3-11-1011/31

3-11-1011 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.

1. 2012.a Tallinn Haldusasja number 3-11-1011 Haldusasi J.K. kaebus Tartu Vangla vastu tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 6.50 eurot. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: J.K. Vastustaja: Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta J.K. kaebus rahuldamata
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4. Kaebuselt kuulub tagastamisele enammakstud riigilõiv summas 1,03 eurot (kaebajal vajalik esitada avaldus).
5. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus: - kaebajale: J.K. - vastustajale: Tartu Vanglale Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest
6. aprillist 2012, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KAEBUSE ASJAOLUD JA KAEBAJA SEISUKOHAD 1 3-11-1011
7. 21.04.2011 esitas J.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 6.50 eurot. Kaebuselt tasuti 17.00 euro suurune riigilõiv.
8. Kaebusest nähtuvalt esitas J.K. Tartu Vanglale 15.11.2010 avalduse perioodil 16.
9. 2010 kuni 20.11.2010 (5 päeva) toidust loobumise kohta eesmärgiga juhtida vangla tähelepanu probleemile, mis seisnes vangla poolt kaebajale arstiabi osutamata jätmises. Avaldust põhjendas kaebaja järgmiste sõnadega: „Kuna vangla, vangistusest tulenevate piirangute ja mitte vangistusest tulenevate piirangutega ei võimaldanud mul saada arstiabi ja vangla viis sellega mind sellisesse psühholoogilisse kriisiseisundisse, kus kaotasin igasuguse lootuse, loobusin protestimärgiks oma õiguste puuduliku realiseerimise võimaluse tõttu vabatahtlikult vangla poolt pakutavast toidust ajavahemikul 16.11.2010 kuni 20.11.2010 kaasaarvatud“ Kaebaja leiab, et kuna ta ei võtnud Tartu Vanglas 5 päeval vastu vangla poolt pakutavat toitu, on tal õigus saamata jäänud toidu eest saada rahalist hüvitist saamata jäänud toidu väärtuses s.o. 5 päeva toiduraha summa ulatuses.
10. 24.11.2010 pöördus J.K. taotlusega Tartu Vangla poole kanda vanglal kaebaja arveldusarvele üle raha selle toidu maksumuse ulatuses, millest J.K. oli loobunud.
11. Kuna taotlus ei olnud Tartu Vanglale arusaadav jättis vangla taotluse käiguta ja palus 26.11.2010 kirjaga nr V1-14309-2 taotlust täpsustada. Taotlejal tuli selgitada, mille alusel on taotlus esitatud ning millel põhineb taotluses väljendatud palve kanda J.K. arveldusarvele raha selle toidu maksumuse ulatuses, millest kaebaja oli vabatahtlikult loobunud. J.K. esitas taotluse täienduse 29.11.
13. Vastuseks kaebaja taotlusele teatas Tartu Vangla 17.12.2010 kirjas nr V1-14309-2 „Selgitustaotlusele vastamine“, et viibides vangistuses on J.K. riigi ülalpidamisel ning vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale toit (mitte toiduraha), seejuures puudub kinnipeetaval kohustus toit vastu võtta. Toidust oli J.K. perioodil 16.11.2010-20.11.2010 maha arvatud omal isiklikul soovil. Kõik J.K. poolt viidatud seadusandlike aktide sätted ei puutu käesoleval juhul asjasse, need oleks olnud arvestatavad ainult sel juhul, kui saamata jäänud viie päeva toidu eest oleks kinnipeetav tasunud isiklikest maksevahenditest.
14. 25.01.2011 esitas J.K. Tartu Vanglale pöördumise pealkirjaga „vaie“, milles taotles 5 päeval saamata jäänud toidu maksumuse rahalist hüvitamist.
15. 24.03.2011 jättis Tartu Vangla otsusega nr 3-30/14-1 J.K.a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse nr 3-30/14-1 põhjenduste kohaselt ei ole vanglal kohustust välja maksta kinnipeetavatele toiduraha. Justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 87 vastu võetud „Tartu Vangla põhimääruse“ § 2 lg 3 kohaselt on vangla ülesandeks tagada kinnipeetavatele ja vahistatutele tervislik eluruum, toit ja riietus. Kuna vanglas viibivad kinnipeetavad on riiklikul ülalpidamisel siis vangla tagab kinnipeetava toitlustamise ning kinnipeetav ei pea tasuma enda ülalpidamiskulude eest, tagatud peab olema ka kinnipeetava riietus ja arstiabi. Seega on vanglal kohustus tagada kinnipeetavate toitlustamine, kuid samas puudub kinnipeetaval kohustus toit vastu võtta ja antud juhul oligi tegemist J.K. enda valikuga - toidust loobuda. RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui käesoleva seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul ei ole alusetut rikastumist toimunud. RVastS §-s 22 nimetatud nõuete esitamise eeldusteks on asja või raha üleandmine avaliku võimu kandjale. Seega peab esimese eeldusena olema avaliku võimu kandjale midagi üle antud. Soorituse objektiks on raha või asi, mida saab tagasi nõuda. VÕS § 1208 lg 1 ütleb üheselt, et alusetu rikastumisega on tegemist juhul kui saaja on teiselt isikult (üleandjalt) midagi 2 3-11-1011 saanud mingi kohustuse täitmisena. Seega väide, et vangla on alusetult kinnipeetava arvel rikastunud, ei ole asjakohane. Toidust loobus J.K. omal algatusel.
16. 21.04.2011 esitas J.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt talle tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
17. 22.12.2011 kohtumäärusega jäeti kaebus käiguta. Kaebajal tuli täpsustada talle tekitatud kahju (toidu raha hüvitise) suurus ning tasuda kahjunõudelt vastav riigilõiv.
18. 03.01.2012 tasuti kolmanda isiku poolt J.K. kahjunõudelt 17.00 euro suurune riigilõiv. 06.01.2012 kohtule saabunud kaebuse täpsustuses märkis J.K., et taotletava kahjusumma suurus on 5 vangla toidu päevanormi maksumus. Täpset toidupäeva maksumust kaebajale vangla poolt avaldatud ei ole, mistõttu palub kaebaja see kohtul vanglalt välja uurida.
19. Kohus jättis 17.01.2012 kaebuse teist korda käiguta. Kaebajal tuli kohtule täpsustada, kas kahjunõude summaks jääb 6.50 eurot , mis on 5 vangla toidu päevanormi maksumus või on kahjunõude summaks 340 eurot, milliselt nõudelt on kaebaja tasunud 5% suuruse riigilõivu.
20. 31.01.2012 täpsustas kaebaja kahjunõuet ja teatas kohtule, et taotletavaks kahjunõude suuruseks on 6.50 eurot.
21. 01.02.2012 kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse andes vastustajale aja kaebusele vastamiseks. VASTUSTAJA TALLINNA VANGLA SEISUKOHAD
22. 29.02.2012 saabus vastustaja vastus, milles leitakse, et kaebuse esitajal puudub õigus tema toodud põhjendustel kahju hüvitamist üldse nõuda ning halduskohus peaks kaebuse jätma halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ning menetluse lõpetama, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas toiming või haldusakt, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu või haldusakti vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Iga riigivastutuse nõue eeldab, et avalik-õiguslikus suhtes peab olema rikutud isiku subjektiivset õigust. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et vastustaja on tema suhtes õigusvastaselt käitunud või üldse tema õigusi rikkunud, seega puudub üks tingimus, mis annaks aluse kahju hüvitamist nõuda ja kahjunõude rahuldamine ei saa üldse kõne alla tulla. Kaebaja ainult leiab, et kui tema loobus vabatahtlikult 5 päevaks vanglas pakutavast toidust, siis jäi vanglal tema toidu valmistamiseks ettenähtud raha üle ning järelikult on temal õigus see raha endale saada. Selline arusaam on aga ilmselgelt väär ega tulene ühestki õigusaktist. Samuti puudub põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja olukorra vahel, mille rahalist hüvitamist kaebaja taotleb. Nimelt ei jätnud vastustaja kaebajat toitlustamata vaid kaebaja loobus ise söögist. Seega ei ole see vangla tegevuse tagajärg nagu kaebaja arvab, et toiduraha järgi jäi ning seos vangla tegevuse ja tagajärje vahel puudub. Puudub ka alus rääkimaks üldse kaebajale mingisugusest kahju tekkimisest või vangla alusetust rikastumisest loobutud toidu tegemiseks vajalike kulutuste arvelt. Kaebaja on õigesti märkinud, et rahalised vahendid kinnipeetavate toitlustamiseks eraldab vanglale riik. Seega tekib kaebaja loogikat järgides vanglalt kasutamata jäänud raha tagasinõude õigus riigil aga mitte kaebajal, kes enda toitlustamiseks ei ole kulutusi teinud. 3 3-11-1011 KOHTU SEISUKOHT
23. Kohus uurinud menetlusosaliste poolt toimikusse esitatud tõendeid ja selgitusi leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse asjaoludest nähtub, et Tartu Vangla on õigesti 17.12.2010 kirjas nr V1-14309-2 „Selgitustaotlusele vastamine“ leidnud, et viibides vangistuses on J.K. riigi ülalpidamisel ning sellega seotult on vanglal kohustus tagada kinnipeetavale toit. Vastavalt sätestab Justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 87 vastu võetud „Tartu Vangla põhimääruse“ § 2 lg 3, et vangla ülesandeks tagada kinnipeetavatele ja vahistatutele tervislik eluruum, toit ja riietus. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebuse esitajale oli toit tagatud ning kui ta sellest ise keeldus kirjaliku avaldusega, siis jäi ta toiduta temast endast tingitud põhjusest. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kuivõrd vanglas viibivad kinnipeetavad on riiklikul ülalpidamisel, siis vangla tagab kinnipeetava toitlustamise ning kinnipeetav ei pea tasuma enda ülalpidamiskulude eest. Seega on vanglal kohustus tagada kinnipeetavate toitlustamine, kuid samas puudub kinnipeetaval kohustus toit vastu võtta ja kaebajal oli võimalus ka toidust loobuda. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et toidust oli J.K. loobunud omal soovil ja kirjaliku avalduse alusel perioodil 16.11.2010-20.11.
24. Kuivõrd õigusnormid tagavad kinnipeetavale vanglas õiguse saada ettenähtud korras ja tingimustel toitu, siis saab kaebaja õigusi rikkuda vaid olukord, mil vangla süül jääb toit andmata. Sellist juhtumit ei tekkinud. Kuna vangla peab tagama kinnipeetava normikohase toitlustamise, siis piirdub vangla kohustus toidu andmisega ja kaebaja ei saa nõuda toidu asemel raha. Vanglakorraldus peab tagama seega toitlustamise, mitte aga toidu asemel raha andmise. Lähtudes ka Vangistusseadusest nähtub, et vanglal on kohustused vastavuses §-ga 47 ( Kinnipeetava toitlustamine). Vastavalt VangS § 47 lg-le 1 Kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vastavalt lg-le 2 Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. [RT I 2006, 63, 466 - jõust. 01.02.2007] ; lg 3 kohaselt Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Kuivõrd vastustajal puudub kohustus ja õigus väljastada kaebajale toidu asemel raha, siis ei ole vangla poolt toime pandud õigusvastast tegevust juhul, kui vangla kaebajale keeldub toiduraha andmisest. Kaebaja vastupidine seisukoht viitega Justiitsministri määrusele nr 87 on väär. Kaebaja ei saa nõuda eeltoodud määrusele tuginedes toidust loobumise korral toidu hüvitamist temale. Seisukoht, et saamata toidu rahaline hüvitamine on õigustatud ka lähtudes kodanikuõigusest protestida, on alusetu. Kui kaebaja oli otsustanud protestida ning ei soovinud sellel põhjusel saada toitu, siis ei muuda see asjaolu, et toit jäi kaebajal saamata tema enda vaba tahte alusel. Arstiabi mittesaamisel olid kaebuse esitajal muud seadusega lubatud õiguskaitsevahendid. Kui kaebaja on toitlustamisest maha arvatud tema enda avalduse alusel, siis ei teki temal vanglaga võlaõigussuhet ning vangla ei ole temale võlgu 5 päeva toiduraha. Vangla eelarve on aga eraldatud riigi poolt ning eelarveliste vahendite kasutamise üle otsustamisel ei ole lubatud väljamaksed, mis ei tulene seadusest. Kaebuse esitaja on ekslikul arvamusel, kui leiab, et vanglal on siinkohal valikuõigus, st kas toitlustada kaebuse esitajat või siis hoopiski asendada toitlustamine rahalise väljamaksega. Nii see ei ole ja 4 3-11-1011 ükski kaebaja väide ega nõude eeldus ei seondu vangla kohustusega kasutada eelarvevahendeid teistmoodi, kui see on ette nähtud. Tartu Vangla põhimääruse § 1 lg 4 sätestab, et Vanglal on oma nimetusega pitsat ning oma eelarve ja pangaarve ning lg 5 kohaselt vangla kulud kaetakse riigieelarvest. Vangla eelarve kinnitab justiitsminister. Vangla direktor peab järgima kehtivat seadust ning põhimääruse § 3 lg 2 p 10 kohustab teda tagama vanglale eraldatud eelarveraha säästliku ja sihipärase kasutamise. Vangla tingimustes oleks eelarve mittesihipäraseks kasutamiseks, kui kinnipeetavatele hakatakse toitlustamisest keeldumisel välja maksma kaebaja poolt soovitud toiduraha, mida õigusnormid ette ei näe. Tartu Vangla kodukorra p 8 sätestab kinnipeetava toitlustamise ning p 8.1 kohustab vanglat kinnipeetavat toitlustama Sotsiaalministri 31.12.02 a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel. Seega on vanglal kohustus tagada normikohane toit ja vanglal puudub valikuvõimalus, kuna normikohase toidu väljastamisel tagatakse kinnipeetava tervise säilimine. Kui kinnipeetavatele võimaldada teha valik, kas võtta toit vastu või siis sellest keelduda ja nõuda toidu asemel raha, ei oleks normikohane toitlustamine kuidagi võimalik, sest sellisel juhul ei suunaks mitte vangla kinnipeetava toitlustamist, vaid kinnipeetav ise, mis nagu nähtus, ei ole vangla otsustada ja on sätestatud juba õigusnormidega. Samas ei oleks võimalik saavutada eesmärki, mis on seatud põhjusest, et tagada kinnipeetava normikohane toitumine, sest kinnipeetav sellisel juhul valiks ise, mis ta rahaga teeb. Juba eeltoodud põhjustel ei ole võimalik tõlgendada kehtivat õigust teistmoodi ning kaebaja ei saa toetuda oma nõudes tema viidatud Justiitsministri 06.12.2001 määrusele nr
25. Vanglal ei teki selle alusel kohustust tasuda kaebajale raha, kuna sellist õigusnormi ei ole. Kui puudub õigusnormiga sätestatud vangla kohustus anda kaebajale toidu asemel toiduraha, siis ei saa sellest keeldumine rikkuda kaebaja õigusi. Seega on vastustajal õigus, kui ta leiab, et avaliku võimu kandja tegevuses puudus õigusvastasus, kuna ta tagas kaebajale ettenähtud toidu ning ei pidanud väljastama kaebajale toiduraha nendeks päevadeks või nende päevade eest, mil kaebaja ise loobus ettenähtud toidust. Ka kohus oli kaebaja tähelepanu juhtinud asjaolule, et rahalised vahendid kinnipeetavate toitlustamiseks eraldab vanglale riik, sedasama oli kaebaja ka ise märkinud, seega ei ole kaebaja andnud riigile rahalisi vahendeid, mida ta saaks antud juhul nõuda oma kasutusse rahalise maksena. Vangla nn kasutamata jäänud raha tagasinõude õigust kaebajal ei teki ja kaebaja õigusi ei saa rikkuda ega puudutada need suhted, kuidas vangla ja riik omavahel kasutavad rahalisi vahendeid. Käesolevalt ei ole asjakohane arutleda, kas vangla on alusetult rikastunud, kui kaebaja loobutud toidu tegemiseks vajalikud kulutused jäid kasutamata, kuivõrd vangla ning riik omavahel peavad otsustama rahaliste vahendite kasutamise. Kaebaja ja vangla vahel ei teki võlaõiguslikke suhteid ning kaebaja ei saaks ka toetuda alusetu rikastumise sätetele. Kokkuvõtteks nõustub kohus vastustajaga, et kui avaliku võimu kandja ei ole õigusvastaselt käitunud, siis ei saa nõuda kahju selle eest, mida vastustaja ei põhjustanud. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja ei ole viidanud vangla õigusvastasele tegevusele, kuna kaebaja on seda siiski teinud väites, et vangla rikub õigusi, kui viib isiku protestimiseni ja selliselt toidust ilmajäämiseni ning jätab toiduraha välja maksmata. Kohus märkiski, miks kaebaja on eksinud ning et protestimise tulemusel toidust loobumine ei erine isiku mistahes vabatahtlikust toidust loobumisest. Kui isik ise ei võta toitu vastu, kirjutab sellest loobumise avalduse, siis ei ole siinkohal oluline, kas ta teeb seda mingil protestidega seotud eesmärgil või muul eesmärgil. Kaebaja on eksinud, kui leiab, et sellisel juhul ei vabane vangla kohustusest eraldada/ hüvitada riigi poolt kinnipeetavale määratud toidu väärtus rahaliselt ( kaebuse täpsustus 06.01.12.a. tlk 62 pöördel). Seadus ei näe ette 5 3-11-1011 kinnipeetavale raha/hüvitise maksmist, kui ta loobub toidust, kuna seadus kohustab isikut toitlustama. Kuna kaebajal ei ole õigust vanglalt nõuda toidu asemel raha, siis ei saa toiduraha väljamaksmata jätmine rikkuda tema õigusi. Kaebaja väide, et vangla provotseerib kinnipeetavat ja selliselt saab tulu, on samuti alusetu, kuna antud juhul ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud vangla tegevust, millise arutluse tulemusel oleks üldse tehtud kindlaks, et vangla on kaebajat kuidagi provotseerinud, samas isegi juhul, kui vangla oleks provotseerinud kaebajat mingil moel, ka siis ei oleks arutluskäik loogiline. Nimelt ei ole vanglal vähimatki võimalust prognoosida, et selle väidetava tegevuse tulemusel kinnipeetav loobub toidust, seega ei ole vanglal võimalik ka mingil viisil planeerida nn kokkuhoidu. Kaebaja sellised kaalutlused on oletuslikud, mis võib veel kõik toimuda, kuid nagu nähtus, antud juhul kaebaja ise otsustas protestida ja kui ta selle tõttu toitu ei soovinud, siis oli see tema õigus, mis ei pane vanglale kohustust ega anna võimalust maksta loobutud toidu osas toiduraha. Kuigi kaebaja ei ole ise vastamisel tuginenud Riigivastutuse seadusele (RVastS), nähtub, et ka selle seaduse § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas toiming või haldusakt, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu või haldusakti vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Iga riigivastutuse nõue eeldab, et avalik-õiguslikus suhtes peab olema rikutud isiku subjektiivset õigust. Antud juhul ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, puudub vastustaja õigusvastane tegu ning kaebaja kahju. Lähtudes kõigest eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
26. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.
27. J.K. taotles kaebuses talle tekitatud 6.50 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Riigilõivu seaduse § 57 lg 14 alusel tulnuks kaebajal 6.50 euro suuruse kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. 03.01.2012 tasuti kaebuselt riigilõivu 17.00 eurot, seega 1,03 eurot rohkem kui käesolevalt kahjunõudelt tasuda vaja oli. Riigilõivu tasus kaebaja eest A. S. arveldusarvelt nr xxxxxxxxxx, selgitus „i. K., haldus nr:3-11-1011“. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enammakstud osas, kui lõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Tulenevalt eeltoodust kuulub kaebuselt 1.03 (ühe euro ja 03 euro sendi) enammakstud riigilõiv tagastamisele. Kuna kaebaja ei ole kohtule teatanud, kellele ja millisele arvele tuleb enammakstud riigilõiv tagasi kanda, saab kohus 1.03 euro suuruse riigilõivu tagastada alles peale 6 3-11-1011 kaebajalt vastavasisulise avalduse saamist, milles näidata, kuhu kanda üle enammakstud riigilõivu (nimi, arveldust võimaldavad andmed). Karin Kalmiste Kohtunik 7