatud käskkirjadele ette heitnud menetluslikke rikkumisi. Selleks poleks tal ka põhjust, sest vahistatu distsiplinaarmenetlusele vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4, 4’ ja § 101 lg 1 kehtestatud nõuded on tema puhul järgitud. Talle on teatatud menetluse alustamisest (tl 46 ja 56), võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 43 ja 54) ja menetluse käik on protokollitud (tl 42 ja 53). Karistus on määratud seaduses ettenähtud tähtaja ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires ja seda on käskkirjades piisava ulatusega ka põhjendatud. Seejuures on mõlemal juhul käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletusi ning põhjendatud, miks on just valitud karistus tema puhul kõige otstarbekam. Vangistusseaduse § 100 lg 1 kohaselt võib vahialust karistada noomituse, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise kuni kaheks kuuks keelamise ja kuni 30 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Korduvalt distsipliinirikkumisi toime pannud vahialuse (tl 72 pöördel) lisatoitlustamise keelu või kolme ööpäevase kartserisse paigutamisega karistamine arvestab tema isikut, rikkumise tähendust vangla ja seal viibivate isikute julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige tõhusamalt kaasa aidata edasisele õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsipliinirikkumise eest konkreetse karistuse määramine on vastava ametiisiku kaalutlusotsustus, mille suhtes on halduskohtu kontrolliõigus piiratud. Ta saab hinnata küll otsustuse õiguspärasuse eeldusi, kuid mitte selle sisulist otstarbekust. Antud juhul kinnitab kõik asjas esitatu, et karistus rajaneb mõlemal vaidlusalusel juhul igati õiguspärastel alustel ja miski ei tõenda, et selle kohaldamisel oleks rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid.
10. Eeltoodud järeldustel on T. S kaebus täies ulatuses põhjendamatu ning tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse (tl 23) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3