ja § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada, sest kahe eraõigusliku subjekti tsiviilõigusliku vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Vastustaja leiab, et liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-ist 6 tulenevad nõuded lahendatakse maakohtu poolt hagita menetluses või hagimenetluses, seega on seaduse kohaselt LKindlS § 6 lõikest 2 tuleneva vaidluse puhul tegemist eraõigussuhtest tuleneva lepinguvälise vaidlusega, mis allub maakohtule. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 11 lg 1 p 1 sätestab kindlustustegevuse põhiliigina kahjukindlustuse ja § 12 p 10 sätestab kahjukindlustuse liigina mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse, sh liikluskindlustuse. Seega leiab vastustaja, et kohustuslik liikluskindlustus ei ole avalik-õiguslik kindlustus, vaid eraõigusliku kahjukindlustuse alaliik. Mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse kindlustuskaitse andmine ei ole riigi funktsioon ning kindlustusmaksete kogumine ei ole täitevvõimu poolt täidetav või delegeeritud avalik-õiguslik ülesanne. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 520 sätestab, et kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on kindlustusandja kohustatud kindlustuslepingu sõlmima. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Sõiduki omanik on automaatselt kindlustusvõtja ja kindlustatu ning LKF on kindlustusandja. LKF-ile makstud kindlustusmakse on eraõiguslik kohustus ning LKF-ile makstud hüvitis on eraõiguslik kindlustushüvitis LKindlS § 60 lg 7 alusel (tl 70, pöördel). Vastustaja selgitab, et liikluskindlustuse alased vaidlused lahendatakse kindlustuse vaidluskomisjonis tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi või maakohtus. Seega on kohustuslikus liikluskindlustuses kaebuse esitaja kui sõiduki omaniku ja kindlustusandja vahel tekkinud eraõigussuhte pinnal tekkinud vaidluste lahendamist saab nõuda tsiviilkohtumenetluses hagita või hagimenetluses. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse alusena esitatud asjaoludel tekkis liiklusregistris sõiduauto omanikuks kaebuse esitaja registreerimisest ja kohustusliku liikluskindlustuse lepingu sõlmimata jätmisest kaebuse esitaja ja vastustaja vahel VÕS §-ides 1 lg 1, 2, 3 p 6 ja 520 ning LKindlS §-ides 1,2, 6 lg 1 p 2 sätestatud tingimustele vastav eraõiguslik kindlustussuhe (tl 71). Vastustaja leiab, et M.K. on oma kohustused täitnud, sest tasus LKF-ile nõutud kindlustusmakse ning sõlmis 11.10.2011 LKindlS § 4 lõikes 1 ette nähtud kohustuse täitmiseks liikluskindlustuse lepingu. VÕS § 186 p 1 kohaselt lõpeb võlasuhe täitmisega ning täitmisega lõppenud võlasuhte tagasitäitmist ei ole seaduses ette nähtud. Käesoleva võlasuhtega seotud vaidluste lahendamine kuulub seega maakohtu pädevusse, sest riigivastutuse seaduse § 1 lg 2 kohaselt ei laiene see seadus eraõiguslike isikute võlaõiguslikele vaidlustele (tl 72). Vastustaja hinnangul on kindlustuslepingu sõlmimise kui kindlustusmakse tasumise kohustus seaduses sätestatud tsiviilõiguslik 2 kohustus ning kindlustusmakse on tasu eraõigusliku suurema ohu allika valdaja vastutuse LKF-ile ülemineku ja kahjunõuete käsitlemise kohustuse eest (tl 72 pöördel). Pooltevahelised kindlustusõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks sõltumata sellest, et nende sisu ja maht tulenevad seadusest. Kaebuse esitaja saab tsiviilkohtumenetluses vaidlustada nii enda maksukohustuse õigusliku aluse, maksekohustuse suuruse, samuti vastustaja tegevuse õiguspärasuse (tl 73). Lisaks märgib vastustaja, et avalik-õigusliku suhte tuvastamise eelduseks on põhjendatud huvi olemasolu. Riigikohus on vastava praktika kujundamisel leidnud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine peab olema kaebajale kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Lisaks on Riigikohus asjas nr 3-3-1-21-09 selgitanud, et kohus võib kaebuse tagastada ka sellisel juhul, kui kaebuses on küll põhjendatud huvi ära näidatud, kuid see huvi ei saa ilmselgelt tuvastamiskaebuse esitajat edaspidi kaasa aidata kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel (tl 73). Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta M.K. kaebuse
lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ning mõista kaebuse esitajalt välja menetluskulud (tl 88).
lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Käesoleval juhul nõustub kohus vastustaja poolt esitatud ning käesoleva määruse punktis 6 kajastatud argumentidega ega pea neid vajalikuks antud juhul enam üle korrata. Vaidlustatud teade on koostatud lähtuvalt liikluskindlustuse seaduse regulatsioonist. Siinkohal võiks pidada isegi piisavaks viitamist eelnimetatud seaduse paragrahvile 2, mille kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning paragrahvile 58, mis sätestab kindlustuse vaidlustuskomisjoni otsuse vaidlustamise võimaluse nimelt hagi esitamise ja hagimenetluse korras. Antud juhul ei ole toodud välja ka taolist kohtupraktikat, mille pinnalt tuleks veelkord kaaluda kohtute pädevuse küsimust. Sisestades märksõna „Eesti Liikluskindlustuse Fond“ näiteks Riigikohtu kodulehekülje kaudu kättesaadavasse lahendite registrisse, otsing sellekohaseid haldusasju tulemusena esile ei too. Ka eelnimetatust järeldub kaudselt, et taolised vaidlused kuuluvad maakohtute pädevusse. Kokkuvõttes tulebki asuda seisukohale, et vaidlus on oma sisu poolest eraõiguslik ning selle lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebus võeti menetlusse lähtuvalt M.K. eesmärgist tasutud summa tagasi saada. Kohus ei ole kaebuse sõnastusega otseselt seotud. Arvestades asjaolu, et käesolev põhivaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse, on sellest olukorrast hõlmatud ka 3 muud võimalikud nõuded, mis teoreetiliselt vaadatuna võiksid halduskohtu pädevusse kuuluda ja need oleksid perspektiivitud. Seega ei oleks menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas ega otstarbekohane ka edaspidine nõude täpsustamine, sest põhivaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses ei ole, mis tähendab seda, et kaebus tuleb jätta tervikuna läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevat jätab kohus kaebuse
10.
108 lg 4 alusel kannab kaebuse esitaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui nimetatud paragrahvis ei ole teisiti sätestatud.
lg 11 alusel võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond taotleb menetluskulude hüvitamist summas 4197 eurot ja 36 senti. Vastustaja leiab, et õigusabi käesolevas asjas oli vajalik ja põhjendatud, sest kaebusega taotleti põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ja liikluskindlustusvaidluste senise kohtualluvuse muutmist. Lisaks märgib vastustaja, et kaebuse esitamine M.K. poolt on alusetu ja pigem pahatahtlik, sest M.K. on õigusteadmistega isik, seega pidi ta olema teadlik alusetu kaebuse esitamise tagajärgedest, samuti menetluskulude väljamõistmisest (tl 98-99). Kaebuse esitaja leiab, et menetluskulude kaebuse esitaja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohus on kaebuse menetlusse võtnud, misjärel on pooled esitanud omapoolseid tõlgendusi seaduse sätete kohta. Kaebuse esitaja leiab, et kui kohus hindab oma pädevust valesti, ei tohiks see olla pooli ebavõrdselt koormav. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et tema haridus ei saa olla pahatahtlikkuse aluseks ning samuti ei ole pahatahtlik oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine. Kaebuse esitaja palub jätta menetluskulud poolte enda kanda (tl 106-108). Kohus nõustub siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga ja ei pea praeguses menetlusjärgus kaebuse esitamist selgelt pahatahtlikuks. Arvestades asjaolu, et tegemist on üksikisikuga, ei oleks vastaspoole kui ühingu või isikute ühenduse kulude kandmise jätmine kaebuse esitajale praegu põhjendatud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. 11.
lg 5 p 3 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub nimetatud seadustiku § 151 lõike 1 punkti 2 või 3 või lõike 2 alusel. Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata
lg 1 p 1 alusel, mistõttu on kaebuse esitajal võimalik taotleda tasutud riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tagasitaotlemise soovi korral esitada kohtule käesoleva määruse jõustumise järgselt rahandusministri 21.09.2010 määrusega nr 47 kinnitatud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ §-s 11 sätestatud nõuetele vastava taotlus. Enno Loonurm Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.