Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustas maakohtu 23.09.2011 otsuse tervikuna. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlused ja kostja vande all antud seletused on vastuolulised ning teineteist välistavad, samas ei tuvastanud kohus, et tunnistaja Z L on asjast huvitatud isik, kes võib moonutada 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolusid. Samuti ei põhjendanud maakohus tunnistaja Z Li ütluse ja 3 Tsiviilasi nr 2-10-59936 apellandi vande all antud seletuse vastuolulisust. Raha summas 300 000 krooni üleandmine toimus Z Li juuresolekul, kuna tema elukoht sobis kokkusaamiseks kostja äripartneritega. Seda kinnitas Z L oma ütlustes. Hageja vande all antud seletus kinnitas, et 01.03.2007 võlatunnistus on seotud 12.09.2005 sõlmitud kokkuleppega ja 300 000 krooni läks osaliselt varem võetud laenu summas 600 000 krooni katteks. Seega tunnistaja Z Li ütlused ja apellandi vande all antud seletused kinnitavad, et 01.03.2007 võlatunnistus on deklaratiivne ning sellest ei saa tuleneda uut maksekohustust. Võlakirja tekst on tõlgitud puudulikult. Tegelikult peaks selle tõlkima niimoodi: „J L on võtnud võlgu R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007 aastal. /Allkiri/.../01.03.2007/...". Kuna tegemist oli hagimenetluses põhilise dokumendiga, kus iga sõna on tähtis, siis pidi kohus nõudma hagejalt tõlke kinnitamist vandetõlgi või notari poolt. Tunnistaja R Le ütlusi 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolude kohta ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna ta on asjast huvitatud isik. Nõutud summa 150 000 krooni tuleneb samast võlatunnistusest, mille järgi nõuab R L kostjalt (tsiviilasi nr 2-10-64941) raha summas 150 000 krooni. Samuti on ebaloogiline, et kuigi kostja sõlmis vabatahtlikult 25.03.2010 R Lega kinnistu hüpoteegi koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, tagades R Le nõude summas 600 000 krooni, siis miks ta ei teinud seda 900 000 krooni ulatuses, arvestades esitatud hagi rahalist nõuet. Apellant esitas taotluse tunnistaja I Ki ülekuulamiseks. Tunnistajat ei olnud võimalik üle kuulata varem, kuna apellandi ja I Ki vahelised suhted olid katkenud. Kuna I K tõi 01.03.2007 kostjale sularaha summas 300 000 krooni, et kostja võiks selle tagastada R Lele, siis oskab I K anda ütlusi 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolude kohta. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 23.09.2011 kohtuotsuse täies ulatuses ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti jätta menetluskulud hageja kanda. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb maakohtu põhjendusi konstitutiivse võlatunnistuse osas (
Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega hagejal 01.03.2007 võlakirja alusel kehtiva nõude olemasolu ja selle sissenõutavuse ning hüpoteegi seadmisega seonduvas osas ning ei pea
lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Maakohus on viidanud poolte tunnistajate ja kostja vande all antud ütluste vastuolule osas, mis puudutab võlakirja sõlmimise asjaolusid ja varasema laenu tagasimaksmist. Samas on maakohus hinnanud lahendi tegemisel kõiki tõendeid kogumis, igakülgselt ja objektiivselt ning andnud oma siseveendumuse kohaselt hinnangu, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte (
Menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus tõendite hindamisel maakohtu poolt ei täheldanud. 4 Tsiviilasi nr 2-10-59936 Õige on apellandi väide, et tegemist on deklaratiivse ehk kausaalse võlatunnistusega. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist on konstitutiivse ehk abstraktse võlatunnistusega, kuid ei ole sellest tulenevalt jaganud valesti poolte tõendamiskoormust ja nimetatu ei ole endaga kaasa toonud ebaõiget lahendit. VÕS § 30 lg 1 kohaselt võlatunnistusega kas lubatakse kohustuse täitmist või tunnistatakse selle olemasolu. Abstraktse võlatunnistusega luuakse poolte vahel uus iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Kumma võlatunnistusega on tegemist, on tuletatav poolte taotletud eesmärgist ja lepingu sõlmimise põhjusest. Lisaks lepingu sõnastusele on arvestatava tähendusega ka lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ja sisu, poolte eeldatavad huvid, samuti avaldusest endast mittenähtuvad asjaolud ja käibearusaam ning konkreetse juhtumiga seonduvad elulised asjaolud. Maakohus tuvastas, et 01.03.2007 võlatunnistusega ei kinnitanud kostja mitte 12.09.2005 laenulepingu täitmata kohustuse olemasolu, vaid kinnitas sellega uue laenu saamist. Nimetatud võlatunnistus on antud laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamiseks. Ka Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse ülesandeks olemasoleva kohustuse kinnitamine ning võla sissenõudmise lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine toob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ning kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06). Seega kujutab kausaalne võlatunnistust endast kokkulepet, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust (käesoleval juhul 01.03.2007 laenulepingut).
lg-st 2 tuleneb kohtu õigus, mitte kohustus nõuda võõrkeelset tõendit esitavalt poolelt vandetõlgi või notariaalset tõlget. Kui menetlusosalised ja kohus saavad võõrkeelsest tekstist aru ja suudavad hinnata selle vastavust tõlkele, ei ole tõlke nõudmine vajalik. „Sai laenu“ ja „võttis võlgu“ on eesti keeles sünonüümid. Võlakirja teksti tõlge ei ole ebaõige, kuid selle originaaltekst väljendab veelgi selgemalt laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamist. Maakohus ei ole tõlke nõudmata jätmisega menetlusnorme rikkunud. R.L sai asjas olla tunnistajaks, sest seda välistavad menetlussätted puuduvad. Maakohus ei ole kummagi poole tunnistajat pidanud ebausaldusväärseks, küll on tulenevalt ütluste vastuolulisusest viidanud tunnistajate ütluste nõrgemale usaldusväärsusele. Lisaks on maakohus hinnanud võlatunnistusest tuleneva nõude olemasolu mitte üksnes tunnistajate ütluste põhjal, vaid koosmõjus teiste tõenditega. Kohus ei ole lugenud hageja väiteid tõendatuks eelkõige tunnistaja R.Le ütlustega. Apellant palub üle kuulata tunnistaja ja põhjendab taotlust asjaoluga, et tunnistaja tõi 01.03.2007 apellandile 300 000 kr sularahas selleks, et apellant selle tagastaks. Apellant oli tunnistajaga sideme kaotanud, kuid kohtas teda juhuslikult ja sai tema telefoninumbri. Apellant pole asjaolusid, mida ta tunnistajaga tõendada tahab, varasemas menetluses esile toonud. Apellandi taotlus tunnistaja I.Ki ülekuulamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata, kuna uue tõendi ja asjaolu esitamise lubatavust ei ole apellant oma kaebuses piisavalt põhjendanud ega põhistanud (
Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad § 171 lg 1 alusel seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. 5 Tsiviilasi nr 2-10-59936 Reet Allikeve Ele Liiv Iko Nõmm 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.