3-08-2663/34

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2663 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2010 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Lasva Liimpuidu AS kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 28.novembri 2008.a maksuotsuse nr 12-5/389 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
2. 09.2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Lasva Liimpuidu AS, esindajad Juho Toomik ja Kaspar Lind Vastustaja Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse esindajad Udo Mäesepp ja Aili Laanjõe Resolutsioon Edasikaebamise kord 1.Rahuldada kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 28.novembri 2008.a maksuotsus nr 12-5/
4. Välja mõista Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt AS Lasva Liimpuit kasuks kohtukulud 63 761,80 krooni. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
5. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Lõuna maksu- ja tollikeskus viis Lasva Liimpuidu AS suhtes läbi revisjoni, mille käigus kontrolliti maksustamisperioodidel jaanuar 2005 kuni detsember 2005 käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse arvestamise ning tasumise õigsust. 1
6. novembri
7. a maksuotsusega nr 12-5/389 määrati Lasva Liimpuidu AS-le täiendavalt tasumiseks tulumaksu 198 519 krooni ja käibemaksu 95 894 krooni. Maksuhaldur leidis, et Lasva Liimpuidu AS maksuarvestuses kajastatud OÜ RNA Pluss, OÜ Sim Projekt ja OÜ Fan Ehitus arved on fabritseeritud, sest tegemist pole tegelike müüjatega, tegelik müüja pole teada ja esitatud ei ole nõuetekohaseid algdokumente, ning seetõttu on Lasva Liimpuidu AS ebaseaduslikult kajastanud nimetatud osaühingute nimel väljastatud arvetel märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksu hulgas (rikutud käibemaksuseaduse § 29 lg 3 p 1 ja § 31 lg 1 nõudeid) ning lugenud vastavad väljamaksed ettevõtlusega seotud kulutusteks (rikutud TuMS § 51 lg 2 p 3). Maksuotsuse kohaselt pidi Lasva Liimpuidu AS teadma, et eelnimetatud äriühingud pole tegelikud müüjad. Maksuhaldur ei seadnud kahtluse alla vaidlusalustel arvetel näidatud metsamaterjali soetamist ja kasutamist ettevõtluses. Tartu Halduskohtu 20.mai 2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 28.novembri 2009 otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 5.mai 2010 otsusega tühistati Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kaebuse põhjendused
8. Lasva Liimpuit AS kaebuse kohaselt on maksuhaldur rikkunud uurimisprintsiipi ja maksuotsus ei vasta maksukorralduse seaduse (MKS) § 95 lg 2 nõuetele. Asjas kogutud tõendeid on hinnatud valikuliselt ja ebaõigesti. Kaebaja on esitanud revisjoni käigus tõendid, mis kogumis tõendavad, et on välistatud Lasva Liimpuidu AS seotus maksupettusega ning seetõttu ei saanud tekkida ka täiendavat tõendamiskohustust. Müüjatega seotud isikud on tunnistanud, et on ise toime pannud pettuse ning eksitusse viinud ka Lasva Liimpuidu AS-i. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustust ja käitus heauskselt. Kõik arved vastasid käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37 ja raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud nõuetele. Kuna kaebaja tasus kauba eest alles peale kauba kättesaamist ja tasumine toimus pangaülekandega müüja kontole, siis on ta käitunud mõistlikult ja tal on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus KMS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 alusel. Tegemist on ettevõtlusega seotud kulutustega, mida on õigesti kajastatud tulumaksuarvestuses.
9. Täiendavates seisukohtades märgib kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole oma vastuses täiendanud maksuotsust ega selgitanud lähemalt, milles seisneb kaebaja poolt hoolsuskohustuse rikkumine ning milline eriline teave pidi olema kaebajal. Sisuliselt on maksuhaldur korranud maksumenetluses kogutud asjaolusid ning teinud nende pinnalt jätkuvalt vastuolulisi järeldusi (viidates nii sellele, et kaebaja teadis asjaoludest, kui ka sellele, et kaebaja pidi teadma asjaoludest, mis viitavad müüjate poolt maksupettuse toimepanemisele).
10. Peale Riigikohtu lahendit esitatud väite osas, et tehinguid tehti ühe firmaga järjest pikema perioodi jooksul, kuid juhatuse liige ega puidu vastuvõtjad ei tea midagi puitu müünud firmadest, ei ole maksuhaldur täpsustanud perioodi, tehingute hulka, ega üldse tõendeid, mida silmas on peetud. Maksuhalduri poolt hoolsuskohustuse sisustamine on ebamõistlik, maksukohustuslase mäletamine või tema töötajate mäletamine müüja esindajast ei saa mõjutada sisendkäibemaksu mahaarvamist KMS § 31 lg 1 järgi.
11. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole senimaani suutnud selgitada, et millises osas on kaebaja hoolsuskohustust rikkunud ning millised tõendid seda väidet toetavad (s.h miks osa tehingud 2 on fiktiivsed ja osa mitte). Veoselehtedega seonduvad asjaolud ei saa moodustada tõendite kogumist peamist osa nagu praegu, sest kaebajal puudus seadusest tulenev kohustus kontrollida veoselehti ja nendel olevaid andmeid. Kaebaja ei tellinud veoteenust, kaebaja ostis metsamaterjali selliselt, et müüjad pidid materjali toimetama ise kaebaja tegevuskohta ning kaebaja kontrollis müüjaid niivõrd kuivõrd see võimalik on (kogudes metsamaterjali päritolu dokumendid, kontrollides registreeringuid, isikuid tuvastades, ning tasudes pangaülekandega).
12. Kaebaja on korduvalt viidanud eelneva menetluse käigus asjaolule, et kõiki Fan Ehitus OÜ arveid kontrolliperioodist ei ole hõlmatud maksuotsusega. Välja on jäetud kolm arvet (arve nr 354 kuupäevaga 18.02.2005 summas 74 340 krooni, arve nr 359 kuupäevaga 21.02.2005 summas 75331,20 krooni ning arve nr 383 kuupäevaga 25.02.2005 summas 34361,60 krooni), millised on ka revisjonitoimikus olemas. Ei ole võimalik mõistlikult aru saada sellest, kuidas ja mis alusel käsitleb maksuhaldur ühe subjekti arveid erinevalt (osa arveid on fiktiivsed ja osa mitte). Oma vastuses väidab maksuhaldur üldistavalt, et kõik tehingud, mis on tehtud kolme osaühinguga, on fiktiivsed. Kaebaja arvates näitab selline ebakõla veelkord, et maksustamine on juhuslik ning põhjendamatu. Vastustaja vastuväited
13. Käibemaksu mahaarvamise osas on maksuhaldur lähtunud Riigikohtu seisukohtadest. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-06 märkinud, et juhul kui ostja teadis või pidi teadma, et arvetel näidatud müüja ei ole tegelik müüja, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud. Maksuotsuse osas pealkirjaga "Maksuhalduri järeldused ja hinnangud" tõi maksuhaldur välja 17 asjaolu, mis viitavad sellele, et ostja, s.t Lasva Liimpuidu AS (edaspidi AS) ei ole tehinguid arvetel näidatud äriühingutega, s.t OÜ-dega Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus (edaspidi OÜ-d) teinud ja ta oli sellest teadlik (pidi teadma). Olulisemad neist olid: - tehinguid tehti ühe firmaga järjest pikema perioodi jooksul, kuid juhatuse liige ega puidu vastuvõtjad ei tea midagi puitu müünud firmadest; - veoselehed peavad olema kaubaga kaasas, kuid puitu väidetavalt müünud äriühingute juhatuse liikmete seletuste kohaselt koostati veoselehti AS-i kontoris; - puidu vastuvõtmisel väljaspool tööaega tippimislehele auto numbrit ei olnud võimalik kirjutada, see kirjutati väidetavalt kontoris; - puidu vastuvõtjate seletuste kohaselt veoselehel olevat auto numbrit võrreldi tegeliku auto numbriga ja see number kirjutati ka tippimislehele, kuid puidu vastuvõtjad ei kinnitanud, et maksuhalduri poolt näidatud tippimislehtedele oleks auto number nende poolt kirjutatud. Autode numbrid olid kirjutatud sama käekirjaga, millisega kirjutati palkide arvestus kokku tihumeetrites ja summaliselt, s.t kontoris; - üks puidu vastuvõtja väitis, et puidu toomisel oli vahel kaasas ka firma omanik, kuid seda firma omanikku ta ei tundnud; - kinnistutelt, kust väidetav puit pidi pärinema, seda kinnistute omanike seletuste kohaselt ei ole saadud; - puitu müünud firmade juhatuste liikmed on väitnud, et veoselehed kirjutati valmis AS-i kontoris ning seega ei olnud kuidagi võimalik kontrollida vedaja vastavust veoselehel märgitule; - veoselehtede hilisem vormistamine AS-i kontoris pidi tekitama maksumaksjas kahtluse, kust puit on pärit, kuidas see kohale toimetati ning kes on tegelik müüja; 3 - veofirmad eitasid AS-i raamatupidamises olevatel veoselehtedel näidatud transporditeenuse osutamist AS-le.
14. AS-1 ei olnud kohustust veoselehti kontrollida ning sellist väidet ei ole ka maksuotsuses ära toodud. Maksuhalduril oli aga kohustus uurimispõhimõttest lähtuvalt kontrollida veoselehtedel olevate andmete õigsust. Kontrollimise käigus selgus, et veoselehtedel ja tippimislehtedel märgitud andmed ei olnud tõesed. Nimetatud asjaolu andis kinnitust sellest, et kontrollimiseks esitatud dokumendid olid muudetud või täielikult ümber tehtud tegelikkusele mittevastavaks ajaliselt millalgi peale tippimisprotseduuri, s.t kontoris tehingu vormistamise etapis. Arvestades seda, et kontrollimiseks esitatud tippimislehed kinnitasid algdokumentidel kajastatud fiktiivseid andmeid, sai sellest järeldada, et ka need on hiljem muudetud vastavateks ebatõestele andmetele. Seda võis ja sai teha aga üksnes kontrollitava äriühingu teadmisel.
15. Lisaks eeltoodule maksuhaldur tuvastas, et OÜ-d ei asu registreeritud aadressidel. Nad on esitanud väidetavate tehingute toimumise perioodil maksuhaldurile käibedeklaratsioone, mille andmete põhjal ei teki neil riigieelarvesse käibemaksu tasumise kohustust. Nimetatud firmadel puudub palgaline tööjõud, puuduvad metsamaterjali ülestöötamise ja transportimise masinad. OÜ-del RNA Pluss ja Sim Projekt puuduvad metsakinnistud. OÜ-de seaduslikud esindajad ei esitanud maksuhaldurile AS-iga majandustehingute toimumise tõendamiseks raamatupidamise dokumente ja teave tehingute kohta oli vastuoluline. Kõiki revisjoni käigus tuvastatud asjaolusid, seejuures ka veoselehtedega seonduvat kogumis hinnates, tegi maksuhaldur maksuotsuses järelduse, et OÜ-d pole tegelikud müüjad ja AS oli sellest teadlik (pidi teadma). Kohtu põhjendused ja otsus
16. Halduskohus jättis 12.10.2009 otsusega muutmata Lõuna maksu- ja tollikeskuse 28.11.2008 maksuotsuse, millega maksuhaldur määras Lasva Liimpuidu AS-le täiendavalt tasumisele tulumaksu 198 519 krooni ja käibemaksu 95 894 krooni. Riigikohtu halduskolleegium tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused maksuõigussuhetes olulise hoolsuskohustuse eksliku käsitluse, veoselehti puudutavate seisukohtade põhjendamatuse ning kohtuotsuse põhjendamise ja tõendite hindamise nõuete rikkumise tõttu. Asi saadeti halduskohtule uueks läbivaatamiseks, kuna asja lahendamiseks tuli hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid. Riigikohus on oma otsuses märkinud, et Lasva Liimpuidu AS kaebuse lahendamiseks pidid kohtud kindlaks tegema, kas vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja on seotud maksupettusega või et kaebaja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga või siis järeldus, et ta pidi seda teadma. Samas on kolleegium märkinud (p 12), et maksuotsuses ja kohtuotsustes toodud asjaolud ei kinnita seda, et kaebaja teadis, et OÜ-d Sim Projekt , RNA Pluss ja Fan Ehitus ei ole tegelikud müüjad. Kaebaja teadmist kinnitaksid tõendid, et kaebajale oleks see asjaolu teatavaks saanud või et kaebaja osales maksupettuses.
17. Seda, et kaebuse esitaja oleks osalenud maksupettuses, maksuhaldur märkinud ei ole. Osavõtt maksupettuses võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt 4 maksupettusest võib tähendada ka seda, et ostja poolt müüjate poolt käibemaksuga tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Antud juhul ei ole maksuhaldur tuvastanud, et tehingupartneritest osaühingud oleksid tegutsenud kaebaja juhatuse liikmete juhiste alusel, või et kaebaja kui ostja oleks tagasi saanud makstud raha. OÜ-te Fan Ehitus, Sim Projekt ja RNA Pluss juhatuse liikmed I.Naaris, P.Liber ja K.Saar on oma seletustes märkinud, et pangast väljavõetud raha andsid nad edasi Kaido Jakobsonile (kandnud nime ka Kaido Küüner). Seda, et pangast väljavõetud raha oleks kas osaliselt või täielikult läinud tagasi AS-le Lasva Liimpuit, ükski osaühingute juhatuste liige väitnud ei ole. Nii on OÜ RNA Pluss juhatuse liige K. Saar öelnud, et ta ei tea, mis K. Jakobson rahaga edasi tegi. K. Jakobson oli küll öelnud, et raha on vaja viia firmadesse, kuid ta ei olnud öelnud, millistesse. OÜ Sim Projekt juhatuse liikme P. Liberi seletuse kohaselt läks pangast välja võetud raha uue kauba ostmiseks, taksoga sõitmiseks, alkoholile ja kasiinos käimiseks. Ka OÜ Fan Ehitus juhatuse liige I. Naaris on maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et pangast välja võetud raha andis ta K. Jakobsonile, kellele viimane raha edasi andis, ta ei tea. Seega ei saa osaühingute juhatuste liikmete seletustest teha kuidagi järeldust, et raha anti kaebajale tagasi. Ka K. Saare seletusest ei saa teha järeldust, et raha läks tagasi just ostjale või temaga seotud isikutele. Kuigi maksuhaldur ei ole kaebajat maksupettuses osalemises süüdistanud, on maksuotsuses märgitud, et ostja tegi koostööd osaühingutega. Milles täpselt koostöö seisnes, maksuotsuses ega ka hiljem kohtumenetluses välja toodud ei ole. Maksuhaldur on samas korduvalt märkinud, et veoselehed täideti või vormistati ümber ostja kontoris, kuid pole märgitud ega ka tõendatud, et see oleks toimunud koostöös ostjaga ega seda, kuidas see koostöö reaalselt toimus. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud, et tegelikkuses on vaidlusaluste arvete alusel ka kaup olemas olnud. Nii on maksuhaldur maksuotsuses märkinud, et ta ei ole kahtluse alla seadnud metsamaterjali soetamist ja selle kasutamist kaebaja ettevõtluses, kuid ta on kindlaks teinud, et aktsiaselts ei ole metsamaterjali ostnud osaühingutelt Sim Projekt, Fan Ehitus ja RNA Pluss.
18. Kuna on tõendamata kaebaja osalemine maksupettuses, tuleb hinnata, kas kaebaja teadis või pidi teadma, et OÜ-d Sim Projekt, RNA pluss ja Fan Ehitus pole tegelikud müüjad. Kolleegium on 5.mai 2010 otsuses märkinud, et kolleegiumi arvates on maksuhaldur ja kohtud maksuotsuses ja kohtuotsustes tuginenud tõenditele ja asjaoludele, mis kuidagi ei kinnita, et kaebaja teadis, et OÜ-d Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus pole tegelikud müüjad. Seda, et kaebaja teadis, et nimetatud osaühingud pole tegelikud müüjad, kinnitaksid tõendid, et kaebajale oli see asjaolu saanud teatavaks või kaebaja osales maksupettuses. Nagu eespool analüüsitud, ei ole kaebaja osalemine maksupettuses tõendamist leidnud. Kuigi Riigikohtu otsuses on selgelt välja toodud, et maksuhaldur ja kohtud ei ole vaidlustatud otsustes eristanud seda, kas kaebaja teadis või kas ta pidi teadma, et OÜ-d ei ole tegelikult müüjad, on vastustaja ka täiendavas vastuses märkinud, et „Kõiki revisjoni käigus tuvastatud asjaolusid, seejuures ka veoselehtedega seonduvat kogumis hinnates, tegi maksuhaldur maksuotsuses järelduse, et OÜ-d pole tegelikud müüjad ja AS oli sellest teadlik (pidi teadma)“ (tlk.125 pöördel ja 126 pöördel, II toimik). Seega ei ole vastustaja leidnud erinevust selles, kas isik teadis või kas ta pidi teadma, et tegemist pole õige müüjaga ja tema 5 seisukohad jäävad ikkagi vastuoluliseks. Samas ei ole kaebaja endiselt toonud välja ühtki sellist asjaolu, mis tõendaks, et kaebaja teadis, et osaühingud ei ole tegelikud müüjad.
19. Halduskolleegium on otsuses asunud seisukohale, et hoolimata vastuolulistest, ekslikest ja ebatäpsetest väidetest on nii maksuhaldur kui ka kohtud pidanud vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks lõppkokkuvõttes järeldust, et kaebaja pidi teadma, et OÜ-d Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus ei ole tegelikud müüjad. Seega on vajalik hinnata, kas maksuhalduri poolt kogutud tõendite alusel saab kinnitada, et kaebajal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kas kaebaja saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel, ehk ostja pahausksus. Kuigi kohtule esitatud vastuses leidis maksuhaldur, et AS oli teadlik (pidi teadma), et osaühingud ei ole tegelikud müüjad, jäid kohtuistungil vastustaja esindajad seisukohale, et kaebaja pidi olema teadlik, et tegemist ei ole õige müüjaga. Seega on hindamisel küsimus, kas kaebuse esitajal oli olemas selline teave, millest ta pidi järeldama, et osaühingud ei ole tegelikud müüjad või kas ta saanuks sellest teada vajaliku hoolsuskohustuse täitmisel.
20. Maksuseadusest ega nende alusel antud õigusaktidest ei tulene maksumaksjale kohustusi oma äripartnerite tausta põhjalikumaks uurimiseks. Käibemaksu puhul on üldjuhul küllaldane, kui ostja kontrollib vastavast registrist järele, kas arvele müüjana märgitud isik on tehingu toimumise ajal käibemaksukohustuslane. Ostjal ei ole juhul, kui vorminõuetele vastavale arvele müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kohustust kontrollida ka müüja esindaja volitusi. Maksuseadused ei võimalda maksusummasid määrata ka selle alusel, kuidas on korraldatud maksumaksja äripartnerite majandustegevus, kas ja kuidas nad täidavad oma maksukohustusi, millisel viisil toimub nende esindamine ning kuidas toimivad nendega seotud isikute vahelised suhted. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-d, kellelt kaebaja kaupa ostis, olid käibemaksukohustuslastena kantud vastavasse registrisse, ning arved vastasid nõuetele. Seda oli kaebaja ka kontrollinud. Arved tasuti pangaülekande teele, mis tähendab, et kauba müüja oli teada, mitte ei olnud tegemist tundmatu isikuga. Ka ühestki maksuseadusest väljapoole jäävast seadusest ei tulenenud kaebajale täiendavaid nõudeid äripartnerite esindajate ega äripartnerite tausta uurimiseks enne tehinguid. Täiendavat hoolsuskohutust ei tulenenud ka 2007 aastal kehtivuse kaotanud metsaseadusest, millele on maksuotsuses viidatud. Asjaolu, et kaebaja juhatuse liige ega puidu vastuvõtjad ei mäleta puitu müünud firmasid, ei tõenda, et puitu neist firmadelt ei ostetud. Sellist nõuet, et ostja peaks kõiki tehingupartnereid teadma ja tundma, oleks mõeldamatu esitada. Nii on kaebaja võrdluseks ka välja toonud, et 2005 aastal oli kaebajal kokku 154 müüjat, sealhulgas 75 erinevat puitmaterjali müüjat. Samal ajal tegi kaebaja 2005 aastal OÜ-ga Sim Projekt 3 kuu jooksul 3 tehingut, OÜ-ga RNA Pluss 7 kuu jooksul 6 tehingut ning Fan Ehitus OÜ-ga 3 kuu jooksul 6 tehingut. Sellest ei järeldu, et kaebaja ja osaühingute vahel oleks toimunud tihe ja pikaajaline äritegevus. Kohus nõustub kaebaja väitega, et maksukohustuslase töötajate mäletamine müüja esindajast ei saa mõjutada kaebaja maksustamist.
21. Maksuhaldur on kohtule selgitanud, et kaebajal ei olnud kohustust veoselehti kontrollida, kuid kaebaja teadmisele, et OÜ-te puhul ei ole tegemist tegelike müüjatega, osundab see, et veoselehti koostati kaebaja kontoris. Maksuhaldur märgib, et veoselehtede hilisem vormistamine kaebaja kontoris pidi tekitama maksumaksjas kahtluse, kust puit pärit on, 6 kuidas see kohale toimetati ning kes on tegelik müüja. Kohus on seisukohal, et ükski kogutud tõend ei kinnita maksuhalduri väidet, et tegelikult toimus veoselehtede täitmine või nende ümberkirjutamine kaebaja kontoris. Kaebaja töötajate seletused seda ei kinnita. Seda maksuhalduri väidet ei kinnita ka osaühingute juhatuste liikmete poolt maksuhaldurile antud seletused. Nii on OÜ Sim Projekt P.Liber 17.03.2006 selgitanud, et veoselehed olid võltsitud, veoselehtedele kirjutas alla tema ise, tema vormistas ostu-müügilepingu, arve ja veoselehe. Ainult arve kirjutas ta aga enamasti kohapeal. Kuigi P.Liberi 17.03.2006 seletuses on märgitud, et ta viis veoselehe blanketid firmasse, ei ole ta täpsustanud, et selleks firmaks oli Lasva Liimpuit ega pole ka selgitanud, et see oleks olnud täitmata blankett, sest 08.02.2007 seletuses on ta öelnud, et AS Lasva Liimpuit ei olnud teadlik, et dokumendid on võltsitud. RNA Pluss juhatuse liige K. Saar on 09.03.2006 seletuses märkinud, et dokumendid Lasva Liimpuit AS osas vormistas ta oma kodus, metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise akti ta ei täitnud, need olid valmis, kirjutas ainult allkirjad. 05.12.2006 seletuses on K. Saar märkinud, et ta täitis K. Jakobsoni poolt antud mustandite järgi veoselehed, ning et Lasva Liimpuidu AS-s käis ta mõnikord metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktile allkirja andmas, kusjuures K. Jakobson ootas teda autos. Ka OÜ Fan Ehituse juhatuse liikme I. Naarise seletusest nähtub, et firmas (pole märgitud et kaebaja firmas) kirjutas ta veoselehele materjali koguse, muud andmed olid veoselehele märgitud K. Jakobsoni juhiste järgi. Asjaolu, et veoselehtedele kirjutatud andmed ei olnud tõesed, ei tähenda, et need vormistati ümber kaebaja kontoris või et kaebaja oleks sama tehingu osas vastu võtnud uusi algdokumente. Et maksuotsus on tehtud valikuliste asjaolude alusel, näitab ka see, et maksuotsuses ei ole loetud kõiki märgitud osaühingutega sel perioodil tehtud arveid fiktiivseteks. Kaebaja on välja toonud, et maksuhaldur on maksuotsusest kõrvale jätnud kolm OÜ Fan Ehitus arvet, kuigi ka need arved on revisjonitoimikus. Seega, kuna nende arvete puhul on maksuhaldur lugenud tehingu poolte vahel toimunuks, puudub ka alus ühesele järeldusele, et osaühingute puhul oli tegemist varifirmadega, kes koostasid ainult fiktiivseid dokumente.
22. Seega ei ole tõendatud, et kaebuse esitajal oli olemas selline teave, mis oleks osundanud, et esitatud dokumendid on võltsitud, et arvetele märgitud isikud pole tegelikud müüjad. Asjaolu, et kauba müüjad osalesid maksupettuses, ei tähenda iseenesest, et sellest tuleneb kauba ostjale maksukohustus. Maksuhaldur on maksumenetluses kogunud põhjaliku materjali, tõendamaks, et müüjate poolt vormistatud dokumentidel olevad andmed ei olnud tõesed, et nendel märgitud vedajad ei olnud tegelikult vedajad, et metsamaterjali päritolu märgitud andmed olid valed jne. Kuid sellega on maksuhaldur tõendanud müüjatena esinenud osaühingute juhatuste liikmete endi väidet, et ostjale esitatud dokumendid olid nende poolt koostatud tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk müüjate maksupettust. Samas aga ei tulene ühestki maksuseadusest ega muust õigusaktist, et ostja oleks pidanud kontrollima ka müüjate poolt esitatud andmete õigsust ja puidu tegelikku päritolu. Kaebajal puudus selline teave, mis oleks viidanud sellele, et tegemist ei ole tegelike müüjatega või saanuks kaebaja sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel.
23. Eeltoodust järelduvalt on AS Lasva Liimpuit kaebus põhjendatud. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 28.11.2008 maksuotsus nr 12-5/389 tuleb HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel täies ulatuses tühistada, sealhulgas ka tulumaksu määramise osas. Maksuhaldur ei ole välistanud kauba reaalset liikumist ega kauba kättesaamist ostja poolt. Lasva Liimpuit 7 AS põhitegevuseks on metsamaterjali töötlemine ja saematerjali tootmine ning arvetel märgitud kaubaks on metsamaterjal, seega on osaühingute arvetel tehtud väljamaksed seotud kaebaja ettevõtlusega. Arved on vormiliselt nõuetekohased, arvetel näidatud summad on tasutud arved väljastanud äriühingutele ning arvetel näidatud äriühingud on arvete alusel identifitseeritavad.
24. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt tema kasuks kõik menetluskulud. Kaebaja on kandnud kohtukulusid järgmiselt: riigilõiv 5000 krooni, õigusabi kulud 7500 krooni (tlk.195-196 I kd)), riigilõiv apellatsioonkaebuselt 14 721 krooni (tlk.42 II kd.), õigusabi kulud apellatsioonimenetluses 12 460,80 krooni (tlk.66, II kd.), õigusabikulud kassatsioonis 12 280 krooni (tlk.106-110, II kd.) ja õigusabikulud esimeses astmes 11 800 krooni (tlk.146-149, II kd ) – kokku 63 761,80 krooni, sellest riigilõiv 19721 krooni. Kõik kohtukulud on kaebaja poolt kantud. Kohus peab taotlust põhjendatuks ja mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja kohtukulud täies ulatuses, so summas 63 761,80 krooni. Eda Muts kohtunik /allkiri/ 8