3-10-1880/16

(4)3-10-1880 vangla administratsioon leiab, et arvestades kaebaja kehtivaid distsiplinaarkaristusi võiks televiisori kambrisse lubamine tuua kaasa uusi distsipliinirikkumisi. Kaebaja sellega ei nõustu ja leiab, et vangla karistab teda teistkordselt sama rikkumise eest. 29.04.2010 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse nr 6-10/17261, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 100 krooni iga päeva eest alates 13.04.2009, mil talle kambrisse televiisorit ei võimaldatud. 19.07.2010 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju väljamõistmiseks. Vastustaja Viru Vangla palub jätta I. T kaebus rahuldamata. Kaebaja väitel on televiisori kambrisse lubamisest keeldumisega määratud talle topeltkaristus distsipliinirikkumise toimepanemise eest. Vastustaja märgib, et distsipliinirikkumise eest kohaldatavad distsiplinaarkaristused on sätestatud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 63 lg-s

1. Kaebajale on distsipliinirikkumiste toimepanemise eest määratud karistused, millised tulenevad VangS § 63-lg-st
2. Vastustaja leiab, et kui isikule ei väljastata luba isikliku televiisori kasutamiseks või kui varem välja antud luba tunnistatakse kehtetuks, siis ei ole tegemist topeltkaristusega VangS § 63 lg 1 mõttes. Kaebaja arvates rikkus vastustaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-i 32 ja §-i
3. PS § 32 sätestab omandi puutumatuse ja igaühe õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sellekohased kitsendused sätestatakse seaduses. Seega ei ole tegemist absoluutse õigusega ning seaduses ettenähtud juhtudel võib kehtestada omandi suhtes piiranguid. Õigus piirata kinnipeetavatele isikliku elektriseadme kasutamist tuleneb VangS § 31 lg-st
4. Põhiseadus sätestab igaühe õiguse saada vabalt üldiseks kasutamiseks levivat informatsiooni. Asjaoluga, et kaebajale ei võimaldata kasutada isiklikku televiisorit, ei piirata tema õigust saada üldlevivat informatsiooni. Kaebajal võimaldatakse jälgida televisioonisaateid puhkeruumi paigutatud televiisori vahendusel ja raadiosaateid saab ta kuulata kambrisse sisseehitatud raadiost. Kinnipeetavale on vastustaja poolt tagatud ka VangS § 30 lg 1 alusel üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus, aga samuti on võimalik vangla vahendusel oma vahendite arvelt tellida mõõdukuse piires ajalehti ja ajakirju, mis ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut ja sisekorda. Seega on kaebajale tagatud informatsiooni kättesaadavus. Kaebaja väitel tegutseb vangla administratsioon õigusvastaselt, võttes televiisorid ära distsipliinirikkumise eest. Kaebaja esitas 16.03.2009 taotluse (reg nr 20.1/11507) isikliku televiisori kambrisse saamiseks. 07.04.2009 keelduti kaebaja taotlust rahuldamast. Keeldumisest sai kaebaja teada 13.04.
5. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata kuna kaebajal oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. 10.12.2009 esitas kaebaja uue taotluse (reg. nr 46249) isikliku televiisori kambrisse saamiseks. 15.12.2009 keelduti kaebaja taotlust rahuldamast kuna ta jätkas distsiplinaarrikkumiste toimepanemist ning taotluse esitamise aja seisuga omas kaebaja nelja kehtivat distsiplinaarkaristust. VangS § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid ja sama õigusnormi lg-st 2 tuleneb, et vastustaja võib kaalutlusõiguse alusel lubada kinnipeetavatele isiklikku elektriseadet tingimusel, et eseme kasutamisega ei rikuta vangla sissekorraeeskirja ega häirita teisi isikuid. Vastustaja jättis kaebaja taotlused isikliku televiisori kasutamiseks rahuldamata kuna kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumiste tõttu puudus vastustajal veendumus, et isikliku televiisori kasutamise võimaldamise korral jätkab kaebaja distsipliinirikkumiste toimepanemist. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja on Riigikohtu 09.06.2010 otsuses nr 33-1-32-10 märgitut valesti tõlgendanud, arvates, et vanglal puudub üldse õigus distsiplinaarkaristuse olemasolu korral keelduda televiisori kasutamisest. Riigikohus on nimetatud lahendis leidnud, et vangla administratsioonil tuleb kaalutusõigust teostades kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sissekorra eeskirja ja/või häirida teisi isikuid. Seega peab vangla kaaluma, kas on olemas oht, et kinnipeetav võib jätkata taotletava elektriseadmega distsipliinirikkumiste toimepanemist. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku 2

(4)3-10-1880 võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitanud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses tuvastada, kas ja milline kahju on tekkinud, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt isikule kahju tekitati, on õigusvastane ning kas on põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja on oma kaebuses viidanud üksnes omandiõiguse ja informatsiooni saamise õiguse rikkumisele, kuid ei ole selgitanud, kuidas on vastutaja tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada RVastS § 9 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja on oma õigusvastase käitumisega kahjustanud tema tervist, alandanud tema inimväärikust või muul moel tekitanud talle kannatusi. Isegi juhul, kui Viru Vangla on õigusvastaselt keeldunud kaebajale televiisori võimaldamisest, siis sellega ei ole põhjustatud talle kannatusi, mis toob kaasa rahalise hüvitamise lähtudes RVastS § 9 lg-st

1. Vastustaja võtab omaks, et arvestas kaebuse esitaja taotluste menetlemisel kaebaja varasemat käitumist kõikide distsiplinaarkaristuste osas, jättes hindamata, kas kaebaja võib isikliku televiisoriga rikkuda vangla sisekorda ja/või häirida teisi isikuid. Kuigi kaebaja ei ole Viru Vangla 07.04.2009 ja 13.04.2009 keelduvaid haldusakte vaidlustanud ja need on tänaseni kehtivad, on nad oma õigusliku mõju käesolevaks ajaks kaotanud, sest 15.09.2010 esitas kaebaja uue taotluse (reg 16.09.2010 nr 6-9/34158) isikliku televiisori saamiseks ja tema taotlus rahuldati, sest vastustaja muutis Riigikohtu seisukohta arvestades oma praktikat. Televiisori kättesaamist on kaebaja 15.10.2010 oma allkirjaga kinnitanud. KOHTU PÕHJENDUSED I. T esitas 16.03.2009 Viru Vanglale taotluse (reg nr 20.1/11507), milles palus lubada kambrisse isiklik televiisor. 07.04.2009 keeldus Viru Vangla kaebaja taotlust rahuldamast, millest sai kaebaja teada 13.04.
2. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata selle tõttu, et kaebajal oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust (t.lk 28). 10.12.2009 esitas kaebaja uue samasisulise taotluse (reg. nr 46249) isikliku televiisori kambrisse lubamiseks. Viru Vangla keeldus 15.12.2009 kaebaja taotlust rahuldamast. Kaebaja arvates oli Viru Vangla 15.12.2009 otsus jäetud põhjendamata (t.lk 29). Loa andmisest keeldumise näol on tegemist haldusaktiga kuna see vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 26 lg 1 p 3 alusel võib kohus tunnistada haldusakti või toimingu õigusvastaseks ning HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel kohustada taotlust uuesti läbi vaatama. Kooskõlas VangS § 31 lg-ga 2 vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Isegi kui vangla võiks loa andmise üle otsustamisel arvesse võtta distsiplinaarkaristusi, siis ei oleks distsiplinaarkaristuse olemasolu automaatselt loa andmisest keeldumise aluseks, vaid tuleks põhjendada, miks kehtiv distsiplinaarkaristus, arvestades toimepandud süüteo vormi ja raskust, toob kaasa VangS § 31 lg-s 2 nimetatud seadme kasutamiseks loa andmisest keeldumise (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-32-10 ja nr 33-1-49-10). Kaevatavas haldusaktis puuduvad põhjendused, kuidas toimepandud süüteod annavad alust järeldada, et kaebajale teleri kambrisse lubamine võib kaasa tuua sisekorra 3

(4)3-10-1880 eeskirjade rikkumise või teiste isikute häirimise. Vastustaja ei ole esitanud asjakohaseid põhjendusi ka kohtumenetluses. Eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et kaevatavad haldusaktid (t.lk 28,29) on õigusvastased. Kaebuse esitaja taotleb seoses vastustaja toimingu õigusvastasusega, välja mõista vastustajalt tema kasuks moraalse kahju hüvitist summas 3 178.02 eurot. Taotlust põhjendab kaebuse esitaja sellega, et televiisori võimaldamisest keeldumisega olid rikutud tema omandi ja informatsiooni saamise õigusi. Mingeid muid põhjendusi ja konkreetseid motiive esile toodud ei ole. Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 kohaselt süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja nimetanud ühtki sellist asjaolu, milles seisnes vangla poolt paragrahvis 9 loetletu rikkumine, et tal oleks tekkinud õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebuse esitajale ei võimalda kasutada isiklikku televiisorit, ei piira tema õigust saada üldlevivat informatsiooni. Kaebuse esitajal võimaldatakse jälgida televisioonisaateid puhkeruumi paigutatud televiisori vahendusel ja raadiosaateid saab kuulata kambrisse sisseehitatud raadiost. Kinnipeetavatele on vastustaja poolt tagatud üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus samuti on võimalik vangla vahendusel omavahendite arvelt tellida mõõdukuse piires isiklikke ajalehti ja ajakirju. 15.10.2010 sai kaebaja vanglalt isikliku televiisori kätte. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja õigused informatsiooni saamiseks ei ole vastustaja poolt rikutud. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et televiisori kambrisse mittelubamine on temale põhjustanud suuri vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Alandavat kohtlemist käsitletakse Euroopa Kohtus kohtlemisena, mis alandab raskesti kedagi teiste ees või sunnib kedagi käituma vastu tema enda tahtmist või südametunnistust. Väärkohtlemine peab olema teatava minimaalse raskusastmega, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 oleks kohaldatav. See hindamine sõltub väärkohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest jne. Käesolevas asjas on tõendatud, et vastustajal puudus soov kaebuse esitajat alandada või alavääristada. Kaebuse esitajale võidi põhjustada küll ebameeldivusi, ebamugavustunnet, kuid mitte enamat. Eesti Vabariigi PS § 18 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Asjas kogutud tõendid tõestavad kogumis, et kaebuse esitaja PS §-s 18 nimetatud õigusi ei ole rikutud ja seega ei ole alust RVastS § 9 lg 1 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamiseks. Mare Krull Kohtunik Allkirjastatud digitaalselt ÄRAKIRI ÕIGE 4