← Eesti

2-10-31993/36

Obsah (9)§ 1§ 2§ 170§ 171§ 172§ 76§ 619§ 101§ 113

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Epp Haabsaar Menetluse liik Lihtmenetlus Määruse tegemise aeg ja koht 09. 12 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-

§ 1

lg 1 kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.

§ 2

lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Õppeteenustasu nõue, mis kostja vastu esitati, on selgelt eraõigussuhtest tulenev nõue. Õppekulude hüvitamise lepingu nr XXX p 2.4.4 (toim lk 44) kohaselt on üliõpilasel (seega ka kostjal) õigus taotleda ennistamist pärast eksmatrikuleerimise põhjustanud võlgnevuse täielikku tasumist. Seega annab võlgnevuse tasumine lepingus kokkulepitud nõudeõiguse. Vaidlus ennistamise üle on üliõpilase ning ülikooli vaheline vaidlus ning ei kuulu tsiviilasja nr 2-10-31993 ainesse. Järgnevaga analüüsib kohus nõude loovutamise õiguspärasust.

164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

164 lg 2 järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

166 lg 1 kohaselt ei või loovutada ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt sissenõuet ei saa pöörata. Sellise nõude võib loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.

168 lg 1 alusel nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada.

168 lg 2 kohaselt peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist.

§ 170

kohaselt, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 171

lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

§ 171

lg 2 järgi ei või võlgnik uue võlausaldaja vastu esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet loovutada, samuti ei või ta sel alusel nõuet tasaarvestada.

§ 172

alusel võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Võlaõigusseadus kahepoolsetele lepingutele nõude loovutamise osas piirangut ei sea. Reeglina loovutataksegi nõudeid, mis tulenevad mingist kahepoolsest lepingust, st lepingust, millest tulenevad vastastikkused õigused ja kohustused. Kohtu hinnangul ei ole õppeteenustasu nõue millegi poolest eriline. Nõude loovutamise puhul kehtib reegel, et nõude loovutamine ei saa kuidagi kahjustada loovutatud nõude võlgniku õiguslikku positsiooni ja peale loovutamist nõude omandanud uuele võlausaldajale täitmisel on samad tagajärjed, mis oleksid siis, kui võlgnik oleks ilma loovutamiseta täitnud selle algsele võlausaldajale. Seega, kui kostja hagejale ära maksab, võib ta nõuda kõike seda, mida ta lepingu järgi TTÜ-lt nõuda saaks. Kohus möönab, et johtuvalt hageja poolt esitatud dokumentidest on TTÜ osutanud kostjale kui võlglasele. Nähtuvalt võlanõude tagasiloovutamise aktist ja kirjast kostjale (toim lk 175 kuni 176) järeldub siiski, et kostjal oli TTÜ ees kaks võlgnevust, mis omavahel ei kattu. Arvest nr OIS1011815 ja arvest nr XXX tulenev võlgnevus, kusjuures menetletava hagi aluseks on arvest nr XXX tulenev võlgnevus. Järgnevaga võtab kohus seisukoha nõude loovutamise tõendatuse küsimuses. Nõuete loovutamise raamlepingu nr 10497 ning võlanõuete üleandmise akti nr XXX015 kohaselt on arvest nr XXX johtuv võlgnevus hagejale loovutatud. Kohus möönab, et raamlepingute kuupäevad on erinevad (toim lk 48, lk 108, lk 268), kusjuures riigihanke aruande kohaselt pidi leping olema aruande esitamise ajaks (27.02.2008.a) sõlmitud. Hageja on hagiavalduse lisas esitanud raamlepingu, mis kannab kuupäeva 16.09.2008. a. Lisaks nimetatule on olemas analoogilise sisuga raamleping, mis on dateeritud kuupäevaga 25.02.2008. a. Raamlepingut selleks ettenähtud registrisse kantud ei ole. Selgitus, mille hageja raamlepingu erinevate kuupäevade osas esitas, viitab asjaajamise suutmatusele. Erinevate kuupäevade põhistamine lepingute vastastikuse postitamisega on siiski ebaveenev, sest lepingute kuupäevade erinevus on üle poole aasta. Samas on kohus seisukohal, et raamlepinguid puudutav segadus nõude rahuldamist ei välista, sest

§ 170

kohaselt piisab, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Sellisel juhul loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Nähtuvalt hagiavaldusele lisatud nõude loovutamise teatest (toim lk 51) on TTÜ väljastanud kohase nõude loovutamise teate ning loovutamine loetakse

§ 170

kohaselt toimunuks.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele.

§ 619

alusel kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Vaidlusaluses võlasuhtes kohustus TTÜ kostjale õppeteenust osutuma ning kostja kohustus selle eest tasuma. Analüüsitav võlasuhe vastab

§ 619tähenduses (kuigi teatud erisustega) käsundi tunnustele.

Võlgnevus ning selle suurus on kohtu hinnangul tõendatud õppekulude hüvitamise lepingu, arvega nr XXX, kostja saldoteatise ning nõude loovutamise teatega (toim lk 44 kuni 46, 47, 51). Seega tuleb 894.76 euro suurune põhivõlg kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivis

§ 101

lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 101

lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vaidlus puudub selles, et lepingujärgne viivisemäär on 0,1 %, kusjuures kiirmenetluse avalduses nõutud viivisemäär oli 0,5 %. Võrreldes lepingus kokkulepituga on nimetatud viivisemäär eksitavalt kõrge. Arvestades, et hageja on võlgade sissenõudmisega tegelev äriühing, kelle oskus viivisenõudeid koostada on väljaspool kahtlust, on viivisemäära selline esitus hea usu põhimõttega vastuolus. Lisaks eeltoodule on ka TTÜ kostjale võla osas eksitavaid teateid saatnud, märkides veel pärast hagi esitamist, et kostjal on TTÜ ees arvest nr XXX tulenev võlgnevus (toim lk 153 ja 155). Asjakohane selgitus on kostjale saadetud alles 26.08.

  1. a (toim lk 176). Kohus peab seega õiglaseks viivis alles nimetatud kuupäevast kostjalt välja mõista. Kohus juhindub asja lahendamiselt tsiviilkolleegiumi seisukohtadest, mille kohaselt viivisenõude lahendamisel tuleb arvestada hea usu põhimõtet (tsiviilasi nr 32-1-137-06, nr 3-2-1-41-07, nr 3-2-1-7-09). Lisaks eeltoodule arvestab kohus kostja varalist olukorda. Kostja enda hinnangul on nõude reaalne täitmine perspektiivitu. Lähtuvalt eeltoodust kuulub ühekordne viivis väljamõistmisele 11 päeva eest summas 9.79 eurot (vahemik 26.08.
  2. a kuni 05.09.
  3. a, 0.89 x 11 = 9.79 ). Jätkuv viivis Nagu eelpool viidatud, on

§113lg 1 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. Ts

MS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on nõudnud kostjalt lepingujärgset viivist kindla summana seisuga 05.09.2011.a ning alates 06.09.2011. a kuni kohustuse täitmiseni nõuab hageja jätkuvat viivist. Kohus peab nõuet põhjendatuks. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Muuhulgas kohus arvestab, et viivis kuulus oluliselt vähendamisele, kuid jätkuva viivise osas nõue siiski rahuldati. Hageja kanda jäävad menetluskulud 1/3 osas ning kostja kanda 2/3 osas. Väljamõistmisel on menetluskulu tasaarvestuslik. Kohtunik Epp Haabsaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.