Obsah (8)

§ 8§ 142§ 145§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113

2-11-6292 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2012 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2

§ 8

lg 2, § 65 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg

2. Kostja I ei täitnud lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ja jättis täitmata põhikohustuse tasuda hagejale igakuiselt autode kasutamise ja teeninduse eest ning lisaks kindlustuse omavastutuse eest. Kostja I jättis hagejale tasumata järgmised arved: 2078878 (omavastutus, leping nr XXX), 2079026, 2079876, 2079877, 2080666, 2080667, 2081472, 2081473, 2082252, 2082253, 2082956, 2082957 (tl 19-28). Kostjad ei ole arveid tasunud vaatamata meeldetuletustele.
3. Hageja ja kostja I on kokku leppinud rendilepingu üldtingimuste (tl 14-18) punktis 9.2, et kohustuse täitmisega viivitamisel on kostja kohustatud tasuma viivitusintressi 0,25% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja palub kostjalt I välja mõista viivise 9 101,62 eurot, millest solidaarselt kostjaga II 2 654,36 eurot.
4. Tulenevalt kostjate vastusest märgib hageja, et hagejal on ekslikult jäänud lisamata arve nr 2079025 (tl 63), seega on hageja hagiavalduses märgitud nõue õige. Samas on selgunud, et kostjal I on tasumata ka arve nr 2081473 summas 16 828,56 krooni, millest tulenevalt on kostja I võlgnevus nimetatud summa võrra suurem ehk kokku 9 101,62 eurot.
5. Hageja märgib, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingute sõlmimise eelduseks poolte poolt oli lepingus toodud tingimustega nõustumine. Pooled avaldasid tahet sõlmida leping selles toodud tingimustel ja võtsid sellega kohustuse täita lepinguid. Vastavalt lepingute punktidele 8 fikseeriti rendilepingu esemete eest tasumine, toodi välja ka maksete kirjed: rendimakse, avansiline makse, teenindustasu. Tasumist võimaldati osamaksetena ja igakuine 2 2-11-6292 makse suurus lepiti kokku maksegraafikus. Kostjate väide, et maksegraafikus tekkiv makse on kulupõhine, on väär. Lepingute sõlmimisel astusid pooled lepingulistesse suhetesse ning asusid ka lepinguid täitma, kuid alates
6. juulikuust on kostja I lõpetanud lepingute täitmise. Hagejale jääb arusaamatuks, milles seisneb hageja poolne lepingu rikkumine, mille pärast kostja I lõpetas oma kohustuste täitmise. Kostjad viitavad üldtingimuste punktile 6.8, jättes mulje, et kulud peaks tasuma hageja, kuid nimetatud punkt näeb ette, et kulud jäävad kostja I kanda (ekspluateerimiskulud, mida ei hüvita kindlustusandja).
7. Kostjate väited, et hageja viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane, on eksitav ja väär. Hageja on seisukohal, et viivisenõude mittemärkimine arvetel ei ole iseenesest veel pahauskne käitumine. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku sõlmitud lepingutes, seega pidid kostjad ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral, on hagejal õigus nõuda kokku lepitud viivist. Pahausklikult oleks hageja käitunud, kui hageja oleks viidanud võimalusele, et hageja viivist ei nõua, kuid oleks hilisemalt siiski viivisenõude esitanud. Kostjate vastuväited
8. Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9. Kostjad leiavad, et neil ei ole igakuise teenindusmakse tasumise kohustust, kuna hageja ei osuta kostjale I teenuseid, mille eest hagejal võiks tekkida teenindusmakse nõudmise õigus. Teenindusmakse tasumise kohustust rendilepingu üldtingimuste punktist 6 ei tulene. Üldtingimuste punkti 6.8 kohaselt tasub kostja I iseseisvalt kostja I poolt auto ekspluateerimisel tehtud kulutuste eest, sh auto regulaarse hooldamise eest ning poolte vahel sõlmitud lepingute punkti 9 kohaselt ei sisaldu hageja poolt osutatavate teenuste seas TH ja remontide korraldamist, rataste ladustamist ja vahetust ega kulumaterjali. Juhul, kui kostja I oleks lepingu sõlmimisel teadnud, et teenindusmakse puhul on sisuliselt tegemist kasutustasuga ning et liisingmakse ehk ainuüksi tasu auto kasutamise eest on kokku vastavalt ca 6 001 krooni (leping XXX), ca 10 826 krooni (leping 3538); ca 5 906 krooni (leping XXX), ei oleks kostja I sellise asjaolu teadmisel hagejaga lepinguid sõlminud. Lepingut sõlmides ja teenindusmakse tasumisega nõustudes eeldas kostja I, arvestades lepingus sisalduvat kirjet teenindusmakse, et selle makse tasumise eest osutatakse kostjale I tema kasutuses oleva auto suhtes ka reaalselt teenuseid. Viimast aga tehtud ei ole ning vastupidist ei ole hageja ka tõendanud. Kuna teenindusmakse kui rendimakse puhul on sisuliselt tegemist ühe ja sama maksega ehk tasuga lepingu eseme kasutamise eest, jääb kostjale I arusaamatuks, mis põhjusel märgiti üks osa väidetavalt samuti kasutustasuks olevast summast kirje teenindusmakse alla, mitte ei märgitud kogu makset ühe kuluartikli igakuine rendimakse alla. Kostjad on seisukohal, et sellise käitumise eesmärgiks sai olla vaid kostja I eksitamine, jättes kostjale I mulje, et igakuine kasutustasu on väiksem, kui seda tegelikkuses nõutakse, milline asjaolu on aga käsitletav pahatahtliku käitumisena. Teenindusmakse tasumises ei ole pooled kokku leppinud, kostjatele jääb arusaamatuks, milliste teenuste eest hageja nõuab teenindusmaksu. Seega on kostjas seisukohal, et teenindusmakse nõudmiseks puudub õiguslik alus. Kostjad on ka varasemalt pöördunud nimetatud küsimusega hageja poole, kuid hageja ei ole selgitanud, millest teenindusmaks koosneb (tl 45-48).
10. Kostja I selgitab, et on varasemalt tasunud teenindusmakset, kuna ei pööranud tähelepanu arvetel kajastuvate kuluartiklite sisule ja põhjendatusele. Kuna kostja I on seisukohal, et kostjal I puudus teenindusmakse tasumise kohustus, siis on kostja I tasunud nimetatud makset alusetult, mistõttu on kostjal I hageja ees ettemaks. Kostja I on lepingute alusel tasunud hagejale perioodil märts 2009 – juuni 2009 teenindusmaksu 6 798,43 eurot. Käesoleva hagi aluseks olevatel arvetel moodustub teenindusmaks 3 371,21 eurot ja rendimaks koos käibemaksuga 5 132,84 eurot. Seega tasaarveldab kostja I hageja poolt esitatud arvetel kajastatud rendimaksete summa koos käibemaksuga 5132,84 eurot kostja I poolt hagejale alusetult perioodil märts 2009 kuni juuni (kaasaarvatud) 2009 lepingute nr XXX, 3538, XXX, XXX alusel tasutud teenindusmakse 3 2-11-6292 summaga 6798,43 eurot. Sellega loeb kostja I hageja arvetel kajastatud rendimaksed koos käibemaksuga tasutuks kokku summas 5 132,84 eurot. Ülejäänud osa, mida kostja I käesolevaga ei tasaarveldanud summas 1 665,59 eurot, jääb kostja I nõudena hageja vastu üles.
11. Kostjad märgivad, et hageja poolt kohtule esitatud arved, millised on kostja I jätnud väidetavalt tasumata, moodustavad kokku 7 271,11 eurot, mitte 8 724,13 eurot ja sealhulgas kostja II osas moodustavad arved kokku 1 893,40 eurot, mitte 2 654,36 eurot.
12. Kostjad märgivad, et hageja ei ole varasemalt kostjatelt viivist nõudnud ning viivisenõue selgus kostjatele alles menetlusdokumentide kättesaamisel. Hageja ei ole ühelgi arvel märkinud viivisenõuet, seega ei ole hageja esitanud viivisenõuet mõistliku aja jooksul, mistõttu ei toiminud hageja heas usus. Seega paluvad kostjad lugeda viivisenõude lõppenuks või alternatiivselt vähendada nõutavat viivist, kuna arvetel kajastatud viivise määr 0,25% päevas on ebamõistlikult suur.
13. Tulenevalt hageja seisukohtadest märgivad kostjad, et hageja ei ole kohtule esitanud arvet nr 2081473 summas 16 828,56 krooni, seega ei ole hageja nõude suurendamine tõendatud. Kohtu põhjendused
14. Kohus, ära kuulanud poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.
15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
16. Võlaõigusseadus (edaspidi

) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 03.08.2007 sõlmisid hageja ja kostja I rendileping/teeninduslepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto Lexus GS300, reg.märgiga XXX ning kostja I kohustus tasuma hagejale auto kasutamise ja teeninduse eest igakuist tasu vastavalt maksegraafikule summas 5 906,35 krooni (tl 4-5). 22.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja I rendileping/teeninduslepingu nr 3538, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto BMW 735i, reg.märgiga XXX ning kostja I kohustus tasuma hagejale auto kasutamise ja teeninduse eest igakuist tasu vastavalt maksegraafikule summas 10 826,70 krooni (tl 6-7). 22.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja I rendileping/teeninduslepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz S500, reg.märgiga XXX ning kostja I kohustus tasuma hagejale auto kasutamise ja teeninduse eest igakuist tasu vastavalt maksegraafikule summas 23 160,33 krooni (tl 8-9). 13.02.2009 sõlmisid hageja ja kostja I rendileping/teeninduslepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto BMW 530 D, reg.märgiga XXX ning kostja I kohustus tasuma hagejale auto kasutamise ja teeninduse eest igakuist tasu vastavalt maksegraafikule summas 5 906,34 krooni (tl 11-12). 22.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu 4 2-11-6292 rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et 22.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II kohustub AVISE ees vastutama kostja I kohustuste, mis tulenevad AVISE ja kostja I vahel 22.10.2007 sõlmitud rendilepingust nr XXX, täitmise eest maksimumsummas 1 150 000 krooni (tl 10). 15.05.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II kohustub AVISE ees vastutama kostja I kohustuste, mis tulenevad AVISE ja kostja I vahel 22.10.2007 sõlmitud rendilepingust nr XXX, täitmise eest maksimumsummas 173 051,42 krooni (tl 13). Seega vastutab kostja II kostjaga I solidaarsel lepingute nr XXX ja XXX täitmise eest. 23.

§ 8lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Juhindudes

§ 76

lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tulenevalt hageja kostja I vahel sõlmitud lepingutest oli kostjal I raha maksmise kohustus, millises osas puudub vaidlus. Samuti puudub vaidlus, et kostja I ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et kostjal I on lepingu nr XXX ja 3538 alusel tasumata arved nr 2079026, 2079877, 2080667, 2081473, 2082253, 2082957 kokku summas 100 971,33 krooni ehk 6 453,24 eurot (tl 21, 23, 24, 26, 28), lepingu nr XXX alusel arve nr 2078878 summas 6 000 krooni ehk 383,47 eurot (tl 19) ja lepingu nr XXX alusel arved nr 2079876, 2080666, 2082252, 2082956, 2079025 ja 2081472 (tl 20, 22, 25, 27, 63-64) kokku summas 35 438,05 krooni ehk 2 264,90 eurot. Kostjad tunnistavad rendimaksete tasumise kohustust, kuid ei tunnista teenindusmakset, kuna kostja I ei ole hagejalt teenuseid saanud, mille eest kostja I oleks kohustatud tasuma teenindusmakset, siis puudub õiguslik alus teenindusmakse küsimiseks. Lisaks leiavad kostjad, et kuna kostja I on eelnevalt alusetult teenindusmakset tasunud, siis on kostjatel ettemaks summas 6798,43 eurot, millise kostjad tasaarveldavad hageja poolt käesolevas hagis nõutavate rendimaksetega summas 5132,84 eurot, mistõttu puudub hagejal nõue kostjate vastu. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga. Hageja ja kostja I on lepingute punktis 8 (4, 6, 8, 11) vabatahtlikult kokku leppinud tasumise korra, mille kohaselt kostja I tasub igakuist rendimakset, avansilist makset ja teenindustasu, millised maksed on kajastatud ka maksegraafikutes, mis on üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt lepingute lahutamatu lisa (tl 5, 7, 8, 12). Seega oli kostjale I teada, mille eest kostjal I tuleb tasuma hakata ning, kui kostja I ei saanud aru, millest makse koosneb, oli kostjal I õigus makseid ja nende sisu täpsustada lepingute sõlmimisel. Kostja II on allkirjastanud nii käenduslepingud, kui ka kostja I seadusliku esindajana rendileping/teeninduslepingud, mistõttu on alusetu käesoleval ajal märkida, et kostja I ei saanud aru, mille eest kostjal I tuleb makseid tasuda. Samuti ei ole tegemist kulupõhise maksega, mida hageja peaks tõendama. Käesoleval juhul on poolte vahel kokku lepitud maksetega, milline oli poolte vaba tahe. Asjaolu, et üldtingimuste punkti 6.8 kohaselt tuli kostjal I tasuda iseseisvalt tema poolt auto ekspluateerimisel tehtud kulutuste eest, ei tähenda, et kostjal I ei olnud kohustust tasuda lepingus kokku lepitud makseid. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, et kostja I seaduslikku esindajat ja kostjat II on sunnitud lepinguid allkirjastama, samuti kui kostjale I ei sobinud käesolevad lepingu tingimused, oli kostjal I alati õigus sõlmida liisingulepingud mõne muu äriühinguga, mida kostja I, aga ei ole kasutanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjatel puudub alus arvetel märgitud summade vähemmaksmiseks. Kuna kohus leiab, et kostjad on kohustatud tasuma ka arvetel märgitud teenindusmaksu, siis puudub kostjatel ka alus nõude tasaarvestamiseks. Samuti vaidleb hageja tasaarvestamisele vastu. Kohus leiab, et kuna puudub vaidlus, et kostja I ei ole täitnud lepingud nõuetekohaselt ja kohtule esitatud arvetega on 5 2-11-6292 tõendatud, et kostjal on tasumata 9 101,62 eurot, siis kuulub nimetatud summa kostjalt I väljamõistmisele, millest tuleb kostjal II tasuda solidaarselt kostjaga I 2 654,36 eurot. 24.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üldtingimuste punkti 9.2 järgi pooled kohustuvad tasuma viivist kõigi lepingu kohaselt tasutavate summade tasumisega viivitamise korral 0,25% lepingu kohaselt tasutavast summast päevas. Hageja palub kostjalt I välja mõista viivise summas 9 101,62 eurot ning kostjalt II solidaarselt 2 654,36 eurot. Kostjad leiavad, et viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane, kuna hageja ei ole varasemalt kostjatelt viivist nõudnud. Samuti leiavad kostjad, et viivisenõue on põhjendamatult suur, mistõttu paluvad kostjad viivist vähendada. Riigikohus on oma lahendi 32-1-70-09 punktis 13 märkinud, et: „Asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Järeldust, et hageja on oma nõudest loobunud, ei saa tuletada sellest, et pangatöötaja ei teavitanud 5. juunil 2006. a kostjat viivise tasumise kohustusest ning poolte varem peetud läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus (määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus). See leping on tavapärane krediidiasutusega sõlmitav leping, kus krediidisaaja peab arvestama raha tagasimaksmisega viivitamise korral (s.o täitmisega viivitamisel) viivise tasumise kohustusega. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kolleegiumi arvates oleks hageja käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta 5. juuni 2006. a kohtumisel või varasematel läbirääkimistel viidanuks võimalusele, et kui kostja tasub põhivõla ja intressid, siis kostjalt viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude“ ning punktis 14, et „Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et

§ 113

järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.“ Kohus ei nõustu kostjatega, et hageja on käitunud viivise nõudmisel pahas usus. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku poolte sõlmitud lepingus, samuti on viivisemäär märgitud arvetel, seega kostjad pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja on loobunud viivisenõudest, seega ei ole hageja käitunud pahas usus viivisenõudmisel. Kohus leiab ka, et viivisemäära puhul ei ole tegemist ülemäära suure viivisega, kuna pooled on vabad kokku leppima, millises suuruses nad viivist arvestavad. Seega leiab kohus, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud 25. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 ja § 165 lg 3 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult 100% solidaarselt kostjate kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 6