Obsah (10)

§ 54§ 8§ 91§ 37§ 10§ 12§ 13§ 147§ 35§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 12.04.2012. a Tallinn Haldusasja number 3-11-2079 Haldusasi Rehviladu OÜ ka

) § 85 lg-st 3 tegi Lääne maksu- ja tollikeskus 06.06.2011 korralduse nr 9-1.4/3286 Rehviladu OÜ-le nimetatud maksudeklaratsioonide esitamiseks. Korraldus kuulus täitmisele 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Korraldus sisaldas ka hoiatust, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha.

1. 06.06.2011 korraldus nr 9-1.4/3286 saadeti Rehviladu OÜ registrisse kantud aadressile ning korraldus loeti kättetoimetatuks 11.06.
3. Rehviladu OÜ korraldust ei täitnud ja jättis maksudeklaratsioonid määratud tähtajaks esitamata. Sellest tulenevalt andis Lääne maksu- ja tollikeskus 27.06.2011 korralduse nr 9-1.1/1609, millega kohustas Rehviladu OÜ-d tasuma sunniraha summas 100 eurot.
4. 08.07.2011 vahetas Rehviladu OÜ müügilepingu alusel omanikku, mille kohta saatis vastavad andmed äriregistrile notaribüroo vahendusel 11.07.2011 ning 18.07.2011 tehti äriregistris vastav kandemuudatus.
5. 20.07.2011 tehti vastavad muudatused ka maksuhalduri süsteemis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuses.
6. 21.07.2011 esitas Rehviladu OÜ Maksu- ja Tolliametile taotluse trahvi tühistamiseks, mida maksuhaldur käsitles vaidena 27.06.2011 korralduse tühistamiseks.
7. 28.07.2011 vaideotsusega nr 6-1/393 jättis Maksu- ja Tolliamet Rehviladu OÜ vaide rahuldamata.
8. 29.08.2011 esitas Rehviladu OÜ kaebuse halduskohtule Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 27.06.2011 sunniraha tasumise korralduse nr 9-1.1/1609 tühistamise nõudes; Maksu- ja Tolliameti 28.07.2011 vaideotsuse nr 6-1/393 tühistamise nõudes; nimetatud haldusaktide tagasitäitmise nõudes ning aktidega tekitatud varalise kahju summas 161,72 eurot hüvitamise nõudes. Kaebuse sisu
9. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas asjas on tegemist omandi üleminekuga. Maksu- ja Tolliamet on enne 28.07.2011 vaideotsust teinud kaks korraldust: 06.06.2011 korraldus nr 9-1.4/3286 ja 27.06.2011 korraldus nr 9-1.1/
10. Kumbagi korraldust ei ole kaebajale teadaolevalt eelmine omanik näinud. Kaebajani jõudis 27.06.2011 korraldus alles 11.08.2011, viibides Maksu- ja Tolliametis sooviga tutvuda vaidemenetluse toimiku materjalidega. 06.06.2011 korraldust toimiku materjalide hulgas ei olnud ning võimalus selle korraldusega esmakordselt tutvuda saabus Tallinna Halduskohtu poolt 16.02.2012 kaebajale saadetud vastustaja materjalidega. Kaebaja jaoks ei olnud teadmata Rehviladu OÜ võlgnevused Maksu- ja Tolliameti ees. Kaebaja kontrollis võlgnevuste olemasolu ostuläbirääkimiste alguses juba 13.06.2011 ning informatsioon esitamata deklaratsioonide ja tasumata maksude kohta oli avalik. Kuna reaalne juurdepääs e2 maksuametile avanes alles 20.07.2011, siis ei olnud kaebajal ühtegi varasemat võimalust puuduvate deklaratsioonide esitamiseks ja rahaliste võlgnevuste likvideerimiseks. Juurdepääs õnnestus saada alles Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-ja tollikeskusesse kohale minnes 20.07.2011, kuid seal olles ei õnnestunud infot saada määratud sunniraha kohta. Esitades 21.07.2011 taotluse sunniraha tasumise kohustuse tühistamiseks, vastas Maksu- ja Tolliamet kaebajale vaideotsusega ning arveldusarve arestimisega Swedbankis, kuigi Rehviladu OÜ ei ole Maksu- ja Tolliametile vaiet esitanud. Vaideotsuse õigusvastase tegemisega võttis Maksu- ja Tolliamet võimaluse kohtuvälise lahendi saamiseks. Samuti on vaideotsuse sisu kaebaja suhtes pahatahtlik ning ei lähtu maksukorralduse heast tavast. Lähtudes vaideotsuse aluseks olevatest materjalidest ja vaideotsuse sisust, jääb mulje, et 27.06.2011 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse korraldus on koostatud tagantjärele ning 06.06.2011 korraldust ei ole olemas. Kaebaja on Maksu- ja Tolliametilt taotlenud ainult sunniraha tasumise kohustuse tühistamist. Sunniraha nõudel puudub omandi üleminekul seaduslik alus vastavalt

§-dele 35 ja

1. Kaebaja taotleb tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 161,72 eurot. Kaebaja varaline kahju on: 100 eurot sunniraha; 0,96 eurot Swedbankis arveldusarve arestimisel sunniraha ülekandel panga teenustasu; 26,58 eurot sunnirahalt arvestatud ja kinni peetud erijuhtude tulumaks, mis ei olnud kaebuse esitamise ajal veel arvestatud ja tasutud; 15,97 eurot Rahandusministeeriumile tasutud riigilõiv kaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtule; 0,16 eurot riigilõivu ülekandmisel tasutud panga teenustasu; 17,89 eurot riigilõiv sunnitud muutmiskande tegemiseks äriregistris, et kohtule esitatud kaebus oleks juhatuse liikme poolt korrektselt allkirjastatud ja kaebus oleks võimalik võtta menetlusse; 0,16 eurot riigilõivu ülekandmisel tasutud panga teenustasu. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning kohtukulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti vastulause
2. Maksuhaldur tegi kaebuse esitajale 06.06.2011 korralduse nr 9-1.4/3286, millega kohustas Rehviladu OÜ-d esitama
3. aprillikuu maksudeklaratsioonid vorm KMD ja TSD.

§ 54

lg 2 alusel saadeti korraldus Rehviladu OÜ-le maksukohustuslaste registrisse kantud aadressile ning korraldus toimetati kaebuse esitajale kätte 11.06.

1. Seega oli korralduse täitmise tähtajaks 21.06.
2. Käesoleva vaidluse asjaolude kontrollimisel on ilmnenud, et Rehviladu OÜ esitas 06.06.2011 korraldusega nõutud
3. aprillikuu deklaratsiooni vorm TSD maksuhaldurile 20.07.2011, s.o kuu aega hiljem tähtajast ning alles peale seda, kui oli tasumiseks määratud sunniraha korralduse kätte saanud. Nimelt saadeti vaidlusalune sunniraha tasumise korraldus nr 91.1/1609 Rehviladu OÜ-le 27.06.
4. Oluline on ka märkida, et vaidlusalune korraldus oli kaebuse esitajale saadetud enne, kui toimus Rehviladu OÜ omaniku vahetus. Seega on vastustaja seisukohal, et maksuhalduri 27.06.2011 korraldus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning maksuhaldur ei ole langetanud otsust meelevaldselt, vaid lähtunud seaduses sätestatust ning arvestades kõiki asjassepuutuvaid argumente. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega nõutud summa puhul ei ole tegemist ülemäära suure summaga, mis tingiks määratud sunniraha suuruse vähendamise või lausa tühistamise. Vastustaja on seisukohal, et määratud summa on asjassepuutuvaid asjaolusid arvestades igati proportsionaalne. Pealegi olnuks sunnirahanõude tekkimine kaebuse esitaja kohese käitumisega välditav. Lisaks tuleb antud olukorras arvestada ka asjaoluga, et Rehviladu OÜ osa müük ei ole äriühingu tegevust peatanud. Maksukohustuslasest juriidilise isiku Rehviladu OÜ staatus on jäänud samasuguseks nagu see oli enne 08.07.
5. Seega ei mõjuta omaniku vahetus antud juhul tekkinud kohustuste täitmise nõuet ning kaebuse esitaja viide

§-dele 35 ja 37 on alusetu. Samuti on 3 antud juhul sunniraha määratud juriidilisele isikule Rehviladu OÜ-le ning sellisel juhul ei oma osaühingu müük ega omanikuvahetus tähtsust, kuna sunniraha tasumise kohustus on lahutamatult seotud isikuga, kelle suhtes sundi rakendati. Samuti tulenevalt

§ 8

lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg-st 1 vastutab sunniraha tasumise kohustuse eest Rehviladu OÜ juhatuse liige ning ka antud juhul ei oma tähtsust osaühingu osa müük ega omanikuvahetus. Vastustaja märgib veel, et alusetu on kaebuse esitaja viide maksuhalduri 28.07.2011 vaideotsuse nr 6-1/393 pahatahtlikkusele ja selle tühistamise nõudele. Kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses suutnud välja tuua ühtegi põhjendust, kuidas rikuti vaideotsusega tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumata. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud Maksu- ja Tolliameti 28.07.2011 vaideotsuse tühistamise nõudes ning tuleb selles osas rahuldada. Ülejäänud nõuetes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 27.06.2011 korralduse õiguspärasus 11. Poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et OÜ Rehviladu oli 2011. aprillikuu eest jätnud maksuhaldurile esitamata vajalikud deklaratsioonid. 06.06.2011 korraldusega nr 9-1.4/3286 (tl 76) kohustas maksuhaldur Rehviladu OÜ-d maksudeklaratsioonide esitamiseks 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Korraldus sisaldas ka hoiatust, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha.

§ 54

lg 2 alusel saadeti korraldus Rehviladu OÜ-le maksukohustuslaste registrisse kantud aadressile Harju Maakond, Tallinn 13515, Õismäe tee 55-22.

§ 54

lg 6 kohaselt loetakse korraldus kättetoimetatuks, kui selle väljasaatmisest on möödunud viis päeva. Tegemist on maksuhalduri tavapraktikaga ning kohtul puudub igasugune alus arvata, et 06.06.2011 korraldust Rehviladu OÜ-le ei oleks saadetud. Seega toimetati korraldus kaebuse esitajale kätte 11.06.2011 ning korralduse täitmise tähtajaks oli 21.06.2011. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et selleks kuupäevaks Rehviladu OÜ nõutud deklaratsioone ei esitanud. Rehviladu OÜ esitas nimetatud deklaratsioonid maksuhaldurile alles 20.07.2011. 12.

§ 91

lg 3 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust (käesoleval juhul esitada nõutud deklaratsioonid) hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajal tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128–

1. Et OÜ Rehviladu ei esitanud
2. aprillikuu eest vajalikke deklaratsioone ega täitnud talle maksuhalduri poolt tehtud korraldust deklaratsioonide esitamiseks tähtaegselt, on OÜ-le Rehviladu 27.06.2011 korraldusega nr 9-1.1/1609 (tl 19) sunniraha määramine olnud korralduse andmise ajal õiguspärane. Kuid kaebaja pretensioon ei olegi olnud suunatud maksuhalduri 27.06.2011 korralduse materiaalse õiguspärasuse vastu, vaid selle sissenõudmise vastu pärast 08.07.2011 toimunud omaniku vahetust. 4 Maksu- ja Tolliameti 28.07.2011 vaideotsuse õigusvastasus
3. Kaebaja põhiväide käesolevas vaidluses on, et maksuhalduri 27.06.2011 korraldusega määratud sunniraha summas 100 eurot ei oleks pärast 08.07.2011 toimunud omanikuvahetust saanud sisse nõuda uue omanikuga OÜ-lt Rehviladu

§-de 35 ja 37 alusel. Seda väidet ei ole maksuhaldur käsitlenud 28.07.2011 vaideotsuses (tl 14-15) ega

§ 37osas ka käesolevas haldusasjas.

1. OÜ Rehviladu 21.07.2011 taotlusest (tl 16), mida maksuhaldur on käsitlenud 27.06.2011 korralduse peale esitatud vaidena, nähtub kaebuse esitaja (uue omaniku) teadmatus 27.06.2011 korraldusest ning selgitus toimunud omanikuvahetusest, äriregistri kande muutmisest, vastavate muudatuste tegemise võimalikkusest maksuhalduri süsteemis ning maksudeklaratsioonide esitamisest. Nimetatud taotlusest ei nähtu, et kaebaja eitaks seda, et deklaratsioonid on esitamata, samuti ei nähtu sellest seost 27.06.2011 sunniraha korralduse ja deklaratsioonide esitamise vahel 20.07.
2. Lisaks eelnevale ei ole kaebaja siis esitanud oma põhiväidet, mille kohaselt on vale sunniraha sisse nõuda pärast omanikuvahetust. Seda väidet ei saanud aga kaebaja esitada seetõttu, et ta enda teada ei algatanud taotluse esitamisega vaidemenetlust ega osanud sellise taotluse lahendina oodata 28.07.2011 vaideotsust. Kohtu hinnangul jättis maksuhaldur vaidemenetluses välja selgitamata kaebaja tegeliku tahte ja eesmärgi ning asus selle asemel vaidemenetluse kestel sunniraha kaebuse esitajalt sisse nõudma (tl 34). 15.

§ 10

lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.

§ 12

sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Vastavalt

§ 13

lg-le 1 on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited.

§ 147

lg 2 p 5 kohaselt kuulab vaiet läbivaatav haldusorgan ära asjast huvitatud isikute seletused. Et kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile 21.07.2011 esitatud taotlus ei vastanud

§-s 139 sätestatud vaidele esitatavatele nõuetele, tulnuks maksuhalduril vaide esitaja tegelikku tahet ja eesmärki selgitada. Kui maksuhaldur seda teinud oleks, oleks ta saanud teada, et OÜ Rehviladu ei eita, et 2011. aprillikuu deklaratsioonid jäid tähtaegselt esitamata ning et ta ei vaidle 27.06.2011 korraldusele sisuliselt vastu, vaid leiab, et sunniraha maksmise nõue ei ole saanud üle minna uuele omanikule

§-de 35 ja 37 alusel. Kuna maksuhaldur täiendavaid selgitusi ei küsinud, tegi ta 28.07.2011 vaideotsuse, mis sisuliselt kaebuse esitaja probleemi ei lahendanud, vaid päädis käesoleva kohtumenetlusega. 16. Kaebaja poolt viidatud

§-de 35 ja 37 osas selgitab kohus järgmist.

§ 35

sätestab, et kui seadusega on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, siis lähevad õigusjärglasele üle ka kõik

§ 31

lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus. Maksuhaldur on oma vastuses kaebusele õigesti märkinud, et äriühingu omaniku vahetuse (osade ostu-müügi leping) puhul see säte kohaldatav ei ole, kuna norm reguleerib seadusjärgset õigusjärglust, mitte lepingust tulenevat õigusjärglust nagu käesoleval juhul toimus. 17. Vastavalt

§-le 37 lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud

§ 31

lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või 5 valduse saajale vastavalt võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatule. Ettevõtte üleminek (VÕS §-d 180185) on juriidiliselt märksa laiem instituut kui äriühingu omaniku vahetus. Äriühingu omaniku vahetumisega ei kaasne

§-s 37 märgitud vastutust. Sellest saab järeldada, et

§-st 37 tulenevat keeldu sunniraha maksmise kohustuse ülemineku kohta saab analoogia põhjal kohaldada ka äriühingu omaniku vahetumise korral - kui juba ettevõtte ülemineku puhul on üldise maksukohustuse ülemineku hulgast välistatud sunniraha maksmise kohustus (sunniraha saab kohaldada vaid isiku suhtes, kes on kohustatud kohustuse isiklikult täitma), peaks see nii olema ka äriühingu omaniku muutumise korral. Nii § 35 kui ka § 37 üldise loogika kohaselt peaks õigusjärgluse juhtumitel jääma sunniraha maha nö vanasse äriühingusse, mis on mh põhjendatav sellega, et uuel omanikul puudub äriühingut ostes ülevaade potentsiaalsest sunniraha tasumise kohustuse olemasolust ning nagu juba ülal märgitud, on sunniraha seotud konkreetse isikuga. OÜ Rehviladu äriregistri väljavõttest nähtuvalt vahetus äriühingu omanik 08.07.2011. Maksuhalduri sunniraha tasumise kronoloogiast (tl 34) nähtuvalt asus maksuhaldur sunniraha sisse nõudma juba 02.07.2011, so samal kuupäeval, kui

§ 54

lg 6 alusel sai lugeda 27.06.2011 sunniraha korralduse kättetoimetatuks OÜ-le Rehviladu, arvestamata, et sellest ajast arvates alles hakkas jooksma vaide esitamise tähtaeg korraldusele ning sama korraldusega anti OÜ-le Rehviladu uus tähtaeg puuduvate deklaratsioonide esitamiseks. Samast kronoloogiast nähtuvalt toimus esimene sunniraha tasumine kontolt 21.07.2011, so pärast omaniku vahetust ning sellekohase muudatuse tegemist äriregistris ja maksuhalduri süsteemis. Eelnevast nähtuvalt on kohtul alus arvata, et maksuhaldur asus ennatlikult pärast omaniku vahetust sisse nõudma sunniraha, mis oli määratud enne omandi üleminekut. Kui maksuhaldur oleks vaiet õiguspäraselt menetlenud, ei oleks ehk käesolev vaidlus kohtusse jõudnud.

1. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et 28.07.2011 vaideotsus on õigusvastane olulise menetlusnormi rikkumise tõttu, mis võis oma sisult viia vale lahendini. Õigusvastane vaideotsus tuleb tühistada ning sellest tulenevalt lasub maksuhalduril kohustus OÜ Rehviladu 21.07.2011 vaie uuesti sisuliselt läbi vaadata ning teha uus otsus, arvestades ka käesolevas kohtuotsuses väljatoodud seisukohti.
2. HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Käesoleval juhul just nii on juhtunudki. Vaide esemena maksuhalduri poolt käsitletud haldusakt on olnud õiguspärane. Kaevatud vaideotsus on õigusvastane seetõttu, et vaidemenetluses jäi maksuhalduril tuvastamata elementaarne – vaide esitaja tegelik eesmärk. Oleks maksuhaldur nõuetekohase vaidemenetluse läbi viinud, isiku ära kuulanud ja tema tahte välja selgitanud, oleks vaideotsuse sisu ja lähenemine probleemile teistsugune. Seetõttu on lubatav ja põhjendatud käesolevas haldusasjas vaideotsuse vaidlustamine. Aktide tagasitäitmise nõue ja kahju hüvitamise nõue
3. Kuna kohus tühistab 28.07.2011 vaideotsuse ning sellest tulenevalt lasub maksuhalduril kohustus OÜ Rehviladu vaie uuesti läbi vaadata, ei ole vaidemenetlus vaidlusaluses asjas veel lõpuni viidud. Seega ei saa kohus praeguses kohtumenetluses võtta ennatlikult seisukohta, kas kaebajale on kahju tekitatud või mitte. Vaidemenetluse tulemusena on võimalik, et maksuhaldur rahuldab vaide ning täidab ise sunniraha tasumuse korralduse tagasi ja hüvitab kaebajale sellega seoses tekkinud kulud. Seetõttu – kuna vaideotsus ei ole rahaliselt tagasi täidetav ja vaidemenetluses lõpliku lahendi saabumiseni ei saa asuda seisukohale, et kaebajale on kahju tekkinud – jäävad vaidlustatud aktide tagasitäitmise nõue ning kahju hüvitamise nõue rahuldamata. 6 Menetluskulude jagamine
4. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust summas 15.97 krooni (tl 10). Et kohus rahuldas kaebaja neljast esitatud nõudest ühe, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ¼ riigilõivust ehk 3,9 eurot. Maret Altnurme Kohtunik 7