(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159

1. Kostja väitis algselt, et tasaarvestuse avaldusena tuleb käsitleda kostja juhatuse 18.05.1995.a istungi protokolli (t I kd lk 108 jj). Ringkonnakohus vastava väitega nõustuda ei saa. Viidatud juhatuse koosoleku protokoll võis kajastada kostja soovi teatud nõuded tasaarvestada, kuid selles protokollis viidatakse tulevikus plaanitavale tasaarvestusele, mitte aga sellele, et hagejale tehakse tasaarvestusavaldus, mis nõuded lõpetab. Ka kostja esindaja kinnitas 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, et viidatud juhatuse protokoll oli kostja ofert selleks, et erinevad nõuded protokollis kajastatud viisil lõpetada ja et tasaarvestuse avaldus tehti lisaks 18.05.1995.a protokollile. Kirjalikku tasaarvestuse avaldust ei ole kohtule esitatud. Kostja leidis, et tasaarvestuse avaldus tehti hiljemalt käesolevas kohtumenetluses ning et tasaarvestuse avaldusena tuleb käsitleda vähemalt kostja poolt menetlusdokumendis tehtud viidet, mille kohaselt väitis kostja hagile vastates, et kõnealustest pangaülekannetest tulenevad kohustused on tasaarvestuse tõttu lõppenud. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et viidatud nõuete osas tehti tasaarvestuse avaldus või et tasaarvestuse avaldusena tuleb käsitleda kostja poolt hagile esitatud vastuväiteid, ei ole tõendatud ning vastavate väidetega nõustuda ei saa. Kostja poolt kohtumenetluses esitatud väiteid ei saa käsitleda tasaarvestuse avaldusena, sest kostja väitis kohtule, et lisaks tasaarvestusele tekkis kostjal arvamus, et hageja ei võta tasaarvestuse toimumist omaks (vt näit juba kostja esimene vastus hagile t I kd lk 100) ning seetõttu tasus kostja aktsionär A M kostja eest hagejale 15.01.2000 ja 25.10.2000 kokku 670 000 Rootsi krooni, millega on nõue lõppenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluses esitatud tasaarvestuse kohta esitatud väiteid käsitleda tasaarvestusavaldusena seetõttu, et kostja väitis, et tegelikult lõppes väidetavalt tasaarvestatud kohustus raha maksmise teel. Tasaarvestuse tahe peab olema väljendatud selgelt ja tingimusteta, mitte selliselt, et kõigepealt toimus tasaarvestus ja seejärel lõppes kohustus veel raha maksmise teel. Selliselt esitatud väidete pinnalt ei pea hagejaga sarnane mõistlik isik järeldama, et kostja soovib kohtumenetluses teha tasaarvestuse avaldust, sest kostja viitas samas kohe, et tegelikult lõppes kohustus raha (670 000 Rootsi krooni tasumise tõttu). Kostja ei ole ka kaudsete tõenditega tõendanud, et kõnealuste kohustuste osas tehti tasaarvestuse avaldus või et hageja oleks seda aktsepteerinud. Kostja ei ole viidanud mitte ühelegi asjaolule, millest saaks järeldada, et hageja aktsepteeris kostja poolt väidetavalt tehtud nõuete lõpetamise ettepanekut või et hageja oleks tasaarvestuse avalduse kätte saanud. Hageja tegevus, mis seisnes pangaülekannete tegemises ja hilisemalt nõuete esitamisega viivitamises, võis olla kantud muust tahtest, kui kostja poolt mainitud erinevate isikute kohustuste täitmise soovist.
2. Lisaks sellele, et tasaarvestuse avalduse tegemine ei ole tõendatud, ei ole kostja tõendanud ka seda, et esinesid samaliigilised nõuded, mida kostja oleks hageja nõuetega saanud tasaarvestada. Kuivõrd kostja väitis, et hageja nõuded lõppesid kostja juhatuse 18.05.1995.a koosoleku protokollis (t I kd lk 108 jj) nimetatud nõuete tasaarvestamise tõttu, siis tuleb hinnata, kas esinesid selles protokollis kirjeldatud nõuded. Viidatud protokolli kohaselt lasus hagejal kohustus tasuda kostjale 99 000 krooni kostjalt aktsiate ostu eest, Söderhamns Terminal AB-l lasus kohustus tasuda kostjale võlg summas 165 000 krooni, A. Ml lasus kohustus tasuda aktsiate ostusumma 41 000 krooni ning J. Ail lasus kohustus tasuda aktsiate eest 100 000 krooni. Viimased kolm nõuet võisid kostjal olla kolmandate isikute ja mitte hageja suhtes. Seetõttu ei saanud kostja neid nõudeid ilma hagejapoolse nõusolekuta tasaarvestada. Hageja pidi tegema tahteavalduse, millega ta oleks nõustunud kolmandate isikute kohustused ise täitma. See kostja väide, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja nõuded, mis kostjal on kolmandate isikute suhtes tasaarvestatakse hageja nõuetega kostja suhtes, on aga tõendamata. Vastavat asjaolu ei tõenda ka tunnistaja J A´i ütlused. Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt (vt t V kd lk 198) oli tal hagejaga talle kuulunud aktsiate tasumise eest eraldi kokkulepe, ei tõenda sedavõrd abstraktselt antud tunnistaja ütlus, et tunnistaja ja hageja vaheline kokkulepe seisnes selles, et J. A ei pea kostjale aktsiate eest tasuma ja et J. 11

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 A´i aktsiate sissemaks loetakse tasutuks 18.05.1995.a protokolli kohaselt. Seda, et A. Ml ja Söderhamns Terminal AB-l oleksid olnud mingid kohustused kostja ees ja et hageja soovis vastavaid kohustusi täita, ei ole tõendatud. Sellele asjaolule, et kõnealused hageja nõuded, sh ka väidetav hageja aktsiate sissemaksu kohustus, ei lõppenud 18.05.1995.a protokollis kirjeldatud viisil, kinnitab ka kostja väide, et ta soovis täita kõnealust hageja nõuet 2000ndal aastal 670 000 Rootsi krooni maksmise teel. Kostja väide, et ta soovis lõpetada kohustust 2000ndal aastal raha maksmise teel, viitab sellele, et kostja ka ise 2000ndal aastal ei käsitlenud nõuet lõppenuna. Sellele asjaolule, et hagejal ei olnud 29.05.1995.a seisuga kostja ees aktsiate sissemakse võlgnevust, viitab ka see, et hageja tasus kostja eest Edela Telefonivõrgule 600 000 krooni. Juhul, kui hagejal oleks olnud aktsiate sissemakse osas võlgnevus kostja ees, oleks hageja võlgnevuse tasunud kostjale ja kostja oleks saanud Edela Telefonivõrgule tasuda (kasvõi osaliselt) ise. Sellel põhjusel ei ole kostja väited eluliselt usutavad. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostja vastuväited ei anna alust järeldada, et kõnealune nõue summas 700 000 krooni on lõppenud. Kostja väited, et hagejal lasus kostja suhtes kohustus tasuda kostja aktsiate sissemaksena 99 000 krooni, ei ole tõendatud ega ka eluliselt usutavad ka seetõttu, et kostja aktsiaraamatust, millele kostja vastava nõude tõendamisel viitab (vt t V kd lk 153), nähtub, et hagejale anti võimalus omandada 6 16000- kroonist aktsiat, mille hinnaks kujuneks 96 000 krooni. Kuigi aktsiaraamatust nähtuv summa 96 000 krooni ja 18.05.1995.a kostja juhatuse protokollist nähtuv ning kostja vastuväidetes kajastuv summa, 99 000 krooni, on samas suurusjärgus, ei saa aktsiaraamat nõude summas 99 000 krooni olemasolu tõendada, sest summad peaksid kokku langema, kuid antud juhul on siiski tegemist erinevate summadega ning summade erinevus tekitab küsitavusi aga ei loo selgust.

1. Viidatud pangaülekannetest tulenevad nõuded ei lõppenud ka põhjusel, et kostja aktsionär A. M tasus hagejale väidetavalt 670 000 Rootsi krooni. Hageja kinnitab, et ta ei ole kostjalt raha saanud, vaid sai raha A. Mlt muude õigussuhete raames. Käesoleva tsiviilasja raames on esile toodud mitmeid asjaolusid, mis viitavad sellele, et hageja ja A. M vahel olid mitmed varalised suhted ja ka varalised vaidlused (vt kasvõi ts asi 2-04-223), seega, muutis hageja usutavaks selle, et A. M tasus mitte kostja eest kostja rahalise kohustuse, vaid täitis hoopis mingit enda kohustust, mis temal hageja suhtes eksisteeris. Kviitungitelt, mis hageja poolt A. Mlt raha saamist tõendavad (vt t I kd lk 111) nähtub, et hageja sai raha A. Mlt ja mitte kostjalt. Raha saamist tõendavalt kviitungilt nähtub ka, et raha maksti Varemurru eest, mitte kostja kohustuse täitmise eest. Kirjaliku täitmise kviitungi puhul tuleb lähtuda eeldusest, et kirjalik kviitung annab ammendavalt ja ilma lünkadeta edasi selle kohustuse, mille täitmiseks sooritus tehti/ vastu võeti. Seda, et vastavad rahad maksti hagejale A. M poolt A. M ja mitte kostja kohustuste täitmisena, tuleb järeldada ka tsiviilasjas nr 2-04-223 J M Ei poolt antud ütlustest (vt t III kd lk 24). Ütlustest nähtub, et vastavad rahasummad tasuti hageja ja A. M vahel sõlmitud laenulepingu täitmise eesmärgil.
2. Eespool käsitletud nõude rahuldamata jätmist ei saa tingida kostja vastuväide, mille kohaselt allkirjastas hageja 30.12.1995.a õiendi (vt t VI kd lk 29), milles kinnitas, et kostja võlg on summas 447778,60 krooni. Viidatud õiendil on märgitud, et hageja on juhatuse liige, õiendis käsitletakse suures osas hageja osalusega Söderhamns Terminal AB nõudeid ja sooritusi ning kostja kohustusi Söderhamns Terminal AB ees. Õiendis on ühes kohas lAeosa, kus on märgitud: „AS AM Puit võlgneb mulle /…/“. Seega ei tule sellest õiendist üheselt, kas „minu“ all on mõeldud hagejat kui füüsilist isikut või siiski hageja ainuosalusega Söderhamns Terminal AB-d, kelle juhatuse liikmena on hageja ennast selle õiendi alguses selgelt ja üheselt määratlenud. Viidatud üks koht on ainuke, mis õiendis viitab sellele, et õiendis võidakse võibolla käsitleda ka hageja isiklikke nõudeid. Ülejäänud õiend viitab selgesti Söderhamns 12

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 Terminal AB sooritustele ja nõuetele. Isegi siis, kui vastavas õiendis nimetatakse kostja kohustusi hageja kui füüsilise isiku ees, ei tulene õiendist, et õiendi eesmärk on anda kinnitus selle kohta, et rohkem hagejal kostja suhtes nõudeid ei ole. Sellist tahet vastavast õiendist ei nähtu. Samuti ei tulene õiendist, et selle eesmärk oleks üles lugeda kõik need sooritused ja kulutused, mida hageja füüsilise isikuna on kostja suhtes teinud. Vastupidi, õiendi eesmärk on käsitleda neid sooritusi ja kulutusi, mida Söderhamns Terminal AB on kostja suhtes teinud. 18. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus, millises ulatuses on eespool käsitletud nõue 04.10.2006.a Pärnu Maakohtu otsusega veel rahuldamata. Pärnu Maakohus tegi 04.10.2006.a otsuse, millega rahuldas käesoleva hagi osaliselt, so 295 000 krooni ja sellelt summalt arvestatavate viiviste nõudes. Selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse lahendamisel 28.05.2007.a tehtud otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata (vt t IV kd lk 151 jj). Selle otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse lahendamisel tegi Riigikohus 06.02.2008.a otsuse (vt t IV kd lk 189 jj), millega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja Pärnu Maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi 295 000 krooni ületavas osas rahuldamata. Muus osas jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Seega jõustus Pärnu Maakohtu otsus osas, millega rahuldati hagi 295 000 krooni väljamõistmise osas ja millega mõisteti sellelt summalt välja viivised alates 01.01.2006.a kuni põhivõla, suuruses 295 000 krooni, tasumiseni VÕS §-s 113 sätestatud määras. Rahuldamata osas saatis Riigikohus hagi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Kuivõrd hagi rahuldati osaliselt, tuleb hinnata, millises osas hagi rahuldati ja millises osas hagi menetlusse jäi. Pärnu Maakohtu 04.10.2006.a otsuse lk 5, motiveeriva osa lg-st 2 nähtub selgesti (vt t III kd lk 194), et maakohus jättis hagi rahuldamata muude kulutuste kui 600 000 ja 100 000 krooniste pangaülekannete osas. Nimetatud 700 000 krooni osas märkis maakohus otsuses (vt otsuse lk 6 lg 5 t III kd lk 195), et kõnealuse nõude osa osas, mis jäi tasaarvestamata (tasaarvestamise osas leidis Riigikohus, et seda ei saa toimikumaterjalide pinnalt tõendatuks lugeda) sõlmiti laenuleping, viidates kostja poolt esitatud laenulepingu koopiale. Seega leidis maakohus, et eespool käsitletud pangaülekannete, summades 600 000 ja 100 000 krooni osas vormistati osaliselt laenuleping, st et viidatud ülekannetest tulenev nõue vormistati osaliselt laenulepinguks ümber. Seega ei lähtunud maakohus sellest, et t I kd lk 110 olev laenuleping kajastab veel mingit täiendavat nõuet kui see, mille asjaolud hageja kohtu ette tõi. Maakohus sai rahuldada pangaülekannetest tuleneva nõude. Kõnealustest pangaülekannetest eraldiseisvast laenulepingust tulenevat nõuet ei olekski saanud maakohus menetleda ega rahuldada, sest viidatud laenulepingu esitas kohtule kostja ja mitte hageja ning hageja ei tuginenud kuni kõnealuse maakohtu otsuse tegemiseni sellele, et hageja oleks 18.05.1995.a sõlmitud laenulepingu (vt t I kd lk 110) alusel kostjale kõnealustest pangaülekannetest eraldiseisvalt raha maksnud. Pärnu Maakohus oma 04.06.2006.a otsuses ei tuvastanud ka seda, et poolte vahel oleks olnud kõnealustest pangaülekannetest eraldiseisev laenuleping ning et hageja oleks kostjale veel täiendavalt raha maksnud. Vastupidi, maakohus tuvastas, et hageja tasus kostja huvides 600 000 krooni ja kostjale 100 000 krooni pangaülekannetega ning et viidatud ülekannetest tulenevad kohustused vormistati osaliselt laenuks ümber. Hilisemas menetluses viitas hageja korduvalt sellele, et tema ei ole hagi alusena täiendavale laenulepingule tuginenud ning et vastava laenulepingu esitas kohtule kostja ja laenulepinguga seotud asjaolud tõi kohtu ette kostja. Seega ei saa mingi eraldiseisva, täiendava laenulepingu asjaolud kuuluda käesoleva hagi esemesse, sest hageja ei ole selliseid asjaolusid hagi alusena kohtu ette toonud. Samuti tuleb eespool toodust tulenevalt asuda seisukohale, et maakohus rahuldas hagi osaliselt summas 295 000 krooni seetõttu, et hageja tasus 29.05.1995.a Edela Telefonivõrgule kostja eest 600 000 krooni ja 18.09.1995 kostjale 100 000 krooni. Seega saab veel menetlusse jäänud hagi viidatud pangaülekannete osas rahuldamisele kuuluda 700 000-295 000= 405 000 krooni ehk 25 884,22 euro ulatuses. 13

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159

1. Järgnevalt käsitleb kohus käesoleva hagi raames esitatud neid nõudeid, mis tulenevad sellest, et hageja tarnis kostjale aastatel 1995 ja 1996 arvel nr 10302 (vt t I kd lk 28) näidatud kaupu (va arvel näidatud 600 000 kroonine pangaülekanne, mille osas kohus kujundas seisukoha eespool). Hageja vähendas oma nõuet 21.05.2010.a menetlusdokumendiga (vt t VI kd lk 162 jj) 775 929 krooni võrra põhjusel, et asjas teostatud ekspertiis andis tarnitud kaupadele ja osutatud teenustele väiksema väärtuse ning põhjusel, et arvel näidatud merekonteinerite väärtust ei õnnestunud hagejal tõendada. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud nõuete osas tuleb jätta hagi rahuldamata põhjusel, et selline nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Sellele, et ringkonnakohus on kohustatud võtma seisukoha küsimuses, kas hageja poolt nõuete esitamine on hea usu põhimõttega vastuolus, viitas Riigikohus käesolevas asjas tehtud viimases Riigikohtu otsuses (vt t VII kd lk 210, kohtuotsuse p 19).
2. Viidatud nõuete esitamine on hea usu põhimõtte vastane põhjusel, et kostjaga sarnane mõistlik isik pidi hageja varasemast käitumisest aru saama, et hageja ei kavatse kostja vastu nõuet mitte kunagi esitada. Sellele, et sellistel asjaoludel võib nõude esitamine hea usu põhimõtte vastane olla, on viidanud ka Riigikohus oma varasemas praktikas (vt RKTKo 3-2-1-133-05 p 12). Hageja tõi väidetavalt 1995ndal ja 1996ndal aastal kostjale kaupu ja organiseeris teenuseid ning tasus kostja eest kostja rahalisi kohustusi (maksis sularahas töömeestele palka). Hageja ei dokumenteerinud ega säilitanud mitte vähemalgi määral seda, milliseid kaupu, millises koguses, millal ta tõi, milliseid kaupu ja teenuseid ta organiseeris ja milliseid kostja kohustusi ta millal, millises suuruses ja kellele täitis ning kui suure rahasumma ta sellega seoses kulutas. Hageja esindajad viitasid sellele, et hageja puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes on enam kui 40 aasta jooksul tegutsenud majandustegevuses, st hageja pidi arvestama, et juhul, kui ta soovib äriühingu, kellel lasub raamatupidamise kohustus ja kelle juhatusel lasub kohustus pidada arvestust selle üle, et äriühingu kohustused ei ületaks ühingu nö positiivse väärtusega vara, suhtes nõudeid esitada, tuleb tal nõude aluseks olevad asjaolud sedavõrd täpselt dokumenteerida, et nõuete põhjendatust saaks kolmas isik kontrollida. Asjaolude dokumenteerimise vajadusest oleks hageja pidanud seda enam aru saama, põhjusel, et hageja väidete kohaselt kavatseski hageja 1995ndal ja 1996ndal aastal tehtud sooritustest tulenevad nõuded esitada alles aastate pärast. Aastate pärast ei saa kuidagi mõistlikult eeldada, et asjaosalistel on need asjaolud meeles, mille alusel saab nõude täpses suuruses olemasolu ja põhjendatust kontrollida. Olukorras, kus hageja 1995ndal ja 1996ndal aastal sooritusi tehes soovis saada soorituste eest hüvitist, oleks hagejaga sarnane mõistlik isik esitanud kostjale koheselt peale soorituste tegemist arve, millel olev maksetähtpäev oleks jäetud lahtiseks või oleks sõlmitud leping, milles oleks kajastatud konkreetses suuruses nõude olemasolu, kuid maksetähtpäev oleks jäetud lahtiseks või oleks maksetähtpäev aastate võrra edasi lükatud. Hageja esindaja kinnitas 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, et hagejal ei olnud soorituste suurust ja üksikasju kajastavaid asjaolusid dokumenteeritud ning et hageja tähendas nende nõuete osas enda jaoks üles üksnes nö koondjärelduse, millest nähtus, millises summas täpselt hageja kellegi käest raha võib nõuda. Tähelepanuväärne on see, et hageja ei esitanud käesoleva hagiasja menetluse raames kohtule asjaolusid, mille õigsuse eeldamise korral oleks saanud vaidlusalusel arvel näidatud soorituste suurust ning väärtust, teostamise aega ja üksikasju kontrollida. Vastavad asjaolud selgusid ka hageja jaoks alles erinevatest, käesoleva kohtuasja raames korraldatud ekspertiisidest. See viitab sellele, et ka hageja ise oli ära unustanud ja ei suutnud ka olukorras, kus ta oli sunnitud kostjapoolse maksmisest keeldumise ja hagile vastuvaidlemise tõttu kohtusse pöörduma, oma nõude aluseks olevaid elulisi asjaolusid mitte kuidagi meenutada ega taastada. Hageja esindajad väitsid 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, kus ringkonnakohus selgitas, et hagi võib jääda rahuldamata põhjusel, et nõude esitamine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus ning viitas 14

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 konkreetsetele asjaoludele, mis võivad hea usu põhimõttega vastuolu tingida (vt 27.01.2012.a kohtuistungi protokoll lk 4), et hageja ei dokumenteerinudki konkreetseid üksikuid nõudeid, asjaolusid ega õigussuhteid, vaid koostas nö koondkokkuvõtteid, kus oli ära toodud üldine seis. Ringkonnakohus teeb toimikumaterjalidele tuginedes, tõendeid hinnates teistsuguse järelduse. Näiteks sõlmis hageja kostjaga kirjaliku laenulepingu (vt t I kd lk 110), milles sätestati kirjalikult, et hageja laenas kostjale 195 000 krooni ning et laenu tagasimaksmise tähtaja määravad pooled hiljem läbirääkimiste teel. See laenuleping viitab selgesti, et hageja harrastas ka sellist praktikat, kus ta sõlmis raha tagasisaamise soovi korral kirjaliku laenulepingu, seda isegi siis, kui ta oli nõus laenu andma määramata tähtajaks ning olukorras, kus hageja oli nõus laenu andma selliselt, et laenu tagasimaksmise tähtpäev määratakse poolte kokkuleppel. Seega, olukorras, kus hageja sõlmis kostjaga raha laenamisel kirjalikke lepinguid, seda ka olukorras, kus hageja oli nõus laenu andma kindlaks määramata maksetähtajaga, võis kostja eeldada, et juhul, kui hageja teeb mingeid sooritusi ilma, et sooritusi üleüldse dokumenteeritaks, hageja nende soorituste eest tasu ei soovi.

1. Seda, et hageja tegutses kostjaga ja kostja aktsionäri A. Mga suhetes selliselt, et ta vormistas kaupade müüki ja rahalisi kohustusi kirjalikult, viitavad toimikus ka muud tõendid. Näiteks kostja ja hageja osalusega äriühingu vaheline müügileping, mille allkirjastas hageja ja millega müüdi kaupa hinnaga 5000 krooni (vt t I kd lk 102), samuti vastava raha osas vahetult peale lepingu sõlmimist esitatud arve (t I kd lk 103) viitavad sellele, et hageja vormistas ka isegi 5000 krooni väärtuses kauba müümist. Soorituste, kulutuste ja nõuete kirjaliku vormistamise praktikale viitab ka hageja poolt allkirjastatud õiend, milles nimetatakse konkreetsed kuupäevad aastal 1995, mil Söderhamns Terminal AB kostjale katusematerjali konkreetsete hindadega tarnis (vt t VI kd lk 29). Sellises olukorras ei pidanud kostjaga sarnane mõistlik isik eeldama, et hageja jätab mitme miljoni krooni väärtuses tehtud soorituste tegemise vormistamata olukorras, kus hageja siiski vastavate kulutuste tegemise hüvitamist soovib.
2. Kostjaga sarnane mõistlik isik pidi hageja käitumisest järeldama, et hageja ei kavatse mitte kunagi esitada väidetavalt tehtud kulutuste hüvitamiseks nõuet ka seetõttu, et hageja ei esitanud kulutuste osas arvet mitte enne 29.11.2001.a, seda olukorras, kus kulutused tehti väidetavalt 1995ndal ja 1996ndal aastal. Hagejaga sarnane mõistlik isik oleks koostanud mõistliku aja jooksul peale kulutuste tegemist arve ja saatnud selle kostjale ning märkinud maksetähtpäeva osas, et see on lahtine või et tasumine toimub hiljem. Selliselt oleks käitunud selline isik, kes oleks soovinud kulutuste hüvitamist. Arve esitamine on tähtis seetõttu, et arve maksmiseks kohustatud isik peab kajastama makse kohustust oma raamatupidamises ka siis, kui maksetähtpäev saabub hiljem, sh kui maksetähtpäev ei ole kindlaks määratud. Arve maksmiseks kohustatud isik peab täpselt teadma, millises suuruses tal kolmandate isikute suhtes kohustusi on. Ilma seda teadmata, ei ole võimalik koostada ega esitada majandusaasta aruandeid, samuti ei ole võimalik hinnata, kas äriühingu kohustused on äriühingu positiivsest varast väiksemad. Täpse summa fikseerimine on tähtis ka seetõttu, et äriühingus võivad aktsionärid ja tegevjuhtkond vahetuda ning hiljem ei suudeta täpselt tasumisele kuuluvate summade suurust ja nõuete tekkimise asjaolusid tuvastada. Ka käesoleval juhul ei suutnud isegi mitte hageja ise, kes väidetavalt kulutused tegi, nende tegemise asjaolusid meenutada ning hagi aluseks olevad konkreetsed asjaolud tekkisid käesolevasse menetlusse hoopis läbi ekspertide poolt välja selgitatud asjaolude, mitte läbi hageja väidete nagu see on hagimenetluses tavaline. Nõude esitamise puhul on tähtis, et oleks teada, kas nõue on 2 940 400 krooni või vähem või rohkem, samuti on tähtis, miks arve esitatakse just sellises summas. Väga tähtis on ka see, mida konkreetne arve endas hõlmab, sest isegi siis, kui kostja peaks tunnistama, et tema suhtes mingeid sooritusi tehti, on kostja jaoks väga oluline täpselt 15

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 teada, millised kohustused konkreetse rahasumma maksmisega lõpevad ja milliste soorituste eest võib veel nõuete esitamist eeldada. 27.01.2012.a kohtuistungil ütles hageja esindaja kohtule, et hageja tegi kostjale veel muidki sooritusi ja et käesoleva hagiga nõutakse vaid osade soorituste hüvitamist (vt 27.01.2012.a kohtuistungi protokoll lk 5 üleval). Hageja käsitles arve esitamist väga olulist tähendust omava toiminguna ja mitte tähtsusetu formaalsusena. Sellele viitavad hageja poolt algses hagiavalduses esitatud väited ja seisukohad. Algses hagiavalduses tugines hageja hagi alusena peaasjalikult sellele, et hageja esitas kostjale arve, kostja sai arve kätte ja jättis arve maksmata. Hageja lisas algsele hagiavaldusele pika põhjenduse, milles põhjendas, et üks äriühing ei saa jätta arvet tähelepanuta ning seda ignoreerida. Olukorras, kus hageja arve esitamist sellisel viisil tähtsustab ja arve esitamisele sellise tähenduse annab, ei saanud hageja mõistlikult võttes jätta soorituste eest arvet 1995ndal ja 1996ndal aastal esitamata ning hagejaga varalistes suhetes olnud kostja või kostjaga sarnane mõistlik isik ei pidanud eeldama, et olukorras, kus hageja mõistliku aja jooksul arvet ei esita, võiks hageja siiski ca 5 aastat peale soorituste tegemise lõppemist esmakordselt raha maksmist nõuda ja selleks arve esitada.

1. Ringkonnakohus märgib, et kostjaga sarnasele mõistlikule isikule andis veelgi enam alust arvata, et hageja ei kavatse väidetavate kulutuste eest hüvitist nõuda see, et kostja sai arve, mille hageja väidetavalt 29.11.2001.a koostas, kätte alles 2003nda aasta
2. juulil. Kostja arve varasemat kättesaamist omaks võtnud ei ole ja arve varasem kättesaamine tõendatud ei ole, mistõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kostja sai esmakordselt teada, et tema käest soovitakse viidatud asjaoludel raha saada, alles 2003nda aasta
3. juulil (vt t I kd lk 34).
4. Kostjaga sarnane mõistlik isik võis hageja käitumisest järeldada, et hageja ei kavatse väidetavate kulutuste eest hüvitist nõuda ka seetõttu, et hageja ja kostja praegune ainuaktsionär A. M suhtlesid peale kulutuste tegemist korduvalt erinevatel teemadel, kuid hageja ei tõstatanud käesoleva hagi esemeks olevate kulutuste hüvitamise teemat. Kostja väitis, et hageja vastavate kulutuste teemat üleüldse varem ei tõstatanud ning hageja ei ole kohtu ette toonud väiteid, mille alusel saaks vastupidise järelduse teha. Hageja tunnistas kohtus, et ta enne arve esitamist ja kostja poolt arve kättesaamist kostjalt kulutuste hüvitamist ei nõudnud, sest hageja oli nõus kulutuste nõudmisega ootama seni kuni kostja majanduslik olukord paraneb sedavõrd, et see võimaldab kulutuste hüvitamist nõuda. Olukorras, kus väidetavate kulutuste tegemist ei dokumenteerita, nende sisu, koosseis, maksumus, mahud, tegemise aeg ja muud asjaolud on segased ka hagejale, kulutuste hüvitamise kohta kirjalikku kokkulepet ei sõlmita ja arvet ei esitata, olukorras, kus muude kohustuste osas sõlmiti täpsed ja üksikasjalikud lepingud ja esitati detailselt lahti kirjutatud arved ja olukorras, kus hageja ja kostja praegune ainuaktsionär suhtlesid omavahel erinevate varaliste kohustuste osas, kuid vastavat võimalikku nõuet ei puudutatud ning selle nõude hüvitamiseks otsustas hageja esimese sammu astuda alles väidetavalt 29.11.2001.a ning esimene nõue jõudis kostjani 2003nda aasta
5. juulil, tuleb asuda seisukohale, et hageja lõi enda käitumisega olukorra, kus kostjaga sarnane mõistlik isik pidi aru saama, et hageja ei kavatse vastavate kulutuste hüvitamist kostjalt mitte kunagi nõuda.
6. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka see väide, et ebaloogiline oleks eeldada seda, et üks füüsiline isik teeks äriühingule kulutusi, mille hüvitamist ta äriühingult hiljem ei nõua. Hageja oli väidetavate kulutuste tegemise ajal, so 1995ndal ja 1996ndal aastal kostja aktsionär, hagejale kuulus 1/3 kostja osalusest (vt t V kd lk 153). Seega, eeldusel, et hageja tegi kostjale kulutusi, mille võrra kostja rikastus, rikastus hageja seeläbi, et kostja varaline seis muutus paremaks. Seejuures on oluline rõhutada, et teine kolmandik kostja aktsiatest kuulus väidetavate kulutuste tegemise ajal A. Mle, kes oli hagejaga tollel ajal 16

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 paarisuhtes (vt hageja avaldus t III kd lk 26). Sellises olukorras, eeldusel, et hageja tegi kostjale sooritusi, mille arvelt kostja rikastus, ei jäänud hageja hüvest ilma ka siis, kui ta soorituste tegemise ajal ja peale seda nende eest hüvitist nõuda ei kavatsenud, sest hageja ja temaga paarisuhtes olnud isik rikastusid kostja aktsionäridena kostja varalise seisundi paranemise tõttu.

1. Kuigi tunnistaja J A märkis oma kirjalikes ütlustes, et loomulikult pidi AS AM Puit hagejale ettevõtte finantsseisu paranemisel tehtud kulutused täies mahus tagastama ning et hageja lubas vajalikke materjale tarnida ja transpordi eest tasuda vastavalt vajadusele ja võimalustele laenuks (vt t VI kd lk 67), ei saa nendest ütlustest järeldada, et nõude esitamine oleks lubatav. Tunnistaja J A´i ütlused on üldised ning ütluste raames ei ole esitatud konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldusi teha, sest ütluste raames esitas tunnistaja järeldused, mida tema mingite, kohtule avamata asjaolude alusel tegi. Seetõttu saab ütlusi käsitleda tema muljena, mis on tekkinud kontrollimata asjaolude alusel. See, kui kulutuste tegemise ajal jäi tunnistajale mulje, et kulutused tuleb hagejale hüvitada, ei muuda see neid asjaolusid, millest kohus nõude esitamise hea usu põhimõtte vastasuse tuletas. Tunnistaja muljest hoolimata ei dokumenteerinud ei hageja ega kostja kaupade tarnimist, kaupade koguseid ega liike, kaupu ei võetud kostja bilansis arvele, kostjale arvet ei koostatud ning kostjale ei antud ka teada, millise summa maksmisega kostja kunagi tulevikus arvestama peab, samas kui muude nõuete kohta koostati ka kirjalikke laenulepinguid ja esitati arveid, seda ka oluliselt väiksemate summade osas, arve esitati alles mitmeid aastaid hiljem. See, et tunnistajal jäi mulje, et hageja pidi materjale saatma ja transpordi eest tasuma laenuks, ei välista järeldust, et osade nõuete osas on nõuete esitamine hea usu põhimõttega vastuolus, sest ka hageja esindaja märkis 27.01.2012.a kohtuistungil, et hageja tegi kostjale veel muidki sooritusi, kuid käesoleva hagi raames nõutakse üksnes osade tehtud kulutuste hüvitamist. Osade hageja poolt tehtud kulutuste osas vormistati ka laenulepinguid (vt näit t I kd lk 110) ning vormistatud kulutuste osas pidi kostja mõistma, et nende hüvitamist hageja eeldab, kuid osade kulutuste kirjalik ja selge vormistamine annab aluse eeldada, et nende kulutuste, mille dokumenteerimisest, kajastamisest ja mille osas arvete esitamisest hageja loobus, hüvitamist ta ei soovi. Seega, väide, et hageja saatis materjale ja tasus teenuste eest laenuks, ei välista seda, et hageja andis kostjaga sarnasele mõistlikule isikule aluse arvata, et hageja selliste kulutuste, mille tegemise üksikasju ei suuda ka hageja ise meenutada, hüvitamise nõuet ei kavatse hageja kunagi esitada.
2. Sellele, et hageja andis oma käitumisega kostjaga sarnasele mõistlikule isikule aluse arvata, et hageja ei kavatse kunagi väidetavate kulutuste eest hüvitist nõuda, viitab ka see, et hageja võõrandas 05.01.2001.a talle kuulunud aktsiad A. Mle. Seda tõendab tsiviilasja toimikus olev aktsiate müügileping. Sellele asjaolule, et hageja aktsiad võõrandas ja et kostja ainuaktsionäriks on käesoleval ajal A. M, viitas ka hageja korduvalt ise. Kostja väidete kohaselt hageja aktsiate võõrandamisel ei maininud, et tal on veel täiendavalt nõue väidetavate kulutuste hüvitamise osas. Sellist nõuet ei nähtu ka 05.01.2001.a lepingus, millega hageja aktsiad A. Mle võõrandas. Selline hageja käitumine viitab samuti asjaolule, et hageja ei kavatsenud väidetavat nõuet kostja suhtes esitada. Vastasel korral oleks ta nõudest aktsiate müümisel ostjale teada andnud või aktsiate, mis moodustasid võõrandamise ajal poole kogu aktsiakapitalist, võõrandamisel ja sellega aktsiaseltsist ja selle juhtimisest väljudes, teada andnud, et tal on veel ca 3 miljoni krooni ulatuses nõudeid, mis on dokumenteerimata, aktsiaseltsi raamatupidamises kajastamata, mille kohta ei ole vormistatud ühtegi dokumenti ega arvet ning mille olemasolu kontrollimist võimaldavaid asjaolusid ei suuda ka hageja ise meenutada. Kuigi aktsiad müüdi mitte kostjale vaid kostja teisele aktsionärile, omab aktsiate müümisel väidetava kulutuste nõude mainimata jätmine, tähendust ka kostja suhtes nõude 17

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 esitamise lubatavuse üle otsustamisel. Isik, kellele hageja aktsiad, mis moodustasid poole kostja aktsiakapitalist, müüs, omas teist poolt kostja aktsiakapitalist ning oli kostja juhatuse liige. Aktsiate müügilepingut sõlmides vastutab müüja müügilepingu eseme lepingutingimustele vastavuse eest. Olukorras, kus aktsiaseltsil oleks ca 3 miljoni krooni väärtuses bilansis kajastamata kohustusi, oleks aktsiate väärtus väiksem kui siis, kui aktsiaseltsil oleksid üksnes need kohustused, mis bilansis kajastuvad. Eelduslikult ei soovinud hageja aktsiate ostjat petta, vaid hageja ka aktsiaid müües lähtus sellest, et tal kostja suhtes ca 3 miljoni krooni suurust nõuet ei ole. Sellises suurusjärgus nõue on sedavõrd suur, et seda mitte mainimata jätta.

1. Sellele, et nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane, viitab ka see, et hageja, olles aastaid ka peale väidetavate kulutuste tegemist kostja juhatuse liige, kes vastutas kostja raamatupidamise õigsuse eest ja majandusaasta aruannete kohasuse eest, ei teinud mitte midagi selleks, et sedavõrd suurt nõuet kostja raamatupidamises ka hiljem kohaselt kajastada, vaid tegutses nii, justkui seda nõuet ei eksisteeriks.
2. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et 1995ndal ja 1996ndal aastal tehtud väidetavate kulutuste hüvitamise nõude esitamine on kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 108 lg 2 kohaselt lubamatu ning tuleb hea usu põhimõttega vastuolu tõttu jätta rahuldamata.
3. Järgnevalt peab kohus vajalikuks käsitleda küsimust, et miks ei ole hageja poolt 29.05.1995.a Edela Telefonivõrgule tehtud makse summas 600 000 krooni ja 18.09.1995.a kostjale tehtud makse summas 100 000 krooni hüvitamise nõue hea usu põhimõtte vastane. Viidatud kulutuste tegemine ei ole erinevalt muudest väidetavatest kulutustest, dokumenteerimata. Pangaülekannete puhul on teada, kellele ja millal ülekanded tehti ning vastavate soorituste tegemine on dokumenteeritud ja ka käesolevas menetluses tõendatud (vt t I kd lk 48). Vastavate maksete tegemine oli ka kostjale teada. Pangaülekannete osas pole täiendavaid asjaolusid, mida mõistlik isik vastava asjaolu osas peaks täiendavalt dokumenteerima. Teiseks sõlmisid hageja ja kostja 18.05.1995.a vastavatest ülekannetest osa osas laenulepingu (vt t I kd lk 110), milles nägid ette raha tagastamise kohustuse. Sellest nähtub, et vastavate pangaülekannete ajal ei soovinud hageja ülekandeid ilma vastusoorituseta teha. Nende ülekannete puhul ei saa väita, et hageja ei suutnud nende kulutuste tegemise asjaolusid kohtu ette tuua. Hageja on pangaülekannete kohta käivad asjaolud kohaselt kohtu ette toonud ning vastavad asjaolud ka tõendanud (makse tegemine hoonete ostmise eest ja AS-i Varemurru asutamiseks – nende asjaolude osas ka vaidlus puudub) ning eespool leidis ringkonnakohus, et kostja poolt esitatud vastuväited (nõude tasaarvestuse tõttu lõppemine, nõude lõppemine põhjusel, et täideti osaliselt ka kolmandate isikute kohustusi ning nõuete lõppemine täitmise tõttu) ei anna hagi rahuldamata jätmiseks alust.
4. Kuivõrd hagi kuulub käesoleva otsusega täiendavalt 405 000 krooni ulatuses rahuldamisele, tuleb sellelt summalt välja mõista ka viivised. Hageja kinnitas 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, et on nõus, et viivised mõistetakse välja alates 01.01.2006.a kuni põhivõla tasumiseni suuruses 3% aastas. Seega viivised suuremas ulatuses väljamõistmisele ei kuulu. Ringkonnakohus leiab, et viivised tuleb välja mõista suuruses 3% aastas (

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159 pangaülekannetest ning vastavate nõuetega seotud asjaolud olid hageja poolt algusest peale selgesti, lühidalt ja arusaadavalt kohtu ette toodud. Need nõuded oleks saanud kostja koheselt rahuldada ning nende nõuete puhul ei saa väita, et hageja tegevus nõuete täitmist oleks takistanud. Kostja ei ole kohtu ette toonud ka asjaolusid, mis viitaksid viivise vähendamise alustele – ei ole usutavaks muudetud, et kostja majanduslik olukord oleks halb või et see, kui kostja hagejale aastate jooksul raha tagasi ei maksnud, oleks põhjustanud hagejale märkimisväärselt väiksema kahju kui 3% aastas.

1. Viivised tuleb välja mõista alates 01.01.2006.a kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni, so kuni 16.02.2012.a. Alates 17.02.2012.a tuleb viivised välja mõista protsendina põhivõlalt suuruses 3% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Viivist tuleb arvestada sellelt summalt, mille osas kohus hagi täiendavalt käesoleva otsusega rahuldab, sest 04.10.2006.a maakohtu otsus jäeti osas, milles maakohus hagi rahuldas, muutmata ning maakohus rahuldas hagi osaliselt põhivõla ja sellelt summalt ka viiviste osas. Seega on summa, millelt tuleb viiviseid arvestada 405 000 krooni ehk 25 884,22 eurot. Periood alates 01.01.2006.a kuni 16.02.2012.a on 6 aastat ja 47 päeva, mille pealt tuleb arvestada viivist 25884,22/100x3x6=4659,15 eurot (6 aasta eest) + 25884,22:100x3:365x47=99,98 eurot (2012nda aasta 47 päeva eest), mis teeb kokku 4759,13 eurot.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse kohaselt tuleb enne kehtiva TsMSi jõustumist alanud menetluste puhul lahendada kohtukulude jaotamine ja väljamõistmine enne 01.01.2006.a kehtinud TsMSi alusel. Käesolev hagi rahuldatakse ca 30% ulatuses. Enne 01.01.2006.a kehtinud TsMSi § 60 kohaselt tuleb seega hageja kohtukulud jätta 30% ulatuses kostja kanda ja kostja kohtukulud jätta 70% ulatuses hageja kanda. Seejuures tuleb arvestada 5%-list piirmäära (enne 01.01.2006.a kehtinud TsMSi § 61 lg 1 p 1). 27.01.2012.a kohtuistungil kinnitasid pooled, et 5%-list määra võib arvestada vähendatud nõudesummalt, millele tuleb juurde arvestada 295 000 krooni, st summa, mille ulatuses hagi varasemalt rahuldati, so 1969 471+295 000= 2 264 471 krooni. Sellelt summalt 5% on 113223,55 krooni. Sellises summas võiks kohtukuludena esindajatasu välja mõista siis, kui hagi oleks jäetud täielikult rahuldamata, kuid kuivõrd hagi jäetakse ca 70% ulatuses rahuldamata, saab hagejalt, kostja kasuks välja mõista esindajatasu mitte rohkem kui 79 256,5 krooni ulatuses. Hageja kasuks saab kohtukuluna esindajatasu välja mõista 33967 krooni ulatuses. Kuivõrd käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse 3-2-1-137-07 p-i 17 kohaselt tuleb kohtukulude jaotus ja väljamõistetavate kohtukulude suurus määrata kindlaks asja uuel läbivaatamisel, tuleb käesoleva otsusega lahendada ära kogu kohtukulude jaotus, sh ka kuni 04.10.2006.a toimunud menetluse kulude jaotus ja kulude summaarne väljamõistmine.
3. Ringkonnakohus leiab, et vastava 30% ulatuses on hageja õigusabi kulud põhjendatud. Hageja tõi kohtukuludena esile ja tõendas järgmised kulud: vandeadvokaat A. Nurmi poolt osutatud õigusabi sumas 55460+38000=93460 krooni, A. Vuti poolt osutatud õigusabi summas 26196 krooni. Eespool leidis ringkonnakohus, et hagejale saab õigusabi kuluna hüvitada summa 33967 krooni ehk 2170 euro ulatuses. Selles ulatuses tuleb ka õigusabi kulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Seejuures tuleb arvestada asja keerukust, menetluse pikkust, asjas esitatud seisukohti, tõendeid ja asjaolusid. Lisaks esindajatasule on hageja tõendanud ka seda, et ta tasus riigilõivu summas 108 000 krooni, samuti majutuskulude eest summas 761,9 krooni, tõlketeenuse eest summas 3509,03 krooni ja ekspertiisitasu summas 40 000 krooni, kokku summas 152 270 krooni ehk 9731,88 eurot. Sellest summast saab välja mõista 30% ehk 2919 eurot. Õigusabi tasu ja muud kohtukulud kokku moodustab summa 5089 eurot. 19

(20)Tsiviilasi nr: 2-04-159

1. Ringkonnakohus leiab, et piirmäära ulatuses on ka kostja õigusabikulud tõendatud ja põhjendatud. Esimese maakohtu menetluse kohtukulud esindajatasudena olid kostjal 133 693 krooni, asja teistkordsel maakohtus menetlemisel tekkinud kostja õigusabi kulud olid 80 658 krooni, apellatsioonimenetluses esindajatasu oli 27200 krooni, kassatsioonimenetluses kandis kostja esindaja kulu summas 26 286 krooni. Arvestades menetluse pikkust, keerukust, seda, et asjaolud ja sündmused, mille üle pooled vaidlesid, leidsid aset aastaid tagasi ja väited, mida pooled esitasid, ei põhinenud väga selgelt ja ühesel dokumentatsioonil ja väidetel, samuti arvestades seda, et asjas korraldati mitu ekspertiisi ja et asjas esitati mahukaid materjale ja arvestataval hulgal väiteid, leiab ringkonnakohus, et kostja esindajatasud tuleb lugeda põhjendatuks piirmäära ulatuses. Eespool leidis ringkonnakohus, et kostja osas tuleb lähtuda piirmäärast summas 79256,5, so 5065,4 eurot. Sellele lisaks tuleb lugeda põhjendatud kostja kohtukuluks kostja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 3515,14 eurot, millest 70% on 2460,6 eurot. Seega, kohtukulud, mis tuleks hagejalt kostja kasuks välja mõista on 7526 eurot.
2. Hageja ja kostja kasuks välja mõistmisele kuuluvad kohtukulud tuleb nö tasaarvestada ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 7526-5089= 2437 eurot.
3. Hagejale anti käesolevas menetluses menetlusabi, mille raames vabastati hageja Tallinna Ringkonnakohtu 7.03.2007.a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu, summas 69 250 tasumisest. Samuti anti hagejale menetlusabi Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2010.a määrusega, millega vabastati hageja menetlusabi jätkuvuse printsiibist lähtudes järjekordse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 85 000 krooni. Seega anti hagejale menetlusabi kokku summas 154 250 krooni ehk 9858,37 eurot. Vastav summa tuleb menetlusosalistelt riigi tuludesse välja mõista (TsMS § 190). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hagi rahuldatakse ca 30% ulatuses, tuleb hagejalt välja mõista 70% vastavast summast ehk 6900,86 eurot ja kostjalt 30% vastavast summast ehk 2957,51 eurot. Ringkonnakohus arutas menetlusosalistega vastavate summade väljamõistmist 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil ning andis menetlusosalistele võimaluse avaldada põhjused, mis võiksid tingida vastavate summade välja mõistmata jätmise. Ringkonnakohus leiab, et selliseid aluseid (TsMS § 190 lg 7) käesolevas asjas ei esine. Hageja majanduslik olukord ei ole sedavõrd vilets nagu seda märkis hageja esindaja, sest käesoleva otsusega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja märkimisväärne rahasumma. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et seadusesätted, mis nägid viidatud suuruses riigilõivu maksmise kohustuse ette, on põhiseadusega vastuolus. Menetluse pikkus ja koormavus ei saa iseenesest olla erandlikeks asjaoludeks TsMS § 190 lg 7 tähenduses, mis saaks võimaldada menetlusabi korras tasumata jäänud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav 20