← Eesti

3-10-1188/72

Obsah (6)§ 35§ 32§ 36§ 37§ 14§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2011; Tallinn Haldusasja number 3-10-1188 Haldusasi M.P.i kaebus Maksu- ja Toll

ühekülgselt. Ettevõtluse peatamise mõte ongi selles, et inimene saab soetatud vahendeid kasutades oma tegevust hiljemalt 12 kuu jooksul jätkata, muidu lähevad ettevõtluse jooksul ostetud varad isiklikku kasutusse, ehk kuuluvad maksustamisele. M.P. jääb seisukohale, et nimetatud esemed ja mobiiltelefon Nokia soetamismaksumusega 4500 krooni, läksid isiklikku tarbimisse 12 kuud peale ettevõtluse peatamist, st 14.02.2008 ja kuulusid kajastamisele

  1. aasta tuludeklaratsioonis, mida ta on seadusekuulekalt teinud.
  2. Kaebuses on ka arvestuslike vigade alajaotus, kuid selles osas on kaebust täpsustatud ning selgitatud, et tegemist ei ole matemaatiliste arvestusvigadega ja tegelikult on need sisulised küsimused, kui mingisuguseid teenuseid või tehinguid ei loetud ettevõtlusega seotuks (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 183, pöördel). MAKSU- JA TOLLIAMETI PÕHJA MAKSU- JA TOLLIKESKUSE SEISUKOHT
  3. PMTK palub Tallinna Halduskohtul jätta M.P.i kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda.
  4. Vastustaja toob välja, et FIE on raamatupidamiskohustuslane. Raamatupidamisele esitatud nõuded on sätestatud raamatupidamise seaduses ja Raamatupidamise Toimkonna juhendites. 30.

§ 35

lg 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha maksumaksja poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulutused. Nimetatud sätte kohaselt on kulutuste mahaarvamine lubatud sellisel juhul, kui kulutuse tegemise kohta on maksumaksjal dokumentaalne tõend, kulutus on tehtud maksumaksja poolt maksustamisperioodil ja kulutus on ettevõtlusega seotud. Dokumentaalne tõend kulutuse tegemise kohta on kuludokument, mis peab vastama RPS § 7 lg-s 1 toodud nõuetele.

  1. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.05.
  2. a määrusele nr 3-3-1-21-99 on “ettevõtlusega seotud kulu” määratlemata õigusmõiste. Selleks, et tunnistada kulutus ettevõtlusega seotuks, peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Maksumaksja poolt esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis, lähtudes tema tegelikust majandustegevusest. 32.

§ 32

lg 3 kohaselt on maksumaksjal õigus kuludest, mis on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, arvata maha ainult ettevõtlusega otseselt seotud osa. Nimetatud sättest tuleneb, et maksumaksja on kohustatud ise iga ettevõtluses tehtava kulutuse puhul määrama, kas see on seotud ettevõtlusega täies ulatuses või osaliselt. Maksuhalduril on õigus seda kontrollida.

  1. Kui maksumaksja ei pea oma ettevõtluse tulude ja kulude nõuetekohast arvestust, siis on maksuhalduril õigus maksu määramisel lähtuda maksuhaldurile teadaolevatest andmetest ning maksumaksja poolt esitatud ja maksuhalduri poolt kogutud tõenditest. Kui puuduvad tõendid, mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuse ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuse ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enamvähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50% kulutusest. 6
  2. MKS § 94 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada.
  3. Vastustaja seisukoha järgi selgus maksumenetluse alguses, et M.P.i raamatupidamise arvestus ei vasta seadustele ning maksuhaldur tagastas raamatupidamisdokumendid M.P.ile arvestuse korrastamiseks. Kaebaja kuludokumendid olid segamini isiklike dokumentidega ning puudus korrapärane ja arusaadav kulude arvestus. Seadusele mittevastava arvestuse aluseks võib võtta juba M.P.i 14.11.
  4. a seletuse, kus isiku sõnade kohaselt leidis ta ettevõtlusega seotud kulutuste protsendi sisetunde järgi, arveid analüüsimata.
  5. Vastustaja toob välja, et maksuhaldur on sõiduauto ettevõtluses kasutamise osatähtsuse hindamisel võrrelnud kaebaja poolt esitatud sõidupäevikus kajastatud andmeid Uus Maa poolt esitatud kaebaja poolt teostatud hindamiste eest esitatud arvete põhjal koostatud koonddokumendis kajastatud andmetega ja leidnud nendes olulised erinevused, mis seisnevad selles, et sõidupäevikud on kajastanud oluliselt rohkem sõite kui koonddokumendist nähtub.
  6. Vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur esile toonud rida lahknevusi koonddokumendis ja sõidupäevikus kajastatud objektide vahel, mistõttu ei ole sõidupäevikus kajastatud andmed maksuhalduri hinnangul usaldusväärsed. Sõidupäeviku usaldusväärsuse on kahtluse alla seadnud ka kaebaja poolt kontrolli käigus tehtud korduvad parandused bensiinikulu arvestuses, mis maksuhalduri hinnangul peaks ühtima sõidupäevikus kajastatud andmetega. Kaebaja on selle asemel, et fikseerida sõidu kuupäev, arvutanud välja bensiiniliitri hinna iga konkreetse sõidu ajal, mis ei näita kulutuse seost ettevõtlusega.
  7. Sõidupäeviku usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et see ei kajasta vaidlusaluse sõiduauto spidomeetri näitu, mis ei võimalda hinnata sõiduauto tegelikku läbisõitu. Kaebuse esitaja on küll esitanud KIA Auto AS ja OÜ Ülemiste Autokeskus arved sõiduauto hoolduse kohta, kuid neis esitatud andmed ei ühti kaebaja sõidupäevikus nähtuvaga. Nimelt oli hoolduse järgi 30.11.
  8. a läbisõit 17 810 km, aga sõidupäeviku järgi oli sõiduauto läbisõit 22 159 km. Maksuhalduri ei pea usutavaks, et kaebaja läbis detsembris 2006 4359 km, kui eelnevatelt kuudel oli kuude keskmine läbisõit 1780 km.
  9. Ka maksuhaldur on võrrelnud vaideotsuses täiendavalt koonddokumendis kajastatud andmeid sõidupäeviku andmetega ja leidis, et kokkulangevused objektide lõikes esinevad 61%-l juhtudest. Seejärel on maksuhaldur liitnud sõidupäevikus kajastatud kilomeetrid nende objektide osas, mis kattusid kajastatud objektidega ja sai tulemuseks 7911 km, millele lisanduvad kaebaja poolt nimetatud sõidud seoses väidetavate koolitustega ja tutvumissõidud Uus Maa kontoritesse väljaspool Tallinnat. Selliselt tehtud analüüsil leidis maksuhaldur, et ettevõtlusega seotuks võiks lugeda mitte rohkem kui 50% sõidupäevikus kajastatud sõitudest.
  10. Kaebuse esitaja on küll kaebuses väitnud, et maksuhaldur ei ole arvesse võtnud kliente, keda kaebaja külastas, kes hindamisteenust ei tellinud, kuid ei ole selle väite tõendamiseks esitanud ainsatki tõendit. Ebausutav on, et M.P. külastas kliente, kes ei tellinud hindamisteenust, korduvalt linnast väljas, kuid Uus Maa kaebaja poolt nimetatud kliente M.P.i tööna ei konstanteerinud ega hüvitisi linnast väljas sõiduks ei maksnud. Oma väidete tõendamiseks tulnuks kaebajal esitada sel juhul täielik nimekiri objektidest, mille üle vaatamist Uus Maa palus ja millele tegelikult hindamist ei tellitud. Maksuhaldur on seisukohal, et sõidupäevik ei ole selliseks tõendiks.
  11. Vastustaja, tuginedes RPS § 6 lg-le 2, MKS § 57 lg-le 3 ja

§ 36

lg-le 2 leiab, et kuivõrd kaebaja oli kontrollitaval perioodil ettevõtja, siis oli ta kohustatud pidama oma tulude ja kulude arvestust selliselt, 7 et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed ja säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Vastav kohustus tuleneb

§ 36lg-st 2.

Käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja ei ole neid nõudeid täitnud ning on koostanud oma raamatupidamist osaliselt alles kontrollimise ajal, mis vähendab omakorda selle usaldusväärsust.

  1. Vaidlusalust sõiduautot ei kasutatud üksnes ettevõtluses, vaid ka kaebaja isiklikeks sõitudeks ja olukorras, kus usaldusväärsed andmed puuduvad, on lugenud ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa enam-vähem võrdseks.
  2. Maksuhaldur ei vaidle vastu kaebaja seisukohale, et kaebaja võis kontrollitaval perioodil kasutada liikumiseks ka ühistransporti, taksot ja elukaaslase ning isa autot, kuid käesoleval juhul ei ole see maksustamise seisukohalt oluline.
  3. Maksuhaldur palub jätta tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et maksuhaldur on teinud vahet erinevate maksukohustuslaste maksustamisel. Oluline on mõista, et konkreetse järelduseni maksuasja menetlemisel viivad ainult konkreetses maksuasjas kogutud tõendid ja selgunud asjaolud.
  4. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja soovinuks mingit osa tema poolt tasutud kommunaalkuludest kajastada oma ettevõtluse kulude hulgas, tulnuks tal seda jooksvalt teha, misjärel maksuhalduril olnuks võimalik hinnata vastavate kulude seotust kaebaja ettevõtlusega. Samuti leiab vastustaja, et M.P. ei saanud pakkuda klientidele ka nn kodukontoris kohvi, mistõttu on need kulud ettevõtluses põhjendamatud.
  5. Olukorras, kus kaebaja ei ole pidanud vajalikuks tema poolt tasutud kommunaalkulusid kajastada oma ettevõtluse kulude hulgas, ei saa ka maksuhaldur hakata seda tegema kaebaja eest, kuna see saab olla üksnes kaebaja enda otsustus, milliseid kulusid ta peab vajalikuks kajastada oma ettevõtluse kulude hulgas. Maksuhalduril on esitatud deklaratsiooni alusel võimalik hinnata kaebaja otsustust.
  6. Vastustaja leiab, et M.P.i poolt ostetud kattemadrats, porimati, kohvimasina ja vaiba ostmine ei ole ettevõtlusega seotud. Maksuhaldur on leidnud maksuotsuses, et M.P. ei saanud võtta vastu hindamisteenuse tellijaid xxxxxxx, Tallinn, seega ei ole eelnevalt nimetatud kaupade ostu puhul tegemist ettevõtlusega seotud kuluga. Seega on ebatõenäoline, et niivõrd esinduslik kinnisvarabüroo lubaks pakkuda oma klientidele hindamisega seotud konsultatsioone hindaja nn kodukontoris, vaid pakuvad selleks konsultatsiooniks oma ruume.
  7. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et 4 helkurmärgi soetamine ei ole ettevõtlusega seotud kulu. Kaebuse esitaja ei ole siiani põhjendanud, miks oli vajalik 4 helkurmärgi samaaegne soetamine ning kuidas see on oluline ettevõtluse arendamiseks või sellega tegelemiseks.
  8. Vastustaja leiab, et ei ole usutav, et kaebuse esitajal olid kasutusel erinevad helkurid: ühed juhuks, kui ta liikles füüsilise isikuna ja teised juhuks, kui ta liikles ettevõtjana/kinnisvara hindajana.
  9. Vastustaja leiab, et kaebaja tehtud kulutused ei ole tehtud mitte tema enda, vaid temale kuuluva äriühingu OÜ Dolce Vita Grupp tegevuse alustamisega seoses.
  10. Vastustaja nõustub kaebajaga, et tal puudus seadusest tulenev keeld tegutseda ühel ja samal tegevusalal nii füüsilisest isikust ettevõtjana kui ka äriühingu kaudu, kuid ei pea usutavaks olukorda, et kaebaja seda ka reaalselt tegi. Olukorras, kus kaebaja soetas vahetult enne FIE tegevuse peatamist fotoaparaadi, puudub alus arvata, et ta pidas seda soetades silmas tegevuse jätkamist FIE`na tulevikus, aga mitte äriühingu huve, mille ta oli asutanud juba novembris 2006 ja ilmselt sooviga jätkata tegutsemist äriühingu kaudu ja peatada/lõpetada tegevus FIE`na, mis tegelikkuses ka realiseerus. 8
  11. Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebaja raamatupidamises kajastatud OÜ Elters 10.01.2007 arvega summas 27 800.80 krooni ei ole tõendatud vaidlusaluse fotokaamera soetamine, mistõttu puudub kaebajal õigus viidatud arvel näidatud summa kajastamiseks oma ettevõtluse kulude hulgas. Ei ole usutav, et kaebaja säilitas temale mittevajalikud fotoaparaadi tarvikud olukorras, kus tema kinnitusel fotoaparaat ise on hävinenud. Samuti ei pea vastustaja usutavaks kaebuse esitaja kinnitust fotoaparaadi hävimisest.
  12. Ka väidetava veebilehe ettevalmistamisega seoses jääb maksuhaldur 10.09.2009 vaideotsuses väljendatud seisukoha juurde, kuivõrd kaebaja ei ole kõrvaldanud kahtlust, mis seondub OÜ-ga Elters ning ei ole esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, millise tulemuseni väidetava veebilehe ettevalmistamisel jõuti. Ei ole usutav kaebaja paljasõnaline väide selle kohta, et mitmesugustel põhjustel veebilehe valmimiseni kunagi ei jõutud olukorras, kus kaebaja oli töö eest maksnud.
  13. Kaebuse esitaja sõidupäevikus on toodud välja väidetavad ettevõtlusega seotud sõidud kohta
  14. aastal, kuid jäetud nimetamata, mis asjaoludel kaebaja sõidupäevikus kajastatud sõite tegi. Uus Maa poolt 03.12.2008 maksuhaldurile edastatud teabe kohaselt ei ole kaebaja Uus Maale jaanuar kuni detsember 2007 arveid esitanud, millest järeldub, et kaebaja Uus Maale 2007 hindamisteenust ei osutanud. Käesoleva ajani ei ole kaebaja esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta oleks osutanud hindamisteenust mõnele muule äriühingule.
  15. Ekslik on kaebaja väide maksuhalduri seisukoha vastuolulisusest, nagu oleks maksuhaldur aktsepteerinud Elion Ettevõtted AS ja Falck Eesti AS arveid tema
  16. aasta ettevõtluse kulude koosseisus samas, kui on jätnud arvestamata kulud, mis seotud fotoaparaadi ostmisega, veebilehe ettevalmistamisega ja ühistranspordi kuludega.
  17. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt on maksuhaldur kaebaja
  18. aasta ettevõtlusega seotud kuludest aktsepteerinud vaid raamatupidamisteenuse osutamisega seotud kulu kokku summas 4500 krooni. Elion Ettevõtted AS arve summas 271.64 krooni ja AS Falck Eesti arve summas 1300 krooni on väljastatud
  19. aastal ja kuuluvad kajastamisele
  20. aasta kulude hulgas põhjusel, et kaebaja pidas kassapõhist raamatupidamist, mistõttu tuleb kulu kajastada sellel maksustamisperioodil, kui selle eest on tasutud.
  21. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud maksuotsuse kohaselt luges maksuhaldur kaebaja poolt maksustamisperioodil 2006 ettevõtluse tarbeks soetatud põhivarad – sõiduauto KIA soetamismaksumusega 138 000 krooni ning kontoritooli “Direktor”, digikaamera, arvutilaua, dokumendi kapi ja lambi soetamismaksumusega (kokku 11 189 krooni), isiklikku tarbimisse võetuks alates ettevõtluse peatamisest veebruaris 2007 seoses sellega, et kaebaja on kandnud kõikide eelpoolnimetatud põhivarade soetamismaksumuse oma ettevõtluse kuludesse.
  22. Toetudes

§ 37

lõigetele 2 ja 4 selgitab vastustaja, et vara kuulub maksustamisele isiklikku tarbimisse võtmisel, mitte ettevõtluse lõpetamisel või vara võõrandamisel. Ettevõtluse lõpetamine sõltub maksumaksja tahteavaldusest ja juhul, kui isik ei teata oma tegevuse lõpetamisest, siis saaks ta sellega maksukohustuse tekkimise hetke lõputult edasi lükata. Seetõttu ei saa maksukohustuse teket seostada vara võõrandamisega, sest alati ei pruugi vara üldse võõrandada, vaid see võidakse ise ära tarvitada või tarbida asja kasulikke omadusi kuni asja kasutuskõlbmatuks muutumiseni. 59. Lisaks selgitab vastustaja, et “isiklikku tarbimisse võtmine” hõlmab kõiki tegevusi, mis ei ole seotud

§ 14alusel maksustatava ettevõtlusega.

Isiklik tarbimine võib seisneda asja tarvitamises maksumaksja või tema pereliikmete isiklikes huvides või asja kasutada andmises kolmandatele isikutele. Tarbimine võib seisneda nii asja äratarvitamises kui kasutamises (riided, mööbel, sõiduauto). Kui isik 9 annab varem ettevõtluses kasutatud vara üürile või rendile ning kavatseb edaspidi deklareerida renditulu

§ 16

lg 1 alusel, siis sellist “üleminekut” võib tõlgendada kui vara isiklikku tarbimisse võtmist.

  1. Kaebaja on tingituna asjaolust, et ta sõlmis vahetult enne ettevõtluse peatamist rendilepingu vaidlusaluse sõiduauto kasutamiseks OÜ-ga Dolce Vita Grupp arvamusel, et tegemist on tema ettevõtlusega, millest saadud renditulu saab ta oma ettevõtlustulule lisada tegevuse jätkamise hetkest. Tegelikkuses peatas kaebaja oma ettevõtluse 15.02.2007 ja sellest hetkest lõppes ka vaidlusaluse sõiduauto kasutamine kaebaja ettevõtluses.
  2. Vastustaja leiab, et ekslik on ka kaebaja seisukoht, nagu laieneks temale

§ 37

lõikes 6 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevus vastavalt MKS-s sätestatule on peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse, et nimetatud paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Viidatud säte reguleerib olukorda, kui vara isiklikku tarbimisse võtmist ei ole võimalik tuvastada või maksumaksja ei tarbi reaalselt seda vara või selle vara kasulikke omadusi isiklikes huvides. 62. Vastustaja märgib, et kaebaja käsitlus

§ 37

lõikele 6 annaks sisuliselt võimaluse vähendada maksumaksja ettevõtlustulu, kuna maksustamise edasilükkamisega väheneb ka maksustatava vara turuväärtus. 63.

§ 37

lõikes 4 sätestatud põhimõte rakendub ka kõigile teistele kaebaja poolt ettevõtluse tarbeks soetatud varadele, kuna selle vara kasutamine kaebaja ettevõtluses lõppes ja puudub alus arvata, et kaebaja ei kasutanud oma kodukontori tarbeks soetatud vara isiklikes huvides peale ettevõtluse peatamist. Lisaks on teada, et kaebaja jätkas samal tegevusalal tegutsemist oma äriühingu kaudu, mis äriregistri andmetel on registreeritud kaebaja elukoha aadressil.

  1. Vastustaja selgitab, et PMTK 04.01.
  2. a maksuotsuses on maksuhaldur teinud nimekirja kulutustest, mis ei ole tema arvates ettevõtlusega seotud. Maksuotsuses on nimetatud bensiinitšekid, mille kohta leiab vastustaja, et nimetatud bensiinitšekkide eest ei ole tasunud M.P. ning seetõttu ei ole lubatud neid oma ettevõtluses kajastada. Maksuotsuse lisas on need bensiiniarved, mida ettevõtlusega soetuks ei loeta, nimetatud. Kaebaja poolt nimetatud bensiinitšekke selles lisas ei ole.
  3. Puutuvalt OÜ Ülemiste Autokeskuse poolt esitatud arvesse, märgib vastustaja, et maksuhaldur on maksuotsuses selgitanud, et kuna nimetatud arve on kajastatud juba novembrikuu kulukoondis, siis ei ole lubatud seda summat kajastada ka detsembrikuu kulukoondis. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 04.01.2010 maksuotsust nr 12.2-3/4657-11 selles osas, mis jäi kehtima pärast vastavate muudatuste tegemist Maksu- ja Tolliameti 07.04.2010 vaideotsusega nr 6-1/81-
  5. Eelnimetatud vaideotsusega vähendati maksuotsusega määratud 153 881 krooni suurust maksukohustust 133 204 kroonini (I köide, tl 140-145).
  6. Kaebus on võetud menetlusse maksuotsuse (tervikuna) tühistamise nõudes (I köide, tl 200-201). Vastustaja on leidnud, et sisuliselt vaidlustab kaebuse esitaja maksuotsust siiski ainult osaliselt, sest mitmete maksuotsuses toodud väidetega on kaebuse esitaja nõustunud ning jätnud need vaide korras vaidlustamata (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 183, pöördel). Halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lõigete 7-9 alusel on võimalik nõuet vajaduse korral ka täpsustada ning lähtuvalt eeltoodust selgitas avaldaja, et vaidlustas maksuotsust selle kehtivas osas tervikuna, kuid tõi välja 10 ainult selle, mis seostub suuremate mahaarvamistega ettevõtlustulust ning vähemtähtsatele ja ebaolulisematele aspektidele ei ole tähelepanu pööratud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 183, pöördel).
  7. Lähtuvalt eeltoodust nõustusid menetlusosalised, et vaidluse olemus taandub nendele põhimõttelistele küsimustele, mida on eelneva vaidemenetluse käigus ka puudutatud, kusjuures vaidlust ei ole tähtaegades ega matemaatilistes arvutustes. Protsessiosaliste hinnangul taandub põhiküsimus sellele, millises ulatuses võis ettevõtlustulust mahaarvamisi teha ning milline summa jääb kokkuvõttes õigustatud ettevõtlustuluks, mis omakorda seostub teiste maksudega ning maksuotsuse osalise tühistamise korral peaks maksuhaldur vastavad arvestused uuesti tegema (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 183, pöördel). Eelnimetatud seisukohaga tuleb nõustuda. Taolistes olukordades võib teha kohus HKMS § 26 lg 3 alusel protsessiosalistele ettekirjutusi konkreetsete rahasummade kindlaksmääramiseks.
  8. Nõude täpsustamise järgselt pidasid menetlusosalised oma (põhi)seisukohtade esiletoomisel otstarbekohaseks lähtuda kaebuse ja 07.04.2010 vaideotsuse struktuurist, kus kajastati erimeelsusi põhiteemade kaupa ja kus on toodud välja ka vastavad pealkirjad (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 183, pöördel).
  9. Haldusasja materjalist nähtuvalt on üheks kesksemaks teemaks sõiduauto ettevõtluses kasutamise määr. Sõiduauto soetati 10.02.2006 ja selles ei ole vaidlust. Vaidlust ei ole ka selles, et sõiduk soetati 138 000 krooni eest koos käibemaksuga (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184). Samuti ei ole vaidlust selles, et näiteks sõiduki soetamise hind iseenesest oleks olnud mahaarvatava ettevõtluskuluna aktsepteeritav. Vastustaja ei nõustunud kõikide sõiduki kasutamisega seonduvate kuludokumentidega ja pidas nende kajastamist ettevõtluse kuludes õigustatuks üksnes 50% ulatuses. Eelnimetatu põhjendatust tuleb eraldi hinnata, kuid kõigepealt tekib küsimus kas sõiduki kasutamisel tehtud bensiini- ja muude kulutuste vaieldavuse korral võis ettevõtluskulude 50protsendiliseks lugemise printsiibi kasutamisel rakendada seda automaatselt ka sõidukile. Maksuhaldur selgitas, et kogu auto töösõitudeks kasutamisega seonduva dokumentatsiooni korrektsuse korral oleks olnud sõiduki soetushind mahaarvatava ettevõtluskuluna aktsepteeritav (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184). Olukorras, kus maksuhaldur kõiki bensiinitšekke asjakohasteks ei pidanud ning arvestas neid ettevõtluskuluna ainult 50% ulatuses, pidi kohalduma taoline põhimõte maksuhalduri hinnangul automaatselt ka sõidukile ja järelduma, et sõiduk soetati ettevõtluse tarbeks üksnes 50-protsendiliselt. Seejuures viidati Riigikohtu 17.05.1999 lahendile 3-31-21-99, milles on selgitatud, et kui puuduvad tõendid, mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuste ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuste ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50% kulutustest. Ka eelnimetatud asjas arvestati auto kasutamisega seonduvaid kulutusi 50protsendi ulatuses, kuid nimetatud lahendist ei järeldu siiski seda, et sõiduki soetamine tuleks lugeda ettevõtlusega seotuks ainult 50-protsendi ulatuses, kui kõiki sõiduki kasutamisega seotud bensiini või muid kuludokumente ei olnud võimalik nende ettevõtlusega sidumise mõttes korrektseteks pidada. Pigem on osundatud vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis tähelepanu sellele, et määratlemata õigusmõiste tõlgendamise ja rakendamise ning kulutuse ettevõtlusega seotuks tunnistamise korral peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ning sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel (p 2). Antud juhul nähtub haldusasja materjalist, et kinnisvara hindamisteenuste osutamise korral on sõiduki soetamine ettevõtluse eesmärgiga kooskõlas. Sellest võib järeldada, et põhimõtteliselt oleks olnud sõiduki soetamise hinna ettevõtluskuluna näitamine aktsepteeritav ka sel juhul kui (eesmärgipäraselt) soetatud liiklusvahendit ei oleks jõutud näiteks esimesel aastal seoses hindamisteenuse osutamisega ega ka isiklikeks sõitudeks veel üldse kasutada. Sõiduki ettevõtluskuluna arvestamise või mittearvestamise küsimuse juures tuleb lähtuda ettevõtluse 11 üldisest eesmärgist, mida hindab eelkõige maksukohustuslane ja seda ei saa siduda mõningate võimalike minetustega bensiini ostmisel või sõidupäeviku täitmisel ega sellega kui tihti liiklusvahendit kontrollitaval perioodil kasutati või millal selle kasutamisega täpselt alustati. Avaldaja esitas
  10. aastal ka vastava õiendi maksuhaldurile (III köide, tl 181). Kaebuse esitaja väitel maksuhaldur vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184). Seega on vaidlustatavas haldusaktis kaalutlusvead ning sõiduki soetamisega seonduvalt ei olnud selle 50protsendi ulatuses ettevõtluse eesmärgiga mitteseotuks lugemine põhjendatud. Selles osas tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada.
  11. Seonduvalt sõiduautoga on teiseks keskseks teemaks auto kasutamisega seotud bensiinitšekkide ning läbitud kilometraaži küsimus. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et sõidupäevikus sisalduvad andmed läbisõidu kohta ei olnud tõesed, sest bensiiniarvestust oli kontrolli käigus pidevalt muudetud. Põhjalikumad selgitused on vaidlustatud maksuotsuse punktis 1.2.5 (I köide, tl 84-86). Kaebuse esitaja omakorda teeb vastustajale etteheiteid maksukohustuslase selgituste eiramise osas, koolitustel osalemisega seonduvate sõitude arvestamata jätmist ja maksumaksjate osas põhjendamatu vahetegemisega sarnaste olukordade puhul (I köide, tl 4-7). Arvestades asjaolu, et bensiinitšekkidel ei kajastata vastavat sõidukit, mille tarbeks kütust soetatakse ning põhimõtteliselt võib osta bensiini seoses ettevõtlusega ka nendel päevadel kui sõidukit ei kasutata, siis tuleb lähtuda mitte niivõrd bensiinitšekkide kuupäevadest ja bensiinipaagi eeldatava täidetavuse tasemest, vaid läbitud kilometraaži põhjendatusest. Kaebuse esitaja on hinnanud läbisõitu
  12. aastal 22 159 kilomeetrit. Läbisõidu osas menetlusosaliste vahel sisulisi vaidlusi ei ole, kaebuse esitaja poolt nimetatud kilometraaži suurusjärguga vastustaja nõustus (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184, pöördel). Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-99 on selgitatud, et kui puuduvad tõendid, mille alusel saaks täpselt kindlaks määrata kulutuste ettevõtlusega seotud osa, ja kui on mõistlik eeldada, et kulutuste ettevõtlusega seotud osa ja mitteseotud osa on enam-vähem võrdsed, siis võib maksuhaldur lugeda ettevõtlusega seotud osaks 50% kulutustest. Seega ei piisa kulutuste ettevõtlusega seotud osa 50-protsendilisena kindlaksmääramisest pelgalt tõendite puudulikkusest, vaid tuleb lähtuvalt olukorrast hinnata kas see oli mõistlik. Antud juhul tuleb hinnata kas kinnisvara hindamisteenuseid osutava isiku puhul on mõistlik eeldada, et 22 159 kilomeetri suurusest läbisõidust oli ettevõtlusega seotud üksnes pool, mis samaaegselt tähendab seda, et isiklikke sõite pidi olema umbes 11 000 kilomeetrit. See ei ole kooskõlas avaldaja poolt esitatud vastavate objektide aadresse ja läbitud kilometraaži puudutava tabeliga (III köide, tl 172-180) ega erinevate maaklerite hinnangutega, mille kohaselt tööga seonduv läbisõit
  13. aastal ühes kuus 900-2400 kilomeetrit (I köide, tl 137-138). Kaebuse esitaja hinnangul oli kinnisvaraturu aktiivsus
  14. aastal umbes poole väiksem kui vaidlusalusel perioodil, mis tähendab seda, et vastav keskmine läbisõit
  15. aastal võis olla veelgi suurem. Samuti ei ole see kooskõlas avaldaja väidetega, mille kohaselt peaks olema 11000 kilomeetri ulatuses isiklikke sõite mõeldamatu arvestades kaebuse esitaja elukohta, töökohta ja parkimismaja asukohta kesklinnas (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184, pöördel). Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et ettevõtlusega seotud sõidukilomeetrite ja bensiinikulu pidev korrigeerimine kontrollimise käigus võib seada esitatud andmed mingil määral kahtluse alla, kuid näidatud kulutuste korrigeerimine 50-protsendi ulatuses peaks olema ka mõistlikult eeldatav. Asjassepuutumatuid bensiinitšekke ei ole maksuhaldur kohustatud aktsepteerima. Praegu heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et sisuliselt on kõik esitatud bensiinitšekid vastu võetud, kuid seejärel on asutud seisukohale, et need sobivad ainult 50-protsendi ulatuses (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184, pöördel). Olukorras, kus läbitud kilometraažis või vähemalt selle suurusjärgus ei ole vaidlust, tuleb hinnata kas 11 000 kilomeetri ulatuses isiklikke sõite sai olla mõistlikult eeldatav. 12 Antud juhul see nii ei ole. Suurusjärguna tähendaks see seda, et igal tööpäeval tehti lisaks tööülesannete täitmisele umbes 50 kilomeetrit isiklikke sõite või kui need jäeti kõik nädalavahetusele, siis sõideti igal nädalavahetusel vastavalt 250 kilomeetrit ja kogu isiklike sõitude keskmist kilometraaži ainult ühele nädalavahetusele taandades oleks tegemist tuhandekilomeetriste igakuiste väljasõitudega. Kogu eelduslikku isiklike sõitude kilometraaži puhkuseperioodile mahutades tähendaks see aga 11 000 kilomeetri pikkust automatka puhkuse ajal. Taolised mahud kilometraaži ja ka ajalises mõttes eeldaksid näiteks vastavate lähtekohtade ja sihtkohtade nimetamist, sest vastasel korral jäävad väited paljasõnalisteks ja ei ole usutavad. Küll aga oleks see usutav töösõitude osas. Riigikohtu 17.05.1999 määruse 3-3-1-21-99 punktis 5 on selgitatud, et maksuhalduri poolt määratud maksusumma vähendamise korral võib (ka) kohus tuvastada maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud tema ettevõtlusega. Siinkohal tuleb vaidlustatud maksuotsus seonduvalt auto kasutamisega kaasnenud kulutuste 50-protsendiliselt ettevõtlusega seotuks lugemisega tühistada ning asuda seisukohale, et sõiduki ettevõtluses kasutamise osakaal kontrollitaval perioodil oli 95%. Kaebuse esitaja on teatud hetkel ka sisuliselt nõustunud sellega, et umbes 5-protsendi ulatuses läbisõidust võis olla tegemist erasõitudega. See nähtub vaidlustatud maksuotsuse neljateistkümnendalt leheküljelt (I köide, tl 85, pöördel). See on ka tõenäoline.
  16. Järgmisena tõid menetlusosalised välja kodukontori kommunaal- ja muude kulude maksustamisega seonduva teema. Konkreetselt on nimetatud selle alajaotuse raames kohvimasinat, porimatti, kattemadratsit ja vaipa, mille soetamine ettevõtluse huvides oli kaebuse esitaja hinnangul vajalik. Avaldaja on nimetanud ka muid kuluartikleid, mida vastustaja varasemate vaidemenetluste tulemusena aktsepteeris, kuid sisuliselt taandub küsimus sellele kas kodukontorit sai üldse olemasolevaks lugeda või mitte (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184, pöördel). Vastustaja nõustus sellega, et küsimus taandub mingil määral kodukontori olemasolule kui sellisele, kuid pidas seda vajalikuks seostada veel klientide vastuvõtmisega. Maksuhaldur asus seisukohale, et tööülesannetest lähtuvalt pidi kaebaja kasutama näiteks lauda ja arvutit, kuid kaebuses nimetatud kohvimasina, porimati, kattemadratsi ja vaiba puhul ei olnud tegemist vajalike kontoritarvete ega kulutustega ning samuti ei pidanud avaldaja suure kinnisvarabüroo kliente oma kodus vastu võtma (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 184, pöördel). Seega tuleb eelnimetatud alajaotuse osas hinnata kas nimetatud esemed olid vajalikud pigem koduses majapidamises või siiski rohkem ettevõtluses. Siinkohal on maksuhalduri seisukohad veenvamad. Eelnimetatud nelja kuluartikli puhul on tegemist taoliste esemetega, mis on majapidamises üldjuhul tarvilikud. Asjaolu, et kaebuse esitajat võisid mõned kliendid ka tema kodus külastada, ei muuda majapidamises tavapäraselt vajaminevaid asju veel olemuslikult ettevõtlusega seotuks. Seega jääb kaebus nimetatud nelja eseme pinnalt määratud maksude osas rahuldamata.
  17. Kaebuses nimetatud 09.09.2006 arve nr 2006173 alusel soetatud nelja helkurit puudutavas osas loobus avaldaja kaebusest. Avaldaja selgituste kohaselt oli maksuhaldur olnud esialgselt nõus aktsepteerima ettevõtluskuluna ühe helkuri soetamist, kuid mitte rohkem. Hiljem oli leitud, et helkurid ei ole üldse vajalikud. Selles osas pidas kaebuse esitaja otstarbekaks kaebusest loobuda arvestades helkurite hinda ja selle suhteliselt ebaolulist tähendust tervikvaidluse suhtes (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Vastustaja seonduvalt eelnimetatud osalise loobumisega kaebusest omapoolseid vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Kaebusest (osaline) loobumine on lähtuvalt HKMS § 24 lg 1 p-st 2 võimalik. Kaebusest loobumise tagajärgi on menetlusosalistele selgitatud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Seega võtab kohus kaebusest osalise loobumise avalduse vastu ning lõpetab selles osas menetluse. 13
  18. Selles osas, mis puudutab
  19. aasta ettevõtluskulude arvestamisega seonduvat alajaotust, pidas kaebuse esitaja kõige olulisemaks 27800 kroonise fotoaparaadi küsimust (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Sama hind nähtub ka vaidlustatud maksuotsuse kaheksateistkümnendalt leheküljelt ja selles ei ole vaidlust, kuid maksuhalduri hinnangul oli tegemist fiktiivse kuludokumendiga ning tegelikult seda kaupa ei soetatud (I köide, tl 87, pöördel). Kontrollimise ajaks oli fotoaparaat hävinenud. Samas ei ole vaidlust selles, et arve esitati, et vastav osaühing fotoaparaatide müügiga tegeles ja et kaebuse esitajal võivad olla alles laadija, aku ning katik. Haldusasja materjalist nähtuvalt on kaebuse esitaja tarvikuid ka pildistanud, kuid maksuhaldur ei ole fotot usaldusväärseks pidanud. Avaldaja väitel ei olevat aga maksuhaldur tarvikute kohaletoomist nõudnud ning pidanud fotot selles tähenduses sobilikuks. Kaebuse esitaja väitis, et tarvikud on endiselt olemas ja tal oleks võimalik neid vajaduse korral näidata ning samuti oleks võimalik nimetada tunnistajaid, kes on katkist fotoaparaati näinud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Vaidlustatud maksuotsuses on peetud fotoaparaadi soetamist võimatuks ka veel seetõttu, et vastav mudel tuli turule aasta võrra hiljem. Kaebuse esitaja selgitas, et tegelikult eksiti mudeli fikseerimisel ühe tähega. Käesoleval ajal ei ole selles ka enam sisulist vaidlust ja vastustaja möönab juhusliku vea võimalikkust numbri ülesmärkimisel (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185). Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda kokkuvõttes seiskohale, et maksuhalduri väited fiktiivsest arvest ei ole põhjendatud. Seejuures ei saa arvestada ka oletuslikke järeldusi, et fotoaparaat võidi soetada OÜ Dolce Vita Grupp huvides (I köide, tl 143, pöördel). Menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et kinnisvara hindamisteenuste osutamisel on fotoaparaadi kasutamine põhimõtteliselt vajalik ning ettevõtluse üldise eesmärgiga kooskõlas. Seega tuleb asuda seisukohale, et nimetatud fotoaparaadi soetamist võis füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtluskuluna kajastada ning vaidlustatud maksuotsus tuleb selles osas tühistada.
  20. Teiseks keskseks teemaks
  21. aasta ettevõtluskulude arvestamist puudutavas osas on veebilehe ettevalmistamisega seonduv väljamakse OÜ-le Elters summas 17 228 krooni. Veebilehte aga lõpuni ei tehtud. Kaebuse esitaja selgitas, et seotuse puudumist ettevõtlusega ei saa põhjendada üksnes asjaoluga, et tehtud kulutus oli ebamõistlik. Maksuhalduri põhiline vastuväide seoses eelnimetatud väljamakse ettevõtluskuluks loetavusega oli igasuguste jälgede puudumine tegelikust tööst. Vastustaja arvates oleks pidanud olema võimalik vähemalt mingisugustki osa (ettevalmistatavast) programmist esitada (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 185, pöördel). Siinkohal nõustub kohus eelnimetatud põhiväitega ning selles osas jääb kaebus rahuldamata.
  22. Järgmine küsimustering seondub tulumaksuseaduse tõlgendamisega selles osas, mis puudutab ettevõtluse tarbeks soetatud vara isiklikku tarbimisse arvamise ajahetke tegevuse peatamise või lõpetamise korral. FIE tegevus oli peataud 14.02.2007 või 15.02.2007 seisuga ja ettevõtluses kasutatud sõiduki rendileandmine toimus ühe või kahe päeva võrra varem. Selles menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 186). Õiguslikult ei ole tähenduslik mitme päeva võrra enne tegevuse peatamist sõiduki rendileandmine täpselt toimus. Haldusasja materjalist nähtuvalt ei ole kaebuse esitajale ka ettevõtluse peatamise vormistamise suhtes sisulisi etteheiteid tehtud. Vaidlus taandub põhiliselt küsimusele sellest kas ettevõtluse peatamine tähendab ühtlasi ka vara kasutamise lõpetamist ettevõtluses ja selle isiklikku tarbimisse võtmist või loetakse vara isiklikus tarbimises olevaks alles 12 kuu möödudes tegevuse peatamisest kui on selgunud kas tegevust kavatsetakse jätkata või mitte. Kaebuse esitaja viitab seoses eelnimetatud küsimusega tulumaksuseaduse § 37 lõikele 6, mis sätestab, et kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevus on vastavalt äriseadustikus sätestatule peatatud rohkem kui 12 kuud, loetakse, et sama seaduse ja paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud vara on võetud isiklikku tarbimisse. Tulumaksuseaduse § 37 lg 2 kohaselt loetakse müügihind sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksumaksja oma ettevõtlustulust maha arvanud, maksumaksja ettevõtlustuluks. Kaebuse esitaja järeldab tulumaksuseaduse § 37 lg 6 sõnastusest, et tulumaksu tuleb maksta alles siis kui 12 kuu 14 möödudes tegevust ei jätkata. Vastustaja leiab, et vara kuulub maksustamisele isiklikku tarbimisse võtmisel, mitte ettevõtluse lõpetamisel või vara võõrandamisel, sest vastasel korral saaks isik maksukohustuse tekkimise hetke lõputult edasi lükata (I köide, tl 214). Maksuhalduri hinnangul oli sõiduki rendile andmisel tegemist ühtlasi ka selle isiklikku tarbimisse võtmisega (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 186). Väitega maksukohustuse tekkimise hetke lõputult edasilükkamise võimaluse kohta ei saa nõustuda, sest tulenevalt tulumaksuseaduse § 37 lg-st 6 toimub vara isiklikku tarbimisse võetuks lugemine hiljemalt 12 kuu möödudes. Ilmselt on tegemist seadusandja poolt jäetud võimalusega veel kaaluda teatud perioodi jooksul kõiki ettevõtluse jätkamisega seonduvaid küsimusi. Siinkohal ei ole vähetähtis ka avaldaja viide ühele järelepärimisele, kus küsiti esemete isikliku tarbimisse arvamise ajahetke kohta ettevõtluse (vahepealse) peatamise korral ning millele maksuhalduri töötaja vastas, et FIE ettevõtluse kuludesse arvatud vara tuleb arvata isiklikku tarbimisse alles siis, kui ettevõtlus on peatatud rohkem kui 12 kuud (I köide, tl 171). Sellest järeldub vähemalt kaudselt, et seaduse sõnastusest oli võimalik erinevalt aru saada ja et ühtset seisukohta ei ole alati ka maksuhalduril olnud. Taolises situatsioonis ei saa vaieldavat olukorda maksukohustuslase kahjuks tõlgendada ning maksuotsus tuleb sõiduki isiklikku tarbimisse arvamist ja maksustamist puudutavas osas tühistada. Samamoodi tuleb suhtuda
  23. aastal (veel) müümata 5 esemesse (kontoritool, digikaamera, dokumendikapp, lamp, arvutilaud), mis on menetlusosaliste poolt eraldi välja tood ja mille soetamismaksumus oli kokku 11 189 krooni (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 186). Nende esemete isiklikku tarbimisse arvamist ja maksustamist puudutavas osas tuleb vaidlustatud haldusakt samuti tühistada.
  24. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Maksuotsust ei saa tühistada ka kohtuistungil otseselt kajastamata esemeid puudutavas osas, mida avaldaja on hinnanud vähemtähtsate ja ebaolulisematena ja mis jäid selgelt piiritletuna välja toomata. Seoses eelnimetatuga tuleb asuda seisukohale, et avaldaja väited olid paljasõnalised. Samas oleks nende ettevõtluskuluna arvestamata jätmise pinnalt määratava maksu osakaal väga väike võrreldes põhivaidlusena kajastuvate artiklitega ning protsessiosaliste üheks eesmärgiks oligi kontsentreeruda olulisematele põhiküsimustele. Vähemolulist helkurite küsimust puudutavas osas nõustus avaldaja koguni kaebusest loobuma. Vastavate ümberarvestuste tegemine maksuotsuse tühistamata jätmist puudutavas osas jääb antud juhul vastustajale, sest ettevõtluskulu ei kajastu maksuotsuses selle vaideotsusega muutmise järgselt kõikide kuluartiklite või esemete kaupa täpselt ja haldusasja materjal on selles osas mõnevõrra ebaülevaatlik. See nõuaks ka suurt ajakulu (HKMS § 26 lg 3).
  25. Menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole protsessiosalised esitanud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 186, pöördel). Enno Loonurm Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.02.2012 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
  26. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus.
  27. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  28. augusti
  29. a otsus kohtuasjas nr 3-10-1188 osas, millega kaebus rahuldati.
  30. Teha selles osas uus otsus, millega jätta M. P. kaebus rahuldamata. 15
  31. Jätta M. P. taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt rahuldamata. 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.