KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Tiit Kollom, Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 23.01.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-1570 Tsiv

) § 89 lg 5, jättis tööle sarnase profiiliga alla kolme aastast last kasvatava töötaja, kes võttis üle säilinud tootearendusdirektori tööülesanded. Maakohtu otsus 3. Harju Maakohus jättis 07.06.2011 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Otsuse kohaselt oli hageja koondamine

§ 89

lg 1 alusel põhjendatud, ülesütlemisteade vastab

§ 95

lg-s 2 sätestatule ja on kehtiv, hageja koondamisel ei ole rikutud

§ 89

lg-s 4 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

§ 89

lg 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Tulenevalt

§ 89

lg-st 3 peab enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Vajaduse korral peab tööandja korraldama töötaja täiendusõppe või muutma töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

§ 89

lg 5 sätestab, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Vastavalt

§ 95

lg 2 esimesele ja kolmandale lausele peab tööandja ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

§ 104

lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kostja teatas 01.09.2009 hagejale, et majanduslike põhjuste tõttu on kostja sunnitud 30.11.2009 koondama infrastruktuuri divisjoni tootearendusdirektori ametikoha, kostja lõpetas 2008. a majandusaasta XXXXXXX kahjumiga, töölepingu lõpetamise hetkeks ei ole kostja turusituatsioon paranenud ning kostja peab muude kulude kokkuhoiu kõrval koondama tööjõudu. Teates on märgitud, et kostja töömaht on vähenenud ja antud situatsioonis ei ole võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Kostja on töölepingu erakorralist ülesütlemist

§ 89

lg 1 alusel piisavalt põhjendanud, teates on selgelt väljendatud, et koondamise tingivad majanduslikud põhjused, milleks on eelneva majandusaasta lõpetamine kahjumiga, 3

§ 95lg-s 2 sätestatud ülesütlemise põhjendamise nõue täidetud.

Ülesütlemisavalduse põhjendamiskohustuse järgimiseks ei pidanud kostja detailselt põhjendama, milles seisneb töömahu vähenemine, miks tuleks koondada just tootearendusdirektori ametikoht infrastruktuuri divisjonis ja kuidas konkreetselt vähenes töömaht hageja ametikohal.

§ 89

lg 1, § 95 lg 1, 2 ega võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 sätestatust ei saa järeldada, et kostja peaks koondamise korral ülesütlemisavalduses esitama töötajale laiaulatusliku analüüsi tööandja majanduslikust olukorrast ja tegevusstrateegiast. Ka ei ole selliste nõuete esitamine lepingu ülesütlemisvaldusele põhjendatud ega mõistlik ning oleks tööandjale liialt koormav. Vaidluse korral peab tööandja tõendama, et tal oli töötaja koondamise õigus, kui ta majanduslikel põhjustel ei suuda töötajat enam kokkulepitud tingimustel tööga kindlustada. Hageja töölepingu ja selle lisaga 3 on tõendatud, et

1. a töötas hageja tootearendusdirektori ametikohal infrastruktuuri divisjonis ning ametijuhendiga, et ametikoha eesmärk oli vastavalt firma strateegiale uute toodete ja teenuste väljaarendamine, selleks vajaliku tootearenduse korraldamine ja osalemine selles ning olemasolevate toodete arendamine, tootekirjelduste loomine ja süstematiseerimine. Kostja esitatud tõenditega kostja majandusliku olukorra kohta ja tunnistajate I P ja R K ütlustega leidis tõendamist hageja ametikoha koondamise majanduslikud põhjused, töö ümberkorraldamise vajadus ja töötajate valikud. Samuti on tõendatud, et
2. a majandusaasta lõppes XXXXXX kroonise kahjumiga ning
3. a majandusaasta halvast prognoosist tingituna korraldas kostja oma töö ümber ning vähendas kulusid, sh tööjõukulusid, hageja ametikoht koondati ning tööülesanded jaotati teiste infrastruktuuri divisjoni töötajate vahel, mistõttu hagejaga töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks. Kostja on tõendanud, et hageja oli divisjoni nõupidamisel osalemise tõttu teadlik kostja halvast majanduslikust olukorrast,
4. a kahjumist ning
5. a tegevusstrateegiast. Hageja väited nõupidamise protokollide tegelikkusele mittevastavuse kohta on paljasõnalised. Hageja väited tema ebavõrdsest kohtlemisest on alusetud. Kostja pidi koondamisel järgima

§ 89

lg 5, mille kohaselt on tööle jäämise eelisõigus töötajal, kes kasvatab alla 3-aastast last ning ta on tõendanud, et C K oli koondamise ajal alla 3-aastane laps. Seega välistas

§ 89

lg 5 kohaldamine hageja ja C K vahel valiku tegemise

§ 89

lg 4 järgi.

§ 89

lg 4 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb järgida eelkõige töötajate koondamisel, mitte ametikohtade koondamisel. Eelnevale vaatamata tõendas kostja, et ta kaalus ametikoha koondamisel hageja tööülesannete mahtu ja töötulemusi ning jõudis järeldusele, et need ei ole rahuldavad. Hageja ei ole tõendanud enda eeliseid teiste kostja töötajate ees. Kohus ei nõustunud hagejaga, et 01.09.2009 oli möödunud VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks, kuna kostja sai

1. a kahjumist teada juba aprillis
2. Kostja viitas ülesütlemisavalduses ka
3. a olukorra mitteparanemisele. Hageja kui lepingulise töötaja jaoks oli soodsam, et leping lõpetati 01.09.2009, mitte kevadel 2009, mistõttu ei ole kostja hageja õigusi viivitamatult koondamata jätmisega mingil moel kahjustanud. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et hagejale ei olnud võimalik teist tööd pakkuda, kuna esiletoodud müügikuulutuste alusel ei võtnud kostja koondamise ajal ega vahetult peale seda tööle ühtegi töötajat. Hageja väited selle kohta, et kostjal ei lõppenud töö valdkondades, millega hageja tegeles ning tema ettepanekud kostja majandustegevuse paremaks korraldamiseks ja kohtule esitatud sellekohased tõendid ei ole asjakohased, sest hageja ei saa antud vaidluse raames vaidlustada kostja tegevusstrateegiat ega lepingulise töötajana õpetada kostja juhatust töö ümberkorraldamisel. Antud vaidluse lahendamisel ei 4

§-s 106 sätestatud hea usu põhimõttega ja teadlikult tuginenud ülesütlemisavalduse esitamisel valedele asjaoludele. Hageja ei ole ka tõendanud oma väidet, et kostja eesmärgiks oli vabaneda hagejast mingitel muudel kaalutlustel. Menetlusosaliste väitlus hageja juhatuse liikmest tagasikutsumise põhjuste kohta on ainetu, mistõttu jättis kohus selle tähelepanuta. Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud hageja. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kui ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks, muuta menetluskulude jaotust kas sel viisil, et jätta menetluskulud poolte endi kanda või panna kõik menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kostja ei ole ülesütlemisavalduses esitanud piisavaid ja selgeid põhjendusi, miks tuli koondada just hageja ametikoht. Tööandja ei saa töötajaid valimatult koondada, põhjendades seda majandusliku olukorra halvenemisega.
2. a majandustulemused ja
3. a olukord ei ole kohane alus hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Maakohus ei ole nimetatu suhtes seisukohta võtnud. Kostja sai
4. a kahjumist teada hiljemalt aprillis
5. Hageja hinnangul möödus VÕS § 196 lg-s 3 nõutud mõistlik aeg sel alusel lepingu ülesütlemiseks kolme kuuga ehk sama aasta juulis. Hageja arvates muudab maakohtu seisukoht, et hageja kui lepingulise töötaja jaoks oli soodsam, et leping lõpetati 01.09.2009, mitte aga sama aasta kevadel, VÕS § 196 lg 3 sisutuks, sest praktiliselt alati on sellele poolele, kelle suhtes taganemist või ülesütlemist kohaldatakse, kasulik lepingu võimalikult kaua kestmine. Normi üheks eesmärgiks on vähendada poolte ebakindlust, s.t mingi asjaolu selgumisest alates peab pool mõistliku aja jooksul otsustama, kas see võib olla lepingu lõpetamise aluseks ega tohi sellise otsustusega piiramatult venitada. Hagejale ei pakutud uut tööd. Kostja töökuulutused sooviga leida uusi töötajaid projektijuhtanalüütiku ja müügispetsialisti ametikohale näitavad, et kostjal oli võimalus pakkuda tööd. Hageja on võimeline neid töid tegema, vajadusel saanuks kostja korraldada hageja asjakohase täiend- või ümberõppe mõistlike kuludega. VÕS § 14 lg 3 lausest 2 tuleneb, et tööandja ei või ilma tegelikult töötaja tööle võtmise soovita töökuulutust avaldada. Seega ei ole käesoleval juhul oluline, kas kostja kuulutuste alusel kedagi tööle võttis, vaid üksnes kuulutuste avaldamise fakt, mille üle pooled ei vaidle. Kostja vastuväide uute töötajate tööle võtmata jätmisest on tõendamata. Hageja tõendas oma paremust teiste töötajate ees. Selle asemel, et müügitöötaja, kellel oli alla kolmeaastane laps ja kellele hageja tööülesanded üle läksid, vallandada, eelistati hageja kui professionaalselt tunduvalt tugevam töötaja koondada. Selline käitumine ei ole kooskõlas VÕS §-s 6 sätestatud hea usu ja §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. Asjakohatu ja põhjendamatu on maakohtu järeldus, et hageja ei suutnud tõendada enda paremust müügiesindajaga võrreldes. Hageja lojaalsuse puudumise kohta tõendid (ja ka väited) puuduvad, kuid hageja on näidanud kõnealuse teise töötaja lojaalsuse puudumise. Hageja ettepanekud kostjale töö korraldamiseks ei ole asjakohatud, sest kostja kui tööandja ei tohi töötajaid koondada olukorras, kus töötajate kaasabil on võimalik majanduslikku olukorda parandada. Otsusest ei nähtu, millist tähtsust omab
6. a hagejale antud hinnang töölepingu lõpetamisel
7. a. Vastustaja seisukoht
8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 5

§ 89

lg 1 alusel piisavalt põhjendanud ja tõendanud, et koondamise tinginud majanduslikud põhjused kostjal esinesid. Kostja on käitunud vastuoluliselt. Tema poolt on esitatud tõendid, et eelnev 2008 majandusaasta lõppes kahjumiga ja kostja 23.04.2009 nõukogu poolt kinnitatud strateegia kohaselt oli eesmärgiks üldkulude vähendamine. Kostja väitel turusituatsioon hageja ametikoha koondamise ajaks ei paranenud ja säilis vajadus kulusid kokku hoida, mh tööjõu koondamise arvel. Nimetatud seisukohal oli kostja ka töövaidluskomisjonile 20.11.2009 esitatud vastuses, kus selgitas, et antud majanduslikus situatsioonis ei ole võimalik luua uusi töökohti (TVK toimiku lk 48). Kostja on 01.12.2009 istungil uue töötaja otsimist eitanud (TVK lk 12). Nimetatud väited ei ole veenvad ja asjas esitatud materjalidega kinnitamist ei leidnud. Hageja selgitas 01.12.2009 töövaidluskomisjoni istungil vastupidist ja esitas oma väidete tõendamiseks kostja poolt kodulehel 19.06.2009 avaldatud töökuulutuse, kus teatas, et tööd leiab projektijuht-analüütik tähtajalise töölepingu alusel kuni 01.08.2010 (TVK toimiku nr 9.4-02/5091/09 lk 35, 36). Pärast hageja poolt oma väidete tõendamist võttis kostja töökuulutuse avaldamise ja seega uue töötaja otsimise omaks, kuid esitas uue vastuväite, et kuulutuses avaldatud ametikohale uut töötajat tegelikult tööle võtta ei soovitud. Sama kinnitas kostja esindaja ka apellatsioonikohtu istungil, et tegelikult puudus kostjal soov uut ametikohta täita. Hageja on apellatsioonkaebuses õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et VÕS § 14 lg 3 teisest lausest tuleneb, et tööandja ei või ilma tegelikult töötajat tööle võtmise soovita töökuulutust avaldada. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja sellele ametikohale esitatud nõudmistele ei oleks vastanud. Seega ei olnud hageja töölepingu ülesütlemiseks koondamise tõttu alust, kuna kostja töömaht niivõrd ei vähenenud ja vaatamata väidetud majandusraskustele oli tal soov ja võimalus enne hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist uus töötaja tööle võtta. Arvestada tuleb, et kostja tugines hageja ametikoha koondamisel 2008.a majandusaasta kahjumile ja majanduslikele põhjustele, mis olid talle eeldatavalt teada 2008 lõpus või hageja väitel 6

§ 89

lg-s 2 sätestatud kohustust pakkuda hagejale teist tööd, millest tulenevalt on

§ 104lg 1 kohaselt hagejaga töölepingu ülesütlemine tühine.

Kostja esitas 09.04.2010 taotluse, et juhul, kui kohus tuvastab kostja poolt 01.09.2009 töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, siis palub ta lõpetada hagejaga tööleping

§ 107lg 2 alusel alates 30.11.2009 (t.lk 32).

Kostja väitel ei ole ta nõus hagejaga töösuhet jätkama. Eeltoodust tulenevalt lõpetab ringkonnakohus juhindudes

§ 107

lg-st 2 kostja taotlusel hagejaga töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o 30.11.2009. Tulenevalt kostja vastusest täpsustas hageja 10.05.2010 oma rahalise nõude suurust ja palus kostjalt välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seoses hüvitise

§ 109

lg 1 kohaselt kuue kuu keskmise töötasu suuruses kokku 10 066,08 eurot (I kd lk 45). Kui kohus lõpetab töölepingu § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (

§ 109lg 1).

Käesolevas asjas on töötaja toonud kaalumist vääriva asjaoluna esile pikaajalise staaži kostja juures ja töölepingu ülesütlemise mittenõuetekohasuse. Hageja palus välja mõista hüvise kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja hüvise nõue kuulub osaliselt rahuldamisele kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 5033, 04 eurot. Hageja taotlus viivise väljamõistmist alates töösuhte lõppemisest 8% aastas. Apellatsioonkaebuses täpsustas hageja viivise nõuet perioodi 01.12.2009 kuni 7.06.2011, s.o 554 päeva eest määras 8% ja palus välja mõista viivise 1 222,27 eurot (II kd lk 11) ja edasi viivise VÕS § 113 lg 1 määras kuni põhisumma tasumiseni. Kostja vastuväitel ei muutu viivis sissenõutavaks alates lepingu lõppemisest 30.11.2009, vaid alates kohtulahendi jõustumisest (I kd, lk 114). Ringkonnakohus nõustub kostjaga ja leiab, et nõue viivise 1222, 27 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus määrab töölepingu lõpetamise korral

§ 107

lg 2 juhul hüvitise suuruse

§ 109

lg 1 suuruses otsusega ja seega muutub kohtu poolt määratud hüvitis sissenõutavaks käesoleva kohtulahendi jõustumisest. Hageja kasuks mõistab ringkonnakohus käesoleva otsusega väljamõistetud 5033,04 eurolt välja VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivise alates otsuse jõustumisest kuni rahasumma hüvitamise kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja taotlust jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi kanda põhjusel, et maakohus on hagejat kohustanud ekslikult tasuma hagiavalduselt riigilõivu. Hagejale on 13.06.2011 määrusega tagastatud menetluses juba tasutud riigilõiv, 7