3-10-2860/32

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2860 Otsuse kuupäev

1. mai 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi E. Gi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna 21.10.2010 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/500 tühistamiseks Kohtuistung 21.04.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: E. G /isikukood xxx/, Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/, esindaja Margot Pellmas Resolutsioon Jätta E. Gi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 06.06.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 21.10.2010 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-04/500 (tl 28-30), millega tunnistati alates 21.10.2010 kehtetuks E. Gi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL
4. Otsuses loetleti E. Gile kriminaalkorras määratud karistusi ja leiti kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 2§ 149 lg 1 p 3 tuginedes, et tema näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
5. 03.11.2010 esitas E. G Tallinna Halduskohtusse kaebuse (tl 1-8) ja palus põhiseaduse § 9, § 10, § 11, § 19 lg 1, § 26, § 27, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 8, Lapse õiguste konventsiooni ja haldusmenetluse seaduse § 6, § 54, § 56 tuginedes tema suhtes tehtud otsuse tühistamist. 09.11.2010 edastati kaebus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja (tl 12). Kaebaja leidis, et otsuse tegemisel on mehaaniliselt märgitud erinevad põhjused, kuid ei nähtu asjaolude, õiguste ja tagajärgede kaalumist ning ainuke otsusest üheselt välja loetav põhjendus on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine ning tema kriminaalkorras karistatus. Veel märkis kaebaja, et asus koos vanematega Eestisse elama aastal 1977, siin on tema elukaaslane, poeg ja teised lähisugulased, peale sünnijärgselt saadud kodakondsuse ei seo teda Vene Föderatsiooniga miski ning elamisloa kehtetuks tunnistamine tähendaks vangistusest vabanemisel riigist väljasaatmist ja rikuks õigust perekonnaelule.
6. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seisukohas (tl 95-98) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks ning leiti, et see on motiveeritud, kaalutletud, proportsionaalne, menetlusvigadeta ega riku kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Seejuures märgiti, et kaebajat on korduvalt karistatud vara- ja isikuvastaste ning üliohtliku kuriteo toimepanemise eest, Viru Vanglas koostatud iseloomustuse kohaselt on tema kuritegude dünaamika läinud raskemaks, riskihindamise analüüsi alusel on ta avalikkusele kõrgohtlik, oli seotud kuritegelike ühendustega ja on vanglas üheteistkümnel korral distsiplinaarkorras karistatud. Passiameti andmetele viidates märgiti, et kaebaja on 1993-1995 elanud Valgevene Vabariigis, seal elavad ta ema, isa ja õde, seega on tal lähedased ka väljaspool Eesti ja lisati, et tema perekonnaelu on pikaajalise vabaduskaotusliku karistuse tõttu juba piiratud, elamisloa puudumine ei välista sugulastega kohtumist ning oma põhiseaduslikke õigusi saab realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel. Veel märgiti, et riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, seal viibimise ja väljasaatmise üle, välismaalasel pole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks, kaebaja pidi kuriteo toimepanemisel karistatusega kaasnevate kitsendustega arvestama ning kuritegevuse kõrget taset ja riigivõimu kohustusi arvestades on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes täiendavate piirangute rakendamine õigustatud.
7. Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde. E. G väitis täiendavalt, et tema ohtlikkuse saab tuvastada ainult Kaitsepolitsei ja toimepandud kuriteod ei saa olla elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks põhjuseks, sest nende eest on teda juba karistatud ning lisas, et elamisloa puudumine hakkab tulevikus tema normaalset elu takistama ja muudabki ta ühiskonnale ohtlikuks. Margot Pellmas täiendusi ei esitanud ja märkis vaid, et kaebajal on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (tl 28-30) on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest vastav menetlus algatati siis, kui kehtis veel välismaalaste seaduse eelmine redaktsioon. Selle § 149 lg 1 p 3 andis õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kui välismaalane kujutas endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sama seaduse praegu kehtiva redaktsiooni § 241 lg 1 p 2 ja § 243 sisaldavad põhimõtteliselt sedasama, kuid välja on jäänud sõna „tõsist“. Varasema versiooni § 149 lg 3 kehtestas otsesõnu, et vastava otsustuse peab tegema just Politsei- ja Piirivalveamet ja kaebaja poolt kohtuistungil nimetatud (tl 142) Kaitsepolitseile pole seaduseandja vastavat volitust andnud.
9. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile 2 neile nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 149 lg 2 kohaselt tuli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Narva Linnakohtu 03.12.2004 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-618/03 (tl 55-56) on E. G süüdi tunnistatud karistusseadustiku §
10. § 118 p 1 ja § 418 lg 2 järgi. Nimetatud sätted käsitlevad vastutust tapmise katse, raske tervisekahjustuse tekitamise ning tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest. Kohtuotsusest nähtuvalt on teda varem karistatud 25.05.1999 kriminaalkoodeksi § 142 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi, mis näevad ette vastutuse väljapressimise eest. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes määratletakse E. Gi isikust tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule korduvate kriminaal- ja distsiplinaarkorras karistamistega, Viru Vangla riskihindamise (tl 58 pöördel) seisukohtadega tema kuritegude dünaamika, ühiskonna ohtlikkuse, uue kuriteo sooritamise tõenäosuse ja kuritegelike ühendustega seotuse kohta. Käsitletud on tema perekonnaelust tulenevaid probleeme ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Politsei- ja Piirivalveameti poolt toimikusse esitatud dokumendid (tl 55-67) kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (tl 59). E. G on seda küll teinud (tl 60-61), kuid on viidanud seejuures haldusorgani kaalumiskohustuse seisukohalt tähtsust omavatest asjaoludest vaid Eestis elavate sugulastega seotud õiguste rikkumisele. Seega pole Politsei- ja Piirivalveamet vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, on kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud.
11. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab vahetut ja olulist põhjust. E. Gi puhul on see olemas, sest ehkki mõiste „tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on väga ulatusliku sisuga ja seetõttu täpselt piiritlemata, mahuvad ebaseadusliku tulirelva ja laskemoona käitlemine ning tapmise katse ja raske kehavigastuse tekitamine kindlasti selle alla. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Kuna E. G on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka sellise, mis on seotud tulirelva ja laskemoonaga, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses, on ta kahtlemata teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, igati mõõdukas ja ka proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend, rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus üldse puudub.
12. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist, sellest ilma jäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist ning tegemist ei ole kriminaalõigusliku või mistahes muud liiki karistusega. Põhiseaduse § 19, § 26 ja § 27 tulenevad õigused vabale eneseteostusele, perekonna- ja eraelu puutumatusele ning laste kasvatamisele pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, 3 austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka kaebuses viidatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja vastavad õigused on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega ning kaebuses pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et juba niigi piiratud õigus perekonnaelule ja lapse kasvatamisele saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud. Kaebajal on toimikus olevate dokumentide kohaselt 30.05.1994 sündinud poeg. Lapse õiguste konventsiooni art 3 nõuab küll, et igasuguste last puudutavates ettevõtmistes seataks esikohale lapse huvid, kuid sama konventsiooni artikkel 1 kohaselt on laps vaid alla 18- aastane inimolend. Hetkel on E. Gi võimalused oma pojaga suhtlemiseks piiratud talle määratud karistuse tõttu, see lõppeb aga alles aastal 2013, kui poeg on juba täisealiseks saanud. Kinnipidamiselt ennetähtaegse vabanemise korral allutatakse ta karistusseadustiku § 75 alusel käitumiskontrollile ning tekib välismaalaste seaduse § 43 lg 5 kohane kohtuotsusest tulenev alus Eestis viibimiseks. Lisaks on oluline, et tähtajalise elamisloa alusel saab samuti realiseerida kõiki perekonnaelust tulenevaid õigusi ja välismaalaste seaduse § 214 lg 1 ja 2 võimaldavad kinnipidamisasutuses viibival isikul vastavat taotlust esitada ka Eestis.
13. Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul põhjust Politsei- ja Piirivalveameti 21.10.2010 otsuse nr 15.3-04/500 tühistamiseks ning E. Gi kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. 17.12.2010 kohtumäärusega (tl 38) vabastati kaebaja täielikult 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Politsei- ja Piirivalveamet menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ei esitanud (tl 143). Raili Randlane Kohtunik 4